3-11-2391 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Lea Kuuse Otsuse tegemise aeg ja koht 6.detsember
(2)Salmonelloosses tootmiskarjas kohaldab Ameti kohaliku asutuse juht lisaks §-s 30 sätestatud kitsendustele ja abinõudele järgmisi kitsendusi ja abinõusid:1) nõuab, et salmonelloosse tootmiskarja linnud hukatakse viivitamata ning neilt pärinevad munad käideldakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1774/2002 nõuete kohaselt. „Salmonellooside tõrje eeskirja“ § 32 lg 1 näeb salmonella-positiivse linnukarja suhtes kohaldatavate täiendavate kitsenduste ja abinõudena ette, et salmonella-positiivne linnukari, kus peetakse noorlinde sugu- või tootmiskarja viimise eesmärgil, tapetakse hiljemalt ühe kuu jooksul arvates proovi positiivse tulemuse saamise päevast.Sama paragrahvi lg 2 p 1sätestab, et tõrje abinõuna nõutakse, et salmonella-positiivse linnukarja linnud hukatakse või saadetakse tapamajja tapmiseks kooskõlas toiduhügieeni käsitlevate Euroopa Liidu õigusaktidega hiljemalt ühe kuu jooksul arvates proovi positiivse tulemuse saamise päevast. „Salmonellooside tõrje eeskirja“ § 34 kohaselt salmonelloosse linnukarja linnud hukatakse ja hukatud linnud käideldakse kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu (EÜ) määruse nr 1774/2002 nõuetega. Amet võib lubada linde ravida komisjoni määruse (EÜ) nr 1177/2006 artikli 2 nõuete kohaselt. „Salmonellooside tõrje eeskirja“ § 32 lg 4 kohaselt võib ameti kohaliku asutuse juht lubada kõrge geneetilise väärtusega sugukarja linnu ning sugukarja viimise eesmärgil peetavad noorlinnu jätta hukkamata ning lubada neid ravida komisjoni määruse (EÜ) nr 1177/2006 artikli 2 lõike 2 punkti b kohaselt. Käesoleval juhul oli tegemist salmonella-positiivse linnukarjaga ning vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja vutikarja puhul ei olnud tegemist § 32 lg 4 nimetatud lindudega. Ülaltoodud põhjendustel on ka ekslik kaebuse 5 väide lindude hukkamise põhjendamatusest isegi juhul, kui linnud oleksid salmonelloosi tekitaja suhtes positiivsed, kuna vajalikud raviained on Euroopas olemas. 23.Eeltoodust tulenevalt puudus vastustajal kohaldatavate meetmete valikuks diskretsiooniõigus ning VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse juhataja vaidlustatud otsuse punkt 1 vuttide hukkamise kohta on kooskõlas ”Salmonellooside tõrje eeskirja“ § 32 lg 2 punktiga
- Vastavalt „Salmonellooside tõrje eeskirja“§ 2 lõikele 1 on salmonelloos Salmonella perekonna bakteri (edaspidi salmonellabakter) tekitatud kodu- ja ulukloomade, samuti lindude nakkushaigus, mille ägeda kulu korral tekivad septitseemia nähud, pikaajalise kulu korral maoja sooletrakti põletik, harvem liigese- ja kopsupõletik ning abort. Peamiseks nakkusallikaks on haigusetekitajaid eritav haige ja haiguse läbipõdenud loom ning haigusetekitajaga saastunud sööt. Lindudel kandub nakkus üle ka transovariaalselt. Haiguse läbipõdenud loom ja lind jääb pikaks ajaks haigusekandjaks. Eeskirja § 2 lõike 2 kohaselt põhjustab salmonellabakter inimesel toidumürgitust, mida iseloomustab kõhulahtisus ja palavik. Sama lõike teise lause kohaselt nakatub inimene haigusetekitajaga saastunud loomse saaduse tarbimise korral. Eeltoodust nähtub, et salmonelloos on kergesti nakkav ja raskekujuline lindude haigus, mis on ohtlik ka inimesele, põhjustades inimese tervisele tõsiseid tagajärgi. Vaidlustatud otsuse punktide 2, 3 ja 4 õiguslikuks aluseks on”Salmonellooside tõrje eeskirja“ § 30, mis sätestab salmonellapositiivses linnukarjas kohaldatavad üldised kitsendused ja abinõud. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud haldusakt on haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 mõttes õiguspärane ja kaebuse esitaja õigusi sellega ei rikuta. V MENETLUSKULUD
- HkMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HkMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Veterinaar- ja Toiduamet taotleb kaebuse esitajalt vastustaja kasuks menetluskulu 460, 20 eurot väljamõistmist. Vastustaja kantud menetluskulu seisneb tema esindaja kulus. Taotlus menetluskulude väljamõistmiseks on esitatud kohtule õigeaegselt, lepingulise esindaja tasu suurust ja selle menetluskulu kandmist tõendavad kohtule esitatud arve ja pangakonto väljavõte. 25.Riigikohtu halduskolleegium rõhutas 26.04.2010 otsuses 3-3-1-9-10 juba varasemalt korduvalt väljendatud seisukohta seoses menetluskulu välja mõistmisega: Riigikohtu halduskolleegium on
- juuni
- a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-24-07 (p 16) selgitanud, et õigustamaks halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmist, peab kohtuasjas vaieldavad küsimused olema reeglina väljaspool haldusorgani igapäevast põhitegevust. Põhimõtteliselt sama seisukohta on kolleegium väljendanud korduvalt ka varem (vt nt
- mai
- a määrus haldusasjas nr 3-3-1-11-01;
- oktoobri
- a otsus haldusasjas nr 3-3-1-48-05;
- mai
- a otsus haldusasjas nr 3-3-1-16-07 .
- novembri
- a otsuse haldusasjas nr 3-3-1-52-07 (p 10) märkis kolleegium, et haldusorgan võib välist õigusabi küll kasutada, ent peab arvestama sellega, et kui tegemist on haldusorgani põhitegevusega seotud vaidlusega, siis võivad tema menetluskulud jääda tema enda kanda ka kaebuse põhjendamatuse korral. Käesolev kohtuvaidlus vastustaja igapäevase põhitegevuse raamidest ei välju ning põhiülesannete täitmisest tekkinud kohtuasjades peab haldusorgan olema võimeline end ise esindama. 6 Eespoolviidatud kohtuotsuses 3-3-1-9-10 on Riigikohus lisaks selgitanud:Asjades nr 3-3-1-6208 (otsuse p 15), nr 3-3-1-16-07 (otsuse p 13) ja nr3-3-1-49-04 (otsuse p 10) on Riigikohtu halduskolleegium selgitanud, et teatud juhtudel ei ole välistatud vastustajaks oleva haldusorgani kasuks välise õigusabi teenuse kasutamiseks kantud vajalike ja põhjendatud kulude kaebajalt väljamõistmine. Riigikohus on aga kaebajalt haldusorgani kasuks menetluskulude väljamõistmise võimalikkust piiranud mitmete tingimustega, nagu näiteks välise õigusabi vajalikkus haldusorgani jaoks, kooskõla proportsionaalsuse põhimõttega, haldusorgani enda ametnike või töötajate kvalifikatsioon, kaebuse esitaja majanduslik olukord jne. Lisaks võib menetluskulude jagamisel arvestada ka muid kaalukaid ja erandlikke asjaolusid, näiteks kaebaja pahatahtlikkust või vaidlusaluse küsimuse erilist tähendust õiguskorras (vt nt
- novembri
- a otsus haldusasjas nr 3-3-1-58-07, p 13). Käesoleval juhul selliste asjaolude esinemist vastustaja taotluses märkinud ei ole ning nende esinemist kohtule teada ei ole. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et kuigi ametiasutusel on õigus kasutada advokaadi abi, ei ole selliste menetluskulude väljamõistmine kaebajalt põhjendatud. Kaebaja pöördumist halduskohtusse ei saa ka pidada pahatahtlikuks . Seega tuleb Veterinaar- ja Toiduameti menetluskulud jätta tema enda kanda. Lea Kuuse kohtunik 7