KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 14. jaanuaril 2011. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-2442 Haldusasi N. A.

§ 121lõigetele 5 ja 9 ning RVast

S § 2 lg 1 p-dele 3 ja 4 tuginedes avalduse, milles taotles sellise õigusakti väljaandmist, millega võimaldataks talle subsiidiumi 2-toalise korteri ostmiseks summas 650 000 krooni erastamisest laekuvate rahaliste vahendite kasutamise seaduse alusel. 2. Rahandusministeeriumi 17.08.2010 kirjaga nr I-I.13/11385 teatati vastuseks N. A. 05.08.2010 avaldusele järgnevat: „Omandireformi aluste seaduse (

) §121 lg 5 sätestab, et üürniku väljatõstmisel käesoleva paragrahvi

1. lõike punktides 2, 3 ja 4 sätestatud 1 alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. Kohalik omavalitsusüksus kasutab seejuures eluruumide erastamise seaduses ja erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses sätestatud võimalusi. Teie viidatud Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2009 kohtuotsusest tsiviilasjas nr 2-05-1145 selgub, et olete korterisaajate nimekirjas järjekohal nr 1 ning Teil on võimalik saada munitsipaaleluruum. Seda on kohtus kinnitanud ka Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse esindaja. Seega oma korteriprobleemi lahendamiseks palume pöörduda Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse poole.“
2. 20.09.2010 esitas N. A. Tallinna Halduskohtule kaebuse 17.08.2010 kirja nr I-I.13/11385 õigusvastaseks tunnistamise nõudes seoses kaebuse esitajale 2-toalise korteri ostuks 650 000 krooni väljastamisest keeldumisega ning Rahandusministeeriumi kohustamise nõudes eraldama kaebuse esitajale 650 000 krooni 2-toalise korteri ostuks. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
3. Kaebuse esitaja kasutas seaduslikel alustel korterit nr X aadressil XXX, Tallinn. 13.10.1997 hõivas R. S. õigusvastaselt selle korteri koos selles asuva kaebuse esitajale kuuluva varaga summas 192 900 krooni ning tõstis kaebuse esitaja korterist välja teist võrdväärset eluruumi vastu andmata. Alates 13.10.1997 üritas kaebuse esitaja taastada oma rikutud õigusi ja vabadusi, kuid tulemusteta. Harju Maakohus jättis 03.12.2008 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-05-1145 N. A. hagi R. S. vastu rahuldamata, tunnistades N. A. väljatõstmise seaduslikuks. Kohtuotsus jõustus 08.03.
4. Põhja-Tallinna Linnaosa Valitsus, kes oli kohtumenetlusse kaasatud kolmanda isikuna kostja poolel, kustutas kaebuse esitaja eluruumi vajavate isikute nimekirjast. Võttes arvesse kaebuse esitaja sundüürniku staatust ning seda, et tal ei ole oma eluruumi, esitas ta Rahandusministeeriumile taotluse subsiidiumi andmiseks 650 000 krooni ulatuses 2-toalise korteri ostuks.
5. Rahandusministeeriumi 17.08.2010 kirjaga nr I-I.13/11385 keeldumine ei ole seaduslik ega põhjendatud. Omandireformi käigus oli kaebuse esitaja kui korteri sundüürnik jäetud õigustamatult (erinevalt teistest kodanikest) ilma oma korteri erastamise õigusest.

§ 2

lg 2 garanteerib kõigile kodanikele, et vara tagastamine endistele omanikele ei hakka piirama teiste isikute seadusega kaitstud huve ja ei too kaasa uue ebaõigluse tekkimist. Kuna kohtuotsuse alusel tõsteti kaebuse esitaja faktiliselt tema korterist välja teist eluruumi vastu andmata ning kuna kaebuse esitajal puudub eluruum, siis pöördus ta Rahandusministeeriumi poole lähtudes

§ 121

lõikest 9 taotlusega subsiidiumi eraldamiseks 2-toalise korteri soetamiseks 650 000 krooni ulatuses, erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse § 1 lg 1, § 7 lõigetes 1, 2 toodud korras. Rahaliste vahendite eraldamine võib toimuda ka reservfondist, kuna see ei ole vastuolus normidega ning on võimalik pidada arvestust raha kulutamise kohta. Rahandusministeerium ei viidanud oma vastuses avaldaja poolt subsiidiumi taotlemiseks pöördumise protseduuri mistahes rikkumistele, vaid lihtsalt hoidus kõrvale ettenägematutest kulutustest ja tegi avaldajale ettepaneku kasutada oma

§ 121

lg 9 toodud õiguste realiseerimiseks muud viisi pöörduda kohaliku omavalitsuse poole. VASTUSTAJA SEISUKOHT 6.

§ 121

lg 9 sätestab, et tagastatud elamus elavatel üürnikel on õigus uue eluruumi saamiseks eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras või õigus taotleda laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks erastamisest 2 laekuva raha kasutamise seaduse alusel.

§ 121lg 5 sätestab, et üürniku väljatõstmisel käesoleva paragrahvi 4.

lõike punktides 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. Kohalik omavalitsusüksus kasutab seejuures eluruumide erastamise seaduses ja erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses sätestatud võimalusi.

1. Erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse § 7 lg 4 kohaselt vaadatakse reservfondist raha taotlused läbi, raha eraldatakse, eraldamise tingimused määratakse ning eraldatud raha kasutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 27.08.1996 määrusega nr 221 kinnitatud Vabariigi Valitsuse omandireformi reservist raha eraldamise ja kasutamise korra punkt 3 alapunkt 19 kohaselt eraldatakse reservfondist vahendeid tagastamatu toetuse või laenu andmiseks kohalikele omavalitsustele üüripindade ehitamiseks, renoveerimiseks või ostmiseks tagastatavate eluruumide üürnike jaoks.
2. Kaebuse esitajal on oma korteriprobleemi lahendamiseks õigus pöörduda Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse poole. Vastustaja 17.08.2010 toiming oli igati õiguspärane. Põhja-Tallinna Valitsuse linnamajanduse osakonnast saadud informatsiooni kohaselt on kaebajale pakutud väljavalimiseks eluruume vastvalminud munitsipaalmajadesse juba aastast
3. Komisjon ei ole kaebajale eluruumi eraldanud, kuna ta ei ole esitanud komisjonile konkreetse korteri eraldamise taotlust. Kaebuse esitaja nõue on põhjendamata ja tõendamata. Kaebaja ei ole tõendanud vastustaja teo õigusvastasust ning ei ole välja toonud, millisel arvutusel põhineb riigi vastu esitatud nõue summas 650 000 krooni. KAASATUD ISIKU SEISUKOHT
4. Tulenevalt Tallinna linna õigusaktidest on linnaosa valitsuse juures tegutseva eluasemekomisjoni pädevuses isikute munitsipaaleluruumi taotlejate arvele võtmise küsimuse otsustamine ja ettepanekute tegemine ning vastavasisulise õigusakti ettevalmistamine Tallinna Linnavalitsusele eluruumide üürile andmiseks. Alates
5. aastast on Põhja-Tallinna Valitsus võtnud arvele ja andnud eluruume üürile muuhulgas ka omandireformi õigustatud subjektidele tagastatud eluruumide üürnikele. N. A. on eluruumi üürimist taotlejana arvel alates
6. aastast.
7. N. A. ei ole kuni 22.07.2009, mil ta esitas avalduse XXXX asuva kahetoalise korteri üürimiseks, soovinud konkreetse eluruumi üürile andmist. Kui N. A. oleks olnud huvitatud korteriprobleemi lahendamisest, oleks see ka tänaseks päevaks lahendatud olnud. Ükski õigusakt ei sätesta, et tagastatud majade elanikele ehk sundüürnikele tuleb anda eluruumid mitte üürile, vaid omandisse. See, et endistel sundüürnikel oli võimalus saada eluruumide omanikuks, tulenes eluruumide erastamise seadusest. Käesoleval ajal, kui on lõppenud erastamine kui reform, on Tallinna linnal võimalik anda eluruume vaid üürile. Eluruumi erastamine ei ole isiku põhiseaduslik õigus, vaid õigus, mis realiseerub teatud tingimuste olemasolul. Harju Maakohtu 03.12.2008 otsuse kohaselt ei tõstetud kaebajat eluruumist XXX välja, vaid kaebaja oli sealt lahkunud.
8. N. A. on jätkuvalt arvel munitsipaaleluruumi üürimist taotlejana ja on õigustatud eluruumi üürileandmist taotlema. Kuna vahepeal on kaebajale sündinud ka laps, omab ta õigust üürida kahetoalist korterit. Peatselt avalikustab Põhja-Tallinna Valitsus XX elurajooni
9. etapi korterid, mille üürimiseks on võimalik avaldust esitada kas novembri lõpust või detsembri algusest. Vastav teave ilmub internetis Põhja-Tallinna Valitsuse kodulehel. Uute korterite nimekirjad on saadaval ka Põhja-Tallinna Valitsuse infopunktis. Seega on kaebajal võimalus lahendada 3 eluasemeküsimus ka muul viisil. Tulenevalt eeltoodust on kaebaja nõue subsiidiumi eraldamiseks kahetoalise korteri ostuks põhjendamatu. Mõistetamatu on, miks peaks kaebuse esitajal erinevalt teistest munitsipaaleluruumi taotlejatest olema põhjendamatud eelised. Olles mitmel aastal korteri taotlejate järjekorras esimene, ei ole kaebaja soovinud oma korteriprobleemi lahendada. KOHTU PÕHJENDUSED
10. Kaebaja taotles 05.08.2010 avaldusega Rahandusministeeriumilt korteri ostmiseks raha eraldamist omandireformi aluste seaduse (

) § 121 lõigetele 5 ja 9 ning riigivastutuse seaduse (RVastS) § 2 lõike 1 p-dele 3 ja 4 tuginedes.

§ 121lg 5 sätestab: „Üürniku väljatõstmisel käesoleva paragrahvi 4.

lõike punktides 2, 3 ja 4 sätestatud alustel peab kohalik omavalitsusüksus andma üürniku kasutusse eluruumi, mis asub samas asulas, ei ole vähem heakorrastatud varem kasutatud eluruumist ja elamispinna suurus ning ruumide arv vastab sotsiaalselt põhjendatud normile. Kohalik omavalitsusüksus kasutab seejuures eluruumide erastamise seaduses (RT I 1993, 23, 411; 1995, 44, 671; 57, 979; 1996, 2, 28) ja erastamisest laekuva raha kasutamise seaduses (RT I 1996, 26, 529) sätestatud võimalusi.“

§ 121

lg 9 sätestab: „Tagastatud elamus elavatel üürnikel on õigus uue eluruumi saamiseks eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras või õigus taotleda laenu või toetust riigilt või kohalikult omavalitsusüksuselt ümberasumiseks või eluruumi ostmiseks erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse alusel.“ RVastS § 2 lg 1 kohaselt võib isik muuhulgas riigilt või kohaliku omavalitsuse üksuselt nõuda haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest hoidumist (p 3) ning haldusakti andmist või toimingu sooritamist (p 4). Rahandusministeerium on 17.08.2010 vastuses kaebaja avaldusele soovitanud kaebajal pöörduda oma korteriprobleemi lahendamiseks Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse poole. Rahandusministeeriumi 17.08.2010 vastust saab kohtu arvates tõlgendada kaebaja taotluse läbivaatamata jätmisena põhjusel, et avaldus on suunatud valele isikule ning kaebaja eluasemeprobleemidega tegeleb Põhja-Tallinna Valitsus. Kuna kaebaja keeldus ettevalmistava menetluse käigus kaebuse muutmisest ning vastustaja asendamisest (vt kohtu ettepanek kaebajale 22.10.2010 määruse p 3 (t lk. 42 pöördel) ning kaebaja 05.11.2010 vastus sellele (t lk. 45)), tuleb kohtul välja selgitada, kas kaebajal on avalduses viidatud sätete või mõne muu sätte alusel õigus nõuda Rahandusministeeriumilt korteri ostuks raha eraldamist. 13.

§ 121

sätted reguleerivad üürilepingu kehtivuse tingimusi tagastatud elamus.

§ 121

lg 9 sätestab tagastatud elamus elava üürniku ning lg 5 elamust väljatõstetud üürniku õigused. Menetlusse kaasatud Põhja-Tallinna Valitsuse 25.11.2010 seletusest kohtule (t lk. 57) ilmneb, et kaebaja on omandireformi õigustatud subjektidele tagastatud eluruumi üürnikuna arvel alates 1994. aastast. Harju Maakohus tuvastas 03.12.2008 otsusega (jõustus 31.03.2010; t. lk. 4-20), et kaebaja XXX asuva eluruumi üürileping lõppes 01.07.2002 ning nimetatud üürileping ei kuulu enam pikendamisele. Ühtlasi leidis kohus, et N. A. nimetatud eluruumi ei kasutanud (t lk. 17). Seega ei olnud kaebaja 05.08.2010 avalduse esitamise ajal tagastatud elamus elav üürnik, kellel oleks

§ 121

lõike 9 alusel õigus taotleda riigilt (Rahandusministeeriumi kaudu) ümberasumiseks laenu või toetust. Kuna

§ 121

lg 5 reguleerib tagastatud elamust väljatõstetud üürniku õigusi suhetes kohaliku omavalitsuse, mitte riigiga, puudus kaebajal õigus ka eeltoodud sätte alusel avaldusega Rahandusministeeriumi poole pöördumiseks. Küll aga oli ta õigustatud pöörduma eeltoodud sätte alusel taotlusega kohaliku omavalitsuse poole. Viidatud Harju Maakohtu otsuses leidis kohus ühtlasi järgmist: „/…/ R. S. on tema poolt esitatud tõenditega tõendanud asjaolu, et tal on vajalik eluruum elamiseks endale, tema vajadus eluruumi kasutamiseks enda tarbeks kaalub üles N. A. huvid, kuna viimane ei ole tõendanud, et ta oleks eluruumi vajanud elamiseks, seda kasutanud ja vajaks seda ka edaspidi. 4 Eeltoodu alusel oli seega R. S. õigustatud keelduma uue üürilepingu sõlmimisest N. A.-ga, mistõttu tuleb tema hagi rahuldada ja tunnistada R. S.-i õigust keelduda N. A.-ga uue üürilepingu sõlmimisest XXX asuva eluruumi, mis on käesoleval ajal korteriomandi nr. XXXXX reaalosa, kasutamiseks ning samuti tuleb tunnustada, et üürileping lõppes 01.07.02“ (t lk. 17). Seega keelduti kaebajaga eluruumi üürilepingu pikendamisest

§ 121

lõike 4 punktis 2 sätestatud alusel, kuna eluruum oli elamiseks vajalik üürileandjale endale, mistõttu tekkis kaebajal õigus taotleda

§ 121

lõike 5 alusel kohalikult omavalitsusüksuselt tema kasutusse teise eluruumi andmist. 14. Erastamisest laekuva raha kasutamise seaduse (ELRKS) järgi võib

-e ja sellest tulenevate seaduste alusel vara, sh. maa erastamisest raha laekuda 1) Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondi; 2) riigi asutatud sihtasutustele ning 3) kohaliku omavalitsuse omandireformi reservfondi ja eluasemefondi. Vastavalt ELRKS § 9 lõikele 2 kasutab kohaliku omavalitsuse eluasemefondi laekunud raha kohalik omavalitsus volikogu kehtestatud korras sihtkapitalina: 1) tagastatavate eluruumide elanikele toetusteks või laenudeks nende ümberasumisel või eluruumi ostmisel; 2) tagastatavate eluruumide elanike ümberasumiseks või neile üüripindade ehitamiseks, renoveerimiseks või ostmiseks; 3) sotsiaalkorterite ehitamiseks või ostmiseks; 4) elamumajanduse korraldamisega seotud kulude katteks, kui kohalikul omavalitsusel ei ole vajadust kasutada eluasemefondi laekunud raha punktides 1 ja 2 ettenähtud otstarbel. Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist laekunud raha võidakse vastavalt ELRKS § 7 lõike 11 kasutada muuhulgas laenu andmiseks tagastatavate eluruumide üürnikele nende ümberasumiskulude ja nimetatud eluruumide omandamise kulude katteks, kusjuures tagastatavate eluruumide üürnikud saavad eluruumide omandamiseks võetud laenu tagasi maksta erastamisväärtpaberites, millele kohaldatakse erastamisseaduse §-s 29 sätestatut (p 5); laenu andmiseks kohalikele omavalitsustele üüripindade ehitamiseks, renoveerimiseks või ostmiseks tagastatavate eluruumide üürnike jaoks (p 6). ELRKS § 7 lg 2 kohaselt eraldatakse reservfondi vahendeid tagastamatu toetusena, tagastatava eraldisena või laenuna Vabariigi Valitsuse korralduse alusel. ELRKS § 7 lg 3 kohaselt vaatab reservfondist raha taotlused läbi ning raha eraldamise ja kasutamise üle peab arvestust Rahandusministeerium. ELRKS § 7 lg 4 kohaselt reservfondist raha taotlused vaadatakse läbi, raha eraldatakse, eraldamise tingimused määratakse ning eraldatud raha kasutatakse Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras. Vabariigi Valitsuse 27.08.1996 määrusega nr. 221 on kinnitatud „Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist raha eraldamise ja kasutamise kord“ (edaspidi Kord). Korra p 3 alapunkti 19 järgi eraldatakse reservfondi vahendeid muuhulgas tagastamatu toetuse või laenu andmiseks kohalikele omavalitsustele üüripindade ehitamiseks, renoveerimiseks või ostmiseks tagastatavate eluruumide üürnike jaoks. Korra p-st 4 tulenevalt võib reservfondist raha eraldamise taotluse esitada kas riigivaraseaduse § 4 lõikes 1 nimetatud riigivara valitseja või kohaliku omavalitsuse täitevorgan; samuti

§ 12

lõikes 1 nimetatud eraõiguslikud juriidilised isikud, kes on tagastamisele kuuluva vara omandanud seaduslikus korras ostu-müügilepingu alusel. Taotlused esitatakse Rahandusministeeriumile. Seega isegi juhul, kui pidada kaebajat Rahandusministeeriumile avalduse esitamise ajal omandireformi õigustatud subjektile tagastatud eluruumi üürnikuks ning laiendada tema suhtes

§ 121

lõikes 9 märgitud õigust, ei anna nimetatud säte kaebajale siiski õigust taotleda Rahandusministeeriumilt Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist korteri ostuks raha, kuna ELRKS ega ka Kord ei anna tagastatud elamus elavale üürnikule õigust pöörduda laenu või toetuse saamiseks vahetult riigi (Rahandusministeeriumi) poole. Tagastatud eluruumide üürnike huvides raha saamiseks saab Rahandusministeeriumile taotlusi esitada ainult kohaliku omavalitsuse täitevorgan.

1. Korra p-st 10 tulenevad taotluse sisulise hindamise kriteeriumid, milleks on muuhulgas raha eraldamise vajadus, taotletava summa põhjendatus ning sihtotstarbele vastavus. Korra p 11 5 sätestab eeltoodud kriteeriumitele vastavad taotluse täies ulatuses või osaliselt rahuldamata jätmise alused. Korra p 12 sätestab: „Kui taotlus ei ole põhjendatud või kui reservfondi vahenditest ei ole võimalik raha eraldada, tagastab Rahandusministeerium taotlejale taotluse koos põhjendusega Vabariigi Valitsusele esitamisest keeldumise kohta.“ Korra p-st 21 tuleneb, et taotluse põhjendatuse korral otsustab reservfondist raha eraldamise Vabariigi Valitsus korraldusega. Käesoleval juhul Rahandusministeerium kaebaja taotlust sisuliselt ei hinnanud, kuna ta ei kontrollinud kaebajale raha eraldamise vajadust, taotletava summa põhjendatust ega teostanud teisi Korra p-s 10 sätestatud kontrollitoiminguid. Samuti ei põhjendanud Rahandusministeerium
2. augusti
3. a kirjas seda, miks ta keeldub kaebaja taotlust Vabariigi Valitsusele otsustamiseks esitamast. Selle asemel palus Rahandusministeerium kaebajal pöörduda oma korteriprobleemi lahendamiseks Põhja-Tallinna linnaosa valitsuse poole. Eeltoodust järeldub, et vastustaja kaebaja taotlust sisuliselt läbi ei vaadanud. Tõlgendades Rahandusministeeriumi
4. augusti
5. a kirja ning Korra sätteid koosmõjus saab järeldada, et vastustaja jättis kaebaja taotluse läbi vaatamata seoses sellega, et kaebajal puudus õigus taotleda Vabariigi Valitsuse omandireformi reservfondist raha eraldamist. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg 1 p 3 järgi võib haldusakti andmise menetlus lõppeda haldusorgani poolt taotluse läbi vaatamata jätmisega. Reeglina on taotluse läbi vaatamata jätmise alused sätestatud eriseaduses. Kord taotluse läbi vaatamata jätmise alust seoses taotluse esitamise õiguse puudumisega ei sätesta. Küll aga tuleb taotlusõiguse puudumist pidada üheks aluseks, mis õigustab taotluse HMS § 43 lg 1 p 3 alusel läbi vaatamata jätmist. Kohtu seisukohta toetab ka erialane õiguskirjandus. A. Aedmaa, E. Lopman, N. Parrest, I. Pilving, E. Vene „Haldusmenetluse käsiraamatus“

§ 121

lõikes 5 sätestatud õigust saada enda kasutusse eluruum, on vastustaja õigesti teavitanud kaebajat haldusorganist, kes on pädev kaebaja vastavat taotlust lahendama.

§ 121

lõikele 5 tuginedes on selleks kohalik omavalitsusüksus ehk käesoleval juhul Põhja-Tallinna Valitsus. Kaebaja eesmärgist lähtudes puudus Rahandusministeeriumil pädevus kaebaja

§ 121lõike 5 alusel esitatud taotluse lahendamiseks.

HMS § 15 lg 4 sätestab: „Kui taotluse lahendamine ei kuulu haldusorgani pädevusse, jätab haldusorgan taotluse läbi vaatamata, selgitades taotlejale, millise haldusorgani pädevusse asi kuulub, või edastab taotluse pädevale haldusorganile, teatades sellest taotlejale. Taotluse edastamisel pädevale haldusorganile hakkab asja lahendamise tähtaeg kulgema taotluse pädevasse haldusorganisse saabumise hetkest.“ Seega on kaebaja õigustatud pöörduma eluruumi saamiseks Põhja-Tallinna Valitsuse poole. Põhja-Tallinna Valitsuse poolt kohtule 25.11.2010 esitatud seletuse kohaselt on kaebaja jätkuvalt arvel munitsipaaleluruumi üürimist taotleva isikuna ning õigustatud eluruumi üürileandmist taotlema. Kuivõrd seletuse järgi on kaebajale vahepeal sündinud ka laps, omab kaebaja õigust üürida kahetoaline korter (t lk. 57-57 pöördel). Kohus nõustub Põhja-Tallinna Valitsusega selles, et eluruumide erastamine on käesolevaks ajaks lõppenud. Veelgi enam – kuivõrd Harju Maakohus on tuvastanud, et kaebaja XXX asuva eluruumi üürileping lõppes 01.07.2002 ning nimetatud üürileping ei kuulunud enam 6 pikendamisele, puudub kaebajal ka eluruum, mida erastada. Nõustuda tuleb Põhja-Tallinna Valitsusega ka selles, et

§ 121

lõikest 5 ei tulene, et kohalik omavalitsus peaks andma uue eluruumi endise üürniku omandisse, mitte kasutusse. Seega saab kaebaja nimetatud sätte alusel taotleda Põhja-Tallinna Valitsuselt vaid munitsipaaleluruumi üürileandmist, mitte eluruumi omandisse andmist. 17. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 7