Obsah (4)

§ 6§ 2§ 7§ 8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Viivi Villemson Otsuse tegemise aeg ja koht 9. november 2011.a Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-60135 Tsiviilasi ASTK

) ei sätesta kinnisasja omanikule kohustust tasuda tarbitud teenuse eest. Kohustus kütte eest tasuda on tarbijal. Vastavalt

§ 6

lg 3 sätestab, et soojuse müük

mõttes on soojuse üleandmine tarbijale tasu eest või tasuta. Vastavalt

§ 2p-le 9 on tarbijaks isik, kes ostab võrgu kaudu jaotatavat soojust.

Vastavalt tarbijakaitseseaduse (TKS) § 2 p-le 1 on tarbijaks füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Seega ei ole esmajärjekorras mitte korteriomanik kohustatud kütte eest tasuma, vaid teenust tegelikult tarbinud isik (korteriomanik ja tarbija

tähenduses võivad kattuda aga ei pruugi). Antud juhul kasutas korterit ainuisikuliselt LJ, kes tarbis hageja poolt müüdud sooja. Juhul, kui kohustus tasuda oleks seotud vaid korteriomanikuks olemisega, siis läheksid tekkinud võlgnevused korteriomandi igakordsel võõrandamisel uuele omanikule üksikõigusjärgluse alusel üle. Samas on Riigikohus oma 02.11.2005 lahendis nr 3-2-1-105-05 asunud seisukohale, et korteri võõrandamisel ei lähe eelmise korteriomaniku korteriga seotud kohustused üle uuele omanikule. Antud juhul on tuvastatav lepinguline suhe sooja tarbimiseks hageja ja kostja I vahel. Lepingulise suhte olemasolule viitavad järgmised asjaolud: hageja on esitanud kõik arved kostjale I; hageja ei ole esitanud mitte ühtegi arvet kostjale II; hageja on varasemalt esitanud võlgnevuste tasumiseks hagi ainult kostja I vastu, kuigi faktiline olukord soojuse müümisel ei ole muutunud (tsiviilasi nr 2/23-8203/03). Nimetatud asjas esitatud hagi esitati põhjendusel, et sooja tarbijaks on LJ. Hagi ei ole esitatud kostja II vastu ning teda ei ole peetud sooja tarbijaks; hageja ja kostja I on sõlminud 05.07.2005 võlakokkuleppe võlgnevuste tasumiseks, mis näitab, et tegelikuks sooja tarbijaks oli kostja I ja kostja I on seda ka tunnistanud. Nimetatud võlakokkulepe tõendab, et hageja on soovinud kostjale I sooja müüa ning kostja I on sooja ostnud ning soovinud selle eest tasuda. Nimetatud kokkulepe moodustab iseenesest kirjaliku kokkuleppe sooja müügi eest tasumiseks ka tulevikus, sest LJ on võlakokkuleppes võtnud endale kohustuse tasuda kõik jooksvad soojusarved tähtaegselt; olukord sooja tarbimise asjaolude osas XXX asuvas korteris ei ole muutunud, seega on tarbijaks kuni käesoleva ajani LJ. 4 Kuna hageja ja kostja 1 vahel on ilmselgelt lepinguline suhe sooja müümiseks XXX Tallinn, siis ei ole võimalik hageja nõudeõigus kostja II vastu lepinguvälisel alusel (VÕS § 1023 lg 2). Juhul, kui kohus siiski asub seisukohale, et hageja hagi kostja II vastu on põhjendatud, siis taotleb aegumise kohaldamist. Kostja II taotleb viivise vähendamist VÕS § 113 lg 1 ja § 162 alusel. Kostja II on seisukohal, et viivisenõue on tema suhtes ebaproportsionaalne. Arvestades asjaolu, et hageja ei ole enne hagi esitamist mitte kordagi esitanud kostjale II ühtegi arvet ega viivisnõuet, siis ei ole põhjendatud viivisenõue esitatud ulatuses, kuna arvete tasumise viibimise on põhjustanud ka hageja oma tegevusetusega nõude esitamisel kostja II vastu. Kohtu põhjendused Kohtuistungil jäi hageja esindaja hagi juurde. Kostjad vaidlesid hagile vastu. Kohus leiab, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Pooled ei vaidle järgmiste asjaolude üle: korteriomandi aadressil XXX, Tallinnas omanik on kinnistusraamatu andmetel XXX surnud EM, on tema pärijateks ¾ pärandvara osas LJ ja ¼ pärandvara osas tema pojatütar LJ; hageja on esitanud kõik arved kostjale I; hageja ei ole esitanud ühtegi arvet kostjale II; hageja ja kostja I on sõlminud 05.07.2005 võlakokkuleppe võlgnevuste tasumiseks. Poolte vahel on vaidlus selles, kas poolte vahel on lepinguline suhe, kostja I ei ole saanud kasutada XXX, Tallinnas asuvat korterit, mistõttu ei pea ta tasuma soojuse eest; hageja ei ole võlast maha arvestanud tasutud summasid; kostja II ei ole vaidlusaluses korteris elanud ega tarbinud hageja teenust; kostja II palub kohaldada aegumist. Kohus analüüsib, kas kostja II on XXX, Tallinnas asuva korteriomandi kaasomanik. Pärandi vastuvõtmise 02.10.2002 avaldusega on tõendatud, et kostja II on pärandvarana vastu võtnud XXX, Tallinnas asuva korteriomandi (I kd lk 116). Pärandi vastuvõtmise 22.08.2005 avaldusega on tuvastatud, et kostja I on asunud valdama ja kasutama XXX, Tallinnas asuvat korteriomandit (I kd lk 117). 09.06.2010 väljastatud pärimistunnistusega on tõendatud, et kogu EMi vara, sh XXX Tallinnas asuv korteriomand on läinud ¾ suuruse mõttelise osana üle LJ ja ¼ suuruse mõttelise osana üle LJ (I kd lk 199-200). Seega on kostja II XXX Tallinnas asuva korteriomandi kaasomanik. Tulenevalt KOS § 13 lg 1 korteriomanik tasub kaasomandil lasuvad maksud, kannab avalikõiguslikud reaalkoormatised ja kaasomandi majandamise kulutused ning saab kaasomandi majandamisest vilja võrdeliselt talle kuuluva kaasomandiosa suurusega. Korteriomanikud võivad sellest suhtest kõrvale kalduda kokkuleppe alusel. KOS § 13 lg 2 järgi korteriomanik on kohustatud kaasomandi eseme korrashoiu ja valitsemise kulutused teistele korteriomanikele hüvitama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud suuruses. Kohus asub seisukohale, et kostjad I ja II on lähtuvalt KOS § 13 lg 1 kohustatud isikuteks vastavalt ¾ ja ¼ suuruses osas hageja ees. Kohus analüüsib, kas poolte vahel on lepinguline suhe. Hageja ei ole esitanud pooltevahelist lepingut soojuse ostu-müügiks. Soojuse ostu-müügi üldtingimused on allkirjastamata kostjate poolt. Asjaolu, et hageja esitas arved kostjale I ei vabasta kostjat II korteri kaasomanikuna kulutuste kandmise kohustusest. Hageja ja kostja I vahel 05.07.2005 sõlmitud võlakokkuleppega on tõendatud, et perioodi 01.01.2002 – mai 2005 võlgneb kostja 1 tarbitud soojusenergia eest 25 412,26 krooni. Kostja I kohustus võlgnevuse likvideerima hiljemalt 31.07.2007 (I kd lk 119). Kohus hindab hageja ja kostja I vahel 05.07.2005 sõlmitud võlakokkulepet deklaratiivse võlatunnistusena, mis iseenesest ei ole lepingulise suhte aluseks. Kohus asub seisukohale, et poolte vahel puudub lepinguline suhe kuna pooled ei ole lepingut sõlminud. Seega kuulub kohaldamisele

§ 2

, § 6 lg 3, § 7 lg 1 ja § 8 lg 2.

§ 7

lg 1 kohaselt soojusettevõtja peab tagama tarbijate ja teiste soojusettevõtjate soojusega varustamise vastavuses käesoleva seaduse, tegevusloa tingimuste ja sõlmitud 5 lepinguga.

§ 8

lg 2 järgi võrguettevõtja on kohustatud oma võrgupiirkonnas müüma kõigile võrguühendust omavatele tarbijatele soojust vastavalt võrgu tehnilistele võimalustele.

§ 2

kohaselt tarbija on isik, kes ostab võrgu kaudu jaotatavat soojust.

§ 6

lg 3 järgi soojuse müük käesoleva seaduse mõistes on soojuse üleandmine tarbijale tasu eest või tasuta. Kohus analüüsib kostja I kohustusi hageja ees. Hageja on kinnitanud, et tegi perioodi 10.11.2003 – 06.05.2011 võlgnevuse arvestuse kostjale I esitatud arvete alusel kogusummas 2 927,61 eurot, millest 75% moodustab 2 195,71 eurot. Põhjendatud on kostja I vastuväide, et hageja ei ole arvestanud tema poolt tasutud summasid vaidlustatud perioodil. Hagejale väljastatud kliendi arvete/maksetega on tõendatud, et kostja I on perioodil 05.07.200527.09.2005 tasunud 7 908 krooni e 505,41 eurot (I kd lk 119-126). Hageja võttis aluseks arvetel märgitud teenuste summad ning jättis tähelepanuta kostja tasutud summad. Hageja arvestas saldo muudatustes perioodil 01.07.2005 -01.01.2006 kostja I tasutut, küll aga jättis selle hagis tähelepanuta (I kd lk 9-10, 12-82, 150-154, 156-159). Seega tuleb kostjalt I välja mõista hageja kasuks perioodi 10.11.2003 – 06.05.2011 eest põhivõlg 2 195,71 – 505,41 = 1 690,30 eurot ning jätta hagi rahuldamata 505,41 euro väljamõistmiseks. Kohus analüüsib kostja II vastuväidet, kas hagi on aegunud. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kostja II sai hagimaterjalid kätte 09.06.2011 (I kd lk 166). Kostja II möönab, et arved, mis on esitatud enne 31.05.2008 on aegunud. Kohus nõustub kostja II positsiooniga, et tuginedes TsÜS § 146 lg 1 on hagi aegunud kuni 31.05.

1. Perioodil 31.05.2008 – 31.05.2011 moodustab põhivõlg 17 956,82 krooni, millest ¼ moodustab 4 489,21 krooni e 286,91 eurot. Seega tuleb kostjalt II välja mõista perioodi 31.05.2008 – 31.05.2011 eest põhivõlg 286,91 eurot ja jätta hagi rahuldamata 731,90 – 286,91 = 444,99 euro väljamõistmiseks. Kuna poolte vahel puudub lepinguline suhe, siis kohus jätab rahuldamata hageja taotluse viivisemäära 0,15% päevas kohaldamiseks ja rahuldab hageja alternatiivse nõude viivisemäära 0,022% päevas kohaldamiseks VÕS § 113 lg 1 alusel. Kohus lähtub VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohus arvestab kostjale I viivist tasumata põhivõlast 1 690,30 eurot e 26 447,45 krooni ajavahemiku 01.04.2005 – 30.04.2011 summas 7 600,75 krooni x 75% = 5 700,56 krooni s o 364,33 eurot, mis tuleb kostjalt I hageja kasuks välja mõista. Seega jätab kohus rahuldamata hagi kostjalt I viivise väljamõistmiseks summas 652,64 - 364,33 = 288,31 eurot. TsÜS § 144 kohaselt koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kohus arvestab kostjale II viivist tasumata põhivõlast summas 286,91 eurot ajavahemiku eest 31.05.2008 – 31.05.2011 summas 28,21 eurot, mis tuleb kostjalt II hageja kasuks välja mõista. Seega jätab kohus rahuldamata hagi kostjalt II viivise väljamõistmiseks summas 217,55 – 28,21 = 189,34 euro väljamõistmiseks. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Alates 26.05.2011 tuleb kostjalt I 6 hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt 1 690,30 eurot kuni põhinõude täitmiseni ja kostjalt II hageja kasuks välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõudelt 286,91 eurot kuni põhinõude täitmiseni. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et menetluskulud tuleb jätta 76,98% LJ ja 23,02% ASTK kanda hagis LJ vastu ning 39,20% LJ ja 60,80% ASTK kanda hagis LJ vastu. Kohtu selgitus kompromissi osas
2. Pooled võivad sõlmida kompromissi kuni asjas tehtava lahendi jõustumiseni, sellisel juhul on hagejal õigus saada tagasi pool menetluses tasutud riigilõivust ning sellega vähenevad menetluskulud.
3. Sellisel juhul tuleks kompromiss esitada maakohtule enne lahendi jõustumist.
4. Kui pooled sõlmivad kompromissi apellatsioonikohtus, ei ole võimalik tagasi saada esimese astme kohtumenetluses tasutud riigilõivu. Viivi Villemson 7