KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 5.detsember 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10

) § 7 lg 3 alusel, sest isikutele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise küsimuste lahendamine nähti ette riikidevaheliste lepingutega määratud korras. Tallinna Linnavalitsuse

1. novembri
2. a korraldusega nr 6585-k tunnistati Tallinna Linnavalitsuse
3. mai
4. a korraldus nr 790-k ja
5. märtsi
6. a korraldus nr 723-k kehtetuks. Riigikohus tunnistas
7. oktoobri
8. a otsusega nr 3-3-1-63-05

§ 7

lg 3 kehtetuks ning selgitas hiljem kohtuasjas nr 3-3-2-1-07 tehtud otsuses, et varem

§ 7

lg 3 alusel rahuldamata jäetud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldused tuleb komisjonidel uuesti läbi vaadata. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 31. augusti 2010. a otsusega nr 13009 (tl 11-12) jäeti

§ 17

lg 5 alusel kaebajate taotlus Sakala tn 11 hoonete ja maa tagastamiseks rahuldamata põhjendusega, et nimetatud vara eest on A Ai pärijate taotluse alusel Saksamaa Liitvabariigi poolt määratud kompensatsioon. Otsuses märgiti, et Saksamaal Bayreuthi Lastenausgleicharchiv´is säilitatava A Ai kompensatsioonitoimiku (ZLA 1/5155396) põhjal on selgunud, et tema pärijad esitasid Saksamaa Liitvabariigile taotluse kompensatsiooni määramiseks oma isa Eestisse jäänud varade eest.

1. A A ja M A esitasid Tallinna Halduskohtule
2. novembril
3. a kaebused, milles paluti ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
4. augusti
5. a otsus nr 13009 tühistada ja teha ettekirjutus kaebajate õiguste rikkumise lõpetamiseks. Kaebuste põhjendused: 1) kaebajate avalduste uueks läbivaatamiseks puudus vajadus, sest nende avaldused on läbi vaadatud,
6. aastal linnakomisjonis juba rahuldatud ning haldusaktid on täidetud. Sakala tn 11 asuva vara osas on omandireform lõppenud, mistõttu pole alust selle vara tagastamise avaldusi uuesti läbi vaadata. Tallinna Ringkonnakohtu otsuses tsiviilasjas nr 2-04-2100 leiti, et kaebajatele vara tagastamine oli seaduslik; 2) vastustaja väide, et A Ai pärijad on saanud Eestisse jäänud vara eest kompensatsiooni, ei ole tõendatud. Kaebajad kinnitavad, et pole kunagi mingit kompensatsiooni mahajäänud vara omandiõiguse kaotuse eest saanud. A-E-O A suri Saksamaal
7. aprillil
8. a. Pole usutav, et tema või tema pärijad said mingit kompensatsiooni; 3) isegi kui kompensatsiooni maksmine oleks tõendatud, ei välistaks see õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist, sest kompensatsioonide maksmine Saksa Liitvabariigi õigusakti Gesetz über den Lastenausgleich (LAG) alusel ei ole vara tagastamine 2

§ 17lg 5 mõttes.

Kaebajad viitasid Tallinna Halduskohtu

1. märtsi
2. a otsusele haldusasjas nr 3-10-2818 ning kinnitasid nõustumist seal toodud kohtu seisukohtadega.
3. Vastustaja vastuväited: Vaidlustatud otsuse aluseks on olnud A Ai toimikus (xxx x/xxxxxxxx) sisalduvad dokumendid, mis tõendavad, et Sakala tn 11 asuva vara eest on makstud kompensatsiooni. Lastenausgleicharchiv´i on kogutud positiivselt lahendatud taotluste toimikud, mis Saksamaa Liitvabariigi erinevate liidumaade ametkonna kontorites on lõpetatuks tunnistatud ja Bayreuthi alaliseks säilitamiseks saadetud. Ainuüksi toimiku olemasolu viitab asjaolule, et ümberasuja taotlust lahendati, ning selle edastamine keskarhiivile lubab eeldada kompensatsiooni taotluse positiivset lahendamist. Kogutud tõendite kohaselt esitas A A
4. novembril
5. a taotluse saamaks hüvitist Sakala tn 11 asuva vara eest. Poolas on talle määratud 270 000 riigimarga suurune hüvitis. Sakala tn 11 vara hüvitamise kohta on lõplik otsus tehtud
6. septembril
7. a. Toimikud ei sisalda kompensatsiooni maksmisest keeldumise otsuseid ega dokumente. A Ai varade kompenseerimise toimikud näitavad selgelt, kuidas toimus aastatel 1941-1945 järelümberasunutele varade kompenseerimine, ning neid kogumis hinnates on tõendatud, et A Aile on makstud Saksa riigi poolt kompensatsiooni Sakala tn 11 asuva vara eest. Kuna

§ 17

lg 5 välistab õiguse nõuda selle vara tagastamist, mis on juba kompenseeritud, on vaidlustatud otsus õiguspärane ning kaebus tuleb jätta rahuldamata.

1. Tallinna Halduskohtu
2. märtsi
3. a otsusega rahuldati kaebused osaliselt ning tühistati ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
4. augusti
5. a otsus nr 13009, muus osas jäeti kaebus rahuldamata. Kohus mõistis vastustajalt kummagi kaebaja kasuks välja menetluskulu 825 eurot. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kaebused tuleb rahuldada osaliselt ja linnakomisjoni vaidlustatud otsus tühistada. Alust pole tuvastada, et omandireform Sakala 11 õigusvastaselt võõrandatud vara suhtes on läbi, ega teha vastustajale ettekirjutust kaebajate avalduste edasise menetlemise keelamiseks (rikkumiste lõpetamiseks). Vaidlustatud otsuse tühistamise tingib eelkõige otsuse väär ja tõendamata seisukoht, et vara endise omaniku pärijatele on Saksamaa Liitvabariigis makstud selle vara eest kompensatsiooni, mis välistab

§ 17

lg 5 kohaselt vara tagastamise või kompenseerimise omandireformi käigus; 2) vaidlust ei ole selle üle, et Sakala tn 11 hoone ja maa on omandireformi objektiks ning vara endine omanik A A lahkus Eestist 1941. a Saksa riigi ja Nõukogude Liidu vahel sõlmitud lepingu alusel. Vaidlus on selles, kas linnakomisjonil oli üldse alust kaebajate avaldusi uuesti läbi vaadata ja kas vara endisele omanikule või tema pärijatele on Saksamaa Liitvabariigi poolt makstud kompensatsioone, mis on käsitatavad Sakala tn 11 asuva vara kompenseerimisena

§ 17

lg 5 mõttes; 3) kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et linnakomisjonil ei olnud üldse alust nende avaldusi läbi vaadata. Ebaõige on kaebajate seisukoht, et neile vara tagastamise ja kompenseerimise küsimus on lõplikult lahendatud. Asjaolu, et vara tagastati reaalselt enne subjektiotsuse ja vara tagastamise korralduste kehtetuks tunnistamist, et kaebajad vara võõrandasid ega seegi, et Tallinna linna poolt kaebajate ning neilt kinnistu ostnud isiku vastu esitatud omandiõiguse tunnustamise hagi rahuldamata jäeti, ei A alust jätta kaebajate taotlusi uuesti läbi vaatamata. Riigikohtu üldkogu otsuse haldusasjas nr 3-3-2-1-07 seisukohtadest tuleneb, et kõik õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avaldused, 3

§ 7

lg 3 alusel rahuldamata jäetud või mille suhtes tehtud positiivsed otsused on

§ 7

lg 3 alusel kas haldusorgani enda või kohtuotsusega kehtetuks tunnistatud, tuleb uuesti läbi vaadata. Avalduste uut läbivaatamist ei saa välistada ka tsiviilasjas nr 2-04-2100 tehtud kohtuotsuses toodud seisukoht, et kaebajatele vara tagastamine toimus õiguspäraselt. Tsiviilasjas vaadati läbi Tallinna linna omandiõiguse kaitse hagi kaebajate vastu ning kohus leidis, et hagi aluseks olevatel asjaoludel ei ole hagi esemeks oleva nõude rahuldamine põhjendatud. Nimetatud kohtuotsuses hinnati vara tagastamise kui reaaltoimingu (vara üleandmise) õiguspärasust konkreetse haginõude kontekstis. Tsiviilasjas tehtud kohtuotsuse põhjendavas osas esitatud seisukoht vara tagastamise õiguspärasuse kohta ei saa asendada pädevate haldusorganite otsuseid. Käesoleval juhul ei olnud kuni 31. augustini 2010. a kehtivat haldusakti, millega oleks lahendatud Sakala tn 11 asuva vara staatus omandireformi käigus. Eeltoodust tulenevalt oli linnakomisjonil kohustus kaebajate avaldused uuesti läbi vaadata; 4)

§ 17

lg 5 kohaselt ei ole omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Haldusasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuses leidis Riigikohus, et

§ 17

lg 5 hõlmab Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikute puhul ka kompensatsiooni, mida isikule õigusvastaselt võõrandatud vara eest andis mõni teine riik. Riigikohus märkis, et õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele või kompenseerimisele, kui kompensatsioon on Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikule antud Eestisse jäänud vara eest ja see vara on õigusvastaselt võõrandatud. Samuti leidis Riigikohus, et kompensatsiooniks

§ 17

lg 5 mõttes ei ole varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud, ega kompensatsioon, mida ei makstud Eestisse jäänud vara eest, vaid näiteks seoses ümber asumisega tekkinud kulude katmiseks, sealhulgas uues elukohas sisseseadmiseks; 5) neile seisukohtadele tuginedes leiab kohus, et

§ 17

lg 5 alusel saab õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse jätta rahuldamata juhul, kui on tõendatud, et õigustatud subjektile või vara võõrandamisaegsele omanikule on makstud kompensatsiooni ning tegemist on kompensatsiooniga konkreetse vara eest. Ükski vastustaja esitatud dokument ei tõenda A Ai pärijatele mingisuguse kompensatsiooni maksmist.

§ 17

lg 5 seab vara tagastamise või kompenseerimise sõltuvusse konkreetse vara tagastamisest või kompenseerimisest, mitte pelgalt mingisuguse kompensatsiooni saamise õigusliku aluse olemasolust.

§ 17

lg-s 5 sätestatud asjaolu – vara varasem kompenseerimine – saab tõendada vaid tõenditega, mis kinnitavad kompensatsiooni määramist ja väljamaksmist. Vastustaja esitatud tõendid kinnitavad küll seda, et A A taotles Saksamaa Liitvabariigilt hüvitist LAG alusel (tl 55-59), märkides ümberasumiskahjuna ka Tallinnas Sakala tn 11 asuva vara väärtuse, samuti seda, et Saksamaa pädevad ametivõimus on tema taotluse alusel välja arvutanud kahju suuruse, määrates Sakala tn 11 (endine Sakala tn 41) vara normaalväärtuseks 115 551 riigimarka (tl 61-65), ent ükski tõend ei kinnita selle kahju eest kompensatsiooni määramist ega väljamaksmist. Vaidlustatud otsuses on linnakomisjon lubamatult lähtunud eeldusest, et sellistel asjaoludel oli kompensatsiooni väljamaksmine tõenäoline. See, kas mõnele teisele ümberasunud isikule mõne teise objekti mahajäämisega seotud ümberasumiskahjud hüvitati või mitte, samuti see, kas ja kui suures ulatuses on Saksamaa Liitvabariik väidetavalt selliseid kahjuhüvitisi välja maksnud, ei oma konkreetse vara tagastamise avalduse läbivaatamisel mingisugust tähtsust. Väär on vastustaja väide, et lõplik otsus kahju hüvitamiseks on tehtud 30. septembril 1964. a. Nimetatud kuupäeval on Bonni linna Hüvitiste amet (Stadt Bonn Ausgleichsamt) teinud otsuse kahju kindlakstegemise kohta (tl 65). Tegemist ei ole otsusega hüvitise määramise kohta. 4

§ 17lg 5 alusel.

Põhjuseid, miks kompensatsioon pärast ümberasumiskahjude suuruse kindlakstegemist siiski määramata või väljamaksmata jäi, võib olla väga erinevaid. Oletused selle kohta, kas või kuidas A Ai pärijad Saksamaa ametivõimudega pärast

1. septembril
2. a tehtud kahju suuruse kindlaksmääramise otsuse tegemist suhtlesid, nagu oletused ka selle kohta, millised sündmused loogiliselt võttes võisid sellele otsusele järgneda, ei oma asjas tähtsust, kuna miski ei kinnita, et kompensatsiooni oleks reaalselt makstud.

§ 17

lg 5 mõttes kompenseerimiseks ei saa pidada seda, et välisriigi õigusest tulenes isikule subjektiivne õigus kompensatsiooni saada, samuti ei saa kompenseerimisena käsitada kompensatsiooni taotlemist, sellise taotluse menetlemist ega kompensatsiooni maksmisele eelnenud eelhaldusaktide andmist.

§ 17

lg 5 kohaldamine eeldab tõendeid selle kohta, et konkreetne isik on kompensatsioonina saanud reaalselt kas raha või omandiõiguse mingile varale või varalisele õigusele. Tõendiks kompensatsiooni maksmise kohta ei saa olla professor Peeter Järvelaiu sellekohane arvamus. Vara tagastamise toimikusse, mille vastustaja kohtule esitas, on vastav arvamus lisatud, ent sellestki ei selgu, milliste tõendite pinnalt on tehtud järeldus kompensatsiooni maksmise kohta. Arvamuses on küll märgitud, et A Aile on makstud Poolas 270 000 riigimarga suurune kompensatsioon, ent puuduvad igasugused tõendid, et sellel võis olla mingisugune seos Tallinnasse maha jäänud varaga. P. Järvelaiu arvamus, et see pidi hõlmama ka kompensatsiooni Tallinnas Sakala tn 11 asuva vara eest, on tõendamata. Eeltoodu tõttu ei olnud linnakomisjonil alust kaebajate avalduse rahuldamata jätmiseks

§ 17

lg 5 alusel; 6) lisaks on kohus seisukohal, et vaidlustatud linnakomisjoni otsus on õigusvastane ja tuleks tühistada ka sõltumata asjas kogutud tõenditele antud hinnangust, sest LAG alusel Eestist Saksamaale ümber asunud isikutele makstud kompensatsioonid ei saa põhimõtteliselt välistada omandireformi objektiks oleva vara tagastamist või kompenseerimist omandireformi seaduste alusel. LAG alusel makstavad kompensatsioonid, sh ümberasumiskahjude eest makstav põhihüvitis, ei ole käsitatavad kompensatsioonina konkreetse vara eest; 7) vastavalt 1. septembril 2010. a jõustunud

§ 16

lg-le 21, tuleb asjas uus otsus teha ÕVVTK Harju maakonnakomisjonil; 8) kaebajad saavutasid kaebuste osalise rahuldamisega valdavalt oma eesmärgi, mistõttu loeb kohus kaebused rahuldatuks ¾ ulatuses. Kaebajad taotlesid menetluskulude väljamõistmist kokku 3369,71 eurot, sh õigusabikulu 2208,79+1128,95 ja riigilõiv 15,98+15,98. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vaidluse keerukust, haldusakti ja selles viidatud tõendite, samuti vastustaja poolt kohtule esitatud tõendite mahukust arvestades, samuti silmas pidades, et Saksa seaduste analüüs, mille 5

§ 17lg 5 kohaselt vara tagastamise või kompenseerimise.

Kohus rikkus HKMS § 16 lg-t 3, jättes tõendid hindamata nende kogumis ja vastastikuses seoses. Vastustaja ei nõustu kohtu hinnanguga, et ükski kohtule esitatud dokument ei tõenda A Ai pärijatele kompensatsiooni maksmist. Vastustaja esitatud tõendeid kogumis hinnates on tõendatud, et A Ai pärijatele maksti kompensatsiooni Tallinnas Sakala tn 11 asuva õigusvastaselt võõrandatud vara eest. Vastustaja rõhutab, et ainuüksi toimiku olemasolu viitab asjaolule, et ümberasuja taotlust lahendati, ning selle edastamine keskarhiivile lubab eeldada taotluse positiivset lahendamist. Toimikud ei sisalda kompensatsiooni maksmisest keeldumise otsuseid ega dokumente. Samuti on vähetõenäoline, et taotleja ei tundnud huvi positiivse lahenduseni jõudmise vastu. Vastustaja arvates on asjas kogutud ümberlükkamatud tõendid selle kohta, et A Ai pärijad on saanud kompensatsiooni Sakala tn 11 asuva vara eest; 2) ebaõige on halduskohtu seisukoht, et LAG alusel makstavad kompensatsioonid, sh ümberasumiskahjude eest makstav põhihüvitis, ei ole käsitatavad kompensatsioonina konkreetse vara eest.

1. A Ai ja M Ai vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja muuta kohtuotsuse põhjendusi. Väited: 1) apellatsioonkaebuse väited ei A alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks. Artur-Leonhard A, M A ega A A ei ole kunagi saanud kompensatsiooni A Ailt õigusvastaselt võõrandatud vara eest. Kohus tuvastas õigesti, et ükski vastustaja esitatud tõend ei kinnita kahju eest kompensatsiooni määramist ega maksmist. Linnakomisjon on lubamatult lähtunud eeldusest, et kompensatsiooni maksmine võis olla tõenäoline; 2) kohus pidanuks aru saama, et Tallinna Ringkonnakohtu
2. novembri
3. a otsusega tsiviilasjas nr 2-04-2100 õiguspäraseks tunnistatud haldusmenetlust vara tagastamisel ei saa alustada otsast peale olukorras, kus vara on tagastatud
4. aastal ja edasi võõrandatud
5. aastal. Tsiviilasjas tehtud otsuse põhjendused on kohustuslikud ja siduvad nii linnakomisjonile kui ka käesolevas kohtumenetluses; 3) kaebajad nõustuvad kohtuotsuses sisalduva õigusliku analüüsi ja seisukohtadega LAG kohta ning toetavad ka õiguslikke argumente, mis on esitatud kassatsioonkaebuses Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a otsuse peale haldusasjas nr 3-10-
8. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6

§ 17lg 5 mõttes.

Kui ka selles küsimuses asub ringkonnakohus halduskohtust erinevale seisukohale, tuleb lahendada apellatsioonkaebuses sisalduv taotlus – jätta uue otsusega kaebajate tühistamistaotlus rahuldamata. Kaebajate tühistamistaotluse rahuldamata jätmine eeldab seisukohavõttu ka halduskohtule esitatud kaebuse väite suhtes, et linnakomisjoni otsus on õigusvastane muu hulgas seetõttu, et kaebajate vara tagastamise avalduse uueks läbivaatamiseks ei olnud alust. Halduskohus tühistamistaotlust rahuldades kaebajate selle väitega ei nõustunud, leides linnakomisjoni otsuse olevat õigusvastase muudel põhjustel. Uue otsuse tegemisel, millega halduskohtule esitatud tühistamistaotlus jäetakse rahuldamata, tuleb ringkonnakohtul hinnata ka neid väiteid, mis esimese astme kohtu hinnangul kaebuse rahuldamise aluseks ei ole. Kui vastustaja apellatsioonkaebuse väited halduskohtu otsuse tühistamiseks alust ei A, pole ringkonnakohtul apellatsioonkaebuse lahendamiseks vaja hinnata kaebuse väiteid, mis kaebajatele esimese astme kohtus edu ei toonud.

1. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt tõenditele antud hinnangu ja neist tehtud järeldusega, et Sakala tn 11 asuva vara eest kompensatsiooni maksmine õigusvastase võõrandamise aegsele vara omanikule ega ka tema pärijatele ei ole tõendatud. Nõustudes halduskohtu sellekohaste põhjendustega (vt käesoleva otsuse p 4 alapunkt 5), ei pea ringkonnakohus neid vajalikuks korrata. Ringkonnakohus märgib täiendavalt järgmist. Halduskohus leidis õigesti, et Bonni linna Hüvitiste ameti
2. septembri
3. a üldotsuse (tl 63-65) näol ei ole tegemist mitte hüvitise määramise otsuse, vaid kahju kindlakstegemise otsusega. Eeltoodu nähtub ilmekalt viidatud otsuse lk 2 märkusest nr 7: „Käesolevas otsuses kindlaks tehtud summad on arvutatud kindlakstegemise seaduses ette nähtud väärtusmõõtude alusel. Need ei kujuta endast veel väljamakstavat hüvitist, vaid moodustavad kahjusumma arvutamisel varade hüvitamise seaduse §-de 243 ja 245 kohaselt ning põhisumma arvutamisel varade hüvitamise seaduse § 246 kohaselt põhihüvitise aluseks võetavate väärtuste lähtealuse“ (vt tõlget tl 64 pöördel). Sama otsuse põhjendus lõpeb konstateeringuga: „Kahju kindlakstegemine on seega lõpetatud“ 7

§ 17

lg 5 alusel avalduse rahuldamata jätmiseks peab kogutud tõenditest olema võimalik järeldada, et kompensatsiooni on makstud. Üksnes teave, et kahjuhüvitise taotlust menetleti ja selle kohta koostati ka toimik, mis on arhiivis säilinud, ei A veel alust tuvastada, et hüvitamine leidis reaalselt aset. Oma väidet, et Saksamaal säilitati neid juhtumeid puudutavaid toimikuid, mille puhul kahjuhüvitis välja maksti, ei ole vastustaja põhistanud. Pelgalt oletustele, kuidas võisid sündmused areneda pärast kahju kindlakstegemist, ei saa

§ 17lg 5 kohaldamist rajada.

9. Olles nõustunud halduskohtu seisukohaga, et vaidlustatud otsus on õigusvastane kompensatsiooni maksmise tõendamatuse tõttu, ei ole ringkonnakohtul vaja käesolevas asjas võtta seisukohta selles, kas LAG alusel makstav kompensatsioon on käsitatav kompensatsioonina

§ 17lg 5 mõttes.

1. Kuna ringkonnakohus ei tühista vastustaja apellatsioonkaebuse alusel kohtuotsust osas, millega linnakomisjoni vaidlustatud otsus tühistati, ja kohustamistaotluse rahuldamata jätmise osas ei ole kohtuotsust apelleeritud, ei ole ringkonnakohtul vaja hinnata ka kaebajate väidet linnakomisjoni otsuse õigusvastasuse kohta põhjusel, et kaebajate avalduste uueks läbivaatamiseks ei olnud alust.
2. Ringkonnakohus ei tee otsust vastustaja kasuks, mistõttu jääb vastustaja poolt apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda.
3. Ringkonnakohus teeb otsuse kaebajate kasuks, mistõttu on neil õigus taotleda HKMS § 92 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulu hüvitamist. Menetluskulude nimekirja kohaselt taotlevad kaebajad vastustajalt esindaja kulu väljamõistmist kokku 1987,90 eurot, sellest A Ai kasuks 993,95 eurot ja M Ai kasuks 993,95 eurot. Kulu kandmise kohta on esitatud advokaadibüroo
4. juuni
5. a arve nr 080 ja
6. novembri
7. a arve nr 148 ning nende tasumist tõendavad laekumise teatised panga kinnitusega. Kulu kandmine käesolevas asjas on tõendatud. Vastustaja hinnangul on kulud põhjendamatult suured. Ringkonnakohus rahuldab kaebajate taotluse apellatsioonimenetluse kulude vastustajalt väljamõistmiseks osaliselt. Vastavalt HKMS § 93 lg-le 5 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud kulud. Taotluse osalisel rahuldamisel arvestab ringkonnakohus sellega, et põhiosa tööst dokumentidega tutvumisel ja seisukohtade kujundamisel on juba tehtud esimese astme kohtus ning mahukast vastusest apellatsioonkaebusele on lisatööd nõudnud osa suhteliselt väike. Kahekümne kolme leheküljelisest vastusest kümnel leheküljel kirjeldatakse menetluse senist käiku (sh apelleeritud kohtuotsuse tekst kuuel leheküljel), seitsmel leheküljel 8