Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu. Hageja ei ole nõude kalkuleerimisel arvestanud, et
lg 2 alusel tuleb lähtuda mitte auto jääkväärtusest, vaid sellest, kui palju oleks pidanud kostja liisinguvõtjana veel maksma. Seega kuuluks kostja poolt hüvitamisele liisinglepingu ülesütlemise hetkeks tekkinud debitoorne võlgnevus ning pärast seda kuni liisingperioodi lõpuni graafiku järgi tasumisele kuuluvad liisingmaksed, millest on maha arvatud intressid. Liisinglepingu erakorralise ülesütlemise seisuga oli kostjal tasumata maksegraafikujärgseid makseid 614 900,49 krooni. Vara tagastamise ja realiseerimise kulud on kostjale arusaamatud, kuna ei ole selge kulutuste kandmise õiguslik alus ega suuruse arvestamise metoodika. Müügiks ettevalmistamise kulusid oleks hageja pidanud kandma ka siis, kui leping oleks lõppenud korraliselt. Kui kohus leiab, et nõue on põhjendatud, siis tuleb kahjuhüvitisest maha arvata hageja poolt vaidlusaluse sõiduki väljarentimisest saadav tulu ehk uue liisinglepingu järgne intresside summa 9668,35 eurot. Esimese astme kohtu otsus ja põhjendused Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis välja AS-lt Haltransa Swedbank Liising AS kasuks võlgnevuse 5690,81 eurot ning viivise põhivõlalt
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.06.2010 kuni põhivõla tasumiseni. Kohus jättis menetluskulud 79 % ulatuses Swedbank Liising AS kanda ja 21 % ulatuses AS Haltransa kanda. Käesoleval juhul ei tule liisinguandja kulude kindlaksmääramisel lähtuda
lg-st 2, kuna liisinglepingu üldtingimuste punktis 3.7 on pooled kokku leppinud, et liisinglepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb hageja kuludena arvestada liisingueseme omandamise koguhinda. Eeltoodust tulenevalt tuleb hageja kulude arvestamisel arvestada ka sõiduki jääkmaksumust summas 1 033 652,26 krooni. Hageja esitatud dokumentidest nähtuvalt on hageja sõlminud 05.06.2009 vaidlusaluse sõiduki suhtes uue liisinglepingu Rae Kivitehase OÜ-ga. Lepingueseme maksumuseks oli liisinglepingu kohaselt 57 520,48 eurot käibemaksuga ehk 48 746,17 eurot käibemaksuta. Kuna käesoleval juhul ei ole hageja sõidukit võõrandanud, tuleb lähtuda
lg-st 3, mis sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Kõige adekvaatsemalt sõiduki turuhinda sõiduki tagastamise ajal tõendab AS Saksa Auto 24.10.2008 sõiduki müüki suunamise akt, mille kohaselt suunati sõiduk müüki hinnaga 1 300 000 krooni. On mõistlik eeldada, et sõidukit püütakse müüa selle turuhinnaga.
lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kuna 2
lg 3 kohaselt tuleb liisinguandja kuludest maha arvata üksnes liisingueseme väärtus, mitte aga tulu, mida liisinguandja võib tagastatud liisinguesemest oma hilisemas majandustegevuses saada. Seega ei saa kahjuhüvitisest maha arvestada uue liisinglepingu järgset intresside summat. Lisaks põhivõlgnevusele mõistis kohus vastavalt hageja taotlusele kostjalt välja viivise põhivõlalt
lg-s 1 teises lauses sätestatud määras alates 02.06.2010 kuni põhivõla tasumiseni. Apellatsioonkaebuse nõue ja põhjendus AS Haltransa palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega mõisteti AS-lt Haltransa välja 5690,81 eurot ning jäeti menetluskuludest 21% AS Haltransa kanda. Teha selles osas uus otsus, millega jätta hagi ka selles osas rahuldamata ning jagada menetluskulud selliselt, et kõik menetluskulud jäävad hageja kanda. Ülejäänud osas jätta maakohtu otsus muutmata. Kohus kohaldas vääralt
lg 1 ja 2, jättes tähelepanuta, et liisingeseme omandamise kulude arvestamisel võetakse aluseks tasumata jäänud liisingmaksete summa, s.o liisinglepingu ülesütlemiseks (17.09.2008) tekkinud debitoorne võlgnevus ning perioodi 18.09.2008 kuni liisingperioodi lõpuni (15.04.2011) graafiku järgi tasumisele kuuluvad liisingmaksed, millest on maha arvatud intressid. Kohus ei ole arvestanud nõude suuruse arvestamisel poolte vahel lepingu sõlmimisel jagatud riskidega – nimelt asjaoluga, et pooled olid leppinud kokku kasutusrendis ning hageja sai ja võis arvestada sellega, et kostja ei pea hüvitama talle kogu liisingeseme soetamise maksumust. Liisingperioodi lõppemisel on kostjal õigus, mitte kohustus, kasutada väljaostuõigust. Pooled leppisid vastavalt liisinglepingule kokku vara jääkmaksumuse liisinglepingu lõppemisel, milleks oli 26763 eurot (ilma käibemaksuta) ehk 418 749,96 krooni. Paljasõnaline ja meelevaldne on ka kohtu põhistus, et pooled olid üldtingimuste punktis 3.7 leppinud kokku
Üldtingimusi kui tüüptingimusi ei saa pidada poolte kokkuleppeks, millega kalduda kõrvale seaduses sätestatust, samuti puudub üldtingimuste punktis 3.7 asjakohane selgesõnaline ja üheselt mõistetav
Maakohus on ebaõigesti jätnud kohaldamata
Kuivõrd hageja nõude näol on sisult tegemist kahjuhüvitise nõudega, siis tuleb
lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest maha arvata igasugune kasu, mis hageja sai lepingu erakorralisest ülesütlemisest, sealhulgas võimalus teenida intressi enda valdusse saadud sõiduki liisimiselt. Sellest tingitult tuleb hageja kahjunõudest 3
lg 4, leides, et sõiduki müügiks ettevalmistamine, hoiutasu ning müügikulu on liisinglepingu ülesütlemisega seotud lisakulu. Liisinguandja poolt
lg 4 alusel lisakulude nõudmisel peab kohus tuvastama otsese põhjusliku seose liisinglepingu erakorralise ülesütlemise ning kulude vahel. Sellist seisukohta on rõhutanud ka Riigikohus oma 20.06.2011 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-52-11 (eelkõige punkt 17). Kuivõrd tegemist oli poolte vahel kasutusrendi lepinguga, siis olid hageja jaoks sõiduki ülevaatuse, müügiks ettevalmistamise, hoiu ja ka edasimüüdi kulud paratamatud kulud. Paratamatuid kulusid, kus liisinglepingu ülesütlemise ajast sõltub vaid kulude tegemise ajaline faktor, ei saa käsitleda lisakuludena
Otsus on vastuoluline osas, millega maakohus
lg 4 kohase lisakuluna arvestas hageja poolt tasutud auto müügi vahendustasu summas 15 000 krooni. Kohus on otsuses leidnud, et sõidukit ei ole müüdud, seega puudub antud juhul alus ka vahendustasu väljamõistmiseks kostjalt vahendaja kasutamise eest. Vastus apellatsioonkaebusele Swedbank Liising AS palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja kõik menetluskulud AS Haltransa kanda. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 18.05.2011 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium nõustub nende põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Maakohus ei ole asja läbivaatamisel menetlusõiguse norme rikkunud ning seetõttu puuduvad kahtlused faktiliste asjaolude tõendamise menetluse suhtes. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaalõiguse norme. Maakohus on õigesti kohaldanud
lg 1 ja 2 ja tuginedes lepingu p-le 3.7 leidnud, et liisingulepingu erakorralisel ülesütlemisel tuleb hageja kuludena arvestada liisingueseme omandamise hinda. Kolleegiumi arvates ei kohaldanud maakohus õigesti
Hageja on põhjendatult vastuväidetes apellatsioonkaebusele märkinud, et nimetatud sätte kohaldamiseks pole täidetud nõutavad eeldused.
lg 3 kohaselt tuleb liisinguandja kuludest maha arvata üksnes liisingueseme väärtus, mitte aga tulu, mida liisinguandja võib tagastatud liisinguesemest oma hilisemas majandustegevuses saada. Seega ei saa kahjuhüvitisest maha arvestada uue liisingulepingu järgset intresside summat, nagu sooviks kostja.
lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Maakohus tuvastas õigesti, millised lisakulud kuuluvad hüvitamisele ja millised mitte. Kolleegium nõustub maakohtu järeldustega, mille kohaselt kuuluvad lisakulud hüvitamisele summas 19 240,16 krooni. Ülaltoodu alusel ei anna ükski apellatsioonkaebuses toodud väide alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Menetluskulud tuleb jätta TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.