Obsah (15)

§ 197§ 189§ 82§ 6§ 200§ 111§ 119§ 188§ 120§ 98§ 76§ 182§ 180§ 101§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Iko Nõmm, liikmed Margo Klaar, Gaida Kivinurm Otsuse tegemise aeg ja koht 01.06.2011, Tallinn Tsiviilasja number

§ 197

lg-st 2 on hageja ja kostja I nõuded kattuvas ulatuses lõppenud alates tasaarvestusavalduse tegemisest. Põhimõtteliselt nõustuvad kostjad, et kui hagejal oleks kostja I vastu kehtiv nõue, siis vastutaks kostja III nõude täitmise eest käendajana lepingu alusel ning kostja II seaduse alusel. Kuna hageja nõue kostja I vastu on aga tasaarvestuse tulemusena lõppenud, siis on lõppenud ka hageja nõuded kostja II ja kostja III vastu. 3 Kuna põhinõue on kostja I poolse tasaarvestusavalduse tegemisega lõppenud, on samal kuupäeval lõppenud ka hageja väidetav viivisenõue. Seega on hageja nõue viivise tasumiseks põhjendamatu. Isegi juhul, kui kohus peaks tuvastama, et põhinõue ei ole lõppenud ning hagejal on õigus nõuda kostjatelt põhinõude tasumist, on viivise nõue lõppenud, kuna hageja ei ole esitanud oma nõuet pikema aja vältel. Hageja on kaotanud viivise nõude õiguse isegi juhul, kui põhinõue oleks kehtiv. Juhul, kui kohus leiab, et hagejal on siiski õigus nõuda kostjatelt viivist, on hageja viivisenõue ebamõistlikult suur. Viivisenõude mõistliku suuruse osas tuleb arvesse võtta ka põhinõude suurust 7 000 000 krooni. Sedavõrd suure põhinõudega võrdses summas viivise nõudmine on põhjendamatu, seetõttu paluvad kostjad viivisenõude põhjendatuks lugemisel vähendada hageja poolt nõutavat viivist 500 000 kroonini. Maakohtu otsus ja selle põhjendused

1. 21.01.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi kostja I ja kostja IV vastu rahuldamata, hagi kostja III vastu läbi vaatamata ning menetluskulud hageja kanda.
2. Asjas puudub vaidlus järgnevas. KR Kaubanduse AS (pankrotis) ja kostja I sõlmisid 29.01.2007 müügilepingu KR Kinnisvara OÜ osa võõrandamiseks kostjale I. Müügilepingu p 2.2 kohaselt leppisid pooled kokku, et osa müügihinnaks on 10 000 000 krooni. Lepingu p-st 2.3 tulenevalt kohustus kostja I tasuma müügihinna KR Kaubanduse AS-le hiljemalt 28.02.
3. 30.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja kostja III käenduslepingu, mille p.1.1 kohaselt kohustus kostja III käendajana vastutama p. 1 nimetatud tehingust tulenevate kostja I kohustuste nõuetekohase täitmise eest. 31.01.2007 sõlmisid KR Kaubanduse AS ja hageja nõude loovutamise lepingu. Nimetatud nõude loovutamise lepinguga loovutas KR Kaubanduse AS hagejale 29.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja I vahel KR Kinnisvara OÜ osa müügilepingust tuleneva ostuhinna tasumise nõude 10 000 000 krooni. 30.01.2007 sõlmisid hageja ja kostja III KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingu, millega hageja müüs kostjale III 1624 KR Kaubanduse AS aktsiat. 20.11.2007 esitas hageja kostjale III 30.01.2007 aktsiate müügilepingust taganemise avalduse. 13.02.2008 esitas kostja III hagejale 30.01.2007 aktsiate müügilepingust taganemise avalduse. 28.02.2008 teavitas kostja III hagejat kostjaga I nõude loovutamise lepingu sõlmimisest, millega kostja III loovutas tema ja hageja vahel 30.01.2007 KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust taganemisel väidetavalt tekkinud müügihinna tagastamise nõudest 10 000 000 krooni kostjale I. 28.02.2008 tegi kostja I hagejale avalduse, milles teatas, et tasaarvestab hageja nõude. 23.04.2008 tegi hageja kostjale I avalduse, milles teatas, et 28.02.2008 tehtud tasaarvestusel puudub materiaalõiguslik alus ning see on kehtetu. Ühtlasi nõudis hageja kostjalt I võlgnetava kohustuse, s.o 10 000 000 krooni põhisumma ning viivise tasumist. 27.08.2009 sõlmisid KR Kaubanduse AS (pankrotis) ja hageja lepingu, millega hageja loovutas KR Kaubanduse AS-le (pankrotis) 3 000 000 krooni suuruse põhinõude osa oma p-s 3 nimetatud nõudest kostja I vastu. 11.08.2009 kinnitati äriregistri kandega kostja I eraldumise teel jagunemine. Sellega jõudis lõpuni kostja I jagunemine, mille tulemusena omandas kostja II omandava ühinguna osa kostja I varadest. Kostja I ja kostja II ühinesid 03.03.
4. Kuna hagis märgitud kostja II enam eraldiseisva äriühinguna ei eksisteeri, tuleb hagis märgitud kostja I ja kostja II lugeda üheks kostjaks.
5. Käesolevas asjas on vaidlus selles, kelle taganemisavaldus 30.01.2007 KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust tõi kaasa taganemise õiguslikud tagajärjed. Asja materjalidest nähtuvalt taganes hageja 20.11.2007 kostjaga III 30.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust. 13.02.2008 esitas kostja III hagejale 30.01.2007 aktsiate müügilepingust taganemise avalduse.
6. Asja materjalidele lisatud 11.06.2008 jõustunud kohtuotsusest tsiviilasjas 2-07-41185 nähtub, et kostja III ja hageja vahel oli vaidlus selles kas hageja taganemisavaldus 30.01.2007 KR Kaubanduse AS aktsiate müügilepingust on kehtiv. Kohus tuvastas, et 4 hageja 20.11.2007 taganemine ei ole kehtiv, kuna täitmata on taganemise materiaalsed eeldused. TsMS § 457 lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Käesolevas asjas TsMS § 457 lg-t 1 kohaldada ei saa, kuivõrd tsiviilasjas nr 2-07-41185 oli hagi ese teine. TsMS § 457 lg-s 1 väljendatut tuleb mõista seega kitsendavalt. TsMS § 272 lg-te 1 ja 2 kohaselt on dokumentaalseks tõendiks ka kohtulahendid teistes kohtuasjades. TsMS § 232 lg-s 1 on sätestatud kõikide tõendite igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise kohustus ning tulenevalt sama paragrahvi
7. lõikest ei ole üldjuhul ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu. Järelikult on teises kohtuasjas tehtud kohtulahend kasutatav tsiviilkohtumenetluses dokumentaalse tõendina teiste tõendite hulgas. Asjas 11.06.2008 jõustunud kohtuotsusega tsiviilasjas 2-07-41185 on veenvalt tõendamist leidnud, et hageja poolt 20.11.2007 tehtud taganemisavaldus ei ole kehtiv, kuna täitmata olid taganemise materiaalsed eeldused. Hageja oma väidet tema taganemisavalduse kehtivuse kohta tõendanud ei ole. Seega on tõendatud, et kostja III 13.02.2008 taganemisavaldus 30.01.2007 aktsiate müügilepingust on kehtiv. 14.

§ 189

lg 1 esimese lause kohaselt võib lepingust taganemise korral kumbki lepingupool nõuda tema poolt lepingu alusel üleantu tagastamist ning saadud viljade ja muu kasu väljaandmist, kui ta tagastab kõik üleantu.

§ 189

lg 1 teise lause järgi peavad lepingupooled täitma taganemisest tulenevad kohustused ühel ajal, kusjuures vastavalt kohaldatakse

§-s 111 sätestatut. Eeltoodust tulenevalt pidi hageja tagastama kostjale III makstud ostuhinna ning kostja III hagejale saadud aktsiad. Kohustus muutub

§ 82lg 7 järgi sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka võlasuhte olemusest, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist selle täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul pärast lepingu sõlmimist või muul alusel võlasuhte tekkimist, arvestades eelkõige kohustuse täitmise kohta, viisi ja olemust (

§ 82lg 3).

Kuna müügilepingust taganemisel tekkinud müügihinna tagastamise kohustuse täitmise tähtpäev ei olnud kindlaks määratud, pidi müüja

§ 82

lg 3 järgi täitma kohustuse ning ostja võis

§ 82

lg 7 kolmanda lause järgi nõuda selle kohustuse täitmist kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja jooksul. Seega muutub taganemise korral hageja nõue sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingust taganemist. 15. Võlausaldaja võib nõuda kohustuse täitmist, mille täitmise tähtpäeva ei ole kokku lepitud, põhimõtteliselt igal ajal, kuid võlgniku täitmise kohustuse hindamiselt tuleb ikkagi lähtuda nn mõistlikust vajalikust ajast.

§ 82

lg- 3 sätestatu kaitseb võlgnikku juhul, kui võlgnikul ei ole võimalik kohustust täita kohe peale selle tekkimist. Käesolevas asjas ei ole tõendamist leidnud, et hagejalt nõuti müügisumma tasumist ebamõistlikult lühikese aja jooksul, mistõttu ei olnud tal võimalik kohustust täita. Hageja täitis kohustuse mõistliku aja jooksul, kuigi hageja ise aktiivselt kohustuse täitmisega ei tegelenud, kuivõrd kostja III loovutas müügihinna nõude kostjale I ja kostja I tasaarvestas selle nõude hageja nõudega tema vastu. 16. Käesolevas asjas on vaidlus ka selles, kas kostja I tasaarvestus on kehtiv, kuivõrd kostja III ei ole hagejale 30.01.2007 aktsiate müügilepinguga saadud aktsiaid tagastanud.

§ 197

lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2 esimese lause kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. 5 17. Tuvastades, kas kostja II poolt loovutatud nõue oli sissenõutav, hoolimata sellest, et hagejale ei ole aktsiaid tagastatud, tuleb kohtu arvates hinnata ka hageja ja kostja III sooritusi peale kostja III 13.02.2008 taganemisavaldust. Juhindudes

§ 189

lg 1 esimese lausest tekkis hagejal ja kostjal III 30.01.2007 aktsiate müügilepingust taganemisest lepingu tagasitäitmiseks kohustus aktiivselt käituda, kuivõrd

§ 189lg 1 esimene lause sätestab mh mida kumbki lepingupool võib nõuda.

Eriti oluline on aktiivse käitumise kohustus juhul, kui ilma teise poole soorituseta ei saa lepingu tagasitäitmist teostada. Käesolevast asjast nähtuvalt ei ole hageja lepingu tagasitäitmiseks, ei oma kohustuse täitmiseks (müügisumma tagastamiseks) ega ka aktsiate saamiseks, aktiivselt käitunud. Samas puudub asjas vaidlus, et kostja III ei ole keeldunud aktsiate tagastamisest. Taganemisavaldusest nähtub selgelt kostja III seisukoht, et ta soovib aktsiaid tagastada, väljendades avalduses oma taolist kohustust (avalduse p. 4). TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine.

§ 6

lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi

1. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.
2. Tuginedes asjas sisuliselt sellele, et tagasitäitmissuhtest tuleneva vastastikuste kohustuste täitmisel peab aktiivselt käituma ainult vastaspool ei ole hageja käitunud kohtu arvates kooskõlas TsÜS §-ga 138 ja

§ 6lg-ga 1.

Kuivõrd asja materjalidest nähtuvalt soovib kostja III hagejale aktsiad üle anda, siis tuleb asuda seisukohale, et kostja väited kostja III vastusoorituskohustuse täitmata jätmise kohta ei ole põhjendatud. 19.

§ 200

lg 4 järgi ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Viidatud sätet ei saa mõista selliselt, et igasugune teise poole vastuväide välistab tasaarvestuse.

§ 200

lg 4 kohaselt ei ole tasaarvestus lubatud, kui teine pool esitab tasaarvestava poole nõudele sellised vastuväited, mis välistavad täielikult või osaliselt nõude maksmapaneku.. Kui kohtumenetluses esitab pool teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, siis tuleb hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud sellise vastuväite olemasolu, mis välistaks tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku.

1. 28.02.2008 tasaarvestusavaldusega tasaarvestati hageja põhinõue. Kuna 29.01.2007 müügilepingust KR Kinnisvara OÜ osa võõrandamiseks tulenes müügihinna tasumise kohustus 28.02.2008, s.o päeval nõue tasaarvestati, ei ole müügihinna tasumisega viivitatud. Seega tuleb hagi jätta rahuldamata.
2. Kuivõrd hagi põhinõue ja viivisenõue on tõendamata ja hagi tuleb jätta rahuldamata, puudub vajadus analüüsida teisi asjas esitatud väiteid sh seda kas kostja III on andnud oma ettevõtte üle kostjale IV ning kas sellest tulenevalt on kostjast IV saanud 30.01.2007 KR Kaubanduse AS ja kostja III vahelsõlmitud käenduslepingu osapool.
3. Hageja esitas hagi ka kostja kostja III vastu. 12.11.2010 kuulutas kohus välja kostja III pankroti. PankrS § 43 lg 2 kohaselt kui enne pankroti väljakuulutamist alanud kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, mille kohta ei ole veel otsust tehtud, jätab kohus nõude hagimenetluses läbi vaatamata. Seega tuleb PankrS § 43 lg 2 alusel jätta hageja nõue kostja III vastu läbi vaatamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused
4. Hageja esitas Harju Maakohtu 21.01.2011 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada hagi rahuldamata jätmise osas ja palub teha uue otsuse, millega rahuldada hagi ja mõista kostjalt I ja kostjalt IV solidaarselt hageja kasuks välja põhivõlgnevuse 447 381,53 eurot ja viivise 415 232,50 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda. 6
5. Käesoleva vaidluse õige lahendamise seisukohalt ei oma tähendust see, kumma poole taganemine lepingust oli kehtiv. Kuna hageja taganemisavalduse kehtetus on kostjate väide, pidanuks taganemisavalduse kehtetust kaasa toovaid faktilisi asjaolusid tõendama kostjad, mitte aga hageja. Tsiviilasjas nr 2-07-41185 jõustunud kohtuotsus ei oma poolte taganemisavalduste kehtivuse hindamise osas ega käesolevas vaidluse kui terviku lahendamisel tähendust. Kohus oleks pidanud hageja 20.11.2007 taganemisavalduse kehtetuse tuvastamiseks selgitama esmalt välja taganemisavalduse kehtetuse aluseks olevad asjaolud. Alles seejärel oleks kohus saanud võtta seisukoha taganemisavalduse kehtetuse või kehtivuse osas. Selliseid asjaolusid ja tõendeid pole aga kostjad käesolevas menetluses nimetanud ja neid ei ole käsitletud ka kaevatavas otsuses. Selliseid asjaolusid ei ole ka kohus tuvastanud. Tsiviilasjas nr 2-07-41185 tehtud kohtulahendi alusel hageja taganemisavalduse kehtetuse järeldusest on maakohus omakorda asunud seisukohale, et kostja III 13.02.2008 taganemisavaldus oli kehtiv. Selline maakohtu järeldus ei ole loogiline ega seetõttu ka põhjendatud: ühe taganemisavalduse kehtetus ei too iseenesest kaasa teise taganemisavalduse kehtivust. Iga taganemisavalduse vastavust materiaal- ja formaalõiguslikele tingimustele tuleb hinnata eraldiseisvalt. Seda aga kohus ei ole teinud. Maakohus ei ole selgitanud, millist tähendust omab käesoleva vaidluse õige lahendamise seisukohalt asjaolu, et hageja taganemine kohtu arvates ei kehti. Seetõttu ei ole kohtu otsus põhjendatud ega vasta TsMS § 436 lg 1 nõuetele.
6. Olukorras, kus kohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud selliseid faktilisi asjaolusid, millest saab järeldada hageja või kostja III taganemisavalduse kehtivust, saab loogiliselt järeldada üksnes seda, et kehtiv taganemine pole aset leidnud. Viimane aga tähendab, et poolte vahel pole tekkinud tagasitäitmise suhteid, sh ei ole kostjal III tekkinud nõuet tasutud ostuhinna tagastamiseks. Ostuhinna tagastamise nõude puudumine toob otseselt kaasa tulemuse, kus kostja I 28.02.2008 tasaarvestusavaldus ei saa olla kehtiv – tasaarvestuse aluseks ei saa kasutada aktiivnõuet, mida ei eksisteeri. Vastavalt langeb täielikult ära ka kostjate ainus menetluses esitatud tasaarvestusel põhinev vastuväide ning haginõue kuulub rahuldamisele. Kehtiva taganemisavalduse ning tagasitäitmissuhte tekkimise ajamomendi määratlemine on oluline ka tagasitäitmisnõuete sissenõutavaks muutumise aspektist.
7. Võlausaldaja nõude sissenõutavusest tuleb eristada nõude maksmapandavust ja seda välistavaid vastuväiteid. Mitte igasugune nõue, mis on muutunud sissenõutavaks, ei kuulu rahuldamisele. Nõuet, millele saab esitada selle maksmapandavust välistava vastuväite, ei saa realiseerida. Käesoleval juhul sai hageja esitada tasaarvestuse aluseks olnud aktiivnõudele

§ 111

järgse vastuväite, mis koosmõjus

§ 200lg 4 välistab tasaarvestuse kehtivuse.

27. Vastastikuste kohustuste täitmine saab toimuda üksnes üheaegselt ning printsiibil sooritus-soorituse vastu. Kuna tasaarvestamise aluseks olnud nõue on

§ 82

lg 5, § 189 lg 1 ja § 111 tähenduses sünallagmaatilises seoses hagejale kuuluva aktsiate tagastamise nõudega, siis sai tasaarvestamise aluseks olnud nõuet maksma panna üksnes juhul, kui tagasitäitmise korras tagastatakse hagejale kõik üleantu (

§ 189lg 1).

Kuna kostja III ei olnud tasaarvestamise teostamise hetke seisuga (28.02.2008) täitnud omalt poolt hagejale aktsiate tagastamise kohustust, ei saanud kostja I kostjalt III omandatud nõudele tuginevalt tasaarvestust teostada. Vastastikuste kohustuste realiseerimine toimub samaaegselt, mitte aga isoleeritult. Kostja III ja kostja I seda aga järginud ei ole. Maakohtu otsuse tulemusena on kostja III läbi nõude loovutamise kostjale I saanud lubamatu eelisseisundi sünallagmaatiliste kohustuste täitmisel. Selline materiaalõiguse väärtõlgendamine on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. 28. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud

§ 200

lg 4 kohaldamisala koosmõjus

§ 189lg 1 ja § 111 lg 1.

Seejuures on maakohus põhimõtteliselt valesti tõlgendanud lepingust taganemisel tekkivate poolte vastastikuste tagasitäitmiskohustuste sisu

§ 189lg 1 järgi.

Seadusest ei tulene ühelgi viisil, et lepingust taganemisele järgneb poolte 7 kohustus mistahes viisil käituda, sh esitada tagasitäitmise nõue. Vastupidi, seaduses on selgelt märgitud, et lepingust taganemise korral võib kumbki pool nõuda üleantu tagastamist, kui ta tagastab kõik üleantu. Hageja on kirjeldanud ja tõendanud oma püüdlusi aktsiate tagasisaamiseks juba alates 2007.a sügisest, mille aga maakohus jättis tähelepanuta. Seega ei ole hageja ühelgi viisil käitunud vastuolus hea usu põhimõttega – vastupidi, hageja on teinud reaalseid pingutusi tagasitäitmise läbiviimise õnnestumiseks. Tagasitäitmiskohustuste sünallagmaatilisest seosest tulenevalt võib võlasuhte pool seni, kuni teine pool ei ole talle täitnud oma vastukohustust või pakkunud vastukohustuse kohast täitmist, keelduda omapoolse kohustuse täitmisest kasutades

§ 111järgset kinnipidamisõigust.

1. Vastuväiteõigus saab lõppeda teise poole vastukohustuse täitmisega või võlausaldaja vastuvõtuviivituse tekkimisega. Käesoleval juhul sellised asjaolud aga puuduvad. Kostja III ei ole omapoolseid kohustusi täitnud ega pakkunud hagejale kohustuste täitmist. Hageja on maakohtu menetluses esitanud asjaolud ja tõendid, millest ilmneb selgelt, et ta on teinud pingutusi aktsiate tagasisaamiseks juba alates 2007.a sügisest. Maakohus on lahendi tegemisel jätnud sellised asjaolud täielikult analüüsimata. Maakohtu etteheited hagejale on seega vastuolus asja materjalidega.
2. Kostjad väitsid maakohtumenetluses paljasõnaliselt, et hageja keeldus aktsiaid tagasi võtmast ja oli seega vastuvõtuviivituses. Kuigi kohus ei ole tuvastanud hageja vastuvõtuviivituse olemasolu, on kohus otsuse tegemisel sisuliselt nõustunud kostjate seisukohtadega. Maakohtu arvates järeldub 13.02.2008 taganemisavalduse p-st 4 kostja III soov aktsiad tagastada. Kohus on ka leidnud, et kostja III ei ole keeldunud aktsiate tagastamisest (samas). Nimetatud asjaoludel puudub vaidluse õige lahendamise seisukohast tähendus. Kostja I poolt 28.02.2008 tasaarvestuseks kasutatud nõue aktsiate müügihinna tagastamiseks sõltus aktsiate samaaegsest tagastamisest. Tähendust oleks saanud omada vaid hageja sattumine vastuvõtuviivitusse, mis eeldanuks kostja III poolt hagejale kohase pakkumise tegemist aktsiate tagastamiseks. Hageja esitas selle kohta üksikasjalikud õiguslikud põhjendused oma 07.12.2010 kirjalikus avalduses, mille aga maakohus jättis täielikult tähelepanuta.
3. Aktsiate tagastamise pakkumise tegemist hagejale ja hageja sattumist vastuvõtuviivitusse maakohus tuvastanud ei ole. Täielikult on jäänud kohtuotsuses põhjendamata, kuidas nähtub 13.02.2008 taganemisavalduse p-st 4 kostja III soov aktsiad tagastada. Vastuvõtuviivitust ei tekita mitte igasugune võlgniku avaldus, vaid üksnes selline avaldus (pakkumine), millel on nõutavad komponendid ja kvaliteet. Kostja III 13.02.2008 taganemisavaldus ei vasta sellistele tingimustele ega saa olla seetõttu vastuvõtuviivituse tekkimise aluseks.
4. Vastuvõtuviivituse tekkimiseks peab võlgniku avaldusest nähtuma konkreetne ja selgepiiriline valmisolek ja tahe kohustused täita. Nimetatud konstateeringust ei nähtu aga ühelgi viisil kostja III konkreetset soorituse tegemise tahet ega valmisolekut. Kostja III konstateeringust ei ilmne isegi potentsiaalset valmisolekut sooritus teha, samuti ei peegeldu sellest soorituse täitmise pakkumisega vahetult seotud nõutavaid faktilisi asjaolusid (pakutud soorituse tegemise aeg, koht, viis jms asjaolud). Soorituse täitmise pakkumine peab vastama kvaliteedile ja sisule, millest selguvad teise poole jaoks kõik soorituse täitmise vastuvõtmiseks olulised asjaolud. Olulisim on, et võlgniku (kostja III) avaldusest peab mõistlikult nähtuma ning võlausaldaja jaoks arusaadav olema, et võlgnikul on selge valmisolek ja tahe sooritus teostada. Sellised asjaolud aga viidatud kostja III avaldusest kuidagi ei nähtu. Maakohus oleks pidanud võtma arvesse, et aktsiad olid muutunud KR Kaubanduse AS-i maksejõuetuse tõttu väärtusetuks ja tagasitäitmiskohustuste raames tulnuks kostjal hüvitada hagejale aktsiate väärtuse langus.

§ 119

lg 1 ja õiguskirjanduse kohaselt toob üksnes kohase kohustuste täitmise pakkumine kaasa vastuvõtuviivituse tekkimise. 8 33. Maakohus jättis tähelepanuta ka kostjate omaksvõtu selle kohta, et tõendeid aktsiate tagastamise pakkumiseks enne augustit 2008.a olemas ei ole. Maakohus on seega tõendeid valesti hinnanud. Ühtlasi on kaevatav otsus on vastuolus

§ 111, 189 lg 1 ja 200 lg 4 sätetega.

1. Maakohus on ebaselgelt põhjendanud väiteid hea usu põhimõtte rikkumise kohta. Hageja on kirjeldanud ja tõendanud oma püüdlusi aktsiate tagasisaamiseks, kuid maakohus on jätnud selle tähelepanuta. Esmakordselt pakuti hagejale KR Kaubanduse AS-i aktsiaid tagasi kostja III esindaja 29.08.2008 e-kirjaga. Kuid ka selline tagasitäitmise pakkumine ei olnud kohane.
2. Aktiivnõue peab tasaarvestamise teostamisel olema sissenõutav. Menetluses puuduvad tõendid, samuti ei ole maakohus tuvastanud asjaolusid, millest tulenevalt saab teha järelduse, et kostja I aktiivnõue oli 28.02.2008 seisuga sissenõutav. Kohus on lugenud taganemise ja tasaarvestamise vahelise aja kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalikuks ajaks ainuüksi põhjendusega, et hageja täitis väidetava kohustuse kostja poolt teostatud tasaarvestuse kaudu. Kostja I tasaarvestamise teostamise aeg ei saa kuidagi mõjutada kohustuse täitmiseks mõistlikult vajaliku aja pikkust. Maakohus on seeläbi hageja kohustuse täitmise mõistliku aja kriteeriumi hindamisel lähtunud põhimõtteliselt ebaõigetest alustest, seostades seda hageja kohustuse täitmise viisiga. Asjaolu, et hageja omas kostja III (mitte aga kostja I) vastu eraldiseisvat lepingulist nõuet, ei puutu ühelgi viisil asjasse, hindamaks kohustuse täitmiseks mõistliku tähtaja möödumist. Sellised mõistliku aja hindamise kriteeriumid ei tulene seadusest, samuti puudub sellistel asjaoludel omavaheline loogiline seos. Vastupidi,

§ 82

lg 3, lg 7 ja § 197 lg 1 koosmõjust tuleneb, et tasaarvestus pole lubatav enne, kui tasaarvestuse aluseks oleva aktiivnõudega sünallagmaatilises vastastikuses seoses oleva vastunõude täitmiseks mõistikult vajalik aeg pole möödunud ehk selline nõue pole sissenõutavaks muutunud.

1. Lepingust taganemisel 13.03.2008 nõudis kostja III müügihinna 16 500 000 krooni tagastamist. Kostjad pole selgitanud ega tõendanud, et mõistlikult vajalik aeg selle kohustuse täitmiseks oli tasaarvestuse tegemise ajaks (28.02.2008) möödunud. Asjaoludest tulenevalt ei saanud olla kaks nädalat mingil juhul piisav aeg 16 500 000 kroonise müügihinna tagastamise kohustuse täitmiseks. Sellise märkimisväärse summa täitmist nii lühikese perioodi jooksul ei saa ühelgi viisil mõistlikult eeldada. Maakohus on hageja kohustuse täitmise mõistliku aja kriteeriumi hindamisel lähtunud põhimõtteliselt ebaõigetest alustest. Selline materiaalõiguse väär kohaldamine on toonud otseselt kaasa ebaõige kohtuotsuse tegemise.
2. Kuna kostjate vastuväide haginõudele põhineb väitel, et haginõude välistab varasemalt teostatud kehtiv tasaarvestus, on kostjate kanda kehtiva tasaarvestuse eelduste ja läbiviimise tõendamiskoormis. Kostjad pole menetluses esitanud ühtegi asjaolu ega tõendit, millest tulenevalt saab järeldada kostja I aktiivnõude sissenõutavaks muutumist 28.02.2008 seisuga. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu, palusid jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
4. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb tõendite eksliku hindamise ja materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus saab teha uue otsuse ilma asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata. Apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ning hagi tuleb osaliselt rahuldada.
5. Kuna kostjate vastuväide haginõudele põhineb väitel, et hageja nõude, mis tuleneb 29.01.2007 hageja ja KR Kaubanduse vahel sõlmitud KR Kinnisvara OÜ osade 9 müügilepingust (I kd, tlk 18-23), maksmapaneku välistab kostja I poolt 28.02.2008 teostatud tasaarvestus (I kd, tlk 52-53), on kostjate kanda kehtiva tasaarvestuse eelduste ja läbiviimise tõendamiskoormis. Kuna kostja I on aktiivnõude omandanud kostjalt III (I kd, tlk 49-50) ning see nõue tuleneb hageja ja kostja III vahel 30.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse AS-i aktsiate müügilepingu (I kd, tlk 31-37) tagasitäitmissuhtest (I kd, 39-40 ja 42-47), eeldab kostja I poolt 29.01.2007 hageja ja KR Kaubanduse vahel sõlmitud KR Kinnisvara OÜ osade müügilepingu osas tehtud tasaarvestuse kehtivuse üle otsustamine ka hinnangu andmist hageja ja kostja III vahel 30.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse AS-i aktsiate müügilepingu tagasitäitmissuhtele.
6. Lepingust taganemise õigus on taganemiseks õigustatud lepingupoole kujundusõigus, mille teostamiseks piisab lepingupoole vastavasisulisest tahteavaldusest (

§ 188lg 1).

Taganemise õiguse kasutamine muudab olemasoleva võlasuhte tagasitäitmisvõlasuhteks, mille sisuks on poolte vastastikused kohustused tagastada teineteisele lepingu täitmisena üleantu (

§ 189

). Kolleegium leiab, et kui lähtuda etteruttavalt eeldusest, et kostja III on hagejaga 30.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse AS-i aktsiate müügilepingust kehtivalt taganenud, oleks põhjust vaidluse lahendamisega kaugemale minna juhul, kui leiab tuvastamist, et kostja III on nimetatud lepingust taganemise järgselt teinud omalt poolt piisava, et tagasitäitmiskohustust, st ostetud aktsiate hagejale tagasiandmise kohustust, täita. Kostjate väite kohaselt on kostja III hagejale tagasitäitmist pakkunud ja selle tõendamiseks on kohtule esitatud taganemisavaldus, milles kostja III kinnitab, et tal lasub seoses taganemisega aktsiate tagastamise kohustus (I kd, tlk 42-47) ning kostja III esindaja 29.08.2008 e-kiri, milles rõhutakse jätkuvat valmidust ostetud aktsiaid hagejale sobival ajal tagastada (II kd, tlk 97). Erinevalt maakohust, leiab kolleegium, et nimetatud tõenditest ei piisa, et lugeda kostja III poolt tagasitäitmisekohustuse pakkumine kohaseks. Seda põhjusel, et taganemisavalduses antud kinnitus ja e-kirjas osundatud valmidus tagasitäitmiskohustust täita, ei taga tehingu teisele poole nõutavat kindlust, et müügihinnana saadud raha tagastamisel ka aktsiad tegelikkuses tagastatakse. See aga annab hagejale

§ 111lg 1 alusel õiguse keelduda tagasitäitmiskohustuse omapoolsest täitmisest.

Kolleegiumi hinnangul saab tagasitäitmise pakkumise lugeda vastaspoole kohustuse täitmise õigust lõpetavaks vaid siis, kui selle vastuvõtmisest keeldumisega kaasneks ühtlasi keelduja vastuvõtuviivitus

§ 119järgi.

Taganemisavalduses ja kostja III esindaja 29.08.2008 e-kirjas väljendatu hageja vastuvõtuviivitust kolleegiumi arvates kaasa ei too. 42. Et hageja tänaseid vastuväiteid vältida ja tagasitäitmise pakkumine hageja jaoks siduvaks muuta, oleks kostja III saanud kasutada mitmeid õiguslikke võimalusi. Kuna väärtpaberite omandiõiguse üleminek sõltub väärtpaberite omaniku käsundist kontohaldurile, oleks kostjal III olnud võimalik anda väärtpaberikonto haldurile tingimuslik käsund aktsiate ülekandmiseks eeldusel, et hageja tagastab aktsiate eest saadud rahasumma ning teavitada sellekohase käsundi andmisest hagejat (EVKS § 15 ja Rahandusministri 28.12.2000 määrusega nr 116 vastuvõetud ja 01.06.2002 jõustunud Eesti väärtpaberite keskregistri pidamise korra § 12 lg 2). Kontohaldurile tingimusliku käsundi andmisega samaväärse tulemuse hageja vastuväiteid välistada, oleks andnud ka aktsiate deponeerimine

§ 120

järgi või

§ 98nõuetele vastava täitmise tagatise või -kinnituse andmine.

Vaidlust ei ole selles, et kostja III ei ole ühtegi nimetatud võimalustest kasutanud ning aktsiad on tänaseni kostja III omandis. See tähendab, et aktsiad ei ole tagasitäitmisena hagejale üle antud ka pärast seda, kui kostja I 29.01.2007 sõlmitud osade müügilepingu suhtes 28.02.2008 tasaarvestuse avalduse tegi. 43. Kostja III poolse tagasitäitmispakkumise viisi küsitavusele lisaks kerkib kõnealusel juhul ka pakkumise sisu ehk pakutud täitmise kohasuse küsimus (

§ 76

). Hageja on menetluses läbivalt tuginenud väitele, et kostjale III üleantud aktsiad on kostja omandis olnud perioodi jooksul väärtust kaotanud. Kui see tõele vastaks, oleks hagejal

§ 189

lg 4 järgi õigus nõuda ühes aktsiate tagasisaamisega ka hüvitist tagastatavate aktsiate 10 väärtuse vähenemise kompenseerimiseks, keelduda enne hüvitise maksmist ostuhinna tagastamisest (

§ 111

) ning teha tekkivate võimalike vastastikuste rahaliste nõuete osas tasaarvestust (

§ 197jj).

Kuna kõnealusel juhul langeb hageja pakkumise nõuetelevastavus ära siiski juba seetõttu, et taganemiseavalduses ja e-kirjas väljendatu ei ole tagasitäitmise võlasuhtes hageja vastuvõtuviivituse tekkimiseks piisav, puudub vajadus käesoleva vaidluse raames pakkumise sisu analüüsimiseks ehk aktsiate väärtuse väidetavale vähenemisele hinnangu andmiseks ning selle põhjuste selgitamiseks. Samal põhjusel puudub kohtul vajadus käsitleda küsimust, kas kostja I poolt tasaarvestuse tegemine on lubatav lahus kostja III kohustusest aktsiad tagastada ning lahendada poolte vahelist erimeelsust selles, millist mõju avaldavad käesoleva vaidluse tulemusele tsiviilasjas nr 2-07-41185 tuvastatud asjaolud. Kolleegium märgib siiski selgituseks, et erinevalt maakohtu seisukohast ei piisaks ringkonnakohtu arvates käesoleva vaidluse lahendamisel taganemise kehtivuse tuvastamiseks tõendina üksnes tsiviilasjas nr 2-0741185 langetatud kohtuotsusest. Tuleb tähele panna, et tsiviilasjas nr 2-07-41185 tehtud lahendiga rahuldas kohus kostja III hagi ning tunnustas kostja III õigust mitte maksta hagejale 30.01.2007 sõlmitud KR Kaubanduse AS-i aktsiate müügilepingu järgi tasumisele kuulunud müügihinna teist osamakset summas 11 000 000 krooni, põhjusel, et kostja III oli lepingust taganenud (I kd, tlk 109-130). Aktsiate müügi tehingu koguhind oli 33 000 000 krooni ja sellest oli kostja III hagejale tasunud 16 500 000 krooni. Juba tasutud raha tagasi saamise nõuet kostja III ei esitanud. Seega ei ole kohus varasemalt lahendanud küsimust, kas kostjal III on õigus saada hagejalt tagasi aktsiate ostuhinnana tasutud 16 500 000 krooni ega kaalunud sellele nõudele kostja III poolse taganemise mõju. Hageja on käesolevas vaidluses toonud esile, et maksunõuet, millele kostja III taganemisel tugines, taganemisavalduses väitetud suuruses tegelikkuses ei eksisteerinud. Kolleegiumi arvates paneks see kohtule ülesande taganemise kehtivust uuesti hinnata ning sellist kohustust ei mõjutaks asjaolu, et Riigikohus ei ole tsiviilasja nr 2-07-41185 menetlemist puudutanud hageja teistmisavaldust (II kd, tl 222-227) menetlusse võtnud. 44. Kuna kostjad ei ole hageja nõudele peale tasaarvestuse vastuväite muid vastuväiteid esitanud ning see vastuväide ei ole eespool käsitletu tõttu põhjendatud, tuleb hageja põhinõue 447 381,53 eurot (7 000 000 krooni) kostjate I ja IV suhtes solidaarselt rahuldada. Kostja IV suhtes solidaarse vastutuse rakendamine on põhjendatud, kuna kostja IV vastutab ettevõtte ülevõtjana

§ 182

lg 2 alusel kostja III kohustuste eest ning

§ 180lg 2 kohaselt kuuluvad ettevõttesse sellega tegevusega seotud lepingud.

45. Maakohus on jätnud kostja IV vastutuse alusele ekslikult hinnangu andmata ning ringkonnakohus peab õigeks nimetatud menetlusliku puuduse apellatsioonimenetluses TsMS § 652 lg-st 3 juhindudes kõrvalda (RKTK 16.05.2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-134-11 p 12). Kolleegium nõustub hagejaga, et ettevõtte üleminekut kinnitab kostjate tegevus samas kaubandusvaldkonnas ning kostja III majandustegevuse lõppemise ajaline kattuvus kostja IV majandustegevuse alustamisega, mis nähtub kostja III 2008.a ja kostja IV 2008-2009.a majandusaruannetest (I kd, tlk 247, 250, 259, 268 ja 271). Aruannetest nähtub kostja III majandustegevuse raugemine ning kostja IV poolt sama turuosa hõivamine. Ettevõtte üleminekut kinnitab kolleegiumi hinnangul ka samade ruumide jätkuv kasutamine aadressil Pärnu mnt 110, samade tootjate kaupade müük, töötajate osaline kattumine, kostja III poolt kostjale IV kaubamärkide ja domeeniaadressi võõrandamine, sarnasus kostja III varasemas ja kostja IV praeguses ärinimes ning seotus juhtorganite kaudu (I kd, tlk 244-381). Kostjad ei ole nimetatud asjaolude faktilisusele vastu vaielnud, kuid on leidnud, et nimetatud asjaolude aset leidmine ei kinnita ettevõtte üleminekut, kuna

§ 182

lg 2 kohaselt peaks hageja tõendama ettevõttesse kuulunud asjade ja õiguste üleminekut (vt kostjate vastuväited, II kd, tlk 23-29). Kolleegium kostjatega ei nõustu ning leiab, et hageja poolt esiletoodud asjaolud on piisavad, et lugeda nn ettevõtte raskuspunkt kostjale IV üleläinuks, kuna hageja poolt esile toodu asjaolude pinnalt võib teha järelduse, et üle on antud ettevõtte koostisosad ja struktuur, mis 11 moodustavad ettevõtte omapära ehk funktsioneeriva terviku. Eelnevat arvesse võttes jagab kolleegium hageja seisukohta, et ettevõtte ülemineku tõttu tuleb kostjat IV pidada ühes kostjaga III hageja ja kostja III vahel 30.01.2007 sõlmitud käenduslepingu (I kd, tlk 25-26) alusel

§ 182lg 2 järgi solidaarselt vastutavaks. 46. Maakohtu poolt Pankr

S § 43 lg 2 alusel kostja III osas hagi läbivaatamata jätmise õiguspärasust ringkonnakohus ei kontrolli, kuna hageja ei ole kostja III osas hagi läbivaatamata jätmist vaidlustanud ning on palunud apellatsioonikohtult hagi rahuldada üksnes kostjate I ja IV suhtes. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud ning vastavalt TsMS § 5 lg-le 1 menetletakse hagi lähtudes nõudest.

1. Põhinõude rahuldamise tõttu tuleb kostjate I ja IV suhtes lahendada ka viivise nõue. Hageja nõuab viivist summas 415 232,50 eurot (6 496 976,89 krooni). Viivise nõude aluseks on KR kaubanduse AS-i ja kostja I vahelise 29.01.2007 osa müügilepingu p 4.2, mille kohaselt kohustus kostja I ostuhinna tasumise kohustuse täitmisega viivitamisel tasuma viivist 0,15 % tasumata summast päevas iga tasumisega viivitatud päeva eest (I kd, tl 20). Hageja on arvestanud seisuga 28.10.2009 viivitusintresse summas 8 841 000 krooni. Pärast hagi esitamist tasaarvestas hageja hagi esemeks olevast viivisenõudest 32 149,03 eurot (503 023,11 krooni), kuna tsiviilasjas nr 2-07-41185 menetluse lõppemisega läbiviidud menetluskulude kindlaksmääramise tulemusena mõistis kohus hagejalt kostja III kasuks välja menetluskulud samas summas (I kd, tl 151-164). Kostjad on viivise nõudele vastu vaielnud, leides, et hageja on viivise nõudmise õiguse kaotanud põhjusel, et hageja ei ole oma nõuet põhjendamatult pika aja jooksul maksma pannud. Samuti on kostjad märkinud, et kui kohus peaks siiski viivise välja mõistma, siis tuleks viivist põhinõude suurust arvestades vähendada ja pidada piisavaks viiviseks 31 955,82 eurot (500 000 krooni). Viivise arvestuslikku õigsust ei ole kostjad kahtluse alla seadnud.
2. Kolleegium ei nõustu kostjate vastuväitega, et hageja on viivise nõudmise õiguse kaotanud. Varasem kohtupraktika on tunnustanud võimalust lugeda aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes vaid erandlikel asjaoludel (vt nt RKTK 29.01.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23; 02.06.2003 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13, 10.10.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-07 p 27). Riigikohus on selgitanud, et võlausaldaja kaotab seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduses ja ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast. TsÜS §-s 138 ja

§-s 6 sätestatud hea usu põhimõttest tulenevalt ei tohi lepingupooled oma õigusi kuritarvitada, käituda vastuoluliselt või eesmärgiga tekitada teisele lepingupoolele kahju (vt nt RKTK 06.12.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-100-07, p 16; 07.11.2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1102-07, p 16; 09.03.2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-06, p 17). 49. Väites, et hageja viivisenõue ei ole kooskõlas hea usu põhimõttega, tuli kostjatel tuua esile erandlikud asjaolusid, millest järelduvalt ei ole hageja oma õigust nõuda viivist heauskselt kasutanud. Kostjad ei ole selliseid asjaolusid esile toonud ning seetõttu puudub õigustus määrata seaduses sätestatud aegumistähtaja sees täiendavat hea usu põhimõttest lähtuvat tähtaega, mille jooksul hagejal oleks tulnud oma õiguste kaitseks hagi esitada. Kostjad ei ole tuginenud väitele, et hageja käitumine on andnud kostjatele põhjust uskuda, et hageja on viivisenõudest loobunud, samuti ei ole asjas tuvastatud hageja sellist käitumist, millest võiks järeldada, et hageja on viivisenõude esitamisel kuritarvitanud oma õigusi või et tema eesmärgiks oli tekitada kostjatele kahju. Järeldust, et hageja on viivisenõudest loobunud või käitunud nõuet esitades taunitavalt, ei saa tuletada üksnes sellest, et hageja on otsustanud esitada hagi aegumistähtaja teises pooles. Hageja on esitanud hagi TsÜS § 146 lg-ls 1 sätestatud aegumistähtaja jooksul ning ühes põhinõudega palunud välja mõista ka viivise. Viivise maksmise kohustuse müüdud osade 12 eest hinna tasumisega viivitamise puhuks on pooled kokku leppinud müügilepingus ning seetõttu oli ettenähtav, et lepingust tuleneva kohustuse täitmisega viivitamise korral on hagejal õigus nõuda kokkulepitud viivist. Hageja on aegumistähtaja piires kasutanud

§ 101

lg 1 p-st 6 tulenevalt oma õigust nõuda rahalise kohustuste täitmisega viivitamise korral viivist ning seetõttu ei ole kostjate vastuväited viivise nõudmise õigusele põhjendatud. 50. Kostjate taotlust viiviseid vähendada peab ringkonnakohus osaliselt põhjendatuks. Kolleegium kasutab kohtu diskretsiooniõigust ja peab õigeks vähendada viiviseid pooleni võlgnevuse põhisummast. Viivise vähendamiseks annab kõnealusel juhul alust asjaolu, et poolte vahel kokkulepitud viivisemäär 0,15% päevas ehk 54,75% aastas on märkimisväärselt kõrgem seadusejärgsest viivisemäärast (

§ 113

lg 1) ning hageja ei ole toonud esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et hagejale raha tähtaegselt saamata jäämisest tekkinud kahju oleks sedavõrd ulatuslik. Hageja võimalikke väiteid saadaolnud rahalt viivitatud aja jooksul tulu teenida varjutab tõsiasi, et hageja ei ole nõude maksmapanekuga kiirustanud ning seetõttu arvestab kolleegium viivise vähendamise juures kostjate seisukohaga, et hageja on hagi esitamisega asjatult oodanud. Arvestades, et hageja on viivise nõudest 32 149,03 eurot (503 023,11 krooni) tasaarvestanud tsiviilasjas nr 2-07-41185 hagejalt kostja III kasuks välja mõistetud menetluskuludega, tuleb mõista kostjatelt solidaarselt välja viivisena 191 541,73 eurot (2 996 976,89 krooni).

1. Arvestades Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.03.2011 määrusega tsiviilasjas nr 3-2-1-3-11 kinnistunud seisukohta, et riigilõivu tasutakse apellatsioonkaebuselt RLS § 56 lg 19 järgi sama palju, kui tuleb tasuda hagi esialgsel esitamisel maakohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust ning et see kehtib sõltumata sellest, et TsMS § 137 lg 4 järgi võib tsiviilasja hind apellatsiooniastmes olla maakohtu omast kõrvalnõuete võrra kõrgem, tuleb hageja taotlust apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu osaliseks tagastamiseks (II kd, tl 207-220) lugeda põhjendatuks. Ringkonnakohus juhindus 23.02.2011 määrusega (II kd, tl 169-170) hagejalt täiendava riigilõivu tasumise nõudmisel Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13.01.2010 määrusega tsiviilasjas 3-2-1-149-09 muutmata jäetud ringkonnakohtu senisest praktikast. Hagejale tuleb apellatsioonkaebuse esitamisel täiendavalt nõutud riigilõiv 10 539,63 eurot tänaseks kujunenud seaduse tõlgenduse valguses tagastada.
2. Menetluskulud tuleb jagada vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Kuna hagi kuulub rahuldamisele 74,07% ulatuses, siis tuleb vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 jätta poolte menetluskuludest 74,07% kostjate I ja IV ning 25,93% hageja kanda. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm Riigikohtu lahendiga 04.01.2012
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a otsus tsiviilasjas nr 2-09-58258 osas, millega tühistati Harju Maakohtu
6. jaanuari
7. a otsus ja tehti uus otsus, millega rahuldati osaliselt Osaühingu Rushford Enterprises hagi OÜ Ruutmeeter Eesti vastu.
8. Saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.
9. Jätta ülejäänud osas Tallinna Ringkonnakohtu
10. juuni
11. a otsus tsiviilasjas nr 209-58258 muutmata.
12. Lugeda kohtuotsuse kehtiv resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: 13 4.
13. Rahuldada osaliselt Osaühingu Rushford Enterprises hagi Oslo Eesti OÜ vastu. 4.
14. Välja mõista Oslo Eesti OÜ-lt Osaühingu Rushford Enterprises kasuks põhivõlg 447 381 eurot ja 53 senti ning viivis 191 541 eurot ja 73 senti. 4.
15. Jätta läbi vaatamata Osaühingu Rushford Enterprises hagi OÜ Ceramfloor (pankrotis) vastu põhivõla 447 381 euro ja 54 sendi ja viiviste nõudes. 4.
16. Tagastada Osaühingule Rushford Enterprises apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivust 10 539 eurot ja 63 senti.
17. Rahuldada OÜ Ruutmeeter kassatsioonkaebus osaliselt.
18. Jätta Oslo Eesti OÜ (likvideerimisel) kassatsioonkaebus rahuldamata.
19. Tagastada OÜ-le Ruutmeeter Eesti kassatsioonkaebuselt
20. juunil 2011 tasutud kautsjon 1300 (tuhat kolmsada) eurot.
21. Jätta Osaühingu Rushford Enterprises, Oslo Eesti OÜ (likvideerimisel) ja OÜ Ruutmeeter kõigis kohtuastmetes kantud menetluskulude jaotus Tallinna Ringkonnakohtu otsustada. 14