3-11-1624/12

TARTU HALDUSKOHUS Jõhvi kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1624 Otsuse kuupäev

1. detsember 2011 Kohtunik Raili Randlane Kohtuasi D. Ai kaebus Ida Prefektuuri Narva arestimaja poolt tekitatud 4000 euro suuruse kahju hüvitamiseks Menetlusvorm Kohtuistung 24.11.2011 Menetlusosalised Kaebaja: D. A /isikukood xxx/, Vastustaja: Ida Prefektuur /registrikood 70008753/, esindaja Agne Niido Resolutsioon Jätta D. Ai kaebus täies ulatuses rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 09.01.
2. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED
3. 30.06.2011 saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja D. Ai kaebus (tl 1), milles ta palus riigivastutuse seaduse § 9 lg 1 tuginedes tunnistada tema suhtes Narva arestimajas kohaldatud tingimused õigusevastaseks ning mõista välja 4000 euro suurune rahaline hüvitis. Kaebaja väitis, et viibis 18.07.2008-31.07.2008, 19.03.2009-26.03.2009 ja 22.10.2009-02.11.2009 Narva arestimaja kambrites, kus puudusid läbipaistva klaasiga aknad, nurgas asuv WC oli täielikult lahtine ja selle kasutamine teiste isikute juuresolekul äärmiselt alandav, vooditarbed ja kambrid olid täielikus antisanitaarses olukorras, koristusvahendeid ei antud ning jalutuskäike ei võimaldatud ja mingeid eeskirju ei tutvustatud. 2.Ida Prefektuur palus oma vastuses (tl 37-41) kaebus rahuldamata jätta, selgitas Narva arestimajas valitsevaid tingimusi ning leidis õiguskantsleri kontrollkäigu tulemustele viidates, et kuigi tegemist on amortiseerunud ja kaasaegsetele tingimustele mittevastava hoonega, pole kaebaja seal viibimiste lühiajalisuse tõttu toimunud märkimisväärset riivet tema õigustele. Seejuures märgiti, et kaebajat koheldi teistega võrdselt, talle väljastati arestimajja saabumisel puhas kord nädalas vahetatav voodivarustus, tagati võimalus end pesta ja läbipaistmatu plastikkardinaga eraldatud WC kasutada ning lisati, et kinnipidamisruumi puhtuse eest hoolitsemine on kinnipeetavate endi kohustus, vahendeid selleks saab küsida arestimaja teenistujatelt, kuid kaebaja pole seda teinud, vooditarvete väljavahetamist palunud ega kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks kinnipidamistingimuste nõuetele mittevastavuse osas kordagi kaebusi esitanud. Veel märgiti, et kuna kinnipidamine oli lühiajaline, ei saanudki see kaebaja organismile ja inimväärikusele mõju avaldada, tervisekahju tekkimist pole ta aga tõendanud ning ainult värskes õhus viibimise võimaluse tagamata jätmine ei anna alust tema nõude rahuldamisele ja viitab pigem soovile alusetult rikastuda.
4. Kohtuistungil jäi D. A kaebuse väidete ja nõude juurde ning väitis täiendavalt, et Narva arestimajas ei võimaldatud tal ka telefoniga rääkida ja ajalehti lugeda. Kahju väitis ta seisnevat inimväärikuse alandamises ja tervise kahjustamises ning lisas, et tal tõusis vererõhk ja halvenes nägemine, riigi kulul antud prillid aga ei sobi ja ta ei taha neid kanda. Ida Prefektuuri esindaja Agne Niido jäi samuti kirjalikult esitatu juurde, selgitas helistamise ja ajalehtede lugemisega seonduvat ning leidis, et kaebaja poolt kohtuistungil täiendavalt esitatu ei tõenda terviseprobleemide seotust arestimajaga. KOHTU PÕHJENDUSED
5. Vangistuse, aresti ja eelvangistuse täideviimist reguleerivad vangistusseadus ja selle alusel vastu võetud muud õigusaktid. Vangistusseaduse § 45 lg 1 on kinnipeetava eluruumi suhtes kehtestatud üksnes, et see peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud nõuetele, mis tagavad elutegevuseks vajaliku õhuhulga, selle ringluse ja temperatuuri ning kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustavad ruumi piisava valgustatuse. Siseministri 08.01.2008 määrusega nr 3 kehtestatud ja kuni 24.10.2011 kehtinud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 9 lg 1, 2, 3 ja § 10 lg 1 p 7 ei olnud sätestatud enamat kui, et kamber võib olla ühe- või mitmekohaline, sellel peab olema väljastpoolt lukustatav uks ja 2,5 m2 põrandapinda kinnipeetu kohta ning WC olemasolu tuleb tagada üksnes võimaluse korral. Juba nimetatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 27 lg 1, 3 ja 4 kohaselt võimaldati kinnipeetaval vahetada voodipesu, ta oli ise kohustatud oma kambrit ja selle sisustust korras hoidma ning arestimaja poolt korraldati vaid ruumide desinfitseerivate vahenditega puhastamine vähemalt kord kuus. D. A väidab küll kaebuses, et talle anti mustad ja halvas seisukorras vooditarbed ega antud kambri koristamise vahendeid, kuid kohtuistungil väidetu kohaselt (tl tl 52) pole ta nendele puudustele arestimaja töötajate tähelepanu juhtinud ja vooditarvete väljavahetamist või kambri koristamiseks vajalike vahendite eraldamiseks soovi avaldanud. Õigus soovi korral vähemalt üks tund päevas valve all vabas õhus viibida on ette nähtud juba nimetatud „Arestimaja sisekorraeeskirja“ § 31 p
6. Ida Prefektuur on omaks võtnud, et Narva arestimajas puudub jalutamisvõimalus ning D. A pole seal viibimise ajal saanud värskes õhus jalutamas käia. Arestimajas viibiva kinnipeetava õigus tutvuda uudistega sisaldub vangistusseaduse § 30 lg 1 ja „Arestuimaja sisekorraeeskirja“ § 31 p 9 ning seisneb õiguses lugeda paberkandjal riigi päevalehti, ajakirju ja raamatukogu olemasolul sealolevat kirjandust. Telefoni kasutamise õigus oli reguleeritud sama sisekorraeeskirja § 31 punktis 8 ning sai toimuda üksnes vastavate tehniliste tingimuste olemasolul ja kinnipeetava enda kulul. D. A märkis mõlemad need õigused ära oma kohtuistungil esitatud täiendavates väidetes (tl 52), kuid nõustus samas ka, et neid ei arutata, kuna kaebuses nad ei sisaldu.
7. Avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega tekitatud kahju hüvitamise üldised alused sisalduvad riigivastutuse seaduse § 7 lg 1, milles on kehtestatud, et isik saab talle tekitatud kahju hüvitamist nõuda ainult siis, kui avaliku võimu kandja on õigusvastase tegevusega rikkunud tema 2 õigusi ja kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada haldusakti kehtetuks tunnistamise või tühistamise, toimingu lõpetamise, haldusakti andmise või toimingu sooritamise nõude abil. Mittevaralise kahju hüvitamise alused on käsitletud sama seaduse § 9 lg
8. Nende kohaselt saab süüliselt tervise kahjustamise või väärikuse alandamise korral küll mittevaralise kahju rahalist hüvitamist nõuda, kuid vastava taotluse rahuldamine eeldab, et eelnevalt on tuvastatud avaliku võimu kandja õigusvastane käitumine, kahju tekkimine ning põhjuslik seos nende vahel. D. A tugineb oma kohtuistungil esitatud seletustes (tl 52) nii inimväärikuse alandamisele kui tervise kahjustamisele.
9. Kaebuse (tl 1) ja sellele lisatud dokumentide (tl 7-8) kohaselt viibis D. A Narva arestimajas 18.07.2008 - 31.07.2008, 19.03.2009 - 26.03.2009 ja 22.10.2009 - 02.11.2009, seega erinevatel ajavahemikel vastavalt kolmteist, seitse ja üksteist päeva. Kohtuistungi ajal edastatud tervisekaardi andmete (tl 55-59) ja Viru Vangla meditsiiniosakonnas koostatud teabenõude vastuse 60) kohaselt on tal küll olnud tervisega seotud probleeme, kuid mitte miski ei kinnita nende seotust Narva arestimajas viibimise või seal valitsenud tingimustega. Seejuures nähtub, et 17.11.2008 on kaebaja kurtnud valu silmades ja tal on olnud kõrgenenud vererõhk (tl 55) ning 27.05.2009 on tuvastatud vähene nägemispuudulikkus (tl 56), kuid mõlemad need kuupäevad erinevad oluliselt arestimajas viibimiste kuupäevadest. Lisaks pole ka teada, milline oli kaebaja silmade olukord enne arestimajja paigutamisi, vastavaid andmeid ei ole enam võimalik koguda ja seega pole tagantjärele tõestatav, et lühiajaline viibimine arestikambris sai üldse olla nägemise halvenemise põhjuseks.
10. Mitte igasugune ebamugavustunne ja normidele mittevastavates tingimustes viibimine ei ole veel käsitletav kinnipeetava väärikuse alandamisena. Mittevaralise kahju tekkimise saab see kaasa tuua vaid siis, kui väärkohtlemine on piisavalt tõsine ja ületab nii kestvuselt kui intensiivsuselt teatud minimaalset raskusastet. Piisavat loomulikku valgust mittevõimaldava akna ja värskes õhus jalutamise võimaluse puudumine rikuvad vaieldamatult kinnipeetava vastavaid õigusi. Õiguste rikkumisega oleks kindlasti tegemist ka juhul, kui olnuks olemas kaebaja taotlused halvas seisukorras vooditarvete väljavahetamiseks ja kambri koristamiseks vajalike puhastusvahendite saamiseks ning Narva arestimaja ametnikud jätsid need rahuldamata või üldse tähelepanuta. Antud juhul tunnistab D. A ise, et pole pöördunud neis küsimustes ametnike poole (tl 52). Sellist käitumist põhjendab ta väitega, et ei teadnud midagi vastavast võimalusest, sest talle ei tutvustatud eeskirju (tl 52). See väide on kaebaja mitmekordsetest arestimajas viibimisest tulenevalt aga väheusutav ega oleks ka tõele vastavuse korral piisav alus kaebuse rahuldamiseks, sest arvestades tema suhteliselt lühikesi arestimaja perioode, ei saanuks ükski nimetatud rikkumistest ei eraldi võetuna ega kogumis olla niisuguseks väärkohtlemiseks, mida üldse võiks pidada mittevaralist kahju põhjustavaks inimväärikuse alandamiseks. Samuti ei ole seda olukord, kus mitme kinnipeetavaga kambris tuleb kasutada vaid plastkardinaga varjatud või üldse eraldamata WC-d.
11. Eeltoodud järeldustel pole D. Ai kaebus põhjendatud ning jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse (tl 119) alusel riigilõivust vabastatud ning Ida Prefektuur oma menetluskulude hüvitamiseks taotlust ei esitanud (tl 54). Seega jääb riigilõiv Eesti Vabariigi ja vastustaja võimalikud kulud halduskohtumenetluse seadustiku § 93 lg 1 kohaselt tema enda kanda. Raili Randlane Kohtunik 3