) § 8 lg 1 alusel ettepaneku võtta kaitse alla Laidunina hoiualaga vahetult piirnev ning hoiuala kahte lahusala omavahel ühendav ala, seega tehti sisuliselt ettepanek Laidunina hoiuala laiendamiseks 14,8 ha ulatuses, sh Kadakaranna maaüksus (72101:002:0138) hoiualast välja jäänud ulatuses. Taotluse kohaselt on taotletava ala kaitse alla võtmise eesmärk muuta Laidunina hoiuala üheks tervikuks ning hõlmata kogu ala, millel paiknevad hoiualas nimetatud elupaigatüübid. Taotlejad rõhutasid, et taotletav ala piirneb hoiualaga ning omab looduskaitse aspektist sama suurt väärtust kui senine hoiuala, kuid samas võib täheldada erinevatest huvidest lähtuvat ühe suurenevat riski nimetatud tervikliku ala hävimisele. Kaitse alla võtmine välistaks elupaiku ohustava tegevuse. Keskkonnaministeerium teavitas 28.05.2008 kirjaga nr 16-1/18470-5 taotlejaid hoiuala laiendamise ettepaneku osas menetluse alustamisest, välja arvatud Kadakaranna kinnistu, mille kaitse alla võtmise menetluse algatamisest keelduti põhjusel, et kuna Laidunina hoiuala kaitse alla võtmise menetluse raames on eelnevalt juba antud hinnang Kadakaranna kinnistu kaitseväärtustele ja otsustatud see hoiuala piiridest välja jätta (Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrusega nr 176), siis antud kinnistu osas menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes kaitse alla võtmise menetlust uuesti ei algatata (ettepanekus ei ole esitatud uusi argumente ning kinnistu looduslik olukord ei ole olulisel määral muutunud). Samuti märkis Keskkonnaministeerium, et kinnistul asuvad Natura elupaigatüübid on keskmise väärtusega ning hoiualasse jääb kinnistu osas, kus asub suurem osa kaitset väärivatest elupaikadest. Keskkonnaministeerium viita seejuures ka oma 27.05.2005 kirjale nr 16-11/5879 2
Maripuu ettepanekut menetletakse edasi pärast ekspertarvamuse laekumist. Keskkonnaministeeriumi Saaremaa Keskkonnateenistus teatas 27.11.2008 kirjaga nr 403-1/49789 E. Maripuule, et Keskkonnaministeerium jääb endiselt seisukohale (mh viitega 27.05.2005 kirjale nr 16-11/5879 ja 28.05.2008 kirjale nr 16-1/18470-5), et esitatud Laidunina hoiuala laiendamise ettepanekut ei võeta menetlusse Kadakaranna kinnistu Laidunina hoiualast välja jäävas osas. 4. Riikliku Looduskaitsekeskuse Saare regiooni tellimusel valminud Pärandkoosluste Kaitse Ühingu 15.10.2008 eksperthinnangu („Eksperthinnang Laidunina hoiuala laiendamisele“, koostaja Toomas Kukk, töö nr 1-11/57) kokkuvõttes soovitatakse Laidunina hoiuala kõnealuses piirkonnas kindlasti laiendada (sh Kadakaranna kinnistu osas), mis aitab tagada ohustatud koosluste ja kaitsealuste taimeliikide ning maastiku säilimist. Keskkonnaministeeriumi Saaremaa Keskkonnateenistuse 28.11.2008 kirja nr 40-3-1/49789 alusel esitas ekspert T. Kukk 04.04.2009 eksperthinnangu täiendatud versiooni, kuid ei muutnud selles esitatud lõppjäreldusi Kadakaranna kinnistu kaitseväärtuste osas. Eksperdi hinnangul on edasise kuivendamise ja hoonestamise vältimiseks hädavajalik liita Kadakaranna seni kaitse alla mittekuuluv osa hoiualaga. Keskkonnaameti tellimusel viidi Laidunina hoiuala laiendamise ettepanekus nimetatud ala suhtes 26.05.2009 ekspert Tõnu Ploompuu poolt läbi Natura elupaigatüüpide ja kaitstavate taimeliikide täiendav inventuur (sh Kadakaranna kinnistu – algne katastritunnus nr 72101:002:0138, maaüksus on 07.07.2008 jagatud kuueks katastriüksuseks, millest Laidunina hoiuala koosseisu kuuluvad katastriüksused nr 72101:002:0798 ja nr 72101:002:0800, ning 3
lg 3 kohast ekspertiisi korraldamata, kuigi selle korraldamine oli kohustuslik; 2) Viide Keskkonnaministeeriumi poolt 27.05.2005 kinnistu endisele omanikule M. Trinkile saadetud kirjale, milles teavitati kinnistul oleva hoiuala piiri muutmisest selliselt, et osa kinnistust jääb hoiualast välja, ei ole asjakohane, Laidunina hoiuala kaitse alla võtmine otsustati alles Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrusega nr 176; 3) Kirjas viidatud Natura inventuuride tegemisel arvati kogu Kadakaranna kinnistu Natura võrgustiku koosseisu, mis kinnitab ala väärtuslikkust; 4) Laidunina hoiuala moodustamisel ei ole läbi viidud eraldi ekspertiisi (
lg 3) Kadakaranna kinnistu osas, hilisemad ekspertiisid kinnitavad kaitse alla võtmise ja hoiuala laiendamise vajadust. Pole esitatud tõendeid, et looduslik olukord oleks muutunud. Ala on ohustatud tulenevalt Kadakaranna kinnistul teostatud raidest ja kraavitamisest (vt 07.04.2008 ettepaneku põhjendused); 5) Keskkonnaministeeriumi 28.05.2008 kiri ei vasta haldusaktidele esitatavatele vormiega sisunõuetele, sellest ei nähtu
eelduste esinemise hindamist ja akt on nõuetekohaselt motiveerimata, viide 27.05.2005 kirjale ei saa põhjendada taotluse alusel menetluse algatamisest keeldumist; 6) Rikutud on kaebajate menetluslikku õigust (
lg 1) ning piirkonna looduse kaitse vähendamine rikub kaebajate õigusi (suvekoduna kasutatav Sõnajala talu asub Laidunina hoiuala vahetus läheduses ja mõnesaja meetri kaugusel Kadakaranna kinnistust) ning neil on põhjendatud huvi, et piirkonna looduskoosluse säilitamine oleks tagatud. 6. Elvi Maripuu esitas Tallinna Halduskohtule 09.12.2008 kaebuse Keskkonnaministeeriumi 27.11.2008 otsuse tühistamiseks ja tema ettepaneku uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Põhjendused: 1) Eksperthinnangutele tuginedes on hoiuala laiendamine Kadakaranna kinnistule tervikuna vajalik (esindatud on nii Natura elupaigad kui kaitsealused liigid), kaitse alla võtmise eeldused on täidetud (ohustatus tuleneb ehitustegevusest ja maavarade kaevandamisest, võsastumisest, maaparandusest – alal toimunud hiljutine kraavitamine mõjutab kindlasti soo-neiuvaiba ja hariliku käoraamatu arvukust ning niit võib kuivendamise tagajärjel võsastuda), mistõttu on keeldumine vastuolus
Kogu piirkonna kaitse on võimalik üksnes ala terviklikkuse ja ühtse kaitse korral; 2) Tähtsust ei saa omada, et Laidunina hoiuala moodustamisel 2006. a jäeti Kadakaranna kinnistu vaidlusalune osa hoiualast välja, vaid tähtsust omavad seal asuvad haruldased elupaigatüübid, mis tuleb nende ohustatuse tõttu võtta kaitse alla. Laidunina hoiuala moodustamisel ei teostatud eraldi eksperthinnangut Kadakaranna kinnistul paiknevate looduslike koosluste osas. Samuti ei toimunud siis ala ohustavaid tegevusi; 4
eesmärk ei ole kaitsta omandiõigust. Kui alal puuduvad kinnistu kasutamise piirangute abil kaitsmist vajavad loodusväärtused, ei ole ala kaitse alla võtmine põhjendatud ega proportsionaalne; 2) Kaitse alla võtmise saab algatada või sellest keelduda Keskkonnaministeerium (
lg-tega 3 ja 4, iga loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku saamisel ei pea alati korraldama eraldi uut ekspertiisi, vaid kõnealuse otsuse tegemine võib toimuda ka juba varem kogutud andmete alusel (kaalutlusõigus). Antud juhul ei olnud uue ekspertiisi korraldamine otstarbekas, vajalik ega kohustuslik; Kuigi
§-s 7 sisalduvate eelduste täitmise hindamine ei ole käesoleva vaidluse esemeks, tuleb märkida, et kaebajate väide Kadakaranna kinnistul teostatud hooldustöödega keskkonnale kahju tekitamise kohta on hüpoteetiline ja tõendamata; Vastustaja oleks antud juhul saanud algatada ettepanekus toodud Kadakaranna osa suhtes kaitse alla võtmise menetluse üksnes juhul, kui esineksid haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise alused, sest nimetatud küsimus on varem juba otsustatud Laidunina hoiuala moodustamise menetluse käigus. Käesoleval juhul menetluse uuendamise alused puudusid, ettepanekutes ei sisaldunud mingeid uusi argumente ja neid pole esile toodud ka hiljem (uueks asjaoluks ei saa olla tõendamata väide kolmanda isiku tegevuse tõttu elupaigatüüpidele reaalse hävimisohu tekkimise kohta); Märgukirjale (ettepanekule) antaval vastusel puudub haldusaktile omane regulatiivsus; Kaebus Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korralduse nr 148 tühistamiseks ei ole tähtaegne, sest nimetatud korralduse kohta avaldatud teave oli haldusaktist teadasaamiseks piisav. Kaebusest ei ilmne, millist kaebaja subjektiivset õigust on korraldusega rikutud (võimalikud kaevetööd ja planeeringud ei oma korraldusega puutumust). Isikul ei ole subjektiivset õigust nõuda läheduses asuvate kinnistu suhtes Natura 2000 õigusliku režiimi rakendamist, sellist õigust ei tulene ka loodusdirektiivist (92/43/EMÜ), mille siseriiklikuks täitmiseks korraldus on antud. Riigikohtu 18.06.2010 määrus nr 3-3-1-101-09 on asjakohane, sest sellest ilmneb üheselt, et kehtivas õiguses ei 6
lg-s 1 sätestanud igaühe õiguse esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanekuid loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Looduse kaitsmine toimub avalikes huvides (
) ning kuigi nimetatud avalik huvi võib ühtida kaebajate individuaalse eesmärgiga, ei anna see alust järeldada, et sellist huvi peaks saama kaitsta ka halduskohtumenetluses, mis on loodud üldjuhul vaid subjektiivsete õiguste kaitsmiseks (HKMS § 7 lg 1). Kaitse alla võtmise menetlus on avatud menetlus (
), milles saab osaleda ja ettepanekuid teha (s.o oma õigusi ja huve kaitsta) igaüks. Laidunina hoiuala moodustamiseks on vastav menetlus 2006. a läbi viidud (sh tehtud otsustus vaidlusaluse Kadakaranna kinnistu osa kohta) ning selle tulemusena antud hoiuala piire määrav ja kehtiv haldusakt. Kuigi kaitse alla võtmine võib riivata ka omandiõigust, ei tähenda see, et
E. Maripuu omandis olevate kinnistute väidetav kahjustamine naaberkinnistul toimunud tegevustega ei ole põhjuslikus seoses Kadakaranna kinnistu osaliselt hoiualast väljajätmisega ning hoiualasse arvamine iseenesest ei hoia ära ka tulevikus võimalikku ebaseaduslikku tegevust hoiualal või selle vahetus läheduses. Asjaolu, et kaebajaid võib konkreetse ala kaitse alla võtmine või võtmata jätmine või selles küsimuses menetluse algatamata jätmine puudutada rohkem kui nn igaühte, ei anna neile veel kohtusse pöördumise õigust. Tegemist ei ole ka sellise iseseisvalt keskkonda mõjutava otsusega, mille vaidlustamise õiguse andmine oleks põhjendatud ka kohtupraktikat arvestades (3-3-1-86-06, 3-3-1-101-09).
lg 1 ei võimalda esitada populaarkaebust looduse kaitseks, mistõttu tuleb avalikes huvides esitatud kaebused jätta rahuldamata.
lg 1 annab kaebajatele halduskohtus kaitstava menetlusliku õiguse sellele, et nende taotlust menetletaks seaduses ettenähtud korras, mõistliku aja jooksul ning taotluse kohta tehtaks nõuetekohane otsus (PS § 14). Ettepanekute menetlemine
lg 1 ei piira küll kuidagi ettepaneku esitamise õigust, kuid ettepaneku esitamise õigus ja selle läbivaatamine pole samastatavad. Laidunina hoiuala moodustati Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrusega nr 176 ning see sisaldab otsustust ka Kadakaranna kinnistu vaidlusaluse osa kohta (mitte võtta hoiualasse) ning vastavaid põhjendusi. Seega on tegemist vaidlusaluse kinnistu kohta käiva kehtiva haldusaktiga ning kui esitatakse taotlus kehtiva haldusakti ümbervaatamiseks, on tegemist menetluse uuendamise situatsiooniga. Kuna
§-s 7 märgitud eeldused), siis puudus vajadus
Seda kinnitas ka hilisem Pärandkoosluste Kaitse Ühingu aruanne. Samuti ei sisaldanud ettepanekud väiteid, mis andnuks alust kahelda hoiuala moodustamise otsuse õigsuses. Kaitse alla võtmise menetluse algatamise aluseks ei saanud olla ka OÜ Hendrikson ja Ko spetsialistide hinnang, mis ei sisalda järeldusi, mis olid olulised hoiuala laiendamise ettepaneku menetlemise seisukohast. Kohus möönis, et juhul kui ekspertiis siiski korraldati, oleks haldusorgan võinud enne keelduva otsuse tegemist küsida ekspertiisi täiendamist või selgitada otsuses, miks see vajalik ei olnud, kuid see pole toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist. Kuna haldusakti hinnatakse selle andmise aja seisuga, ei saaks tähtsust omada ka Pärandkoosluste Kaitse Ühingu varasema ekspertiisi 04.04.2009 täpsustused. Siiski ei selgu ka sellest asjaolusid, mida tulnuks arvestada kaitse alla võtmise menetluse algatamisel, s.o hinnangut Kadakaranna hoiualast väljajääval osal leiduvate loodusobjektide kaitseväärtusele ja vajadust need kaitse-eesmärkide täitmiseks kaitse alla võtta. Ainus eksperthinnang, mis nendele küsimustele vastab, on samuti peale keelduvate otsuste tegemist esitatud T. Ploompuu arvamus. Kui alal puuduvad sellised loodusväärtused, mida on vaja kaitsta läbi kinnistu kasutamiseks seatavate piirangute, ei ole ala kaitse alla võtmine põhjendatud ega piirangute seadmine proportsionaalne looduskaitse eesmärgiga. Seega, kui haldusorgan sai sellise järelduse ettepaneku alusel teha, ei olnud põhjendatud ka vastava kaitse alla võtmise menetluse algatamine. Õige on kaebajate seisukoht, et juhul, kui ala on arvatud Natura alaks, tuleks seda siseriiklikult kaitsta sobiva kaitserežiimiga, kuid ekslik on seisukoht, et Natura võrgustiku loomise I etapis Laidunina loodusala koosseisus Euroopa Komisjonile esitatud Kadakaranna kinnistu on sellise väärtusega, et riigil puudus kaalutlusõigus selle täpsustatud nimekirjast väljajätmiseks. Kuna hoiualasse arvamise põhjendatust oli juba hinnatud Laidunina hoiuala moodustamise menetluses ja ettepanekus uusi asjaolusid ei sisaldunud ning vastustajal ei tekkinud ka põhjendatud kahtlusi varasema otsuse õiguspärasuses, puudus igasugune vajadus ekspertiisi korraldamiseks.
-s reguleeritud haldusmenetlusele kehtivad üldised haldusmenetluse põhimõtted, sh menetluse ökonoomsuse põhimõte (HMS § 5 lg 2). Vastustajaga tuleb nõustuda, et
lg 3 on mõeldud eelkõige nn uute taotluste puhuks, milles teavitatakse varem mitte teadaolevatest loodusväärtustest või loodusväärtustest, mille kaitse alla võtmiseks ei ole varem menetlust läbi viidud või ka varem menetletud asjades esitatud taotluste puhul, milles toodud asjaolud on aluseks menetluse uuendamisele. Asjaolu, et ühe kaebaja (E. Maripuu) ettepaneku osas otsustati enne menetluse algatamisest keeldumist ekspertiis tellida, ei muuda teiste kaebajate suhtes ilma ekspertiisita tehtud keelduvat otsust õigusvastaseks, sest ekspertiisi määramisel oli haldusorganil kaalutlusõigus. Otsustused, mitte algatada kaitse alla võtmise menetlust, olid kokkuvõttes mõlema ettepaneku (st kõigi kaebajate) osas õiguspärased. Tühistamis- ja kohustamiskaebuste rahuldamata jätmine Keelduvate otsuste kohta ei ole vormistatud eraldi haldusakte. Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2009 määruse (haldusasjades nr 3-09-2424, nr 3-09-2444, nr 3-09-2554, nr 3-09-2446) kohaselt on 28.05.2008 ja 27.11.2008 kirjad
§-dest 7 ja 8 tuleneb, et kaitse alla võtmise menetluse algatamine on sisuline otsustus lähtuvalt kaitse alla võtmise eelduste olemasolust. Järelikult, kui igal isikul on õigus esitada kaitse alla võtmise taotlus, siis on tal ka sisuliselt õigusvastase keeldumisotsuse vaidlustamise õigus. Vastasel juhul sisaldaks
S) § 26 lg-ga 2, millest tuleneb ettepaneku esitajale sisuline, mitte pelgalt menetluslik kaebeõigus sõltumata temal puutumuse olemasolust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 10.07.2009 otsus nr 3-08-2042). Kuivõrd
S § 26 lg-ga 2 sarnase igaüheõiguse, siis on ettepaneku esitajal ka õigus nõuda selle sisulist läbivaatamist ja keelduvat otsust sisuliselt vaidlustada. Lisaks on kaebajad põhjendanud subjektiivsete õiguste rikkumise olemasolu (suvekodu Laidunina hoiuala vahetus läheduses ja mõnesaja meetri kaugusel Kadakaranna kinnistust; E. Maripuu naaberkinnistu Tümina omanik, mida tööd Kadakaranna kinnistul on kahjustanud). Ebaõige on lähtuda eeldusest, et hoiualasse arvamine ei pruugi vältimatult hoida ära ebaseaduslikku tegevust hoiualal. Hoiuala kaitserežiimi kehtestamine tagab kogu piirkonna (sh kaebajate kinnistute) ning loodusväärtuste kaitse. 9
lg 1 ei näe ette piiranguid kaitse alla võtmise ettepaneku esitamiseks alade osas, siis ei oma tähtsust ka asjaolu, kas varasemas hoiuala moodustamise protsessis otsustati sama ala hoiuala koosseisu arvata või mitte.
§-s 7 sätestatud kaitse alla võtmise eelduste olemasolu või puudumist tuleb hinnata sisuliselt. Lisaks ei ole Kadakaranna kinnistu alade osas varem
Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrus nr 176 ei sisalda põhjendusi, miks on osa Kadakanna kinnistust hoiuala koosseisust välja jäetud. Tegemist ei ole kehtiva haldusaktiga vaidlusaluse ala osas. Määruse seletuskirjas esitatud põhjendustele ei ole määruses viidatud ning põhjendused ei saa olla iseseisvaks haldusaktiks ehk väidetavaks keeldumisotsuseks. Kaitse alla võtmine tuleb otsustada eksperthinnangu alusel, kuid Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määruse nr 176 seletuskirja kohaselt (sama nähtub Keskkonnaministeeriumi 28.05.2008 kirjas viidatud 27.05.2005 kirjast nr 16-11/5879) tuldi Kadakaranna kinnistu osas pelgalt vastu omaniku soovile elamute rajamiseks, mis ei saa
§-de 7 ja 8 kohaselt olla kaitse alla võtmist välistavaks asjaoluks.
lg 3 näeb ette ühese nõude, et kaitse alla võtmise põhjendatus otsustakse ekspertiisi alusel. Põhjendamatu on kohtu seisukoht, et kaebajate taotlused ei andnud alust kahelda Laidunina hoiuala moodustamise õigsuses. Kuna ekspertiisi ei korraldatud, olid keeldumised õigusvastased. Vaidlusaluse ala väärtuslikkus ja kaitse alla võtmise vajadus nähtub üheselt ka Pärandkoosluste Kaitse Ühingu ja Hendrikson & Ko eksperthinnangutest ning nende täpsustustest, samuti T. Ploompuu arvamusest. Asjas kogutud eksperthinnanguid kogumis hinnates saab asuda ühesele seisukohale, et kogu endise Kadakaranna kinnistu osas oleks tulnud algatata kaitse alla võtmise menetlus. Kohtu vastupidine seisukoht jääb arusaamatuks. Kaitse alla võtmine on põhjendatud Euroopa Liidu asutamislepingu art 130r ja direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt. Asjakohane tõend on ka Riigikontrolli aruanne kaitse alla võtmise korralduse puudulikkuse kohta, sest see kinnitab täiendavalt, et Laidunina hoiuala ei ole moodustatud elupaikade kaitset silmas pidades. 28.05.2008 keeldumise õigusvastasust kinnitab muu hulgas asjaolu, et E. Maripuu 17.09.2008 ettepaneku alusel ekspertiis siiski telliti. Samuti ei ole 28.05.2008 kiri nõuetekohaselt motiveeritud, vastustaja on ebaõigesti kohaldanud
27.11.2008 kirjas on üksnes märgitud, et jäädakse endisele seisukohale, et Laidunina hoiuala laiendamise ettepanekusse ei võeta Kadakaranna kinnistu Laidunina hoiualast välja jäävat osa. Vastustaja ei käsitlenud E. Maripuu ettepanekut menetluse uuendamise taotlusena ega ole jätnud seda rahuldamata motiivil, et menetluse uuendamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ei esitatud (s.o HMS § 44 ei ole asjakohane). Seega on halduskohus asunud haldusakti ise täiendavalt põhjendama, mis on lubamatu. Haldusaktid tuleb oluliste puuduste tõttu tühistada. Kohtu seisukoht, et Saaremaa Keskkonnateenistuse 27.11.2008 kiri on Keskkonnaministeeriumi otsus (haldusakt), on kaebajale üllatuslik ning kohus oleks pidanud andma kaebajale võimaluse muuta oma kaebust, taotledes nimetatud haldusakti tühisuse tuvastamist HMS § 63 lg 2 p 3 alusel. Halduskohus oleks pidanud tühisuse aluse ilmnemisel ise tuvastama selle tühisuse. Lisaks ei ole 27.11.2008 kiri nõuetekohaselt motiveeritud, koosnedes üksnes viidetest. Kuna 28.05.2008 ja 27.11.2008 otsused on sisult õigusvastased ja tuleb tühistada, kuuluvad rahuldamisele ka kohustamisnõuded. Halduskohtu seisukoht, et ka ettepanekute uuel menetlemisel ei oleks võimalik teha teistsugust otsustust, on põhjendamata ja vastuolus kogutud tõenditega (eksperthinnangud). Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korralduse nr 148 vaidlustamisest 10
§-st 69 tulenevalt on siseriiklik õigus määranud, et Natura 2000 alade koosseisu määratakse alad, millel on direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt üleeuroopaline tähtsus. Direktiivi 92/43/EMÜ art 4 lg 1 on piisavalt selge ning selle mittekohaldamine jääb mõistetamatuks. 12. Keskkonnaministeerium vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebustele vastu ning palub need jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Igaühel on küll õigus esitada loodusobjekti kaitse alla võtmise taotlus, kuid täieliku pikaajalise haldusmenetluse läbiviimine ei ole põhjendatud, kui loodusobjekti kaitse alla võtmise küsimus on varasemas menetluses otsustatud ning olukord ei ole olulisel määral muutunud. PlanS § 26 lg-s 2 sätestatud menetluslik õigus tuleneb planeerimismenetluse eripärast.
ei reguleeri küsimust, mil sama loodusobjekti kohta on samadel asjaoludel varasemas menetluses langetatud juba kaitse alla võtmise otsus, mistõttu tuleb kohaldada haldusmenetluse üldreegleid, sh HMS §
lg-st 1 tuleneb vaid igaühe õigus teha ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, mitte sisuline õigus nõuda kaitse alla võtmist. Seega on vaidluse esemeks üksnes küsimus, kas vastused loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekutele olid nõuetekohased või mitte. Vaidluse esemeks ei ole ega saa olla see, kas Laidunina hoiuala väärib laiendamist selliselt, et Laidunina hoiualaga oleks hõlmatud kogu Kadakaranna kinnistu. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda riigilt, et riik kaitseks teise isiku omandis oleva Kadakaranna kinnistu vaidlusalust osa looduskaitseseadusest tuleneva hoiuala kaitserežiimiga (sisuliseks kitsendaks maaomaniku omandiõigust). Sellist subjektiivset õigust ei tulene ka asjaolust, et kaebajate poolt kasutatav kinnistu asub vaidlusaluse kinnistu läheduses. Kuna puudub subjektiivne õigus loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, ei saa kohus haldusorganit ka kohustada loodusobjekti kaitse alla võtma.
S § 26 lg-ga 2 on asjakohatu, sest
lg 1 eesmärk ei ole populaarkaebuse lubamine, vaid üksnes Keskkonnaministeeriumile hinnangu andmiseks informatsiooni edastamine. Kaitse alla võtmise põhjendatuse hindamiseks näeb
ette eraldi menetluse, mis on antud ala suhtes juba läbi viidud ja see on lõppenud (Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrus nr 176 on kehtiv ja seda ei saa enam vaidlustada). Kuna vaidluse esemeks ei ole see, kas Laidunina hoiuala väärib laiendamist või mitte, siis ei pea kolmas isik vajalikuks esitada omapoolseid vastuväited apellantide seisukohtadele, mis puudutavad vastuolu
§-ga 7. 12
lg-tega 3 ja 4, menetlusnõudeid ei ole rikutud.
lg-te 3 ja 4 eesmärgiks ei ole see, et Keskkonnaministeerium peab iga loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku saamisel taotluse sisuliseks lahendamiseks alati korraldama eraldi uue ekspertiisi, vaid sellise otsuse tegemine võib toimuda ka juba varem kogutud andmete alusel ning igal üksikul juhul uue ekspertiisi tellimine kolmandalt isikult ei ole vajalik.
lg 3 annab vastustajale ekspertiisi vajalikkuse üle otsustamisel kaalutlusõiguse. Nõuet, et ettepanekuid hindaksid eriteadmistega isikud, on antud juhul järgitud, sest ettepanekut hinnanud Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna töötajad on loodusteadusliku haridusega. Antud juhul esitati ettepanekud seejuures ala suhtes, mille osas oli hiljuti läbi viidud hoiuala moodustamise menetlus (vt Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määruse nr 176 seletuskiri), mistõttu ei olnud uue ekspertiisi korraldamine otstarbekas, vajalik ega kohustuslik. Apellantide väide, et 28.05.2008 kirja õigusvastasust tunnistas Keskkonnaministeerium ka ise, sest tellis hiljem siiski eksperthinnangu, on alusetu. Kolmas isik jääb seejuures oma varasema seisukoha juurde, et Keskkonnaministeeriumi 28.05.2008 kiri ei ole haldusakt (HMS § 51), vaid vastus märgukirjale, millel puudub haldusaktile omane regulatiivsus. Õige on halduskohtu seisukoht, et vastustaja oleks saanud antud juhul algatada ettepanekus toodud Kadakaranna osa suhtes kaitse alla võtmise menetluse üksnes juhul, kui esineksid HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise alused, sest sama ala suhtes on olemas kehtiv otsustus, ning menetluse uuendamise alused puudusid. Tallinna Ringkonnakohtu planeerimismenetlust käsitlevale praktikale (lahend nr 3-08-2042) tuginemine on asjakohatu. Uueks asjaoluks ei saa olla paljasõnaline väide elupaigatüüpide reaalse hävimisohu kohta seoses Kadakaranna kinnistul hooldustööde teostamisega. Asjas kogutud ekspertarvamused ei sisalda järeldusi ega uusi asjaolusid, mis oleks hoiuala laiendamise ettepaneku menetlemise seisukohast olulised. See, et elupaigatüübid on aja jooksul teatud määral muutunud, on normaalne ega ole iseenesest aluseks menetluse uuendamiseks. Riigikontrolli aruanne pole asjakohane, sest pelgalt asjaolu, et on ilmnenud juhtumeid, kus Keskkonnaministeeriumi teave looduses olevate metsaelupaikade kohta ei vasta olulises osas tegelikkusele, ei tähenda, et see ka vaidlusaluse kinnistu puhul nii oleks. E. Maripuu kaebus Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korraldusele nr 148 ei ole tähtaegne, sest kaebus esitati alles 04.08.
kohaselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduseks selle ohustatus, haruldus, tüüpilisus, teaduslik, ajaloolis-kultuuriline või esteetiline väärtus või rahvusvahelisest lepingust tulenev kohustus.
lg 1 annab igaühele õiguse esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks.
lg 2 kohaselt peab ettepanek sisaldama loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendust ja eesmärki, objekti pindala ja asukoha ning kavandatavate piirangute kirjeldust, samuti hinnangut kaitse alla võtmisega ja kaitse korraldamisega seotud kulutustele.
lg-d 3-5 näevad ette, et kaitse alla võtmise algataja korraldab ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi ning kui eksperdi arvamusest nähtub, et loodusobjekti kaitse alla võtmise eeldused puuduvad, keeldub kaitse alla võtmise algataja edasisest menetlusest, edastades ettepaneku tegijale eksperdi arvamuse koos kaitse alla võtmise algatamisest keeldumise otsusega. Kui aga eksperdi arvamusest nähtub loodusobjekti kaitse alla võtmise eelduste olemasolu, algatatakse kaitse alla võtmise menetlus vastavalt
§-le 9.
lg 1 järgi algatab loodusobjekti n-ö riikliku kaitse alla võtmise menetluse Keskkonnaministeerium, arvestades eeldusi loodusobjekti kaitse alla võtmiseks (s.o
).
lg 3 sätestab, et kaitse alla võtmise algataja avaldab menetluse algatamise kohta
lg-s 4 toodud nõuetele vastava teate väljaandes Ametlikud Teadaanded ning ajakirjanduses, samuti tuleb menetluse algatamisest eraldi teavitada asjaomaseid kohalikke omavalitsusi ja kinnisasja omanikke (
16. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et
lg-st 1 tuleneb igaühele üksnes õigus teha ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks, kuid see ei anna ühelegi isikule subjektiivset õigust nõuda, et konkreetne loodusobjekt tuleb võtta kaitse alla, olenemata asjaolust, kas ettepanekus märgitud loodusobjekti suhtes
§-s 7 sätestatud kaitse alla võtmise eeldused tegelikkuses esinevad või mitte. Õigus ettepaneku tegemisele ei sisalda endas õigust esitatud ettepaneku rahuldamisele, vaid annab ettepaneku tegijale üksnes subjektiivse õiguse nõuda, et tema ettepanek vaadatakse õigusaktides ettenähtud korras läbi ning antakse selle põhjendatuse kohta motiveeritud hinnang, mis tehakse teatavaks ka ettepaneku esitanud isikule. Õige on seegi halduskohtu seisukoht, et
lg-st 1 tuleneb ettepaneku esitajale siiski menetluslik õigus, mida on tal võimalik kaitsta ka halduskohtumenetluses. Nimetatud menetluslik õigus hõlmab seejuures üksnes ettepaneku põhjendatuse sisulist kaalumist ja sellele motiveeritud vastamist, kuid ei anna alust nõuda loodusobjekti kaitse alla võtmist ega ka vastava menetluse reaalset algatamist
S § 10 lg 1 esimene lause, mille kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku. Erinevalt PlanS § 26 lg-test 1 ja 2 ei näe
aga ette mingit avalikes huvides realiseeritavat nõudeõigust kaitse alla võtmise kohta tehtud otsustuse sisu suhtes. 17. Kuivõrd nii A. Sõnajalal, O. Sõnajalal, S. Sõnajalal, V. Sõnajalal kui ka E. Maripuul puudub subjektiivne õigus nõuda kogu endise Kadakaranna kinnistu kaitse alla võtmist Laidunina hoiuala laiendamise teel, siis märgib kolmas isik õigesti, et käesoleva vaidluse lahendamisel ei ole üldse asjakohane küsimus, kas vaidlusalusel maa-alal esineb kaitset vajavaid loodusväärtusi ehk kas Laidunina hoiuala laiendamine avalikes huvides oleks iseenesest senise hoiuala kaitse-eesmärkide saavutamiseks vajalik ja põhjendatud või mitte. Kaebajatele ei tulene subjektiivset õigust nõuda kogu endise Kadakaranna kinnistu kaitse alla võtmist ka asjaolust, et nad on sellega vahetult piirnevate või läheduses asuvate kinnistute omanikud. Loodusobjektide kaitse alla võtmine toimub avalikes huvides (vt
§-s 1 sätestatud eesmärgid), mitte kinnistuomaniku või naabruses elavate isikute erahuvides. Kui endisel Kadakaranna kinnistul toimuvate tegevustega kahjustatakse kaebajate omandiõigust, siis on neil võimalik õigusaktides ettenähtud alustel ja korras nõuda kahjustava tegevuse lõpetamist, kuid mitte ala kaitse alla võtmist. Riigikohtu erikogu on 20.12.2001 määrustes nr 3-3-1-8-01 (p 22) ja nr 3-3-1-15-01 (p 22) selgitanud, et halduskohtus kaitstava subjektiivse avaliku õiguse olemasolu või puudumise kindlakstegemiseks peab kohus väidetavalt rikutud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selle säte kaitseb vaid avalikke huve või ka üksikisiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb arvestada nii sätte eesmärki kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma seda huvi. Riigikohus on 18.06.2010 määruses nr 3-3-1101-09 (p-d 12, 13) asunud selgelt seisukohale, et kehtivas õiguses ei ole sätestatud iseseisvat kaitstavat subjektiivset õigust puhtale looduskeskkonnale. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg 1 esimese lause kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 50 lg 1 määratleb kinnisasja maapinna piiritletud osana (maatükk). TsÜS § 54 lg 1 näeb ette, et kinnisasja olulised osad on sellega püsivalt ühendatud asjad, nagu ehitised, kasvav mets, muud taimed ja koristamata vili. AÕS § 127 lg 1 järgi ulatub kinnisomand maapinnale ning õhuruumile ülalpool ja maapõuele allpool seda pinda sellise kõrguse või sügavuseni, milleni ulatub omaniku huvi kinnisasja kasutamisel. Viidatud sätetest järeldub, et kinnistuomaniku omandiõiguse eesmärgiks tuleb pidada esmajoones kinnistu otstarbekohast kasutamist ning kinnisasjast ja selle olulistest osadest kasu saamist. Omandiõigusest ei saa aga tuletada iseseisvat õigust isikule kuuluval kinnistul asuvate kaitsealuste liikide või elupaikade säilimisele. Naaberkinnistult lähtuvate ja omandiõigust kahjustavate õigusvastaste mõjutuste tõrjumiseks on seaduses ette nähtud muud õiguskaitsevahendid, selliseks õiguskaitsevahendiks ei saa olla kolmandale isikule kuuluva kinnistu kaitse alla võtmine. Seetõttu ei oma tähtsust asjaolu, kas hoiuala kaitserežiimi kehtestamine tegelikkuses apellantide olukorda soodustaks (mis on tõenäoline) või mitte. Loodusobjekti kaitse alla võtmine saab toimuda üksnes avalikest huvidest lähtudes, mitte kellegi erahuvide kaitseks. 15
lg-test 3 ja 4 tuleneb Keskkonnaministeeriumile kohustus
lõike nõuetele vastava ettepaneku saamisel igal juhul ja asjaoludest sõltumata korraldada ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiis. Ringkonnakohus möönab, et
lg 3 sõnastamisel kasutatud kindel kõneviis („algataja korraldab“) ning
lg-st 4 tulenev kohustus edastada koos kaitse alla võtmise algatamisest keeldumise otsusega ettepaneku tegijale ka eksperdi arvamus, võivad seaduse teksti grammatiliselt tõlgendades iseenesest tõepoolest luua mulje, et ekspertiisi korraldamine on alati kohustuslik. Samas viiks selline jäik positsioon paljudel juhtudel äärmiselt ebamõistliku tulemuseni, sest ei võimaldaks näiteks keelduda uue ekspertiisi korraldamisest ka juhul, kui sama taotlus esitatakse korduvalt ning faktilised asjaolud ei saa olla vahepeal muutunud. Seetõttu tuleb ringkonnakohtu hinnangul
lgt 3 tõlgendada selliselt, et kaitse alla võtmise algataja on kohustatud korraldama ettepanekus nimetatud loodusobjekti suhtes ekspertiisi üksnes juhul, kui ilma eksperdi arvamuseta oleks vastava loodusobjekti kaitse alla võtmise algatamise või sellest keeldumise kohta otsuse tegemine meelevaldne. Kuna
eesmärk on looduskeskkonna võimalikult ulatuslik ja igakülgne ning tasakaalustatud kaitse, siis ei saa
lg-t 3 teisalt sisustada ka selliselt, et kaitse alla võtmise algataja võiks ekspertiisi korraldamise igakordselt otsustada täielikult vaba kaalutluse tulemusel. Kui aga kaitse alla võtmise algatajal on ettepaneku põhjendatuse ja otstarbekuse sisuliseks hindamiseks juba niigi piisavalt informatsiooni (sh võib vastava loodusobjekti kaitse alla võtmine teatud juhul olla õiguslikult või faktiliselt välistatud või ilmselgelt ebaotstarbekas), siis ei saa
lg 3 piirata ettepaneku läbivaatamist ja selle suhtes otsuse tegemist ka ilma eraldi ekspertiisi korraldamata. Sarnaselt tuleb
lg-t 4 sisustada viisil, et eksperdi arvamus saadetakse koos kaitse alla võtmise algatamisest keeldumise otsusega ettepaneku tegijale üksnes juhul, kui ettepaneku läbivaatamiseks on ekspertiis korraldatud. Ringkonnakohus rõhutab, et vaidlusaluste sätete tõlgendamisel tuleb esmajoones silmas pidada nende tegelikku eesmärki tagada esitatud ettepaneku sisuline hindamine ja selle kohta põhjendatud otsuse vastuvõtmine. Kehtestatud regulatsiooni eesmärk ei ole iga ettepaneku suhtes alati ekspertiisi korraldamine, vaid ekspertiisi korraldamine on üksnes üks võimalik vahend ettepaneku sisulise põhjendatuse ja loodusobjekti kaitse alla võtmise otstarbekuse hindamiseks. II 19. A. Sõnajalg, O. Sõnajalg, S. Sõnajalg ja V. Sõnajalg esitasid keskkonnaministrile ettepaneku muu hulgas endise Kadakaranna kinnistu tervikuna Laidunina hoiualasse arvamiseks 07.04.2008 (I kd, tl 9-11). Keskkonnaministeerium vastas ettepanekule 28.05.2008 kirjaga (I kd, tl 12-13), milles selgitas, et Kadakaranna kinnistu kaitseväärtustele on juba hinnang antud Laidunina hoiuala kaitse alla võtmise menetluse raames ja otsustatud seda mitte kaitse alla võtta ning kuna ettepanek ei sisalda varasemate hinnangutega võrreldes uusi argumente ja oluliselt pole muutunud ka kinnistu looduslik olukord, siis Kadakaranna kinnistu osas uuesti kaitse alla võtmise menetlust ei algatata. Halduskohus asus põhjendatult seisukohale, et kuivõrd antud juhul oli Kadakaranna kinnistu osas küllalt hiljuti läbi viidud Laidunina hoiuala moodustamise menetlus ning Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrusega nr 176 otsustatud moodustada hoiuala selliselt, et osa Kadakaranna kinnistust jäi selle piiridest välja, siis ei olnud 07.04.2008 ettepaneku suhtes sisulise seisukoha võtmiseks uue ekspertiisi korraldamine otstarbekas ega tingimata nõutav. Seejuures ei sisaldanud ettepanek ka mingeid uusi olulisi asjaolusid, mis andnuks alust arvata, et varasemad seisukohad ala väärtuslikkuse osas võiksid osutuda ekslikeks. Nõustuda ei saa apellantide väitega, et määruse nr 176 vastuvõtmisel ei ole Kadakaranna kinnistu osas sisulist 16
lg-s 1 sätestatud ettepaneku tegemist ei saa tõepoolest otseselt võrdsustada HMS § 14 lg-s 1 nimetatud taotlusega haldusakti andmiseks, mille esitamisega tuleb haldusmenetlus lugeda juba alanuks (HMS § 35 lg 1 p 1) ja mille andmisest keeldumise (sh andmise menetluse algatamisest keeldumise) kohta tuleb anda haldusakt (HMS § 43 lg 2), sest loodusobjekti kaitse alla võtmise sisuliseks nõudmiseks puudub ettepaneku tegijal subjektiivne õigus ning vastav haldusmenetlus ei alga ettepaneku tegemisega, vaid
lg 1 alusel Keskkonnaministeeriumi poolt eraldi sellekohase menetlustoimingu sooritamisega (s.o sisuliselt on loodusobjekti kaitse alla võtmise menetluse puhul tegemist haldusorgani initsiatiivil algatatud haldusmenetlusega, mis algab menetlusosaliste teavitamisega menetlusest – HMS § 35 lg 1 p 2), mistõttu on
lg-s 1 nimetatud ettepaneku näol tõesti tegemist pigem märgukirjaga märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse § 2 lg 2 p 1 tähenduses (s.o pöördumine, millega isik teeb adressaadile ettepanekuid asutuse või organi töö korraldamiseks või valdkonna arengu kujundamiseks), tuleb Riigikohtu 12.10.2009 otsuses nr 3-3-1-50-09 (p 12) väljendatud seisukohti arvestades vaidlusalust keeldumist siiski pidada haldusaktiks, kuivõrd ettepanek on vaidlusaluse kirjaga lahendatud sisuliselt, mitte pole seda jäetud läbi vaatamata. Seisukohale, et
lg 4 kohase otsuse näol on tegemist haldusaktiga, kuna sellega võetakse ettepaneku suhtes vastu lõplik otsus, on Tallinna Ringkonnakohus asunud ka 23.11.2009 määruses nr 3-09-2424, 3-09-2443, 3-09-2444, 3-092445, 3-09-2446 (p 8). Sarnaselt on Riigikohus oma praktikas korduvalt käsitlenud haldusaktina PlanS § 10 lg 1 alusel esitatud planeeringu koostamise algatamisest keeldumist (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 03.05.2007 määrus nr 3-3-1-41-06, p-d 20 ja 21; 24.10.2007 otsus nr 3-3-1-51-07, p 10; 14.10.2009 otsus nr 3-3-1-49-09, p 15). 17
lg 3 alusel ekspertiisi tellimisest ning vastas ettepanekule 27.11.2008 kirjaga (Ia kd, tl 41-42), milles selgitas, et eelnevast kirjavahetusest (Keskkonnaministeeriumi 27.05.2005 kiri ja 28.05.2008 kiri) ja 30.10.2008 edastatud eksperthinnangust (Pärandkoosluste Kaitse Ühing, ekspert T. Kukk – Ia kd, tl 15-37) lähtudes jääb Keskkonnaministeerium endiselt seisukohale, et menetlusse ei võeta Kadakaranna kinnistu Laidunina hoiualast välja jääva osa suhtes esitatud ettepanekut. Arvestades asjaolu, et E. Maripuu ettepaneku läbivaatamiseks tellis Riiklik Looduskaitsekeskus täiendavalt
lg 3 kohase ekspertiisi ning samuti sai kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsustamisel arvestada kõigi 28.05.2008 kirja aluseks olnud materjalidega, siis ei saa olla kahtlust, et E. Maripuu 17.07.2008 ettepaneku suhtes on menetluse algatamisest keeldumise otsus tehtud kooskõlas
Kuigi kirjast ei nähtu sellega koos eksperdi arvamuse E. Maripuule saatmist, puudub iseenesest vaidlus selles, et kõnealune ekspertiis on olnud E. Maripuule kättesaadav. Kuivõrd
lg-s 1 nimetatud ettepaneku tegijal ei ole seejuures subjektiivset õigust nõuda loodusobjekti kaitse alla võtmist ega ka vastava menetluse algatamist
lg 1 või 2 alusel, siis ei kontrolli kohus haldusasja läbivaatamisel seda, kas kaitse alla võtmise eeldused tegelikkuses esinesid. Halduskohus hindab üksnes seda, kas kaitse alla võtmise algataja ei ole ettepaneku suhtes otsuse tegemisel teinud kaalutlusviga (nt jätnud olulist asjaolu arvestamata või arvestanud asjassepuutumatu asjaoluga). Käesoleval juhul on Keskkonnaministeeriumi Saaremaa Keskkonnateenistuse 27.11.2008 kirjas viidatud kõigile asjakohastele allikatele ning kuigi kirja põhjendused on äärmiselt napisõnalised ja kiri koosneb peamiselt viidetest, ei ole siiski põhjust asuda seisukohale, et otsus endise Kadakaranna kinnistu Laidunina hoiualast välja jääva osa kaitse alla võtmise menetluse algatamisest (s.o kaitse alla võtmisest) keeldumise kohta oleks olnud meelevaldne. Käesoleva otsuse eelmises punktis Keskkonnaministeeriumi 28.05.2008 kirja osas juba märgitud seisukohti üle kordamata on ringkonnakohus seisukohal, et ka Keskkonnaministeeriumi Saaremaa Keskkonnateenistuse 27.11.2008 kirja tuleb pidada E. Maripuu ettepaneku alusel antud haldusaktiks. Seejuures ei oma võimalik sisepädevuse (HMS § 8 lg 2) rikkumine haldusväliste õigussuhete reguleerimise seisukohalt määravat tähtsust ning apellantide viide haldusakti tühisusele HMS § 63 lg 2 p 3 alusel ei ole põhjendatud, sest Keskkonnaministeeriumi Saaremaa Keskkonnateenistusel vastava pädevuse puudumine ei saanud olla ilmselge. Seda põhjusel, et
lg 1 kohaselt algatab kaitse alla võtmise Keskkonnaministeerium ning 27.11.2008 kirja saatmise ajal kehtinud Keskkonnaministeeriumi põhimääruse (Vabariigi Valitsuse 30.12.1999 määrus nr 437) § 41 kohaselt oli keskkonnateenistus ministeeriumi maakonnas asuv struktuuriüksus, millel on seaduses sätestatud juhtudel täitevvõimu volitused. Tühisuse aluse esinemise ilmselguse nõuet on Riigikohus rõhutanud 07.03.2003 määruses nr 3-3-1-21-03 (p 13). Sellele, et tühisuse alused ei olnud käesoleval juhul ilmselged, viitab ka asjaolu, et kaebaja vaidlustas 27.11.2008 kirja kui haldusakti ning sisustas seda samas
lg 4 kohase kaitse alla võtmise algatamisest keeldumise otsusena, mille andmiseks on pädev üksnes kaitse alla võtmise algataja ehk
21. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et haldusmenetluse uuendamise regulatsioon (HMS § 44) ei ole käesoleval juhul asjakohane, seda isegi siis, kui asuda seisukohale, et Kadakaranna kinnistu osas on olemas kehtiv otsus kaitse alla võtmisest keeldumise kohta. 18
lg-s 1 ettenähtud nõudeõigus on piiratud ulatusega, siis ei tuleneks ettepaneku tegijale subjektiivset õigust loodusobjekti kaitse alla võtmise kohta antud haldusakti muutmiseks või vastava menetluse algatamiseks isegi sellest, kui tegelikkuses formaalselt esineks mõni HMS § 44 lg-s 1 nimetatud asjaolu. Teisalt on
lg 1 alusel ettepaneku tegijal omakorda HMS §-s 44 sätestatust kaugemaleulatuv nõudeõigus sellele, et vaatamata menetluse uuendamise aluste puudumisele või tähtaegadest kinnipidamisele ei saa kaitse alla võtmise algataja jätta esitatud ettepanekut sisuliselt läbi vaatamata. Sõltumata
lg-s 1 sätestatud ettepaneku esitamisest või HMS § 44 lg-s 1 toodud aluste esinemisest on Keskkonnaministeeriumil seejuures õigus oma algatusel igal ajal algatada loodusobjekti kaitse alla võtmine. III 22. Vabariigi Valitsuse 23.04.2009 korraldusega nr 148 (Ib kd, tl 84-163) muudeti Vabariigi Valitsuse 05.08.2004 korraldust nr 615-k ning muu hulgas kehtestati uues sõnastuses selle lisad 1 ja 2: Natura 2000 võrgustiku alade – linnualade ja loodusalade nimekiri ja ülevaatekaardid. Loodusalade nimekirja punkt 170 käsitleb Laidunina loodusala (EE0040436) Saare maakonnas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et E. Maripuul puudub nimetatud korralduse vaidlustamiseks kaebeõigus ning kaebeõiguse puudumise tuvastamise tõttu pole kaebuse tähtaegsuse kontrollimine enam asjakohane. Natura 2000 koosseisus oleva ja E. Maripuule kuuluva Tümina kinnistu võimalik kahjustamine Kadakaranna kinnistul toimunud tegevuste tagajärjel ei anna E. Maripuule subjektiivset õigust nõuda nimetatud kinnistu Natura 2000 koosseisu arvamist või sellest välja arvatud maa-alal Natura 2000 kaitserežiimi taastamist, sõltumata vastaval alal kaitsmist väärivate looduslike koosluste esinemisest. Ringkonnakohus selgitas juba eespool punktis 17, et naaberkinnistu kaitse alla võtmine või selle suhtes Natura 2000 kaitserežiimi laiendamine ei saa olla kohaseks õiguskaitsevahendiks omandiõiguse kaitseks naaberkinnistult lähtuvate kahjulike mõjutuste või võimalike õigusvastaste tegevuste tõrjumiseks. Natura 2000 elupaikade soodsa seisundi säilimine tuleb tagada tõhusa järelevalve ja vajadusel ka hüvitusmeetmete rakendamisega (
). Väide, et looduslike koosluste kaitse on tagatud üksnes juhul, kui ka naaberkinnistul on sama kaitserežiim, on paljasõnaline ja ebausutav. Nõudeõigust ala arvamiseks Natura 2000 koosseisu ei saa tuletada ka E. Maripuu poolt Salme Vallavolikogule esitatud taotlusest Kadakaranna kinnistu detailplaneeringu seadusega kooskõlla viimiseks (vt lisaks volikogu 01.02.2010 otsust nr 2 – III kd, tl 53-62), sest subjektiivse avaliku õiguse olemasolu või puudumine ei sõltu sellest, kas mingi avalik-õigusliku sätte rakendamine võiks iseenesest isiku õiguslikku positsiooni parandada (nt planeerimismenetluses) või mitte, vaid see sõltub üksnes asjaolust, kas asjassepuutuv säte kaitseb või peab kaitsma ka konkreetse isiku huve või ainult avalikke huve (vt p 17). 23. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja kolmanda isikuga ka selles, et nn loodusdirektiiv (92/43/EMÜ) ei ole otsekohaldatav ega tekita E. Maripuule mingit subjektiivset nõudeõigust.
p-st 2 tulenevalt koosneb Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustik Eestis muu hulgas aladest, millel on direktiivi 92/43/EMÜ kohaselt Euroopa Komisjoni seisukohast üleeuroopaline tähtsus.
lg 6 näeb ette, et Vabariigi Valitsus kinnitab korraldusega Euroopa Komisjonile esitatava Natura 2000 võrgustiku alade loetelu ning Natura 2000 võrgustiku alad määratakse muu hulgas direktiivi 92/43/EMÜ artikli 4 lõike 1 nõuete kohaselt. Direktiivi artikli 4 lõige 1 on üheselt mõistetavalt adresseeritud liikmesriikidele 19
-s Natura 2000 võrgustikku käsitlevatest sätetest ei tulene ühelegi isikule isegi
IV
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.