Uuendatud menetluses oleks vastustaja pidanud kindlaks tegema, kas õigustatud subjektile on võimalik tagastada Varbla vallas asuv 6,3 ha suurune lahustükk, mis on senini reformimata riigimaa, selleks, et vältida talle 2,75 ha tagastamist kaebaja poolt ostueesõigusega erastatavast maast. Hanila Vallavalitsuse väide, et nimetatud lahusmaatükk on õigustatud subjekti taotluse alusel kompenseeritud, ei vasta tõele. Maa mittetagastamise korralduses selline viide puudub. Pealegi taotleti 22.11.1991 esitatud maa tagastamise/kompenseerimise avalduses maa osalist tagastamist ning maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse (vastu võetud 30.04.1996) rakendussätete § 16 lg 2 kohaselt loetakse selline avaldus esitatuks kogu maa tagastamiseks. Nõudeõiguse loovutamise teel õigustatud subjektiks saanud A. Merivoo poolt Hanila Vallavalitsusele 02.06.2000 esitatud avaldus maa osaliseks tagastamiseks ja lahusmaatükkide kompenseerimiseks ei ole käsitatav maa tagastamise nõudest loobumise avaldusena viidatud õigusakti rakendussätte § 13 lg 3.1 mõttes. Samuti tugines kaebaja erastamismenetluse uuendamise alusena väitele, et erastatava maa piiride kulgemise ettepanekus jäeti erastatavast maast välja Uuetoa lautri teealune maa. Seda maad on küll taotletud munitsipaalomandisse, kuid see pole õiguspärane ja teealune maa tuleb jätta ostueesõigusega erastatava maa piiridesse, sest kaebajal kui maa ostueesõigusega erastamise õigustatud subjektil on sellise maa omandamise eesõigus kohaliku omavalitsuse ees vastavalt maareformi seaduse (MRS) § 20 lg-le 1. Hanila Vallavalitsus palus jätta kaebuse rahuldamata, leides, et ei esine uusi asjaolusid, mis ei olnud U. Õismaale varasemalt teada ning mis oleksid aluseks haldusmenetluse uuendamiseks
Ka ei saa 08.12.2008 esitatud piiride kulgemise ettepanekut õigusvastaseks lugeda. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Haldusorganile esitatud menetluse uuendamise avaldusest saab järeldada kaebaja seisukoha, et õigustatud subjektile maa tagastamise korral Varbla vallas asuva lahustüki arvelt muutuksid ka kaebajale ostueesõigusega erastatava maa piirid ja tal oleks võimalik erastada maad suuremas ulatuses ning teistsugustes piirides, kui seda plaanitakse teha 08.12.2008 piiriettepaneku järgi. Kohus nõustub kaebaja seisukohaga, et viidatud asjaolu ilmnemine võib kaasa tuua vajaduse muuta 08.12.2008 tehtud piiride kulgemise ettepanekut. Seega võis haldusmenetluse uuendamata jätmine rikkuda kaebuse esitaja õigusi, mistõttu tuleb kindlaks teha, kas nimetatud teabest tulenevalt pidi Hanila Vallavalitsus
lg 1 p 2 alusel haldusmenetluse uuendama.
lg 1 p 2 kohaselt uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada.
lg 3 kohaselt tuleb haldusmenetluse uuendamise taotlus esitada haldusmenetluse läbiviinud haldusorganile ühe kuu jooksul haldusmenetluse uuendamise asjaolude teadasaamisest alates. Riigikohtu halduskolleegiumi 21.02.2011 otsuses nr 3-3-1-80-10 toodud seisukohtadest lähtuvalt pidi Hanila Vallavalitsus taotlust saades esmalt kontrollima, kas kaebaja väide selle kohta, et Varbla vallas asub tagastamisele kuuluv lahustükk suurusega 6,3 ha, vastab tõele, ning kas tegemist on uue asjaoluga
Avaldusest haldusmenetluse uuendamiseks ilmneb, et kaebaja tuvastas väidetavalt uue asjaolu endise Uuetoa A-13 maa tagastamise toimikuga tutvumise käigus, kuid
lg 1 p 2 mõistes uusi olulisi tõendeid viidatud uue asjaolu kohta Hanila Vallavalitsusele ta ei esitanud. Selliseid tõendeid ei esitatud ka kohtumenetluses ega taotletud kohtult vastavate tõendite väljanõudmist. Seetõttu puuduvad käesolevas asjas
Kuna Varbla vallas asuv lahusmaatükk on õigustatud subjektile kompenseeritud, ei ole Hanija Vallavalitsusel võimalik seda õigustatud subjektile samaaegselt tagastada (ORAS § 17 lg 5). Kaebaja vastuargument, et nimetatud maatükk oleks tulnud A. Merevoole kompenseerimise asemel tagastada, ei ole käesolevas kohtumenetluses ega olnud haldusmenetluse uuendamise taotluse lahendamise menetluses asjakohane. Hanila Vallavalitsuse 20.10.2000 korraldus nr 284 A. Merevoole vaidlusaluse lahusmaatüki eest kompensatsiooni määramise kohta on kehtiv ning selle vaidlustamise tähtaeg on möödunud. Halduskohtu istungil avaldas kaebaja, et vallavalitsus oleks pidanud menetluse uuendamise avalduse lahendama KOKS § 33 lg 1 alusel. Selle sätte kohaselt on igaühel õigus taotleda volikogult või valitsuselt nende poolt vastuvõetud õigusaktidesse muudatuste tegemist või nende tühistamist, kui nendega on seadusevastaselt kitsendatud tema õigusi. Riigikohtu halduskolleegium on mitmes kohtulahendis asunud seisukohale, et nimetatud säte ei anna kohalikule omavalitsusele võimalust kaaluda, kas taotlus sisuliselt läbi vaadata või mitte, ning selline taotlus tuleb haldusorganil igal juhul läbi vaadata. Samuti on Riigikohus leidnud, et KOKS § 33 lg-t 1 tuleb käsitleda erinormina
-st tuleneva haldusakti kehtetuks tunnistamise taotlemise üldregulatsiooni suhtes (10.11.2004 otsuse nr 3-3-1-36-04 p 17). Seega tuleb asuda seisukohale, et isikul on õigus taotleda KOKS § 33 lõike 1 alusel haldusakti kehtetuks tunnistamist ka olukorras, kus tal
Käesoleval juhul ei taotlenud kaebaja Hanila Vallavalitsuselt KOKS § 33 lg 1 alusel maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku kehtetuks tunnistamist, vaid esitas taotluse haldusmenetluse uuendamiseks
Asjaolu, et vastustaja lahendas taotluse selle sõnastusest ning väidetest lähtudes, ei anna kaebajale õigust taotleda vaidlusaluse haldusakti tühistamist väitega, nagu oleks vallavalitsus pidanud taotlust käsitlema ka KOKS § 33 lg 1 alusel esitatud taotlusena. Arvestades erinevusi
lõike 1 ning KOKS § 33 lõike 1 alusel esitatud taotluste menetlemisel ja kontrollimisel ning asjaolu, et kaebaja ei taotlenud Hanila Vallavalitsuselt 19.11.2010 koos haldusmenetluse uuendamise taotluse esitamisega ka KOKS § 33 lg 1 alusel maa ostueesõigusega erastamiseks piiride kulgemise ettepaneku kehtetuks tun4
Kui aga isiku poolt taotluses esitatud väidetav uus asjaolu valeks osutub ning omavalitsusorgan on selle
lg 1 alusel haldusmenetluse uuendamise taotluse lahendamisel kindlaks teinud, ei saa pidada õigusvastaseks seda, kui omavalitsusorgan ei hakka vastuses haldusmenetluse uuendamise taotlusele üle kordama seda, miks valeks osutunud faktiline asjaolu ei saa ka KOKS § 33 lõike 1 alusel kaasa tuua haldusakti õigusvastasust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES U. Õismaa palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada, leides, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõiguse normi ja hindas valesti tõendeid. Vaidluse põhiküsimus on, kas vastustajal oli kohustus U. Õismaa 19.11.2010 taotluse alusel haldusmenetlus uuendada ja ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekut sisuliselt läbi vaadata või mitte. Haldusmenetluse uuendamise aluseid reguleerib
lg 1 ning uuendamise küsimuse lahendamisel oleks pidanud lähtuma ka
lg-st 3, 66 lg-st 1 ja 67, aga samuti arvestama sellega, et kohalike omavalitsuste jaoks on haldusmenetluse uuendamise aluseks KOKS § 33 lg 1 alusel esitatud avaldus haldusakti muutmiseks või kehtetuks tunnistamiseks. Maa ostueesõigusega erastamise eeltoimingute suhtes peaks haldusmenetluse uuendamine olema palju avaram, kuna lõplik haldusakt on veel tegemata. Põhjusi, mis kaebaja käesoleval juhul soovis maa erastamismenetluse uuendamist erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku osas, oli kolm. Esiteks selgus kaebajale, et õigustatud subjekti poolt taotletud endise kinnistu Uuetoa A-13 talumaa lahustükk, mis asub Varbla külas, ei ole õigustatud subjektile kompenseeritud ja tegemist on jätkuvalt reformimata maaga, mistõttu puudus igasugune alus 2,75 ha suurusel äralõikel erastatavast maast. Vastustaja on kaebajale kogu aeg kinnitanud, et kõnealune lahusmaatükk on kompenseeritud, kuid samas maa tagastamise toimikuga tutvumisel selgus kaebajale, et ei ole olemas sellist fakti nagu Varbla lahustüki mittetagastamine ja kompenseerimine ja vastustaja on kaebajat kogu aeg eksitanud. Teiseks menetluse uuendamise põhjuseks on äralõige erastatavast maast teealuse maa jaoks, kuna sellist maad ei saa munitsipaliseerida ja kaebajal on selle erastamise eesõigus. Ja kolmandaks soovis kaebaja, et Hanila Vallavalitsus vaataks erastatava maa piiride küsimuse üleüldse uuesti läbi, et vallavalitsus kuulaks kaebaja seisukohti ning vaagiks põhjalikult erinevaid võimalusi ja esile toodud asjaolusid ja muudaks erastatava maa piiriettepanekut. Kaebuse lahendamisel kohaldas kohus üksnes HKMS § 44 lg 1 p 2, kuid arvestades kaebaja eesmärki erastatava maa piiride muutmiseks ning lähtudes taotluses toodud asjaoludest, tulnuks 5
Kohus lähtus üksnes
Kaebajale tehtud piiriettepanekus tugineb vald ekslikult asjaolule, et Varbla vallas asuv lahusmaatükk on kompenseeritud. Sellist korraldust, et Varbla vallas asuv maatükk on jäetud tagastama ja kompenseeritud, antud ei ole. Vastustaja viidatud 20.10.2000 korraldusega nr 284 määrati 15,5 ha maa maksumus ja see korraldus pole Varbla vallas asuva maa mittetagastamise korraldus. Kohus ei ole pidanud üldse vajalikuks tuvastada, kas Varbla vallas asuv maatükk on jäetud tagastamata, ning leiab vääralt, et viidatud lahusmaatükk ei ole õigustatud subjektile tagastamisele kuuluv maa. Kohtu poolt viidatud väidetavat kompenseerimist kinnitavad dokumendid on haldusorganite omavaheline kirjavahetus ega asenda maa mittetagastamise korraldust. Menetluse uuendamine oli põhjendatud ka seetõttu, et Hanila Vallavalitsusel oli kehtivatest õigusaktidest (Vabariigi Valitsuse 13.07.1993 määrus nr 216 ja 05.02.1993 määrus nr 36) lähtuvalt kohustus teha koostööd Varbla Vallavalitsusega endise kinnistu tagastamise menetluses - eelkõige koguda informatsiooni endise kinnistu koosseisu kuuluva lahusmaatüki tagastamise või kompenseerimise kohta Varbla Vallavalitsuselt. See teave peab olema lisatud maa tagastamise toimikusse, mida käesoleval juhul tehtud pole. Kohus jättis otsuses põhjendamata, miks ta ei anna hinnangut kaebuse nendele väidetele, mis käsitlevad Uuetoa lautri teealust maad. Hanila Vallavalitsus vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuses kirjeldatakse pikalt võimalusi uuendada haldusmenetlus eelhaldusakti suhtes, kuid sellest ei ilmne ühtegi põhjendust, kas ja kuidas on halduskohus rikkunud materiaal- ja menetlusõiguse norme. Kaebaja väide, et piiride kulgemise ettepaneku tegemise käigus ei võimaldatud kaebajale ärakuulamisõigust, ei vasta tõele. 12.12.2008 kirjas, millega kaebajale piiride kulgemise ettepanek tehti, selgitati kaebajale, et tal on võimalik esitada 15 päeva jooksul vastuväited tehtud ettepanekule. Kaebaja vastuväiteid ei esitanud, vaid pöördus kohe kohtusse ja sedagi hilinemisega, mistõttu kohus tema kaebust 12.12.2008 haldusakti peale ei menetlenud. 19.11.2010 haldusmenetluse uuendamise taotlus ei käsitlenud erastatavast maast äralõike tegemist teealuse maa jaoks, mistõttu kaebaja vastuväited lautri tee munitsipaliseerimise kohta ei ole käesoleva kohtuasja vaidlusaluseks küsimuseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Asja materjalidest nähtuvalt U. Õismaa tahe on suunatud Hanila Vallavalitsuse poolt talle 02.12.2008 kirjaga nr 5-23/1400 tehtud piiride kulgemise ettepaneku kehtetuks tunnistamisele ning ostueesõigusega erastatava maa piiride ja suuruse uuesti määramisele. Selle eesmärgi saavutamiseks on kaebaja esitanud Hanila Vallavalitsusele korduvalt taotlusi, tuues neis välja asjaolud ja põhjused, mis tema arvates kehtiva haldusakti muutmise tingivad. Varasemad taotlused haldusakti kehtetuks tunnistamiseks jättis vallavalitsus rahuldamata, kaebaja neid ei vaidlustanud, vaid esitas 19.11.2010
lg 1 p 2 alusel haldusmenetluse uuendamise avalduse, milles väitis, et piiride kulgemise ettepaneku tegemisel pole arvestatud sellega, et Varbla vallas asub tagastamisele kuuluv 6,3 ha suurune lahusmaatükk ning vastustajal tuleb kaasata menetlusse Varbla Vallavalitsus ja välja selgitada, kas maa tagastamise õigustatud subjektil on võimalik oma nõudeõigust 2,75 ha tagastamiseks realiseerida mitte selle maaüksuse, mida kaebaja ostueesõigusega erastada soovib, vaid Varbla vallas asuva lahusmaatüki arvel.
eesmärk on reguleeruda olukordi, kus haldusorganil on menetluse uuendamise kohustus ning muudel
lg-s 1 nimetamata alustel saab haldusorgan menetluse uuendamise üle otsustada diskretsiooni kasutades. Kaebajal on õigus selles, et kohaliku omavalitsuse haldus- 6
lg 1 p-s 2 sätestatud uuendamise aluse puudumise tõttu, samas on kohus leidnud, et KOKS § 33 lg 1 rikutud pole. Kuivõrd kaebuse rahuldamata jätmine on lõppkokkuvõttes õige, siis kohtu vastuolulised seisukohad ja põhjendused ei anna lõppjäreldustes õige kohtuotsuse tühistamiseks alust. Menetluse uuendamine on menetlustoiming. Ringkonnakohus järeldab Hanila Vallavalitsuse 17.12.2010 vastuskirjast ja vastustaja kohtumenetluses antud selgitustest, et kaebaja 19.11.2010 avalduse alusel haldusmenetlus uuendati ning KOKS § 33 lg 1 nõuet ei rikutud. Hanila Vallavalitsus on U. Õismaa 19.11.2010 taotlust sisuliselt hinnanud ning leides, et Varbla vallas asuv lahusmaatükk on maa tagastamise õigustatud subjektile kompenseeritud juba aastal 2000 antud korralduste alusel ja ilmnenud pole uusi asjaolusid, mis annaksid alust esitada kaebajale kuuluva elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise uut ettepanekut, selgitanud kaebajale piisava põhjalikkusega, miks ei vasta tõele kaebaja väide selle kohta nagu ulatuks õigustatud subjekti (kes 02.06.2000 avalduses maaomandi tagastamise kohta soovis põhikohast 10,5 ha tagastamist ja lahusmaatükkide kompenseerimist) maa tagastamise taotlus Varbla vallas asuvale lahusmaatükile. Eksitav on kaebaja väide, et puuduvad haldusaktid maa tagastamise õigustatud subjektile Varbla vallas asuva maa tagastamata jätmise ja kompenseerimise kohta. Sellisteks haldusaktideks on Hanila Vallavalitsuse 16.06.2000 korraldus nr 165, millega otsustati maareformi seaduse § 6 lg 2 p 1 alusel mitte tagastada 15,5 ha endisest Uuetoa A-13 talumaast ja alustada maa kompenseerimise menetlust, ning 20.10.2000 korraldus nr 284, millega kinnitati mittetagastatava 15,5 ha maa maksumus ja määrati õigustatud subjektile kompensatsioon endisest Uuetoa A-13 kinnistust mittetagastatava 15,5 ha maa eest. Haldusaktid võivad olla vigaselt ja puudulikult vormistatud, kuid need on kehtivad ja asjaolu, et neis korraldustes puuduvad viited selle kohta, et 15,5 ha hõlmab kahte lahusmaatükki, millest üks asub Hanila ja teine Varbla vallas, ei anna alust järelduseks, et viidatud korraldused Varbla vallas asuvat lahusmaatükki ei käsitle. Kaebaja vastupidised väited on paljasõnalised ja otsitud. Kohus on asjakohaselt viidanud vastustaja 20.10.2000 kirjale Varbla Vallavalitsusele, milles teavitati Varbla Vallavalitsust endise Uuetoa A-13 kinnistu Varbla vallas asuva lahusmaatüki kompenseerimisest A. Merevoole ja lisati kompensatsiooni, mis oli arvestatud Varbla valla maa maksustamishinnaga, suuruse arvutus. Varbla vallas asuva endise Uuetoa A-13 lahusmaatüki kompenseerimist õigustatud subjektile kinnitas Varbla Vallavalitsus kaebajale 14.03.2011 saadetud kirjas ning seda on kinnitanud ka maa tagastamise õigustatud subjekt ise kohtuotsuses viidatud Haapsalus 18.02.2010 toimunud nõupidamisel, selgitades, et Varbla vallas asuvat maad ei soovinud ta tagasi saada põhjusel, et maa on soostunud ja sinna ei saa ehitada. ORAS § 17 lg 5 välistab sellise vara tagastamise, mis on juba kompenseeritud. Seetõttu leidis vastustaja õigesti, et kuna Varbla vallas asuv lahusmaatükk on kompenseeritud, siis kaebaja poolt 19.11.2010 avalduses välja toodud asjaoludel ei ole ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku muutmiseks alust. Õige pole apellandi väide, et vallavalitsusele esitatud taotluses soovis kaebaja maa erastamismenetluse uuendamist erastatava maa piiride kulgemise ettepaneku osas ka põhjusel, et äralõige erastatavast maast teealuse maa jaoks on õigusvastane. Oma 19.11.2010 avalduses ei tuginenud kaebaja väitele, et piiride kulgemise ettepanekut tuleb muuta seetõttu, et Uuetoa lautri teealune maa tuleb jätta ostueesõigusega erastatava maa piiridesse, ning seda väidet ei käsitlenud ka vastustaja oma vaidlusaluses 20.12.2010 vastuskirjas. Seisukoha, et Uuetoa maaüksust läbiv tee tuleks jätta erastatava maaüksuse koosseisu ja detailplaneeringu koostamine juurdepääsutee eraldamiseks hoonete juurde erastamisele kuuluvast maast on õigusvastane, avaldas kaebaja 16.08.2010 Hanila Vallavolikogule adresseeritud vaideavalduses; 06.10.2010 kirjas teatas vallavalitsus kaebajale, et vallavolikogu on jätnud kaebaja taotluse detailplaneeringu algatamise otsuse tühistamiseks rahuldamata ja vald ei muuda 08.12.2008 koostatud piiride kulgemise ettepanekut. Vallavalitsuse 06.10.2010 kirja kui haldusakti pole kaebaja vaidlustanud. Kuivõrd kohus 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.