Obsah (6)

§ 123§ 63§ 35§ 153§ 146§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Iko Nõmm, Imbi Sidok, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 30.november 2011, Tallinn Tsiviilasja number 2-10-20087 Tsivii

) § 123 lg 1 ei anna pankrotihaldurile võimalust ekslikult kantud raha tagastada. Kostja vastuväited. 6. Kostja vaidles hagile vastu. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja kandis 29.12.2009 ekslikult kostja pangakontole 206 400 krooni. Kostja jättis hageja taotluse rahuldamata põhjusel, et

§ 123lg 1 ei anna pankrotihaldurile võimalust ekslikult ülekantud raha tagastada.

7. Pangakontol olev raha ei ole ese

§ 123lg 1 mõttes. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (Ts

ÜS) § 48 kohaselt esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Seega õiguse esemetena on nimetatud asju, mittemateriaalseid hüvesid ja varalisi õigusi (asjaõigused, õigused õigustele ja mittemateriaalsetele hüvedele ja nõuded). Asjana ei ole käsitatav pangakontol olev raha, sest sellel puuduvad kehalise eseme tunnused. 8. Pangakontole ekslikult laekunud raha väljaandmine ilma pankrotiseaduses selgelt sätestatud aluseta võib viia pankrotihalduri vastutuseni

§ 63alusel.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

1. Maakohus rahuldas hagi, välistades kostja pankrotivarast hagejale kuuluva summa 206 400 krooni (13 191,36 eurot) ja kohustas kostjat selle summa hagejale tagastama. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
2. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja kandis 29.12.2009 ekslikult kostja arvele 206 400 krooni ja et tegelikuks makse saajaks pidi olema AS Danite Varahooldus.
3. Hageja tegi pangaülekande oma pangakontolt kostja pangakontole. Tegemist on hagejale kuuluva nõudeõiguse - saada pangast vaidlusalune summa 206 400 krooni ülekandmisega kostjale. Hageja loovutas kostjale oma õiguse (nõudeõiguse panga vastu), kuna pärast raha laekumist kostja pangaarvele tekkis kostjal samas mahus nõudeõigus oma panga vastu. TsÜS § 48 kohaselt esemeks on asjad, õigused ja muud 3 hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Seega õiguse esemetena on nimetatud asju, mittemateriaalseid hüvesid ja varalisi õigusi (asjaõigused, õigused õigustele ja mittemateriaalsetele hüvedele ja nõuded). Vaidlusaluse nõudeõiguse loovutamine on TsÜS § 48 järgi ese. Antud juhul saab käsitleda e-raha kui nõudeõigust. Kuivõrd esemeks on asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks ning antud juhul vastab e-raha eelnimetatud tunnustele, on haldur kohustatud

§ 123lg 1 kohaselt ekslikult kantud raha tagastama.

12.

§ 35

lg 1 p 1 sätestab, et pankroti väljakuulutamisega moodustub võlgniku varast pankrotivara. Seega ei saa pankrotivara moodustuda pankroti väljakuulutamisega ka kolmandate isikute varast, mis on võlgniku valdusse sattunud ekslikult, seda enam, et võlgnik (ja pankrotihaldur) on teadlikud õigusliku aluse puudumisest raha valdamiseks ja omandamiseks. 13. Kolmandate isikute vara välistamist reguleerivate sätete eesmärgiks on tagada, et ei rikutaks kolmandate isikute omandiõigust ning pankrotivarasse ei satuks kolmandate isikute vara.

§ 123

lg 1 ei erista raha ja muud kolmandate isikute vara, mistõttu ei saa seadusandja tahtele meelevaldseid tõlgendusi luues õigustada kolmandate isikute raha omandamist pankrotivõlgniku poolt. Hageja nõue tuleb rahuldada võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 alusel, kuna hageja tegi kostjale ülekande olematu kohustuse alusel. Seega tuleb kostjal tagastada hagejale VÕS § 1032 lg 1 järgi ülekantud summa. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
2. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et raha ülekandmise näol on tegemist õiguse (nõudeõigusega panga vastu) loovutamisega kostjale, et selline nõude loovutamine kui õigus TsÜS § 48 tähenduses on välistatav pankrotivarast ja et hageja nõue tuleb rahuldada VÕS § 1028 lg 1 ja 1032 lg 1 alusel.
3. Hageja, tehes eksliku ülekande kostja pangaarvele, andis krediidiasutusele maksekäsundi (VÕS § 703 lg 1). Tegemist on võlaõigusliku lepinguga, millega hageja käsundas krediidiasutust üle andma hageja arvelt kostjale raha ja kostja sai õiguse täitmine vastu võtta. Tegemist oli hageja konto debiteerimisega ja kostja konto krediteerimisega (VÕS § 713 lg-d 1 ja 2). Krediidiasutus debiteeris hageja kontot hageja juhiste kohaselt (VÕS § 713 lg 3). Eeltoodust tulenevalt ei tekkinud maksekäsundi andmisel krediidiasutusele hagejal mingit nõudeõigust kostja vastu. Seega ei saanud tekkida ka nõudeõiguse välistamise õigust

§ 123tähenduses.

Pärast hageja konto debiteerimist tekkis hagejal VÕS §-st 1029 tulenev nõudeõigus kostja vastu, mida saab pankrotimenetluses rahuldada ainult üldises järjekorras

§ 153lg 1 p-te 1-3 järgides.

17.

§ 123eesmärk on kaitsta kolmandate isikute omandit pankrotti läinud äriühingute eest.

Tegemist on vindikatsiooninõudega, mis on sätestatud asjaõigusseaduse (AÕS) §-s 80 ning selle lg 2 järgi on nõue suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse. Raha ei ole vinditseeritav, kuna ta ei ole individuaalsete tunnustega määratletav ja seega asendatav asi. Samuti ei võimalda kehtiv õiguskord käsitleda pangakontole laekunud e-raha esemena

§ 123lg 1 tähenduses.

18. Ekslik on maakohtu seisukoht, et VÕS § 1028 lg-st 1 ja VÕS § 1032 lg-st 1 tulenev õigus on iseseisev või koos

§-ga 123 koostoimes vara välistamise õigus või 4 iseseisev nõudeõiguse alus pankrotis äriühingu vastu. VÕS § 1028 ja § 1032 on lepinguväliseid võlasuhteid reguleerivad normid. 19. Pankrotimenetluses saab halduri vastu esitada vara välistamisega seotud nõudeid või nõudeid, mis on seotud pankrotimenetluse väljamaksetega (

§ 146

). Enne pankrotti võlgniku ja võlausaldaja vahel tekkinud õigussuhetest saab nõudeid esitada ainult

§ 93sätestatut järgides.

Maakohus leidis seadusevastaselt, et lepinguvälistest võlasuhetest tekkivaid nõudeid võib esitada ka

§ 93

järgimata, tekitades uue, pankrotiseadusega reguleerimata nõudeõiguse aluse ja uue pankrotimenetlusega seotud väljamakse. Vastus apellatsioonkaebusele

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata, kuid nõustub sellega, et maakohtu otsuse põhjendav osa on osaliselt eksitav. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjaliga ning ära kuulanud menetlusosalised, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel muutmata, kuid hagi tuleb rahuldada käesolevas otsuses märgitud põhjendustega. 22.

§ 123

lg 1 kohaselt ei kuulu pankrotivara hulka esemed, mis kuuluvad kolmandale isikule. Kui kolmandal isikul on nõue talle kuuluva eseme väljaandmiseks, peab haldur eseme tagastama (vara välistamine). Vara välistamist nõudev isik ei ole välistamisnõude osas pankrotivõlausaldajaks. 23. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja kandis 29.12.2009 ekslikult kostja kontole 206 400 krooni. Vaidlus on selle üle, kas kostja kontole kantud raha on ese, mille haldur peab hagejale

§ 123lg 1 järgi tagastama. 24. Eseme mõiste sätestab Ts

ÜS § 48, mille kohaselt on esemeks asjad, õigused ja muud hüved, mis võivad olla õiguse objektiks. Esemena võib käsitleda hüve, mis võib alluda õiguslikule valitsemisele isiku poolt. Esemeks on kõik see, mida subjektid saavad omada ja omandada, st kõik see, mis saab olla käibe objektiks, st mida saab käsutada (TsÜS § 48 kommentaar lk 190). Seega on ka kostja pangakontol olev raha ese TsÜS § 48 tähenduses. Kuna vaidlusalune raha kuulub hagejale, ei kuulu see pankrotivara hulka ja haldur peab selle

§ 123lg 1 alusel hagejale tagastama.

1. Maakohtu otsuses viidatud VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 ei ole käesoleva vaidluse lahendamisel asjakohased.
2. Maakohtu menetluskulud jäävad kostja kanda, nagu on määratud maakohtu otsuses. Kuna ringkonnakohus jätab vaidlustatud kohtuotsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kannab TsMS § 171 lg 1 järgi ka apellatsioonimenetluse kulud kostja.
3. TsMS § 174 lg 1 esimese lause kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt esitatakse hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus asja menetlenud esimese astme kohtule. I. Nõmm I. Sidok A. Tänav