3-11-1360/17

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1360 Otsuse kuupäev 30.11.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Nikolai Lilitškin´i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks tasuda kaebaja isikuarvelt riigilõivu summas 19,17 eurot abielu registreerimise eest Asja läbivaatamise kuupäev 15.11.2011 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Nikolai Lilitškin; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimaseks päevaks on 30.12.

1. a. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Nikolai Lilitškin pöördus Tartu Vangla poole avaldusega tasuda oma vanglasiseselt isikuarvelt riigilõivu abielu registreerimise eest. Vangla riigilõivu üle ei kandnud ning selgitas N. Lilitškinile abielu registreerimise korda. 25.04.
2. a pöördus N. Lilitškin vangla poole vaidega, milles taotles abielu registreerimise eest riigilõivu ülekandmist. Tartu Vangla luges vaide märgukirjaks ja vastas sellele 24.05.
3. a kirjaga nr V1 5673-
4. Vastuses selgitati kaebajale abielu registreerimise korda. 02.06.
5. a saabus Tartu Halduskohtusse kinnipeetav Nikolai Lilitškini kaebus Tartu Vangla kohustamiseks tasuda kaebaja isikuarvelt riigilõivu summas 19,17 eurot abielu registreerimise eest ning Tartu Vanglalt kahju hüvitamise nõudes summas 1000 eurot (haldusasi 3-11-1360). Tartu Halduskohtu 27.10.
6. a kohtumäärusega tagastati Nikolai Lilitškin´i kaebus haldusasjas nr 3-11-1360 osaliselt, s.o osas, milles N. Lilitškin taotles Tartu Vanglalt kahju hüvitamist summas 1000 eurot. Nimetatud nõudes oli kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Tartu Halduskohtu 28.10.
7. a kohtumäärusega võeti menetlusse Nikolai Lilitškin´i kaebus Tartu Vangla kohustamiseks tasuda kaebaja isikuarvelt riigilõivu summas 19,17 eurot abielu registreerimise eest. Kohus luges, et nimetatud nõudes oli kaebaja kohustusliku kohtueelse menetluse läbinud. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS 12.11.
8. a taotles kaebaja Tartu Vangla kontaktisik Elar Tarkuselt, et viimane teataks, millises summas tasutakse riigilõiv abielu registreerimisel. 12.11.
9. a nõudis kaebaja kirjalikult Elar Tarkuselt infot selle kohta, mis on riigilõivu summa abielu registreerimisel ja mis on Tartu perekonnaseisuaktide büroo aadress. Keegi kaebajale ei vastanud, ei suuliselt ega kirjalikult. Seejärel nõudis kaebaja kirjalikult, et tema isiklikult arvelt kantaks 300 krooni üle perekonnaseisuasutusse. Ta pöördus vangla poole suuliselt ja kirjalikult. Elar Tarkus ei vastanud tema küsimustele. N. Lilitškin kirjutas avalduse ja saatis vangla direktorile, vastust ei saanud. 22.11.2010.a saatis ta jälle kirjaliku avalduse, vangla registreeris sellele 01.12.
10. a, kuid raha ikka üle ei kantud. N. Lilitškin tegi uuesti avalduse 300 kr ülekandmise kohta Tartu perekonnaseisuaktide büroole. Seejärel koostas kaebaja 16.03.2011 vaide, millele anti vastus 24.05.
11. a nr V1 5673-
12. Ta sai vanglalt vastused, kuid ei tea, mis neis kirjas on. Raha ei ole ikka üle kantud. 300 krooni oli tal alles, aga vangla on temalt luba küsimata kandnud raha vabanemisfondi. Nüüd peab vangla maksma. Kaebaja leiab, et ta võib oma raha kulutada, kuidas ise soovib. Ta jäeti ilma võimalusest oma raha kulutada. Kui ta tahab abielluda, siis see on tema eraelu ja keegi ei tohi sellesse sekkuda. N. Lilitškin palub, et kohus kohustaks Tartu Vanglat üle kandma riigilõivu summas 19,17 eurot abielu registreerimise eest. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tartu Vangla on seisukohal, et Nikolai Lilitškini kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 sätestab, et kaebusega halduskohtusse võib pöörduda isik, kes leiab, et toiminguga või haldusaktiga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 6 lg 2 p 2 kohaselt on isikul õigus nõuda sooritamata toimingu sooritamist (kohustamisnõue). HKMS § 10 lg 2 p 4 peavad kaebusest nähtuma põhjendused, milliseid kaebuse esitaja õigusi vaidlustatav haldusakt või toiming rikub. Kaebaja märgib oma kaebuses, et tema avaldas soovi enda vanglasiseselt isikuarvelt abielu sõlmimise eest ettenähtud riigilõivu, summas 19,17 euro tasumiseks aga vangla nimetatud toimingut ei sooritanud ning taotleb, et halduskohtus kohustaks Tartu Vanglat sooritamata toimingut sooritama. Kaebaja vanglasisesel isikuarvel ei ole käesoleval hetkel vabu vahendeid tema poolt taotletud summa ülekandmiseks. 2 Vangistusseaduse § 44 lg 4 sätestab, et kinnipeetava soovil võib vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid kasutada rahaliste nõuete täitmiseks, saata kinnipeetava perekonnaliikmetele või ülalpeetavale või kanda tema arvelduskontole pangas. Nimetatud normist nähtub, et ülekandeid saab teha ainult vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summadest, mis peavad ülekande tegemiseks vanglasisesel isikuarvel olemas olema. Riigikohus on oma 07.12.
13. a otsuses nr 3-3-1-5-09 märkinud, et kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis tulenevalt riigivastutuse seaduse § 6 lg-st 1 ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kinnipeetaval on küll õigus nõuda, et vangla teeks tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summadest ülekande, aga ta ei saa nõuda, et toiming sooritataks ka siis, kui vanglasiseseks kasutamiseks mõeldud summasid, mille arvelt ülekannet teha, ei ole. Riigikohus on oma mitmetes lahendites märkinud, et kui kohus leiab, et vaidlustatud haldustoiming või – akt ei riku kaebaja õigusi, siis pole kohtul alust analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad toimingu või akti seaduslikkust. Kuna kaebaja ei ole põhjendanud, milline tema õigus on saanud kahjustatud sellest, et abielu sõlmimise eest ettenähtud riigilõiv jäeti vangla poolt üle kandmata, kaebaja ei ole ühegi tõendiga tõendanud, et vangla poolt toimingu sooritamata jätmine on üldse toonud endaga kaebajale kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi nt abielu sõlmimata jätmine vmt, siis on vastustaja seisukohal, et kaebuse esitaja õigusi tegelikkuses rikutud ei ole ning tema kohustamisnõudega halduskohtusse pöördumine ei ole olnud põhjendatud. Seda juba ka seetõttu, et kaebajalt ei ole võetud õigust esitada vanglale uut taotlust riigilõivu tasumiseks abielu sõlmimiselt. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta Nikolai Lilitškini kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Ei ole leidnud tõendamist kaebaja väide, et ta pöördus aastal 2010 Tartu Vangla poole taotlusega riigilõivu tasumiseks abielu registreerimise eest ja et ta nõudis selle kohta kirjalikku vastust, sest esimene sellesisuline pöördumine on vanglas registreeritud
14. aastal. Samuti ei ole leidnud tõendamist, et Tartu Vangla ei oleks vastanud suuliselt ega kirjalikult kaebaja poolt
15. a dateeritud kirjalikule pöördumisele kanda üle 300 krooni Tartu perekonnaseisuaktide büroole abielu registreerimise eest. Kaebaja 24.04.
16. a kirjale vastas Tartu Vangla 24.05.
17. a vastusega nr V1 5673-1 (t.l 22), millest on näha, et tõele ei vasta see, et kaebaja oleks pöördunud aastal 2010 Tartu Vangla poole riigilõivu summas 300 krooni ülekandmiseks abielu registreerimise eest. On tõendatud, et kaebaja pöördus 11.01.
18. a esimest korda Tartu Vangla poole taotlusega, et soovib abielu registreerimist ja maksta selle eest riigilõivu (t.l 70). 25.01.
19. a kirjaga nr V1 535-1 selgitati talle, et abiellumiseks esitavad abiellujad perekonnaseisuasutusele või vaimulikule isiklikult kirjaliku ühise abiellumisavalduse. Avaldust pole võimalik rahuldada, sest puudub teise poole sooviavaldus. Selle vastuse sai kaebaja allkirja vastu kätte 27.01.
20. a. 14.01.
21. a ja 01.02.
22. a pöördus kaebaja uuesti Tartu Vangla poole taotlusega isikuarvelt riigilõivu tasumiseks ja 08.02.
23. a kirjaga nr V1 800-1 ja V1 1624-1 vastati talle, et riigilõivu 3 saab tasuda, kui kõik eelnevad toimingud abielu registreerimise läbiviimiseks on tehtud. Tema puhul ei ole Tartu Vangla kaplanile esitatud kahe abielluda soovija avaldust, mis on eelduseks abielu registreerimise ettevalmistamiseks (t.l 71). Selle vastuse sai kaebaja kätte 08.02.
24. a allkirja vastu. Kaebaja esitas analoogse avalduse, mis on tema poolt dateeritud 05.01.
25. a kuupäevaga, kuid vanglas registreeriti, et see saabus 14.01.
26. a (t.l 72). Samuti esitas kaebaja vanglale 22.12.
27. a kuupäevaga dateeritud avalduse riigilõivu 300 krooni ülekandmise kohta, kuid vanglas on registreeritud, et see saabus 01.02.
28. a. Vastustaja vastas 03.02.
29. a kirjaga kaebaja pöördumistele (t.l 73) ja seega kohus ei ole tuvastanud, et vastustaja poolt oleks rikutud seadust kaebaja pöördumistele mittevastamisega. Kaebaja väited, et ta esitas taotluse riigilõivu ülekandmiseks enne 22.12.
30. a, on alusetud ja ebaõiged. On tuvastatud, et kaebaja on Tartu Maakohtu 17.05.
31. a otsusega süüdi mõistetud (t.l 55) ja see kohtuotsus jõustus 22.12.
32. a (t.l 64) ning seega on kaebaja kui süüdimõistetu staatuses oleva isiku suhtes VangS § 44 sätteid kohaldatud alates 23.12.
33. a. On tuvastatud, et ei vasta tõele, et kaebaja pöördus vangla poole riigilõivu ülekandmiseks abiellumise eest enne 23.12.
34. a ja nagu ei oleks kaebaja suhtes seega kohaldatav VangS § 44 lg 2 (kinnipeetava isikuarvel olevatest summadest jäetakse 50 protsenti rahaliste nõuete täitmiseks, 20 protsenti hoiustatakse vabanemistoetusena ja ülejäänud summad jäetakse kinnipeetavale vanglasiseseks kasutamiseks vangla sisekorraeeskirjas sätestatud korras). VangS § 44 lg 4 sätestab, et kinnipeetava soovil võib vabanemistoetust hoiustada käeoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatust suuremas summas, samuti kasutada tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summasid rahaliste nõuete täitmiseks, saata tema perekonnaliikmele või ülalpeetavale või kanda tema arvelduskontole pangas. Kohus järeldab, et ülekandeid saab teha ainult vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summadest, mis peavad ülekande tegemiseks vanglasisesel isikuarvel olemas olema. Vastustaja ei vaidle vastu, et kaebajal on õigus nõuda, et vangla teeks tema vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summadest ülekande, kuid kaebaja ei saa nõuda, et toiming sooritataks ka siis, kui vanglasiseseks kasutamiseks mõeldud summasid, mille arvelt ülekannet teha, ei ole. On tuvastatud, et kaebaja, olles süüdimõistetu staatuses, pöördus vangla poole riigilõivu ülekandmise taotlusega 14.01.
35. a ja 01.02.
36. a. Kaebaja 06.01.
37. a pöördumist, mis oli registreeritud 10.01.
38. a, ei saa käsitleda taotlusena riigilõivu 19,17 euro ülekandmiseks abielu registreerimise eest, sest kaebaja ei ole järginud VSkE § 54 sätestatut. 11.01.
39. a seisuga oli kaebaja arve jääk 26,96 eurot. Seisuga 14.01.
40. a oli jääk 6,27 eurot ja seisuga 01.02.
41. a oli jääk 0,04 eurot. Abielu registreerimise riigilõiv on 19,17 eurot. Seega oli kaebajal ainult 11.01.
42. a seisuga vajalik summa riigilõivu maksmiseks olemas. Seega analüüsib kohus, kas Tartu Vangla oli peale 11.01.
43. a kaebaja taotluse saamist kohustatud üle kandma Rahvastikutoimingute talitusele (perekonnaseisuamet) 19,17 euro. 4 Kaebaja 05.01.
44. a taotlus riigilõivu 300 krooni ülekandmiseks registreeriti Tartu Vanglas 14.01.
45. a ja selle kuupäeva seisuga oli kaebaja isikuarvel 6,27 eurot (t.l 72 ja 42) ning seega ei olnud vastustajal võimalik kaebaja taotlust rahuldada isegi kui vastustaja oleks samal päeval andnud korralduse raha ülekandmiseks. Kohtu päringule vastas vastustaja, et Tartu Vanglas ei ole eraldi korda, mis reguleerib kuidas, millal ja kelle korraldusel rahaülekande taotluse lahendamine toimub. Need tegevused tulenevad haldusmenetluse seadusest, Tartu Vangla asjaajamiskorra ühtsetest alustest ja Tartu Vangla Kodukorrast (t.l 69). Kui taotletud toimingu (rahaülekande tegemiseks) sooritamiseks on kõik vajalikud andmed olemas, siis tehakse ülekanne esimesel võimalusel, aga mitte hiljem kui 30 päeva peale taotluse saamist. Summat taotluse esitamise hetkel ei „broneerita“ (t.l 68). Ülaltoodust teeb kohus järelduse, et Tartu Vangla ei ole rikkunud seadust ega muud korda, sest kaebaja isikuarvel ei olnud korraliku taotluse esitamisel (14.01.
46. a) ja 30 päeva vältel ülekandmiseks piisavalt raha (t.l 42). Tartu Vangla on korduvalt kaebajale selgitanud (t.l 2 pöördel, 73, 71, 70), et riigilõivu saab tasuda, kui kõik eelnevad toimingud abielu registreerimise läbiviimiseks on tehtud. Kaebaja ei ole Tartu Vangla kaplanile esitanud kahe abielluda soovija avaldust, mis on eelduseks abielu registreerimise ettevalmistamiseks. Perekonnaseisutoimingute seaduse § 37 lg 1 ja 2 seletas kaebajale sotsiaalosakonna juhataja. Kohus leiab, et ei ole õige kaebaja väide, et Tartu Vangla pidi igal juhul rahuldama tema taotluse riigilõivu ülekandmise kohta, sest temal on piiramatu õigus oma raha kasutamiseks ja vanglal ei ole õigust keelduda põhjusel, et tal ei olnud täidetud eeldused abielu registreerimiseks (t.l 51). Kohus leiab, et vastustaja käitus mõistlikult, kui selgitas kaebajale abielu registreerimise toimingu läbiviimiseks vajalike dokumentide ja eeltoimingute vajalikkust. Ülaltoodu alusel ei kuulu kaebaja kohustamisnõue – kohustada Tartu Vanglat tasuma kaebaja isikuarvelt riigilõivu summas 19,17 eurot abielu registreerimise eest, rahuldamisele. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et käesoleval hetkel ei ole kaebajal isikuarvel raha ja tema kohustamisnõue ei kuulu rahuldamisele ka sellel põhjusel. VangS § 44 lg 4 kohaselt saab ülekandeid teha ainult vanglasiseseks kasutamiseks jäetud summadest, mis peavad ülekande tegemiseks vanglasisesel isikuarvel olemas olema. Riigikohus on oma 07.12.
47. a otsuses nr 3-3-1-5-09 märkinud, et kui kohtuotsuse tegemise ajal kehtiv õigus ei võimalda kohustada haldusorganit toimingut sooritama, siis tulenevalt RVastS § 6 lg-st 1 ei saa kohus kohustada haldusorganit toimingut sooritama ning sellesisuline kaebus tuleb jätta rahuldamata. Samuti peab kohus vajalikuks märkida, et õige ei ole kaebaja seisukoht, et riigilõivu kandmata jätmisega toimis Tartu Vangla õigusvastaselt ja jättis õigusvastaselt toimingu sooritamata. Kohus leiab, et Tartu Vangla tegevusetus riigilõivu ülekandmisel, isegi kui kaebajal oleks raha, ei riku kaebaja õigusi. Kaebaja ei ole põhjendanud, milline tema õigus on saanud kahjustatud seetõttu, et abielu sõlmimise eest ettenähtud riigilõiv jäeti vangla poolt üle kandmata. Kaebaja ei ole tõendanud, et toimingu sooritamata jätmine on üldse toonud kaebajale kaasa mingeid negatiivseid tagajärgi. Kaebajal on õigus igal hetkel esitada uus taotlus riigilõivu tasumiseks abielu sõlmimisel lähtudes oma rahalistest võimalustest ja nimetatud riigilõivu 5 ülekandmise eeldustest (riigilõivu tasumist tõendav dokument tuleb perekonnaseisuametnikule esitada ainult koos abiellumisavaldusega). Ülaltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, jätab kohus kaebuse rahuldamata. Tamara Hristoforova kohtunik 6