Obsah (5)

§ 187§ 428§ 162§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-49087 Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Heli Käpp Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Tsiviilasi 02.mai 2011 Kentm

§ 187

lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGI ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE 06.10.2010 VM esitas Harju Maakohtule hagi S K vastu. 18.10.2010 nõude täpsustamise avalduses hageja taotles tunnustada OÜ A osa 04.03.2005 ja 11.05.2005 ostu-müügilepingute kehtetust ning kostjalt välja mõista OÜ A osa nimiväärtusega 40 000 krooni, mis moodustab 100 % osakapitalist. Alternatiivselt hageja taotles tunnustada V. M omandiõigust OÜ A osale nimiväärtusega 40 000 krooni, mis moodustab 100 % osakapitalist.. Hageja omandas nõude kostja vastu TM (isikut tõendaval dokumendil nimekujuga M ) 24.09.2010 nõude loovutamise lepingu alusel. Hagiavalduse ja nõude täpsustuse avalduse põhjenduste kohaselt kuulus T. M , kes on hageja V. M ema L M õde, OÜ A osa nimiväärtusega 40 000 krooni. 2004.a. algul pöördus T. M poole hageja ema L M väitega, et vastavalt kokkuleppele teise osanikuga OÜ-s VK otsustasid nad OÜ VK omavahel ära jagada. L. M tegi T. M ettepaneku ühiseks äriliseks tegutsemiseks, mille tulemusel OÜ A omandas OÜ-lt VK kinnistu aadressil XXX. Mõni aeg pärast kinnistu ostu-müügitehingu toimumist teatas L. M , et tal on OÜ VK teise omanikuga kohtuvaidlus, mistõttu ta kardab oma isikliku julgeoleku pärast. Seetõttu tegi L. M ettepaneku palgata OÜ-sse A kostja. Edaspidi kostja veenis L. M ja T. M , et kohtuvaidluse huvides peavad nad OÜ A osad kostja nimele vormistama, samuti kinnitas kostja T. M ja tema õele, et pärast kohtuvaidluse lõppemist vormistavad nad osad tagasi hageja nimele. T. M ja kostja sõlmisid 04.03.2009 notariaalselt tõestatud OÜ A osa, nimiväärtusega 21 000 krooni, mis moodustas 52 % osaühingu osakapitalist, ostu-müügilepingu hinnaga 5000 krooni. 11.05.2005 sõlmisid pooled notariaalselt tõestatud vormis OÜ A osa nimiväärtusega 19 000 krooni, mis moodustas 48 % osaühingu osakapitalist, ostu-müügilepingu hinnaga 5000 krooni. T. M esitas 05.09.2007 avalduse vaidlusaluste tehingute tühistamiseks ja 12.10.2007 harju Maakohtule hagi kostja vastu, milles palus tühistada poolte vahel 04.03.2005 ja 11.05.2005 sõlmitud tehingud TsÜS § 94 alusel. Harju Maakohus jättis 11.02.2009 otsusega tsiviilasjas 207-42081 hagi rahuldamata, kuivõrd leidis, et hageja puhul ei olnud tegemist eksimusega asjaoludes, vaid tegelikkuses seaduse mittetundmine ja ebaõige ettekujutus õigusliku tagajärje saabumises; hageja pidi pettusest TsÜS § 94 tähenduses teadma tehingute sõlmimise, TsÜS § 94 alusel esitatud hageja nõue on aegunud, sest ei ole esitatud pettusest teadasaamisest 6 kuu jooksul. Tallinna Ringkonnakohus jättis T. M apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid muutis Harju Maakohtu otsuse põhjendusi: Maakohus on ebaõigesti formuleerinud hageja nõude ja samas ei ole hagiavalduse vastuvõtmisel selgitanud hagejale, et kohtu pädevusse ei kuulu müügilepingute tühistamine. Vastavalt TsÜS §-dele 94 lg 3 ja 98 lg 1 toimub pettuse mõjul tehtud tehingu tühistamine avalduse esitamisega teisele poolele. Kohus leidis, et ei saa hinnata tehingu kehtetust muudel alustel, kuivõrd see oleks väljunud haginõude piiridest. Hageja leiab, et 04.03.2005 ja 11.05.2005 OÜ A osade ostu-müügitehingud olid näilikud ja seetõttu tühised. Tehingu näilikkus seisnes selles, et pooled sõlmisid ostu-müügitehingud eesmärgiga jätta mulje osade võõrandamisest, et parandada OÜ A positsioone kohtuvaidluses, kusjuures tegelikkuses puudus pooltel tahe osade omandiõiguse üleandmiseks. Tehingu näilisust 2 kinnitavad asjaolud, et tehingud sõlmiti väidetavalt ainult ajutiselt, lepingus määratud hind ei vastanud osa tegelikule väärtusele ja ka lepingus märgitud hinda tegelikult ei tasutud. Harju Maakohtu 16.04.2009 otsusega on kostja süüdi tunnistatud hageja ema L. M mõrvas omakasu ajendil ning karistas teda 10 aastase vangistusega. Tallinna Ringkonnakohtu 23.09.2009 otsusega jäeti maakohtu otsus sisuliselt muutmata, otsust muudeti vaid liitkaristuse mõistmise osas. Kriminaalasja kohtuotsustes on tuvastatud, et kostja veenis L. M , et OÜ A osad on vaja S. K nimele ümber vormistada, et vältida ebasoodsa kohtulahendi korral OÜ-le A kuuluva kinnistu äravõtmist, samuti vältimaks kinnistu võimalikku võõrandamist T. M elukaaslase S. I poolt. L. M otsustas OÜ A S. K nimele ümber vormistada ning rääkis T. M , et viimasel on vaja tehingu vormistamiseks minna notari juurde. Tehingud toimusid M ja K organiseerimisel ning viimane sai OÜ A ainuosanikuks. Notari juures käies kinnitas S. K M , et need tehingud on vajalikud vaid kohtuasja jaoks ja tegelikult jääb Männiku kinnistu ikka L. M . Tehingute tulemusel omandas S. K 10 000 krooni eest OÜ A , millele kuuluva XXX väärtus oli 2005.a. esimesel poolel ca 2-3 miljonit krooni. Vaatamata sellele, et vormiliselt ei olnud L. M OÜ-ga A müügi otsustaja, teostati just tema ja S. K aktiivsel osalusel ja kaasabil OÜ A ümbervormistamine S. K nimele. Samas jätkas L. M sisuliselt OÜ A asjadega tegelemist, koostas arveid, teostas vajalikke toiminguid ja pangaülekandeid, suhtles raamatupidajaga jne; ehkki L. M puudus tööleping, sai ta OÜ-st A palka 2005.a. mai- ja juunikuu eest. Kriminaalasja otsuses tuvastatu kohaselt otsustas S. K L. Ma tappa, sest sai aru, et L. M on muutunud talle ohtlikuks, kuna teadis, mismoodi asjad tegelikult toimusid ning mismoodi peteti A. V OÜ VK juhatuse koosoleku protokollile välja allkiri, mille tulemusel osutus võimalikuks kinnistu müük. Kui L. M nimetatud asjaolud tsiviilkohtus avalikustaks, kaotaks L. Ma küll kohtuvaidluse, kuid samas võiks OÜ VK50 % omanikuna tagasi saada poole XXX kinnistust ning ainuüksi poole kinnistu väärtus oleks mitu miljonit krooni. Samuti saanuks M rääkida, mis põhjusel suvilaga kinnistu tegelikult müüdi OÜ-le A ning ühtlasi ära näidata, et tegemist oli teeseldud tehinguga ja mingit raha maksmist ei toimunud. L. M poolt tõe rääkimine tähendanuks S. K seda, et tal oleks oht ilma jääda nii XXX kinnistust kui ka suvilaga kinnistust, OÜ-l A aga poleks nimetatud kinnisvarata mingit väärtust. L. M tapmisega kinnitas kostja enda OÜ A ainuomanikuna ning ühtlasi kinnistute XXX ja XXX omanikustaatuse ning vabanes L. Maga sõlmitud suulistest kokkulepetest vormistada kohtuprotsesside lõppedes eelnimetatud kinnistud tagasi T. M nimele. Lepingupooled pidasid OÜ A tegelikuks omanikuks L. M . OÜ A omandas kinnistu L. Ma tegevuse tagajärjel. Osa müügilepingutes näidatud hind ei vastanud osa tegelikule väärtusele. OÜ A 2004.a. majandusaasta aruande järgi oli omakapital 117 000 krooni. Bilanss ei kajastanud OÜ varade väärtust õiglaselt, kuivõrd OÜ-le kuuluva kinnistu väärtuseks on märgitud 4… 000 krooni, tegelik väärtus oli aga üle 2 miljoni krooni. Seega tehing sõlmiti rohkem kui 150 korda alla tegeliku osa väärtuse. Lepingus näidatud hinda kostja tegelikult ei tasunud. KOSTJA VASTUS 25.11.2010 kirjalikus vastuses hagile kostja hagi ei tunnista. Kostja leidis, et V. M esitas kohtusse sama nõude, mille T. M on juba tsiviilasjas 2-07-42801 kohtusse esitanud ning mille osas jõustus kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2010 otsusega. Isegi, kui tsiviilasi 207-42801 ei ole samane uue hagiga, on viidatud tsiviilasjas tuvastatud asjaolud siduvad käesolevas tsiviilasjas. Hagiavalduse kohaselt tehingu näilikkus seisnevat selles, et pooled sõlmisid ostumüügitehingud eesmärgiga jätta mulje osade võõrandamisest, et parandada OÜ A positsioone kohtuvaidluses, kusjuures tegelikkuses puudus pooltel tahe osade omandiõiguse üleminekuks. Tehingu näilikkust kinnitavad hagi kohaselt asjaolud, et tehing sõlmiti väidetavalt ainult ajutiselt, lepingus määratud hind ei vastanud osa tegelikule väärtusele ja ka lepingus märgitud hinda tegelikult ei tasutud. Tallinna Ringkonnakohtu 02.09.2010 otsuses on kirjas järgmine lõik: „Kolleegium peab vajalikuks märkida, et asjas ei ole esitatud tõendeid selle kohta, et hageja tahte kujunemisele osade müügiks oleks mõjunud kostja väidetavalt hagejale antud lubadus osad hiljem tagasi 3 võõrandada. Harju Maakohtu 16.04.2009 otsuse kohaselt rääkis L M oma õele (s.o. hagejale), et viimasel on vaja minna notari juurde osade vormistamiseks kostja nimele. T. M nõustus sellega, kuna niikuinii ei osalenud tal mingit isiklikku huvi firmas toimuva vastu ja firma asjadega tegeles L. M .“ (otsuse lk 9). Vaidlusalused tehingud ei ole seaduse vastased. Võib-olla tõesti oli T. M mõte ja soov tehingutega parandada OÜ A positsioone kohtuvaidluses. Tehingu osalise sisemine subjektiivne soov ei too kaasa aga tehingu näilikkust. Selleks on möödapääsmatult vajalik, et ka tehingu teisel poolel olnuks soov sõlmida näilikku tehingut. K ei soovinud näilikult omandada osa, vaid ta soovis osa omandada lõplikult ja tegelikult. Võib-olla tehingute sõlmimisega täituski T. M soov ning tehing parandaski OÜ A positsioone. Nii jättis Tallinna Ringkonnakohus rahuldamata AV hagi OÜ A vastu (2-04-813). Samamoodi jättis Tallinna Ringkonnakohus tsiviilasjas 2-08-7432, milles kolmandaks isikuks oli T. M , rahuldamata OÜ VK hagi OÜ A vastu. Mõlemad vaidlused puudutasid XXX omandiõigust. Käesolev tsiviilasi on juba neljas tsiviilvaidlus, millega soovitakse muuta XXX asuva kinnistu õiguslikku staatust. Tehingut ei muuda näilikuks mitte ükski hagiavalduses väljatoodud argument. Pooled on vabad kokku leppima vara müügihinnas. Kui T. M tõendab, et ta ei ole saanud müügilepingus näidatud hinda, on tal juriidiline õigus esitada müügilepingu täitmise nõue. On märkimisväärne, et T. M hakkas rääkima väidetavalt näilikust tehingust alles 5 aastat pärast tehingu sõlmimist. Selline pikk ajaline distants muudab hageja väited eluliselt mitteusutavateks. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. 08.02.2011 kostja esitas kohtule taotluse menetluse lõpetamiseks

§ 428

lg 1 p 2 alusel, sest samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud menetluse lõpetanud Eesti kohtu lahend. Olukorra „sama nõue samal alusel“ all peab seadus silmas kahte samasugust haginõuet, mida põhjendatakse sama tegeliku elu juhtumiga (faktikogumiga). Käsitletav V. M nimel esitatud hagiavalduse, mille esitamise õiguse on ta saanud T. M , on üles ehitatud eeldusele, et kõnealused tehingud olid näilised. Tallinna Ringkonnakohtusse esitatud apellatsioonkaebusest nähtub üheselt arusaadavalt, et sellise näiliku tehingu tühistamise nõude on juba hageja õiguseellane kohtusse esitanud. Seega tegemist on samasisulise hagiga. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised, tunnistaja, uurinud kirjalikke tõendeid ning analüüsinud ja hinnanud kõiki tõendeid igakülgselt ja objektiivselt, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjendustel.
2. Hageja esitas maakohtule hagiavalduse OÜ A osade võõrandamise lepingute tühisuse tuvastamiseks. Hagiavalduse kohaselt on kostja ja hagejale nõude loovutanud T. M vahel 04.03.2005 ja 11.05.2005 notariaalselt tõestatud vormis sõlmitud OÜ A osade ostumüügilepingute puhul tegemise näilike tehingutega, sest tehingu pooltel oli tahe jätta mulje osade võõrandamisest, kuid tegelik tahe osade kostjale võõrandamiseks puudus. T. M varasem hagi S. K vastu pettuse teel tehtud tehingute tühistamiseks jättis kohus rahuldamata ning otsus selles osas on jõustunud (tsiviilasi 2-07-42801). 07.03.2011 kohtumäärusega käesolevas tsiviilasjas jättis kohus rahuldamata S. K taotluse

§ 428lg 1 p 2 alusel menetluse lõpetamiseks, sest kohus leidis, et käesolev V.

M hagi ning T. M hagi tsiviilasjas 2-07-42801 on esitatud erinevatel faktilistel alustel: T. M nõue tugines tehingute tühistamisavalduse esitamisele, V. M nõue tuleneb tehingute väidetavast näilikkusest.

1. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 lg 1 kohaselt näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele 4 vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Näilik tehing on tühine (TsÜS § 89 lg 2). Eeltoodust tulenevalt on hagi rahuldamise eeldusena vaja tuvastada, et lepingudokumentides märgitud tahteavaldused erinesid poolte tegelikust tahtest ning et poolte ühine tegelik tahe oli üksnes jätta mulje OÜ A osade võõrandamisest.
2. TsÜS § 71 sätestab, et kindlale isikule tehtud tahteavaldus loetakse tehtuks sellise sisuga, nagu see kätte saadi. Kui tahteavalduse sisu muutus asjaolude tõttu, mille esinemise riisikot kannab tahteavalduse saaja, loetakse tahteavaldus tehtuks sellise sisuga, nagu see väljendati. Tulenevalt TsÜS § 75 sätestatust tuleb tahteavaldust tõlgendada vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi (TsÜS § 75 lg 1). Vaidlustatud tehingu poolteks olid kostja ja T. M . Seega tuleb tehingu näilikkuse hindamiseks tõlgendada just nende isikute tahteavaldusi. Tahteavalduste näilikkuse tõendamise koormis lasub hagejal.
3. Kohus leiab, et tehingute näilikkus ei ole leidnud tõendamist. Asjas kogutud tõendid tõendavad seda, et tehing võis olla tehtud pettuse mõjul, st et kostja lubas hiljem osad tagasi võõrandada, kuid ei ole seda lubadust täitnud. Vaidlustatud tehingute tegemist pettuse mõjul ja sellel alusel nende kehtetust on kohus tsiviilasjas 2-07-42801 juba arutanud ning jätnud hagi rahuldamata, kohtulahend on jõustunud.
4. Kohus kuulas tehingu pooltena vande all üle kostja ja tunnistajana T. M . Käesolevas tsiviilasjas 07.04.2011 kohtuistungil andis T. M tunnistajana ütlusi, et OÜ A asjadega tegeles tegelikult tema õde L M . 2004 algasid kohtuprotsessid OÜ VK ja OÜ A vahel. Kostja S. K esindas kohtus OÜ A huve. Ükskord L. M selgitas tunnistajale, et notari juures on vaja notari juures ümber vormistada firma osakud kostja nimele, et kohtus saab firmat esindada ainult omanik. Algul oli vaja ümber vormistada 19 %, hiljem kogu firma osakud kostjale üle kanda. Tunnistaja seletas, et sai tehingu vajadusest aru nii, nagu talle selgitati, et firma on vaja müüa, et kostja saaks firmat kohtus edasi esindada. Firmat ei pidanud mitte müüdama, vaid ümber vormistama kostja nimele, tunnistaja ei ole kostjalt mingit raha saanud. Notaris käis tunnistaja selleks kahel korral, mõlemal korral olevat kostja lubanud, et pärast kohtuvaidluste lõppemist ta vormistab firma tagasi. Kostja seda kokkulepet ei täitnud, mistõttu tunnistaja esitas tehingute tühistamisavalduse ja hagi kohtule, et tunnistada pettuse mõjul tehtud osade müügitehingud kehtetuks.
5. Hageja väidetel tõendavad tehingu näilikkust lisaks maakohtu ja ringkonnakohtu otsused kriminaalasjas 1-07-8224, millega kostja mõisteti süüdi L. M tapmises omakasu motiivil. Vastupidiselt hageja seisukohale ei ole nimetatud kohtuotsuses (tl 35 – 67) kohus tuvastanud, et OÜ A osade võõrandamise tehingud olid näilikud tehingud TsÜS § 89 mõttes. Osade võõrandamistehingute näilikkust ei tõenda hagiavalduses tsiteeritud, kriminaalasja otsuses sisalduv süüdistusakti tekst, mille kohaselt otsustas S. K L. M tappa, et viimane ei saaks paljastada A. V XXX kinnistu OÜ-le A müümiseks vajaliku allkirja väljapetmise asjaolusid ning suvilaga kinnistu müügitehingu kui teeseldud tehingu asjaolusid. Samas kriminaalasjas Tallinna Ringkonnakohus oma otsuses (68 – 83) asus seisukohale, et maakohus on õigesti tuvastanud, et OÜ A osade võõrandamise tehingute järel L. M ettekujutustes ei olnud S. K ainuosanikuks olemine mitte absoluutne ja alaline, vaid L. M ettekujutuste järgi pidi ta saama tagasi nii OÜ A , kui ka osaühingu nimele vormistatud suvila. Õiguse tagasisaamine eeldab sellest õigusest eelnevalt ilmajäämist. Omandiõigus ei saa olla näiline. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 92 lg 1 kohaselt vallasomand tekib vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Vaidlusalustes lepingutes on müüja ja ostja 5 kokku leppinud, et kõik lepingu esemeks oleva Osaga seotud õigused ja kohustused lähevad ostjale üle lepingu notariaalse tõestamise hetkest (04.03.2005 osaühingu osa müügilepingu (tl 27 – 30) punkt 3.
6. ja 11.05.2005 osaühingu osa müügilepingu (tl 31 – 33) punkt 4.
7. Kokkulepe omandiõiguse üleandmise kohta on reaalselt täidetud ning OÜ A osade omandiõiguse üleminek kostjale tehti nähtavaks äriregistris (tl 149). Seega isegi juhul, kui vaidlustatud OÜ A osade võõrandamistehingute puhul võlaõiguslik müügitehing oli näilik ja seetõttu tühine, ei too see automaatselt kaasa osade omandiõiguse kostjale üleandmiseks sõlmitud ja omandamise aluseks olnud asjaõiguskokkulepe kehtetust. Tehingu vormistamisel S. K poolt väidetavalt antud lubadused osa hiljem tagasi vormistada, ei anna alust järeldusteks, et pooled soovisid sõlmida näilik võõrandamistehingu. Asjaolu, et kostja ei täitnud poolte väidetavaid kokkuleppeid osa tagasivõõrandamise kohta, on käsitatav tehingu tegemisena pettuse mõjul ning sellel alusel hagi rahuldamata jätmise kohta on kohtuotsus jõustunud.
8. Kostja 07.04.2011 kohtuistungil vande all ülekuulamisel seletas, et tutvus L M 2003-2004 ning neil tekkisid ärisuhted. L. M oli OÜ VK osanik, talle kuulus 50 %. OÜ-le VK kuulus kinnistu XXX. L. M tekkisid OÜ VK teise osanikuga, A. V finantsprobleemid. Kostja teada L. Ma müüs XXX kinnistu Vetrovi teadmata OÜ-le A . V andis OÜ VKja OÜ A vahel toimunud kinnistu müügitehingu kohtusse. Seoses kohtuvaidlusega ning sellega, et L. M käidi ähvardamas, pakkus L. M kostjale, et viimane ostaks Ma õele T. M kuuluva OÜ A ära. Pakkumise tegi OÜ-d A kohtuvaidluses esindanud advokaat Aavik, tehingu sisuks oli OÜ A ja kinnistu XXX müük. Kostja väidetel oli tehingu eesmärgiks see, et M pääseks V ja teiste isikute ähvardustest, mille põhjuseks oli OÜ VK ja OÜ A vaheline kinnistu müügitehing. Kostja eitab kokkuleppeid ja lubadusi anda pärast probleemide lahendamist OÜ A osad tagasi. Kostja väidetel tegi ta tehingud eesmärgiga saada OÜ A omanikuks ja jätkata selle tööd.
9. Hageja taotlusel kohus asendas tunnistajate S I (T. M endine elukaaslane) ja JG(tapetud L. M elukaaslane) ülekuulamise nende tsiviilasjas 2-07-42801 ülekuulamise protokolli kasutamisega. Nii G , kui I seletasid, et teavad, et K ostis OÜ A osad seoses kohtuvaidlusega OÜ-ga VK. Tunnistajad ise OÜ A osade võõrandamise tehingute juures ei viibinud ning teavad tehingutest ainult tehinguosaliste ja L. M enda jutu põhjal. Ka tunnistajate I ja G ütlustest ei nähtu asjaolusid, mis kinnitaksid, et osade võõrandamise tehingute näol oleks olnud tegemist näilike tehingutega. J. G rahast K ei ole rääkinud, S. I teab, et osa võõrandamise eest ei ole T. M raha saanud. Kohus leiab, et üksnes see, et võõrandamistehingus kokkulepitud hinda ei ole makstud, ei tõenda võõrandamistehingu näilikkust olukorras, kus omandiõigus on reaalselt üle antud. Müüjal oli õigus nõuda tehingu täitmist ja kokkulepitud tasu maksmist. Samuti ei saa tehingu näilikkust järeldada üksnes osa võõrandamise hinnast.
10. Kohus jätab asjas tõendina arvestamata tunnistaja B kriminaalasjas eeluurimisel ülekuulamise protokolli (tl 242 – 249). Nimetatud protokolli näol ei ole tegemist tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 251 lg 2 kohase tunnistaja ütluste asendamisega tema teises kohtumenetluses ülekuulamise protokolli kasutamisega. T. B andis kriminaalasjas 1-078224 ütlusi ka kohtuistungil, kuid hageja leidis, et kohtuistungil antud ütlused ei tõenda hageja soovitud asjaolusid käesolevas tsiviilasjas ning seetõttu T. B seletuste asendamist kriminaalasjas kohtuistungil antud ütluste protokolliga käesolevas asjas ei taotlenud. Tunnistaja B käesolevas tsiviilasjas ülekuulamisest kohtuistungil hageja 07.04.2011 istungil loobus. Lisaks kohus märgib, et tunnistaja B kriminaalasjas eeluurimisel antud ütlustest nähtuvalt vahendab B üksnes L M tehingute ja poolte väidetavate kokkulepete kohta kuuldut, sarnaselt on neid asjaolusid kirjeldanud tunnistajad M , I ja G ning osaliselt (tehingu tegemise eesmärk oli vabaneda probleemidest seoses kohtuvaidlusega OÜ-ga VK) ka kostja ise vande all. Tunnistaja B ütluste tõendina arvestamine või mittearvestamine ei mõjuta kohtu seisukohta, et isegi juhul, kui tehingu tegemisel oli poolte vahel osade hilisema tagasivõõrandamise kokkulepe, ei muuda see võõrandamise tehinguid näilikeks. 6 Kõike eeltoodut arvesse võttes asub kohus seisukohale, et OÜ A osa müügilepingute näilikkus ei ole tõendamist leidnud. Kuivõrd võõrandamise tehing on kehtiv, puudub hagejal õiguslik alus kostjalt OÜ A osa väljanõudmiseks. Kohus jätab V. M hagi täies ulatuses rahuldamata. 11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) §173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse.

Kuna kohus jättis hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda. Kostjal on õigus esitada menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise avaldus Harju Maakohtule 30 päeva jooksul alates menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest. 12. 21.10.2010 kohtumäärusega kohus rahuldas V. M taotluse riigipoolse menetlusabi saamiseks ning vabastas ta hagi esitamisel riigilõivu tasumisest. Hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 57 lg 1 ja lisa 1 kohaselt tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 7500 krooni (praeguses vääringus 479,34 eurot).

§ 190

lg 1 järgi ei välista ega piira menetlusabi andmine menetlusabi saaja kohustust hüvitada kohtulahendi alusel vastaspoolele tekkinud kulutused.

§ 190

lg 4 sätestab, et kui hageja sai menetlusabi menetluskulude kandmisel, mõistetakse temalt hagi rahuldamata või läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise korral menetluskulud riigituludesse täies ulatuses välja. Eeltoodu alusel ning juhindudes lisaks

§ 179lg-test 1 ja 2, kohus mõistab hagejalt riigituludesse välja 479,34 eurot.

Kohtulahend raha riigituludesse tasumise kohta tuleb täita kohtuotsuse jõustumisest arvates 15 päeva jooksul. Selle nõude tasumisega viivitamise korral tuleb tasuda menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (

§ 179lg 9).

Heli Käpp Kohtunik 7