(9)Vaidlust ei ole selle üle, et

1. detsembril
2. a. esitas hageja kostjale internetikeskkonnas laenutaotluse 1000 krooni saamiseks 30 päevaks, täites sellele eelnevalt kostja poolt koostatud küsimustiku;
3. detsembril
4. a. rahuldas kostja hageja laenutaotluse ja kandis hagejale 1000 krooni üle. Laenulepingu tingimuste kohaselt pidi hageja tagastama laenusumma 1000 krooni koos intressiga summas 200 krooni, seega kokku 1200 krooni
5. jaanuaril
6. a.; lepingu järgi oli krediidi kulukuse määr aasta kohta 791, 61%, intressimäär aasta kohta oli 240%. Vaidlust ei ole ka selle üle, et TsÜS § 86 lg. 3 lauses 2 märgitud Eesti Panga viimati avaldatud keskmine krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr sel ajal oli 28, 7% aastas ning et vaidlusaluse laenu krediidi kulukuse määr ületas seda enam kui kolm korda. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et hageja on laenu tagastanud ja intressi maksnud kostjale kooskõlas lepingu tingimustega. Hagis taotles hageja laenulepingu tühisuse tuvastamist põhjendusel, et vaidlusaluse laenulepingu krediidi kulukuse määra suurus on vastuolus heade kommetega sellest tulenevalt, et see ületab Eesti Panga poolt avaldatud määra enam kui kolm korda. Muudele tehingu tühisusele alust anda võivatele faktilistele asjaoludele hageja oma nõuet põhjendades ei tuginenud. Niisuguse nõude puhul võiks nõudenormiks olla TsÜS § 86 lg. 2, mille kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kui tehingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse sama paragrahvi lg. 3 lause 1 järgi, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajaduses, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Riigikohus on samas asjas tehtud lahendis (3-2-1-49-11) selgitanud, et osundatud normide kohaselt tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. Tõendamiskohustus lasub üldjuhul poolel, kes tehingu tühisusele tugineb. Soorituste väärtuste vahe tõendamiseks tuleb poolel näidata võrreldavate soorituste objektiivsete väärtuste vahet, seega käibes tavapärast vastet tühistatava tehingu suhtes, mitte aga ühe poole subjektiivset huvi tehingu väärtuse vastu. Vastastikuste soorituste väärtuste heade kommete vastaselt tasakaalust väljasolekut peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tuginev isik. Tõendamiskohustus on tühisusele tugineva isiku kasuks TsÜS § 86 lg. 3 lause 2 järgi ümber pööratud tarbijakrediidilepingutes, mille puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas siis, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Samas on tühisusele tugineval isikul võimalik esile tuua asjaolud, mille esinemisel võib soorituste vahe olla heade kommete vastaselt ebaproportsionaalselt tasakaalust väljas ka siis, kui tarbijakrediidilepingu kulukuse määra ja Eesti Panga viimati avaldatud keskmise krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra vahe on väiksem. Lepinguvabaduse põhimõtet järgides on teisel poolel aga võimalik tõendada, et lepingupooltele ei ole olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokku lepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui TsÜS § 86 lg. 3 lauses 2 nimetatud määr. Riigikohus märkis oma lahendis veel, et tehingu tühisuse eelduseks TsÜS § 86 lõigete 2 ja 3 järgi on ka tehingu tegemine ühe poole poolt tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Sundolukorda ei olnud, kui isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, sest talle oli tehingu väärtus ükskõik. Kohus peab 6

(9)kontrollima, kas tühisusele tuginev pool on nimetanud ja tõendanud vähemalt ühe TsÜS § 86 lõikes 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava täiendava asjaolu. Arvestada tuleb, et mida rohkem on vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas või mida ebasoodsamad on lepingutingimused, seda vähem on alust arvata, et mõistlik isik oleks sundolukorrata sellise lepingu sõlminud. Lepingu tühisusele tuginev isik peab siiski välja tooma, milles tema sundolukord seisnes. Maakohtu otsusest seda ei selgu. Riigikohtu otsuse kohaselt on kolmandaks eelduseks tehingu tühisuse tuvastamisel TsÜS § 86 lõigete 2 ja 3 järgi soodustatud isiku teadmine tehingu teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Sellist teise poolt teadmist peab üldjuhul tõendama tehingu tühisusele tugineja. Osundatud paragrahvi lõikes 3 muudetakse tõendamiskoormist tühisusele tugineda sooviva isiku kasuks juhul, kui poolte soorituskohustuste väärtuse vahe on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas ja sel juhul peab tehingu kehtivusest huvitatud isik tõendama, et ta teise poole sundolukorrast ei teadnud ega pidanudki teadma. Seda, kas majandustegevuses tegutsev krediidiandja on olnud piisavalt hoolas, hindamaks teise poole sundolukorda, tuleb hinnata. Asja lahendamiseks tuleb seega vastavalt Riigikohtu selgitustele kõigepealt tuvastada, kas vaidlusaluse laenulepingu vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Et tegemist on tarbijakrediidiga ja lepingus kokku lepitud krediidi kulukuse määr (791, 61%) ületas enam kui kolm korda Eesti Panga poolt viimati enne lepingu sõlmimist avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra (28, 7%), siis tuleb vastavalt TsÜS § 86 lg. 3 lausele 2 eeldada, et vaidlusaluses laenulepingus olid vastastikuste kohustuste väärtused heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seda eeldust oli kostjal siiski võimalik ümber lükata. Põhjendades oma väidet, et vaidlusaluses laenulepingus kokku lepitud vastastikuste kohustuste väärtus ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, selgitas kostja apellatsioonikohtu istungil, et sarnaste tagatiseta ja lühikeseks tähtajaks antud väikelaenu lepingute puhul kohaldasid ka teised väikelaenuandjad sarnaseid lepingutingimusi, nimetades konkreetselt Kredit24. Hageja esindaja pidas võimalikuks asjaolu, et Kredit24 sarnastel tingimustel laenu andis, kuid ei võtnud omaks, nagu oleks see praktika olnud üldisem. Kolleegium leiab, et teadmata, kuipalju oli vaidlusalusel ajal sarnaste laenude andjaid ja seda, millistel tingimustel täpsemalt krediiditurul laenu anti, ei saa otsustada selle üle, millistel laenutingimustel turul tagatiseta lühiajalisi väikelaenu lepinguid sõlmiti ja seega, milline oli taolisele tehingule käibes tavapärane vaste. Et eespooltoodust tulenevalt pidi kostja tõendama, et tehingus kokkulepitu vastas käibes taolistes tehingutes tavapäraselt kokkulepitule, kostja aga ei esitanud piisavaid andmeid, mille põhjal selle üle saaks otsustada, samuti tõendeid, mis neid kinnitaksid, siis ei ole kostja seadusest tulenevat eeldust ümber lükanud ja lugeda tuleb, et vaidlusaluses laenulepingus on poolte vastastikuste kohustuste väärtused heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Et laenuleping oleks heade kommete vastasuse tõttu tühine, pidi aga hagejal esinema laenu võtmiseks ka erakorraline vajadus, sõltuvussuhe, kogenematus või muu selline asjaolu, mida Riigikohus oma lahendis on nimetanud sundolukorraks. Maakohtu menetluses ei tuginenud hageja väitele, nagu oleks ta laenulepingu sõlminud sundolukorras, ega toonud ka esile ühtki faktilist asjaolu, millest tema TsÜS § 86 lg. 2 kohane sundolukord võiks nähtuda. Vaatamata sellele, et ringkonnakohus tegi hagejale korduvalt ettepaneku apellatsioonkaebusele vastata, arvestades ka Riigikohtu lahendis märgitut (tl. 146, 148), ei pidanud hageja vajalikuks isegi kirjalikku vastust esitada (tl. 149), oma sundolukorda iseloomustavate asjaolude esiletoomisest rääkimata. Ringkonnakohus oli hagejale muuhulgas selgitanud, et kui tal on keeruline kaebusele vastata, on tal võimalik võtta professionaalne esindaja (kes hagejal maakohtu menetluses on ka olnud) ning majanduslike raskuste korral on tal võimalik taotleda riigipoolset menetlusabi (tl. 149). Hageja siiski ka menetlusabi ei taotlenud. 7

(9)Apellatsioonikohtu istungile ilmus hageja lepinguline esindaja, kellel ei olnud selget ülevaadet hageja olukorrast vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal. Nii ei teadnud hageja esindaja, näiteks, selgitada isegi hageja perekonna koosseisu, väites vaid, et vist on tegemist üksikemaga, kellel on kaks alaealist last. Hageja esindaja väitis küll, et hageja oli laenu võttes sundolukorras, kuna jõulude järgselt oli raha otsas ja lastele oli vaja osta talveriideid. Samuti leidis hageja esindaja, et hageja on noor 25-aastane keskharidusega daam, kes sisuliselt teeb sekretäritööd ja kel puudus varasem laenu võtmise kogemus. Hageja esindaja väitis veel, et hageja netopalk oli 9000 krooni kuus ning et seoses jõulude ajal tekkinud ülekuluga oli tal lühiajaliselt kiiresti vaja raha juurde saada – niisugust riigi keskmise sissetulekuga inimese vajadust pidaski esindaja sundolukorraks TsÜS § 86 lg. 2 mõttes. Kostja leidis ringkonnakohtu istungil hageja poole väidetele vastates, et hagejal ei olnud laenu võtmiseks sundolukorda. Kostja väitel ei olnud hageja laenu võttes kogenematu: paaripäevase vahega võttis ta 2009. a. lõpul laenu lisaks kostjale samas summas ka teiselt laenuandjalt – Kredit24-lt – ning esitas juba järgmise aasta alguses kohtusse hagi mõlema laenuandja vastu lepingute tühisuse tuvastamiseks. Ka juhiabi töö, mida hageja teeb, eeldab temalt teatud kogemust. Peale selle on hageja mitme äriühingu osanik ja juhatuse liige, seega peab tal olema kogemusi ka ärivallas. Kostja ei nõustunud ka sellega, nagu oleks hageja võtnud laenu hädavajadusest: hädavajaduse korral oleks olnud võimalik võtta laenu vajaminevas summas ühelt laenuandjalt, hageja võttis aga laenu kahelt krediidiandjalt ning läks seejärel kohe kohtusse ja taolisest käitumisest võib järeldada, et hageja eesmärgiks laenu võtmisel oligi lepinguid vaidlustada. Hageja poolt enne laenu võtmist täidetud ankeedist nähtub, et tema netosisstulek on 9000 krooni ja igakuised väljaminekud 1000 krooni, niisugused asjaolud ei anna samuti alust eeldada hageja sundolukorda. Kostja ei saa eeldada, et hageja ei täida ankeeti ausalt. Kahtlusi tekitab väide lastele riiete ostmise vajaduse kohta. Kostja leidis ka, et hageja käitumisest võib järeldada, et hagejale ei olnud krediidikulukuse määr oluline, sest laenu küsis hageja summas 1000 krooni, mis on väga väike summa, laenu sai ta kiiresti ja tagasi tuli tal maksta 1200 krooni. Kui hagejale ei oleks see sobinud, oleks tal olnud võimalik saada laenu muul moel, näiteks, pangalt krediitkaarti võttes – tema sissetulekut arvestades oleks see olnud reaalne. Kolleegium leiab, et hageja ei ole põhjendanud ega tõendanud, nagu oleks ta olnud vaidlusalust laenu võttes sundolukorras TsÜS § 86 lg. 2 mõttes. Kõigepealt ei ole hageja sellele asjaolule seaduses ettenähtud korras oma nõude alusena üldse tuginenud.

(9)ei oleks need ikkagi andnud piisavat alust järeldusele hageja sundolukorra kohta vaidlusaluse laenu võtmisel. Nii ei saa nõustuda hageja esindajaga, nagu saaks TsÜS § 86 lg. 2 mõttes sundolukorras olevaks pidada igat riigi keskmist sissetulekut saavat inimest, kellel on (olenemata põhjusest) tekkinud ülekulu ja kes lühiajaliselt vajab väikest lisaraha, sest niisugust olukorda ei saa iseenesest pidada erakorraliseks, millele osundatud paragrahvis märgitud asjaolud viitavad. Ainuüksi üldsõnalisest väitest lastele talveriiete ostmise vajaduse kohta ei saa taolist sundolukorda samuti järeldada, seda enam, et kuna laenu võeti

1. detsembril, s. o. keset talve, siis oleks tulnud niisugust hädavajadust täiendavalt põhjendada. Taolist vajadust hageja pool kohtuistungil vaatamata kohtupoolsele tähelepanu juhtimisele ei põhjendanud, mööndes, et tegelikult oli hagejal raha jõulude ajal lihtsalt ära kulunud. Hageja esindaja on isegi väitnud, et hagejale laenu andes ei olnud kostjal mingit riski, sest hagejal oli korralik palk ja kinnistu näol ka muud vara, seega ei saanud aga laenu võtmise põhjuseks olla hageja äärmuslikult raske majanduslik olukord, mida teatud asjaolude koosmõjus võiks pidada tema sundolukorraks. Kolleegium leiab, et võetud laenu ja intressi suurus, aga ka 9000 krooni suurune igakuine netosissetulek, millest hagejal oli võimalik laenatud 1000 krooni koos intressiga järgneva kuu jooksul laenuandjale tagastada, osundab samuti pigem sellele, et hagejale ei olnud tehingu väärtus oluline. Ainuüksi hageja vanus – 25 aastat – ja keskharidus ei anna alust pidada teda kogenematuks; asjaolud, et hageja töötas juhi abina, et ta on ja on olnud mitme äriühingu asutajaks, osanikuks ning juhatuse liikmeks, osundavad aga vastupidiselt sellele, et hagejal on kogemusi ka ärivallas. Kohtute dokumendiregistri andmetel on hageja poolt MCB Finance Estonia OÜ (kaubamärk Kredit24) vastu tehingu tühisuse tuvastamiseks hagi esitamine registreeritud
2. detsembril
3. a., seega kaks päeva pärast vaidlusaluses asjas kostjalt laenu võtmist. Hagi esitamise aega arvestades on ülimalt tõenäoline, et laenu sellelt teiselt laenuandjalt võttis hageja enne kostjalt laenu võtmist. Kirjeldatud asjaolud viitavad selgelt sellele, et hagejal oli mitte üksnes laenu võtmiseks piisav elu- ja ärikogemus, vaid et tal oli kogemusi ka seoses väikelaenu võtmise ja selle vaidlustamisega. Et eespooltoodud põhjendusel ei olnud hagejal vaidlusaluse laenu võtmiseks TsÜS § 86 lg. 2 kohaldamise eelduseks olevat sundolukorda, jääb hagi laenulepingu tühisuse tuvastamiseks rahuldamata ja küsimust ei kerki sellest, kas laenuandja laenuvõtja sundolukorrast teadis või teadma pidi. Tegemist on tuvastushagiga, mille puhul tsiviilasja hind on 200 krooni (12, 78 eurot), sest tehingu tühisuse korral vabaneks hageja selles ulatuses kokkulepitud intressi maksmisest ja seega on 200 krooni hüve, mida hageja oleks eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral (