KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 29. märts 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2971 Haldusasi A. A. ja M. A. kaebused Õ

) alusel (tl. 55-59), märkides ümberasumiskahjuna ka Tallinnas XX-11 asuva vara väärtuse, samuti kinnitavad esitatud tõendid, et Saksamaa pädevad ametivõimud on A. A. taotluse alusel välja arvutanud kahju suuruse, määrates Tallinnas XX-11 (endine XX-XX) vara normaalväärtuseks 115 551 riigimarka (tl. 61-65), ent ükski esitatud tõend ei kinnita selle kahju eest kompensatsiooni määramist ega kaugeltki mitte selle väljamaksmist. Vaidlustatud otsuses on komisjon lubamatult lähtunud eeldusest, et sellistel asjaoludel oli kompensatsiooni väljamaksmine tõenäoline. See, kas mõnele teisele ümberasunud isikule mõne teise objekti mahajäämisega seotud ümberasumiskahjud hüvitati või mitte, samuti see, kas või kui suures ulatuses on Saksamaa Liitvabariik väidetavalt selliseid kahjuhüvitisi välja maksnud, ei oma konkreetse vara tagastamise avalduse läbivaatamisel mingisugust tähtsust. Väär on vastustaja väide, et lõplik otsus kahju hüvitamiseks on tehtud 30. septembril 1964. Nimetatud kuupäeval on Bonni linna Hüvitiste amet (Stadt Bonn Ausgleichsamt) teinud otsuse kahju kindlakstegemise kohta (tl. 65). Tegemist ei ole otsusega hüvitise määramise kohta. Eelpool nimetatud Saksa Liitvabariigi õigusaktist

-st tulenevalt ei kuulunud hüvitamisele mitte sugugi kindlaks tehtud ümberasumiskahju suurus, vaid

§-i 246 kohaselt liigitati kannatanud kahju suuruse järgi kahjugruppidesse ning hüvitise suurus määrati vastavalt kahjugrupile.

§-s 250 sätestati, et põhihüvitise nõude väljamõistmine ja selle põhisumma tehakse kahjukannatanule teatavaks ning §-st 251 tulenes, et põhihüvituse taotlus täidetakse kahjukannatanule määratud põhisumma ulatuses ning põhisummale lisandub alates 1. jaanuarist 1953 intressilisa 1% iga alanud veerandaasta kohta. Samas sätestati ka võimalus hüvitada nõude summa osamaksetena. Eeltoodud

sätetest tuleneb üheselt, et 5 lisaks kahju suuruse kindlaksmääramisele pidi Saksamaa Liitvabariigi pädev ametiasutus tegema ka otsuse hüvitise määramise kohta ning pidama dokumenteeritud arvestust ka hüvitise väljamaksmise kohta. Ühtegi tõendit A. A. pärijatele ei hüvitise määramise ega väljamaksmise kohta, nagu juba öeldud, ei ole vastustajal õnnestunud leida. Nii nagu isiku tunnistamisel omandireformi õigustatud subjektiks, mingisuguse vara tunnistamisel omandireformi objektiks või vara õigusvastase võõrandamise aegse omaniku kindlakstegemisel ei saa Eesti omandireformiseaduste kohaselt tugineda eeldustele või arvamustele selle kohta, kuidas mingisugused sündmused üldiselt toimuda võisid, ei saa eeldustele või arvamustele tugineda ka vara tagastamise avalduse rahuldamata jätmisel ORAS § 17 lg 5 alusel. Põhjusi, miks kompensatsioon pärast ümberasumiskahjude suuruse kindlaks tegemist siiski määramata või välja maksmata jäi, võib olla väga erinevaid. Oletused selle kohta, kas või mismoodi A. A. pärijad Saksamaa ametivõimudega pärast 30. septembri 1964 aastal tehtud kahju suuruse kindlaksmääramise otsuse tegemist suhtlesid, nagu ka oletused selle kohta, millised sündmused loogiliselt võttes võisid sellele otsusele järgneda, ei oma asjas mingisugust tähtsust, kuna miski ei kinnita, et kompensatsiooni oleks reaalselt makstud. Riigikohtu otsuses haldusasjas nr 3-3-1-84-09 leiti, et välisriikide poolt omandireformi õigustatud subjektidele makstud kompensatsioonid tuleb ORAS § 17 lg 5 kohaldamisalasse arvata eelkõige seepärast, et omandireform ei tooks kaasa rikastumist. Rikastumisest saaks rääkida üksnes juhul kui isik oleks kompensatsiooni reaalselt saanud. Seda kinnitab ka Riigikohtu poolt sedastatu, et kompensatsiooniks ORAS § 17 lg 5 mõistes ei oleks varaline õigus, mis seisnes asja kasutusse saamises õigusega saada see hiljem enda omandisse, kui isikul hiljem omandiõigust asjale ei tekkinud. Samast loogikast lähtudes ei saa ORAS § 17 lg 5 mõistes kompenseerimiseks pidada seda, et välisriigi õigusest tulenes konkreetsele isikule subjektiivne õigus mingisugust kompensatsiooni saada, samuti ei saa kompenseerimisena käsitada kompensatsiooni taotlemist, sellise taotluse menetlemist ega kompensatsiooni maksmisele eelnenud eelhaldusaktide väljaandmist või kättetoimetamist. ORAS § 17 lg 5 kohaldamine eeldab ümberlükkamatuid tõendeid selle kohta, et konkreetne isik on kompensatsioonina saanud reaalselt kas raha või omandiõiguse mingisugusele varale või varalisele õigusele. Tõendiks kompensatsiooni maksmise kohta ei saa olla professor P. J. sellekohane arvamus. Vara tagastamise toimikusse, mille vastustaja kohtule esitas, on vastav arvamus lisatud, ent sellestki ei selgu, milliste tõendite pinnalt on tehtud järeldus kompensatsiooni maksmise kohta. Arvamuses on küll märgitud, et A. A.-le on makstud Poolas 270 000 riigimarga suurune kompensatsioon, ent puuduvad igasugused tõendid, et sellel võis olla mingisugune seos Tallinnasse maha jäänud varaga. P. J. arvamus, et see pidi hõlmama ka kompensatsiooni Tallinna XX-11 vara eest, on alusetu ja tõendamata, liiatigi ka kummaline olukorras, kus

alusel tehti otsus kahju kindlaksmääramise kohta alles

1. aastal. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjonil ei olnud alust A. A. ja M. A. avalduse rahuldamata jätmiseks ORAS § 17 lg 5 alusel.
2. Lisaks eeltoodule on kohus seisukohal, et vaidlusalune komisjoni otsus on õigusvastane ja tuleks tühistada ka sõltumata asjas kogutud tõenditele antavast hinnangust, kuivõrd Saksamaa Liitvabariigi Gesetz über den Lastenausgleich’i (

) alusel Eestist Saksamaale ümber asunud isikutele makstud kompensatsioonid ei saa põhimõtteliselt välistada omandireformi objektiks oleva vara tagastamist või kompenseerimist omandireformi seaduste alusel. Nimelt on kohus seisukohal, et

alusel makstavad kompensatsioonid, sealhulgas ümberasumiskahjude eest makstav põhihüvitis ei ole käsitatav kompensatsioonina konkreetse vara eest. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuses, et ORAS § 17 lg 5 kehtestamisel peeti kindlasti silmas üksnes kompensatsioone, mis määrati vara õigusvastase võõrandamise eest, ent kuna pole usutav, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel ümber asunud isikutele kuulunud vara eest kompensatsiooni määramisel kasutati 6 formuleeringut "õigusvastaselt võõrandatud vara eest", siis tulevad kõne alla samaväärsena kompensatsioonid, mis määrati Eestisse jäänud vara eest, seostamata kompenseerimist vara õigusvastase võõrandamisega. Eeltoodu pinnalt on kohus seisukohal, et kompenseerimisega ORAS § 17 lg 5 mõistes on tegemist juhul kui õigusvastaselt võõrandatud vara omanikule või tema õigusjärglasele on makstud kompensatsiooni, mille maksmise eesmärk ja õiguslikud tagajärjed on sarnased vara kompenseerimise või tagastamise omadega Eesti omandireformi seaduste alusel. 12. ORAS § 2 lg 1 kohaselt on omandireformi eesmärk omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Välisriikide õiguse alusel makstud kompensatsioonide hindamise seisukohast on olulisimaks selles määratluses see osa, mille kohaselt on omandireformi eesmärk omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Teisisõnu kompenseeritakse omandireformi käigus omandiõiguse kaotamine, kusjuures ORAS-ist tulenevalt reguleerib Eesti Vabariik vara tagastamise või kompenseerimisega lõplikult omandireformi õigustatud subjektiks oleva isiku suhte omandireformi objektiks olevasse varasse. Sellistele tunnustele

alusel makstavad kompensatsioonid ei vasta. 13.

preambulas sätestatakse järgmist: Tunnustades sõja ja selle tagajärgede tõttu kõige enam kannatanud rahvastikuosa nõudeid saada hüvitust sõjakahjude eest ning vajalikku abi töö- ja elukohaga kohanemiseks, arvestades sotsiaalset õiglust ja rahvamajanduse võimalusi ning väljendades selgesõnaliselt tingimust, et maksete määramine ja aktsepteerimine ei tähenda loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele võttis Bundestag Bundesrat’i heakskiidul vastu alljärgneva seaduse“.

§-st 1 tulenevalt määratletakse selle seadusega sõja ja sõjajärgsel ajal ümberasustamiste ja purustuste tagajärjel tekkinud kahjude ja kaotuste hüvitamine ning §-i 2 kohaselt on vastavateks meetmeteks kompensatsioonide maksmine, kusjuures § 4 kohaselt on üheks kompensatsiooniliigiks sama seaduse §-de 243-252 alusel makstav põhihüvitus. Ümberasumiskahjud on defineeritud

§-s 12 kui kahju, mis on tekkinud ümberasustatud isikule seoses saksa kodakondsust omava isiku või rahvuselt sakslase vastu suunatud ümberasustamismeetmetega Saksa aladel ida pool Oderi-Neisse liini või väljaspool Saksa Riigi piiri asuvatel aladel 31. detsembri 1937 territoriaalse seisuga järgnevates valdkondades: 1. majanduslikud väärtused, mis kuuluvad põllu- ja metsamajandusliku vara, põhivara või käibevara hulka hindamisseaduse (Bewetsungsgesetz) mõistes; 2. alljärgnevad majanduslikud väärtused, sedavõrd kui nad ei kuulu punkti nr. 1 alla:

1. a)esemed, mis on vajalikud kutsealaseks tööks või teaduslikuks uurimistööks;
2. b)kodune vara;
3. c)säästud riigimarkades;
4. d)teised eraõiguslikud rahalised nõuded, mis on arvestatud säästudena riigimarkadesse;
5. e)kapitaliühingute osakud ning tulundusühistutes ja majandusühistutes arvel olevad ärisummad; 3. eluruumi kaotus; 4. tööalaste või mõnede muude elutähtsate vahendite kaotus.

§ 243

kohaselt makstakse põhihüvitust muuhulgas ümberasustamiskahju eest, mis kuulub hindamisseaduse (Bewertungsgesetz) mõistes põllu- ja metsamajandusliku vara, põhivara või käibevara hulka ning ka esemete eest, mis on vajalikud kutsealaseks tööks või teaduslikuks uurimistööks.

§-s 245 sätestatakse aga, et ümberasustamiskahjudest ja idaaladel saadud põllu- ja metsamajandusliku vara kahjudest, samuti põhivaralt kindlaksmääratud pikaajalistest kohustustest, mis ümberasustamise hetkel olid selle varaga majanduslikult seotud või olid nendega asjaõiguslikult tagatud, tuleb maha arvata pool nende Saksa riigimarkades antud nimisummast.

§ 245

p 3 kohaselt tuleb ümberasustamiskahjudest maha arvata summa, millega need oleks saksa markadesse ümber arvestatud põhiseaduse kehtivusalas kehtivate Saksa markadesse ümberarvestamise eeskirju rakendades.

§-s 246 aga sätestatakse, et kindlakstehtud kahju alusel liigitatakse 7 kahjukannatanud isikud kahjugruppidesse. Edasi sätestatakse samas, et põhihüvitus tuleneb põhisummast, mis vastab konkreetsele kahjugrupile, millesse kannatanud isik liigitati. Samas on toodud tabel, mille ühes lahtris on toodud tuvastatud kahjusumma suuruse vahemikud riigimarkades ning teises sellele vastav põhisumma Saksa markades. Nii näiteks on 4201 kuni 6000 riigimarga suuruse kahju puhul ette nähtud põhisumma 2300 Saksa marka, 20 000 kuni 30 000 suuruse kahju korral 5500 Saksa marka jne.

§-des 248 ja 249 reguleeritakse juurdemakseid põhisummale lähtudes asjaolust, et isikul polnud võimalik pöörduda tagasi oma varasemasse elukohta ning ta ei ole suutnud oma uues elukohas leida sobivaid elamistingimusi ning põhisumma vähendamist näiteks siis kui põhisumma ületaks 50% algsest varast või vähendamist varasema seaduse alusel makstud kompensatsiooni võrra. 14. Kohus leiab uuritud

normide põhjal, et nende alusel makstud kompensatsioonide eesmärgid ja tagajärjed ei ole sarnased õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise omadega ORAS-is. Kõige olulisem on eelkirjeldatud põhihüvituse ja ORAS alusel makstava kompensatsiooni eesmärkide erinevuses. Nagu kohus eelpool märkis, tuleneb ORAS-ist, et kompensatsiooni maksmisega Eesti omandireformi seaduste alusel loetakse vara õigusvastase võõrandamisega tehtud ülekohus heastatuks ning vara väärtus isikule lõplikult korvatuks, millest tulenevalt ei teki isikul vara õigusvastase võõrandamise faktile tuginedes riigi vastu uusi nõudeid.

regulatsioonist sellist eesmärki ei tulene.

alusel isikutele välja makstud põhihüvitust tuleb

preambulale ning tsiteeritud sätetele tuginedes pidada eelkõige sõjakahjusid kannatanud isikutele sotsiaalset õiglust ning majanduslikke võimalusi arvestades väljamakstud kompensatsiooniks, mille aktsepteerimine ei tähendanud

järgi loobumist nõuete esitamisest ümberasustatute mahajäänud vara tagastamisele. Vara tagastamise nõuete all ei tule kohtu hinnangul silmas pidada üksnes eraõigusest tulenevaid omandiõiguse kaitse nõudeid, vaid ka selliseid avalik-õigusliku iseloomuga nõudeid, nagu seda on õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise nõudeõigus ORAS alusel. Eelnimetatud Saksa õigusakt ei reguleeri omandireformi käigus vara tagastamist, küll aga sõltub ORAS § 17 lg 5 kohaselt vara tagastamine sellest, milline hinnang anda hüvitistele, mis järelümberasujatele

alusel maksti. Eeltoodust nähtub, et

alusel kompensatsiooni maksmise eesmärk ei olnud heastada omandi kaotusega tekitatud varaline kahju. Tegemist oli toetusega, mida maksti ümberasujatele kui eriliselt kannatanud isikute grupile ning mille eesmärk oli anda neile mõistlik võimalus jätkata oma elu Saksamaal. Asjaolu, et hüvitise suurus oli seatud sõltuvusse maha jäänud vara väärtusest, ei muuda seda kompensatsiooniks vara eest. Pigem on

puhul lähtutud loogikast, et isikud, kes elasid aladel, kust nad Saksamaale ümber asustati, jõukamalt, peaksid saama ka suurema toetuse selleks, ent nende ümberasumiskahju ei oleks teiste, vähem varakate ümberasujatega võrreldes proportsionaalselt suurem. 15.

ja Eesti omandireformi seadustes ette nähtud kompensatsioonid erinevad ka selle poolest, et viimatinimetatud kompensatsioon on otseses sõltuvuses õigusvastaselt võõrandatud vara väärtusest. Tõsi, kompenseeritava väärtuse kindlakstegemisel ei võetud arvesse omandireformi objektiks oleva vara (võimalikku) turuväärtust kompensatsiooni määramise ajal, vaid lähtuti kas selle võõrandamisaegsest maksumusest, mis arvutati õigusvastaselt võõrandatud vara maksumuse määramise ja kompenseerimise seaduses sätestatud valemi alusel ümber kehtivasse vääringusse või õigusvastaselt võõrandatud maa puhul maa maksustamishinnast vastavalt maa hindamise seadusele. See aga ei muuda tõdemust, et kompenseeriti õigusvastaselt võõrandatud vara väärtus. Üksnes vara väärtuse kompenseerimist saab käsitada vara eest kompensatsiooni maksmisena.

-s sätestatud põhihüvituse suurus on küll teatavas sõltuvuses maha jäänud vara väärtusest, ent selles seaduses ei deklareerita kompensatsiooni eesmärgina mahajäänud vara väärtuse hüvitamist. 8 Võrreldes

§-s 246 sätestatud tabelis toodud kahju suurusvahemike ja hüvitiste põhisummasid, on ilmne, et tegemist ei ole vara väärtuse hüvitamisega ega hüvitisega mahajäänud vara eest. Avalikult kättesaadavatest infoallikatest nähtuvalt toimus Saksamaal

1. aastal rahareform, kus riigimargad asendati Saksa markadega selliselt, et vahetuskursiks oli teatud isikute ja summade ulatuses 1:1, teatud isikute ja summade lõikes 1:
2. Isegi kui lähtuda kursist 1:10, on ilmne, et põhihüvituse suurus ei vastanud mingil moel maha jäänud vara väärtusele. Ka

§ 249

lg 1 punktis1 sätestatud põhisumma vähendamise alus näitab, et väljamaksmisele kuuluva hüvitise summa ei tohtinud ületada teatud osa vara väärtusest. Neil asjaoludel ei saa väita, et tegemist oleks olnud kompensatsiooniga mahajäänud vara eest. 16. Juba korduvalt viidatud kohtuasjas nr 3-3-1-84-09 tehtud otsuses märkis Riigikohus, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamisel ei oma tähtsust kompensatsiooni piisavus. Sellest seisukohast ei saa järeldada, et ORAS § 17 lg 5 kohaldamine oleks õigustatud mis iganes juhul kui isikule maksti mingisugust kompensatsiooni, mille arvestamise aluseks oli muuhulgas ka mahajäänud vara väärtus. Küsimus kompensatsiooni piisavusest saaks kõne alla tulla siis, kui

-st tuleneks, et tegemist on kompensatsiooniga vara eest ehk hüvitisega omandiõiguse kaotamise eest. Eeltoodud põhjustel see

puhul aga nõnda mitte ei ole. Riigikohtu tõdemus, et kompensatsiooni vastu võtnud isik pidi kompensatsiooni suuruse üle vaidlema selle andjaga ei saa võtta isikult õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist olukorras, kus tal välisriigi seadusest tulenevalt ei oleks olnud ilmselt mingit põhjust kompensatsiooni või toetuse andjaga millegi üle vaielda. Käesoleval juhul on

preambulas sõnaselgelt sedastatud, et tegemist ei ole meetmetega, mis reguleeriksid lõplikult ja otsustavalt ära ümberasunud isikute suhted nende poolt maha jäänud varasse. Vastupidi, preambulas sätestatakse, et

alusel makstavad toetused ei võta neilt isikutelt õigust esitada muid nõudeid sellise vara suhtes. Ebaõiglane oleks jätta need isikud omandireformi käigus ilma õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi saada või selle eest kompensatsiooni saada, kuivõrd

alusel kompensatsiooni taotledes või vastu võttes ei olnud neil isikutel mingisugust põhjust arvata, et tulevikus võidakse välja makstud hüvitisi hakata käsitlema kompensatsioonina omandi kaotuse eest või et sellise kompensatsiooni vastuvõtmine võib tulevikus takistada vara tagasisaamist.

1. Eeltoodud põhjustel tuleb A. A. ja M. A. kaebused rahuldada osaliselt ja ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni
2. augusti 2010 otsus tühistada. ORAS § 16 lõikes 21, mis jõustus
3. septembril 2010, sätestatakse: „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjoni menetluses olevad vara tagastamise ja kompenseerimise toimikud antakse
4. aasta
5. detsembriks üle asukohajärgsele maakonnakomisjonile. Linnakomisjon lõpetab oma tegevuse pärast kõigi toimikute üleandmist. Vastustajaks linnakomisjoni otsuse vaidlustamisel kohtus on linnavalitsus. Kui kohtuotsusest tulenevalt kuulub linnakomisjoni otsus ümbervaatamisele, antakse vara tagastamise või kompenseerimise toimik üle maakonnakomisjonile“ Eeltoodust tulenevalt tuleb asjas uus otsus teha ÕVVTK Harju maakonnakomisjonil.
6. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama paragrahvi
7. lõikes sätestatakse, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Käesoleval juhul rahuldab kohus kaebuse osaliselt. Kohtu hinnangul saavutasid kaebuse esitajad kaebuse osalise rahuldamisega siiski valdavalt oma eesmärgi, mistõttu tuleb kaebus menetluskulude väljamõistmise kontekstis rahuldatuks lugeda vähemalt ¾ ulatuses. Kaebuse esitajad on taotlenud menetluskulude väljamõistmist kokku summas 3369,71 eurot. Menetluskulude kandmist tõendavate dokumentidena on kaebusele lisatud Advokaadibüroo Eiche ja Partnerid arve summas 34 560 krooni, mis vastab 2208,79 eurole ja arve summas 1128,95 eurot. Arvete tasumist tõendavad maksekorraldused 9 summas 17 000+ 17560=34560 krooni ning kassa sissetuleku order summale 1128,95 eurot. Kumbki kaebuse esitaja on tasunud riigilõivu 250 krooni, mis vastab 15,98 eurole. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et tõendatud on menetluskulude kandmine summas 2208,79+1128,95+15,98+15,98=3369,70 eurot. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, et vaidluse keerukust, vaidlusaluse haldusakti ja selles viidatud tõendite, samuti vastustaja poolt kohtule esitatud tõendite mahukust arvestades, samuti silmas pidades seda, et Saksa seaduse analüüs, mille kaebuse esitajad esitasid kohtukõne teesides, tugineb valdavalt varasemale halduskohtu otsusele, on kaebuse esitajate õigusabikulu põhjendamatult suur. Mõistlikuks õigusabikulu suuruseks on kohtu hinnangul umbes 2200 eurot. Kuna kaebused rahuldati osaliselt, tuleb seda summat vähendad ¼ võrra. Seetõttu mõistab kohus kaebuse esitajate kasuks välja kokku õigusabikulu 1650 eurot (kummagi kaebuse esitaja kasuks seega 825 eurot), hõlmates sellega ka tasutud riigilõivud. Kristjan Siigur kohtunik 10