järgi tunnistati seni kehtinud perekonnaseadus kehtetuks ning
järgi jõustus uus perekonnaseadus, mis laieneb
lg1 järgi kõigile perekonnaõiguslikele suhetele, mis on tekkinud seaduse jõustumise hetkeks, kui selle seaduse rakendussätetes ei ole ette nähtud teisiti. Asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne uue perekonnaseaduse jõustumist, kohaldatakse
lg 2 järgi üldjuhul siiski asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. Kuni 01.07.2010. kehtinud Perekonnaseaduse § 60 ja § 61 kohaselt on vanem kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus teise vanema nõudel temalt välja elatise, mis määratakse igakuise elatisrahana, lähtudes kummagi vanema varalisest seisundist ja lapse vajadusest. Perekonnaseaduse § 61 lõike 4 kohaselt ei või igakuine elatisraha ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.07.2010 kehtiva Perekonnaseaduse § 99 lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Seega ei tule elatise nõude esitamisel tõendada mitte elatist saama õigustatud isiku suhtes tehtavaid kulutusi, vaid elatist saama õigustatud isiku vajadusi. Vajadused võivad olla suuremad kui kulutused, mida alaealisele lapsele, näiteks ühe vanema poolse ülalpidamiskohustuse rikkumise tõttu, teha suudetakse. Hageja soovib elatist minimaalmääras. Kui elatist nõutakse seaduses sätestatud alammääras, siis ei pea hageja ega kohus eraldi kindlaks tegema lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust.
lg 4 järgi eeldatakse, et lapse põhjendatud vajadus on 278,02 eurot (4350 krooni), millest vanemad katavad kulud võrdses suuruses. Riigikohus on leidnud, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (Riigikohtu otsus tsiviilasjas 3-2-1-7-05, p 20). Vabariigi Valitsuse 11.juuni 2009.a. määruse nr 90 „Töötasu alammäära kehtestamine“ § 1 järgi (enne 1.jaanuari 2011 kehtinud redaktsioonis) oli töötasu alammääraks täistööajaga töötamise korral kuus 4350 krooni, sama sätte 1.jaanuari 2011 kehtiva redaktsiooni järgi 278,02 eurot. Hagi esitamse seisuga tuleb alaealisele lapsele seega maksta elatist minimaalmääras 139,01 eurot kuus. Alates 1.jaanuarist 2011 jõustunud TsMS § 19 lg 3 p 11 järgi elatist enam tulumaksuga ei maksustata.
lg sätete kohaselt võib kohus vähendada mõjuval põhjusel elatist alla seaduses sätestatud minimaalmäära. Mõjuvaks põhjuseks on muuhulgas vanema töövõimetus. Kostja on 80 % töövõimetu, tema sissetulekute suuruseks on pension 195,96 eurot. Lisaks saab kostja puudega inimestele ettenähtud ravimite kompensatsiooni.. Kohtu arvates on kostja töövõimetus mõjuvaks põhjuseks elatise määramiseks alla minimaalmäära. Kohus asub seisukohale, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista elatis summas 80 eurot kuus. Kohus võib hageja nõudel mõista elatise
kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Hageja nõuab kulutuste hüvitamist tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatisehagi esitamist. Kostja ei ole täitnud lapse ülalpidamiskohustust alates 2010.a. veebruarist, elatisehagi on kohtule esitatud 20.04.2011.a. Seega tuleb kostjalt tagasiulatuvalt hageja kasuks välja mõista kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju summas 960 eurot (alates 20.04.2010-20.04.2011 s.o. 12 x 80 eurot ). TsMS § 173 lg 1 esimese lause kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 23 kohaselt tuleb menetluskulude jaotus kohtulahendis märkida ka siis, kui menetlusosalised seda ei taotle. Kostja ei ole hagejale elatist vabatahtlikult maksnud, millest tingituna on hageja pidanud esitama kohtusse hagi ja kandma menetluskulusid. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohtas tehtud lahendi jõustumisest. Maie Seppo kohtunik 3
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.