3-11-416 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Mare Krull Otsuse tegemise aeg ja koht
- oktoober
- a, Jõhvi kohtumaja Haldusasja number 3-11-416 Haldusasi R. M`u kaebus Viru Vangla 01.08.2010 tegevusega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 5 000 eurot. Menetlusvorm kirjalik menetlus Menetlusosalised kaebuse esitaja R. M, vastustaja Viru Vangla RESOLUTSIOON
- Rahuldada kaebus osaliselt;
- Mõista välja Viru Vanglalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena 20 eurot. Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD 01.08.2008 Viru Vangla
- sektsioonis valvur avastas, et kinnipeetavad, kes oleksid pidanud viibima 2-s lukustatud kambris, seal ei olnud. Selleks, et need kinnipeetavad üles leida ja paigutada tagasi kambritesse oli ainsaks võimaluseks paigutada kõik
- sektsiooni kinnipeetavad oma kambritesse ajutiselt luku taha ja viia läbi kontroll-loendus kadunud kinnipeetavate leidmiseks. II üksuse valvur Hannes Kivil ametiisikuna ametialaseid ülesandeid täites, kasutas kinnipeetavaid kambritesse paigutades, ilma vangistusseaduse (VangS) § 71 sätestatud õigusliku aluseta ebaseaduslikult erivahendina kumminuia. Kumminuiahoobi sai teiste seas ka R. M, mille tulemuseks on meditsiiniosakonnas fikseeritud punetus õlavarrel. 3-11-416 21.08.2008 tuvastas Viru Vangla distsiplinaarjuurdluse tulemusena, et erivahendeid kasutati õigusvastaselt. Viru Vangla direktori 22.08.2008 käskkirjaga nr 997-K karistati R. M`ut ja teisi kinnipeetavaid löönud valvur Hannes Kivil`it distsiplinaarkorras teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest. 02.12.2010 lõpetas Viru Ringkonnaprokuratuur 08.09.2008 alustatud kriminaalasja menetluse, milles Hannes Kivil oli tunnistatud kriminaalasjas kahtlustatavaks karistusseaduse (KarS) § 291 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kriminaalmenetluse lõpetamise määruses leidis prokurör, et raamatupidamise palgatõendi kohaselt Hannes Kivili`le määratud karistus on täidetud, tema palgamäära vähendati 30 %. KarS § 291 näeb karistusena ette rahalise karistuse. Seega, määratud distsiplinaarkaristus oli oma olemuselt väga lähedane rahalisele karistusele, mille näeb ette nimetatud kriminaalasi. Prokurör leidis, et antud asjaoludel on Hannes Kivil`i distsiplinaarkorras karistamine käsitletav süüdimõistmisena, mis välistab kriminaalmenetluse. Põhiseaduse § 23 lg 3 kohaselt ei tohi kedagi teist korda kohtu alla anda ega karistada teo eest, milles teda vastavalt seadusele on mõistetud lõplikult õigeks või süüdi. Kriminaalasja lõpetamisega ei asunud prokuratuur seisukohale, et Hannes Kivil pole talle kahtlustuses märgitud tegu toime pannud, kuid kriminaalmenetluses ilmnesid asjaolud, mis välistavad Hannes Kivil`i karistamise. 13.12.2010 esitas R. M mittevaralise kahju hüvitamise taotluse Viru Vanglale, milles taotleb mittevaralise kahju hüvitamist summas 8000 krooni. Kahju hüvitamise taotlust põhjendab kinnipeetav sellega, et 01.08.2008 lõi valvur alusetult kinnipeetavat kumminuiaga, millega tekitas talle füüsilist valu ja stressi. 31.01.2011 jättis Viru Vangla kinnipeetava kahju hüvitamise nõude rahuldamata põhjendades seda sellega, et nimetatud juhtumist ei tekkinud kinnipeetavale püsivaid vigastusi ega tervisekahjustust ning meditsiiniõe seletuste kohaselt R. M arstiabi ei vajanud. Seega ei ole vangla õigusvastase tegevuse tulemusena tekkinud kinnipeetavale kahju, mis kuulub hüvitamisele riigivastutuse seaduse alusel. 18.02.2011 pöördus R. M kohtusse. 05.04.2011 määrusega jättis kohus rahuldamata R. M`u taotluse riigiõigusabi saamiseks ning võttis R. M`u kaebuse menetlusse. 26.05.2011 pöördumises teatas R. M, et on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses, kuid ei nõustu Viru Vangla poolt edastatud kirjaliku vastusega kaebusele. Nimelt märkis kaebaja, et valvur Hannes Kivil lõi teda kumminuiaga näo- ja õlapiirkonda kinnipeetava oma kambris, mitte väljaspool kambrit ning medõde fikseeris ainult punetuse õlal, kuid jättis kirja panemata, et kinnipeetava vasak näopool oli paistes. Samuti märkis kaebaja, et on väär vangla põhjendus, et kinnipeetav oleks saanud selle intsidendi ära hoida, kui oleks allunud vanglaametnikule, sest kinnipeetav suundus oma kambri poole juba enne valvuri korralduse andmist, seega ei provotseerinud. Lisaks väitis kaebaja oma pöördumises, et peale seda intsidenti on tema hingeline stabiilsus süvenenud ja tervis halvenenud. 22.06.2011 määrusega määras kohus asja arutamise kirjalikus menetluses ja andis menetlusosalistele tähtaja täiendavate taotluste ja dokumentide esitamiseks kuni 17.10.
- 13.09.2011 saabus kohtusse R. M`u avaldus kahjunõude suurendamiseks 5 000-le eurole, mida kaebaja põhjendab sellega, et vangla ei olnud nõus vabatahtlikult kahjunõuet hüvitama, vangla on teda provotseerinud ja pannud kannatama. Lisaks sellele on kahjunõude esitamisest 2
(6)3-11-416 möödunud peaaegu aasta ja selle aja jooksul on elu kallimaks läinud. Lisaks soovib kaebaja, et kohus kuulaks üle tunnistaja Rauno Frolov`i, kes kinnitab kaebaja juttu toimunu kohta. 15.09.2011 vastas Viru Vangla kohtunõudele, et ei nõustu kaebaja kahjunõude suurendamisega 5 000-le eurole, kuna see on põhjendamatu ja ebaproportsionaalne. Vastustaja Viru Vangla vastusest kaebusele nähtub, et vangla on tunnistanud, et R. M`u suhtes kasutati füüsilist jõudu õigusliku aluseta ja jõudu kasutanud ametnikku on selle teo eest ka distsiplinaarkorras karistatud ning vangla püüab teha kõik endast oleneva, et selliseid asju edaspidi ei juhtuks. Samas juhib vangla tähelepanu, et iga õigusvastane käitumine ei too kaasa sellist valu ja kannatusi, mis tingiksid rahalise hüvitise väljamõistmise. Lisaks õigusvastasusele tuleb tuvastada ka kahju hüvitamise nõude rahuldamise olulisim eeldus — kahju tekkimine R. M`ul ning ei saa kõrvale jätta põhjuslikku seost. Vangla märgib, et kuigi videolindilt nähtus, et ametnik kasutas kumminuia kambrisse liikuva kinnipeetava suhtes justkui põhjendamatult, siis arvestades valitsenud olukorda, ei saa seda pidada päris mõistetamatuks käitumiseks. Vangla on seisukohal, et kuigi vägivald, mida ametnik R. Mu suhtes kasutas, on tunnistatud õigusvastaseks, siis tegelikult oli ametnike tegevus ajendatud kinnipeetavate provokatiivsest käitumisest. „Nimelt 01.08.2008 kella 18:40 ajal, mil kambri uksed olid avatud, avastati S14 sektsioonis, et kahes lukustatud kambris viibinud kinnipeetavad on kadunud. Puudu olevate kinnipeetavate tuvastamiseks tuli kinnipeetavad paigutada kambritesse ja läbi viia loendus. Korrapidaja abi 06.08.2008 õiendist tuleneb, et ta otsustas appi kutsuda teise üksuse valvurid, kellel paluti kumminuiad kaasa võtta sellepärast, et sektorisse sisenedes oli näha kinnipeetavate üleolevat käitumist, irvitusi ja samuti kuulis ta enda ja valvur S. Velba kohta solvavaid kommentaare. Korrapidaja abi leidis, et sellises olukorras korralduse andmine ei anna tulemust. Korrapidaja abi on selgitanud, et ta palus kumminuiad kaasa võtta sellepärast, et eelnev samalaadne sündmus teises sektsioonis näitas, et kui kinnipeetavad näevad ametnikke erivahenditega, siis täitsid nad joostes neile antud korralduse minna kambrisse. Sektorisse sisenedes anti mitme valvuri poolt üheaegselt ja läbisegi kinnipeetavatele korraldusi kambritesse minna. Õiendist tuleneb, et esimesele korraldusele kinnipeetavad ei reageerinud ja lihtsalt jäid oma kohtadele edasi. Kinnipeetavad reageerisid agressiivselt hõigates, et kuskile nad ei lähe, sest neil on lahtiolekuaeg. Kuna korduvad korraldused tulid üksteise järel ja ka ametnikud hakkasid koheselt liikuma päevaruumis olevate kinnipeetavate suunas, hakkasid ka kinnipeetavad tasapisi liikuma kambrite vahelise koridori poole. Kinnipeetavate ülekaal oli mitmekordne ja nad olid meelestatud negatiivselt, osa kinnipeetavaid läks ise kambritesse, kuid suurem osa ei liikunud paigast ja hõikus ebatsensuurseid väljendeid.“ Vangla märgib, et konkreetselt keegi ametnikke ei rünnanud, mistõttu kumminuia kasutamine oli ülearune meede. Kuid isegi, kui kumminuia kasutamine ei olnud õiguspärane, siis jõu kasutamine iseenesest oli. R. M oleks saanud sellist olukorda vältida, kui ta ise oleks koheselt korraldusele allunud ja kambrisse läinud. Kuna R. M seda ei teinud, siis see näitab, et ta ise soovis oma käitumisega ametnikke provotseerida ja käituda nende korraldusi eiravalt. Kahjuks lõppes see kumminuia kasutamisega. Välise kahjustusena tekkis kumminuia löögi tagajärjel kinnipeetava õlale punetus, mis on fikseeritud ka meditsiiniõiendiga. R. M väidab, et lisaks tekitas olukord talle psüühilist ebastabiilsust. R. M on kaebuses öelnud, et kuna ta viibib alates 23.03.2007 aastast vanglas, siis on loogiline, et tema hingelist tasakaalutust põhjustab vanglas olev olukord. Samuti nähtub R. M`u tervisekaardi väljavõttest, et isikul on juba 12.05.2007 tuvastatud generaliseerunud ärevusehäire. Samasisuline diagnoos on tervisekaarti märgitud 12.05.2008. 09.08.2008 3
(6)3-11-416 diagnoosi juurde on märgitud, et R. M`ul on probleemid emotsionaalse tasakaalutusega juba lapsepõlvest saadik. Kõik see näitab, et isegi kui ametnik ei oleks õigusvastast tegu toime pannud, siis oleks R. M „hingeliselt“ ebastabiilne, sest tal on sarnased probleemid juba lapsepõlvest ning vanglas viibimine on üldteadaolevalt isikut rusuv. Seega kui elimineerimismeetodit kasutades sündmuste ahelast ära võtta ametniku õigusvastane käitumine, siis R. M`u hingeline ebastabiilsus ei kaoks. Tuginedes distsiplinaarmenetluse materjalidele (t.lk.29-40) väidab vangla, et kinnipeetav R. M provotseeris ametnikke nende suhtes räigeid solvanguid ja ebatsensuurseid väljendeid kasutades ning ähvardades. Tuginedes eeltoodule on vangla seisukohal, et kinnipeetavate suhtes erivahendite alusetu kasutamine on väga kahetsusväärne juhtum, mida ei õigusta miski, kuid vangla ei pea otstarbekaks rahalist hüvitist, sest isik oleks ise saanud kahju tekkimise ära hoida, kui oleks koheselt allunud ametnike korraldustele. Viru Vangla palub kohtul jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise alusena märgitud tervisekahjustuse põhjustamine. Kahjuna saab käsitleda seadusega kaitstavate õigushüvede väärtuse vähenemist, millel on kannatanu suhtes negatiivne iseloom ning mida on võimalik hinnata ja hüvitada. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Kahju hüvitamise eesmärk on kannatanu asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevaid asjaolusid ei oleks esinenud, seega olukorda, kus tema õigusi ei oleks rikutud. Seega tuleb kahju hüvitamise kaebuses eelkõige tuvastada, kas isikul on tekkinud kahju, kas toiming, millega isikule väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane ning kas esineb põhjuslik seos tekitatud kahju ja õigusvastase toimingu vahel. Kui üks nimetatud tingimustest puudub, ei kuulu kahju hüvitamise kaebus rahuldamisele. Kaebaja taotleb Viru Vangla tegevusega, erivahendina kumminuia kasutamisega, tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Kaebuse kohaselt tekkisid kaebajal seoses sellega punetus õlavarrel, paistetus näol ja hingelised üleelamised ning stress. VangS § 71 lg 1 kohaselt on erivahendite ja teenistusrelvade kasutamine vanglateenistuse ametniku poolt lubatud ainult äärmuslikel juhtudel, kui kõik ülejäänud meetmed kinnipeetava põgenemise takistamiseks, põgenenud kinnipeetava tabamiseks, relvastatud või mõne muu ohtliku esemega varustatud kinnipeetava kahjutuks tegemiseks, kallaletungi kõrvaldamiseks või kõrvaliste isikute vanglasse sissetungimise takistamiseks on ammendatud. Erivahendi ning teenistusrelva kasutamise korral tuleb hoiduda inimeste tervise kahjustamisest suuremal määral, kui see on antud juhul vältimatu. VangS § 701 lg 2 p 1 kohaselt kuulub kumminui vangla relvastuse hulka. Kuivõrd kumminuia kasutamine riivab intensiivselt isiku põhiõigusi, siis on kumminuia kui teenistusrelva 4
(6)3-11-416 kasutamine õigustatud üksnes äärmuslikel juhtudel. Käesoleval juhul puudus kaebaja suhtes õiguslik alus kumminuia kasutamiseks. Vangla tunnistas, et kinnipeetavate, s.h. R. M`u suhtes kasutati füüsilist jõudu õigusliku aluseta ja jõudu kasutanud ametnikule määrati selle eest distsiplinaarkaristus (t.lk.24). Vangla on viidanud, et R. M provotseeris ametnikke nende suhtes räigeid solvanguid ja ebatsensuurseid väljendeid kasutades ning ähvardades, kuid toimiku materjalidest (t.lk.29-40) nähtub, et kinnipeetav on käitunud kirjeldatud viisil peale kõnealuse intsidendi toimumist. Seega ei saanud kinnipeetav provotseerida vanglaametnikku kumminuia kasutama. Meditsiiniosakonna õiendiga on fikseeritud kaebajale tekitatud vigastus, punetus õlal. 26.05.2011 pöördumises (t.lk.45-49) märkis kaebaja, et medõde jättis fikseerimata paistetuse näol ning rõhutas, et vaidlusaluse intsidendi tulemusel on nõrgenenud tema hingeline stabiilsus. Kohtul puuduvad tõendid selle kohta, et kaebajal oleks olnud vigastus ka näopiirkonnas (paistetus). Nähtuvalt Viru Vangla tervisekaardist (t.lk.42) on kinnipeetaval R. M`ul probleemid emotsionaalse tasakaalukusega juba lapsepõlvest saadik ning juba eelnevalt on diagnoositud ärevushäired ja et tegemist on impulsiivset tüüpi ebastabiilse isiksusega. Nähtuvalt meditsiiniosakonna 26.01.2011 õiendist (t.lk.41) alates 01.08.2008 kuni 26.01.2011 on kinnipeetav korduvalt käinud psühhiaatri vastuvõtul, kuid ei ole kaevanud stressi ega hingeliste probleemide üle seoses vanglas kehtiva korraga. Sellest tulenevalt ei ole tõendatud, et kinnipeetava vaimne seisund oleks halvenenud või oleks tekkinud stress ja depressioon 01.08.2008 toimunud intsidendi tulemusel. Tulenevalt eeltoodust puudub käesolevas asjas vaidlus selles osas, et tegemist oli vangla õigusvastase käitumisega ja kaebajale oli tekitatud tervisekahjustus (punetus õlavarrel). Seega on tuvastatud põhjuslik seos õigusvastase toimingu ja tekitatud kahju vahel. Kohus ei pea vajalikuks tunnistaja Rauno Frolov`i ülekuulamist. Kohus on seisukohal, et õigusliku aluseta kumminuia kasutamine on õigusvastane ja selle kohaldamisest tulenevalt on tuvastatud ka mittevaralise kahju tekkimine (valu, vigastus). Tuvastatud asjaoludest nähtuvalt on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist, kuid kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kaebajat alusetu rikastumiseni, s.o. olukorrani, kus kaebaja oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras, kui ilma kahju tekitamiseta (Riigikohtu 30.11.2004.a otsus nr 3-3-1-64-04). RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole tuvastatud, et vanglaametnik oleks enne kumminuia kasutusse võtmist kinnipeetavaid hoiatanud ja neil oleks olnud võimalik vältida kahju tekkimist või oleks kinnipeetavad vanglaametnike provotseerinud. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumisega raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Kaebaja nõue 5 000 eurot on kohtu arvates liiga suur ega vasta rikkumise kestusele ja intensiivsusele. Käesolevas asjas on põhjendatud R. M`ule mittevaralise kahju hüvitamine, 5
(6)3-11-416 kuid arvestades asjaolu, et kumminuialöögi tulemusel tekkis kaebaja õlale punetus, on kohus seisukohal, et löök ei olnud väga tugev ja seega ei saanud kaebajale tekkida suurt kahju. Arvestades rikkumise raskust, proportsionaalsuse põhimõtet ja kohtupraktikat (Tartu Ringkonnakohtu lahendid haldusasjades nr 3-09-1385 ja 3-09-2120, kus 16 päeva jooksul õigusvastastes tingimustes viibimise eest hüvitati isikule 500 krooni ja 37 päeva eest 1200 krooni), peab kohus põhjendatuks R. M`u kasuks 20 euro suuruse hüvitise väljamõistmist. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p-st 4, kuulub kaebus rahuldamisele osaliselt ja Viru Vanglalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 20 eurot. Mare Krull kohtunik 6
(6)