← Eesti

2-09-14448/24

Obsah (9)§ 1046§ 1047§ 137§ 65§ 1045§ 127§ 1050§ 134§ 130

2-09-14448 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 15. märts 2011.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-0

) § 127 lg-le 6, § 134 lg-le 4 ning juhindudes TsMS § 231 lg-st 1 ja §-st 366, palub hageja temale au teotamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks mõista kostjatelt välja kohtu poolt määratav õiglane hüvitis. 7

(16)2-09-14448 Hageja palub nimetatud rahalise hüvitise mõista välja kahe erineva summana, millest ühe tasumise eest vastutavad kõik kostjad solidaarselt, teise (ja suurema) eest kostja I ainuisukuliselt. KOSTJATE VASTUVÄITED HAGILE
  1. Kostjad hagi ei tunnista. Kostjate hinnangul on hagi esitatud ebaõigete isikute vastu ega kuulu juba seetõttu rahuldamisele. Hagejal tulnuks hagi esitada mittetulundusühingu kui eraõigusliku juriidilise isiku vastu, kellele tsiviilseadustiku üldosas seaduse (TsÜS) § 31 lg 5 alusel omistatakse selle org te tegevus. Eraõigusliku juriidilise isiku org üksikud liikmed ei vastuta selle org tegevuse ega kollegiaalselt vastu võetud otsuste ja nende protokollide vormistamise eest. Samuti leiavad kostjad, et au väidetavalt teotavad andmed ja hinnangud ei olnud avalikustatud. Kostjad ei ole hagile lisatud protokollilistes otsustes kajastatud andmeid ega hinnanguid avalikustanud. Hagis mainitud koosolekud olid kinnised. Kinnistel koosolekutel esitatud seisukohti ei saa pidada avalikustatuks.
  2. oktoobri 2007.a juhatuse koosolekust võtsid osa üksnes kostjad ja hageja. Kostjad on lisaks ka seisukohal, et hageja kohta esitatud faktiväited on õiged ning hinnangud kohased. Hagis nimetatud väidetavad faktiväited on tõesed ega teota hageja au. Samuti puudub hagejal alus nõuda kostjatelt hagis nimetatud faktiväidete ümberlükkamist. Kostjad leiavad seejuures, et mitmed väidetavad väärtushinnangud ei kujuta endast üldse väärtushinnanguid. Osad hinnangutest on jälle tingitud hageja enda tegevusest ja käitumisest, mistõttu need ei ole halvustavad ega õigusvastased. Seega puudub alus

§ 1046kohaldamiseks.

Hagejal ei ole ka kostjate käitumise tõttu mittevaralist kahju tekkinud. MENETLUSE KÄIK

  1. Asja sisulise arutamise käigus
  2. ja
  3. veebruari 2011.a kohtuistungitel jäi hageja senises menetluses esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostjate esindajad vaidlesid hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata. Kohus kuulas
  4. veebruari 2011.a kohtuistungil üle tunnistajad V.J , I.L ja K.T . KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  5. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
  6. Hageja on esitanud kostjate vastu nõude ebaõigete andmete ümberlükkamiseks ning nõude mittevaralise kahju hüvitamiseks, viimatinimetatu raames saab omakorda eristada nõudeid au teotavate ebaõigete andmete avaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamisega tekitatud kahju hüvitamiseks. Kohus käsitlebki alljärgnevalt esmalt nõuet ebaõigete andmete ümberlükkamiseks (I), seejärel kahju hüvitamise nõuetega seonduvat (II) ning otsustab viimaks menetluskulude jaotuse üle (III). I
  7. Hageja nõue ebaõigete andmete ümberlükkamiseks võiks kuuluda rahuldamisele

§ 1047

lg 4 alusel, mille kohaselt võib isik ebaõigete andmete avaldamise korral nõuda andmete avaldamise eest vastutavalt isikult andmete ümberlükkamist või paranduse avaldamist avaldaja kulul, sõltumata sellest, kas andmete avaldamine oli õigusvastane. Osundatud normi kohase nõude eelduseks on üksnes ebaõigete andmete avaldamine (seda tuleb eristada

§-st 1043 tulenevast kahju hüvitamise nõudest). Hageja käsitluse kohaselt on kostjad ühiselt avaldanud EOÜ juhatuse 31. oktoobri 2007.a koosoleku otsustes järgmisi ebaõigeid andmeid: 8

(16)- 2-09-14448 hageja on põhjustanud ühe naisõppejõu haigestumise ja mitmenädalase eemaloleku õppetööst; hageja on nõudnud EOÜ juhatuselt ühingu ja E põhikirja rikkumist; hageja on taotlenud EOÜ juhatuselt sekkumist küsimustes, mis ei kuulu juhatuse pädevusse; hageja ei täida EOÜ juhatuse liikmena oma töökohustusi. Lisaks on kostja I väidetavalt avaldanud hageja kohta ebaõigeid andmeid EOÜ liikmete
  1. novembri 2007.a üldkoosolekul ning E nõukogu
  2. novembri 2007.a koosolekul.
  3. Kõnealust andmete ümberlükkamise nõuet ei saa kohtu hinnangul rahuldada juba seetõttu, et kostja I, kostja II, kostja III ega kostja IV puhul ei ole tegemist kohaste kostjatega. Kohus nõustub andmete ümberlükkamise nõude osas kostjate seisukohaga, et hageja peaks selle nõude suunama EOÜ kui juriidilise isiku vastu. TsÜS § 31 lg 5 kohaselt loetakse juriidilise isiku org tegevus juriidilise isiku tegevuseks. Ühingu juhatusse kuuluvad kostjad on
  4. oktoobri 2007.a koosolekul otsuste vastuvõtmisel ning väidetaval avaldamisel (sh
  5. novembri 2007.a üldkoosolekul) täitnud selgelt EOÜ org (juhtorg ) liikme ülesandeid. EOÜ põhikirja (vt toimik, I kd, lk 21-27) punkti 5.5 järgi võis ühingu juhatuse liikme üldkoosoleku otsusega igal ajal tagasi kutsuda, kuid üksnes oma kohustuste olulisel määral täitmata jätmise põhjusel (taoline põhikirjas sätestatud klausel on mittetulundusühingute seaduse § 28 lg 3 kohaselt lubatav). Seetõttu tuli ühingu juhatuse liikmetel esitada EOÜ liikmetele (liikmete üldkoosolekule) ka need asjaolud, mille põhjal oli juhatus teinud üldkoosolekule ettepaneku hageja juhatuse liikme kohalt tagasikutsumiseks. Andmete avaldamiseta polnuks EOÜ üldkoosolekul võimalik hageja tagasikutsumise üle otsustada.
  6. Eeltoodud põhustel tuleb juhtorg te liikmete käitumist osundatud sätte põhjal pidada juriidilise isiku org käitumiseks ning seega ka juriidilise isiku tegevuseks. Eelnenust järeldub, et väidetavalt avaldatud ebaõigete andmete ümberlükkamiseks saaks

§ 1047lg 4 alusel kohustada ühingut (eeskätt selle juhatuse liikmete isikus).

Sama kehtib ka kostja I poolt EOÜ liikmete

  1. novembri 2007.a üldkoosolekul ning E nõukogu
  2. novembri 2007.a koosolekul avaldatu kohta. Euroülikool (praeguse nimega E) on erakool erakooliseaduse § 2 lg 1 mõttes ning selle kooli kui asutuse pidajaks on ühingu ja ülikooli põhikirjadest (vt toimik, I kd, lk 21-27 ja lk 29-36) nähtuvalt EOÜ. E põhikirja punkti 4.1 järgi on selle üheks org ks (kollegiaalseks otsustuskoguks) ülikooli nõukogu. Ülikooli nõukogu koosseisu kuulub ametikoha järgselt ka ülikooli rektor (st kostja I). Kuivõrd sama põhikirja punkti 5.1 järgi vastutab rektor muu hulgas ülikooli üldseisundi ja arengu eest, siis oli kostja I kohustuseks juhtida
  3. novembri 2007.a koosolekul ülikooli nõukogu liikmete tähelepanu E mainet ohustada võivale hageja käitumisele (mis sai ilmselt üheks ajendiks hageja nõukogu koosseisust väljaarvamisele teiste nõukogu liikmete poolt). Kohtu lisab, et õiguslik hinnang käsitletavatele sündmustele võiks olla teistsugune juhul, kui kostjad ja kostja I oleks edastanud
  4. novembri 2007.a EOÜ liikmete üldkoosolekul või E nõukogu
  5. novembri 2007.a koosolekul informatsiooni, mis ei seondu hageja kutsealase tegevusega EOÜ juhatuses ja Es (nt andmed hageja abielusuhete, poliitiliste eelistuste vms kohta).
  6. Kuivõrd hageja andmete ümberlükkamise nõue on esitatud ebaõigete kostjate vastu, ei pea kohus vajalikuks analüüsida siinkohal küsimust, kas avaldatud andmed on ebaõiged. Kohus märgib küll, et juhatuse
  7. oktoobri 2007.a koosoleku otsuse nr 6 teksti kohaselt ei täida hageja oma töökohustusi juhatuse liikmena temalt oodatava 9

(16)2-09-14448 hoole ja korrektsusega (vt toimik, I kd, lk 46), seega ei ole hageja nimetatud väidet käsitlenud terviklikult. Kohtu hinnangul ei ole see väide koosoleku protokollis kajastatud kujul vaadeldav faktiväitena, vaid juhatuse teiste liikmete poolt antud hinnanguna. Kohus märgib, et faktiväide peaks olema põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus ja väärus kohtumenetluses tõendatav. Väärtusotsustus seevastu väljendub isikule antud hinnangus, mis oma sisu või vormi tõttu võib olla konkreetses kultuurikeskkonnas halvustava tähendusega, väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, mitte aga tõendada selle sisu tõesust või väärust (vt nt: Riigikohtu
  1. oktoobri 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 18). Esitatud kujul ei ole väite tõesus üheselt kontrollitav. Väidet saaks põhimõtteliselt objektiivselt kontrollida juhul, kui samas otsuse tekstis oleks välja toodud ka piisavalt konkreetsed etteheited juhatuse liikme tegudele. Sarnaselt on hagis n-ö väljarebituna kajastatud väide, et hageja on nõudnud EOÜ juhatuselt ühingu ja E põhikirja rikkumist. Koosoleku protokolli tekstis on märgitud alljärgnev: "Samas on P. V taotlenud juhatuselt sekkumist küsimustes, millised ei kuulu juhatuse vaid ülikooli nõukogu või teaduskonna nõukogu pädevusse, sisuliselt nõudes MTÜ ja ülikooli põhikirja rikkumist." Kohtu arvates on tsiteeritud lause teises pooles tegemist mitte faktiväitega, vaid kostjate poolt lause esimeses pooles märgitud asjaoludele tuginedes antud hinnanguga hageja käitumisele. Samuti tuleks kohtu arvates pigem väärtushinnanguks lugeda kostja I poolt E nõukogu
  2. novembri 2007.a koosolekul avaldatut, mille kohaselt on hageja on teinud avalikkusele suunatud laimava sisuga konkurentidele kasulikke avaldusi (vt toimik, I kd, lk 80). Tegelikult on kostja I protokolli teksti kohaselt öelnud järgmist: "P.V on teinud [lisaks P.V’e initsiatiivil
  3. novembril 2007.a ajalehes Delovõje Vedomosti avaldatud kirjutisele] teisigi avalikkusele suunatud laimava sisuga konkurentidele kasulikke avaldusi, mis on instseneeritud tema isiklikest ambitsioonidest."
  4. Lisaks eeldab

§ 1047

lg-le 4 tugineva nõude rahuldamine ebaõige või mittetäieliku informatsiooni avalikustamist e avalikkusele kättesaadavaks tegemist. Kohus ei nõustu osaliselt hageja väidetega, et kõnesolevaid andmeid on avaldatud. Avalikustamist saaks jaatada üksnes kostja I poolt E nõukogu

  1. novembri 2007.a koosolekul esitatu puhul. Seevastu ei ole kostjate poolt andmete avaldamist toimunud EOÜ juhatuse
  2. oktoobri 2007.a koosolekul ega EOÜ liikmete
  3. novembri 2007.a üldkoosolekul. Avaldamiseks saab kohtu hinnangul lugeda mingi info teatavaks tegemist kolmandatele (avaldatava teabega otsest puutumust mitteomavatele) isikutele. Praegusel juhul on kõnealused andmed avaldatud mittetulundusühingu juhtorg te liikmetele, seega selgelt piiritletud isikute ringile. EOÜ juhatuse otsuste vastuvõtmisel
  4. oktoobri 2007.a koosolekul on selle protokollist nähtuvalt osalenud üksnes juhatuse liikmed (st hageja ja kostjad) (vt toimik, I kd, lk 45-46). Juhatuse otsuste sisu ja tekst on vaidlustamata asjaolude kohaselt tehtud teatavaks ka
  5. novembri 2007.a üldkoosolekul osalenud isikutele, kuid üldkoosoleku protokollist nähtuvalt on see koosolek olnud kinnine ning sellel on osalenud vaid EOÜ liikmed (vt toimik, I kd, lk 59-68). II
  6. Edasiselt käsitleb kohus kostjate vastu esitatud kahju hüvitamise nõudeid. Seonduvalt kostjate vastuväidetega märgib kohus siinkohal esmalt, et TsÜS § 31 lg 5 ei välistaks iseenesest kostjate vastutust hagejale tekitatud õigusvastase kahju eest, kui selline on tekkinud. Õiguskirjanduses esitatud seiskohtade põhjal vastutavad juriidilise isiku juhtorg õigusvastse käitumise korral, kui ta on täitnud delikti kooseisu, kahju kannatanu ees juhtorg liige ja juriidiline isik solidaarselt (

§ 137) (vt: Tsiviilseadustiku üldosa seadus.

Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2010, lk 111). Vastavalt

§ 65lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse 10

(16)2-09-14448 täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega võib hageja õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude suunata nii EOÜu kui ka delikti koosseisu vahetult täitnud juhtorg liikmete vastu. Samuti märgib kohus, et ajalehes Delovõje Vedomosti ilmunud eelpool mainitud artiklis tsiteeritud arvamuse esitamisel ei ole kostja I täitnud EOÜ org liikme kohustusi. 16.

  1. ptk
  2. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus ja 3) süü. Seejuures toimub loetletud elementide olemasolu tuvastamine etapiviisiliselt, eespoolnimetatud järjekorras. Juhul kui ei ole täidetud objektiivne teokoosseis, puudub vajadus hinnangu andmiseks õigusvastasuse ja süü osas jne. (vt: Võlaõigusseadus III.
  3. ja
  4. osa (§-d 619-916 ja 1005-1067). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2009, lk 630-631). Objektiivse teokoosseisu juures peab hageja tõendama, et kostja põhjustas oma teoga kahju, mille hüvitamist hageja nõuab. Hageja poolt esitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõuded on materiaalõiguslikult kvalifitseeritavad õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuetena

§ 1045lg 1 p 4 ja § 1046 järgi.

Au teotavate ebaõigete andmete avaldamisega seonduvalt tuleks teo õigusvastasus tuvastada täiendavalt ka

§ 1047

lg-te 1-3 alusel.

§ 1045

lg 1 p 4 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu isikliku õiguse rikkumisega. Vastavalt

§ 1046

lg-s 1 sätestatule on au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Kuivõrd au teotamine on väidetavalt põhjustanud hagejal muu hulgas terviserikke, võib kostjatele etteheidetavate tegude õigusvastasus lisaks eeltoodule tuleneda ka

§ 1045lg 1 p-st 2.

  1. Kahju hüvitamise üldpõhimõtete kohaselt peab kahju olemasolu ja suurust tõendama kahjustatud isik. Isikliku õiguse kaitseks esitatud hagi lahendamisel tuleb kohtul siiski silmas pidada, et mittevaralise (e moraalse) kahju mõistel on kaks väärtushinnangulist aspekti: isiklik ja ühiskondlik. Mistahes isikliku õiguse rikkumine kahjustab inimese psüühilist tegevust ja psüühilist seisundit. Moraalse kahju (õigustamatud kannatused) olemasolu selles tähenduses eeldatakse, kuna isikliku õiguse rikkumise tagajärge – muudatuste tekkimist ja nende suurust inimese psüühikas – ei ole võimalik objektiivselt mõõta ega väljendada (vt nt: Riigikohtu
  2. oktoobri 2001.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-01). Mittevaralise kahju puhul, kus kahjuks on isiku hingelised kannatused, ei ole kahju tekkimine kolmandate isikute poolt seega üheselt kontrollitav, küll saab hageja põhistada temale tekkinud negatiivseid tagajärgi.
  3. Hageja poolt väidetu kohaselt tekitasid kostjad oma õigusvastase tegevusega hagejale sügavat hingelist valu, põhjustades hageja elukorralduses ja suhetes teiste isikutega olulisi negatiivseid muutusi. Kostjate poolt on hageja mainet silmnähtavalt ja äärmiselt olulisel määral kahjustatud ning selle läbi on hageja eemaldatud kogu oma senisest ühiskondlikust tegevusest.
  4. Nagu kohus on juba ülalpool märkinud, ei ole EOÜ juhatuse
  5. oktoobri 2007.a koosolekul ega ühingu liikmete
  6. novembri 2007.a üldkoosolekul kostjate poolt info või väidete avaldamist toimunud. Isiku au teotamine

§ 1046

lg 1 tähenduses eeldab aga toimingut, mis kahjustab isiku mainet avalikkuse ees, teiste sõnadega nõuab au teotamine au teotava informatsiooni avalikustamist kui teotunnust. Seetõttu ei täida hageja poolt kostjatele etteheidetav käitumine juhatuse 31. oktoobri 2007.a 11

(16)2-09-14448 koosolekul ja ühingu liikmete
  1. novembri 2007.a üldkoosolekul hagis toodud asjaoludel normi teokoosseisu. See kehtib nii kostjate poolt mainitud koosolekutel esitatud faktiväidete kui väärtushinnangute kohta. Arvestades eeltoodut, ei pea kohus vajalikuks tuvastada kostjate käitumise õigusvastasust ega kostjate süüd (st kolmeastmelise delikti üldkoosseisu teiste elementide esinemist) (vt ka otsuse põhjenduste p-d 28-29).
  2. Avaldatuks tuleb aga lugeda kostja I poolt
  3. novembril 2007 venekeelses ajalehes Delovõje Vedomosti (ajalehe Äripäev venekeelne väljaanne) ilmunud artikli (pealkiri tõlkes "Kõrghariduse kulisside taga"; vt toimik, I kd, lk 69-71, tõlked lk 72-78) ettevalmistamise käigus ajalehe korrespondendile M.K hageja kohta käivat väärtushinnangut, milles kostja I on nimetanud hagejat artiklis tsiteeritu kohaselt "plagiaadi peale ogaraks läinud isikuks" (venekeelne originaaltekst "…"помешавшийся на плагиате" Пеэтер Варес…"). Kohus osundab siinkohal ka Riigikohtu
  4. detsembri 2005.a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-95-05, mille p-s 25 on muu hulgas selgitanud, et meedias (ajakirjanduses) andmete avaldamise korral saab avaldajaks olla nii meediaettevõte kui ka meediaväljaandele andmeid edastanud isik. Samuti tuleb kohtu arvates pidada avaldatuks E nõukogu
  5. novembri 2007.a koosolekul kostja I poolt esitatud järgmist väärtushinnangut: "P.V on teinud teisigi avalikkusele suunatud laimava sisuga konkurentidele kasulikke avaldusi, mis on eelkõige instseneeritud tema isiklikest ambitsioonidest." (vt toimik, I kd, lk 80). Koosoleku protokollist (vt toimik, I kd, lk 79-82) nähtuvalt ei osalenud sellel koosolekul mitte üksnes E nõukogu liikmed, vaid külalistena ka V.B jt (kokku üheksa külalist). Seega objektiivne teokoosseis nende hinnangute puhul kohtu arvates eksisteerib.
  6. Ülalosundatud

§ 1046

lg 1 regulatsiooni järgi ei pruugi teise isiku mainet kahjustavate hinnangute andmine (objektiivse teokoosseisu poolest teise isiku õigust rikkuv tegu) olla veel õigusvastane. Lõike teise lause kohaselt eeldab isikliku õiguse rikkumise õigusvastasuse tuvastamine kohtu poolt täiendavalt väärtusotsustuse tegemist, mille käigus tuleb arvestada rikkumise liiki, rikkumise põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. Rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse kaalumise kriteeriumid on toodud

§ 1046

lg-s 2, mille kohaselt ei ole isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui rikkumine on õigustatud, arvestades muid seadusega kaitstud hüvesid ja kolmandate isikute või avalikkuse huve. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb sellisel juhul lähtuda erinevate kaitstud hüvede ja huvide võrdlevast hindamisest. Rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse kaalumisel (

§ 1046

lg 2) tuleb seejuures ühelt poolt lähtuda hageja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 17 sisalduvatest põhiõigustest ning teiselt poolt kostja I väljendusvabadusest (PS § 45).

  1. Kostja I poolt E nõukogu
  2. novembri 2007.a koosolekul hageja kohta ülalmainitud hinnangu esitamist kohtu arvates praegusel juhul õigusvastaseks pidada ei saa. Juba hageja enda väidete põhjal otsustades oli tal tekkinud EOÜ teiste juhatuse liikmetega, eeskätt kostjaga I, erimeelsused tõlketeaduskonna ja rahvusvaheliste suhete teaduskonna juhtimise, õppe- ja teadustöö arendamise ning õppejõudude isikkoosseisu osas. Nimetatut kinnitab ka EOÜ liikmete
  3. novembri 2007.a üldkoosoleku ja E nõukogu
  4. novembri 2007.a koosoleku protokollides kajastatu, samuti asjas ülekuulatud tunnistajate I.L ja K.T ütlused (vt toimik, II kd, lk 130-131 ja lk 132133). Kostja I poolt E nõukogu koosolekul hageja kohta esitatud vaidlusalune hinnang ei pruukinud olla küll põhjendatud. Samas tuleb pidada mõistetavaks kosja I kui E rektori pahameelt
  5. novembril 2007 venekeelses ajalehes Delovõje Vedomosti ilmunud ülalosundatud artikli osas, mille sisu võis ka objektiivselt võttes ülikooli 12

(16)2-09-14448 mainet kahjustada. Nimetatud artikli avaldamise initsiaatoriks pidas kostja I seejuures hagejat. Käesolevas asjas ei ole kohtu arvates siiski leidnud üheselt tõendamist, et kõnesolev artikkel ka tegelikult hageja initsiatiivil ilmus. Reporter M.K on hageja esindajale saadetud e-kirjas (vt toimik, I kd, lk 194) kinnitanud otseselt vastupidist. Hageja poolt artiklis esitatud plagiaati puudutavate väidete paikapidavust ega ka ebaõigsust ei olnud sellel hetkel (s.o 19.11.2007.a) tuvastatud. Hageja
  1. novembri 2007.a kaebuse põhjal Haridus- ja Teadusministeeriumi poolt Es läbiviidud riikliku järelevalve tulemused kinnitati ministeeriumi poolt alles
  2. jaanuari 2008.a käskkirjaga (vt toimik, I kd, lk 133-134). Samas on oluline märkida, et EOÜ juhatuse liikmena ja E nõukogu liikmena pidi hageja arvestama ja leppima võimaliku kriitikaga enda (kui juhatuse liikme) tegevuse aadressil, eeldusel, et kriitika piiri teadlikult ja tarbetult ei ületata. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kostja I on hageja kohta hinnangute andmisel teotanud hageja au, kuid toimunud riive on juhtumi asjaolusid proportsionaalne (mh vajalik kostja I väljendusvabaduse tagamiseks).
  3. Kohtu hinnangul tuleb samas õigusvastaseks lugeda ajalehes Delovõje Vedomosti ilmunud artiklis kostja I poolt hageja kohta avaldatud hinnangu andmist. Üleriigilise levikuga ajalehes avaldatuna on taoline väärtushinnang ebakohane juba üksnes ebakohase väljenduse poolest. Teise inimese ogaraks nimetamine on Eesti kultuuriruumis selgelt negatiivse ja halvustava tähendusega. Kõnealuse hinnangu andmise osas puuduvad käesoleval juhul hageja õiguste rikkumisel aktsepteeritavad õigustused. Kostja I on riivanud antud hinnanguga hageja inimväärikust. Kohtu arvates ei ole kostja I suutnud tõendada, et tal oli selliseks riiveks õiguslik alus ning et riive on proportsionaalne. Siinjuures ei oma õiguslikku tähtsust, kuidas kostja I hageja kohta avaldatut ise (subjektiivselt) mõistis, sest väärtushinnangu kohasuse hindamisel tuleb kohtul lähtuda sellest, kuidas mõistlik ajalehelugeja avaldatut mõista võis.
  4. Asja sisulise arutamise käigus
  5. veebruari 2011.a kohtuistungil (vt toimik, II kd, lk 162) on kostja I seadnud kahtluse alla hageja poolt menetluses dokumentaalse tõendina esitatud (venekeelse) artikli tõlgete õigsuse. Kohus leiab, et taoline vastuväide tõendi osas on kostja I poolt esitatud hilinenult (TsMS § 329 lg 1), mistõttu kohus ei saa sellega TsMS § 331 lg-st 1 lähtudes asja lahendamisel arvestada. Lisaks ei ole kohtul põhjust kahelda hageja tõlgete õigsuses ning kostja I ei ole oma väiteid ka veenvalt põhistanud. TsMS § 33 lg-s 2 sätestatu annab küll kohtule võimaluse nõuda tõlke kinnitamist vandetõlgi või notari poolt, kuid ei kohusta seda tegema. Kostjal oleks soovi korral olnud võimalus esitada artiklist või selle osast (õigeaegselt) omapoolne tõlge.
  6. Hingeliste kannatuste olemasolu eeldamisest (vt otsuse põhjenduste p 17) tulenevalt tuleb tõendatuks lugeda ka nende põhjuslik seos kostja I poolt avaldatuga (

§ 127lg 4).

26. Kohtu hinnangul on kostja I oma õigusvastase käitumisega hagejale põhjustatud mittevaralise kahju tekkimises süüdi.

§ 1050

lg 1 ja 2 järgi ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti ning isiku süü hindamisel arvestatakse muu hulgas tema olukorda, vanust, haridust, teadmisi, võimeid ja muid isiklikke omadusi. Kostja I ei ole menetluses tuginenud enda süü puudumisele ega esile toonud ka asjaolusid, millest võiks seda järeldada. 27. Edasiselt käsitleb kohus vaidlusküsimust, kas hagejal tekkinud mittevaraline kahju väärib rahalist hüvitamist. Kohtu hinnangul tuleb sellele küsimusele praegusel juhul vastata eitavalt. Vastavalt

§ 127lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärgiks 13

(16)2-09-14448 kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 134

lg 2 sätestab, et isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Seega lähtub nimetatud norm eeldusest, et hüvitise väljamõistmine on õigustatud, kui eelkõige kannatanu hingeline valu, aga ka rikkumise raskus seda õigustavad. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse peab kohus otsustama

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Eesti kohtute senises praktikas ei ole siiski peetud vajalikuks reageerida igale au teotamise juhtumile rahalise kompensatsiooni väljamõistmisega. Kohtumenetlus ja tehtav kohtulahend võivad olla piisavad au teotamisega põhjustatud negatiivsete tagajärgede kõrvaldamiseks. Rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks ei saa olla üksnes kannatanu hingelised üleelamised, kannatanul tema au teotamise tõttu tekkinud piinlikkusetunne ja ajutine meeleolu langus (vt nt: Riigikohtu

  1. veebruari 2004.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-04, p 16-18). Kahtlemata võis kostja I poolt ajalehes Delovõje Vedomosti ilmunud artiklis avaldatu teatavaid hingelisi üleelamisi ja solvumist põhjustada. Samas on hageja isikuõiguste rikkumine kohtu hinnangul olnud suhteliselt kerge. Avalikkuses inimese ogaraks nimetamist ei saa küll pidada kohaseks väärtushinnanguks, kuid samas ei ole tegemist äärmiselt solvava ja/või vulgaarse väljendiga. Samuti leiab kohus, et kostja I tegu hinnangu avaldamisel ei ole olnud tahtlik. Kostja I ei ole hinnangu andmisel tegutsenud eesmärgiga hagejat otseselt solvata (tema au teotada). Vaidlusaluses artiklis on kostja I vastuseid ajalehe korrespondendile suuremas mahus üksnes refereeritud, mitte tsiteeritud. Seetõttu jääb artiklist tervikuna ebaselgeks selles tsiteeritud kostja I sõnade kontekst. Kostja I on menetluses selgitanud, et ta pidas oma vastustes ajalehe korrespondendile silmas hageja kinnismõttelist tegutsemist võitluses võimaliku plagiaadiga ning avaldatut võib vene keelde tõlkida ka selliselt, nagu seda artiklis tehtud on ("помешавшийся на плагиате") (vt toimik, II kr, lk 162). Eeltoodud asjaolusid arvestades ei pea kohus rahalise kompensatsiooni väljamõistmist kostjalt I põhjendatuks.
  2. Seonduvalt hageja väidetega peab kohus vajalikuks siinkohal lisada, et isegi kui nõustuda hageja käsitlusega kostjate poolt au teotavate ebaõigete andmete ja ebakohaste väärtushinnangute avaldamise kohta EOÜ liikmete
  3. novembri 2007.a üldkoosolekul ning eeldades taolise käitumise õigusvastasust ning kostjate süüd, ei peaks kohus põhjendatuks rahalise kompensatsiooni väljamõistmist. Kuivõrd andmeid ja hinnanguid on kostjate poolt
  4. novembri 2007.a üldkoosolekul (väidetavalt) avaldatud väga väikesele isikute ringile, oleks hageja isikuõiguste rikkumine niivõrd väheintensiivne, et see ei õigustaks kostjatelt rahalise hüvitise väljamõistmist.
  5. Kohus lisab samuti, et asjas menetluse käigus tuvastatu põhjal vastab EOÜ juhatuse
  6. oktoobri 2007.a koosoleku protokollis kajastatud asjaoludest tegelikkusele see, et hageja on taotlenud EOÜ juhatuselt sekkumist küsimustes, mis ei kuulu juhatuse pädevusse. Kostjate
  7. juuli 2009.a hagiavastusele lisatud e-kirjavahetusest hageja ja kostja I vahel (vt toimik, I kd, lk 147-155) ilmneb, et hageja on nõudnud juhatuse sekkumist tõlketeaduskonnas toimuvasse õppetöösse. Õppe- ja teadustöö korraldamise sisuliste küsimuste üle otsustamine kuulub aga E põhikirja punktidest 4.4.5 jj lähtuvalt E nõukogu pädevusse. Samuti tuleneb põhikirja punktidest 6.1 ja 6.2, et teaduskonna (kui E akadeemilise struktuuri põhiüksuse) ülesandeks on oma valdkonnas õppe- ja teadustegevuse ning täienduskoolituse korraldamine, sh õppekavade ettevalmistamine, üliõpilaste poolt õppekava täitmise arvestus ja kontroll 14

(16)2-09-14448 ning teaduskonna arengukavade koostamine. Teaduskonna tegevust juhivad dekaan ja teaduskonna nõukogu. E põhikirja kaheksandast punktist järelduvalt kuuluvad EOÜ juhatuse pädevusse seevastu eeskätt E tegevuse finantseerimise ja eelarve küsimuste otsustamine. Seega tegeleb EOÜ ja selle juhatus eeskätt ülikooli haldamisega, mitte õppe- ja teadustöö sisuliste küsimustega ülikooli teaduskondades. Samas ei ole kostjad menetluses tõendanud veenvalt asjaolu, et hageja on põhjustanud ühe naisõppejõu haigestumise ja mitmenädalase eemaloleku õppetööst. Esmalt tuleb märkida, et
  1. oktoobri 2007.a koosoleku protokollist jääb arusaamatuks, millise konkreetse isiku väidetava haigestumise ja tööst eemaloleku on hageja põhjustanud. Protokollis on kajastatud lause: "Tema [PV’e] küüniline ja ebaadekvaatne käitumine põhjustas naisõppejõu haigestumise ja mitmenädalase eemaloleku õppetööst." Kostjate poolt kohtumenetluses väidetu kohaselt pidasid nad juhatuse koosolekul silmas E tõlketeaduskonna koordinaatorit I.L ’t. Kostjate poolt esitatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla teatis (vt toimik, I kd, lk 130) kajastab küll I.L haiguse iseloomu, kuid mitte haigestumise põhjust. Kindlasti ei saa ka üksnes I.L poolt kohtule antud ütlused (vt toimik, II kd, lk 130-132) olla piisavad haigestumise põhjuste lõplikuks tuvastamiseks. I.L tervisekaardil (vt toimik, II kd, lk 42-63) olevatest kannetest järelduvalt oli tal sarnaseid terviseprobleeme esinenud juba enne 2006.a mais toimunud haigestumist (ja on esinenud ka pärast seda). Eeltoodust johtuvalt on kohus seisukohal, et I.L ja K.T antud ütlusega kinnitust leidnud hageja verbaalsed ründed (I.L suhtes) võisid haigestumises teatud rolli mängida, aga puudub siiski alus arvata, et need olid haigestumise ja sellest tingitud eemaloleku ainsaks põhjuseks. Muud hageja poolt EOÜ juhatuse
  2. oktoobri 2007.a koosoleku protokollis faktiväidetena käsitletud asjaolud on kohtu arvates väärtushinnangud (vt ka otsuse põhjenduste p 13).
  3. Kohtu arvates ilmneb tunnistajate V.J ja K.T ütlustest (vt toimik, II kd, lk 129 ja lk 132-133), et muudatusi hageja elukorraldustes ning teatud sotsiaalsete sidemete katkemist ei ole põhjustanud hagi alusena esitatud asjaolud, vaid EOÜ liikmete
  4. novembri 2007.a üldkoosolekul ja E nõukogu
  5. novembri 2007.a koosolekul vastu võetud otsused, millega hageja kutsuti vastavalt tagasi EOÜ juhatusest ning arvati välja E nõukogu koosseisust. E nõukogu mainitud otsuse tõttu tuli hagejal muu hulgas vabastada ülikolli poolt tema kasutusse antud tööruumid, mis vähendas igapäevase suhtlemise võimalust kolleegidega.
  6. Samuti ei ole kohtu hinnangul usaldusväärselt tõendatud hageja väide, et kostjad koos või kostja I ainuisikuliselt oleks põhjustanud talle isikuõiguste rikkumisega tervisekahjustuse.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane ka siis, kui see tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisega. Kõnealusel perioodil (2007.a oktoober-november) kehtinud

§ 130

lg 2 kohaselt tuli isikule tema tervise kahjustamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse olemasolul maksta talle seeläbi tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma.

§ 127

lg 4 kohaselt peab aga isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Põhjusliku seose tuvastamisel teo ja kahju vahel tuleb kasutada nn conditio sine qua non - testi, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus loetakse hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. Praegusel juhul ei ole enamus hagiavalduses välja toodud isikuõiguste rikkumistest asja menetluse käigus esiteks tuvastamist leidnud. Teiseks nähtub hageja poolt esitatud ambulatoorse kaardi väljavõttest (vt toimik, I kd, lk 86), et tal olid eelnevalt diagnoositud mitmed kroonilised haigused ning hageja oli viibinud terviseprobleemide põhjuste selgitamiseks statsionaarsetel uuringutel ajavahemikus 03.10.-04.10.2006. Seega 15

(16)2-09-14448 esinesid hagejal haigussümptomid eelduslikult juba märkimisväärselt enne seda, kui leidsid aset sündmused, millega hageja mittevaralise kahju tekkimist seostab. Samast ambulatoorse kaardi väljavõttest järelduvalt on hagejal vastunäidustatud vaimne stress ja emotsionaalne pinge. Samas on hageja hagiavalduses märkinud, et tõsised pinged ja teravad probleemid tekkisid Es juba 2005.a kevadest. Ka asja materjalide hulgas olevad tõendid, eeskätt K.T ja I.L ütlused, kinnitavad, et hageja tööalased suhtes kolleegidega tõlketeaduskonnas olid pingelised juba 2006.a mais. Eeltoodut arvestades ei ole kohtu arvates selge, kas ja kuivõrd on hageja tervise halvenemine põhjustatud hagis käsitletud kostjate õigusvastasest tegevusest. Seost kostjate käitumise ja tervise halvenemise vahel ei tõenda ka
  1. detsembril 2007.a toimunud kiirabi väljakutse (vt toimik, II kd, lk 75). Ülaltoodut arvestades ei eksisteeri kohtu hinnangul piisavat põhjuslikku seost kostjate poolt hageja au teotava käitumise ja hageja tervise halvenemise vahel. III
  2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus jätab otsusega hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta asjas hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest kohtunik 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.