← Eesti

3-10-2752/48

OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laat

§ 31lg 1 ja 4).

Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päev on

  1. märts
  2. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  3. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni
  4. detsembri
  5. a otsusega nr 4413 loeti endisel Harjumaal X vallas XX mõisast eraldatud maakoht „XXX“ endisel kinnistul nr XX asunud krunt (kinnistu nr 66) suurusega 13,12 ha ja põllumajanduslik inventar omandireformi objektiks. Õigustatud subjektideks tunnistati A.V. 1/2 mõttelises osas ja T. A. 1/2 mõttelises osas. Tallinna Linnavalitsuse
  6. novembri
  7. a korraldusega nr 4660-k,
  8. veebruari
  9. a korraldusega nr 426-k,
  10. aprilli
  11. a korraldusega nr 761-k,
  12. oktoobri
  13. a korraldusega nr 2209-k ning
  14. juuni
  15. a korraldusega nr 1501-k on kinnistust nr 66 kokku tagastatud 17 117 m2 ja kompenseeritud 49 588 m
  16. 1

(8)Tallinna Linnavalitsuse
  1. aprilli
  2. a korraldusega nr 622-k määrati kinnistul nr XX asuva seni tagastamata või kompenseerimata 64 495 m² suuruse õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuseks 452 239 krooni. Kompensatsioon määrati T. A.-le 1/2 mõttelise osa ja A. V.-le 1/2 mõttelise osa eest, kummalegi 226 119 krooni ja 50 senti (tl 10-11). KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  3. T. A. esitas
  4. oktoobril
  5. a kaebuse korralduse nr 622-k tühistamiseks osas, millega otsustati T. A.-le kompensatsiooni määramine. Kaebaja peab otsust õigusvastaseks järgmistel põhjustel: 1) kaebaja esitas avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamiseks. Kaevatava korraldusega on rikutud kaebaja õigust saada tagasi õigusvastaselt võõrandatud maa vastavalt maareformi seaduse (MRS) § 5 lg 1 p-le
  6. Kaebajale on selgusetu, millal muutus maa tagastamise taotluse menetlemine maa kompenseerimise menetluseks.
  7. detsembril 2005 küsis kaebaja linnavalitsuselt teavet maa tagastamise toimingute alustamise kohta.
  8. jaanuaril 2006 vastas Tallinna Linnaplaneerimise Amet, et vastavat maad taotletakse munitsipaalomandisse. Tallinna Maa-amet vastas
  9. jaanuaril 2006, et tagastamine sõltub Mustamäe linnaosa seni kehtestamata detailplaneeringust. Tallinna Maa-amet teatas
  10. detsembril 2006, et kaebaja poolt tagasi taotletud kinnistu alad taotletakse munitsipaalomandisse ning maa kompenseeritakse pärast munitsipaalomandisse andmise otsustamist. Harju Maavalitsus tagastas
  11. mail 2007 Tallinna Maa-ametile maa munitsipaalomandisse andmise taotlustoimikud, kuna kaebaja esitas maa munitsipaalomandisse andmisele vastuväited. Tallinna Maa-amet pöördus
  12. mail 2007 kirjaga Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poole küsimusega, kas endisel kinnistul nr 66 on võimalik moodustada eraldiseisvaid maaüksusi õigustatud subjektile tagastamiseks. Samas kirjas on nenditud, et nimetatud maa osas on maa tagastamise taotlused lõpuni lahendamata. Seega menetles Tallinna Linnavalitsus kaebaja taotlust maa tagastamiseks ning tegi ka vastavaid korraldusi; 2) vaidlustatud korralduse kohaselt lähtuti selle andmisel T. A.
  13. novembri
  14. a avaldusest, milles kaebaja palub kinnistu nr XX tagastamata maa kompenseerimist. Kaebaja selgitas Tallinna Linnavalitsusele
  15. märtsil 2010 kompensatsiooni määramise eelnõule esitatud vastuväidetes, et vastav avaldus puudutab maid, mida kaebajale ei tagastata. Linnavalitsuse töötaja soovitas kaebajale tulenevalt
  16. a seadusemuudatustest esitada maa kompenseerimise avaldus juhuks, kui tekib alus maa tagastamata jätmiseks. Linnavalitsuse töötaja kinnitas, et maa kompenseeritakse vaid juhul, kui esineb maa mittetagastamise alus, mida kinnitab ka Tallinna Maa-ameti
  17. detsembri
  18. a kiri. Muu tõlgenduse korral oleks linnavalitsus saanud koheselt maa kompenseerida, kuid linnavalitsus menetles maa tagastamise taotlust edasi; 3) maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 33 (RT I 2000, 54, 347, jõustunud
  19. juulil
  20. a) kohaselt on maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise avaldused esitatakse valla- või linnavalitsusele. Kuna käesolevas asjas ei ole kaebaja teinud notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise avaldust, ei saanud linnavalitsus tugineda kaebaja
  21. novembri
  22. a avaldusele ega teha maa kompenseerimise otsust. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud. 2
(8)VASTUSTAJA SEISUKOHT
  1. Tallinna Linnavalitsus vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata järgmistel põhjustel: 1) Vabariigi Valitsuse
  2. augusti
  3. a määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ning tõendite hindamise korra” punkti 30 kohaselt peab vara tagastamise või kompenseerimise avalduses olema väljendatud taotleja tahe selle kohta, kas ta soovib vara tagastamist või kompenseerimist. Vabariigi Valitsuse
  4. detsembri
  5. a määruse nr 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg” kehtiv redaktsioon annab õigustatud subjektile, kes on esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa täielikuks või osaliseks tagastamiseks ja kelle suhtes ei ole langetatud maa tagastamise otsust ning kelle jaoks on möödunud 1-kuuline tahte muutmise tähtaeg, õiguse oma avalduses väljendatud soovi muuta, asendades selle kompensatsiooni määramise sooviga. Kaebaja on oma
  6. novembri
  7. a avalduses selgelt väljendanud soovi saada maa tagastamise asemel selle eest kompensatsiooni. Vastustajale jääb selgusetuks, miks esitas kaebaja nimetatud avalduse tahte muutmiseks, kui kaebaja tegelikult tahet muuta ei soovinud, ning millisest hetkest on kaebaja oma tahet taaskord muutnud. Kaebaja
  8. märtsil 2010 esitatud vastuväidete näol on tegemist uue kaebaja tahte muutmise avaldusega, kuid õigusaktid ei võimalda muuta maa kompenseerimise taotlust maa tagastamise taotluseks; 2) kaebaja väide, et Tallinna Linnavalitsuse töötaja soovitas kaebajal esitada maa kompenseerimise avaldus juhuks, kui tekib alus maa tagastamata jätmiseks, on paljasõnaline ja tõendamata. Tallinna Linnavalitsuse töötaja võis selgitada seadusest tulenevat regulatsiooni, kuid seda ei saa siduda kaebaja
  9. novembril
  10. a esitatud avaldusega. Kaebaja tõlgendus, et Tallinna Maa-ameti
  11. detsembri
  12. a kirja kohaselt kompenseeritakse maa siis, kui esineb maa tagastamata jätmise alus, ei vasta tõele. Nimetatud kirjas on selgelt välja toodud, et õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseeritakse kaebajale pärast maa munitsipaalomandisse andmise otsustamist. Eeltoodu ei tähenda, et Tallinna Linnavalitsus oleks menetlenud kaebaja taotlust maa tagastamiseks. Samuti ei kinnita Tallinna Maa-ameti
  13. mai
  14. a kiri maaüksuste moodustamise võimalikkuse kohta, et Tallinna Linnavalitsus menetles kaebaja taotlust maa tagastamiseks. Nimetatud kiri oli tingitud vajadusest selgitada välja Tallinna Linnaplaneerimise Ameti seisukoht Harju maavanemale vastamiseks. Vastavas kirjas on esitatud õigustatud subjektide poolt maavanemale esitatud vastuväited, mitte Tallinna Maa-ameti seisukohad menetluse liigi osas; 3) kaebaja tõlgendus maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lg 33 kohta ei ole õige. Nimetatud sätte teine lause ütleb selgelt, et notariaalselt peab olema tõestatud tagastamisest või kompenseerimisest loobumise avaldus, kuna sellega loobub isik õigusvastaselt võõrandatud vara eest hüvitise saamisest. Sättest ei tulene kohustuslikku notariaalset vorminõuet tahte muutmise avaldusele. Seega ei pidanud kaebaja
  15. novembri
  16. a avaldus olema notariaalselt tõestatud; 4) kaebaja ja A. V.
  17. novembri
  18. a avaldus väljendab selgelt isikute tahet, nagu nõuab Vabariigi Valitsuse
  19. augusti
  20. a määrusega nr 161 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ning tõendite hindamise korra” punkt
  21. Isikute sellise tahte olemasolu avalduse esitamise hetkel kinnitab ka asjaolu, et A. V. ei ole vaidlustatud korralduse peale kaebust esitanud ning soovib kompensatsiooni väljamaksmist. 3
(8)Vastustaja palub jätta menetluskulud kaebuse esitaja kanda. KOHTU SEISUKOHT
  1. Vaidlust ei ole selle üle, et T. A. ja A. V.on esitanud avalduse kinnistu nr XX tagastamiseks (tl 7-8), mõlemad tunnistati nimetatud vara osas omandireformi õigustatud subjektiks ½ mõttelises osas ja eespool nimetatud avalduse alusel on T. A.-le ja A. V.-le kinnistust nr XX enne käesolevas asjas vaidlustatud korralduse andmist tagastatud 17 117 m2 ja kompenseeritud 49 588 m
  2. Enne
  3. novembrit
  4. a oli kaebajale ja A. V.-le kinnistust nr XX tagastamata või kompenseerimata veel 64 495 m2 õigusvastaselt võõrandatud maad. Tallinna Linnavalitsuse
  5. aprilli
  6. a korraldusega nr 622-k määrati T. A.-le ja A. V.-le nende
  7. novembri
  8. a avalduse alusel kompensatsioon, kummalegi ½ mõttelise osa eest 64 495 m2 suurusest õigusvastaselt võõrandatud maast, ja loeti sellega kinnistu nr XX maa tagastamise ja kompenseerimise taotlus lahendatuks. Praeguses asjas käib vaidlus selle üle, kas kaebuse esitaja T. A. väljendas
  9. novembri
  10. a avalduses tahet loobuda maa tagastamisest ja võtta vastu kompensatsioon, ning kui see oli nii, kas tahteavaldus on tühine notariaalse vormi nõude järgimata jätmise tõttu. Eeltoodust sõltub, kas Tallinna Linnavalitsus on maa tagastamise avalduse lahendamise asemel õigesti lahendanud maa kompenseerimise avalduse. I
  11. T. A. ja A. V. esitasid
  12. novembril
  13. a Tallinna Maa-ametile järgmise avalduse: „Palun meile kompenseerida endise kinnistu „XXX“ tagastamata maa-ala suurusega 64 765 m2“ (tl 17). T. A. väidab, et väljendas
  14. novembri
  15. a avalduses tahet üksnes selle maa kompenseerimiseks, mida ei ole võimalik tagastada, ning ei soovinud muuta maa tagastamise avaldust maa kompenseerimise avalduseks. Tallinna Linnavalitsus on korralduses nr 622-k lähtunud sellest, et T. A. soovis muuta maa tagastamise avalduse maa kompenseerimise avalduseks. Seega tuleb kindlaks teha, milline oli T. A. tahteavalduse tegelik mõte ja sisu. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 75 lg 1 kohaselt tuleb kindlale isikule tehtud tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.
  16. Vaidlusaluse avalduse tekstist ei ole kohtu arvates võimalik üheselt mõistetavalt välja lugeda, et T. A. soovis maa kompenseerimist üksnes tingimusel, et maad ei ole võimalik tagastada. Samuti hõlmab avalduses märgitud maa-ala suurus kogu avalduse kirjutamise ajal veel tagastamata või kompenseerimata maad. Teine avaldusele alla kirjutanud õigustatud subjekt, A. V., on esitanud korraldusest nr 622-k tulenevalt avalduse kompensatsiooni väljamaksmiseks. Seega esmapilgul näib, et T. A. väljendas avalduses tõepoolest tahet saada maa eest kompensatsiooni. Sellise järelduse vastu räägivad siiski alljärgnevad, avalduse esitamisele eelnenud ja järgnenud sündmused ning asjaolud.
  17. Asjas kogutud tõendite kohaselt pöördusid T. A. ja A. V.
  18. detsembril 2005 ühise järelepärimisega Tallinna Linnaplaneerimise Ameti ja Tallinna Maa-ameti poole, paludes teavet, kas ja millal saab alustada kinnistu nr 66 tagastamist (tl 14). Tallinna Linnaplaneerimise Amet vastas
  19. jaanuaril 2006, et kinnistu nr 66 ala läbib korruselamute vahelist õueala ning Mustamäe linnaosa veel kehtestamata üldplaneeringu kohaselt ei saa selles osas maad tagastada, vaid hoonestuse vaheline avalik ruum krunditakse ja taotletakse munitsipaalomandisse (tl 15). Tallinna Maa-ameti
  20. jaanuari
  21. a kirjast selgub, et maa tagastamine sõltub Mustamäe linnaosa seni kehtestamata detailplaneeringust; kui maad ei tagastata, siis see kompenseeritakse (tl 16). Seega 4
(8)
  1. a lõpus soovis T. A. selgesõnaliselt maa tagastamist ja tundis huvi menetluse viibimise põhjuste vastu ning vastustaja oli
  2. a jaanuaris seisukohal, et enne T. A.-le maa tagastamise otsustamist tuleb ära oodata Mustamäe linnaosa üldplaneering, sest üldplaneeringust ja maa munitsipaliseerimise ulatusest sõltus see, kas ja millises osas oli võimalik kinnistu nr XX maad tagastada.
  3. Kohtuistungil vande all üle kuulatud T. A. ütluste kohaselt kuulis ta
  4. aastal meedia vahendusel seadusemuudatustest ja sai meedia vahendatud teabest aru nii, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise õigustatud subjektil tuleb esitada avaldus kompensatsiooni saamiseks, muidu võib ilma jääda nii maast kui kompensatsioonist. Sellest teabest ajendatuna pöördus kaebuse esitaja
  5. novembril 2006 koos oma õe A. V.-ga Tallinna Linnavalitsuse ametniku M. R.-i poole küsimusega, kas on vaja kirjutada kompensatsiooni määramise avaldus või võib avalduse esitamisega oodata, kuni laheneb maa tagastamise küsimus. Linnavalitsuse ametniku soovitusel kirjutas kaebaja koos A. V.-ga linnavalitsuse ruumides avalduse, kusjuures avalduse teksti ütles kaebajale ette M. R.. T. A. väitel soovitas M. R. kirjutada avalduse igaks juhuks (tl 105). T. A. ütlusi ajakirjandusest teabe saamise, selle alusel linnavalitsuse ametniku poole pöördumise ja avalduse kirjutamise asjaolude kohta kinnitab põhimõtteliselt ka kohtuistungil tunnistajana üle kuulatud A. V. (tl 109). Kohtu arvates viitavad T. A. ja A. V. ütlused sellele, et kaebaja tegelik tahe ei olnud maa tagastamisest loobumine maa kompenseerimise kasuks. T. A. on küll kaebuse esitajana asja lahendamisest otseselt huvitatud isik ja A. V. on tema lähedane, kuid kohtul ei ole praegusel juhul alust pidada avalduse esitamisega seotud ütlusi ebausaldusväärseks määral, et need kaebaja tegeliku tahte väljaselgitamisel kõrvale jätta. Ka vastustaja möönis, et linnavalitsuse ametnik võis enne avalduse esitamist T. A.-le õigusaktide sisu selgitada (tl 64) ega ole väitnud, et kaebuses toodud ning kaebaja ja tunnistaja poolt kohtuistungil kinnitatud asjaolud on valed.
  6. Järgmisena tuleb välja selgitada, kas vastustaja asus pärast T. A.-lt avalduse saamist läbi viima kompenseerimismenetlust, nagu väidab vastustaja, või jätkas maa tagastamise menetlusega, nagu väidab kaebaja. Avalduse esitamisele järgnenud menetlus oli kohtule esitatud tõendite kohaselt järgmine. Tallinna Maa-amet teatas
  7. detsembril 2006 T. A.-le, et kaebaja poolt tagasi taotletud kinnistu alad taotletakse munitsipaalomandisse ning maa kompenseeritakse pärast munitsipaalomandisse andmise otsustamist. Kaebajale anti võimalus esitada oma arvamus ja vastuväited maa munitsipaalomandisse jätmise kohta (tl 18). Harju Maavalitsus tagastas
  8. mail 2007 Tallinna Maa-ametile maa munitsipaalomandisse andmise taotlustoimikud, kuna kaebaja esitas maa munitsipaalomandisse andmisele vastuväited (tl 19). Seejärel pöördus Tallinna Maaamet
  9. mail 2007 Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poole küsimusega, kas kinnistul nr XX on võimalik moodustada eraldiseisvaid maaüksusi õigustatud subjektile tagastamiseks. Samas kirjas on nenditud, et nimetatud maa osas on maa tagastamise taotlused lõpuni lahendamata (tl 20).
  10. novembril 2009 pöördus Tallinna Linnavaraameti maakorralduse osakonna juhataja M. P. T. A. esindaja poole e-kirjaga, milles küsis kaebaja „täpsustava avalduse“ järele „XXX“ (tl 95). T. A. esindaja selgitas kohtuistungil nimetatud e-kirjaga seonduvalt, et ajas T. A. nimel maa tagastamise asju ja selle käigus arutas M. P.-ga, millises osas on kinnistust nr XX veel võimalik maad tagastada ja milline osa tuleb kompenseerida (tl 102 pöördel). Vastustaja märkis, et kinnistu nr XX toimik võis olla M. P. käes seoses maa munitsipaliseerimise menetlusega (tl 102 pöördel). Seejärel esitas Tallinna Linnavaraamet T. A.-le
  11. veebruaril 2010 kinnistu nr XX eest kompensatsiooni määramise eelnõu ja T. A. esitas eelnõule
  12. märtsil 2010 vastuväited (tl 40). Tallinna Linnavaraamet teatas
  13. aprilli
  14. a kirjas, et jätab kaebaja vastuväited arvestamata ning jätkab kompenseerimismenetlusega (tl 41). Tallinna Linnavalitsus võttis kompensatsiooni määramise korralduse nr 622-k vastu
  15. aprillil 2010 (tl 43). 5
(8)Kohtu arvates ei saa eeltoodust järeldada, et pärast vaidlusaluse avalduse esitamist alustas vastustaja maa kompenseerimise menetlust. MRS § 6 lg 2 punkti 1 kohaselt ei tagastata maad, kui õigustatud subjekt ei nõua maa tagastamist, vaid soovib selle kompenseerimist. MRS § 13 sätestab, et kui maad ei tagastata kas osaliselt või tervikuna, kompenseeritakse see maa hindamise seadusega ettenähtud korras. Sama tuleneb omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 3 punktist 1 ja § 13 lõikest
  1. Vabariigi Valitsuse
  2. juuli
  3. a määruse nr 216 „Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise kord“ punkti 7 kohaselt alustatakse vara kompenseerimise menetlust siis, kui õigustatud subjekt taotleb vara kompenseerimist, kui vara on hävinud, kui vara ei kuulu vastavalt seadusele tagastamisele või kui seadus näeb ette ainult vara kompenseerimist. Sama määruse punkti 8 kohaselt seisneb vara kompenseerimise menetluse alustamine seisukoha võtmises, et vara kuulub vastavalt seadusele riigi poolt kompenseerimisele, ning korralduse andmises asuda kompenseeritava vara maksumuse ja kompensatsiooni määramisele. Õigusvastaselt võõrandatud vara eest kompensatsiooni määramise korra punkt 14 sätestab, et kui õigustatud subjekt on esitanud taotluse vara tagastamiseks, mis vastavalt ORAS § 12 alusel tagastamisele ei kuulu, peab kohaliku omavalitsuse täitevorgan andma korralduse taotluse rahuldamata jätmise kohta, viidates ORAS § 12 vastavatele lõigetele ja punktidele või maareformi seaduse paragrahvi 6 lõike 2 vastavatele punktidele. Nimetatud korraldus peab sisaldama ka kohaliku omavalitsuse täitevorgani otsust kompenseerimismenetluse alustamise või sellest keeldumise kohta. Seejärel toimub nimetatud määruse kohaselt kompenseeritava vara maksumuse määramine (p 18-29), kompensatsiooni määramine (p 30-36) ja kompensatsiooni väljamaksmine (p 37-371). Seega oleks vastustaja pidanud T. A.
  4. novembri
  5. a avalduse saamise järel otsustama maa tagastamisest keeldumise MRS § 6 lg 2 p 1 alusel ja seejärel alustama kompenseerimismenetlust. Sellist otsust vastustaja ei teinud. Vaidlust ei ole ka selles, et kaebajat kaasati jätkuvalt haldusmenetlusse seoses maa munitsipaliseerimisega. Vastustaja väidab, et kaasamist maa munitsipaliseerimise menetlusse tehti hea halduse põhimõttest tulenevalt. Kohus leiab, et kui vastustaja tõepoolest käsitles algusest peale T. A. avaldust maa kompenseerimise avaldusena, on arusaamatu, miks sellegipoolest jätkati mitme aasta pikkust menetlust, samas kui oli olemas alus maa tagastamise taotluse rahuldamata jätmiseks MRS § 6 lg 2 p 1 alusel ning kompensatsiooni määramiseks, mille järel oleks omakorda saanud otsustada ka maa munitsipaalomandisse andmise, kui muud tingimused selleks olid täidetud (vt Vabariigi Valitsuse
  6. juuni
  7. a määrus nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“). Haldusmenetluse seaduse § 5 lg 2 kohaselt viiakse haldusmenetlus läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule. Seega ei ole hea halduse põhimõttega kooskõlas menetlusosaliste eesmärgitu menetlusse kaasamine, sest see võib isikut eksitada ja tekitada talle põhjendamatuid kulutusi. Arvestades vastustaja viiteid hea halduse põhimõtete järgmisele puudub kohtul alus arvata, et vastustaja HMS § 5 lg-s 2 sätestatut ei teadnud. Kohus märgib, et isegi kui vastustaja erinevate asutuste (Tallinna Linnaplaneerimise Amet, Maa-amet) või nende erinevate osakondade vahel info avalduse esitamisest õigeaegselt või korrektselt ei liikunud, tuleb seda riski praegusel juhul kanda vastustajal, mitte kaebajal. Oma asutuste või osakondade vahelise teabevahetuse sujuva korralduse kohustus oli vastustajal endal, eriti arvestades, et kõik maa tagastamist või kompenseerimist puudutavad tõendid tuleb koguda ühte toimikusse. Seetõttu peab kohus pigem usutavaks, et vastustaja käsitles T. A. avaldust esialgu samamoodi nagu T. A. ning alles hiljem andis sellele teistsuguse tähenduse.
  8. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et asjas kogutud tõendid ei kinnita vastustaja seisukohta, mille kohaselt kaebaja loobus
  9. a novembris esitatud avaldusega maa tagastamisest ja otsustas vastu võtta kompensatsiooni. Kaebaja ega vastustaja ei asunud kohe pärast T. A.
  10. novembri
  11. a avalduse esitamist käituma viisil, nagu oleks T. A. esitanud maa tagastamisest loobumise avalduse. Seetõttu loeb kohus tuvastatuks, et kaebaja tegelik tahe ei olnud maa tagastamise avaldusest loobumine maa kompenseerimise kasuks ning see pidi olema teada ka vastustajale. 6
(8)II
  1. Kuid isegi kui lugeda tuvastaks, et kaebaja väljendas
  2. novembri
  3. a avalduses tahet loobuda maa tagastamisest ja võtta vastu kompensatsioon, ei saanud vastustaja sellest vaidlustatud korralduse andmisel lähtuda, sest maa tagastamist loobumise tahteavaldus oleks sellisel juhul tühine notariaalse vormi nõude järgmise tõttu.
  4. Teise maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (RT I 2000, 54, 347) §-ga 23, muudeti maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (RT I 1996, 36, 738; /…/1999, 95, 840) § 16 lõiget 33 ja sõnastati see järgmiselt: „Maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil on kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise avaldused esitatakse valla- või linnavalitsusele.“ Kohtu arvates tuleneb nimetatud sätte esimese lausest, et kui õigustatud subjekt on esitanud avalduse maa tagastamiseks, võib ta kuni avalduse lahendamiseni loobuda maa tagastamisest maa kompenseerimise kasuks või loobuda ka maa kompenseerimisest. Sama sätte teist lauset ei saa tõlgendada eraldiseisvana esimesest lausest ja seetõttu kohaldub notariaalse vormi nõue mõlemale esimeses lauses nimetatud olukorrale. Tsiteeritud säte lisati seadusesse IX Riigikogu 343 SE teise lugemise käigus ning Riigikogu
  5. juuni
  6. a istungi stenogrammist leiab normi kehtestamise põhjuste kohta järgmise selgituse: „Maa tagastamise õigustatud subjekt võib teatud juhtudel ka maa tagasisaamisest loobuda ja võtta kompensatsiooni, kuid ainult selle ajani, kui omavalitsus või maavanem ei ole maa tagastamise küsimust otsustanud. Nii et teatud valik on inimestel lihtsama variandi kasuks veel olemas. Mõnikord on seda tarvis.” Kaebaja märgib ka õigesti, et maa tagastamisest loobumine maa kompenseerimise kasuks võib isiku jaoks samuti olla koormav (nt võib olla kompensatsioon oluliselt väiksem võrreldes sellega, kui kaebaja saab tagastatud maad kasutada tulu teenimiseks või võõrandab maa hiljem turuhinnaga). Sätte sõnastust ja kujunemist arvestades ei pea kohus seetõttu õigeks vastustaja tõlgendust, mille kohaselt notariaalse vormi nõue kohaldub üksnes juhul, kui õigustatud subjekt loobub oma avaldusest lõplikult ilma õigusvastaselt võõrandatud vara eest mingit hüvitist saamata.
  7. Vastustaja viidatud Vabariigi Valitsuse
  8. detsembri
  9. a määrus nr 487 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduste muutmise tähtaeg“ ei ole praegusel juhul asjakohane. Nimetatud määruse punkt 1 sätestab järgmist: „Kehtestada, et omandireformi õigustatud subjektil, kes on esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks või kompenseerimiseks, on õigus avalduses märgitud soovi muuta ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist, teatades sellest kirjalikult vara asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile. Õigustatud subjektil, kes on kätte saanud subjektiks tunnistamise otsuse enne käesoleva määruse kehtestamist, on õigus avalduses märgitud soovi muuta kuni
  10. märtsini
  11. a., teatades sellest kirjalikult vara asukoha järgsele kohaliku omavalitsuse täitevorganile.“ Sama määruse punkt 2 sätestab järgmist: „Tulenevalt "Maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse" (RT I 1996, 36, 738) paragrahvi 16 lõikest 2 on õigustatud subjektil, kes on esitanud avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa täielikuks või osaliseks tagastamiseks ja kelle suhtes ei ole langetatud maa tagastamise otsust ning kelle jaoks on möödunud käesoleva määruse punktis 1 sätestatud tähtaeg, õigus oma avalduses väljendatud soovi muuta ja asendada see kompensatsiooni määramise sooviga või võtta esitatud avaldus kuni
  12. jaanuarini
  13. a. tagasi. Taotlus avalduses väljendatud soovi muutmiseks või avalduse tagasivõtmiseks esitatakse kirjalikult maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele.“ Määrus nr 7
(8)487 on kehtestatud ORAS § 16 alusel, mille
  1. lõike kohaselt on õigustatud subjektil on õigus avalduses märgitud taotlust muuta ühe kuu jooksul pärast subjektiks tunnistamise otsuse kättesaamist. Kui tagastatavaks varaks on elamu ja selle juurde kuuluv maa või ehitise omaniku poolt kasutatav maa, mida maa ostueesõigusega erastamisel ei loeta ehitise teenindamiseks vajaliku maa hulka, on õigustatud subjektil õigus kuni tagastamisotsuse vastuvõtmiseni muuta tagastamistaotlus kompenseerimistaotluseks. Kohus on seisukohal, et ORAS § 16 lõike 4 ja määruse nr 487 peamine eesmärk oli kehtestada tähtaeg, mille jooksul oli õigustatud subjektil võimalik esialgset avaldust muuta. T. A.
  2. novembri
  3. a avalduse esitamise ajal olid määruse mõlemas punktis nimetatud tähtajad möödas. Seega tuli tahteavalduse muutmisele kohaldada käesoleva otsuse punktis 12 tsiteeritud, määrusega nr 487 võrreldes hilisemaid ja seaduse tasemel kehtestatud erinorme, mis võimaldasid kaebajal tahet muuta kuni maa tagastamise otsuse tegemiseni, kuid kehtestasid sellele lisaks notariaalse vormi nõude. III
  4. Tallinna Linnavalitsus lähtus
  5. aprilli
  6. a korralduse nr 622-k andmisel sellest, et T. A. taotles maa kompenseerimist. Kohtu eespool toodud põhjendusi arvestades on korraldus T. A. puudutavas osas õigusvastane, sest vastustaja ei ole arvestanud korralduse andmisel kaebaja tegelikku tahet, mis pidi olema vastustajale teada (otsuse p 5-10). Ja isegi kui kaebaja tegelik tahe oli maa tagastamisest loobuda ja võtta vastu kompensatsioon, on vastustaja lähtunud korralduse andmisel T. A. tahteavaldusest, mis on notariaalse vormi nõude järgimata jätmise tõttu tühine (otsuse p 11-13; vt ka Riigikohtu
  7. märtsi
  8. a otsust haldusasjas nr 3-3-1-17-02, p 11). Mõlemal juhul on tegemist rikkumisega, mis tõi kaasa ebaõige otsuse vastuvõtmise. T. A. kaebus tuleb seega rahuldada ja korraldus tühistada T. A.-le kompensatsiooni määramist puudutavas osas. Kohustamistaotlust T. A. esitada ei soovinud (tl 58), seetõttu ei tee kohus Tallinna Linnavalitsusele ettekirjutust menetluse jätkamiseks või uue otsuse vastuvõtmiseks. 15.

§ 92

sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja menetluskulud (riigilõiv ja õigusabikulud) on kokku 1528,75 eurot, mille kohta on esitatud kuludokumendid (tl 96-99). Õigusabikulude tasumise kohta on esitatud konto väljavõte (tl 100-101) ja riigilõivu tasumise kohta maksekorraldus (tl 24). Kohtu arvates on menetluskulud asja mahtu ja keerukust arvestades mõistliku suurusega ja need tuleb vastustajalt T. A. kasuks tervikuna välja mõista. Monika Laatsit 8

(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.