Obsah (11)

§ 8§ 404§ 403§ 76§ 396§ 91§ 100§ 101§ 113§ 162§ 128

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiiu Hiiuväin Otsuse tegemise aeg ja koht 16. november 2011 kell 14.00, Tallinnas, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2

§ 8

lg 2, § 76 lg 1, § 396 lg 1, samuti lähtub hageja laenutingimuste punktist 5.2, mis sätestab, et hagejal on õigus maksetähtaja ületamisel kliendi poolt arvestada tasumata summalt viivist 0,1% päevas, ning laenutingimuste punktist 5.1.02, mille kohaselt kohustub laenusaaja maksma täiendavalt 165 krooni (10,55 eurot) pärast tagasimakse tähtaja saabumist saadetud teise meeldetuletuskirja eest. Seoses kostja vastuväidetega märgib hageja, et ei nõustu kostja taotlusega tunnistada hagi aluseks olevad lepingud tühiseks TsÜS § 86 lg 1-4 järgi. Hageja ja kostja on laenulepingud sõlminud 20.06.2008 ja 14.07.2008, mil vastavad seaduse §-d ei olnud kehtivad. Seega ei saa antud sätteid kohaldada tehingule, mis on tehtud varem, kui vastavad seaduse sätted on jõustunud. Siiski peab hageja oluliseks selgitada, et hageja on laenulepingut sõlmides kontrollinud kostja tausta ning kostja on läbinud krediidianalüüsi ning olnud sobilik laenude saamiseks. Hageja on seisukohal, et kostja raske majanduslik olukord ei ole lepingute tühiseks tunnistamise põhjus. Tulenevalt

§ 8lg-st 2 on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

Seadus ei näe ette raske majandusliku olukorra puhul lepingu tühiseks tunnustamise võimalust.

1. aastal olid mõlemad laenud Intrum Justitia AS-s sissenõudmisel ning kooskõlas kostjaga koostati ka võlgnevuse likvideerimiseks maksegraafikud. Vaatamata sellele ei hakanud kostja võlgnevust likvideerima. Hageja rõhutab, et kostjal oli enne kohtumenetluse alustamist mitu aastat aega tasuda võlgnevust 2 kasvõi osamaksetena, kuid kostja seda ei teinud. Hageja on seisukohal, et kostja on käitunud pahatahtlikult. Tulenevalt eeltoodust palub hageja kohtul hagi rahuldada täies ulatuses. Kostja vastuväited Kostja hagi õigeks ei võta ega tunnista tema vastu suunatud nõudeid. Kostja palub kõik tsiviilasja kulud jätta hageja kanda. Kostja leiab, et hagis nimetatud lepingud on tühised lähtuvalt TsÜS § 86 lõigetest 1-
2. Kostja on raskes majanduslikus seisundis ning töötu. Laen XXX oli ära tasutud 17.11.
3. Meeldetuletustasu kohta ei saadetud kostjale arvet. Meeldetuletustasu ei kuulu põhinõude hulka ning sellelt ei saa viivist arvutada. Maksegraafikut küll pakuti kostjale, kuid ta ei allkirjastanud seda, mistõttu see on kehtetu. Hageja ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et kostja on tutvustanud ja nõustunud AS M laenutingimustega. Kostja leiab, et viivise arvutamine on toimunud vääralt. Põhinõue lepingust XXX on 3200 krooni, mitte 4120 krooni, kuna summa 4120 krooni sisaldab hageja intressi. Kostja ei näe ka alust kahju hüvitamiseks. Kostja leiab, et tegemist on heade kommete vastase tehinguga TsÜS §86 lg 1- 4 mõttes. Heade kommete rikkumise fakt jääb kohtu tuvastada. Kuna hagi oli esitatud pärast seaduse muudatuse jõustumist, rakendub TsÜS § 86 lg 1-4 ka antud hagi puhul. Hageja ei eitanud fakti, et ta on kontrollinud, kas kostja on maksejõuline ja tema majanduslikku seisundit. Kostja on hetkel töötu ning tema kuu sissetulek on miinimumpalgast väiksem. Kostja palub jätta kõik kohtukulud hageja kanda ja hagi täies ulatuses rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, poolte poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega ja tõenditega, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja poolt on kostjale XXX JA XXXlaenu antud mõlemal korral summas 3200 krooni, kuid kostja leiab, et nimetatud laenulepingud on TsÜS § 86 lõigete 1-4 alusel tühised. Kohus märgib, et nähtuvalt esitatud asjaoludest sõlmisid hageja ja kostja kõnealused lepingud vastavalt 20.06.2008 ja 14.07.
4. Antud juhul on kostja seisukohal, et lepingute tühisuse alused tulenevad tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõigetest 1-
5. Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et hetkel kehtiv TsÜS § 86 redaktsioon on jõustunud 01.05.2009, s.o pärast hageja ja kostja vahel laenulepingute sõlmimist. Lähtuvalt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-126-06 ps 16 väljendatud seisukohast tuleneb õiguse üldpõhimõtetest, et tehingu, asjaolu ja toimingu suhtes kohaldatakse nende tegemise ajal kehtinud materiaalõigust. Tehingu ja toimingu tegemisest hiljem jõustunud materiaalõiguse kohaldamine varem tehtud tehingu ja toimingu suhtes on võimalik ainult erandkorras, kui selline tagasiulatuv jõud on selgelt väljendatud seaduse rakendussätetes. Kohus osundab, et käesoleval juhul ei nähtu võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seadusest, et 01.05.2009 jõustunud TsÜS §-le 86 oleks kõnealune tagasiulatuv jõud ette nähtud. Seega tuleb hageja ja kostja vahel sõlmitud lepingute tühisuse tuvastamise küsimuses lähtuda lepingute sõlmimisel ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse redaktsioonist. XXX JA XXX kehtinud TsÜS § 86 oli sätestatud järgnevas sõnastuses: „Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine“. Antud juhul ei ole kostja ise asunud kõnealuses sättes nimetatud mõisteid sisustama, kuid Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-111-08 p-s 23 märkinud, et kohus saab hinnata, kas leping vastab headele kommetele, ka omal algatusel. Heade kommete mõiste lahti mõtestamisel on Riigikohus lahendi nr 3-2-1-140-07 p-s 30 märkinud, et heade kommetega võivad tehingud olla vastuolus erinevatel põhjustel, mida ühiskonnas 3 valitsevate arusaamade järgi võib pidada ebamoraalseteks ja taunitavateks. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal ning tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil. Tehingu heade kommete vastasuse hindamisel tuleb arvestada kogumis kõiki sellega seotud olulisi asjaolusid, mh tehingu sisu ja selle tegemise asjaolusid. Käesoleval juhul on hageja ja kostja vahel sõlmitud kaks laenulepingut, millest mõlema korral andis hageja kostjale laenu summas 3200 krooni (tlk 33, 34) ning kostjal tekkis kohustus tagasimakseteks summas 3720 krooni. M AS laenutingimuste p-st 1.7 (tlk 35) ilmneb, et esmakordsel laenamisel on maksimaalne laenatav summa 1600 krooni. Alles pärast seda, kui klient on esimese laenu korrektselt tagasi maksnud, tekib tal võimalus võtta laenu ka suuremas summas. Kohus märgib, et nähtuvalt eeltoodust pidi kostja olema ka varem hagejalt laenu võtnud ning selle täielikult tagastanud, kuna vastasel korral ei oleks hageja talle 3200 krooni suurust laenu võimaldanud. Seega oli kostja oma käitumisega tekitanud hagejas veendumuse kostja usaldusväärsusest laenulepingupartnerina. Samuti on kostja 20.10.2011 toimunud kohtuistungil kinnitanud, et sai laenu võtmise perioodil palka umbes 8000 krooni kuus netosummana. Kohus leiab, et lähtuvalt eeltoodud asjaoludest ei saa XXX JA XXX sõlmitud laenulepinguid lugeda heade kommetega vastuolus olevaks nimetatud ajal kehtinud TsÜS § 86 mõttes, kuna ebamoraalseks või taunitavaks ei saa lugeda laenu andmist isikule, kes on ka varasemalt sarnastel tingimustel laenu võtnud ja selle korrektselt tagastanud. Samuti ei saa
6. aastal toimunud laenulepingute tühisuse hindamisel võtta arvesse asjaolu, et käesoleval hetkel on kostja töötu, kuna eeltoodust nähtuvalt oli kostjal laenuvõtmise hetkel piisava suurusega regulaarne sissetulek ning laenatud summad ei olnud ebaproportsionaalselt suured võrreldes kostja igakuise sissetulekuga. Seoses kostja väitega, et hageja ei tutvustanud talle laenutingimusi, samuti ei ole millegagi tõendatud, et kostja nendega nõustus, märgib kohus järgmist. Tulenevalt TsÜS § 68 lg-st 1 võib tahteavalduse teha mistahes viisil, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. XXX JA XXX toimunud lepingute sõlmimise ajal kehtinud

§ 404

lg 1 kohaselt pidi tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste võtmiseks olema kirjalikus vormis. Tarbijale tuli anda lepingudokument või selle koopia. Samas nähtub kõnealusel ajal kehtinud

§ 403

lg 3 p-st 2, et tarbijakrediidilepingut reguleerivaid sätteid ei kohaldata krediidilepingule, mille järgi peab tarbija krediidi tagasi maksma kuni kolme kuu jooksul. Käesoleval juhul võttis kostja mõlema lepingu puhul laenu esmalt 14 päevaks ning hiljem pikendas tagasimakse tähtaega veel 14 päeva võrra. Seega olid käesolevad laenulepingud sõlmitud lühemaks ajaks kui kolm kuud, mis tähendab, et tarbijakrediidilepingu spetsiifilised nõuded, s.o võlaõigusseaduse 22. peatüki 2. jao sätted - muuhulgas ka

§ 404lg 1 - antud lepingutele ei kohaldanud.

Vaatamata eeltoodule peab kohus vajalikuks märkida, et käesoleval juhul on kostja täitnud internetis hageja kodulehel ankeedi, mille juurde on lisatud ka laenulepingu tingimused. M AS laenutingimustest (tlk 35-37) ilmneb, et laenutingimustega tutvumist kinnitab laenutaotleja klikivajutus, mis võimaldab tal jätkata laenutaotlemisega. Seega pidi kostja laenu saamiseks vastava klikivajutuse lepingu tingimuste juures ka tegema. Pärast lepingutingimustega nõustumiseks kinnituse andmist saadeti kostjale teade turvakoodiga. Antud asjaolu tõendab hageja poolt esitatud sündmustiku väljavõte (tlk 31-32), millest ilmneb, et pärast vastava koodiga sõnumi saamist kanti laen üle kostja kontole, mida kinnitavad XXX JA XXX tehtud maksekorraldused (tlk 33, 34). Tulenevalt eeltoodust asub kohus seisukohale, et kostja on esitanud avalduse laenulepingu sõlmimiseks, samuti on talle kättesaadavaks tehtud lepingu tingimused. Kohus leiab, et juhul, kui kostja tegi lepingu tingimustega tutvumist ja nõustumist kinnitavasse kastikesse märke tegelikkuses ennast lepingu sätetega kurssi viimata, ei ole tegemist olukorraga, kus hageja oleks kostjale lepingu tingimused tutvustamata jätnud. Seega on alusetu 4 kostja väide, et ta ei olnud teadlik lepingust tulenevatest kohustustest ega ole seetõttu andnud nõusolekut nende täitmiseks. Kohus on tulenevalt eeltoodust seisukohal, et XXX JA XXX laenulepinguid sõlmides oli kostjale igakülgselt tagatud võimalus lepingutingimustega tutvumiseks ning kostja tegi internetikeskkonnas hageja kodulehel klikivajutustega tahteavaldused lepingute sõlmimiseks. Samuti ei ilmne asjaolusid, millest tulenevalt esineks alus nimetatud lepingute tühisuse tuvastamiseks.

§ 76

lg 1 näeb ette, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele ning § 82 lg 1 kohaselt, kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 396

lg 1 kohaselt kohustub üks isik (laenuandja) laenulepinguga andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Lepingu alusel tekkis kostjal hageja ees rahaline kohustus, mis tuli täita raha tagasi maksmisega hageja poolt väljastatud arves sisalduvate andmete kohaselt (

§ 91

, laenutingimuste p 2.1).

§ 100

järgi on kohustuse rikkumiseks võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Käesoleval juhul saabus kostja kohustus laen tagasi maksta vastavalt 18.07.2008 ja 11.08.2008, kuid täies ulatuses kostja seda teinud ei ole. Õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise juhuks sätestab

§ 101

. Hageja poolt valitud õiguskaitsevahenditeks on viidatud paragrahvi lõikes 1 sätestatud õigus nõuda kohustuse täitmist (p 1 ja § 108 lg 1) ja viivist (p 6). Käesoleval juhul on kostja võtnud hagejalt 20.06.2008 laenu summas 3200 krooni ning lähtuvalt lepingutingimuste p-st 3.5 tekkis kostjal kohustus maksta hagejale tagasi 3720 krooni tähtajaga 04.07.2008. 08.07.2008 lükkas hageja maksetähtaja edasi kuni 18.07.2008, kuid tulenevalt laenutingimuste p-st 4.1.01 lisandus tähtaja pikendamise tasu 330 krooni. Kokku võlgnes kostja hagejale 4050 krooni. Kuna kostja oma kohustust tähtaegselt ei täitnud saatis hageja kostjale korduvalt meeldetuletusi (tlk 31). Lepingutingimuste p 5.1.01 kohaselt on hagejal õigus kostjalt nõuda esimese meeldetuletuse saatmise eest 70 krooni. Seega võlgneb kostja hagejale 20.06.2008 sõlmitud lepingu alusel kokku 4120 krooni, mis on 263,32 eurot. Sarnastel asjaoludel võlgnes kostja hagejale 263,32 eurot ka 14.07.2008 sõlmitud laenulepingu alusel, kuid hageja esitatud andmetest (tlk 30) nähtuvalt on kostja 06.11.2008 sellest laenust 258,85 eurot tagastanud. Seega võlgneb kostja hagejale kahe lepingu alusel kokku 267,79 eurot.

§ 101

lõike 1 punktist 6 tulenevalt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist.

§ 113

lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse nimetatud seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab võlgnetavalt summalt viivist laenulepingu p-s 5.2 sätestatud määras, mis on 0,1% tasumata summalt päevas. Kostja jäi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel võlgnevusse vastavalt alates 19.07.2008 ja 12.08.2008, s.o arvete maksetähtaja möödumisele järgnevatel päevadel. 20.01.2011 seisuga taotleb hageja viivise väljamõistmist summas 245,19 eurot. Kostja on esitanud viivisega seoses vastuväite, et meeldetuletustasu ei kuulu põhinõude hulka, mistõttu on alusetu sellelt viivise nõudmine. Kohus märgib, et tulenevalt

§ 113

lg-st 3, kui isikule tuleb hüvitada tema poolt tehtud kulutused, võib neilt nõuda viivist alates kulutuste tegemisest. Antud juhul tuleneb lepingupunktist 5.1.01, et pärast tagasimakse tähtaja saabumist saadetud meeldetuletuse eest kohustub võlgnik esmase meeldetuletuse eest tasuma 70 krooni. Nähtuvalt sündmuste väljavõttest (tlk 31-32) on kostja jätnud võlgnevuse tähtaegselt tasumata 5 ning hageja on seetõttu edastanud kostjale esmased meeldetuletused. Kuna hageja on vastavad kulutused teinud, on hagejal

§ 113lg 3 alusel õigus neilt ka viivist nõuda.

Kostja on esitanud viivise suhtes ka vastuväite, et hageja põhinõue peaks olema üksnes 3200 krooni, kuna 4120 krooni sisaldab intressi, mistõttu on viivise summa valesti arvestatud. Kohus märgib, et nähtuvalt lepingu punktist 3.10 koosneb tagasimakstav summa isikuandmete kontrollimistasust, laenu summast, käsitlustasust, turvakoodi kontrollimis- ja kinnitustasust, autentimiskuludest ning arve koostamis- ja saatmiskuludest. Nähtuvalt eeltoodust ei ole tegemist intressinõudega, millelt lähtuvalt

§ 113

lg-st 6 ei ole alust viivist nõuda, vaid laenulepingu sõlmimisest ja käitlemisest tulenevate kuludega, mille suhtes on hagejal

§ 113lg 3 alusel õigus ka viivist nõuda.

Lisaks eeltoodule on kostja esitanud viivistega seoses vastuväite, et ta ei ole nõus viiviseid kogu ulatuses tasuma, kuna kostja on töötu ning tema igakuine sissetulek on 141 eurot. Kostja on kõnealuste väidete tõendamiseks esitanud ärakirja Eesti Töötukassa otsusest (tlk 50), millest nähtuvalt on kostja võetud 28.04.2011 töötuna arvele, ning pangakonto väljavõtte perioodil 19.02.-19.06.2011 (tlk 51-53). Kohus märgib, et

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule. Tulenevalt

§ 162

lõikest 1, kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda lepptrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Samuti tuleneb Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-24-11 p-st 17, et kohus ei vähenda viivist

§ 113lg 8 ja § 162 järgi omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel.

Nõudes viivise vähendamist, peab võlgnik tooma esile asjaolud, mis annaksid alust

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.

Kohus märgib, et viivise alandamine on kohtu diskretsioonotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes, võrreldes nõude suurust esmajoones kohustuse rikkumisest võlausaldajale tekkinud kahjunõude suurusega ja hinnates selle proportsionaalsust. Kohus leiab, et käesoleval juhul on põhjendatud viivise vähendamine 50% ulatuses. Kostja on 20.10.2011 kohtuistungil rõhutanud, et ta ei saa viiviseid kogu ulatuses tasuda, kuna ta on töötu ning puudub ka muu sissetulek. Kohus leiab, et kostja kõnealust seisukohta tuleb käsitleda taotlusena viivise alandamiseks. Samuti on kostja esitanud tõendid, mis kinnitavad tema rahaliste võimaluste piiratust. Nimetatud asjaoludest tulenevalt leiab kohus, et arvestades kostja majanduslikku seisundit, tuleb temalt välja mõistetavat viivise summat vähendada poole võrra. Hageja on taotlenud kostjalt 20.01.2011 seisuga viivise summas 245,19 eurot väljamõistmist. Kuna kohus vähendab seda summat poole võrra, tuleb kostjal tasuda viiviseid summas 122,60 eurot. Samuti taotleb hageja kostjalt kahjuhüvitisena 21,10 euro väljamõistmist teistkordsete meeldetuletuskirjade saatmine eest. Nimelt ilmneb, et hageja on saatnud kostjale vastavalt 29.07.2008 ja 22.08.2008 teised meeldetuletused (tlk 31), mille eest hagejal on vastavalt lepingutingimuste p-le 5.1.02 õigus nõuda 165 krooni, kokku 330 krooni, mis on 21,10 eurot.

§ 113

lg 5 kohaselt võib võlausaldaja nõuda sõltumata viivise maksmisest võlgnikult viivitusest põhjustatud mõistlike võla sissenõudmiskulude hüvitamist.

§ 128

lg-st 3 tuleneb, et hüvitatava kahju hulka kuulub kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. Käesoleval juhul on hageja saatnud võlgnikule korduvalt meeldetuletusi, et teha kõik endast olenev vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks ning anda kostjale võimalus võla tasumiseks. Seetõttu on põhjendatud kostjalt hageja kasuks kahjuhüvitisena ka 21,10 euro väljamõistmine. 6 Ülaltoodust tulenevalt tuleb hagi rahuldada osaliselt ja kostjalt välja mõista põhivõlg ja kahjuhüvitis summas 288,90 eurot hageja kasuks. Samuti tuleb kostjalt välja mõista viiviseid summas 122,60 eurot. Kokku 411,50 eurot. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus leiab, et käesoleval juhul tuleb menetluskulud jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Kohus on hagi osalisel rahuldamisel kostjalt hageja kasuks välja mõistnud 411,50 eurot, kuid jätnud hagi rahuldamata 122,60 euro osas. See tähendab, et kohus rahuldab hagi 77,1 % ulatuses. Seega tuleb lähtuvalt TsMS § 163 lg-st 1, jaotades menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, jätta kostja kanda menetluskulud 77,1 % ulatuses. Hagi rahuldamata jätmise osa suhtes tuleb jätta hageja kanda menetluskulud 22,9 % ulatuses. Tulenevalt TsMS § 124 lg-st 1 on hagi hind 267,79 eurot. Hagi esitamisel tasus hageja riigilõivu kokku 63,91 eurot. Kooskõlas § 174 lg-ga 1 on hagejal õigus esitada menetluskulude rahalise kindlaksmääramise nõue 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kohtunik 7