Obsah (7)

§ 397§ 396§ 100§ 101§ 127§ 128§ 115

2-11-30180 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL hagi õigeksvõtul põhinev Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Heiki Kolk 09.detsembril 2011 Võru kohtumaja, kirjalik eelmenetlus Otsuse avalikult teatavakstegemise

§ 397lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Riigikohus on oma lahendites nr 3-2-1-89-08 ja nr 3-2-1-137-06 selgitanud, et kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse. Kuivõrd laenuleping öeldi 22.03.2008 üles, siis on hageja kaotanud õiguse intressi arvestamiseks pärast võlasuhte lõppemist. Kuna kostja kohustamine intressi maksmiseks ka pärast lepingu lõppemist on seaduse olulisest põhimõttest kõrvale kalduv, siis tuleb hageja intressinõue jätta rahuldamata. 4.

§-de 3 p 1; 76 lg 1 kohaselt võib võlasuhe tekkida lepingust, kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Tulenevalt

§ 396

kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendtava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 100

sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine.

§ 101

lg 1 p-de 1, 3, 4 alusel, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, kahju hüvitamist ja taganeda lepingust või öelda leping üles.

§ 127

lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Tulenevalt

§ 128

lg 3 võib hüvitamisele kuuluvaks otseseks varaliseks kahjuks olla mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks.

§ 115

lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja koos kohustuse täitmisega või selle asemel nõuda võlgnikult kohustuse rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, välja arvatud juhul, kui võlgnik kohustuse rikkumise eest ei vastuta või kui kahju ei kuulu seadusest tulenevalt muul põhjusel hüvitamisele. Kohus leiab, et nende sätetega arvestades kuulub hageja nõue põhivõla summas 1 278, 23 euro ja kahju 114,69 euro nõudes rahuldamisele. Seega kohus leiab, et hagi on hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult osaliselt põhjendatud ning seoses kostja õigeksvõtuga kuulub hagi TsMS § 440 lg 1 alusel osaliselt rahuldamisele ja kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kokku 1 392, 92 eurot.

1. Tulenevalt TsMS § 468 lg 1 p 1 kuulub hagi õigeksvõtul põhinev otsus viivitamatule täitmisele.
2. Vastavalt TsMS § 163 lg 1 kannavad hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus, rahuldades hagi osaliselt 57 % ulatuses, jätab hageja menetluskulud 57 % ulatuses kostja kanda ja 43 % ulatuses hageja kanda. Kostja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Vastavalt TsMS § 174 1 lg 3 määrab kohus hageja taotlusel tagaseljaotsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud, kui hageja esitab kohtu määratud ajaks menetluskulude nimekirja, kusjuures TsMS § 176 lg 4 kohaselt ei kohaldata TsMS § 176 lg 1- 3 sätestatut, kui menetluskulud määratakse kindlaks TsMS § 1741 sätestatud korras. Hageja taotleb kostjalt menetluskuluna välja mõista riigilõiv hagiavalduse esitamisel summas 319,55 eurot ja hageja esindaja õigusabikulud summas 260 eurot (ilma käibemaksuta). Hageja on kinnitanud, et nimetatud menetluskulu on kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Tulenevalt TsMS §-dest 138 lg 1, 2; 139 lg 2 p 1; lg 3; on hageja hagiavalduse esitamisel tasunud riigilõivu 319,55 eurot. Vastavalt TsMS § 144 p 1 on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 175 lg 1 kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses kostjalt välja mõistmist. Hageja lepingulise esindaja sisuline õigusabi on piirdunud hagiavalduse koostamise ning selle kohtusse esitamisega. Arvestades nõude suurust ning asjaolu, et tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ja poolte vahel ei olnud vaidlust, kostja on hagi õigeks võtnud, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabi kuluks 95 eurot. Hageja menetluskuluks kokku on käesolevas asjas 414,55 eurot. Kohus rahuldades hagi osaliselt 57 % ulatuses, mõistab kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna 236, 29 eurot. Tulenevalt TsMS § 178 lg 2 saab vaidlustada menetluskulude kindlaksmääramist, kui kaebuse hind ületab 200 eurot. Heiki Kolk Kohtunik