← Eesti

3-10-3012/43

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise (eesistuja), Lilianne Aasma, Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. detsember 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3012 Haldusasi Menetlusosalised A Tu kaebus Keskkonnaameti
  2. oktoobri
  3. a käskkirja nr 2-2.4/185 tühistamiseks Kaebuse esitaja – A T Menetluse alus ringkonnakohtus Vastustaja – Keskkonnaamet A Tu apellatsioonkaebus Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
  4. aprilli
  5. a otsus Asja läbivaatamise kuupäev
  6. november 2011 RESOLUTSIOON Jätta A Tu apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu
  7. aprilli
  8. a otsus haldusasjas nr 3-10-3012 muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Käesoleva otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
  9. jaanuar
  10. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Keskkonnaameti peadirektori 21.10.2010 käskkirjaga nr 2-24/185 määrati Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni piirkondliku metsanduse spetsialist A Tule teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirjas leiti, et A. T on toime pannud avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 84 p-s 1 nimetatud süüteo – teenistuskohustuste mittenõuetekohane täitmine, mis seisneb järgnevas. 1) 22.09.2010 saabus Jõgeva-Tartu regiooni Ü Vilt e-kiri, mille manuses olid digitaalselt allkirjastatud metsateatis Jõgeva maakonna, Jõgeva valla Metsa kinnistul nr 1635235 kavandatud raiete ja ulukikahjustuste kohta ning (kinnistu omaniku) OÜ Benexon juhatuse liikme allkirjastatud volikiri, millega volitati Ü. Vi esindama OÜ-d Benexon kõigis Eesti riigiasutustes, esitama ja vastu võtma neis dokumente. Samas e-kirjas palus Ü. V koos 3-10-3012 menetletud metsateatisega talle saata koopia ka samal kinnistul juba kehtivast metsateatisest nr
  12. Metsateatis esitati menetlemiseks A. Tule, kes hindas metsateatise vastavust nõuetele ja sisestas metsateatise riiklikku metsaregistrisse. Teatises olid kõik kavandatavad tegevused märkega „luban“. A. T saatis 27.09.2010 Ü. Vendlandile e-kirja, millega tagastas menetletud metsateatise märkega „lubatud“ ja lisas enda koostatud õiendi, milles väljendatud seisukohad tekitasid saajas kahtlusi ja ta pöördus selgituste saamiseks Jõgeva-Tartu regiooni juhataja R U poole, kes palus 07.10.2010 A. Tult nimetatud juhtumi kohta seletuskirja; 2) Oma töökohustusi täites peab A. T lähtuma mh metsaseadusest, Keskkonnaameti asjaajamiskorrast, oma ametijuhendist, aga ka Jõgeva-Tartu regioonis kehtivatest muudest töökorralduslikest kokkulepetest. Keskkonnaameti peadirektori 04.08.2009 käskkirjaga nr 1-4/203 kinnitatud ametijuhendi p 3.2 kohaselt on A. Tu teenistuskohustuseks teostada metsateatiste vastuvõtmist ja registreerimist, kontrollida kavandatud tööde ja andmete õiguspärasust vastavalt kehtivatele inventeerimisandmetele ning õigusaktide nõuetele, vajadusel teostada kavandatud tööde hindamist looduses, tegevuste keelamist ning puudustele tähelepanu juhtimist, soovituste koostamist tegevuse vastavusse viimiseks õigusaktidega; 3) Keskkonnaministri 21.12.2006 määruse nr 83 „Metsateatise vorm ja esitamise kord“ §-s 3 nähakse ette, et vaid keelava märke korral põhjendatakse keeldu kirjalikult. Kuna spetsialist lubas teostada kavandatavaid töid, siis ei oleks ta pidanud mingit õiendit saatma. Õiendis selgitas A. T pikalt oma seisukohti, mis ei lange kokku Keskkonnaameti seni väljendatud seisukohtadega. Ta püüdis arutleda õigusjärgluse üle, samuti selgitada, miks ta ei väljasta varasemat metsateatist ja miks oli ulukikahjustuste märkimine metsateatises ebaõige. Tema seisukohad ei olnud õiged ja tekstist oli näha, et selle on koostanud juriidilist haridust mitteomav inimene, sest termineid oli kasutatud valesti ja eksimuste tõttu jäid laused arusaamatuks. Seesugune õiend jättis lugejale Keskkonnaametist ebapädeva asutuse mulje. Regiooni metsanduse juhtivspetsialist T N kinnitab, et samas asjas olevat A. T temalt uurinud, kuidas käituda. T. N soovitas väljastada metsateatise koopia, kattes kinni isikuandmed, või teavitada Ü. V võimalusest saada andmeid Keskkonnateabe Keskuse kodulehelt avalikust metsaregistri veebikeskkonnast. A. T lubas Ü. Viga suhelda ja pakkuda talle neid erinevaid võimalusi. Samas tutvustas T. N A. Tule Keskkonnaministeeriumi 18.03.2010 seletuskirja, millest tuleneb võimalus väljastada uuele metsaomanikule kehtiva metsateatise koopia. Seega oli A. T teadlik õigest käitumiskorrast; 4) A. Tu e-kirja tuleb vaadelda kui selgituskirja kodanikule, mis oleks tulnud vormistada vastavalt Keskkonnaameti peadirektori 09.07.2009 käskkirjaga nr 1-4/161 kinnitatud „Keskkonnaameti asjaajamiskorrale“, järgides selle korra p-e 3.1 „Ametikirja vormistamine“ ja 4.8 „Väljasaadetavate dokumentide registreerimine ametikirja näitel“ või e-kirja saatmisel p-i 3.1.3 „E-kirja vormistamine“. Mõlemal juhul oleks tulnud järgida ka p-i 4.9 „Dokumentide kooskõlastamine“. Kodanikule selgituskirja e-kirjana edastamisel oleks tulnud see ikkagi registreerida Keskkonnaameti dokumendihaldusprogrammis Postipoiss Jõgeva-Tartu regiooni kaustas 13-7 „Metsateatiste alane kirjavahetus“. Menetlusprotsessi oleks tulnud kaasata nii metsanduse peaspetsialist kui regiooni juhataja; 5) R. Uiga väitel on regiooni metsameeste nõupidamistel korduvalt arutatud ja kokku lepitud erinevad käitumisjuhised ehk regiooni töökorralduslikud kokkulepped keerukate olukordade lahendamiseks – spetsialist peab kaasama olukorra lahendamisse ka peaspetsialisti, teisi kolleege, samuti küsima nõu juristidelt. Selliste käitumisjuhiste kokkuleppeid kinnitavad ka T. N ja Jõgeva-Tartu regiooni piirkondlik metsanduse spetsialist R O. T. N täpsustas, et kõigile piirkondlikele metsanduse spetsialistidele on edastatud paberkandjal tööjuhised aastal
  13. Iga 2

(9)3-10-3012 tööjuhist ja muid tööd reguleerivaid Keskkonnaameti seisukohti on neile selgitatud personaalselt ja suuliselt kohe pärast juhiste laekumist. Seega on tehtud kõik võimalik, et kujundada regioonis ühtne, korrektne ja asjatundlik tööpraktika. Kahjuks on A. T ka varem üritanud tõlgendada seadusi, lahendada probleeme ja vastata erinevatele küsimustele teisiti, kui kokkulepped nõuavad. R. U on teinud A. Tule mitmel korral selliste kokkulepete rikkumisel märkusi ja palunud vältida vigu. A. Tult on võetud seletuskirju erinevate rikkumiste kohta. Käesoleva juhtumi kohta esitatud seletuskirjas ei tunnistanud A. T rikkumisi ega selgita, miks ta koostas ja edastas õiendi ning käitus teisiti, kui peaspetsialist soovitas, väites, et saab esmakordselt teada, et on olemas „JT regiooni töökorraldus“. Ta leiab, et Keskkonnaameti asjaajamiskord ei ole kooskõlas Vabariigi Valitsuse määrusega; 6) Seega ei ole A. T järginud töökohustuste täitmisel kehtivaid õigusakte ega regiooni töökorralduslikke kokkuleppeid, samuti on ta ignoreerinud regiooni juhataja korduvaid märkusi ja metsanduse peaspetsialisti juhendeid.
  1. A. Tu kaebuses taotleti Keskkonnaameti 21.10.2010 käskkirja tühistamist. Kaebuse väited: 1) Seoses Keskkonnaameti moodustamisega tuli kaebaja Keskkonnaministeeriumist üle tuua Keskkonnaametisse sama palga ja samade ametikohustustega. Kuigi kuupalk jäi endiseks, vähendati palgaastet kahe astme võrra. Ametijuhendit muudeti ebasoodsalt alluvussuhtes ja välitööriiete mitteväljastamises. Ametialased kohustused suurenevad pidevalt; 2) Vabariigi Valitsuse 26.02.2001 määrusega nr 80 kehtestatud „Asjaajamiskorra ühtsete aluste“ § 2 lg 2 sätestab, et kui õigusaktid dokumentide koostamist ei nõua, võib asja lahendada telefoni, elektronposti või läbirääkimiste teel; 3) Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Kaebajale ei antud võimalust esitada vastuväited tunnistajate ütlustele; 4) Vaidlustatud haldusakt sisaldab ebaõigeid ja moonutatud andmeid ning selle aluseks võetud dokumendid on osaliselt registreerimata (ilmselt peab kaebuse esitaja siin silmas Keskkonnameti peadirektorile A. Oile esitatud teabenõudes (tl 9-13) märgitut, millest võib aru saada selliselt, et kaebaja väitel ei ole R. Ule Ü. Vilt saabunud avaldust registreeritud, ameti dokumendihaldusprogrammis esineb kaebajat kompromiteerivaid ametikirju, mille olemasolust teda pole teavitatud, kaebuse esitaja seletuskiri on registreerimata); 5) Käskkirja motiveerimisel kasutati kehtetuid dokumente (siinkohal peab kaebuse esitaja silmas ilmselt oma õiendit, mille kohta ta A. Oile esitatud teabenõudes (tl 9-13) märgib, et on metsateatise menetlustoimingus teinud vea ja selle toimingu „tagasi võtnud HMS § 109 tunnustel“ ning õigustühisele toimingule ei ole kohane viidata ja kehtetut dokumenti haldusaktis nimetada); 6) Käskkirja koostamisel rikuti Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 74 lg-te 1-3 nõudeid; 7) Kaebaja ei saa aru karistamise alusest ega motiivist. Puudub selgitus, milles seisneb teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine.
  2. Keskkonnaamet palus jätta kaebus rahuldamata. 3
(9)3-10-3012 1) „Keskkonnaameti asjaajamiskorra“ järgi oleks pidanud välja saadetava dokumendi kooskõlastama piirkondlik metsanduse spetsialist A. T, seejärel peaspetsialist T. N ning viimasena regiooni juhataja R. U. Menetlusprotsessi nimetatud isikute kaasamine oleks välistanud õiendi sellisel kujul väljasaatmise. A. T ei ole täitnud õigusakte ja regiooni töökorralduslikke kokkuleppeid. Kõige olulisem on kodanikule edastatud õiendi sisu, mis ei ole kooskõlas õigusaktide ja Keskkonnaameti seisukohtadega. A. T on ka varem saatnud välja oma digiallkirjaga e-kirju, rikkudes Keskkonnaameti asjaajamiskorda ja oma ametijuhendit. Nimetatud e-kirjadega kaasnenud ebameeldivusi on tulnud lahendada regiooni juhatajal. Samuti on Keskkonnaametil tulnud lahendada A. Tu tegevusega seonduvalt vaiet. R. U ja T. N on kaebajale korduvalt selgitanud tema töökohustusi ja andnud juhiseid töökohustuste nõuetekohaseks täitmiseks; 2) Kaebaja viited tema palgaastme ja ametijuhendi muutmisele Keskkonnaameti moodustamisel ei ole asjakohased; 3) Viite kohta Vabariigi Valitsuse 26.02.2001 määrusele nr 80 märgib vastustaja, et kõigil Keskkonnaameti teenistujatel ja töötajatel on kohustus Keskkonnaameti dokumentide vormistamisel juhinduda sisemistest õigusaktidest, milleks on mh Keskkonnaameti asjaajamiskord ning ametijuhend. Vastustaja viitab keskkonnaministri 19.01.2009 määruse nr 5 „Keskkonnaameti põhimäärus“ § 6 lg 2 p-dele 7 ja 9, Keskkonnaameti peadirektori 03.07.2009 käskkirjaga nr 1-4/148 kinnitatud Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni põhimääruse p-le 1.3 ja A. Ta ametijuhendi p-le 1.3. Keskkonnaameti asjaajamiskord nõudiski kaebaja koostatud ekirja registreerimist Postipoisis ja metsanduse peaspetsialisti ning regiooni juhataja kaasamist menetlusprotsessi; 4) Kooskõlas TDVS §-ga 7, võttis Keskkonnaamet kaebajalt kirjaliku seletuse 07.10.2010, millega anti kaebajale võimalus esitada seoses 27.09.2010 õiendi väljastamisega tema põhjendused, selgitused ja vastuväited. Kaebajal oli võimalus distsiplinaarmenetluse käigus tutvuda R. Oi ja T. Ne seletustega. Kaebusele lisatud teabenõudes märgib kaebaja ise, et luges peadirektorile allkirjastamiseks esitatud käskkirja projekti. Nimetatud projektis oli viidatud R. Oi ja T. Ne seletustele ja kirjeldatud seletuste osa, mida karistuse määramisel arvesse võeti. Seega oli kaebajale kõik asjasse puutuv info kättesaadav ja tal oli igakülgne võimalus olla ära kuulatud ja esitada vastuväiteid. TDVS-st tulenevalt ei olnud Keskkonnaametil kohustust kaebajalt pärast käskkirja projektiga tutvumist täiendavat seletust küsida. Kuid isegi kui kohus leiab, et ärakuulamisõigus ei olnud tagatud piisavas ulatuses, ei mõjutanud see haldusakti sisu. Pärast käskkirja kättesaamist toimus kaebaja palvel 29.10.2010 kokkusaamine personaliosakonna juhatajaga ja õigusosakonna juhatajaga, kes kuulasid ta ära ja selgitasid talle veelkord, milles seisnes töökohustuste mittenõuetekohane täitmine. 12.11.2010 esitatud teabenõudes andis A. T veelkordseid selgitusi ning märkis, et ei saa ikkagi aru karistamise alustest ja motiividest ja soovis käskkirja tühistamist. Keskkonnaameti peadirektor vastas sellele 13.12.2010 kirjaga nr 18/212, milles teatas, et on analüüsinud A. Tu kirjas toodud täiendavaid selgitusi ja üle vaadanud distsiplinaarkaristuse kaalutlused ning on jätkuvalt seisukohal, et karistuse määramisel ei ole rikutud menetlusnorme, karistamise alused on selged ja käskkirja tühistamisega ta ei nõustu. Ka kohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja viidanud teabele, mis oleks karistuse määramisel kaasa toonud teistsuguse otsuse; 5) Väited ebatõepäraste andmete ja kehtetute dokumentide kohta jäävad arusaamatuks, sest pole toodud välja, millised andmed on moonutatud või ebaõiged ja millised dokumendid osaliselt registreerimata või kehtetud. Samuti pole kaebaja põhjendanud, milles seisneb VVS § 74 lg-te 13 rikkumine. 4
(9)3-10-3012
  1. Tallinna Halduskohtu 15.04.2011 otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Põhjendused: 1) Kaebaja viited tema ootustele Keskkonnaministeeriumist ületoomisel ja palgaastme ning ametijuhendi muutmisele on asjassepuutumatud ja tuleb jätta tähelepanuta. Samuti on asjakohatud Keskkonnaameti selgitused, mis puudutavad kaebaja ja Keskkonnaameti vahelist suhtlust pärast käskkirja andmist ja ei mõjuta käskkirja õiguspärasust; 2) Keskkonnaamet on lähtunud asjakohastest õigusnormidest, käskkirja on andnud selleks pädev ametiisik seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Käskkirjas on toodud lisaks selle andmise õiguslikule alusele ka faktiline alus, samuti kaalutlused karistamiseks. Kohus nõustub selles osas vastustaja argumentidega, rõhutades järgmist. Kaebajale on pandud süüks, et ta ei ole Ü. Vekirja (metsateatise) menetlemisel ja Ü. Vile enda koostatud õiendi saatmisega järginud töökohustuste täitmist reguleerivaid õigusakte (asjaajamiskord ja ametijuhend) ega regiooni töökorralduslikke kokkuleppeid, samuti on ignoreerinud regiooni juhataja korduvaid märkusi ja metsanduse peaspetsialisti juhendeid, jättes oma tegevusega Keskkonnaametist ebapädeva mulje. Käskkirjast on selge, milles seisneb kaebaja süütegu; 3) Kaebajale on olnud tagatud ärakuulamisõigus, sest temalt on juhtunu kohta küsitud selgitust ja ta on selle esitanud (tl 41, 116-126, 134). Seletuse küsimise nõudest nähtub selgelt, mida kaebajale ette heidetakse ja et T. Nelt on juba võetud seletus. Nagu nähtub nn teabenõudest, on kaebajal olnud võimalus tutvuda käskkirja projektiga (tl 11). Järelikult saanuks ta soovi korral esitada veel oma täiendavad vastuväited. Ehkki kaebajat ei teavitatud kohe tema suhtes alanud menetlusest, ei oleks vastupidine saanud kaasa tuua teistsugust lahendust, st asjas ei ole esinenud olulist menetlusviga, mis võiks põhjustada käskkirja tühistamise. Esitatud tõenditega on kaebaja süütegu tõendatud. Arvestades, et kaebajale määrati kergeim võimalikest distsiplinaarkaristustest ja temal on ka varem esinenud rikkumisi, mille kohta on temalt võetud seletuskirjad, kuid teda ei ole karistatud, ei saa karistust pidada ebaproportsionaalseks; 4) Seoses kaebaja kohtuistungil esitatud väidetega märgib kohus, et asjaolu, et kaebaja on tema sõnul olnud ligi 40 aastat teenistuses laitmatu ametnikuna ja läbinud kõikvõimalikke koolitusi, mille tõendamiseks ta on esitanud mõned tunnistused, õiendid ja tänukirjad (tl 104-108), ei tee olematuks süüteo toimepanemist. Samuti ei muuda süütegu olematuks kaebaja poolt hiljem vaidlusalusele õiendile käsikirjaliselt „Tühistatud haldusmenetluse seaduse § 109 alusel 28.09.2010“ märkimine. Samuti, kuna väidetavalt tühistatud õiendit ei lisanud kaebaja kohe kaebusele, vaid esitas selle alles menetluse lõppfaasis ning nimetatud tühistamistoimingut ei ole ta kajastanud ka arvutiprogrammis, samuti ei maini ta õiendi tühistamist oma 07.10.2010 seletuskirjas, siis ei pea kohus eriti usaldusväärseks õiendi väidetavat tühistamise aega. Kuivõrd metsateatist ei saa tühistada ainuüksi nurgale märke kirjutamisega, vaid see tuleb kajastada ka vastavas arvutiprogrammis, ei saa väita, et Keskkonnaamet on lähtunud kehtetust dokumendist. Kahtluse alla ei ole seatud A. Tu volitust tegutseda oma töövaldkonnas ja -piirkonnas, mis tuleneb kaebaja esitatud R. U 13.02.2009 korraldusest. Arusaamatuks jääb väide VVS § 74 nõuete rikkumisest. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
  2. A. Tu apellatsioonkaebuses taotletakse halduskohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldatakse. Apellatsioonkaebuse tekstist võib välja lugeda kokkuvõtlikult järgmised väited: 5
(9)3-10-3012 1) Kohtuistungi lõppedes 16.02.2011 teatas kohus, et otsus tehakse teatavaks 11.04.2011 kell 16.
  1. Sellega ületas kohus seaduses kehtestatud tähtaega, mis pidanuks olema 08.03.2011, enam kui ühe kuu. See on põhjustanud apellandile liigseid kannatusi. Kohtu määratud tähtajal apellant kohtuotsust ei saanud ning pärast järelpärimise esitamist 12.04.2011 saadeti talle määrus, mille kohaselt muudeti kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aeg 14.04.
  2. Ka seda tähtaega ületati; 2) Kohtuotsuses esitatud asjaolud on ebaõiged ja tuginevad vastustaja ühepoolsetel ebaõigetel argumentidel. Ei ole põhjendatud, miks mitteametlik dokument, mille menetlemisel ei ole järgitud kehtivaid õigusnorme, on haldusmenetluses kohane. Mõningatel juhtudel on vääralt koostatud dokument haldusmenetluses õigustühine selle koostamise hetkest. Kohus on jätnud arvestamata apellandi algselt antud seletuse, mis on selgitustaotlus, mida ei ole registreeritud ja millele ei ole vastatud seaduses ettenähtud korra kohaselt; 3) Metsanduses läbiviidavale haldusmenetlusele kehtestatakse erisus metsaseaduse § 41 lg 6 alusel kehtestatud keskkonnaministri 21.1.2006 määrusega nr 83 kinnitatud metsateatise menetlemise korraga, mida vastustaja esindajad on moonutanud ja varjanud. Keskkonnaameti asjaajamise korda ei rakendata metsateatiste menetlemisel. „Menetlustoimingu põhimõtted metsateatiste menetlemisel anti kõigile vabariigi piirkondlikele metsamajandusspetsialistidele Keskkonnaameti metsaosakonna poolt juba
  3. aasta mais suunitlusega katsetada ja teha ettepanekuid uue kehtestatava korra puudustest.“ Täna see kord on kasutusel; 4) Ü. V esitas puudustega vaide. Ta ei põhjendanud, kuidas on haldusakti või toiminguga rikutud tema õigusi ja vaie ei sisaldanud selgelt väljendatud taotlust. Vastustaja ei täitnud vaide menetlemisel HMS §-des 77-84 sätestatud kohustusi, sh ei aidanud vaide puudusi kõrvaldada ega andnud tähtaega puuduste kõrvaldamiseks. Samas kinnitab apellant, et õiguspärased eesmärgid on saavutatud ja metsateatise esitaja on menetlustoiminguga rahul, sest tema poolt esitatud tingimused ja nõudmised on apellandi poolt täidetud seadusega kooskõlas; 5) Apellant on alati täitnud kokkuleppeid ja mitmeti mõistetavad küsimused vahetu juhiga läbi arutanud. Varasemalt on kaebaja kõik keelavad kirjad saatnud läbi Postipoisi registreerituna. Nüüdseks on sellest nõudest loobutud ja esitatud metsateatised menetleb ja ka keelavad kirjad tagastab piirkondlik metsanduse spetsialist; 6) Apellant viitab HMS §-s 59 reguleeritud haldusaktis kirjavea ja muu ilmse ebatäpsuse parandamise korrale ja HMS §-le 60, leides, et õiguslikke tagajärgi loob ja täitmiseks on kohustuslik üksnes kehtiv haldusakt ning metaseadusega ei anta siduvust haldusakti põhjendustes tuvastatud asjaoludele; 7) Tunnistaja on isik, kes teab sündmusest midagi, nägi, osales selles. Apellandile arusaamatult on menetlusse haaratud R. O, kes tunnistab, et keelavad kirjad käivad läbi Postipoisi. T. Ne tunnistus ja esitatud dokumendid on poolik tõde. Apellant ei pea kohtule tõendama seadustes ja määrustes sätestatud asjaolusid, mis halduskohus otsuse tegemisel tähelepanuta jättis; 8) Apellant ei nõustu, et kohtukulud jäeti poolte kanda.
  4. Keskkonnaameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. 1) Kohus ei ole kohtuotsuse teatavakstegemise edasilükkamisega rikkunud põhimõtet, et apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg peab olema menetlusosaliste jaoks ühtne, mille eesmärk 6
(9)3-10-3012 on õiguskindlus ja menetlusosaliste võrdne kohtlemine. Mõlemale poolele edastati kohtuotsus elektrooniliselt 15.04.
  1. Kohtuotsuse väljakuulutamise aja edasilükkamine ei saa olla aluseks otsuse tühistamiseks, kuna see ei ole asjaolu, mis võiks mõjutada otsuse sisu õiguspärasust ja seaduslikkust. 2) Metsateatise menetlemisel tuleb juhinduda metsaseadusest ja keskkonnaministri 21.12.2006 määrusest nr 83 „Metsateatise vorm ja esitamise kord“, mille § 3 sätestab, et Keskkonnaamet kontrollib kavandatud töö tegemise võimalikkust ja tagastab esitajale tööd lubava või tööd keelava märkega metsateatise koopia; kui tööd ei lubata, põhjendatakse seda kirjalikult. Antud juhul olid metsateatisega kavandatavad tööd lubatud, vastavad märked tehti ka metsateatisele ning sellisel juhul ei näe eelpool toodud õigusaktid ette metsateatisele õiendi lisamist. Keskkonnaameti asjaajamiskord reguleerib dokumentide vormistamist Keskkonnaametis ning õiendit koostades ja väljastades ei järginud A. T ka asjaajamiskorra nõudeid. Keskkonnamet rõhutab veelkord, et õiendi sisu ei langenud kokku Keskkonnaameti ametlike seisukohtadega ning jättis adressaadile Keskkonnaametist ebapädeva asutuse mulje. Kui A. T oleks järginud Keskkonnaameti asjaajamiskorra nõudeid, ei oleks nimetatud õiend sellisel kujul Keskkonnaametist välja läinud; 3) Vastustaja ei saa aru, milliseid suunitlusi apellant silmas peab, kuid kohtule esitatud R. Oi ja T. Ne kirjalikud seletused ning Keskkonnaministeeriumi 18.03.2010 kiri nr 13-12-/1159-2 „Selgitusi metsaseaduse rakendamiseks“ tõendavad, et Keskkonnaameti piirkondlikele metsanduse spetsialistidele, sh apellandile, on antud piisavalt juhiseid tööülesannete korrektseks täitmiseks ja selgitatud, millistest õigusaktidest tuleb juhinduda. Kohtule esitatud A. Tu ametijuhendist, mis on tema allkirjastatud, on piisavalt selgelt näha, millised on apellandi tööülesanded ja milliseid õigusakte ta järgima peab; 4) Antud vaidlusel ei ole puutumust vaiete menetlemisega Keskkonnaametis.
  2. Kohtuistungil avaldas apellant veel järgmiseid seisukohti. Referent ei oleks tohtinud registreerida ja edastada Keskkonnameti peadirektorile R. U ettepanekut apellandi karistamiseks, sest dokumendis pole apellandi otsese ülemuse T. Ne viseeringut. T. N ja R. O on saladuse hoidmise kohustusega ametiisikud, kellelt ei oleks seetõttu üldse tohtinud võtta seletusi. Ü. Vile antud volikiri on üksnes „kullerivolitus“ ega anna õigust dokumente koostada. Metsateatise esitamisel rikuti digitaalallkirja seadust. Õiend on tühistatud ja tühine algusest peale. Eelmise omaniku metsateatis ei saanud antud juhul kehtida kinnistu uue omaniku suhtes.
  3. a lõpus kinnitas Ü. V, et apellant peab uue töökoha otsima, sest R. U on nii kokku lepitud. Apellant teatas, et ei nõua vastustajalt menetluskulude (riigilõiv) väljamõistmist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  4. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et vaidlusalune käskkiri on vormistatud kooskõlas TDVS § 11 nõuetega. Käskkirjas on selgitatud, milles seisnes apellandi poolt töökohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Käskkirjas toodud väited on tõendatud. Apellandi väited, nagu põhineks käskkiri ebaõigetel ja moonutatud andmetel või kehtetutel dokumentidel, on üldsõnalised, ebamäärased ja arusaamatud. Kui apellant peab silmas asjaolu, et ta on õiendi tühistanud, siis esiteks on selline tühistamine sisutu, kuna vaidlusaluse õiendi näol ei ole tegemist haldusaktiga, mida oleks võimalik tühistada. Teiseks ei kõrvalda selline tühistamine mingil moel apellandi rikkumist, mis pandi toime juba õiendi saatmisega Ü. Vile. Apellandi väide, et ta on alati täitnud kokkuleppeid ja mitmeti mõistetavad küsimused vahetu juhiga läbi arutanud, ei ole kooskõlas asja materjalidega (vt 14.01.2009 seletuskiri tl 53, millest nähtuvalt 7
(9)3-10-3012 on varemgi tekkinud probleeme sellega, et apellant ei pea kinni nõudest saata keelduvad kirjad asutusest välja Keskkonnaameti plangil, regiooni juhataja allkirjaga ning peaspetsialisti poolt viseerituna).
  1. Apellandi väide, nagu ei reguleeriks Keskkonnaameti peadirektori 09.07.2009 käskkirjaga nr 1-4/161 kinnitatud „Keskkonnaameti asjaajamiskord“ keskkonnaministri 21.12.2006 määrusega nr 83 „Metsateatise vorm ja esitamise kord“ reguleeritud menetlust, on ebaõige. Asjaajamiskorra p 1.2 kohaselt rakendatakse dokumentidele (sh metsateatised), mille vormistamise suhtes kehtivad erinõuded, seda korda niivõrd, kuivõrd erinõuetest ei tulene teisiti. Keskkonnaministri 21.12.2006 määrus nr 83 ei sätesta erinõudeid Keskkonnaameti asjaajamiskorra nende nõuete suhtes, mille rikkumist apellandile ette heidetakse (p-d 3.1, 4.8, 3.1.3 ja 4.9). Asjaajamiskorra p 3.1 viitab mh ka dokumendi elementide vormistamise nõuetele (p 2.3), mis hõlmab ka nõude, et dokumendi tekst peab olema konkreetne, võimalikult lühike, täpne, keeleliselt korrektne ja üheselt mõistetav (vt p 2.3.13). Ametikirja teksti kohta sätestab asjaajamiskorra p 3.1.1 veel, et teksti sisu peab olema esitatud loogilises järjestuses: sissejuhatus (kirja koostamise põhjus, eesmärk, varasemad suulised kokkulepped), probleemi veenev esitus (faktid, kaalutlused, põhjendused) ja konkreetne lõppkokkuvõte (järeldused, palve, taotlus või ettepanek probleemi lahendamiseks). Apellandi edastatud õiend nendele nõuetele ilmselgelt ei vastanud. Sellise dokumendi saatmise oleks ära hoidnud asjaajamiskorra p 4.9 täitmine, mille kohaselt oleks dokument suunatud apellandi otsesele juhile ja/või struktuuriüksuse juhatajale. Sama punkt paneb dokumendi koostajale vastutuse dokumendi kooskõlastamiseks edastamise eest.
  2. Apellant on osundanud Vabariigi Valitsuse 26.02.2001 määruse nr 80 „Asjaajamiskorra ühtsed alused“ § 2 lg-le 2, mis sätestab, et kui õigusaktid dokumentide koostamist ei nõua, võib asja lahendada telefoni, elektronposti või läbirääkimiste teel, ja millega oleks Keskkonnaameti asjaajamiskord justkui vastuolus (vt ka apellandi 07.10.2010 seletuskiri tl 41). Vabariigi Valitsuse 26.02.2001 määruse nr 80 § 2 lg-ga 2 samasisuline säte sisaldub ka Keskkonnaameti asjaajamiskorra p 1.2 teises lauses. Viide ei ole asjakohane. Kuigi õigusaktid vaidlusalusel juhul dokumendi koostamist ei nõudnud, otsustas apellant seda siiski teha ja koostas vaidlusaluse õiendi, mille vormistamisele ja edastamisele laienevad nii Vabariigi Valitsuse 26.02.2001 määruse nr 80 kui ka Keskkonnaameti asjaajamiskorra nõuded.
  3. Apellandi arutlused sellest, kas Ü. V pöördumine vastas vaidele esitatavatele nõuetele, ning väide, et R. Uiga ettepanek peadirektorile ei sisaldanud T. Ne viseeringut, ei ole asjakohased. Õigusaktidel ei põhine väide, et T. Nelt ja R. Oilt ei saanud võtta seletust. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse muutmiseks. Apellant ei ole selgitanud, mis seaduses ja määruses sätestatud mis asjaolud halduskohus asja lahendamisel tähelepanuta jättis. Apellandi väidetest ei ilmne midagi, mille põhjal võiks järeldada vaidlusaluse käskkirja õigusvastasust.
  4. Vastuseks apellandi väidetele kohtumenetluse normi rikkumisele seoses kohtuotsuse teatavakstegemise ajaga märgib ringkonnakohus, et halduskohtu otsuse tühistamiseks annab aluse HKMS §-s 45 nimetatud või muu selline kohtumenetluse normi rikkumine, mis mõjutas asja lahendamise tulemust.
  5. Halduskohus jättis apellandi menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel õigesti apellandi kanda, sest tegi otsuse apellandi kahjuks. Menetlusosalised ei taotle apellatsiooniastme menetluskulude väljamõistmist. 8
(9)3-10-3012 Lauri Madise Lilianne Aasma Ruth Virkus 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.