lg 3 alusel ning ettepanekut menetletakse vastavalt
§-s 8 sätestatule edasi peale eksperthinnangu valmimist. 15.10.2008 valmis Pärandkoosluste Kaitse Ühingu (koostaja T.Kukk) eksperthinnang (tlk 1527, kd Ia), milles soovitatakse Laidunina hoiuala kõnealuses piirkonnas kindlasti laiendada, mis aitab tagada ohustatud koosluste ja kaitsealuste taimeliikide ning maastiku säilimist. 27.11.2008 Keskkonnaministeeriumi Saaremaa Keskkonnateenistuse kirjaga (tlk 41-42, kd Ia) teatati kaebajale, et Keskkonnaministeerium jääb endiselt seisukohale, et esitatud Laidunina hoiuala laiendamise ettepanekut ei võeta menetlusse Kadakaranna kinnistu Laidunina hoiualast välja jäävas osas. Kirjas viidatakse, et lähtutud on 27.05.2005 kirjast nr 16-11/5879, 28.05.2008 vastusest loodusobjekti kaitse alla võtmise kohta, esitatud kaitse alla võtmise ettepanekutest (19.08.2008, 07.04.2008) ja Riikliku Looduskaitsekeskuse tellitud eksperthinnangust. Kaebaja esitas 09.12.2008 halduskohtule kaebuse 27.11.2008 otsuse tühistamiseks ja ettepaneku uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks.
Pärandkoosluste Kaitse Ühingu eksperthinnangus leitakse, et alal on esindatud nii Natura elupaigad kui kaitsealused liigid. Põhiliseks ohuks on hoiualaga liidetavatel aladel ehitustegevus ja maavarade kaevandamine, võsastumine, maaparandus. Leitakse, et alal toimunud hiljutine kraavitamine mõjutab kindlasti soo-neiuvaiba ja hariliku käoraamatu arvukust ning niit võib kuivendamise tagajärjel võsastuda.
lg 5 kohaselt oli kohustus algatada kaitse alla võtmine kui eksperdi arvamusest nähtub, et kaitse alla võtmise eeldused on täidetud. Antud juhul olid eeldused täidetud (alal asuvad haruldased ja hävimisohus olevad elupaigatüübid) ning Kadakaranna kinnistu osas tulnuks täies ulatuses algatada kaitse alla võtmise menetlus. Kogu piirkonna kaitse on võimalik üksnes ala terviklikkuse ja ühtse kaitse korral. Kaitse alla võtmine on põhjendatud ka EL asutamislepingu art 130r tulenevalt, milles tuuakse eesmärgina keskkonna kvaliteedi säilitamine, kaitsmine ja parandamine. Loodusdirektiiv peab esmatähtsate elupaikade kaitset ühenduse eriliseks ülesandeks. Ka Riigikontroll on 2008.a. auditis leidnud, et väärtuslike elupaikade kaitse on korraldatud puudulikult. Tähtsust ei saa omada asjaolu, et Laidunina hoiuala moodustamisel 2006.aastal jäeti Kadakaranna kinnistu vaidlusalune osa hoiualast välja, vaid tähtsust omavad seal asuvad haruldased elupaigatüübid, mis tuleb nende ohustatuse (kinnistul toimuva tegevuse tõttu) võtta kaitse alla. Laidunina hoiuala moodustamisel ei teostatud eraldi eksperthinnangut Kadakaranna kinnistul paiknevate looduslike koosluste osas. Samuti ei toimunud siis ala ohustavaid tegevusi. Kaebaja leiab, et 27.11.2008 kiri on haldusakt, millega keelduti ettepaneku täies ulatuses menetlemisest. Haldusakt ei vasta vorminõuetele ja selles puuduvad põhjendused. Kaebeõiguseks piisab kaitse alla võtmise ettepaneku esitamisest ning kaebaja õigusi rikub menetluse õigusvastane läbiviimine. Samas rikub keeldumine ka muid kaebaja subjektiivseid õigusi, kuna kaebajal on suvekodu (xxxxxxxx) Laidunina hoiuala vahetus läheduses. Samuti on kaebaja Kadakaranna kinnistu naaberkinnistu (Tümina) omanik ning vahetus läheduses paikneva Välja kinnistu omanik. Kadakaranna kinnistul toimunud tegevused on kahjustanud kaebajale kuuluva kinnistu looduslikku kooslust, mida kinnitab Hendrikson Ko eksperthinnang. 4 7.
kohaselt Euroopa Liidu Natura 2000 võrgustik koosneb Eestis: 1) linnualadest, millest Eesti riik on Euroopa Komisjoni teavitanud EÜ Nõukogu direktiivi 79/409/EMÜ loodusliku linnustiku kaitsest (EÜT L 103, 25.04.1979, lk 1–18) kohaselt; 2) aladest, millel on EÜ Nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ looduslike elupaikade ning loodusliku taimestiku ja loomastiku kaitsest kohaselt Euroopa Komisjoni seisukohast üleeuroopaline tähtsus. Järelikult on siseriiklik õigus määranud, et Natura 2000 alade koosseisu määratakse alad, millel on loodusdirektiivi kohaselt üleeuroopaline tähtsus. Loodusdirektiivi artikkel 4 lg 1 kohaselt iga liikmesriik esitab III lisas (
27.05.2005 kirjas toodud seisukoht, millele otsuses viidatakse ei oma mingit tähtsust kaebajate taotluse osas. Antud kirjas esitatud väide on samas ka väär. Ka selle kirja tegemisele ei eelnenud seaduses nõutud ekspertiisi. Kiri oli tehtud seoses M.T. pöördumisega detailplaneeringu algatamise võimalikkuse selgitamiseks. Laidunina hoiuala kaitse alla võtmine otsustati alles 27.07.2006 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 176, seega peale märgitud kirja koostamist. Kirjas viidatakse ka Natura inventuuridele. Vastavad inventuurid teostati Natura ala moodustamisel ning kogu Kadakaranna kinnistu arvati Natura võrgustiku koosseisu, mis kinnitab üheselt, et tegemist on väärtusliku loodusliku alaga. Laidunina hoiuala moodustamisel ei viidud läbi eraldi ekspertiisi Kadakaranna kinnistu osas vastavalt
Hiljem teostatud ekspertiisid kinnitavad kaitse alla võtmise vajadust. Nendega on tuvastatud Natura elupaigatüübid ning nende kahjustamine Kadakaranna kinnistul teostatud töödega, kus on märgitud mõju ka ümberkaudsetele aladele. Neis on tehtud ettepanek hoiuala laiendamiseks. Vastustaja oli kohustatud sõltumata varasematest toimingutest otsustama ettepaneku saamise järgselt
Kui seadusest tuleb kindla menetluse läbiviimise kohustus, siis ei saa seda jätta läbi viimata menetlusökonoomia kaalutlusest lähtuvalt. Kaevatavast otsusest ei nähtu, et oleks hinnatud
Asjakohatu on väita, et looduslik olukord ei ole muutunud. Ühtegi tõendit vastustajal selle väite aluseks ei olnud. Kaebaja tugineb 07.04.2008 ettepaneku põhjendustele, kus oli selgelt välja toodud, et praktikas on ilmnenud ala ohustatus Kadakaranna kinnistul teostatud raie ja kraavitamise 6 tagajärjel. 28.05.2008 otsuses ei ole välja toodud, et oleks antud hinnang kaebaja ettepanekus esitatud väidetele ala ohustatuse, harulduse, esteetilise väärtuse ning riigile rahvusvahelisest lepingust tuleneva kohustuse olemasolu kohta. Kahju tekitamine loodusdirektiivi I lisa elupaikadele nähtub ka Looduskaitsekeskuse Saare regiooni 14.05.2008 kirjast. Haldusakt ei vasta vormi- ega sisunõuetele, selles puuduvad asjakohased põhjendused. Haldusakti ei ole nõuetekohaselt põhjendatud, kuna viitega 27.05.2005 kirjale ei saa põhjendada kaebaja taotluse alusel menetluse algatamisest keeldumist. Kaevatava otsusega rikutakse kaebajate menetluslikku õigust (
Kuna kaebajad omavad vastava alaga isiklikku seost (suvekoduna kasutatav xxxxxxx asub Laidunina hoiuala vahetus läheduses ja mõnesaja meetri kaugusel Kadakaranna kinnistust) siis rikub piirkonna looduse kaitse vähendamine kaebajate õigusi. Kaebajatel on põhjendatud huvi sellele, et oleks tagatud piirkonna looduskoosluse säilitamine. Vaidlusaluse ala kunstlik lahutamine hoiualast viib kaitsealuse ala ohustamiseni. 2008.a. toimunud ebaseaduslik tegevus kinnistul tõendab piirkonna ohustatust.
Struktuuriüksusele ei anna selleks pädevust ka Keskkonnaministeeriumi põhimäärus. Seega ei saanud struktuuriüksuse kiri rikkuda kaebaja 7 subjektiivseid õigusi, kuna tegemist ei ole haldusaktiga. Küsitav on kaebaja puutumus vaidlusaluse maaüksusega ning see, kas tal on kaebeõigus loodusväärtuste kaitseks. Bioloogilise mitmekesisuse kaitse on avalik huvi. Looduskaitseseaduse eesmärgiks ei ole kaitsta omandiõigust. Antud otsus ei saaks olla ka õiguslikku tähendust omav, kuna piirangute kehtestamise määrab lõplik otsus kaitse alla võtmise kohta. Menetluse kestel saadetud kiri väljendab menetleja seisukohta tulenevalt kogutud materjalidest ja annab ettepaneku tegijale indikatsiooni lõpliku otsuse suhtes. Kaitse alla võtmise menetluses on avalikkusel võimalik osaleda. Iga menetlustoimingu või kirja vaidlustamine takistaks menetluse efektiivsust. 10. Vastustaja palub jätta A., O., S. ja V.S. kaebused 28.05.2008 kirja peale rahuldamata. Esialgse hoiuala piiride ettepaneku kohaselt kuulus Kadakaranna kinnistu terves ulatuses hoiuala koosseisu. Eelnõu menetluse käigus 2004.a. teavitati kinnistuomanikke menetlusest kirjalikult. Määruse seletuskirjast nähtuvalt esitas Kadakaranna kinnistu tookordne omanik ettepaneku jätta Laidunina hoiualast välja see osa, kuhu oli kehtestatud detailplaneering. See ettepanek võeti arvesse põhjendusega, et kuna see osa asub hoiuala servas ja sellel paiknevad kooslused on keskmise väärtusega, siis selle ala väljajätmine ei kahjusta hoiuala kaitseeesmärki. Selgitav kiri saadeti 27.05.2005 kinnistu omanikule M. T.le. Kadakaranna kinnistu vaidlusaluses osas kaebajate ettepaneku alusel menetlust ei algatatud, kuna selle kaitseväärtust hinnati juba hoiuala moodustamise menetluses. Natura inventuuride alusel on hoiualast väljaspool oleval kinnistu osal leiduvad elupaigad keskmise väärtusega. Kaebajate ettepanekus ei olnud välja toodud ühtegi uut asjaolu, millest oleks nähtunud kinnistu olukorra muutus. Vastustaja leidis, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei ole menetluse algatamine põhjendatud. Kirjas märgiti lisaks, et kui esinevad uued asjaolud, siis tuleks kaebajal vastustajat teavitada 10 päeva jooksul. Kaebajad sellele kirjale ei vastanud, vaid esitasid kaebuse halduskohtule. Vastustaja leiab, et ekspertiisi korraldamise vajadus puudus, kuna Kadakaranna kinnistu kaitseväärtustele on hoiuala moodustamise menetluses antud piisav hinnang. Põhjendused, et tegemist on keskmise väärtusega elupaigatüüpidega ning miks nende kaitse alla võtmine ei ole põhjendatud, sisalduvad määruse nr 176 seletuskirjas. Ala kaitse alla võtmine tähendab täiendavaid looduskaitselisi piiranguid, mille eesmärgiks on säilitada ala loodusväärtused. Kui aga alal puuduvad sellised loodusväärtused, mida on vaja kaitsta läbi kinnistu kasutamiseks seatavate piirangute, ei ole ala kaitse alla võtmine põhjendatud ega piirangute seadmine proportsionaalne looduskaitse eesmärgiga. Natura inventuuri kohaselt kuuluvad Kadakaranna kinnistul leiduvad niidud peamiselt elupaigatüüpi 6510, mis on Eestis tavalised ning vastavalt loodusdirektiivi elupaikade käsiraamatule (Paal 2007) Eestis enamasti looduskaitselist väärtust ei oma. Lisaks on otsuse tegemisel arvestatud ka asjaoluga, et Kadakaranna kinnistut läbisid juba hoiuala moodustamise ajal kraavid, mis vähendavad oluliselt elupaikade looduslikkust ja seetõttu ka ala looduskaitselist väärtust. Samuti arvestati, et alale kehtestatud detailplaneeringuga kavandatu kohaselt jätkub ülejäänud kinnistu osal sealsetele kooslustele vajalik hooldustegevus, misläbi säilib ja paraneb seal leiduvate koosluste seisund.
§ lg-d 3 ja 4 ei saa tõlgendada selliselt, et igakord kui esitatakse kaitse alla võtmise taotlus, tuleb läbi viia ekspertiis, selline sõnasõnaline tõlgendus ei ole põhjendatud ega kooskõlas § 8 mõttega ega menetlusökonoomia põhimõttega. Sellise lähenemise korral võiks 8 iga isik, kes kaitseala moodustamise menetluse käigus ei ole oma õigusi, esitada ettepanekuid, kasutanud, sisuliselt vaidlustab kaitseala moodustamise pärast selle moodustamist. Avalikkuse osalemiseks toimub kaitseala moodustamise menetlus avatud menetlusena. Regulatsiooni mõtteks on veel avastamata loodusväärtustest teavitamine. Ekspertiisi eesmärgiks on välja selgitada kaitseväärtused. Kui otsustajal on olemas põhjendatud teadmine, et ala kaitseväärtused ei ole sellised, mis tingiksid ala kaitse alla võtmise algatamise, puudub vajadus täiendava ekspertiisi tegemiseks. Antud juhul oli teadmine olemas 2 aastat tagasi toimunud Laidunina hoiuala moodustamise menetlusest. Kaebajate ettepanek uut teavet ala kaitseväärtuste kohta ei sisaldanud. Puudus ka teave loodusliku seisundi muutumise kohta. Seega ei olnud põhjendatud ekspertiisi korraldamine ja menetluse uuendamine. Asjaolu, et varasem hinnang ei ole vormistatud ekspertiisiaktina, ei saa olla põhjuseks, miks asjatundjate arvamus (kelleks on muuhulgas Keskkonnaministeeriumi vastava ala spetsialistid) jätta tähelepanuta. Kirjas on viidatud varasemale seisukohale ja põhjendatud, miks ala osas ei ole vajalik ja otstarbekas algatada kaitse alla võtmise menetlust. Menetluse algatamine oleks olnud põhjendatud Kadakaranna osas üksnes HMS § 44 sätestatud alustel.
lg 1 sätestatud võimalus ei ole mõeldud andmaks isikule võimalust (n.ö “tagaukse kaudu”) vaidlustada varasemat hoiuala moodustamise otsust sisulises mõttes. Keskkonnaministeeriumi kiri loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekule on kooskõlas
Kaebuse esitajate hinnangul ei võimalda
lg 3 teostada vastustajal diskretsiooni ja vastustaja on ettepaneku saamisel igal juhul kohustatud tellima kolmandalt isikult eraldi ekspertiisi. Kolmas isik on vastupidiselt kaebuse esitajatele seisukohal, et kõnealuste sätete eesmärgiks ei ole see, et Keskkonnaministeerium peab iga loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku saamisel alati korraldama eraldi uue ekspertiisi, mille tulemuste alusel otsustab, kas algatada loodusobjekti kaitse alla võtmise menetlus või mitte. Kolmanda isiku hinnangul võib kõnealuse otsuse tegemine toimuda ka juba varem kogutud andmete alusel ja uue igal üksikul juhul ekspertiisi tellimine kolmandalt isikult ei ole vajalik. Juhul, kui vastustaja oleks igal juhul kohustatud tellima kolmandalt isikult ekspertiisi ettepanekus toodud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ja plaanitavate piirangute otstarbekuse hindamiseks, tekiks olukord, kus vastustaja oleks kohustatud seda tegema ka ilmselgelt põhjendamatute ettepanekute korral. See ei ole aga
lg 3 eesmärk, kuivõrd kõnealune säte võimaldab vastustajal teostada diskretsiooni ja hinnata ise (koostöös Keskkonnaministeeriumi oma ala spetsialistidega), kas ettepanekus toodud loodusobjekti kaitse alla võtmise osas viia läbi uus eraldi ekspertiis või langetada otsus tuginedes varem kogutud andmetele. Vastustaja võib kaitse alla võtmise menetluse algatamise otsustamisel tugineda ka eelnevale kaitse alla võtmise menetlusele, mis on teostatud sama loodusobjekti osas varem. Kolmas isik rõhutab, et vastustaja ei ole kohustatud igal juhul tellima uut eraldi ekspertiisi. Seejuures on oluline üksnes see, et ettepanekuid hindaksid eriteadmistega isikud, mida on antud juhul järgitud, kuivõrd ettepanekut hinnanud Keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna töötajad on vastava loodusteadusliku haridusega. Kõnealused isikud on võimelised ka ise hindama ettepaneku põhjendatust, eriti olukorras, kus varasemad inventuurid näitavad, et tegemist ei ole väga kõrge väärtusega alaga. Antud juhul esitasid kaebuse esitajad loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepaneku ala suhtes, mille osas oli hiljuti läbi viidud hoiuala moodustamise menetlus. Laidunina hoiuala moodustamise menetluse käigus analüüsiti Keskkonnaministeeriumi pädevate spetsialistide poolt eraldi ka vastava Kadakaranna kinnistu tervikuna kaitse alla võtmise küsimust. Seda 10 kinnitab Keskkonnaministeeriumi 27.05.2005 kiri, millest nähtub, et Keskkonnaministeerium on otsustanud jätta Kadakaranna kinnistu kõnealuse osa Laidunina hoiuala piiridest välja. Asjaolu, et Laidunina hoiuala moodustamise käigus on juba hinnatud Kadakaranna kinnistu tervikuna kaitse alla võtmise põhjendatust ja seatavate piirangute otstarbekust, kinnitab ka määruse nr 176 seletuskiri. Eeltoodud põhjustel ei olnud uue, sisuliselt samasisulise ekspertiisi korraldamine otstarbekas, vajalik ega ka seadusest tulenevalt kohustuslik. Seetõttu otsustas vastustaja kõiki asjaolusid kaaludes ja eeltoodut arvesse võttes tuginedes
lg-le 4, et ettepanekus toodud Kadakaranna kinnistu osa suhtes puuduvad käesoleva seadusega sätestatud kaitse alla võtmise eeldused. Tulenevalt eeltoodust on vastustaja kiri loodusobjekti kaitse alla võtmise ettepanekule kooskõlas
Kaebuse esitajatel puudub subjektiivne õigus nõuda mingi ala looduskaitse alla võtmist ning seetõttu ei saa seda küsimust puudutavad vastustaja seisukohad kaebuse esitajate õigusi ka rikkuda. Vaatamata sellele, et
§-s 7 sisalduvate eelduste täitmise hindamine ei ole käesoleva vaidluse esemeks, peab kolmas isik vajalikuks vaielda vastu kaebuse esitajate väitele, mille kohaselt on Kadakaranna osa kaitse alla mittevõtmisega ohustatud nii vastav ala kui ka juba Laidunina koosseisu kuuluvad alad, viidates väidetavatele 2008. a märtsis toimunud raietöödele ja kuivenduskraavide rajamisele. Esiteks, kaebuse esitajate ettepanek puudutas ala, mis ei ole praegu üldse Laidunina koosseisus. Seetõttu jääb arusaamatuks, mis tähendust peaksid omama Laidunina hoiuala piires tehtud tööd kõrvalasuva ala kaitse alla võtmise seisukohast. Sellised tööd ei saa põhimõtteliselt mõjutada seisukohta kõrvalasuva ala väärtuslikkuse suhtes. Teiseks, tõepoolest, 2008.a kevadel toimusid Kadakaranna kinnistul hooldustööd, mille käigus puhastati vanu, ilmselt eelkõige karjatamisvõimaluste parandamiseks rajatud kuivenduskraave ning puhastati ala võsast (sh kuivanud kadakad). Kuna antud alal esinevad eeskätt n.ö. pool-looduslikud kooslused, mis eksisteerivad üksnes tänu mõõdukale inimtegevusele, ei ole võimalik üheselt väita, et mis tahes Kadakaranna kinnistul läbiviidud inimtegevus oleks keskkonda kahjustanud. Kaebuse esitajate väide, nagu oleks eeltoodud tegevuse tõttu tekkinud keskkonnale kahju, on hüpoteetiline ja täiesti tõendamata. Samas, nagu eespool märgitud, ei ole sellel küsimusel otsest seost antud kaebusega, mistõttu ei pea kolmas isik selles osas vajalikuks põhjalikumate selgituste esitamist. Kolmas isik nõustub Keskkonnaministeeriumi kirjas toodud seisukohaga, mille kohaselt oleks vastustaja saanud antud juhul algatada ettepanekus toodud Kadakaranna osa suhtes kaitse alla võtmise menetluse üksnes juhul, kui esineksid HMS § 44 lg-s 1 sätestatud menetluse uuendamise alused. Seda seetõttu, et Laidunina hoiuala moodustamise menetluse käigus on juba analüüsitud ettepanekus toodud Kadakaranna kinnistu loodeosa kaitse alla võtmise vajadust ja vastavalt määrusele nr 176 otsustatud Laidunina hoiuala piiridest välja jätta. Seega on Laidunina hoiuala moodustamise menetlus lõpetatud ja samas asjas ei ole võimalik uut menetlust ilma menetlust uuendamata algatada. Kolmas isik nõustub Keskkonnaministeeriumi kirjas toodud seisukohaga, et kolmandate isikute ettepanekus ei sisaldunud uusi argumente, mis annaksid alust kohaldada HMS § 44 lgs 1 sätestatud menetluse uuendamist. Samuti ei ole kolmandad isikud uusi menetluse uuendamise aluseks olevaid asjaolusid välja toonud ka oma kaebuses. Seetõttu puuduvad antud juhul alused menetluse uuendamiseks ja vastustaja ei oleks saanud algatada ettepanekus toodud Kadakaranna osa suhtes kaitse alla võtmise menetlust. 11 Uute asjaoludena ei saa käsitleda kaebuse esitajate 26.augusti 2008 menetlusdokumendis toodud väidet, mille kohaselt on ettepanekus välja toodud Kadakaranna kinnistu osal paiknevate elupaigatüüpide reaalne hävimisoht (kaitse alla võtmise vajadus) tekkinud pärast käesoleva aasta märtsis Kadakaranna kinnistul teostatud raietöid. Kolmas isik on seisukohal, et raietööd, mis teostati Kadakaranna kinnistul, ei ole mingilgi määral tekitanud ohtu keskkonnale, veel vähem Laidunina hoiualale ega suurendanud kõrvalalade väärtuslikkust. Kaebuse esitajate vastupidised väited on alusetud ja igati tõendamata. Seetõttu ei ole ka alust uuendada Laidunina hoiuala menetlust. See, kas Keskkonnaministeeriumi kiri on haldusakt või toiming ei oma kaebuse sisulise lahendamise seisukohalt väga põhimõttelist tähendust, sh ka kaebuse lubatavuse aspektist, kuivõrd kolmas isik leiab, et kaebus on põhjendamatu ka juhul, kui eeldada, et tegemist on haldusaktiga. Toimingu tühistamisnõue ei oleks küll võimalik. Põhiseaduse § 46, millest tuleneb üldine märgukirjade ja avalduste esitamise õigus. Selle õiguse sisuks on samuti üksnes õigus esitada märgukiri, mitte aga õigus sundida avaliku halduse kandjat teatud viisil käituma. Selle õiguse peamine peegeldus seaduse tasemel on märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seadus. Samas, kolmas isik on arvamusel, et ka
sätestatud võimalus on lihtsalt üks spetsiifiline märgukirja esitamise võimalus, kuna kolmas isik ei näe olemuslikku vahet märgukirjal õigusaktide vastuvõtmiseks või muutmiseks looduskaitsevaldkonnas või mõnes muus valdkonnas. Sellele märgukirjale antav vastus ei muuda kolmanda isiku arvates ettepaneku (märgukirja) esitaja õiguslikke positsioone. See omakorda annab kolmanda isiku arvates aluse väitele, et sellisel vastusel puudub haldusaktile omane regulatiivsus (üksikjuhtumi reguleerimine – vt HMS § 51 lg 1). Kolmas isik märgib ka siinkohal, et kuivõrd käesoleva vaidluse esemeks ei ole hinnata, kas Kadakaranna kinnistu loodeosa kaitse alla võtmine või mittevõtmine on põhjendatud või mitte, siis on kaebuse esitajate poolt
Ühtlasi ei tõenda need ka ühegi HMS § 44 lg 1 sätestatud menetluse uuendamise aluse olemasolu.
lg-st 1 tulenevat õigust ning kaitse alla võtmise ettepaneku menetlemise korda, seejärel hindab kohus Keskkonnaministeeriumi keelduvate otsuste tühistamise ja kohustamise taotluste rahuldamise võimalikkust. (I) Viimasena käsitleb kohus E.M. kaebeõigust Vabariigi Valitsuse korralduse nr 148 vaidlustamiseks. (II) I Kaitse alla võtmise algatamisest keeldumine Kaitstav õigus
lg 1 sätestab, et igaühel on õigus esitada kaitse alla võtmise algatajale ettepanek loodusobjekti kaitse alla võtmiseks. Kohus nõustub menetlusosalistega, et seadusandja on sätestanud märgitud õiguse igaüheõigusena, st ettepaneku võib teha iga isik sõltumata isiklikust puutumusest loodusobjektiga.
loob nähtuvalt seaduse eesmärgist õiguslikud alused looduse kaitsmiseks.
kohaselt on käesoleva seaduse eesmärk: 1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; 2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; 3) loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine. Looduse kaitsmine toimub avalikes huvides ning lähtudes kaebajate selgitustest, ühtib antud avalik huvi ka kaebajate individuaalse eesmärgiga, mis ei anna aga alust järelduseks, et sellist huvi peaks saama kaitsta halduskohtumenetluses, mis on loodud üldjuhul vaid subjektiivsete õiguste kaitsmiseks (HKMS § 7 lg 1). Üks meede looduse kaitsmiseks on selle kaitse alla võtmine ja sobiva kaitserežiimi kehtestamine. Kaitse alla võtmine toimub
2.peatükis sätestatud menetluses. Kaitse alla võtmise menetlus on avatud menetlus (
), st et igaüks saab selles osaleda ja oma seisukoha (nii looduse kaitsmisest kui erahuvist lähtudes) esitada. Laidunina hoiuala moodustamiseks on vastav menetlus 2006.aastal läbi viidud (sh tehtud otsustus vaidlusaluse Kadakaranna kinnistu osa kohta), milles kaebajatel oli põhimõtteliselt ka võimalus osaleda ning antud on hoiuala piire määrav ja käesoleval ajal kehtiv haldusakt. Kuigi kaitse alla võtmise menetlus võib riivata ka omandiõigust (nt hoiualale jäävate kinnistute omanike puhul), ei tähenda see, et
lg 1 kaitse-eesmärgiks võiks olla omandiõiguse tagamine ja selle nõudmise kaudu teiste isikute kinnistutele omandikitsenduste seadmine. Kaebajad ei oleks enda omandiõigust käesolevas asjas esitatud põhjendustel saanud kaitsta ka Laidunina hoiuala moodustamise käskkirja kohtus vaidlustades. Seega oleks kohtu arvates põhjendamatu anda kaebajate poolt ettepaneku esitamise kaudu omandiõiguse 15 kaitsmise võimalus. Kohus peab ka vajalikuks märkida, et E.M. omandis olevate kinnistute väidetav kahjustamine naaberkinnistul toimunud tegevustega ei ole põhjuslikus seoses Kadakaranna kinnistu osaliselt hoiualast väljajätmisega ning hoiualasse arvamine iseenesest ei hoia ära ka tulevikus võimalikku ebaseaduslikku tegevust hoiualal või selle vahetus läheduses. Asjaolu, et kaebajaid võib konkreetse ala kaitse alla võtmine või võtmata jätmine või selles küsimuses menetluse algatamata jätmine puudutada (kaebajatel võib olla suurem huvi) rohkem kui nn igaühte, ei anna veel alust põhiõiguse kaitsmiseks tuginedes
Antud juhul ei ole ühe kaebajatele mittekuuluva kinnistu osa kaitse alla võtmise menetluse algatamata jätmise näol tegemist sellise iseseisvalt keskkonda mõjutava otsusega (võib mõjutada detailplaneeringu kehtestamine, ehitusloa andmine), mille vaidlustamise õiguse andmine oleks põhjendatud arvestades ka Riigikohtu praktikat (lahendid nr 3-3-1-86-06, 3-31-101-09). Kaebajatel on neile kuuluva või nende poolt kasutatava kinnistu seisundi tagamiseks mitmeid muid õiguskaitsevahendeid (planeeringu ja selle alusel antud lubade vaidlustamine halduskohtus, tsiviilõiguslikud kaitsevahendid üldkohtus, õigusvastase tegevuse korral järelevalvemenetluse algatamiseks avalduse esitamine). Kaebajad täpsustasid kohtuistungil, et kaebust tuleks käsitleda ka populaarkaebusena looduse kaitseks. (tlk 79, III kd) Kohtu hinnangul ei võimalda käsitletav säte esitada populaarkaebust looduse kaitseks. Selleks peaks seadusandja sellise õiguse
-s selgelt sätestama. Kohus leiab, et puuduvad ka muud alused, mis antud juhul võiksid anda kaebajatele õiguse populaarkaebuse esitamiseks. Seega tuleb populaarkaebused HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel jätta rahuldamata. Kohus leiab, et
Kaebajatel on õigus, et nende taotlust menetletaks seaduses ettenähtud korras, mõistliku aja jooksul ning taotluse kohta tehtaks nõuetekohane otsus (PS § 14). Märgitud subjektiivset õigust saab kaitsta halduskohtumenetluses. Ettepaneku menetlemine Kohus nõustub kaebajatega, et
lg 1 ei piira kuidagi ettepaneku esitamise õigust, kuid märgib, et ettepaneku esitamise õigus ja selle ettepaneku läbivaatamine on erinevad asjad. Laidunina hoiuala moodustati Vabariigi Valitsuse 27.07.2006 määrusega nr 176 „Hoiualade kaitse alla võtmine Saare maakonnas“ ning kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et see sisaldab muuhulgas ka otsustust Kadakaranna kinnistu vaidlusaluse osa kohta (mitte võtta hoiualasse) ning vastavaid põhjendusi. Määruse nr 176 seletuskirjas on sõnaselgelt põhjendatud Kadakaranna kinnistu osalist väljajätmist hoiualalt sellega, et kinnistu asub hoiuala servas, kinnistul on väikese väärtusega kooslused, mille väljajätmine ei kahjusta ala kaitse-eesmärke. Tegemist on vaidlusaluse kinnistu kohta käiva kehtiva haldusaktiga. Kui esitatakse taotlus kehtiva otsuse ümbervaatamiseks, on tegemist menetluse uuendamise situatsiooniga. Kuna
lg 1 ei piira kuidagi ettepaneku tegemist, võib kohtu arvates igaüks esitada ka ettepaneku, mille sisuks on varasema otsuse muutmine. Vastav ettepanek peab sisaldama uusi asjaolusid (HMS § 44, mis ei ole ammendav loetelu). Haldusmenetluse seaduse kohaldamise võimalusele viitab
. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kuna antud juhul oli toimunud vaidlusaluste alade osas Laidunina hoiuala moodustamiseks haldusmenetlus ca 2 aastat tagasi (mille tõttu ei 16 olnud alust oletada loodusliku olukorra olulist muutumist) ning 07.04.2008 ettepanekus ei esitatud uusi asjaolusid (
märgitud eeldused), siis puudus vajadus
Loodusliku olukorra muutumatust kinnitas ka kaevatavatest otsustest hiljem tehtud Pärandkoosluste Kaitse Ühingu aruanne (T.Kukk, 2009), milles leiti, et vahepealsel ajal pole olukord looduses kuigipalju muutunud, mistõttu võib pidada 1999.aastast olemasolevaid andmeid kehtivaks. (tlk 150 pöördel, kd I a). Ettepanekus ei sisaldunud ka väiteid, mis andnuks alust objektiivselt kahelda 2006.a. tehtud hoiuala moodustamise otsuse sisulises õigusvastasuses, mis oleks tinginud vajaduse haldusorgani poolt avaliku huvi kaitsmise kohustusest tulenevalt kaaluda menetluse uuendamist. Seega puudus 07.04.2008 ettepaneku puhul igasugune vajadus ekspertiisi korraldamiseks. Kohus märgib, et eriteadmistega isiku hinnang (Hendrikson ja Ko spetsialistid) oli lisatud vaid E.M. 17.08.2008 ettepanekule. Kõnealuses hinnangus on käsitletud Kadakaranna kinnistul toimunud tegevuste mõju Natura väärtustele. Hinnangu kokkuvõttes (tlk 63, kd I a) märgitakse, et Kura kurgu linnualale on tegevuse mõju tühine ega mõjuta selle kaitseeesmärke, Laidunina loodusala ja hoiuala väärtustele on tegevusel olnud negatiivne mõju. Hinnangus leitakse, et hoiuala tuleks vaidlusalusele kinnistu osale laiendada, kuna see aitaks kaasa Kadakaranna kinnistul leiduva esmatähtsa elupaigatüübi kaitsele ja soodsa seisundi tagamisele. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et hinnang ei sisalda järeldusi, mis olid olulised hoiuala laiendamise ettepaneku menetlemise seisukohast ning väidetavalt kahjustavate tegevuste negatiivse mõju ärahoidmise vajadus Kadakaranna kinnistul ei pea kaasa tooma hoiuala laiendamist (neil kahel asjaolul puudub põhjuslik seos). Hinnangus on tuvastatud samade loodusobjektide olemasolu Kadakaranna kinnistul, kuid ei ole antud uut hinnangut nende kaitseväärtusele ja hoiuala laiendamise põhjendatusele kaitse-eesmärkide täitmise aspektist. Seega antud arvamus ei saanud olla aluseks kaitse alla võtmise menetluse algatamisele. Vastustaja tellis enne E.M. ettepaneku menetlusse võtmise osas otsuse tegemist
Sarnaselt Hendrikson ja Ko eksperthinnanguga (kohtumenetluses dokumentaalne tõend) saab sama etteheite saab teha ka sellele ekspertiisile - Pärandkoosluste Kaitse Ühingu poolt 2008.a. koostatud hinnangule (T.Kukk, tlk 15-31, kd Ia). Seega ei olnud vastustajal eksperdi arvamust, millest tulenevalt oleks pidanud kaitse alla võtmise menetluse algatama. Kohus möönab, et juhul kui korraldati ekspertiis, oleks haldusorgan võinud enne keelduva otsuse tegemist küsida ekspertiisi täiendamist või selgitada otsuses, miks see vajalik ei olnud (praegusel juhul võis haldusorgani käitumine jääda ettepaneku esitajale arusaamatuks), kuid antud juhul ei toonud see kaasa ebaõige otsuse tegemist. Haldusakti õiguspärasust hindab kohus selle andmise aja seisuga, mistõttu ei saaks tühistamiskaebuse lahendamisel tähtsust omanda Pärandkoosluste Kaitse Ühingu poolt esitatud varasema ekspertiisi 04.04.2009 täpsustus (T.Kukk, tlk 149-155, kd I a), kuid kohus peab vajalikuks märkida, et ka sellest ei selgu asjaolud, mida tuli arvestada kaitse alla võtmise menetluse algatamisel, so hinnangut Kadakaranna hoiualast väljajääval osal leiduvate loodusobjektide kaitseväärtusele ja vajadust need kaitse alla võtta kaitse-eesmärkide täitmiseks. T.Kukk põhjendab kaitse alla võtmise vajadust ning leiab, et ala tuleks kaitse alla võtta edasise negatiivse mõju vältimiseks. Negatiivne mõju on tuvastatud peamiselt töödega hõlmatud alal (lokaalne mõju) ning vähesel määral ka vahetus läheduses. Antud põhjendused ei ole hoiuala laienduse menetlusse võtmise algatamisel asjakohased ilma hinnanguta loodusobjektide kaitseväärtusele ja hoiuala kaitse-eesmärkide täitmise tagatusele. Kohus märgib, et ainus eksperthinnang (kohtumenetluses samuti käsitletav dokumentaalse tõendina), mis nendele küsimustele vastab on samuti peale keelduvate otsuste tegemist esitatud T.Ploompuu arvamus (tlk 162-164, kd Ia), milles reastatakse ettepanekus märgitud 17 kinnistud nende kaitseväärtuse järgi (hinnang ühtib määruses nr 176 antud hinnanguga, st vaidlusalusel alal puuduvad kõrge kaitseväärtusega loodusobjektid) ning tehakse kokkuvõte, et nende kaitse alla võtmine ei ole kaitse-eesmärkide täitmiseks vajalik. Kohus nõustub vastustajaga, et kui alal puuduvad sellised loodusväärtused, mida on vaja kaitsta läbi kinnistu kasutamiseks seatavate piirangute, ei ole ala kaitse alla võtmine põhjendatud ega piirangute seadmine proportsionaalne looduskaitse eesmärgiga. Seega, kui haldusorgan sai sellise järelduse (arvestades Vabariigi Valitsuse kehtivat määrust ja uute asjaolude puudumist) ettepaneku alusel teha, ei olnud põhjendatud ka vastava kaitse alla võtmise menetluse algatamine. Kohus peab vajalikuks selgitada ka ekspertiisi määratlusega seonduvat.
lg 3 sätestab, et kaitse alla võtmise algataja korraldab ettepanekus nimetatud loodusobjekti kaitse alla võtmise põhjendatuse ning kavandatavate piirangute otstarbekuse ekspertiisi, kaasates selleks vastava ala eriteadmistega isiku. Sama paragrahvi lõige 4 kohaselt, kui eksperdi arvamusest nähtub, et loodusobjektil puuduvad kaitse alla võtmise eeldused, keeldub kaitse alla võtmise algataja edasisest menetlusest, edastades ettepaneku tegijale eksperdi arvamuse koos kaitse alla võtmise algatamisest keeldumise otsusega. Eelnevast tuleneb, et menetlustoimingute eesmärgiks on välja selgitada kaitse alla võtmise põhjendatus ning kavandatavate piirangute otstarbekus, milleks annab teavet eriteadmistega isiku arvamus (ekspertiis), mis peab andma vastuse, kas esinevad kaitse alla võtmise eeldused (loetletud
§-s 7). Kohus nõustub vastustajaga, et oluline on arvamuse sisu, mitte pealkiri ning normi grammatiliseks ja kitsendavaks tõlgendamiseks mõistlik põhjendus puudub. Vaidlusaluse ala inventuur viidi läbi Natura eelvalikualade loetelu koostamisel (samuti viitab määruse nr 176 seletuskiri Saare maakonnas 2001.a tehtud loodusinventuuridele) ning kaitseväärtusi ja kaitse-eesmärgi täitmist hinnati hoiuala moodustamise menetluses. Vabariigi Valitsus on hoiuala piiri Kadakaranna kinnistu osas määranud 2006.a. kaalutlusõigust kasutades. Asjaolu, et Kadakaranna kinnistu oli Natura eelvalikualade loetelus, kuid seda ei arvatud hoiualasse, ei anna iseenesest alust kahtluseks, et hoiuala piir võidi määrata meelevaldselt. Natura eelvalikualade nimekirja esitamise ajal oli Laidunina hoiualal moodustamise menetlus alles pooleli ning hiljem on tehtud I etapis valitud alade osas mitmeid muudatusi (nii välja- kui juurdearvamisi). Õigusaktidest Vabariigi Valitsuse vastava korralduse muutmise keeldu ei tulene (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-57-09). Kaebajate seisukoht, et juhul kui ala on arvatud Natura alaks tuleks seda siseriiklikult kaitsta sobiva kaitserežiimiga on õige, kuid ekslik on seisukoht, et Natura võrgustiku loomise I etapis Laidunina loodusala koosseisus Euroopa Komisjonile esitatud Kadakaranna kinnistu on sellise väärtusega, et riigil puudus kaalutlusõigus selle täpsustatud nimekirjast väljajätmiseks. Kuigi kaitsealade valikul tuleb arvestada üksnes ökoloogiliste kriteeriumidega, ei tähenda eeltoodu seda, et mistahes looduskaitselise väärtusega objektid tuleks võtta kaitse alla. Seega, kuna hoiualasse arvamise põhjendatust oli juba hinnatud Laidunina hoiuala moodustamise menetluses ja ettepanekus uusi asjaolusid ei sisaldunud ning vastustajal ei tekkinud ka põhjendatud kahtlusi varasema otsuse õiguspärasuses, puudus igasugune vajadus ekspertiisi korraldamiseks.
-s reguleeritud haldusmenetlusele kehtivad üldised haldusmenetluse põhimõtted, sh menetluse ökonoomsuse põhimõte (HMS § 5 lg 2). Kohus nõustub vastustajaga, et
lg 3 on mõeldud eelkõige nn uute taotluste puhuks, milles teavitatakse varem mitte teadaolevatest loodusväärtustest või loodusväärtustest, mille kaitse alla võtmiseks ei ole varem menetlust läbi viidud või ka varem menetletud asjades esitatud taotluste puhul, milles toodud asjaolud on aluseks menetluse uuendamisele. Vastupidisele seisukohale asudes, tuleks ekspertiis (menetlustoiming) teostada ka taotluste osas, mis on ilmselgelt põhjendamatud. 18 Asjaolu, et E.M. ettepaneku osas otsustati tellida ekspertiis ja seejärel keelduti kaitse alla võtmise menetluse algatamisest, ei muuda perek.S. ettepaneku osas tehtud keeldumist õigusvastaseks. Nagu kohus eelnevalt leidis, oli menetlustoimingu sooritamisel haldusorganil kaalutlusõigus. Kohus on seisukohal, et vastustaja lähtus õigesti sellest, et menetluse uuendamiseks ettepanekutes tähtsust omavaid asjaolusid ei esitatud ning jättis põhjendatult enne otsuse tegemist esitatud eksperthinnangute (Hendrikson ja Ko; T.Kukk 2008) kontrollimatud järeldused („tuleb võtta kaitse alla“) E.M. taotluse menetlemisel arvesse võtmata. Kaebajate esitatud Riigikontrolli aruanne ei ole asjakohane tõend konkreetse kinnistu hoiualast väljaarvamise õigusvastasuse tõendamiseks. Samuti ei oma tähtsust haldusorganite kirjades väljendatud seisukohad väidetava keskkonnakahju tekitamise kohta, kuna see on eraldiseisva haldusmenetluse teema ega mõjuta hoiuala laiendamise ettepaneku menetlemist. Kohus leiab, et otsustused, mitte algatada kaitse alla võtmise menetlust olid mõlema ettepaneku osas eelnevast tulenevalt õiguspärased. Tühistamis- ja kohustamiskaebuste rahuldamata jätmine Eraldi haldusaktina vormistatud otsust (täiendavalt 28.05.2008 ja 27.11.2008 kirjale) keeldumise kohta ei tehtud. Tallinna Ringkonnakohtu 23.11.2009 määruse (haldusasjades 309-2424, 3-09-2444, 3-09-2554, 3-09-2446) kohaselt on 28.05.2008 ja 27.11.2008 kirjad
lg 4 tähenduses keelduvad otsused Kadakaranna kinnistu Laidunina hoiualast välja jääva osa kaitse alla võtmise menetluse algatamata jätmise kohta. Kohtupraktikas on leitud, et kirja vormis tehtud otsust on võimalik käsitleda haldusaktina. Asjaolu, et seda ei ole korrektselt haldusaktina vormistatud ei muuda selle dokumendi olemust. Planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et planeeringu algatamise ettepaneku rahuldamata jätmiseks tuleb anda haldusakt. Kohus ei näe põhjust, miks
lg 1 alusel esitatud menetluse algatamise ettepaneku võiks tagasi lükata kirjaga. Kohus nõustub kaebajatega, et haldusaktid ei vasta kõigile HMS 2.jao nõuetele (ei ole vormistatud korrektse haldusaktina, puudub vaidlustamisviide, E.M. ettepaneku menetlemisel on rikutud sisepädevust), kuid leiab, et antud juhul ei too see HMS §-st 58 (menetlus- ja vorminõuete rikkumise tagajärjed) tulenevalt kaasa haldusakti tühistamist, vaid üksnes õigusvastasuse, mille eraldi tuvastamist kaebajad ei taotlenud. E.M. ettepaneku osas tehtud otsuse on allkirjastanud Keskkonnaministeeriumi struktuuriüksuse juht R.Kallas. Vastustaja on omaks võtnud, et struktuuriüksuse juhil puudus vastava otsuse tegemiseks pädevus ning otsuse oleks pidanud allkirjastama keskkonnaminister. Kuna antud juhul ei ole sisepädevuse rikkumine toonud kaasa sisuliselt vale otsuse tegemist, ei ole see rikkumine aluseks haldusakti tühistamisele. Perek. S.le ettepaneku osas tehtud otsuses (28.05.2008 kiri) sisalduvad kohtu arvates keeldumise sisulised põhjendused ning need on piisavad. Kirjas märgitakse, et läbi on viidud Laidunina hoiuala kaitse alla võtmise menetlus, mille raames anti ka hinnang Kadakaranna kinnistu kaitseväärtustele. Kirjas viidatakse 27.05.2005 kirjale (tlk 15, I kd), milles on toodud 19 Keskkonnaministeeriumi seisukoht, et Kadakaranna kinnistul leiduvate elupaikade keskmise väärtuse tõttu jäeti see ala hoiualast välja. Elupaikade keskmine väärtus selgus kirja kohaselt Natura inventuuri alusel. 28.05.2008 kirjas selgitati, et kuna esitatud ettepanekus ei ole toodud välja uusi asjaolusid ning kinnistu looduslik olukord ei ole muutunud, ei ole menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes põhjendatud algatata kaitse alla võtmise menetlust. E.M. ettepaneku osas tehtud otsuses oleks võinud tuua välja keeldumise põhjendused, mitte piirduda viitega 28.05.2008 kirjas toodule, kuid see motiveerimise puudujääk ei too kaasa vajadust haldusakti tühistamiseks, arvestades, et kaebaja ei ole väitnud, et tal ei olnud võimalik 28.05.2008 otsuse sisuga tutvuda. Ka kohtul ei ole põhjust seda eeldada, kuna tegemist on perekondlikult seotud isikutega, kellel oli selleks hetkeks ka ühine esindaja. Kohus ei näe võimalust, et ettepaneku uuel menetlemisel saaks haldusorgan teha teistsuguse otsuse, mistõttu tuleb HMS §-le 58 ja HKMS § 26 lg 1 p-le 6 tuginedes jätta tühistamiskaebused rahuldamata. Kuna tühistamiskaebused jäävad rahuldamata ning eelnevast tulenevalt on kohus seisukohal, et ka peale keelduva otsuse tegemist tellitud eksperthinnangutest lähtudes on otsus olnud õige, tuleb HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata jätta ka kohustamistaotlused. II E.M. kaebus Vabariigi Valitsuse korraldusele nr 148 Kaebaja väidab, et kaevatav korraldus rikub tema subjektiivset õigust (omandiõigus). Kaevetööd Kadakaranna kinnistul kahjustavad tema vara, kuna mõjutavad temale kuuluvate kinnistute looduslikku kooslust. Kuna Vabariigi Valitsuse korraldusega on kehtestatud Natura 2000 võrgustiku alade nimekiri ja ülevaatekaardid uues sõnastuses ning sellega on Natura alast välja arvatud Kadakaranna kinnistu vaidlusalune osa, on Kadakaranna kinnistul võimalik läbi viia majandustegevust ilma piiranguteta. Kohus eeltoodud väitega ei nõustu, kuna see eeldaks nõustumist väitega, et Natura alaga külgneval alal toimuva tegevusega (elamute vm ehitamine, kaevandamine, raie vm) Natura ala kahjustamine on lubatud. Selline seisukoht oleks kehtivast õigusest lähtuvalt ilmselgelt ebaõige. Kohus nõustub kolmanda isikuga, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda, et mingi ala oleks arvatud Natura võrgustikku. Kohus kordab eelnevalt märgitut, et õige on iseenesest väide, et Natura võrgustiku aladel tuleb kohaldada sobivat siseriiklikku kaitsemeedet, kuid sellest ega kaebaja poolt tehtud ettepanekust hoiuala laiendamiseks ei tulene subjektiivset õigust nõuda teise isiku kinnistu arvamist Natura alaks. Kohus leidis, et kaitse alla võtmise ettepaneku tegemine annab õiguse esitada kaebust menetlusliku õiguse kaitseks ning kaebaja väidetavat omandiõigust ei saa kaitsta ka selles menetluses. Kohus nõustub vastustaja ja kolmanda isikuga, et kaebaja ei saa tugineda ka loodusdirektiivile, kuna see ei ole otsekohaldatav ning selle alusel ei saa kaebuse esitaja nõuda teise isiku kinnistu Natura võrgustikku arvamist. Seega nõustub kohus vastustaja ja kolmanda isikuga, et kaebaja põhjendustest lähtudes puudub kaebajal kaebeõigus Vabariigi Valitsuse korralduse nr 148 vaidlustamiseks. Kaebeõiguse puudumise tõttu ei ole vajadust käsitleda kaebuse tähtaegsust. Kaebus tuleb jätta HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. 20 15. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 92 lg 7 alusel on võimalik nõuda menetluskulu väljamõistmist ka kolmandal isikul. Solar Invest OÜ palub kaebajatelt välja mõista esindaja kulu summas 49 159,80 krooni. Kohtule on esitatud nõuetekohased kuludokumendid. 15.1. Nähtuvalt arvetest ja kulunimekirjadest on E.M. kaebusega seoses osutatud õigusabi kokku 6854,40 krooni eest. Kohus leiab, et arvestades asja vähest keerukus ja mahtu, on põhjendatud HKMS § 93 lg 5 alusel menetluskulu vähendamine kuni 4000 kroonini, mis kuulub E.M.lt kolmanda isiku kasuks väljamõistmisele. Kohus ei pea põhjendatuks jätta menetluskulu välja mõistmata või menetluskulu rohkem vähendada, kuna kaebeõiguse puudumine selgus lõplikult kohtuistungil, kus kaebaja ei täiendanud oma kaebuse väiteid selliselt, et oleks olnud vajadus kaebust sisuliselt käsitleda, mistõttu oli kolmanda isiku poolt õigusabi kasutamine (kaebusele vastamiseks) eelmenetluses põhjendatud. 15.2. Nähtuvalt arvetest ja kulunimekirjadest on A., O., S. ja V.S. kaebusega seoses osutatud õigusabi summas 42 305,40 krooni. Kohus leiab, et arvestades asja vähest mahtu (kuid mööndes piisavat keerukust) tuleb menetluskulu summat vähendada 28 000 kroonini ning see tuleb kaebajatelt võrdsetes osades välja mõista. Kristina Maimann Kohtunik 21
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.