← Eesti

3-10-2752/59

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lilianne Aasma, Oliver Kask ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. september
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-2752 Haldusasi T Ai kaebus Tallinna Linnavalitsuse 28.04.2010 korralduse nr 622-k tühistamiseks talle kompensatsiooni määramise osas Tallinna Halduskohtu
  3. märtsi
  4. a otsus Vaidlustatav lahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamise kuupäev Menetlusosalised Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus
  5. september
  6. a Kaebuse esitaja – T A Vastustaja – Tallinna Linnavalitsus RESOLUTSIOON Jätta Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  7. märtsi
  8. a otsus haldusasjas nr 3-10-2752 muutmata. Mõista Tallinna Linnavalitsuselt välja T Ai kasuks menetluskulud summas 1080 (üks tuhat kaheksakümmend) eurot. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt
  9. oktoobril
  10. a (HKMS § 53 lg 1). Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle läbivaatamist kohtuistungil, võib Riigikohus lahendada kassatsioonkaebuse kirjalikus menetluses (HKMS § 54 lg 2, § 61 lg 1). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tallinna linnakomisjoni 05.12.1994 otsusega nr 4413 loeti Tallinnas, endisel Harjumaal, Harku vallas, Haabersti mõisast eraldatud maakoht „Metsa“, endisel kinnistul nr 66 asunud krunt (kinnistu nr 66) suurusega 13,12 ha ja põllumajanduslik inventar omandireformi objektiks ning vara suhtes tunnistati õigustatud subjektideks Algi Vaikna ja T A kumbki 1/2 mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse 07.11.2001 korraldusega nr 4660-k, 13.02.2002 korraldusega nr 426-k, 07.04.2003 korraldusega nr 761-k, 08.10.2003 korraldusega nr 2209-k ja 30.06.2004 korraldusega nr 1501-k on kinnistust kokku tagastatud 17 117 m2 ja kompenseeritud 49 588 m
  12. T. A ja A. Vaikna esitasid 06.11.2006 Tallinna Maa-ametile järgmise avalduse: „Palume meile kompenseerida endise kinnistu „Metsa 66“ tagastamata maa-ala suurusega 64 765 m2“. 3-10-2752
  13. Tallinna Linnavalitsuse 28.04.2010 korraldusega nr 622-k määrati kinnistul nr 66 asuva seni tagastamata või kompenseerimata 64 495 m2 suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks 452 239 krooni ning kompensatsioon T. Aile 1/2 mõttelise osa ja A. Vaiknale 1/2 mõttelise osa eest, kummalegi 226 119 krooni ja 50 senti.
  14. T. Ai kaebuses paluti tühistada Tallinna Linnavalitsuse 28.04.2010 korraldus nr 622-k talle kompensatsiooni määramine osas. Põhjendused: Kaebaja esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Korraldus rikub kaebaja õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa vastavalt maareformi seaduse (MRS) § 5 lg 1 p-le
  15. On selgusetu, millal muutus tagastamistaotluse menetlemine maa kompenseerimise menetluseks. Vastuseks kaebaja 15.12.2005 küsimusele maa tagastamise toimingute alustamise kohta vastas 04.01.2006 Tallinna Linnaplaneerimise Amet, et maad taotletakse munitsipaalomandisse, ja Maa-amet, et tagastamine sõltub Mustamäe linnaosa seni kehtestamata detailplaneeringust. Tallinna Maaamet teatas 14.12.2006 kirjaga, et munitsipaalomandisse taotletakse maid, mis osaliselt jäävad kaebaja poolt tagasi taotletud endisele kinnistule nr 66, ja õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseeritakse peale maa munitsipaalomandisse andmise otsustamist. Harju Maavalitsus tagastas 15.05.2007 Tallinna Maa-ametile maa munitsipaalomandisse andmise taotlustoimikud, kuna kaebaja esitas maa munitsipaalomandisse andmisele vastuväited. Tallinna Maa-amet pöördus 21.05.2007 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poole küsimusega, kas endisel kinnistul nr 66 on võimalik moodustada eraldiseisvaid maaüksusi õigustatud subjektile tagastamiseks. Samas kirjas nenditi, et nimetatud maa osas on maa tagastamise taotlused lõpuni lahendamata. Seega vastustaja menetles kaebaja taotlust maa tagastamiseks ja tegi ka vastavaid korraldusi. Korralduse andmisel lähtuti kaebaja 06.11.2006 avaldusest. Kaebaja selgitas kompensatsiooni määramise eelnõule 17.03.2010 esitatud vastuväidetes, et avaldus puudutab maid, mida talle ei tagastata. Linnavalitsuse töötaja soovitas kaebajale tulenevalt
  16. a seadusemuudatustest esitada kompenseerimise avaldus juhuks, kui tekib alus maa tagastamata jätmiseks, kinnitades, et maa kompenseeritakse vaid juhul, kui esineb maa mittetagastamise alus. Seda kinnitab ka Tallinna Maa-ameti 14.12.2006 kiri. Muu tõlgenduse korral oleks saadud koheselt maa kompenseerida, kuid linnavalitsus menetles maa tagastamise taotlust edasi. Kaebaja ei ole teinud linnavalitsusele maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 33 (RT I 2000, 54, 347, jõustunud 16.07.2000) nõuete kohast notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise avaldust. Seetõttu ei saanud linnavalitsus tugineda kaebaja 06.11.2006 avaldusele ega teha maa kompenseerimise otsust. 01.02.2011 kaebuse täienduses märgiti, et 06.11.2006 avaldus oli tingimuslik ja vastustaja sai selle sisust kaebajaga sarnaselt aru, kuna menetles maa tagastamise taotlust ka pärast avalduse esitamist. Seda kinnitab lisaks kaebuses nimetatud kirjadele ka Tallinna Linnavaraameti juhataja asetäitja Monika Pihlaku 26.11.2009 kaebaja esindajale saadetud e-kiri, millest nähtuvalt taheti teada, millistes piirides täpsemalt tagastamine toimub.
  17. Tallinna Linnavalitsus palus jätta kaebus rahuldamata. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ning tõendite hindamise kord” p 30 järgi peab vara tagastamise või kompenseerimise avalduses olema väljendatud taotleja tahe selle kohta, kas ta soovib vara tagastamist või kompenseerimist. Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määruse nr 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg” kehtiv redaktsioon annab õigustatud subjektile, kes on esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa täielikuks või osaliseks tagastamiseks ja kelle suhtes ei ole langetatud maa tagastamise otsust ning kelle jaoks on möödunud 1-kuuline tahte muutmise tähtaeg, õiguse oma avalduses väljendatud soovi 2

(10)3-10-2752 muuta, asendades selle kompensatsiooni määramise sooviga. Kaebaja väljendas 06.11.2006 avalduses selgelt soovi saada maa tagastamise asemel selle eest kompensatsiooni. On selgusetu, miks kaebaja esitas avalduse tahte muutmiseks, kui ta tahet muuta ei soovinud. 17.03.2010 esitatud vastuväidete näol on tegemist kaebaja tahte muutmise uue avaldusega. Õigusaktid ei võimalda muuta maa kompenseerimise taotlust maa tagastamise taotluseks. Kaebaja väide, et linnavalitsuse töötaja soovitas tal esitada kompenseerimise avaldus juhuks, kui tekib alus maa tagastamata jätmiseks, on tõendamata. Linnavalitsuse töötaja võis selgitada seadusest tulenevat regulatsiooni, kuid seda ei saa siduda kaebaja 06.11.2006 avaldusega. Tallinna Maa-ameti 14.12.2006 kirjas märgitu, et õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseeritakse kaebajale pärast maa munitsipaalomandisse andmise otsustamist, ei tähenda, et vastustaja oleks menetlenud kaebaja taotlust maa tagastamiseks. Seda ei kinnita ka Tallinna Maa-ameti 21.05.2007 kiri maaüksuste moodustamise võimalikkuse kohta. Nimetatud kiri oli tingitud vajadusest selgitada välja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti seisukoht Harju maavanemale vastamiseks. Kirjas on esitatud õigustatud subjektide poolt maavanemale esitatud vastuväited, mitte Tallinna Maa-ameti seisukohad menetluse liigi osas. Kaebaja maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 33 tõlgendus ei ole õige. Sätte teise lause kohaselt peab notariaalselt olema tõestatud tagastamisest või kompenseerimisest loobumise avaldus, kuna sellega loobub isik õigusvastaselt võõrandatud vara eest hüvitise saamisest. Sättest ei tulene kohustuslikku notariaalset vorminõuet tahte muutmise avaldusele ja kaebaja 06.11.2006 avaldus ei pidanud olema notariaalselt tõestatud. Kaebaja ja A. Vaikna 06.11.2006 avaldus väljendab selgelt isikute tahet. A. Vaikna ei ole korralduse peale kaebust esitanud ja soovib kompensatsiooni väljamaksmist. 10.02.2011 seisukohas märgiti, et õigustatud subjektil on õigus loobuda tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Oluline on, et avalduses oleks taotleja tahe selgelt väljendatud. Kuna õigusaktid ei võimalda tingimusliku avalduse esitamist, ei saanud vastustaja tõlgendada 06.11.2006 avaldust selliselt, et oleks olnud võimalik vaidlusaluse maatüki tagastamise menetlemine pärast avalduste esitamist. Seega ei saa ka M. Pihlaku kirja tõlgendada vastustaja poolt tagastamise taotluse menetlemisena. 5. Tallinna Halduskohtu 11.03.2011 otsusega tühistati Tallinna Linnavalitsuse 28.04.2010 korraldus nr 622-k T. Aile kompensatsiooni määramist puudutavas osas ja Tallina Linnavalitsuselt mõisteti T. Ai kasuks välja menetluskulud summas 1528,75 eurot. Põhjendused: Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. 06.11.2006 avalduse tekstist ei ole võimalik üheselt mõistetavalt välja lugeda, et T. A soovis maa kompenseerimist üksnes tingimusel, et maad ei ole võimalik tagastada. Samuti hõlmab avalduses märgitud maa-ala suurus kogu avalduse kirjutamise ajal veel tagastamata või kompenseerimata maad. Teine avaldusele alla kirjutanud õigustatud subjekt on esitanud korraldusest nr 622-k tulenevalt avalduse kompensatsiooni väljamaksmiseks. Seega näib, et T. A väljendas avalduses tõepoolest tahet saada maa eest kompensatsiooni, kuid sellise järelduse vastu räägivad avalduse esitamisele eelnenud ja järgnenud sündmused ning asjaolud. T. A ja A. Vaikna pöördusid 15.12.2005 järelepärimisega Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja Tallinna Maa-ameti poole teabe saamiseks, kas ja millal saab alustada kinnistu nr 66 tagastamist. Tallinna Linnaplaneerimise Amet vastas 04.01.2006, et kinnistu nr 66 ala läbib korrus- 3
(10)3-10-2752 elamute vahelist õueala ning Mustamäe linnaosa veel kehtestamata üldplaneeringu kohaselt ei saa selles osas maad tagastada, vaid hoonestuse vaheline avalik ruum krunditakse ja taotletakse munitsipaalomandisse. Tallinna Maa-ameti 06.01.2006 kirjast selgub, et maa tagastamine sõltub Mustamäe linnaosa seni kehtestamata üldplaneeringust; kui maad ei tagastata, siis see kompenseeritakse. Seega
  1. a lõpus soovis T. A selgesõnaliselt maa tagastamist ja tundis huvi menetluse viibimise põhjuste vastu ning vastustaja oli
  2. a jaanuaris seisukohal, et enne T. Aile maa tagastamise otsustamist tuleb ära oodata Mustamäe linnaosa üldplaneering, sest üldplaneeringust ja maa munitsipaliseerimise ulatusest sõltus see, kas ja millises osas oli võimalik kinnistu nr 66 maad tagastada. Kohtuistungil vande all üle kuulatud T. Ai ütluste kohaselt kuulis ta
  3. a meedia vahendusel seadusemuudatustest ja sai meedia vahendatud teabest aru nii, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektil tuleb esitada avaldus kompensatsiooni saamiseks, muidu võib ilma jääda nii maast kui kompensatsioonist. Sellest teabest ajendatuna pöördus ta 06.11.2006 koos õe A. Vaiknaga Tallinna Linnavalitsuse ametniku Merle Raami poole küsimusega, kas on vaja kirjutada kompensatsiooni määramise avaldus või võib avalduse esitamisega oodata, kuni laheneb maa tagastamise küsimus. Linnavalitsuse ametniku soovitusel kirjutas kaebaja koos A. Vaiknaga linnavalitsuse ruumides avalduse, kusjuures avalduse teksti ütles kaebajale ette M. Raam. T. Ai väitel soovitas M. Raam kirjutada avalduse igaks juhuks. T. Ai ütlusi ajakirjandusest teabe saamise, selle alusel linnavalitsuse ametniku poole pöördumise ja avalduse kirjutamise asjaolude kohta kinnitab põhimõtteliselt ka kohtus tunnistajana üle kuulatud A. Vaikna. T. Ai ja A. Vaikna ütlused viitavad sellele, et kaebaja tegelik tahe ei olnud maa tagastamisest loobumine maa kompenseerimise kasuks. T. A on küll kaebuse esitajana asja lahendamisest otseselt huvitatud isik ja A. Vaikna on tema lähedane, kuid avalduse esitamisega seotud ütlusi ei saa pidada ebausaldusväärseks määral, et need kaebaja tegeliku tahte väljaselgitamisel kõrvale jätta. Ka vastustaja möönis, et linnavalitsuse ametnik võis enne avalduse esitamist T. Aile õigusaktide sisu selgitada ega ole väitnud, et kaebuses toodud ning kaebaja ja tunnistaja poolt kohtuistungil kinnitatud asjaolud on valed. Avalduse esitamisele järgnenud menetlus oli kohtule esitatud tõendite kohaselt järgmine. Tallinna Maa-amet teatas 14.12.2006 T. Aile, et tema poolt tagasi taotletud kinnistu alad taotletakse munitsipaalomandisse ja maa kompenseeritakse pärast munitsipaalomandisse andmise otsustamist. T. Aile anti võimalus esitada arvamus ja vastuväited maa munitsipaalomandisse jätmise kohta. Harju Maavalitsus tagastas 15.05.2007 Tallinna Maa-ametile maa munitsipaalomandisse andmise taotlustoimikud, kuna kaebaja esitas maa munitsipaalomandisse andmisele vastuväited. Seejärel pöördus Tallinna Maa-amet 21.05.2007 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poole küsimusega, kas kinnistul nr 66 on võimalik moodustada eraldiseisvaid maaüksusi õigustatud subjektile tagastamiseks, nentides kirjas, et nimetatud maa osas on maa tagastamise taotlused lõpuni lahendamata. 26.11.2009 pöördus Tallinna Linnavaraameti maakorralduse osakonna juhataja Monika Pihlak T. Ai esindaja poole e-kirjaga, milles küsis T. Ai „täpsustava avalduse“ järele „Metsa asjas“. T. Ai esindaja selgitas kohtuistungil selle e-kirjaga seonduvalt, et ajas T. Ai nimel maa tagastamise asju ja selle käigus arutas M. Pihlakuga, millises osas on kinnistust nr 66 veel võimalik maad tagastada ja milline osa tuleb kompenseerida. Vastustaja märkis, et kinnistu nr 66 toimik võis olla M. Pihlaku käes seoses maa munitsipaliseerimise menetlusega. Seejärel esitas Tallinna Linnavaraamet kaebajale 15.02.2010 kinnistu nr 66 eest kompensatsiooni määramise eelnõu ja kaebaja esitas eelnõule 17.03.2010 vastuväited. Tallinna Linnavaraamet teatas 14.04.2010 kirjas, et jätab kaebaja vastuväited arvestamata ja jätkab kompenseerimismenetlusega. Tallinna Linnavalitsus võttis kompensatsiooni määramise korralduse nr 622k vastu 28.04.
  4. Eeltoodust ei saa järeldada, et pärast 06.11.2006 avalduse esitamist alustas vastustaja maa kompenseerimise menetlust. 4
(10)3-10-2752 Arvestades MRS § 6 lg 2 p-s 1 ja §-s 13, (ORAS § 12 lg 3 p-s 1 ja § 13 lg-s 1), Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ p-des 7, 8 ja 14 sätestatut oleks vastustaja pidanud T. Ai 06.11.2006 avalduse saamise järel otsustama maa tagastamisest keeldumise MRS § 6 lg 2 p 1 alusel ja seejärel alustama kompenseerimismenetlust. Sellist otsust ei tehtud. Kaebajat kaasati jätkuvalt menetlusse seoses maa munitsipaliseerimisega. Kui vastustaja tõepoolest käsitles algusest peale T. Ai avaldust maa kompenseerimise avaldusena, on arusaamatu, miks jätkati mitme aasta pikkust menetlust, samas kui oli olemas alus maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmiseks MRS § 6 lg 2 p 1 alusel ja kompensatsiooni määramiseks, mille järel oleks saanud otsustada ka maa munitsipaalomandisse andmise, kui muud tingimused selleks olid täidetud. Hea halduse põhimõttega ei ole kooskõlas menetlusosaliste eesmärgitu menetlusse kaasamine, sest see võib isikut eksitada ja tekitada talle põhjendamatuid kulutusi. Isegi kui vastustaja erinevate asutuste või nende erinevate osakondade vahel info avalduse esitamisest õigeaegselt või korrektselt ei liikunud, tuleb seda riski kanda vastustajal, mitte kaebajal. Oma asutuste või osakondade vahelise teabevahetuse sujuva korralduse kohustus oli vastustajal endal, eriti arvestades, et kõik maa tagastamist või kompenseerimist puudutavad tõendid tuleb koguda ühte toimikusse. Seetõttu on pigem usutav, et vastustaja käsitles T. Ai avaldust esialgu samamoodi nagu T. A ja alles hiljem andis sellele teistsuguse tähenduse. Seega kaebaja tegelik tahe ei olnud maa tagastamise avaldusest loobumine maa kompenseerimise kasuks ja see pidi olema teada ka vastustajale. Isegi kui lugeda tuvastatuks, et kaebaja väljendas 06.11.2006 avalduses tahet loobuda maa tagastamisest ja võtta vastu kompensatsioon, ei saanud vastustaja sellest vaidlustatud korralduse andmisel lähtuda, sest maa tagastamisest loobumise tahteavaldus oleks sel juhul tühine notariaalse vormi nõude järgimata jätmise tõttu. Teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse §-ga 23 muudeti maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg-t 33 ja sõnastati see järgmiselt: „Maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil on kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise avaldused esitatakse valla- või linnavalitsusele.“ Sätte esimesest lausest tuleneb, et kui õigustatud subjekt on esitanud avalduse maa tagastamiseks, võib ta kuni avalduse lahendamiseni loobuda maa tagastamisest maa kompenseerimise kasuks või loobuda ka maa kompenseerimisest. Sätte teist lauset ei saa tõlgendada eraldiseisvana esimesest lausest ja seetõttu kohaldub notariaalse vormi nõue mõlemale esimeses lauses nimetatud olukorrale. Riigikogu 13.06.2000 istungi stenogrammis on normi kehtestamise kohta järgmine selgitus: „Maa tagastamise õigustatud subjekt võib teatud juhtudel ka maa tagasisaamisest loobuda ja võtta kompensatsiooni, kuid ainult selle ajani, kui omavalitsus või maavanem ei ole maa tagastamise küsimust otsustanud. Nii et teatud valik on inimestel lihtsama variandi kasuks veel olemas. Mõnikord on seda tarvis.” Kaebaja märgib õigesti, et maa tagastamisest loobumine maa kompenseerimise kasuks võib isiku jaoks samuti olla koormav. Sätte sõnastust ja kujunemist arvestades ei ole õige vastustaja tõlgendus, mille kohaselt notariaalse vormi nõue kohaldub üksnes juhul, kui õigustatud subjekt loobub oma avaldusest lõplikult ilma õigusvastaselt võõrandatud vara eest mingit hüvitist saamata. Vabariigi Valitsuse 28.12.1994 määrus nr 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“ on kehtestatud ORAS § 16 alusel ning ei ole asjakohane. ORAS § 16 lg 4 ja määruse nr 487 peamine eesmärk oli kehtestada tähtaeg, mille jooksul oli õigustatud subjektil võimalik esialgset avaldust muuta. T. Ai 06.11.2006 avalduse esitamise ajal olid määruse p-des 1 ja 2 nimetatud tähtajad möödas. Seega tuli tahteavalduse muutmisele kohaldada määrusega nr 487 võrreldes hilisemaid ja seaduse tasemel kehtestatud erinorme, mis võimaldasid kaebajal tahet muuta kuni maa tagastamise otsuse tegemiseni, kuid kehtestasid sellele lisaks notariaalse vormi nõude (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-17-02, p 11). 5
(10)3-10-2752 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus ja jätta uue otsusega T. Ai kaebus rahuldamata. Põhjendused: Arvestades 06.11.2006 avalduse sõnastust, on ilmne, et linnavalitsuse ametnik T. Ai ja A. Vaikna tegelikku tahet ei teadnud, kuna vastasel juhul polnuks vajadust kirjutada avaldust kogu tagastamata maa kompenseerimiseks. T. Ai tegelik tahe sai vastustajale teatavaks alles pärast 06.11.2006 avalduse esitamist. Ei ole usutav, et mõistlik inimene, kes oma tahet muuta ei soovi, kirjutab sellegipoolest avalduse, paludes talle kompenseerida veel tagastamata maa-alad, olles eelnevalt linnavalitsuse ametniku abiga välja arvutanud veel tagastamata maa-ala suuruse. Veel enam ei ole usutav, et mõistlik inimene allkirjastaks avalduse, milles ei sisaldu tema tegelik tahe. Vastustaja nentis kohtule esitatud vastuses, et linnavalitsuse töötaja võis enne avalduse esitamist tõepoolest selgitada seadusest tulenevat regulatsiooni, kuid seda ei saa kuidagi siduda esitatud avalduse sisuga. Linnavalitsuse töötajate igapäevase töö hulka kuulub muuhulgas nende poole pöördunud inimeste abistamine dokumentide vormistamisel, seejuures ka avalduste kirjutamisel. Selline abistamine on formaalse sisuga ega tähenda isiku tahte mõjutamist. Tallinna Maa-ameti 14.12.2006 kiri saadeti T. Aile 15.06.2006 jõustunud Vabariigi Valitsuse määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ §-s 5 kohalikule omavalitsusele sätestatud nõudest informeerida maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise kavatsusest kirjalikult õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekti, kelle maad kas täielikult või osaliselt munitsipaalomandisse taotletakse. Teavitamiskohustust ei olnud juhul, kui maad taotletakse munitsipaalomandisse MRS § 28 lg 1 p 1 alusel, või juhul, kui isiku taotluse osas on langetatud kompenseerimise otsus. Antud juhul ei olnud vaidlusaluse maatüki suhtes veel langetatud kompenseerimise otsust. Seega on menetlus toimunud kooskõlas hea halduse põhimõttega ja linnavalitsus ei ole T. Ait kaasanud menetlusse eesmärgipäratult. Harju Maavalitsuse 15.05.2007 kirjaga tagastati Tallinna Maa-ametile maa munitsipaalomandisse andmise taotlustoimikud, kuna T. Ai esindaja esitas Harju maavanemale vastuväited maa munitsipaalomandisse jätmise kohta. Toimikute tagastamisest tingituna pöördus Tallinna Maaamet 21.05.2007 kirjaga Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poole küsimusega maaüksuste moodustamise võimalikkuse kohta. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 07.06.2007 kirjaga teavitati Tallinna Maa-ametit, et eraldi maaüksuste moodustamine munitsipaalomandisse taotletavate korruselamute vahelistele maa-aladele ei ole võimalik. Tallinna Maa-ameti 12.06.2007 kirjaga edastati Harju maavanemale Tallinna Linnaplaneerimise Ameti vastus ja maa munitsipaalomandisse taotlemise toimikud, mis viitab sellele, et selle küsimuse lahendamiseks oli Harju maavanem Tallinna Maa-ametile maa munitsipaalomandisse taotlemise toimikud tagastanud. Seega ei saa asuda seisukohale, justkui oleks linnavalitsus pärast 06.11.2006 avaldust menetlenud endiselt T. Ai taotlust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta. M. Pihlaku 26.11.2009 e-kiri on kontekstist välja võetud ega tõenda 06.11.2006 avalduse menetlemist tagastamise avaldusena. M. Pihlak on Tallinna Linnavaraameti maatoimingute teenistuse maakorralduse osakonna juhataja. Osakonna põhikirja kohaselt on osakonna ülesanneteks linna kinnistutele piiratud asjaõiguste seadmine, katastriüksuste moodustamise korraldamine (sh mõõdistamine), planeeringute alusel ettepanekute tegemine maa munitsipaliseerimiseks või erastamiseks, osaline ehitiste teenindamiseks vajaliku maa määramise korraldamine, maa erastamise ja korteriomandite seadmise korraldamine, maa riigi omandisse jätmise ja riigimaale hoonestusõiguse seadmise eeltoimingute korraldamine. M. Pihlak ei saanud kirjas käsitleda 06.11.2006 avalduse täpsustamist, kuna õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise toimingud ei kuulu tema juhitava osakonna pädevusse, sellega tegeleb Linnavaraameti maatoimingute teenistuse linnamaade osakond. Ainuüksi M. Pihlaku e-kirjast ei saa teha järeldust, justkui oleks asutuse ja osakondade vaheline teabevahetus olnud puudulik. 6
(10)3-10-2752 Asjaolu, et T. Ai 17.03.2010 vastuväited jäeti vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel tähelepanuta, ei tähenda, et vastustaja oleks käitunud ebaõigesti. Haldusmenetluse seadusest (HMS) küll tuleneb menetlusosalise ärakuulamiskohustus, kuid see ei tähenda, et haldusorgan peaks haldusakti andmisel arvestama kõiki esitatud, sh ka asjakohatuid vastuväiteid. Kohus kohaldas vääralt Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ p-i
  1. Kuna T. A esitas tagastamata maa-ala kompenseerimiseks avalduse 06.11.2006, siis ei olnud linnavalitsusel korra p 14 järgi kohustust anda korraldust taotluse rahuldamata jätmise kohta. Korra p 14 sõnastusest tulenevalt tuleks korraldus taotluse rahuldamata jätmise kohta anda olukorras, kus õigustatud subjekt on esitanud taotluse vara tagastamiseks. Antud juhul puudub taotlus vara tagastamise kohta. Õige ei ole halduskohtu hinnang, mille kohaselt vastustaja ei saanud korralduse vastuvõtmisel lähtuda T. Ai 06.11.2006 avaldusest, kuna tegemist on tühise tahteavaldusega notariaalse vormi nõude järgimata jätmise tõttu. TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Seega ei ole vorminõude eesmärk alati tühisuse kaasatoomine. Hindamiseks tuleb tõlgendada, milline on konkreetse vorminõude funktsioon ja eesmärk ning välja selgitada vorminõude kaitse-eesmärgi ulatus. Notariaalne vorminõue maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 3³ teise lause sõnastuse järgi on vajalik vaid juhul, kui isik üldse loobub tagastamisest ja ka kompenseerimisest. Kui kohtu seisukoht, mille kohaselt kohaldub notariaalne vorminõue mõlemale esimeses lauses nimetatud olukorrale, on õige, leiab vastustaja, et käesoleval juhul täidab notariaalse tõestamise nõue eelkõige isikusamasuse tuvastamise, mitte nõustamise funktsiooni. Ka maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 3³ kehtestamise põhjustest ei saa järeldada muud, kui notariaalse tõestamise nõue on lisatud vaid isikusamasuse tuvastamiseks. Seega ei ole käesoleval juhul vorminõude eesmärk tehingu tühisuse kaasatoomine. Ka enne maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 3³ kehtestamist võis maa tagastamisest loobumine maa kompenseerimise kasuks olla isiku jaoks koormav, kuid tahteavaldusele notariaalse vormi nõude kehtestamist vajalikuks ei peetud. Samuti ei nähtu kohtu viidatud Riigikogu istungi stenogrammist, et sätte kehtestamine oleks olnud tingitud vajadusest kaitsta isikuid olukorra eest, mis võiks olla isiku jaoks koormav. Pigem oli sätte kehtestamisel notariaalse vormi nõude eesmärgiks vaid isikusamasuse tuvastamine. Kohtu viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-17-02 ei ole asjakohane, sest selles käsitletakse õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduse (ÕVVS) § 11 lg-s 1 sätestatud kokkulepet, millele on kehtestatud notariaalne vorminõue. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg-s 3³ ja ÕVVS § 11 lg-s 1 kehtestatud notariaalse vormi nõude eesmärki ei saa samastada.
  2. T. A palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, leides, et halduskohus on põhjalikult analüüsinud tõendeid ja vastustaja otsuseid ning kaebaja käitumist enne ja pärast 06.11.2006 avalduse esitamist ja järeldanud õigesti, et pärast 06.11.2006 avalduse esitamist ei alustanud vastustaja maa kompenseerimise menetlust, vaid jätkas tagastamismenetlust. Kohus arvestas õigesti ka M. Pihlaku 26.11.2009 e-kirjaga. M. Pihlak pöördus ise T. Ai esindaja poole, mitte vastupidi, mis kinnitab kohtu järeldusi maa tagastamismenetluse läbiviimise kohta. Kohus ei eksinud Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kinnitatud korra p 14 kohaldamisel, sest T. A on esitanud taotluse maa tagastamiseks. Kohus tõlgendas õigesti ka maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg-t
  3. Sättes nimetatud avalduse vormiks on sõnaselgelt notariaalne tõestamine, mis tähendab, et nimetatud avalduse kohta peab notar koostama notariaalakti ja selgitama avaldusega seotud õiguslikke tagajärgi. Seaduses on piisavalt selgelt eristatud tehingu notariaalset tõestamist ja kinnitamist. Sättes nimetatud aval- 7
(10)3-10-2752 duse notariaalne tõestamine kaitseb õigustatud subjekti huve, kuna ta loobub võimalikust omandist tagastatavale maale. Antud kaasuse asjaolud räägivad viidatud regulatsiooni vajalikkuse kasuks, sest linnavalitsuse ametnik ei suutnud piisaval määral selgitada kaebajale
  1. a seadusemuudatuste mõju kaebaja tagastamisnõudele. Samuti ei selgitanud linnavalitsuse ametnik välja, kas avaldus maa kompenseerimiseks vastab kaebaja tegelikule tahtele. Avalduse tekst ei viita sellele, et linnavalitsuse ametnik oleks selgitanud kaebajale sellise avalduse tähendust ja tagajärgi. Sisuliselt mõjutas linnavalitsuse ametnik kaebajat maa kompenseerimise avaldust kirjutama, mis ei vastanud kaebaja tegelikule tahtele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on Tallinna Maa-ametile 06.11.2006 esitatud avalduse tõlgendamisel ja kaebuse esitaja tegeliku tahte väljaselgitamisel võtnud õigesti arvesse avaldusele eelnenud ja järgnenud sündmusi ja asjaolusid ning järeldanud põhjendatult, et kaebuse esitaja tegelik tahe ei olnud suunatud õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldusest loobumisele maa kompenseerimise kasuks ja see pidi olema teada ka Tallinna Linnavalitsusele, kes ei alustanud pärast avalduse saamist maa kompenseerimise menetlust, vaid jätkas maa tagastamise menetlust. Nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega, ei pea ringkonnakohus halduskohtumenetluse seadustiku § 47 lg 1 ja tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 654 lg 6 alusel vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
  3. Tallinna Linnavalitsus märgib, et on Tallinna Maa-ameti 14.12.2006 kirjaga nr 4-11/5795 (tl 18) täitnud Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ §-s 5 kohalikule omavalitsusele sätestatud nõuet informeerida maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamise kavatsusest kirjalikult õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjekti, kelle maad kas täielikult või osaliselt munitsipaalomandisse taotletakse. Kirjas teatati kaebuse esitajale, et vastavalt Tallinna Linnavolikogu 30.11.2006 otsustele nr 346 ja 347 taotletakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaa (üldmaa) sihtotstarbega hoonetevahelised alad (laste mänguväljak ja haljasala koos kvartalisiseste teedega) aadressiga Ehitajate tee 74a, Ehitajate tee 84a, E. Vilde tee 90a ja Õismäe tee õueala 1, mis jäävad osaliselt tema poolt tagasi taotletud endisele kinnistule K66 (Metsa). Kuna antud juhul ei olnud tegemist maa munitsipaalomandisse taotlemisega MRS § 28 lg 1 p 1 alusel, pidi kohaliku omavalitsuse volikogu vastava otsuse alusel koostatud maa munitsipaalomandisse andmise taotlus maa munitsipaalomandisse andmise korra § 6 lg 2 järgi sisaldama andmeid maa kuuluvuse kohta enne 16.06.1941 (p 7) ja andmeid teiste isikute taotluste kohta selle maa ostueesõigusega erastamiseks, tagastamiseks või riigi omandisse jätmiseks (p 8). Kuigi maa munitsipaalomandisse andmise korra § 3 lg 2 järgi võib õigusvastaselt võõrandatud maa, mille kohta on esitatud maa kompenseerimise avaldus, anda munitsipaalomandisse pärast maa kompenseerimise otsustamist, ei tulene korrast nõuet kajastada maa munitsipaalomandisse andmise taotluses andmeid isikute kohta, kes taotlevad õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimist. Tulenevalt eeltoodust leiab ringkonnakohus, et vastustajale ei tulenenud maa munitsipaalomandisse andmise korrast kohustust teavitada maa munitsipaalomandisse andmise taotluse esitamisest isikuid, kes taotlesid õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimist ja Tallinna Maa-ameti 14.12.2006 kiri kinnitab vastustaja poolt kaebuse esitaja käsitlemist pärast 06.11.2006 avaldust õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise taotlejana, mitte maa eest kompensatsiooni taotlejana.
  4. Maa tagastamismenetluse jätkamist pärast 06.11.2006 avalduse saamist kinnitab selgelt ka Tallinna Maa-ameti 21.05.2007 kiri nr 4-11/2037 (tl 20), milles märgiti, et Harju Maavalitsus tagastas Ehitajate tee 74a, Ehitajate tee 84a ja E. Vilde tee 90a maa munitsipaalomandisse taotlemise toimikud, kuna taotletavad maad jäävad osaliselt endisele kinnistule nr K-66, mille osas maa tagastamise taotlused on lõpuni lahendamata. Õigustatud subjekt ei ole nõus maa munitsipaalomandisse andmisega. Tallinna Linnaplaneerimise Ametilt paluti seisukohta selle kohta, 8
(10)3-10-2752 kas õueala maadest, mis jäävad endisele kinnistule nr K-66, on võimalik moodustada eraldiseisvaid maaüksusi õigustatud subjektidele tagastamiseks, ja märgiti, et õigustatud subjekt soovib kõnealustele maatükkidele rajada tasulisi valvega autoparklaid. Ringkonnakohtu hinnangul kinnitab Tallinna Linnavaraameti maatoimingute teenistuse maakorralduse osakonna juhataja M. Pihlaku 26.11.2009 e-kiri kaebaja esindajale samuti kogumis teiste tõenditega vastustaja poolt maa tagastamise avalduse menetlemise jätkamist pärast 06.11.2006 avalduse saamist. Vastupidiseks järelduseks ei anna alust ei apellatsioonkaebuses viidatud, kuid kohtule esitamata Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 07.06.2007 vastuskiri nr 2-3/1870, milles väidetavalt ei peetud võimalikuks eraldi maaüksuste moodustamist munitsipaalomandisse taotletavate korruselamute vahelistele maa-aladele, ega Tallinna Maa-ameti 12.06.2007 kiri nr 4-11/1147 taotlustoimikute Harju maavanemale tagasi saatmise kohta. Harju Maavalitsuse 15.08.2007 kirjast nr 3.2-1.3/4557 (tl 21) eelnimetatud toimikute uuesti Tallinna Maa-ametile korrigeerimiseks tagastamise kohta võib vaid järeldada, et Harju maavanem ei pidanud tõstatud küsimusi vastustaja poolt lahendatuks.
  1. Halduskohus ei ole eksinud ka materiaalõiguse normide kohaldamisel. Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ p 7 kohaselt alustatakse vara kompenseerimise menetlust siis, kui õigustatud subjekt taotleb vara kompenseerimist, kui vara on hävinud, kui vara ei kuulu vastavalt seadusele tagastamisele või kui seadus näeb ette ainult vara kompenseerimist. Kuna halduskohus tuvastas õigesti, et kaebuse esitaja ei ole õigusvastaselt võõrandatud 64 765 m2 suuruse tagastamata maaala suhtes oma tahet 06.11.2006 tegelikult muutnud ja see oli teada ka vastustajale, siis on halduskohus kohaldanud õigesti õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra p-i 14, mis näeb ette, et „kui õigustatud subjekt on esitanud taotluse vara tagastamiseks, mis vastavalt Aluste paragrahvi 12 alusel tagastamisele ei kuulu, peab kohaliku omavalitsuse täitevorgan andma korralduse taotluse rahuldamata jätmise kohta, viidates Aluste paragrahvi 12 vastavatele lõigetele ja punktidele; maareformi seaduse paragrahvi 6 lõike 2 vastavatele punktidele või endiste korteriühingute liikmete korterite tagastamise ja kompenseerimise seaduse paragrahvi 4 lõikele
  2. Nimetatud korraldus peab sisaldama ka kohaliku omavalitsuse täitevorgani otsust kompenseerimismenetluse alustamise või sellest keeldumise kohta.“
  3. Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 33 nägi ette järgmist: „Maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil on kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise avaldused esitatakse valla- või linnavalitsusele.“ Halduskohus on tõlgendanud osundatud sätet õigesti ning järeldanud põhjendatult, et kaebuse esitaja 06.11.2006 avaldus oli notariaalse vormi nõude järgimata jätmise tõttu tühine ja vastustaja ei saanud sellest vaidlustatud korralduse vastuvõtmisel lähtuda. Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja väitega, mille kohaselt täidab notariaalse tõestamise nõue maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 33 puhul eelkõige isikusamasuse tuvastamise, mitte nõustamise funktsiooni. Tulenevalt TsÜS §-st 81 ja tõestamisseaduse (TõS) §-st 38 tähendab tehingu notariaalne kinnitamine nõuet vormistada tehing kirjalikult ja kinnitada tehingu allkirjastaja isikusamasust. Tehingu notariaalne tõestamine on TsÜS § 82 kohaselt tehingu sisuline tõestamine, mille puhul peab notar selgitama tehingu õiguslikke tagajärgi (TõS § 18 kohaselt selgitab notar välja osalejate tahte ja õiguslikult korrektseks tehinguks olulised asjaolud. Samuti selgitab notar osalejatele tehingu tähendust, õiguslikke tagajärgi ja tehingu tegemise erinevaid võimalusi. Notar kajastab osalejate tahteavaldused notariaalaktis selgelt ja ühemõtteliselt. Seejuures hoolitseb notar selle eest, et välistataks eksimused ja kahtlused ega kahjustataks kogenematu ja asjatundmatu osaleja huve) ja koostama tehingu kohta notariaalakti (TõS § 6 lg 1). Arvestades eeltoodut ja seda, et maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg-s 33 on märgitud aval- 9
(10)3-10-2752 duse vormiks sõnaselgelt notariaalne tõestamine, ei saa selle sätte eesmärgiks olla vaid isikusamasuse tuvastamine, vaid säte täidab vaieldamatult ka nõustamisfunktsiooni, kaitses seeläbi omandireformi õigustatud subjektide huve, kuna nad loobuvad võimalikust omandist tagastatavale maale.
  1. Ringkonnakohus ei nõustu ka vastustaja kohtuistungil esitatud käsitlusega, mille kohaselt TsÜS sätted tehingu tühisuse osas ei kuulu käesolevas asjas kohaldamisele.
  2. a kehtestatud avalduse notariaalse tõestamise nõue on muudetud
  3. a jõustunud haldusmenetluse seaduse kui eriseadusega. Ringkonnakohtu arvates tuleb haldusmenetluse seadust käsitada üldnormina ja TsÜS tehingu kehtetust reguleerivaid sätteid erinormidena, mis on kohaldatavad kaebuse esitaja 06.11.2006 avalduse maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg-s 33 sätestatud vorminõuete järgimisele hinnangu andmisel.
  4. Vastustaja poolt ringkonnakohtule esitatud Harju maavanema 11.08.2010 korraldused nr 1296-k, 1298-k ja 1299-k Tallinnas, Ehitajate tee 74a, Ehitajate tee 84a ja E. Vilde tee 90a asuva maa munitsipaalomandisse andmise kohta ei saa mõjutada käesoleva vaidluse lahendamist, sest need ei pruugi jääda vastu võetud kujul kehtima. Kaebuse esitaja esindaja väitel said need korraldused kaebuse esitajale teatavaks alles ringkonnakohtu istungil ja kaebuse esitaja kaalub nende korralduste vaidlustamist.
  5. Eeltoodud põhjendustel ei anna apellatsioonkaebuse väited halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks alust ja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  6. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna ringkonnakohus ei tee otsust Tallinna Linnavalitsuse kasuks, jäävad Tallinna Linnavalitsuse menetluskulud (riigilõiv) tema enda kanda. Kaebuse esitaja taotles ringkonnakohtus 1080 euro menetluskulu väljamõistmist ja esitas menetluskulude kandmist tõendavad dokumendid. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Asja mahtu ja keerukust arvestades on kaebuse esitaja apellatsioonimenetluse kulud ringkonnakohtu hinnangul vajalikud ja põhjendatud ning ringkonnakohus mõistab need Tallinna Linnavalitsuselt välja. Oliver Kask Kaire Pikamäe Lilianne Aasma 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.