Obsah (13)

§ 115§ 367§ 145§ 101§ 108§ 82§ 127§ 78§ 128§ 363§ 149§ 152§ 113

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-43457 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 28.november 2011 kell 16.00

§ 115lg-s 1 sätestatule.

Vara realiseerimisest saadud 3674,92 eurot ei katnud hageja lepingust tulenevat nõuet liisinguvõtja vastu. Kahju koosneb hageja lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Hageja lepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu oli 7 322 eurot, sh vara jääkmaksumus 6499,49 eurot, liikluskindlustusmakse võlgnevus 141,05 eurot ning vara tagastamisega ja realiseerimisega seotud kulud kokku 681,46 eurot. Liisinguvõtjal on kohustus hüvitada hagejale 7322 – 3674,92 = 3647,08 eurot. 03.03.2010 kirjaga hageja teatas liisinguvõtjale lepingu lõppemisest tulenevast koguvõlgnevusest ning palus liisinguvõtjal tasuda kõik tekkinud võlgnevused. Hagi esitamise seisuga liisinguvõtja seda ei teinud. 31.01.2006 hageja ja kostja A. D sõlmisid lepingust tuleneva rahalise kohustuse tagamiseks käenduslepingu nr XXX, millega kostja võttis endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käenduslepingus sätestati käendaja vastutuse piiriks 19 800,06 eurot. 03.03.2010 teatega hageja teavitas kostjat lepingust tulenevatest võlgnevustest. Hageja teatas, et kuna liisinguvõtja ei ole kohustusi tähtaegselt täitnud, siis hageja nõuab kohustuse täitmist kostjalt kui käendajalt. Hageja määras kostjale võlgnevuse 3647,08 eurot tasumiseks tähtaja. Hagi esitamise seisuga kostja võlgnevust ei tasunud. Hageja palub hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. 3 KOSTJA VASTUS 13.06.2011 kirjalikus vastuses hagile kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kasutusrendileping sõlmiti Swedbank Liising AS ja B OÜ vahel 3 aastaks. 31.01.2006 lepingu sõlmimise ajal oli kostja B OÜ juhatuse ainus liige. Kostja andis isikliku käenduse liisingulepingu sõlmimiseks, sest ettevõttel oli majandustegevuse jaoks hädasti vaja bussi. 2008.a. jaanuaris kostja lahkus B OÜ juhatusest. Uus juhatuse liige SS, kes oli ka ettevõtte ainuosanik, ei olnud nõus käendust üle võtma ning väitis, et nagunii makstakse liisingut ning liisinguperioodi lõpus ostetakse auto välja. 2009.a. jaanuaris, kui lepingu hakkas läbi saama, käis kostja isiklikult hageja juures lepingu kohta pärimas, kuna tundis muret oma käenduse pärast. Hageja teatas kostjale, et ei ole kohustatud mingit infot andma ja et kostjal ei ole õigus päringuid esitada. OÜ B kostja telefonikõnedele ei vastanud. Kostja oleks ise hea meelega hagejalt bussi välja ostnud, sest kostja omab ehitusfirmat, kus selline buss on äri ajamiseks hädavajalik. Kostja teada oli OÜ B makseid tasunud ja võla hageja ees likvideerinud. Hageja ei ole enne kohtumenetluse alustamist kordagi teatanud, et auto on pandud müüki ega seda, et liisingulepingu täitmisega on tekkinud probleeme. Maksekäsu kiirmenetluses ja hagiavalduses on hageja näidanud kostja kohta ebaõiged kontaktandmed ning saatnud nõudeid ja materjale aadressidele, mida ei ole üheski hagejaga sõlmitud lepingus kostja kontaktaadressiks märgitud. Kostja on käenduslepingus märkinud, et tema aadress on XXXTallinn. Hageja ei andnud kostjale võimalust tekkinud probleemi kohtuväliselt lahendada ega autot võõrandada, vaid müüs auto vähemalt 2 korda odavamalt, kui oli auto tegelik väärtus. Esmakordselt sai kostja probleemist teada pool aastat hiljem kohtu kaudu. Kui hageja oleks kostjale saatnud teated ja nõuded käenduslepingus näidatud aadressile, ei oleks hagejal kahju tekkinud, kostja oleks sõiduki ise välja ostnud või siis ise ostja leidnud (ning seda kahekordse hinnaga). Kaubiku müügihinna kohta vastati kostjale, et on kriis ja sellised on hinnad. XXX veebilehel on vastavate busside hinnad enam kui kahekordsed. Kostja leiab, et ärilisel eesmärgil kasutatavate busside hindasid kriis väga ei mõjuta. Hageja võõrandas sõiduki turuhinnast mitmekordselt väiksema hinnaga. Kostja leiab, et tasumata väljaostumaksed tuleb kõrvutada sõiduki väärtusega selle tagastamise ajal. XXX veebilehe andmetel on sõiduauto Citroën Jumper sama ja isegi vanema väljalaske aastaga auto turuhind 10 161 eurot, teine pakkumine 9500 eurot ja kolmas 7300 eurot. Kostja leiab, et vara õige turuhinnaga müümise korral oleks liisinguandja oma nõude rahuldanud ning kostja arvelt isegi rikastuda võinud. Lisaks kostja leiab, et hagiavaldusele lisatud lepingute tüüptingimused on kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja seetõttu tühised. Käendusleping on vastuolus heade kommetega ja tühine. Kostjat kallutati käenduslepingut sõlmima, kasutati ära olukorda, kostja kogenematust, talle ei selgitatud õiguslikke tagajärgi jms. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 1. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, uurinud igakülgselt ja objektiivselt asjas esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hagi on põhjendatud ja tuleb rahuldada. 2. Hageja on esitanud kostja kui käendaja vastu põhivõlgnikuga sõlmitud liisingulepingust tuleneva kahju ja sõiduki tagastamise ning võõrandamisega seotud kulude hüvitamise nõude. 3. Asjas ei ole vaidlust järgmiste tähtsate faktiliste asjaolude üle: - 31.01.2006 hageja sõlmis OÜ-ga B (likvideerimisel) liisingulepingu nr XXX, mille esemeks oli sõiduauto Citroën Jumper HDI 2.8, ehitusaasta 2006. 4 - liisinguleping lõppes 15.02.2009 lepingu punktis 19 sätestatud kehtivusaja lõppemisega. - hageja taastas liisingueseme valduse OÜ R kaasabil 06.10.2009 (tl 51). - liisinguese võõrandati 16.11.2009 hinnaga 69 000 EEK (hind sisaldab käibemaksu). 4. Kostja väidetel on hageja vara võõrandanud hinnaga, mis on mitmekordselt turuhinnast madalam. Kostja, tuginedes Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-33-08, leiab, et liisingulepingu lõppemisel hüvitatavate kulutuste suuruse kindlakstegemiseks tuleb kõrvutada tasumata väljaostumaksed (sõiduki jääkmaksumus) sõiduki väärtusega selle tagastamise ajal ning et oluline ei ole liisingueseme müük, vaid selle väärtus. Samuti kostja leiab, et lepingute tüüptingimused ning käendusleping on tühised. Hageja on seisukohal, et käesolevas tsiviilasjas ei ole kostja viidatud Riigikohtu lahend kohaldatav, kuna ei ole toimunud liisingulepingu ennetähtaegset ülesütlemist. Hageja nõuab kahju hüvitamist, mis tuleneb sellest, et liisinguvõtja ei tagastanud liisingueset tähtaegselt, seetõttu ei olnud hagejal võimalik täita tagasimüügilepingust tulenevaid kohustusi ning sõiduk tuli müüa vabaturu tingimustes. 5. Kohus leiab, et käesolevas vaidluses ei ole kohaldatavad võlaõigusseaduse (

) § 367 sätted.

§ 367

sätestab liisinguandjale kulutuste hüvitamist liisingulepingu ülesütlemise korral. Käesolevas tsiviilasjas ei ole liisingulepingut ennetähtaegselt üles öeldud, vaid leping on korraliselt lõppenud kokkulepitud tähtaja saabumisega. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja on esitanud kostja kui käendaja vastu liisinguvõtja poolt liisingulepingu rikkumise tagajärjel liisinguandjale tekkinud kahju hüvitamise nõude. Liisinguvõtja rikkus liisingulepingu punktis 14.

1. sätestatud liisingueseme tagastamise kohustust. Liisingulepingu punkti 14.3 kohaselt on liisinguvõtja samuti kohustatud juhul, kui ta ei kasuta liisingueseme väljaostu eesõigust, kandma liisingueseme võõrandamisega seotud kulutused, sh hüvitama liisinguandjale kõik kulutused, mis liisinguandja teeb liisingueseme viimiseks liisingulepinguga ettenähtud tehnilisse seisukorda ning kõikvõimalike liisingueseme kahjustuste likvideerimiseks. Kuivõrd seaduses liisingulepingut reguleeriv 17.peatükk liisingulepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise osas erinorme ei kehtesta, kohalduvad hageja kahju hüvitamise nõudele võlaõigusseaduses lepingurikkumisest tuleneva kahju hüvitamist reguleerivad üldsätted. Kulutuste hüvitamise nõude näol on tegemist liisingulepingust tuleneva kohustuse täitmise nõudega.
2. Hagi on esitatud üksnes kostja A. D kui käendaja vastu.

§ 145

lg 1 kohaselt kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada. Käenduslepingu nr XXX punktis 1 on hageja ja kostja kokku leppinud, et käendaja kohustub tagama solidaarselt liisinguvõtjaga B OÜ liisinguandja ja liisinguvõtja vahel 31.01.2006 sõlmitud liisingulepingust nr XXX ja selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise maksimaalselt 19 800,06 euro ulatuses. Käenduslepingu punkti 2 kohaselt vastutab käendaja liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui liisinguvõtja esitab liisinguandja nõudele vastuväite, sh kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite liisinguvõtja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral või liisingulepingu kehtetuse vastuväite.

§ 145lg 2 kohaselt käendaja vastutab käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulud hüvitamise eest. Võla põhivõlgnikult sissenõudmisega seotud kulude hüvitamise eest vastutab käendaja, kui talle anti sissenõudmise kavatsusest õigeaegse teatamisega võimalus neid kulusid vältida. 5

1. Kostja ei ole vaidlustanud sõiduki tagastamise ja müügikulude summa, samuti mitte kindlustusmakse võlgnevuse suurust, kuid on leidnud, et sõiduki müügihind ei vastanud selle tegelikule turuväärtusele ning õige turuväärtusega müümise korral oleksid hageja nõuded müügist saadud rahasumma arvel rahuldatud. Samuti esitas kostja üldise vastuväite, et liisingulepingu ja käenduslepingu üldtingimused on tüüptingimustena tühised ning käendusleping on tühine heade kommetega vastuolu tõttu, mistõttu kostja liisinguvõtja kohustuste eest ei vastuta.
2. Kohus leiab, et kostja väited lepingute üldtingimuste tühisuse kohta on põhjendamatud. Kostja lähtub eeldusest, et tegemist on tüüptingimustega, mis on kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Seejuures on kostja viidanud

§-le 42, kuid ei ole viidanud konkreetsele lepingupunktile, mida kostja peab tema õigusi ebamõistlikult kahjustavaks. Kostja vastusest nähtuvalt peab kostja ebamõistlikult kahjustavaks kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Seejuures kostja tugineb Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-33-08 ning asjaolule, et kostja ise ei saanud mõjutada müügiprotsessi. Kohus otsuses eespool osundas, et kostja viidatud Riigikohtu lahend käitleb liisingulepingu erakorralisest ülesütlemisest tulenevaid nõudeid ning viidatud lahendis esitatud seisukohad ei ole käesolevas tsiviilasjas kohaldatavad, kuna hagi aluseks olevad asjaolud on erinevad. Seetõttu ei ole käesolevas tsiviilasjas kohaldatavad ka liisingulepingu üldtingimuste punktid 7.

1. ja 7.4.
2. Hageja seisukoht, et nimetatud sätted on kahju hüvitamise puhul kohaldatavad analoogia korras, on ekslikud. Vaidlusaluse liisingulepingu puhul on tegemist nn kasutusrendilepinguga (nagu ka kostja ise oma vastuses märgib), milles oli ette nähtud liisinguvõtja eesõigus liisingueseme väljaostmiseks lepingu sõlmimisel kokkulepitud hinnaga (optsioon). Väljaostu eesõiguse kasutamata jätmisega kaasnes üksnes kohustus tagastada liisinguese ja kanda liisingueseme võõrandamisega seotud kulud. Selle kohustuse tekkimine ei sõltunud müügihinnast, vaid liisinguvõtja poolt optsiooni kasutamata jätmise ning sõiduki müümise ja sellega seoses kulude tekkimise faktist. Hageja sõiduki omanikuna oli pärast liisingulepingu tähtaja lõppemist õigustatud oma omandit vabalt käsutama, sh müüma ja teenima sõiduki müümisest ka kasumit. Lepingu lõppemise järel puudus liisinguvõtjal mistahes nõudeõigus liisinguesemeks olnud sõiduki osas. Liisinguvõtjal ei olnud õiguslikku alust eeldada, et liisingulepingust tulenevad täitmata kohustused kaetakse liisingueseme võõrandamisel saadud summast. Seega ei oma sõiduki tagastamise, hoidmise ja võõrandamise kulude ning kindlustusmakse võlgnevuse hüvitamise nõude puhul tähtsust, milline oli sõiduki tegelik müügihind ja milline oli sõiduki harilik väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kohus möönab, et sõiduki väärtus tagastamise hetkel ja tegelik müügihind võivad mõjutada hageja nõuet nn müügikahju suuruse osas. Seda kohus analüüsib otsuses edaspidi. Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et liisingulepingu üldtingimused tüüptingimustena ei ole tühised ja liisinguleping on tervikuna kehtiv.
3. Kohus leiab, et käendusleping on kehtiv ega ole tühine. Kostja vastusest nähtuvalt kostja leiab, et ka käenduslepingu tingimused tüüptingimustena on kostjat ebamõistlikult kahjustavad ja seega tühised, lisaks on käendusleping vastuolus heade kommetega. Kostja ei ole täpsustanud, millised konkreetsed käenduslepingu tingimused kostjat ebamõistlikult kahjustavad. Käendusleping ei sisalda kokkuleppeid sõiduki müügihinna kohta, millele kostja oma vastuses on viidanud ning mida kohus analüüsis otsuse eelmises punktis. Käenduslepingus ei ole viidatud liisingulepingu (ega käenduslepingu) üldtingimustele käenduslepingu osana. Kostja esile toodud vastuolu heade kommetega seisneb väidetavalt selles, et kostjat kallutati lepingut sõlmima, kasutades ära olukorda, kostja kogenematust ja talle ei selgitatud õiguslikke tagajärgi. Kostja vastusest ei selgu, kes kostja olukorda ja kogenematust ära kasutas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 2 punktide 1 ja 2 kohaselt loetakse tehing heade kommetega vastuolu tõttu tühiseks muu hulgas siis, kui üks lepingupool on teadlik, et teine lepingupool teeb tehingu oma erakorralisest vajadusest, kogenematusest, sõltuvussuhtest või 6 muut sarnasest asjaolust tulenevalt ja lisaks on tehing tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevad vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kostja väited on paljasõnalised. Kostja ka kohtuistungil ei täpsustanud, milles seisnes see olukord, mille tõttu ta oli sunnitud lepingu sõlmima. Samuti ei toonud kostja esile asjaolusid, millest võiks järeldada, et hageja käenduslepingu sõlmimisel kasutas ära kostja kogenematust. Kogenematuseks ei saa lugeda üksnes asjaolu, et kostja väidetavalt ei olnud varem ühtegi käenduslepingut sõlminud. Kostja on täiskasvanud, terve inimene, kostja oli OÜ B juhatuse liige ning kostja allkirjastas ka liisingulepingu liisinguvõtja esindajana. Kohtul ei ole alust kahelda kostja täielikus teo- ja otsusevõimes lepingute sõlmimise ajal. Kostja ei ole toonud esile mingeid erilisi asjaolusid, millest võiks järeldada, et liisingulepingu sõlmimisega samal päeval käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja kogenematu ja sundolukorras. Kostja kinnitas kohtuistungil, et liisinguese oli OÜ-le B vajalik igapäevases töös. Juhatuse liikme poolt isikliku käenduse andmine selleks, et ettevõte saaks sõlmida tööks vajaliku lepingu, ei ole kohtu hinnangul käsitatav erakorralise vajaduse või sundolukorrana TsÜS § 86 mõttes.
4. Kohus otsuses eespool põhjendas, et liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale sõiduki müümisega seotud kulutused ei sõltunud müügihinnast. Vaidlust ei ole, et sõiduk müüdi 21.12.
5. Seda tõendab ka vara müügiakt (tl 52). Müüki korraldanud M OÜ esitas 23.12.2009 hagejale arve nr xxx(tl 55) võõrandamise teenustasu ja puksiirteenuse tasu tasumiseks kokku summas 6240 EEK (sh käibemaks 1040 EEK). 07.01.2010 maksekorraldus (tl 56) tõendab, et hageja on nimetatud summa OÜ M tasunud. AAAS esitas hagejale 09.11.2009 arve nr 01991 (tl 57) Citroën Jumper, XXXhoiutasu summas 810 EEK (sh käibemaks 135 EEK) tasumiseks. Hageja tasus nimetatud summa 12.11.2009 (maksekorraldus tl 58).

§ 101

lg 1 p 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist.

§ 108

lg 1 annab võlausaldajale õiguse nõuda raha maksmise kohustuse rikkumise korral võlgnikult selle täitmist. Eeltoodu alusel on liisinguvõtjal tekkinud liisingulepingu punktis 14.

1. nimetatud liisingueseme võõrandamisega seotud kulude hüvitamise kohustus kokku summas 305,98 eurot (4787,5 EEK, ilma käibemaksuta).
2. Liisingulepingu punkti 14.
3. kohaselt liisinguvõtja oli kohustatud sõiduki liisingulepingu lõppemisel tagastama, kui ta ei kasuta eelisostu õigust.

§ 82

lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita kindlaksmääratud või võlasuhte olemusest tuleneval tähtpäeval. Liisingulepingu (kasutusrendilepingu) lõppemisega kaotas liisinguvõtja õigusliku aluse sõiduki edasiseks valdamiseks ja kasutamiseks, mistõttu ei saa olla kahtlust, et võlasuhte olemusest tulenevalt pidi liisinguvõtja sõiduki liisinguandjale tagastama hiljemalt lepingu tähtaja lõppemisele järgneval päeval, so 16.02.

1. Liisinguvõtja sõidukit lepingu lõppemisel ei tagastanud, samuti ei reageerinud liisinguvõtja hageja 21.07.2009 kirjalikule nõudmisele kas tasuda vara jääkmaksumus ja debitoorne võlgnevus või sõiduk hagejale tagastada. Seega liisinguvõtja rikkus lepingust tulenevat kohustust ning seetõttu hageja oli sunnitud valduse taastamiseks tegema täiendavaid kulutusi. Sõiduki valdus taastati OÜ R kaasabil 06.10.
2. Vara üleandmise-vastuvõtmise aktist (tl 51) nähtuvalt toimus vara valduse ülevõtmine Haapsalus. OÜ R 09.10.2009 arve nr A 10-48 (tl 53) kohaselt tuli hagejal OÜ R tasuda sõiduki, registrimärgiga XXX tagastamisega seoses tasuda kokku 5745 EEK (sh käibemaks 957,50 EEK). Hageja on selle arve tasunud (tl 54). Sõiduki valduse taastamiseks tehtud kulud on käsitatavad liisinguvõtja kahjuna.

§ 101

lg 1 p 3 alusel võib võlausaldaja nõuda kohustust rikkunud võlgnikult kahju hüvitamist. Vaieldamatult on vara tagastamisega seoses kulude tekkimine põhjuslikus seoses liisinguvõtja poolt lepingus sätestatud vara tagastamise kohustuse rikkumisega, samuti oli selliste kulude tekkimise võimalus liisingulepingu sõlmimisel liisinguvõtjale ettenähtav. Seega on sõiduki tagastamiskulude kui liisinguvõtja poolt lepingurikkumisega hagejale tekitatud kahju hüvitamise 7 kohustuse tekkimiseks

§ 127lg-tes 1 – 4 sätestatud eeldused täidetud.

Liisinguvõtjal on tekkinud kohustus hüvitada hagejale vara tagastamise kulud kokku summas 375,48 eurot (5875 EEK, ilma käibemaksuta). 12. Hageja nõue sisaldab ka tasumata liikluskindlustuse makset summas 141,05 eurot. Kostja kohtuistungil vaidles vastu liisinguvõtja kohustusele tasuda kindlustust liisingulepingu lõppemisele järgneva perioodi eest. Kohtule esitatud Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS 09.05.2011 kinnistuskirjast (tl 60) nähtuvalt oli lepingu lõpetamise seisuga liisinguvõtjal tasumata liisinguesemeks olnud sõiduki liikluskindlustuse arve nr XXX summas 201,71 eurot (3156 krooni) kindlustusperioodi 07.02.2009 – 06.02.2010 eest. Nimetatud liisinguvõtja võlgnevuse tasus hageja 08.04.2009.

§ 78

lg 4 sätestab, et võlgniku eest kohustuse täitnud kolmas isik võib esitada tagasinõude või nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita asjaajamisest. Liisingulepingu p 11.

1. ja 11.
2. kohaselt liisinguvõtja kohustus hiljemalt liisingueseme enda valdusesse saamisele järgneval päeval sõlmima liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu kindlustusmaakleri Balti Kindlustusmaakleri OÜ vahendusel liisingulepingu punktis 11.
3. näidatud kindlustusandjatest ühe juures. Liisingulepingu üldtingimuste punktist 6.
4. tulenevalt oli liisinguvõtjal kohustus õigeaegselt uuendada vabatahtlikku kindlustuslepingut kuni liisingulepingu tähtaja lõpuni. Üldtingimuste punktis 6.3.
5. liisinguvõtja kohustus tagama kindlustuslepingute ja katkematu kindlustuskaitse olemasolu ning nõuetekohase täitmise kindlustuslepingu ja liisingulepinguga ettenähtud tingimustel kuni liisingueseme kasutamise tähtaja lõpuni. Üldtingimuste punktis 6.3.
6. nähti ette liisinguvõtja kohustus tasuda kindlustusmaksete tasumata jätmise tagajärjel ning muudel alustel kindlustusest tulenevad kulud ja/või kahjud (sh kindlustusandja regressnõuded). Kui vastavad kulud ja/või kahjud on kandnud liisinguandja, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale vastavad summad liisinguandja poolt nimetatud tähtajaks ja korras. Seega liisinguandja ja liisinguvõtja on kokku leppinud, et hageja poolt liisinguvõtja eest tasutud kindlustusmaksed on viimane kohustatud hagejale hüvitama vastava nõudmise esitamisel. Hageja on kindlustuse arve tasunud summas 201,71 eurot, kuid hagis nõuab kindlustusmakse katteks kostjalt väiksemat summat, 141,05 eurot. Kohus leiab, et kuivõrd liisinguvõtjal oli liisingulepingust tulenevalt kohustus tagada kindlustuskaitse üksnes kuni liisingulepingu lõppemiseni 15.02.2009, vastutab liisinguvõtja vaidlusalusest arvest samuti üksnes perioodile 07.02.2009 – 15.02.2009 vastava tasu osas, so hageja saab liisinguvõtjalt tagasi nõuda tasu üksnes 9 päeva eest. Arve aluseks on tervet aastat hõlmav kindlustusperiood, mistõttu ühe päeva kindlustustasuks tuleb 0,55 eurot (201,71 eurot : 365 päeva) ning 9 päeva kindlustustasu summa on 4,95 eurot. Kohus leiab, et hageja kindlustusmakse nõue on põhjendatud just selles ulatuses.
7. Hageja nõue sisaldab ka sõiduki liisingulepingu lõppemise aegse jääkväärtuse ja reaalse müügihinna vahe (müügikahju) hüvitamist.

§ 115

lg 1 alusel juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Tulenevalt

§ 115

lg-st 3 ei ole enne kahju hüvitamise nõude esitamist vajalik määrata kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega, kui on ilmne, et täiendava tähtaja määramisel ei oleks tulemust või kui kohustust on rikutud oluliselt. Tagasimüügi tähtpäevaks olid hageja ja tagasiostja kokku leppinud 22.02.2009, so liisingulepingu tähtaja lõppemisest ainult 7 päeva hiljem, mistõttu sõiduki tagastamiseks täiendava tähtaja andmisega ei olnud võimalik tagada võimalust sõiduk tagasiostjale müüa. Hageja määras 21.07.2009 kirjaga liisinguvõtjale sõiduki tagastamiseks täiendava tähtaja, sama kirjaga hageja andis liisinguvõtjale täiendava võimaluse sõiduk liisingulepingus kokku lepitud jääkmaksumusele vastava hinnaga välja osta. Kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu 8 ei oleks esinenud (

§ 127lg 1).

Lepingulist kohustust rikkunud lepingupool peab hüvitama üksnes kahju, mida ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (

§ 127

lg 3).

§ 127

lg 4 kohaselt isik peab kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Tulenevalt

§ 128

lg-te 1 ja 2 kohaselt varaline kahju võib olla otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kohus leiab, et hageja müügikahju on käsitatav saamata jäänud tuluna ehk kasuna, mida hageja oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olnud asjaolu ei oleks esinenud (

§ 128lg 4).

1. Lisaks liisingueseme tagastamise kohustusele oli liisingulepingus kokku lepitud liisinguvõtja kohustuses teostada müüja või tema esindaja juures 1 kuu enne lepingu tähtaja lõppemist liisingueseme tehniline ülevaatus, kui liisinguvõtja ei ole informeerinud liisinguandjat soovist kasutada liisingueseme väljaostu eesõigust (p 8.6). Liisingulepingu punkti 8.6.
2. kohaselt juhul, kui tehnilise ülevaatuse käigus ilmneb, et liisingueseme seisukord ei vasta liisingulepingus ettenähtud tingimustele, on liisinguvõtja kohustatud, vastavalt müüja ettekirjutustele, viima liisingueseme liisingulepingus ettenähtud tehnilisse seisundisse.

§ 363

punktid 1 - 3 sätestavad, et liisinguvõtja on kohustatud kasutama liisingueset hoolikalt ja vastavalt sihtotstarbele, millest lähtuti lepingu sõlmimisel, kokkuleppe puudumisel aga tavalisel otstarbel (p 1); säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti, välja arvatud muutused, mis tekivad liisingueseme sihtotstarbelise kasutamise tulemusena (p 2); lepingu lõppemisel tagastama liisingueseme liisinguandjale

§ 363

punktis 2 nimetatud seisundis, välja arvatud juhul, kui ta kasutab talle lepingu järgi kuuluvat liisingueseme omandamise õigust (p 3). Kohus nõustub hageja seisukohaga, et müügikahju tekkimine on põhjuslikus seoses liisinguvõtja lepingurikkumisega. Tagasimüügilepingu nr XXX (tl 59) järgi Hansa Liising Eesti AS ja VE AS leppisid kokku, et VE AS ostab lepingus sätestatud tingimustele vastava kaubiku Citroën Jumper HDI 2.8 tagasi 22.02.2009 hinnaga 101 694,92 EEK. Liisinguvõtja rikkus liisingueseme tagastamise kohustust, mistõttu hagejal ei olnud võimalik täita tagasimüügilepingut ning müüa sõiduk müüjale tagasi kokkulepitud hinnaga 6499,49 eurot (101 694,92 EEK), mis vastanuks sõiduki lepingujärgsele jääkväärtusele liisingulepingu lõppemise seisuga.

1. Hageja on samuti esile toonud, et tagastatud kaubiku tehniline seisundi ei vastanud tagasimüügitingimustele ning liisinguvõtja ei olnud teostanud liisingulepingus nõutud tehnilist ülevaatust 1 kuu enne lepingu lõppemist. Ka need asjaolud on käsitatavad liisingulepingust tulenevate kohustuste rikkumisena, mis samuti takistanuks sõiduki tagasimüüki. AAAS 22.10.2009 tööde teostamise kokkulepe ja pakkumine nr XXX (tl 95 – 97), OÜ B 06.10.2009 üleandmise-vastuvõtu akt nr AA 2009-41VT (tl 98), AAAS sõiduki müüki suunamise akt nr AA 2009-41 VT (tl 99), 20.10.2009 tehnoakt (tl 1009 ja M OÜ 11.11.2009 üleandmisvastuvõtmisakt tõendavad, et tagastatud sõiduk oli tehniliselt halvas seisukorras ning sõiduk vajas remonti, mille maksumuseks esmase hinnapakkumise järgi oli 29 814,90 EEK, so ligi 1/3 sõiduki lepingujärgsest jääkväärtusest. Aktidest nähtuvalt olid sõidukil järgmised puudused/vigastused: sõiduki tagauks defektiga (mõlkis), parem ja vasak külg defektiga (mõlkis), paremal küljel iluliist puudu, esistangel mõra, parem küljepeegel katki, vajab sisepesu, tagastange defektiga, tagumine vasak tuli katki, mootori tuli põleb, mootoris kolin sees, mootoril õlileke, mootor vajab remonti, aku vaja vahetada, mootori põhjakate puudu, esimene parema amordi padi katki, esimene vasak sarniir vaja vahetada, pidurikettad vaja vahetada, käsipidur ei pea, roolilatt vaja vahetada, amordid vaja vahetada, ükski kongi uks ei liigu korralikult, juhiust ei saanud seest avada, esiuste klaasitõstukid ei töötanud ning sõidukil oli puudu esimene parem klaasipuhasti, õlitase alla normi. 9
2. Asjas on tõendamist leidnud, et hageja müüs sõiduki vabaturu tingimustes sõiduki tehnilisele seisundile vastava parima hinnaga, so 3674,92 eurot (ilma käibemaksuta). Kuna vaidlusalune liisinguese oli väga kehvas seisukorras, toimus selle võõrandamine enampakkumise teel. Enampakkumiste protokollist (tl 102) nähtub enampakkumise käik ning asjaolu, et võitjaks osutus isik, kes oli nõus vara ostma hinnaga 69 000 Eesti krooni (koos käibemaksuga, ilma käibemaksuta 57 500 EEK ehk 3674,92 eurot). Kohus leiab, et hageja on teinud vajalikke jõupingutusi, et saavutada parim müügihind. Võttes arvesse sõiduki remondivajadust vähemalt 1900 euro ulatuses, mida liisingulepingus sõiduki jääkväärtuse määramisel arvesse ei võetud, ei saanud sõiduki tegelik jääkväärtus olla suurem kui 4600 eurot (käibemaksuta). Kohus leiab, et käesoleval juhul kannab sõiduki müümisel hinnariski liisinguvõtja, kes ei taganud sõiduki säilimist kokkulepitud seisundis ning ei tagastanud sõidukit tähtaegselt.
3. Kohus leiab, et sõiduki tähtaegselt tagastamata jätmise tagajärjel sellise kahju tekkimist võis ja pidi liisinguvõtja ette nägema lepingu sõlmimise ajal. Üldteada on asjaolu, et hageja on finantsasutus, kes omandab liisinguesemeid eelkõige liisinguvõtjate huvides ning ei ole majanduslikult huvitatud sõidukite jätkuvast omamisest pärast liisingulepingu lõppemist või erakorraliselt ülesütlemist. Isegi kui liisinguvõtja ei olnud teadlik tagasimüügilepingust, pidi liisinguvõtjale olema teada, et liisingulepingu lõppemise järel sõiduk müüakse. Kuna liisinguvõtja kasutas sõidukit pärast liisingulepingu lõppemist veel 8 kuud ning tagastas sõiduki väga halvas seisukorras, kannab liisinguvõtja riski, et hageja ei saa sõiduki müümisel loodetud hinda. Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et liisinguvõtja vastutab hagejale tekkinud müügikahju 2824,57 euro hüvitamise eest.
4. Eeltoodust tulenevalt on liisinguvõtjal liisingulepingust tekkinud rahalised kohustused hageja ees kokku summas 3510,98 eurot.

§ 145

lg-st 2 tulenevalt kostja käendajana vastutab liisinguvõtja kohustuste eest täies ulatuses.

§ 149

lg 1 kohaselt käendaja võib esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Kohus leiab, et kostja esitatud vastuväited ei anna alust hagi rahuldamata jätmiseks. Kostja väited selle kohta, et kui ta oleks võlgnevusest õigeaegselt teada saanud, oleks ta sõiduki ise jääkväärtusele vastava hinnaga välja ostnud, on oletuslikud. Kohus möönab, et hageja on põhjendamatult eiranud kostja poolt nii vaidlusaluses käenduslepingus, kui ka kostja poolt isiklikult sõlmitud liisingulepingus, mis käesolevasse asjasse ei puutu, märgitud kostja kontaktaadressi XXXTallinn ja e-posti aadressi XXX ning saatnud 13.07.2009 ühel korral teate üksnes XXX. Nimetatud kiri on hagejale hoiutähtaja möödumisel tagastatud, mistõttu hageja ei saanud eeldada, et kostja käendajana on võlgnevusest teada saanud. Hageja esindaja istungil kinnitas, et hageja ei pidanud vajalikuks teistele aadressidele teateid saata. See hagejapoolne minetus ei mõjuta aga kulude/kahju suurust. Õige on hageja osundus, et liisingulepingu lõppemise ja sõiduki tagastamise kohustuse tekkimise ajaks ei olnud kostja enam liisinguvõtja juhatuse liige ning liisinguese ei olnud kostja valduses, seega kostja ise ei oleks saanud sõidukit tähtaegselt tagastada. Kostja oli teadlik liisingulepingu sisust, sest kostja ise oli lepingu liisinguvõtja esindajana sõlminud. Kostjal ei olnud takistust kontrollida liisingulepingu lõppemise järel, kas sõiduk on tagastatud või on liisinguvõtja selle välja ostnud. Kostja kohtuistungil seletas, et tundis enne liisingulepingu lõpptähtaja saabumist huvi lepingu täitmise vastu ja sai infot, et liisingumaksete võlgnevust ei ole, pärast lepingu lõppemist nägi sõidukit linnas sõitmas. Eeltoodu alusel kohus leiab, et asjaolu, et kostjale sõiduki tagastamata jätmisest enne tagastusteenuse tellimist ei teatatud, ei anna alust välistada kostja kui käendaja vastutust sõiduki tagastamiskulude hüvitamise osas. Käesolevas hagis esitatud nõuded on suuremas osas tekkinud pärast liisingulepingu lõpptähtaja saabumist sõiduki tagastamata jätmisest, üksnes kindlustusmakse võlgnevus on tekkinud enne lepingu lõppemist. Hagis esitatud nõuete täitmise viibimine ei ole nõuet suurendanud, sest hageja nõuab viivist alles alates hagi esitamisest. Maksekäsu kiirmenetluses ja kohtumenetluses on kostja esitanud nõudele vastuväiteid, mistõttu ei ole alust eeldada, et nõuetest enne hageja kohtusse pöördumist teada saamisel oleks kostja võlgnevuse tasunud. 10 Eeltoodu alusel kohus asub seisukohale, et kostjale võlgnevuse kohta teadete saatmata jätmine ei oma asjas tähtsust. 19. Asjakohane ei ole kostja väide, et hageja on nõudest teatamisega viivitanud. Seadus ei näe ette konkreetset tähtaega, mille jooksul nõuded esitada tuleb. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tulenevad nõuded aeguvad 3 aasta jooksul. Riigikohus on korduvalt oma lahendites märkinud, et seaduses sätestatud aegumistähtaja raames ei saa olla täiendavat, hea usu põhimõttest tulenevat nõuete esitamise tähtaega. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõudena 3510,98 eurot. Kostja vastutab kohustuse täitmise eest solidaarselt liisinguvõtjaga, kelle suhtes on jõustunud maksekäsk.

§ 152

lg 1 kohaselt läheb põhivõlgniku kohustuse täitnud käendajale rahuldatud ulatuses üle võlausaldaja nõue põhivõlgniku vastu. Seega kostjal on õigus B OÜ-lt nõuda kostja poolt hagejale tasutu hüvitamist. 20. Põhjendatud on hageja nõue kostjalt viivise väljamõistmiseks alates hagi esitamisest protsendina põhivõlast. TsMS § 367 võimaldab taotleda viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, välja mõista osaliselt või täies ulatuses protsendina põhivõlast alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni.

§ 113lg 1 kolmanda lause kohaselt on viivisemääraks lepingus kokkulepitud määr.

Liisingulepingu punktis 5.

1. on lepingupooled kokku leppinud viivisemääras 0,25 % päevas.
2. TsMS §173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Hagi osalisel rahuldamisel kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus rahuldas hagi ligikaudu 96,5 % ulatuses. Hagi rahuldatud osale vastava hinnaga hagi esitamisel tulnuks riigilõivu tasuda samas ulatuses kui hageja tasus, mistõttu kohus peab õigeks jätta hageja kohtukulud riigilõivu näol täies ulatuses kostja kanda. Hageja ülejäänud menetluskulud 96,5 % ulatuses ning kostja enda menetluskulud täies ulatuses jäävad kostja kanda. Hageja kanda jäävad tema menetluskulud (va riigilõiv) 3,5 % ulatuses. Menetlusosalisel on õigus esitada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks kohtule taotlus 30 päeva jooksul menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest. Kostjal tuleb tasuda hageja kasuks väljamõistetavatelt menetluskuludelt viivist alates menetluskulude rahalist suurust kindlaksmäärava kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni

§113lg-s1 sätestatud määras.

Heli Käpp Kohtunik 11