lg 1 kohaselt Liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ning sama paragrahvi lg 4 kohaselt Liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kostja on kohtule avaldanud, et kostjal ei ole vastuväiteid liisingulepingu ülesütlemise osas. Kostja ei suutnud lepingulisi kohustusi täita, mistõttu kostja ei vaidle vastu hageja nõuetele debitoorse võlgnevuse 937.33 eurot, kindlustusmaksete võlgnevuse 40.76 eurot ning viivise 14.98 eurot osas. Kostja on kohtuistungil nõustunud ka Saksa Auto AS poolt esitatud arvete kohaselt tehtud kulutustega sõiduki müügieelse tehnilise ülevaatuseks, aku vahetuseks ja sõiduki puhastamiseks ning müümiseks. Sõiduki müügiks ettevalmistamise kulu on tl 50 oleva arve kohaselt 137.63 eurot ja müügikulu on tl 52 oleva arve kohaselt 191.15 eurot (käibemaksuta). Kokku on kostja õigeks võtnud hageja nõudeid 1 321.85 euro ulatuses. Kohus jätab tähelepanuta kostja nõude liisitud sõidukile väidetavalt paigaldatud aku tagastamiseks, sest see ei ole esitatud nõuete kohaselt. Sõiduki müügiks ettevalmistamise käigus on ilmnenud vajadus aku vahetamiseks. Selle eest peaks maksma sõiduki omanik, liisingus oleva sõiduki puhul sõiduki valdaja.
lg 1 alusel peab liisingulepingu ülesütlemise korral kandma kõik liisinguesemega seotud kulutused ja lisakulutused liisinguvõtja. Seega tuleb T. Vaardi kanda jätta ka sõidukile uue aku paigaldamise maksumus. Kostja vaidleb vastu vara tagastamise kulutusele, mis tl 48 oleva Credit Expert OÜ arve kohaselt on 2 500 krooni, so 159.78 eurot. Kostja väitel toimus sõiduki tagastamine kokkuleppel hageja esindajaga Tartus 16.10.
lg 3 järgi tuleb juhinduda liisingueseme väärtusest, sõltumata võõrandamisest, on kolleegiumi arvates siiski lubatud poolte kokkuleppel (ka liisinguandja tüüptingimustes) lähtuda selle asemel liisingueseme tegelikust müügihinnast, kui see ei erine oluliselt eseme turuhinnast ning liisinguandjal on kohustus teha kõik endast olenev, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus. Ajavahemik, mille jooksul tuleb liisinguese võõrandada, peab sellise kokkuleppe puhul olema põhjendatud ja mõistlik, arvestades mh liisingueseme olemust ja selle võimalikku väärtuse langust aja möödudes. Hinnaerinevus kuni 10% võrra turuväärtusest on kolleegiumi arvates sel juhul mõistlik ja 4 lubatav ning liisinguandja on asja võõrandamisel oma kohustuse kõrgeima tasu saamiseks sel juhul täitnud. Arvestades hageja poolt määratud müügihinda 89 000 krooni ja kostja nõustumist sellega, saab kohus asuda seisukohale, et konkreetse sõiduki kokkulepitud väärtus oligi selline. Kostjale osalemise võimaldamist sõiduki müügiprotsessis hinna alandamisel ei ole toimunud, sest müük alandatud hinnaga toimus sisuliselt enne kui kostja sai kätte kirja sõiduki müügihinna alandamise kohta. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahendi 3-2-1-77-08 p 16 kohaselt Kolleegium märgib veel seda, et liisinguandja ei pea panema tagastatud liisingueset müüki hinnaga, mille liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise seisuga liisinguandjale võlgneb. Kui on selge, et see hind ilmselt ei vasta turuhinnale ja sellise hinnaga liisinguese ostjat ei leia, tuleb ese müüki panna eeldatava turuhinnaga. Määratud hinnast ja selle alandamisest tuleb teavitada ka liisinguvõtjat (ja käendajaid), et need teaksid määratud hinnaga arvestada ja saaksid soovi korral liisingueseme müümisel aktiivselt osaleda.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Kohus on tunnustanud hageja õigust nõuda kostjalt 1 321.85 euro tasumist debitoorse võla, kindlustusmaksete, vara müümise kulutuste ja viivise katteks. Sõiduki hageja poolt hinnatud ja kostja poolt aktsepteeritud väärtus oli novembris 2009 a 89 000 krooni, so 5 688.14 eurot. Sõiduki jääkmaksumuse üle vaidlust ei ole, see oli 5 689.48 eurot, so liisingulepingu kohaselt kostja poolt tasumisele kuulunud, kuid lepingu ennetähtaegse ülesütlemise tõttu tasumata jäänud summa. Sellest tulenevalt võlgneb kostja hagejale (5 689.48+1 321.85-5 688.14) 1 323.19 eurot, so summa, mille võrra liisingueseme väärtus ei kata kostja võlgnevust hageja ees.
lg 1 p 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. TsMS § 367 kohaselt viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamiseks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotleb kostjalt viivise väljamõistmist kuni põhivõla tasumiseni. Kostja on lepingu p 5.1 kohaselt kohustatud maksma viivist arvestusega 7 % tasumata liisingusummalt/osamakselt aastas. Lepingu p 10. kohaselt kohustus kostja tasuma tähtaegselt osamaksed ja intressi kui ka kindlustusmaksed. Lepingus puudub otsene viide kostja kohustusele maksta viivist ka lepingu ülesütlemisest tulenevate kulutuste hüvitamise nõudelt. Samas on kohus tuvastanud mõnede nõuete põhjendatuse ning hageja vastava nõudeõiguse.
lg 1 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Hageja nõutud debitoorses võlas 937.33 eurot on nii liisingu osamaks kui ka intress, kuid viimast ei ole hagis eraldi välja toodud. Intressilt viivise arvutamine ei ole lubatud. Tarbija poolt ebapiisava makse tegemisel tuleb saadud summast arvestada maha kulutused võla sissenõudmiseks, mille suurust ei ole kohtule ei esitatud ega tõendatud, ning teises järjekorras võlgnetav põhisumma, tulenevalt
Sõiduki väärtus katab sõiduki jääkväärtuse, mistõttu kostja ei pea maksma viivist pärast liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäänud liisingusummalt. Kohus mõistab kostjalt välja viivise enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäetud summadelt, mis on kohtule tõendatud. Kostjalt tuleb TsMS § 486 lg 4 alusel välja mõista viivis alates maksekäsu kiirmenetluses avalduse esitamisest 17.08.2010 arvestusega 7 % aastas summalt 9 673.01 krooni, so 618.22 eurot, vastavalt tl-del 31-35 olevatele arvetele, kus on eraldi välja toodud osamakse rida, mis on liisingulepingust tulenev põhivõlg. Vaidlust ei ole selle üle, et nimetatud arved on kostja poolt tasumata. Samuti on hagejal
lg 1 alusel õigus nõuda viivist tasutud kindlustusmaksetelt summas 40.76 eurot ning sõiduki müügiks ettevalmistamise ja müügikulude katteks tasutud summadelt vastavalt 137.63 eurot ja 191.15 eurot. Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis 7 % aastas summalt (618.22+40.76+137.63+191.15) 987.76 eurot. 5 Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 ja 4 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Kohus on seisukohal, et hagi osalise rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jagada proportsionaalselt hagi rahuldatud osaga, tulenevalt TsMS § 163 lg 1 sätestatust. Kohus rahuldab hageja nõude 2 583.53 euro väljamõistmiseks 1 321.85 euro, so 51 % ulatuses, mistõttu hageja kanda jääb 49 % ja kostja kanda 51 % kõikidest menetluskuludest. TsMS § 174 lg 1 ja 3 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.