) eestikeelset tõlget ega väljamaksete aluseks olevaid arhiividokumente. M. Pale väljamakse teostamise aluseks oli nn „ümberasumiskahju – varaline sõjakahju idaaladel”, mille saamiseks tuli esitada vastav taotlus (
). Taotluse esitamise otstarbekuse hindamisel sai nõude esitaja lähtuda
preambulis deklareeritust, mille kohaselt maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Seetõttu oli M. Pal õigustatud ootus, et hüvituse saamine
alusel ei välista tulevikus võimalikku vara tagastamise nõude esitamist. P.-E.-E. P märkis oma kaebuses, et õiguslikus mõttes oli
alusel makstud summade näol tegemist laenu (sotsiaalabiga), mitte kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 tähenduses. M. Pale maksti ümberasustamiskahju ning maksmise õiguslikuks aluseks olid
§-d 229-230. Hüvitise maksmine oli seotud isiku elama asumisega Saksamaale. Linnakomisjon on rikkunud menetlusnorme ning hea halduse tava. Vaidlusaluse otsuse tegemise ajal puudusid arhiividokumendid M. Pale määratud kompensatsiooni iseloomu ja väljamaksmise kohta. Linnakomisjoni otsus on üllatav, sest alles paar kuud varem oli tehtud kaebajatele soodne otsus. Vaidlusaluse otsuse tegemise aluseks olevaid dokumente kaebajatele ei tutvustatud, nende kohta selgitusi ei küsitud ja uue otsuse tegemise kavatsusest ei informeeritud. Riigikohtu hal2
alusel Toompuiestee 13 asuva vara eest M. Pale makstud hüvitus on käsitletav kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 tähenduses. Kaebajad ei saa nõuda sama vara tagastamist/kompenseerimist. Saksamaa siseriiklik õigus ei ole Eesti riigile siduv ning
preambulis sätestatu ei oma tähtsust. Riigikohtu seisukoha järgi ei ole tähtsust ka sellel, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest välisriigi poolt makstud kompensatsioon oli piisav. Samas nähtub tõenditest, et M. P oli Toompuiestee 13 vara eest makstava kompensatsiooni suurusega nõus, seega leidis ta selle piisava olevat. P.-E.-E. Pa seisukoht, et Toompuiestee 13 vara eest makstud hüvitis on käsitletav sotsiaalabina (laenuna) ning et otsest varalise kahju hüvitamist ei toimunud, on ebaõige.
sätestab kaheksat liiki kompensatsiooni, mida maksti sõjakahjude hüvitamiseks – põhihüvitus (mida maksti M. Pale), kohanemislaen, hüvituspension, koduse vara hüvitus, eluasemetoetus, hüvitus puudustkannatavate isikute fondist, muud arendusmeetmete alusel eraldatavaid hüvitised ning hoiustel rahakursi erinevuse kompenseerimise hüvitus. Osa viidatud kompensatsioonidest on sotsiaaltoetuse ja laenu iseloomuga (nt eluasemetoetus, kohanemislaen jms), kuid põhihüvitust maksti
lg 1 kohaselt otseselt sõja tõttu kaotatud vara, sh ka kinnisvara (maaomandi) eest. Asjas on tõendatud, et M. P taotles põhihüvitust Toompuiestee 13 asuva vara eest ja tema taotlus rahuldati. Makstud summade näol ei ole tegemist sotsiaaltoetuste ega laenuga. Linnakomisjon pole vaidlusaluse otsuse tegemisel menetlusnorme ega hea halduse tava rikkunud. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebused, tühistas ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31.08.2010 otsuse nr 13017 ning mõistis Tallinna Linnavalitsuselt C. P. Pa kasuks välja 205,45 eurot asjas kantud menetluskulude katteks. Kohtuotsuse põhjendused on järgmised. ORAS § 17 lõike 5 ja Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määruse nr 161 p 33 algseks eesmärgiks oli vältida riigile ORAS-st tekkida võivaid põhjendamatuid rahalisi kohustusi, kus ühte ja sama vara korraga nii tagastatakse kui kompenseeritakse või kompenseeritakse täies ulatuses korraga mitmele isikule. 10.12.2009 kohtuasjas nr 3-3-1-84-09 laiendas Riigikohtu halduskolleegium ORAS § 17 lg 5 ning määruse nr 161 p 33 esialgset mõtet Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümberasunud isikutele. Käesoleval juhul luges linnakomisjon tõendatuks, et vara endine omanik M. P oli 16.06.1940 seisuga Eesti Vabariigi kodanik, kes lahkus 1941. aasta veebruaris-märtsis Eestist Saksamaale, kuid komisjon pole võtnud seisukohta küsimuses, kas M. P oli Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või mitte. Muuhulgas ka viidatud asjaolu hindamata jätmise tõttu tühistas Tallinna Ringkonnakohus 19.12.2008 otsusega nr 3-02-18 linnakomisjoni 05.12.2005 otsuse nr 12804 ja tegi linnakomisjonile ettekirjutuse Ü. Pa vara tagastamise taotlus uuesti läbi vaadata. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 10.12.2009 otsuses 3-3-1-84-09 ka järgmist: „Kolleegiumil pole tõsikindlaid andmeid, kuidas ümberasunutele kompenseeriti Eestisse jäänud vara. Kolleegium peab tõenäoliseks, et kompensatsioon võis seisneda isiku omandisse antud rahas või asjas, samuti varalises õiguses. Kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem 3
sätete (§ 1, § 2 lg 1, § 3, § 4, § 39 ja § 40 koosmõjus, § 43 lg 1, § 43 lg 2, § 47; § 243 lg 1, § 245 lg-d 1 ja 3, § 246 lg 1, § 248 ja § 249) analüüsi põhjal saab järeldada, et M. Pale põhihüvituse maksmine saab ORAS § 17 lg-st 5 tulenevalt välistada kaebajatele Toompuiestee 13 asuva kinnistu tagastamise või kompenseerimise vaid juhul, kui
järgi põhihüvituse olemus ja eesmärk on samane ORAS-st, Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrusega nr 216 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korrast“ (määrus nr 216) ning õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seadusest (ÕVVS) tuleneva kompensatsiooni olemuse ja maksmise eesmärgiga. Kõrvutades Eesti Vabariigi ning Saksa riigi õigusakte, on kohus seisukohal, et põhihüvituse ja kompensatsiooni olemust ning eesmärki ei ole võimalik võrdsustada. Kõige suurem erinevus seisneb põhihüvituse ja kompensatsiooni maksmise eesmärkide erinevuses. ORAS §-st 2, § 13 lg-test 1 ja 2 ning § 17 lg-st 5 võib järeldada, et kompensatsiooni maksmisega seaduses sätestatud ulatuses ja korras loetakse ORAS järgi vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus heastatuks ning vara väärtus isikule lõplikult korvatuks.
sätetest sellist järeldust teha ei saa.
alusel isikutele välja makstud põhihüvitust tuleb
preambulale ning eelpoolviidatud sätetele tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majanduslikke võimalusi arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Bundestag ei välistanud isikutele põhihüvituse maksmisest hoolimata nende õigust nõuda sõjakeerisesse mahajäetud vara tagastamist. Seda seisukohta kinnitab ka Saksamaa Liitvabariigi Tallinna Saatkonna alalise esindaja dr Sabine Feyertagi 20.03.2009 P. Pale antud selgitus: „Saksa kodanike või Eestist pärit saksa rahvusest kodanike vara kahjustamist on võimalik kompenseerida vastavalt koormiste jaotamise seadustele (Lastenausgleichsgesetz). Koormiste jaotamise eesmärk oli ümberasujate, deporteeritute ja põgenike Saksamaa Liitvabariiki integreerimine ja see pidi looma sotsiaalse tasakaalu sõja tõttu eriti kannatanud elanikegruppide ja nende vahel, kes 2. Maailmasõja tõttu vähem kannatasid. Seega ei taganud koormiste jaotamise seadused kaotatud vara turuväärtuse kompenseerimist, vaid reeglina sellest tunduvalt madalamat hüvitist. Koormiste jaotamise seaduse preambulas on selgelt välja öeldud, et hüvitise määramine ja vastuvõtmine ei tähenda deporteeritu poolt mahajäetud vara tagastamise nõude esitamisest loobumist. Seega ei saa siseriiklike hüvitiste maksmine sõja tagajärgede seaduste (Kriegsfolgesetze) 4
vahel on ka selles, et Eesti õigusaktid sätestavad konkreetse seose õigusvastaselt võõrandatud vara väärtuse ja kompensatsiooni suuruse vahel,
alusel määratud põhihüvitus aga õigusvastaselt võõrandatud kinnisasja väärtust ei kajasta.
järgi ei kompenseeritud kahjukannatanud isikule kaotatud eluaset selle konkreetses maksumuses, vaid eluaseme maksumust arvestati üksnes isikute liigitamisel teatud kahjugruppidesse (
), mille puhul olid ka põhihüvituste suurused erinevad; isikule määratud põhihüvitus olenes tema omandis olnud eluaseme väärtusest vaid kaudselt. Samuti võimaldasid
§-d 248 ja 249 isikule määratud põhisummat ümberasustamise asjaoludest tulenevalt suurendada või varem isikule makstud hüvituste ulatuses vähendada ning vastavalt
§-le 251 lisandus alates
, suurendades põhisummat 3 005 Saksa marga võrra, kui ka
Viidatud asjaolud kogumis viitavad pigem Bundestagi soovile anda kahjukannatanud isikutele sotsiaalset abi sõjakahjudest tekkinud sotsiaalse ebavõrdsuse vähendamiseks kui kompenseerida mahajäetud vara konkreetset väärtust. Eeltoodud kaalutlustel on kohus seisukohal, et M. Pale
sätete alusel 1961. aastal pangakontole makstud hüvitus ei ole käsitletav Toompuiestee 13 kinnistu eest kompensatsiooni maksmisena. Riigikohtu halduskolleegiumi poolt 10.12.2009 haldusasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuse kohaselt ei oma tähtsust kompensatsiooni piisavus. Kolleegium lähtus sellest, et kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga. Kompensatsiooni vastuvõtnud isikul oli ilmselt põhjust kompensatsiooni suuruse üle vaielda eelkõige juhul, kui määratud kompensatsiooni tõttu kaotas ta õiguse edaspidi taotleda mahajäetud vara tagastamist või kompenseerimist ning sellise õiguse kaotusest oli teda teavitatud.
preambula andis aga kompensatsiooni saanud isikutele õigustatud ootuse selles, et kompensatsiooni saamist ei käsitleta vara tagastamist või selle väärtuse kompenseerimist välistava asjaoluna. Kuigi
sätteid ei saa pidada Eesti seadusandja jaoks siduvaiks, ei saa eirata asjaolu, et käesolevaks ajaks on M. P ja tema järeltulijad Saksa riigi poolt määratud põhihüvituse suuruse üle vaidlemise õiguse minetanud. Välisriigi toimingule teistsuguse tähenduse omistamine kui riigi seadusandja seda ise silmas on pidanud riivaks õigustamatult kaebajate õiguspärast ootust. Eeltoodud põhjusel on ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsus vastuolus ka Põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibiga. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja jätta uue otsusega C. P. Pa ja P.-E.-E. Pa kaebused rahuldamata. Halduskohus rikkus menetlusnorme (HKMS § 25 lg-d 2 ja 5 ning TsMS § 442 lg 8) ja kohaldas ebaõigesti materiaalõigust. Tuvastades õigesti, et Saksa Liitvabariik on maksnud M. Pale
alusel Toompuiestee 13 asuva vara eest põhihüvitust, leidis kohus samas vääralt, et M. Pale makstud hüvitus ei ole käsitatav ORAS § 17 lg 5 kohase Eesti Vabariigi poolt vara tagastamist/kompenseerimist välistava kompensatsioonina. Halduskohus rajas olulised seisukohad mitte tõenditele ja õigusnormidele, vaid oma subjektiivsetele hinnangutele. Tõendeid on hinnatud valikuliselt ja ühekülgselt; rikutud on uurimisprintsiipi ja kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Halduskohus hindas vääralt ORAS ja
eesmärke.
kehtestati
sätteid selle vastuvõtmise ajal kehtinud redaktsioonis, kuid M. Pale tekkinud kahju kindlaks tegemise ja põhihüvituse määramise ajaks oli
-i muudetud, mistõttu ei ühti kahju kindlaksmääramise ja põhihüvituse väljamaksmise otsustel kajastuvad viited
-le kohtu poolt tõlgitud 1952. a kehtinud redaktsiooniga. Hindamaks seda, kas M. Pale makstud hüvitus on käsitatav ORAS § 17 lg 5 alusel vara tagastamist/kompenseerimist välistava kompensatsioonina, oleks tulnud kohtul välja selgitada, kas
alusel makstud põhihüvituse maksmise eesmärgiks oli M. Pale omandiõiguse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine. Kohus seda välja ei selgitanud. Ebaõige on kohtu seisukoht, et
alusel M. Pale tasutud hüvitus ei kvalifitseeru kompensatsioonina ORAS § 17 lg 5 tähenduses. Mõlema normi eesmärgiks on kaotatud vara hüvitamine ning antud juhul on oluline, et Saksa Liitvabariik maksis M. Pale põhihüvitust kaotatud vara eest. Kaotatud vara hüvitamisega on omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohus heastatud. Välisriigi seadus ei saa olla siduv Eesti Vabariigile, mistõttu ei saa vara tagastamise/kompenseerimise otsustamisel lähtuda
preambulis sätestatust.
kohaselt on seaduse eesmärgiks eelkõige sõja ja sõjajärgsel ajal tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine.
näeb ette kaheksa kompensatsiooni liiki ning põhihüvitust maksti vaid sõjakeerises vara kaotanud isikutele. Kompensatsiooni selle liigiga hüvitati isikule
Ka M. Pale maksti põhihüvitust just nimelt Toompuiestee 13 asuva vara eest, mitte mingil muul eesmärgil. Kohtu järeldus, et põhihüvitusel puudub seos kaotatud vara väärtusega, on ekslik. Asjas kogutud tõendid näitavad, et M. P hindas Toompuiestee 13 asuva vara väärtuseks 125 000 Eesti krooni ja Wiesbadeni liidumaa Hüvitiste ameti juures asuv Kodumaa Infokeskus Baltimaad kontrollis ja kinnitas kõnealuse kinnisvara väärtust viidatud summas; Stuttgarti Hüvitiste ameti 21.09.1960 esialgse otsuse kohaselt tehti kindlaks, et Toompuiestee 13 asuva vara kaotusest tulenev kahju on 102 100 Saksa riigimarka ning selle varaga seotud kohustusi on 16 936,20 Saksa riigimarka. Juba viidatud tõenditest ilmneb, et kahju kindlakstegemisel on aluseks võetud Toompuiestee 13 asuva vara väärtus. Samuti nähtub tõenditest, et
alusel on kahjusummast maha arvatud 8 468,10 Saksa riigimarka, st et kahjusummat vähendati poole varaga seotud kohustuste väärtuse võrra.
grupeerib Saksa riigimarkades arvutatud kahjusummad ning sätestab riigimarkades arvestatud gruppidesse liigitatud kahjusummade ümberarvestamise Saksa markadesse. 21.06.1948 viidi Saksamaal läbi rahareform, senised riigimargad tunnistati kehtetuks ning hoiused vahetati ringi kursiga 10:1. M. Pale tekkinud kindlakstehtud kahju oli kokku 183 281,90 riigimarka ning kursiga 10:1 oleks kahjusumma ümberarvestatuna Saksa markadesse olnud 18 328 Saksa marka.
regulatsiooni, siis liigitati Ludwigsburgi maavalitsuse Hüvitiste ameti 04.07.1961 esialgse otsuse kohaselt M. Pa kahju kahjurühma nr 37 (kahju kuni 190 000 Saksa riigimarka) ning vastavalt selle otsuse tegemise ajal kehtinud
§-le 246 vastas kindlakstehtud kahjusumma 183 281,90 Saksa riigimarka põhisummale 30 050 Saksa marka; seega on ümberarvestus toimunud M. Pa jaoks oluliselt soodsamalt, kui oleks olnud kursiga 10:1.
§-des 248 ja 249 nähakse ette põhihüvituse aluseks oleva põhisumma suurendamise ja vähendamise eeldused, mis teenivad sotsiaalse õigluse eesmärki (nt näeb regulatsioon ette, et põhisummat suurendatakse nE isikutel, kelle toimetulek on väiksem, ning vähendatakse nE isikutel, kelle 21.06.1948. aastaks omandatud vara väärtus ületab sõjaga seoses tekkinud kahju), mitte ei tähenda, et põhihüvitusel puudub seos hüvitatava vara väärtusega või et põhihüvitusega ei hüvitatud kaotatud vara väärtust. Ebaõige on kohtu järeldus, et põhihüvitust ei saa ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsioonina käsitleda ka seetõttu, et erinevalt Eesti õigusnormidest ei kajasta
alusel makstud põhihüvitus vara väärtust. Ka Eesti NSV ja Eesti Vabariigi õigusaktide kohaselt õigusvastaselt võõrandatud vara eest makstav kompensatsioon ei vasta vara võõrandamisaegsele ega kompenseerimis6
alusel makstav põhihüvitus ei kajastanud hüvitatava vara tegelikku väärtust (nagu määruse nr 81 puhul), tuleb põhihüvitust ikkagi käsitada kui ORAS § 17 lg-s 5 sätestatud kompensatsiooni, sest vastasel juhul koheldakse ebavõrdselt määruse nr 81 alusel kompensatsiooni saanud ja
alusel põhihüvitust saanud isikuid. C. P. Pp ja P.-E.-E. P vaidlesid Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebusele vastu ja palusid selle rahuldamata jätta. P.-E.-E. Pa vastuväidete kohaselt on
paragrahvid läbi aegade kehtima jäänud, neid on vaid täpsustatud ja edasi arendatud. Täpsustustega ja täiendustega on võrreldes 1952. a redaktsiooniga veelgi vähendatud sidet tegeliku kahju suuruse ja makstavate summade vahel. Seaduse areng pigem kinnitab halduskohtu järelduste paikapidavust. Õige on halduskohtu seisukoht, et ka vara väärtusega kaudselt seotud põhihüvituse maksmine ei tähendanud mitte selle vara lõplikku kompenseerimist. Vastupidi,
preambuli kohaselt hüvituse maksmine säilitas vara tagastamise/kompensatsiooni nõudmise õiguse. Asjakohane ei ole apellandi väide, et Saksa Liitvabariigis kehtestatud seadus ei saa olla siduv Eesti Vabariigile. Küsimus on mitte Saksa Liitvabariigi seaduse kohaldamises, vaid analüüsis. Kohus ei ole väitnud, et makstud põhihüvitusel puudus igasugune seos vara väärtusega, vaid on möönnud, et kahju võeti arvesse, kuid igasugune seos vara väärtusega puudus eeldustel põhisumma suurendamiseks või vähendamiseks. Et otsene seos vara väärtusega
põhihüvitusel puudub, ORAS hüvitisel aga eksisteerib, on võimalik tõestada tagasitehtega – teades määratud hüvituse suurust on ORAS põhjal võimalik välja arvutada vara võõrandamisaegne maksumus,
alusel välja makstud hüvituse põhjal seda teha ei saa. Halduskohus märkis õigustatult, et välisriigi toimingule teistsuguse tähenduse omistamine kui riigi seadusandja ise silmas on pidanud, riivaks õigustamatult kaebajate õiguspärast ootust. Üleilmastumise tingimustes võib õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtte arvestamise vajadus tuleneda ka olukorrast, kus üks demokraatlik riik on subjektile selle andnud ning teisel demokraatlikul riigil on selle arvestamine võimalik. Eesti riigil on võimalik ning eetiline arvestada teise riigi poolt antud õigustatud ootusega, kuna see vastaks ka omandireformi mõttele. Kui apelleeritud kohtuotsus jõusse jääb, saab kaebaja oma lapsepõlvekodu tagasi ning on kohustatud Saksa riigile M. Pale makstud summad tagasi maksma. Kui
alusel makstud hüvitus välis7
alusel, ei ole ebavõrdselt koheldud, sest olukorrad ja isikute kategooriad on erinevad; kõige tähtsamaks erisuseks on, et määruse nr 81 põhjal makstu välistas, erinevalt
-st, algusest peale järgnevate kompensatsioonide maksmise. C. P. Pa vastuväidetes märgiti täiendavalt, et linnakomisjon on eiranud Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2008 otsuse nr 3-02-18 ettekirjutust ega ole võtnud seisukohta küsimuses, kas M. P oli Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isik või mitte. Seega rikkus vastustaja HMS §-st 6 tulenevat uurimiskohustust ning juba üksnes see asjaolu toob kaasa linnakomisjoni otsuse tühistamise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Vara tagastamise toimikus nr 5204 olevate tõendite kohaselt nii Toompuiestee 13 maa kui ka hooned natsionaliseeriti, mistõttu ei saa olla vaidlust selle üle, et Tallinnas, Toompuiestee 13 asuv vara on omandireformi objektiks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni vaidlusalusest otsusest nähtuvalt luges komisjon tagastamise toimikusse nr 5204 kogutud dokumentidega tõendatuks, et Toompuiestee 13 vara endine omanik M. P oli seisuga 16.06.1940 Eesti Vabariigi kodanik, kes lahkus veebruaris-märtsis 1941. a Eestist Saksamaale. Ainuüksi asjaolu, et linnakomisjon pole võtnud seisukohta selles, kas M. P oli ümberasuja Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, komisjoni otsuse tühistamist ei tingi. ORAS § 17 lg 5 laieneb kõigile ORAS alusel vara tagastamise või kompenseerimise taotluse esitanud isikutele ning, nagu kohus oma otsuses põhjendatult märkis, olukorras, kus M. Pale Saksamaa Liitvabariigi poolt kompensatsiooni maksti, omab tähtsust eelkõige see, millisel eesmärgil ning mille eest talle kompensatsioon määrati ja maksti, mitte niivõrd see, kas teda loeti konkreetselt ümberasunuks või sõjapõgenikuks. ORAS § 17 lg 5 esimene lauseosa sätestab, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud. Selle normi kohaldamise osas asus Riigikohus asjas nr 3-3-1-84-09 seisukohale, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele ega kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Samas lahendis selgitas Riigikohus, et kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõttes ei ole kompensatsioon, mida maksti mitte Eestisse jäänud vara eest, vaid näiteks seoses ümberasumisega tekkinud kulude katmiseks, sealhulgas uues elukohas sisseseadmiseks, ning et selle kindlakstegemiseks, kas tegu on kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 mõttes, võib olla vaja analüüsida ka üldakti, mille alusel kompensatsioon anti. Halduskohus tuvastas, et Saksamaa Liitvabariik maksis õigusvastaselt võõrandatud vara endisele omanikule, so kaebajate õiguseellasele M. Pale
alusel ümberasustamiskahjuna välja põhihüvitust 34 550 Saksa marka + intresse 12 092,50 Saksa marka. Samuti tuvastas kohus, et põhihüvituse suuruse kindlakstegemisel arvestati ka Toompuiestee 13 asuva kinnistu väärtust ning M. Pa ümberasustamiskahju summaks Toompuiestee 13 maaomandi osas oli 102 100 Saksa riigimarka ja kohustuste summaks 16 936,20 Saksa riigimarka. Apellatsioonimenetluses jätkub vaidlus selle üle, kas Saksamaa Liitvabariigi poolt makstud põhihüvitust saab käsitada ORAS § 17 lg 5 kohase kompensatsioonina, mis välistab M. Pa õigusjärglastele vara tagastamise või kompenseerimise Eesti Vabariigi poolt. Halduskohtu arvates
alusel makstav põhihüvitus ei ole käsitatav kompensatsioonina konkreetse vara eest, mistõttu M. Pale 1961. a Saksa Liitvabariigi poolt makstud summasid ei saa käsitleda Toompuiestee 13 kinnistu eest kompensatsiooni maksmisena. 8
põhihüvituse maksmise eesmärgiks on sisuliselt kaotatud vara hüvitamine ning M. Pale
alusel põhihüvituse maksmine välistab ORAS § 17 lg 5 alusel tema õigusjärglastele Toompuiestee 13 asuva vara tagastamise/kompenseerimise. Ringkonnakohus jagab vastustaja seisukohta. ORAS § 2 lg 1 kohaselt omandireformi üheks eesmärgiks on omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ehk teisisõnu omandireformi käigus muuhulgas kompenseeritakse omandiõiguse kaotamine.
sätestab, et selle seadusega määratletakse sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamiste ja purustuste tagajärjel tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine, samuti põhiseaduse kehtimise alal, kaasa arvatud Lääne-Berliinis rahasüsteemi uue korra tagajärjel tekkinud raskuste leevendamine. Vastustaja märgib õigesti, et
alusel makstud põhihüvituse kvalifitseerimiseks ORAS § 17 lg-s 5 sätestatud kompensatsioonina ei pea
ja ORAS üldised eesmärgid olema sarnased.
§-st 1 tuleneb, et selle seaduse eesmärgiks on mitte üksnes sotsiaalse õigluse tagamine ja majandusreformi tagajärjel tekkinud raskuste leevendamine, nagu näib halduskohtu ekslik arvamus olevat, vaid eelkõige sõja ja sõjajärgsel ajal tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine.
sätestab kaheksat liiki abinõusid ning üks neist on põhihüvitus, mida
ümberasustamiskahjud, varalised sõjakahjud ja idaaladel saadud materiaalsete väärtuste kahjud, mis kuuluvad hindamisseaduse (Bewertungsgesetz) mõistes põllu- ja metsamajandusliku vara, põhivara või käibevara hulka ning ka esemed, mis on vajalikud kutsealaseks tööks või teaduslikuks uurimistööks; 2. ümberasustamiskahjud ja idaaladel saadud riigimarkade hoiusummade, teiste eraõiguslike rahaliste nõuete ning ka kapitaliühingute osakute ning kooperatiivides ja majandusühistutes arvel olevate ärisummade kaotused, niivõrd kui ei ole tegemist riigimarkade hoiusummadega, millelt makstakse ümberasustatute hoiuste rahakursi erinevuse kompensatsiooni. Ümberasustamiskahju defineeritakse
§-s 12 kui kahju, mis on tekkinud ümberasustatud isikule seoses saksa kodakondsust omava isiku või rahvuselt sakslase vastu suunatud ümberasustamismeetmetega Saksa aladel ida pool Oder-Neisse liini või väljaspool Saksa Riigi piiri asuvatel aladel
lg 2 kohaselt kahju on ainult siis ümberasustamiskahju, kui ümberasustamise ajal majanduslik väärtus asus selle riigi alal, millelt ümberasustatu on ümberasustatud (ümberasustamisala hulgas on nimetatud ka Eestit). Ümberasustatud isiku mõiste on antud
§-s 11 ning selle mõiste alla mahuvad nii lepingute alusel kui ka põgenemise tõttu Eestist Saksamaale ümber asunud Saksa kodakondsed või rahvuselt sakslased või ümberasustatava isikuga abielus olnud ja sel põhjusel ümberasustamisalal oma elukohast loobunud isikud.
järgi põhihüvituse nõue on pärandatav ja ülekantav.
kohaselt põhihüvituse määramiseks arvestatakse kokku otseselt kahjustatud isikule tekkinud kahjud (§ 243); seejuures tuleb: 1) ümberasustamiskahjudest ja idaaladel saadud põlluja metsamajandusliku vara kahjudest, samuti põhivaralt kindlaksmääratud pikaajalistest kohustustest, mis ümberasustamisehetkel olid selle varaga majanduslikult seotud või olid nendega asjaõiguslikult tagatud, maha arvata pool nende Saksa riigimarkades antud nimisummast.
§-s 246 sätestatakse, et kindlakstehtud kahju alusel liigitatakse kahjukannatanud isikud kahjugruppidesse ning põhihüvitus tuleneb põhisummast, mis vastab kahjugrupile, millesse kahjukannatanud isik liigitati. Samas paragrahvis on toodud tabel, mille ühes lahtris on toodud tuvastatud kahjusumma suuruse vahemikud riigimarkades ning teises lahtris on sellele vastav põhi9
§-s 248 nähakse ette 10 % juurdemaksu põhisummale lähtudes asjaolust, et isikul polnud võimalik pöörduda tagasi oma varasemasse elukohta ning ta ei ole suutnud oma uues elupaigas leida sobivaid elamistingimusi.
näeb ette, et põhisummat tuleb vähendada järjekorras 1) sel määral kui kahjukannatanu varale tema juurdearvestuse tõttu 21. juunil 1948 oleks saadud summa, mis ületab 50% kahjukannatanu algsest varast, kusjuures algse varana arvestatakse kahjusumma ja vara summa kokku rahakursi muutmise päeval, 2) 10 % võrra sellest hüvitusest riigimarkades, mis määrati kahjusumma arvutamisel arvesse võetud vara kaotuse eest juba varasemate seaduste alusel, 3) selle summa võrra, mille võrra vähendati kahjusumma määramisel arvessetulevate kahjude tõttu kahjukannatanu maksukohustusi, 4) mittetagastavate hüvitiste võrra, mida määrati peale 20.06.1948 kohese abi seaduse alusel toimetulekule aluse panemiseks või selle kindlustamiseks või täiendava abina põgenike elamaasumise seaduse kohaselt.
nägi ette, et põhihüvituse taotlus täidetakse kahjukannatanule määratud põhisumma ulatuses, põhisummale lisandub alates 1. jaanuarist 1953 intressilisa 1% iga alanud veerandaaasta kohta. Ringkonnakohus leiab uuritud normide põhjal, et põhihüvituse suurus oli seotud kaotatud vara maksumusega. Seda seisukohta kinnitavad ka kohtutoimikus olevad M. Pale makstava põhihüvituse arvutuskäiku näitavad dokumendid. Stuttgarti linna Hüvitiste ameti 02.05.1960 otsuse kavandi, millega M. P tutvus ja selles toodud summadega nõustumise kohta 16.05.1960 allkirja andis, kohaselt on asendatava vara, so Toompuiestee 13 maaomandi hindamisväärtus 102 100 Saksa riigimarka ja sellega seotud kohustused 16 936,20 riigimarka; asendatava vara - vabrikukinnistu Tartu maanteel Revalis, milles M. P oli ümberasustamise hetkel kaasomanik ½ osaga – hindamisväärtus on 175 200 riigimarka (M. Pa osa sellest on ½ ehk 87 600 riigimarka). Sama Hüvitiste ameti juhataja 21.09.1960 otsuses nr 4163 on toodud tabel kahju liikidega (põllu- ja metsamajanduslik vara, maaomand, ettevõtlusvara, riigimargahoiused, muud eraõiguslikud rahalise väärtusega nõuded, osalus kapitaliühingutes ning ettevõtete varades); Revalis Toompuiestee 13 osas on kahju liigiks märgitud maaomand, kahjusumma 102 100 Saksa riigimarka ja maaomandil lasuvate kohustuste summa 16 936,30 Saksa riigimarka; samuti on tabelis märgitud hoiuste kahjusumma 27 338,56 riigimarka ning toodud on ka andmed varem kindlaks tehtud kahjusummade kohta – 87 600 riigimarka maaomandi kahju ja 2 050 riigimarka ettevõtlusvara kahju. Ludwigsburgi maavalitsuse Hüvitiste ameti 04.07.1961 esialgse otsuse (jõustus 05.07.1961) kohaselt liigitatakse M. P vahetu kannatanuna ümberasustamiskahju tõttu lisa 1 B-jaos arvestatud kahjusumma 183 281,90 riigimarka alusel kahjurühma 37 (kahju kuni 190 000 riigimarka) ning kahjusumma alusel arvestatakse vastavalt lisa 1 C-jaole lõplikuks põhisummaks 34 550 DEM-i. Sama otsuse Lisa 1 B-jao põhjenduse kohaselt põhihüvitise väljamaksmise otsuse aluseks on 02.02.1958, 01.09.1960 ja 21.09.1960 vaidlustamatud otsused kahju kindlakstegemise kohta; nende alusel on ümberasustamisest tingitud kindlakstehtud maaomandi kahju 189 700 riigimarka ja maaomandil lasuvad kohustused 16 936,20 riigimarka, ettevõtlusvara kahju 2 050 riigimarka ja teiste eraõiguslike rahalise väärtusega nõuete (mis ei ole riigimargahoiused) kahju 27 338,56 riigimarka. Viidatud otsustest järelduvalt kujunes M. Pa kahjusumma 183 281,90 riigimarka järgmiselt: Toompuiestee 13 maaomandi kahju 102 100 riigimarka + Tartu mnt vabrikukinnistu maaomandi kahju 87 600 riigimarka + ettevõtlusvara kahju 2 050 riigimarka; sellest summast on
alusel maha arvatud pool Toompuiestee 13 maaomandil lasuvatest kohustustest ehk 8 468,10 riigimarka.
normidest ja ülalviidatud pädevate organite otsustest järelduvalt ümberasustamiskahjuna maksti põhihüvitust üksnes neile isikutele, kes ümberasumise tõttu ümberasustamisalal asuvatest
-s nimetatud majanduslikest väärtustest ilma jäid, ning põhihüvituse suurus sõltus muuhulgas ka mahajäänud vara väärtusest. Isikutele, kes ei olnud oma varast ilma jäänud, põhihüvitust 10
alusel kahjugruppidesse liigitamine ega
§-de 248 ja 249 alusel põhihüvituse suurendamine või vähendamine.
järgi grupeeritakse Saksa riigimarkades arvutatud kahjusummad teatud suurusvahemikesse ja sätestatakse nende ümberarvestamine Saksa markadesse. Avalikult kättesaadavatest infoallikatest nähtuvalt toimus Saksamaal pärast sõda rahareform; ööl vastu 21.06.1948 tunnistati kehtetuks senised riigimargad ning asendati need Saksa markadega erinevate kursside alusel (1:1, 10:1 ning osa esialgu külmutatud hoiuste puhul ka 20:1) sõltuvalt isikutest ja summadest. M. Pale tekkinud kindlakstehtud kahju suurus on 183 281,90 riigimarka (sellest Toompuiestee 13 maaomandikahju 102 100 – 8 468,10 = 93 631 riigimarka) ning kursiga 10:1 oleks kahjusumma ümberarvestatuna Saksa markadesse olnud kokku 18 328 ja Toompuiestee 13 osas 9 361.
redaktsiooni kohaselt kahjugruppi 37 ja selle kahjugrupi järgi oli Saksa markades fikseeritud põhisumma 30 500 DEM. Võrreldes kindlakstehtud kahjusummasid
alusel Saksa markadesse ümberarvestatud põhisummadega ja riigimarkade DEM-desse ümber arvestamise kurssi 10:1, ei saa väita, et põhihüvitisega ei hüvitatud M. Pale tema poolt Eestisse maha jäetud ja natsionaliseerimise teel õigusvastaselt võõrandatud vara väärtust. Kuivõrd eespool analüüsitud tõenditest järelduvalt maksti M. Pale kompensatsiooni ehk põhihüvitust muuhulgas ka Toompuiestee 13 asuva vara eest ja kahjusumma suuruse määramisel võeti aluseks Eestisse jäänud vara väärtus, siis on kaebajate õiguseellasele makstud põhihüvituse näol tegemist kompensatsiooniga, mis ORAS § 17 lg 5 kohaselt välistab isiku õiguse nõuda sama vara tagastamist või uuesti kompenseerimist. Kompensatsiooniga ORAS § 17 lg 5 tähenduses ei oleks ilmselt tegemist siis, kui M. Pale oleks määratud ja makstud mitte
kohast põhihüvitust Eestisse jäänud vara eest, vaid kohaldatud tema suhtes muid samas sättes ette nähtud sotsiaalse abi iseloomuga abinõusid, nt antud kohanemislaenu, määratud sõjakahjude hüvituspensioni jms. Vabariigi Valitsuse 28.08.1991 määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra“ (Kord) p 33 sätestab, et materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud või selle eest kompensatsiooni makstud ENSV Ministrite Nõukogu 20.02.1989 määruse nr 81 või muul alusel. Seega ORAS § 17 lg 5 ja Korra § 33 eesmärgiks on mitte üksnes vältida seda, et sama vara korraga tagastatakse ja kompenseeritakse või kompenseeritakse korraga mitmele isikule, nagu leiab oma otsuses halduskohus, vaid viidatud normide eesmärgiks on vältida ka õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist/kompenseerimist isikule, kellele on vara kaotuse eest kompensatsiooni juba makstud. Toompuiestee 13 asuv vara on õigusvastaselt võõrandatud ja Saksamaa Liitvabariik on selle vara eest kompensatsiooni maksnud. Seetõttu ei ole Eesti riigil kohustust sama vara tagastada või selle eest omakorda kompensatsiooni maksta. Nagu Riigikohus oma otsuses nr 3-3-1-84-09 sedastas, sellel, kas õigusvastaselt võõrandatud vara eest antud kompensatsioon oli piisav, ei ole ORAS § 17 lg 5 mõttes tähendust, sest kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga. Käesoleval juhul nähtub asja materjalidest, et E. P näitas 1953. a Saksamaa Liitvabariigile Eestisse jäänud varade eest esitatud kompensatsioonitaotluses Toompuiestee 13 asuva kinnisvara väärtuseks 125 000 Eesti krooni ning selle väärtuse alusel Saksa pädevad organid hindasid selle vara kaotamisega seotud kahju suuruseks 120 100 Saksa riigimarka. Kuna kahjusumma määramise aluseks võeti M. Pa enda poolt nimetatud kaotatud vara väärtus, siis ei olnud tal ilmselt ka põhjust asendatava vara hindamisväärtuse suurusele vastu vaielda. 11
preambulis on küll sätestatud, et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele, kuid nagu halduskohus õigesti märkis, ei saa
sätteid pidada Eesti seadusandjale siduvaks, ning ringkonnakohtu arvates ei saanud
alusel kompensatsiooni saanud isikul tekkida õiguspärast ootust, et põhihüvituse saamist Saksa Liitvabariigilt ei käsitleta vara asukohamaal selle vara tagastamist või kompenseerimist välistava asjaoluna. Nõustuda ei saa ka kohtu seisukohaga, et vaidlusalune linnakomisjoni otsus on vastuolus põhiseaduse §-st 10 tuleneva õiguskindluse ja õiguspärase ootuse printsiibiga. Eesti Vabariik ei ole võtnud M. Palt ega tema õigusjärglastelt ära õigusi, mida nad oleks asunud realiseerima, ega lubanud ühelgi ajaperioodil, et tagastab või kompenseerib ka sellise vara, mille eest on kompensatsioon mõne muu riigi poolt juba antud. Seejuures on asjakohane vastustaja viide EIK kohtupraktikale, mille kohaselt riikidel ei ole kohustust heastada teise riigi tekitatud ebaõiglust ja kahju ning kui riik võtab vabatahtlikult endale sellise kohustuse, siis ei ole piiratud riigi valikuvabadus tingimuste määramisel, mille esinemisel riik on valmis vara tagastama või hüvitust maksma. Kaebajate väitel on vaidlusaluse linnakomisjoni otsus õigusvastane ka seetõttu, et haldusakti andmisel rikuti uurimispõhimõtet, haldusmenetluse avalikkuse põhimõtet ja haldusorganis säilitatavate dokumentidega tutvumise õigust. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebajate väidetud menetluslikud minetused linnakomisjoni otsuse tühistamist kaasa tuua, kuivõrd asja otsustamist need mõjutada ei võinud. Nagu eespool märgitud ,tuleneb Korra punktist 33, et materjalide ettevalmistamisel tuleb kontrollida, kas avalduses märgitud vara pole juba varem tagastatud/kompenseeritud. Linnakomisjoni 09.06.2010 otsusest nr 12983 (Toompuiestee 13 vara tunnistamine omandireformi objektiks, vara kuulumine M. Pale, kaebajate õigustatud subjektideks tunnistamine ning otsuses toodud andmete endiste omanike ja vara registrisse kandmine) nähtuvalt tingis sellesisulise otsuse andmise Saksamaa Riigiarhiivi vastus, et neil puuduvad andmed M. Pale varade kompenseerimise kohta. Korra punktist 36 tuleneb, et kui pärast komisjoni otsuse tegemist ilmnevad uued asjaolud, mis võivad tingida tehtud otsuse muutmise, siis vaatab kohalik komisjon materjalid ilmnenud asjaolude kohta läbi ja varasema otsuse muutmist tingivate asjaolude tuvastamise korral teeb uue otsuse. Linnakomisjoni vaidlusaluses 31.08.2010 otsuses nr 13017 on selgitatud, et P. Järvelaid, kellega Tallinna Linnavalitsus on sõlminud lepingu Saksamaa arhiividest dokumentide kompleksseks kogumiseks ja hindamiseks, on käesolevaks ajaks välja selgitanud, et Bayreuthi arhiivis säilitatakse M. Pa kompensatsioonitoimikut, mille materjalidest järelduvalt esitas M. P 1953. a kompensatsioonitaotluse Eestisse jäänud varade eest ja talle tehti aastatel 1961 kuni 1970 väljamakseid kokku üle 60 000 DEM. Seega ilmnesid uued asjaolud ning komisjon oli nende põhjal õigustatud oma varasemat seisukohta ümber vaatama. P. Järvelaiu koostatud memo on vara tagastamise toimikusse lisatud ning asjaolu, et konkreetsed tõendid M. Pale ümberasustamiskahju kindlakstegemise, määramise ja maksmise kohta esitati alles kohtumenetluses, ei anna alust arvata, et nende kaebajatele tutvustamine ja vara tagastamise toimikusse lisamine oleks saanud asja otsustamist mõjutada. Vabariigi Valitsuse 5. veebruari määrusega nr 36 kinnitatud Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-ga 11 sätestati, et kui õigusvastaselt võõrandatud vara on juba tagastatud või kompenseeritud Eesti NSV Ministrite Nõukogu 20.veebruari 1989. a määruse nr 81 või muul alusel, siis selle vara osas ORAS alusel vara tagastamise menetlust ei alustata või juba alustatud menetlus lõpetatakse. Kuivõrd käesoleval juhul linnakomisjon tuvastas, et kaebajate õiguseellasele on õigusvastaselt võõrandatud vara Saksa riigi poolt juba kompenseeritud, siis oli vaidlusaluse otsusega 09.06.2010 otsuse nr 12983 tervikuna kehtetuks tunnistamine õiguspärane. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus Tallinna Linnavalitsuse apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab C P Pa ja P-E-E Pa kaebused rahuldamata ja kaebajate kantud menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja taotlus asjas kantud me- 12
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.