) § 114 lg 1 alusel, määrates maksta talle hüvitist kahe kuu ametipalga ulatuses. Paldiski linnapea 23.11.2009 käskkirjaga nr 133 võeti H. S linnavalitsuse teenistusse samast kuupäevast ning nimetati koosseisuväliseks teenistujaks (töötasuga 27 500 kr) määratud ajaks kuni vastava abilinnapea teenistusse võtmiseni või hiljemalt tähtajaga 31.12.2010. 3-10-2485 Paldiski Linnavolikogu 22.12.2009 otsusega nr 12 kinnitati linnavalitsuse uus koosseis ning vabastati mh ka kaebaja linnavalitsuse liikme kohustustest ja teenistusest, otsustades maksta temale puhkusetasu kasutamata jäänud puhkusepäevade eest. 18.03.2010 kandis Paldiski Linnavalitsus H. S pangakontole 69 614 kr selgitusega „Hüvitis“. 24.09.2010 Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses palus H. S
lg 3 alusel mõista Paldiski Linnavalitsuselt tema kasuks välja 27 500 kr, so kaebaja ühe kuu ametipalga talle lõpparve väljamaksmisega viivitamise eest. Teenistusest vabastamise päeval (17.11.2009 ja 22.12.2009) kaebajale lõpparvet välja ei makstud. 27.01.2010 pöördus kaebaja kirjalikult Paldiski Linnavalitsuse poole nõudega maksta talle välja 13.11.2009 käskkirjaga nr 127 määratud hüvitise, detsembrikuu töötasu ja volikogu 22.12.2009 otsuses nr 12 märgitud kompensatsiooni kasutamata puhkusepäevade eest.
lg 2 kohaselt oli vastustaja kohustatud maksma lõpparve 5 kalendripäeva jooksul arvates nõude esitamisele järgnevast päevast, so hiljemalt 02.02.2010. Vastustaja seda ei teinud. 08.03.2009 ja 17.03.2010 esitas kaebaja linnavalitsusele korduvad teabenõuded ja taotlused lõpparve ning viiviste väljamaksmiseks. 18.03.2010 kandis linnavalitsus kaebajale üle 69 614 kr, jättes tasutud summade arvestuse lahti kirjutamata. Kaebaja palus vastustajalt korduvalt, viimati 14.05.2010 avalduses, detailset arvestust tasutud summade kohta, samuti nõudis ta ühe kuu ametipalka lõpparve tasumisega viivitamise eest. 26.05.2010 vastuskirjas esitas vastustaja kaebajale tasutud summade arvestuse, kuid keeldus viivise nõude rahuldamisest. Lähtudes individuaalse töövaidluse lahendamise seaduse (ITVS) § 6 lg-st 1, on töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks 4 kuud.
Vastustaja keeldus
lg 3 kohase viivisnõude rahuldamisest 26.05.2010 ning seega on kaebus esitatud seadusega sätestatud nelja kuu jooksul. Kaebuse mittetähtaegseks lugemise korral palub kaebaja kohtul tähtaja ennistada; tähtaja ületamise mõjuvaks põhjuseks on vastustaja poolne teadlik ja pahatahtlik venitamine lõpparve väljamaksmisega ja viivitused kaebaja pöördumistele vastamisega. Paldiski Linnavalitsus kaebust ei tunnistanud, leidis kaebetähtaja ennistamise taotluse põhjendamatu olevat ning palus nõude aegumise tõttu haldusasja menetluse lõpetada. Antud vaidluses ei saa kohaldada kaebaja viidatud töölepingu seaduse (TLS) ja võlaõigusseaduse (VÕS) sätteid ning kohaldada ei saa ka ITVS-i analoogselt palganõude olukorraga. Palgaks saab
1 lg 1 kohaselt lugeda tasu tehtud töö eest (ametipalk) ja lisatasusid.
Teenistussuhtes antud haldusaktide ning sooritatud/sooritamata toimingute peale halduskohtusse pöördumise õiguse annab
lg 1; selle normi kohaselt on kaebetähtaeg üks kuu, mis hakkab kulgema arvates päevast, mil isik õiguste rikkumisest teada sai või pidi teada saama. Vastustajal oli
lg 1 alusel kohustus kaebajale tema teenistusest vabastamise päeval lõpparve maksta ning
Kaebaja õigus lõpparvele tekkis osaliselt 17.11.2009 (hüvitis kahe ametipalga ulatuses) ja osaliselt 22.12.2009 (detsembrikuu tasu ja puhkuse kompensatsioon). Seega sai kaebaja oma õiguste rikkumisest (lõpparve tähtaegselt maksmata jätmine) teada vastavalt 2
Kaebus ei ole esitatud tähtaegselt ka ITVS kohaldamisel. Kaebajal tekkis õigus nõuda vastustajalt kohustuse täitmist vastavalt 17.11.2009 ja 22.12.2009 ning
Kohaldades
ja TLS § 114 koostoimes ITVS § 6 lg-ga 1, pidi kaebuse kohtule esitama hiljemalt vastavalt 18.03.2010 ja 23.04.
lg 1 kohaldumisel pidanud kaebus olema halduskohtule esitatud hiljemalt 19.04.2010 või ITVS § 6 lg 1 kohaldumisel hiljemalt 19.07.2010. Seega aegus kaebaja nõue
lg 1 alusel 1 kuu jooksul ja ITVS § 6 lg 1 alusel nelja kuu jooksul ning ükski õigusnorm ei toeta kaebaja seisukohta, et ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud tähtaega tuleb hakata arvestama alates 26.05.2010, so viivise maksmisest keeldumisest. Kaebetähtaja ennistamiseks puuduvad mõjuvad põhjused; kaebaja oli teadlik nii nõude esitamise õigusest kui ka nõude suurusest ning vastustaja poolt väidetavalt teabe väljastamisega venitamine ei saanud halduskohtule kaebuse esitamist reaalselt takistada. Tallinna Halduskohus rahuldas kaebuse, kohustas Paldiski Linnavalitsust välja maksma H. S lõpparve tasumisega viivitamise eest ühe kuu ametipalga summas 1 757,57 eurot (27 500 kr) ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks välja viimase poolt kantud menetluskulud summas 782,98 eurot. Kohus leidis juba 21.03.2011 määruses ja jääb oma seisukoha juurde, et H. S on õigesti lugenud kaebuse esitamise tähtaega alates 26.05.2010 ja lähtunud ITVS § 6 lg-st 1 ning seega on kaebus tähtaegne. Vaidlust pole selle üle, et vastustaja lõpparvet kaebajale tähtaegselt ei maksnud ning tegi seda alles mitmekuulise viivitusega pärast kaebaja korduvaid pöördumisi linnavalitsuse pole.
lg 3 näeb ette, et lõpparve tähtaegse maksmata jätmise korral on ametiasutus kohustatud maksma ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga. Viivisnõude esitamise tähtaega see norm ei reguleeri. Seetõttu ei saa sellele sättele tuginedes väita kaebetähtaja minetamist, nagu vastustaja ekslikult leiab.
lg 2 järgi tuleb lõpparve maksta 5 kalendripäeva jooksul alates nõude esitamisest, kaebaja esitas lõpparve maksmise taotluse 27.01.2010, lõpparve maksti talle välja 18.03.2010, viivisnõude rahuldamisest keelduti 26.05.2010 ning sellest päevast tuleb ka
Viitega Riigikohtu halduskolleegiumi 09.03.2004 lahendile asjas nr 3-3-1-11-04 on kaebaja põhjendatult leidnud, et kohaldada tuleb ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud 4-kuulist kohtusse pöördumise tähtaega. Vastustaja vaidles kaebusele vastu nõude esitamise aegumise põhjendusega ega esitanud sisulisi vastuväiteid.
Kuna kaebajale viivitati lõpparve maksmisega üle ühe kuu, siis on vastustajal seadusest tulenev kohustus maksta talle ühe kuu ametipalk, so 27 500 kr (1 757,57 eurot). Kaebuse rahuldamise tõttu tuleb HKMS § 92 lg 1 alusel mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja 767 eurot õigusabiteenuse tasu hüvitamiseks ja 15,98 eurot kaebuselt tasutud riigilõivu katteks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 3
lg-s 3 nimetatud ametipalga maksmise nõude osas kuulub kohaldamisele
Juhul, kui
(tööseaduste kehtivus avalike teenistujate suhtes), § 37 lg 4 (palka makstakse TLS
lg 3 tuleneva nõude esitamisel ei saa hinnata kaebuse tähtaegsust lähtudes ITVS §-s 6 sätestatust, kuna: -
lg 3 alusel makstav ametipalk ei ole palk
lg 1 tähenduses; -
reguleerib piisavalt ja täielikult § 134 lg 3 alusel makstava ametipalga tasumise küsimusi ning puudub vajadus ja võimalus kohaldada
alusel muid töösuhteid reguleerivaid seadusi; -
-s puudub viide TLS-le lõpparve tähtaegse maksmata jätmise korral makstava tasu osas, seevastu palga maksmist puudutavalt on
Lõpparve mõistet kehtiv TLS ei tunne, samuti ei ole TLS-s sätestatud lõpparve maksmise korda ega sanktsioone selle tähtaegse maksmata jätmise puhuks. Samas sätestab TLS § 84 lg 1, et töölepingu lõppemisega muutuvad kõik töösuhtest tulenevad nõuded sissenõutavaks.
lg-s 3 sätestatud ametipalga tasumisega on sarnane eraõiguslikus lepingulises suhtes tasu maksmisega viivitamise korral VÕS § 113 alusel nõutav viivis. Sätete sarnasus aga vaidluse all olevat kaebetähtaega ei mõjuta ning eraõiguslikes lepingulistes suhetes kohaldav viivis ei ole rakendatav töötamisel avalikus teenistuses;
lg 1 järgi tuleb lõpparve maksta teenistusest vabastamise päeval ning ekslik on kohtu seisukoht, et vastustajal tekkis
lg 2 alusel kohustus tasuda kaebajale (kes vabastati teenistusest kahel korral) lõpparve 5 päeva jooksul arvates nõude esitamisest.
Lõpparve maksmise kohustus tekkis vastustajal vastavalt 17.11.2009 ja 22.12.2009 ning seega ka aegumistähtaega saab lugeda arvates vastavalt 18.11.2009 ja 23.12.2009. Kaebaja õiguste rikkumine seisneb lõpparve maksmata jätmises, mitte sanktsioonina
Kaebajale maksti lõpparve 18.03.2010 ning septembris 2010 esitatud kaebus ei saa olla tähtaegne ühegi seaduse järgi. Kohtuotsus on ebaõige ka menetluskulude hüvitamist käsitlevas osas. Kaebaja esitatud kuludokumentidest (OÜ Blue Consult arve nr 11001 ja kontoväljavõte) ei nähtu osutatud õigusabiteenuse seost käesoleva haldusasjaga, mistõttu ei saa väita, et H. S on kandnud menetluskulu asjas nr 3-10-2485; ning teiseks ei ole kohus põhistanud, mille alusel loeb ta, et kantud kulud olid vajalikud ja põhjendatud (HKMS § 93 lg 5). H. S palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebus põhjendamatu. Vastustaja on segamini ajanud kaebuse tähtaegsuse/tähtaegseks lugemise küsimuse ning nõude aegumise. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebus on tähtaegne ja nõue ei ole aegunud. Vaidlust ei ole selle üle, et vastustaja talle täitmiseks kohustuslikke haldusakte ei täitnud ning kaebajale lõpparvet seaduses sätestatud tähtajal ei makstud.
lg 1 ei ole asjassepuutuv säte, sest selle kohaldamise eelduseks on kehtiva teenistussuhte olemasolu (va ebaseadusliku vabastamise juhtumid). Riigikohus leidis lahendis nr 3-3-1-11-04, et ITVS § 6 tähtajad laienevad ka teenistujate teenistussuh4
Asjas tuvastatud asjaolude kohaselt vabastati kaebaja teenistusest kahel korral 17.11.2009 ja 22.12.2009, kuid lõpparvete koosseisus olevad summad maksti talle välja 18.03.2010. Lõpparve tähtaegse maksmata jätmise korral tuleb ametasutusel maksta ametipalka lõpparve väljamaksmisega viivitatud iga tööpäeva eest, kuid mitte üle ametniku ühe kuu ametipalga (
Seega on kaebaja puhul
Kaebaja pole kaebuses taotlenud muud, kui ühe kuu ametipalga väljamõistmist lõpparve maksmisega viivitatud aja eest. Vaidlusalusteks küsimusteks on, kas
lg 3 alusel makstava ametipalga nõudele kohaldub
lg-s 1 ette nähtud halduskohtusse pöördumise ühekuuline või ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuuline tähtaeg; samuti vaieldakse selle üle, millisest ajahetkest kaebetähtaega arvestama hakata ning kas kaebaja esitatud nõudele kohaldub ka aegumise regulatsioon.
lg 1 näeb ette, et ametnikul on ühekuulise tähtaja jooksul õigus esitada kaebusi halduskohtule teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade, korralduste ja otsuste ning sooritatud toimingute peale. Ekslik on kaebaja arusaam, et kuna
lg-s 1 kasutatakse termineid „ametnik“ ja „teenistusalastes küsimustes“, siis on selle sätte kohaldamise eelduseks teenistussuhte olemasolu (va ebaseadusliku vabastamise korral). Sättest sellist tõlgendust ei tulene. Selle normi puhul on oluline üksnes see, et vaidlustatav haldusakt oleks antud või toiming sooritatud teenistussuhtest tulenevalt ja määrav ei ole, kas teenistussuhe kestab või on juba lõppenud. Erinevalt vastustajast on ringkonnakohus seisukohal, et
lg 1 ei reguleeri
lg 3 alusel kuni ühe kuu ametipalga taotlemist ega sätesta tähtaegu selle nõude esitamise osas. ITVS § 6 sätestab, et töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on üldjuhul neli kuud (lg 1), töötasu nõudes kolm aastat (lg 3). Riigikohus pidas 09.03.2004 lahendis nr 3-3-1-11-04 avaliku teenistuse suhtest tuleneva palganõude puhul kohaldatavaks ITVS § 6 lg 3 ning jäi oma seisukoha juurde ka hilisemates lahendites (nt 07.12.2011 otsused nr 3-3-1-66-11 ja 3-1-67-11). Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga, millele pole ka kaebaja vastuväiteid esitanud, et
lg 3 alusel makstav ametipalk ei ole palk
lg 1 tähenduses ja
reguleerib piisavalt ja täielikult § 134 lg 3 alusel makstava ametipalga maksmise küsimusi ning puudub vajadus kohaldada
alusel muid töösuhteid reguleerivaid õigusakte, on ekslik 20.01.2011 otsuses nr 3-3-1-74-10 leidis Riigikohus, et
-s on teenistusvaidluste lahendamiseks kehtestatud erikord ning ammendavalt reguleeritud, milliseid nõudeid on ametnikul teenistusest vabastamise korral õigus esitada. Need nõuded on toodud
lg-s 1, mis, nagu eelpool märgitud, näeb ette, et kaebuse saab esitada teenistusalastes küsimustes antud käskkirjade/korralduste/otsuste ning sooritatud toimingute peale; § 160 lg-tes 3 ja 5, mille kohaselt saab ametnik nõuda käskkirja/korralduse/otsuse või toimingu seadusevastaseks tunnistamist ning talle määratud distsiplinaarkaristuse tühistamist, ja §-s 135, mis sätestab nõudeõiguse ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral. Tallinna Ringkonnakohus asus 19.04.2011 asjas nr 3-10-822 seisukohale, et
§-st 135 ega § 160 lg-st 1 ei tulene halduskohtusse pöördumise tähtaega nõuete esitamiseks asutuselt sellise avaliku teenistuse suhtest tekkinud rahaliste nõuete väljamõistmiseks, mis ei kujuta endast saamata jäänud palka ega hüvitist
Sellega nõustus ka Riigikohus (vt 07.12.2011 otsus nr 3-3-1-67-11), sedastades, et olukorras, kus kõnealuste nõuetega halduskohtusse pöördumist ei ole üheselt arusaadavalt reguleeritud, on põhjendatud kohaldada kohtusse pöörduja jaoks soodsamat regulatsiooni (pikemat kaebetähtaega) võrreldes
-s sätestatud kaebetähtajaga. Ringkonnakohus jääb oma viidatud lahendis toodud seisukoha juurde, et lõpparve (kui see ei sisalda saamata jäänud palganõuet) ja
lg 3 alusel nõude esitamisele tuleb kohaldada ITVS § 6 lg-s 1 sätestatud neljakuulist kaebetähtaega. Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust oma varasemat seisukohta muuta. Asjades nr 3-3-1-66-11 ja 3-3-1-67-11 selgitas Riigikohus ka seda, et ITVS § 6 lg-tes 1 ja 3 sätestatud tähtaegu, mis ITVS § 6 lg 2 järgi kohalduvad töölepingu alusel tekkinud eraõiguslike vaidluste puhul, ei tule halduskohtumenetluses mõista materiaalõiguslike aegumistähtaegadena, vaid kaebetähtaegadena HKMS § 9 mõistes, mida saab mõjuvatel põhjustel ületamise korral ennistada, ning kaebetähtaja kulgemahakkamine tuleb siduda hetkega, mil isik sai teada või pidi teada saama, et asutus oma kohustusi ei täida ja talle raha välja ei maksa. Riigikohtu viidatud seisukohast lähtuvalt ei analüüsi ringkonnakohus ja jätab tähelepanuta poolte nõude aegumist ja aegumise katkemist käsitlevad väited, ning kontrollib, kas
HKMS § 9 kohaselt tuleb kaebusega halduskohtusse pöörduda seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Kaebetähtajad on sätestatud nii samas normis, kui ka muudes õigusaktides, mis võivad ette näha HKMS-st erinevad tähtajad (nt ORAS § 19 lg-s 1 nimetatud otsuste peale on kaebetähtaeg 2 kuud). HKMS-st teistsugust kaebetähtaega sätestavaks seaduseks on ka ITVS. Erinevalt esimese astme kohtust on ringkonnakohus seisukohal, et H. S kaebus ei ole tähtaegne. Kohus on õigesti leidnud, et vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda ITVS § 6 lg-st 1, kuid leidnud ringkonnakohtu arvates ekslikult, et neljakuulist kaebetähtaega tuleb arvestada päevast, mil kaebaja sai kätte vastustaja kirja
Kaebetähtaega tuleb arvestada käesoleval juhul õiguste rikkumisest teada saamisest. Vastustaja täheldas õigesti, et kaebaja õiguste rikkumine seisneb talle teenistusest vabastamise päeval lõpparve maksmata jätmises, mitte
lg 3 alusel makstav raha on hüvitis ametnikule ja sanktsioon ametiasutusele oma kohustuste eiramise ja töötaja õiguste rikkumise eest. Lõpparve nõue ja kõnealuse ametipalga nõue on omavahel tihedas seoses, mistõttu algavad ja lõppevad nende nõuete kaebetähtajad samal ajal. Kaebajale tuli maksta lõpparve vastavalt 17.11.2009 ja 22.12.2009 ja kuna talle seda ei makstud, siis samadel päevadel sai ta teada ka oma õiguste rikkumisest. Kaebetähtaega nii lõpparve kui ka
lg 3 kohase ametipalga nõudes tuleb hakata lugema alates 18.11.2009 ja 23.12.2009, nagu vastustaja õigesti märkinud on. Kohaldades ITVS § 6 lg-s 1 rikutud õiguste kaitseks nõude esitamiseks sätestatud tähtaega oleks kaebaja pidanud kaebuse kohtule esitama hiljemalt 23.04.2010. Kaebetähtaeg ei hakanud kulgema uuesti asjaolude tõttu, et lõpparve maksti kaebajale välja 18.03.2010 ja et 26.05.2010 kirjaga keeldus vastustaja kaebajale
Kohus on viidanud
lg-le 2, mis sätestab, et kui lõpparve jäi teenistusest vabastamise päeval maksmata, siis on ametiasutus kohustatud selle maksma 5 kalendripäeva jooksul vastava nõude esitamisele järgnevast päevast. See säte ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna ringkonnakohtu arvates on norm kohaldatav olukorras, kus ametnik mingil põhjusel lõpparvet teenistusest vabastamise päeval vastu ei võtnud või ei saanud seda vastu võtta. Asjas pole vaidlust selle üle, et Paldiski Linnavalitsusel polnud objektiivseid takistusi teenistusest vabastatud kaebajale lõpparve tema teenistusest vabastamise päeval üleandmiseks ning kaebaja pole teenistusest vabastamise päeval lõpparve vastuvõtmisest keeldunud. Kaebust ei saa pidada tähtaegseks ka siis, kui ringkonnakohtu eeltoodud seisukohta ekslikuks pidada. Seda põhjusel, et asja materjalide kohaselt esitas kaebaja vastustajale lõpparve nõude 27.01.2010,
lg 2 alusel oli vastustaja kohustatud see välja maksma hiljemalt 02.02.2010 ning neljakuuline kaebetähtaeg möödus seega juunis 2010. Mittetähtaegselt esitatud kaebust saab kohus menetleda vaid kaebetähtaja ennistamise korral. Ennistamine on õigustatud, kui kaebetähtaega on ületatud kohtu poolt mõjuvateks loetud põhjustel (HMS § 12 lg 3). Mõjuvad on põhjused, mis takistasid objektiivselt kaebuse esitamist seaduses sätestatud tähtaja jooksul; need põhjused peab kaebaja ise tähtaja ennistamise taotluses ära näitama. Käesoleval juhul on kaebaja kaebetähtaja ennistamise taotluse esitanud ja vastustaja selle rahuldamisele vastu vaielnud, kuid halduskohus, kaebust ekslikult tähtaegseks lugedes, pole taotluses toodud tähtaja ületamise põhjusi hinnanud ega oma seisukohta ennistamise küsimuses võtnud. Eeltoodu alusel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ja saadab asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Halduskohtul tuleb anda hinnang kaebaja väidetele kaebuse hilinemisega esitamise põhjuste kohta, ning anda vajaduse korral kaebajale võimalus oma väiteid täpsustada ja veel kord põhistada. Asja esimese astme kohtule tagasi saatmise tõttu ei kontrolli ringkonnakohus ega anna hinnangut apelleeritud kohtuotsuse õiguspärasusele vastustajalt kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskulude suuruse põhjendatuse ja kandmise tõendatuse kohta. Silvia Truman Lauri Madise Kaire Pikamäe 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.