) § 35 lg-te 4³, 44, 6 ja 7, § 37 p 2, § 40 lg-te 1 ja 3 ning § 41 lg 1 p 2 alusel FIE-le M M taksoveoloa ja sõidukikaardi väljastamisest. Käskkirja põhjendati järgmiselt: 1)
Karistusregistri andmetel on M. M viimase aasta jooksul Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo
lg 1 p 2 järgi võib loa andja keelduda loa andmisest, kui loa taotleja ei vasta
aprillil 2011. a, kus teda teavitati, et liiklusseaduse (LS) § 74²² lg 2 alusel määratud karistus võimaldab haldusorganil keelduda väljastamast taksoveoluba ja sõidukikaarti ning selgitati
§-de 35, 37, 41, 46 tähendust. FIE M M esitas
lg 1 p 2 annab haldusorganile kaalutlusõiguse, pidi vastustaja HMS § 56 lõikest 3 tulenevalt märkima taotluse rahuldamata jätmisel käskkirjas ka asjakohased põhjendused; 2) käskkiri pole eesmärgipärane ega proportsionaalne ja sisaldab kaalutlusvigu, millega on rikutud põhiseaduse (PS) § 11 ja haldusmenetluse seaduse (HMS) § 3 lõiget 2. Hinnates haldusaktiga kehtestatud piirangu otstarbekust ja vajalikkust, tuleb ühelt poolt hinnata
lg 1 p-s 2 sätestatud piirangu eesmärki ning teiselt poolt piirangu vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetse asjaolu või isiku suhtes; 3) taksoveoloa ja sõidukikaardi väljastamisest keeldumisega kaotab kaebaja võimaluse tegutseda taksoveoga ettevõtluse vormis. Kaebaja ettevõtlusvabaduse piirang ei võimalda kuidagi saavutada vastustaja poolt silmas peetud eesmärki välistada kaebajast tulenevat ohtu liiklusturvalisusele. Vastustaja luges lubatud suurima sõidukiiruse ületamist potentsiaalseks ohuks taksoteenust kasutavatele klientidele ja teistele liiklejatele, kuid samas märkis, et kaebaja võib osutada taksoteenust töölepingu alusel. Klienditeeninduse ja liiklusturvalisuse seisukohast ei oma erilist tähendust, kas taksojuht osutab teenust palgalise juhina või eraettevõtjana. Seega pole rakendatud piirang proportsionaalne soovitava eesmärgiga kõrvaldada kaebaja taksoteenindusest, et tagada üldine turvalisus; 4)
§-des 35 ja 37 loetletud juhtudest, mil isik ei vasta heale mainele, ühe esinemisel tuleb hinnata, kui oluline on vedude eest vastutava isiku maine rikkumine ning kas tema maine on rikutud sel määral, et rakendada tema suhtes
lg 1 p-s 2 sätestatud sanktsioone; 5) politsei poolt minimaalse karistuse vääriliseks peetud kiiruseületamine pole selliseks kaalukaks teguriks, mis tingib vältimatult ettevõtluspiirangu rakendamise. Vastavalt karistusseadustiku § 56 lg-le 1 peab karistuse raskus vastama isiku süü suurusele. Karistuse määr näitab, et kaebaja pole süstemaatiline liiklusnõuete eiraja, vaid jõustunud karistuse aluseks olev juhtum oli juhuslik; 2
Kaebaja puhul langeb tema ettevõtlus kokku faktilise taksoteenuse osutamisega, s.o. taksojuhina sõitjate vedamisega; 7) vastustaja on rikkunud HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet. Käskkirja kohaselt pole kaebaja oma seletustes esitatud faktiväiteid tõendanud, samas pole aga vastustaja kaebajalt täiendavalt tema väiteid kinnitavaid tõendeid ka küsinud, pidamata seda oluliseks või jättes oluliste asjaolude osas oma uurimiskohustuse täitmata. 4. Tallinna Transpordiamet palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) õigus tegeleda ettevõtlusega pole piiramatu õigus. PS § 31 teise lause kohaselt sätestatakse ettevõtlusega tegelemise tingimused ja kord seadusega. Eelkõige on piirangud õigustatud tarbijate kaitse, teenuse osutamise usaldusväärsuse ja muude legitiimsete eesmärkide saavutamiseks. Taksoveoteenuse osutamine on nende ettevõtjate õigus, kes vastavad ühistranspordiseaduses vedajatele kehtestatud tingimustele; 2) põhjendamatu on võrrelda ettevõtluse piiramise kontekstis taksojuhti ja vedajat. Taksojuht pole vedaja ja/või vedude eest vastutav isik ning ühistranspordiseadus ei sätesta nõudeid taksojuhtidele, vaid vedajale ja vedude eest vastutavale isikule. Kaebaja taotles taksoveoluba kui ettevõtja, mitte aga kui taksojuht. Seega hinnati taksoveoloa menetlemisel
Kuna kaebaja nendele nõuetele ei vasta, ei saa ta ettevõtjana taksoveoteenust osutada, saab aga töötada lepingu alusel taksojuhina. Eeltoodu ei tähenda, et kaebaja õiguste piiramine polnud eesmärgipärane: piiratud on vedaja õigusi, mitte taksojuhi õigusi teenindada kliente; 3) kui isik ei vasta ühistranspordiseaduses toodud hea maine kriteeriumile, siis ei saa talle väljastada tegevusluba ja selle alusel sõidukikaarti. Tegevusloa väljastajal puudub pädevus hakata hindama politseiasutuse määratud karistust, veel enam kaaluma karistuse määramise kohasust, rikkumise raskusastet või muid rikkumise asjaolusid. Loa väljastaja lähtub ühistranspordiseaduses loetletud kriteeriumidest, sekkumata seejuures teiste asutuste töösse; 4) fakt, et politsei karistas kaebajat LS § 74²² lg 2 rikkumise eest rahaliselt, mitte aga sanktsiooni ülemmääras, ei tähenda, et kaebaja maine on hea.
p 2 mõtte kohaselt omab maine hindamisel tähtsust asjaolu, kas rikkumine võib kaasa tuua juhtimisõiguse äravõtmise, aga mitte asjaolu, et karistusena jäeti kohaldamata juhtimisõiguse äravõtmine ning kohaldati rahatrahvi; 5) põhjendamatu on väide, et haldusaktis peaks olema toodud välja seos ettevõtluspiirangu ja vedude eest vastutava isiku tegevuse vahel. Nimetatud seos tuleneb
lg-test 1 ja 44; 6) ekslik on kaebaja väide, et haldusakt on õiguslikult motiveerimata. Käskkirjas on toodud õiguslikud alused, millest lähtuvalt ei vasta kaebaja hea maine nõuetele ja mis olid aluseks ettevõtluspiirangule.
p 2 kaudu hinnatakse füüsilisest isikust ettevõtja liikluskuulekust, sh tema võimalikku ohtu teistele liiklejatele ja klientidele; 7) LS § 74²² lg 2 rikkumine ei välista automaatselt tegevusloa andmist. Käskkirjas on piisavalt põhjendatud, miks kaebaja õiguste piiramine on vajalik. LS §-s 74²² lg 2 ettenähtud väärtegu on ülekaalukaks põhjuseks, kuivõrd muid põhjusi, mida kaaluda kaebaja subjektiivsete õiguste piiramisel, ei esinenud. Ka kaebaja ise pole menetluse käigus esitanud õigustavaid ja kaalukaid põhjendusi, mis kaaluksid üles tema poolt toimepandud liiklusohutusalase rikkumise; 8) kaebaja õiguste piiramine on proportsionaalne toimepandud väärteoga ja kooskõlas
Tegevusloa kehtetuks tunnistamist ei saa eeldada üksnes liikluseeskirjade süstemaatilise rikkumise korral, selline lähenemine oleks meelevaldne ja õigustaks ühekordseid liikluseeskirjade rikkumisi; 3
Käskkirjas kasutatud trafaretsed väljendid avaliku huvi põhjendamiseks ei veena kohut, et sisulist kaalumist vastustaja poolt üldse läbi viidi; 4) vastustaja pidanuks tõsiselt kaaluma, kas tuvastatud rikkumise laad, toimepanemise aeg ja asjaolud on sellised, et kaebajale taksoveo korraldamist usaldada ei saa, seda enam, et Tallinna Halduskohtu
Kaebaja ei vasta hea maine nõuetele ning tegevusloa ja sõidukikaardi väljastamisest keeldumisel ei oma tähtsust väärteo toimepanemise laad, aeg ja toimepanemise asjaolud. Hea maine nõuetele vastavuse tuvastamisel omab üksnes tähtsust asjaolu, kas isik on toime pannud liiklusalase rikkumise, mille toimepanemise eest võib järgneda juhtimisõiguse äravõtmine või muud
§-s 37 sätestatud tagajärjed; 4) vastustaja ülesanne ei ole hinnata politsei poolt läbiviidud väärteo menetlemist kaebaja suhtes ning anda sellele menetlusele või tulemile hinnanguid. Vastustaja pädevuses on otsustada, arvestades
§-des 35 ja 37 sätestatut, kas isik vastab hea maine nõuetele või mitte; 5) asjaolu, et kaalutlusõiguse teostamisel eelistas vastustaja vedaja suhtes seaduses sätestatud hea maine nõuet muudele asjaoludele, ei tähenda, et kaalutlusõigust ei teostatud. Vastustaja oli pädev otsustama, kas tegevusluba ja sõidukikaart väljastada või mitte; 6) halduskohtu terminoloogia, mille kohaselt kasutati haldusaktis trafaretseid väljendeid, on väär. Nimetatud väljenditega hinnati vedaja mainet avaliku ja erahuvi kontekstis ning jõuti järeldusele, et arvestades vedaja mainet, ei ole põhjendatud teda usaldada taksoveo korraldamisel; 7) halduskohus ei hinnanud asjaolusid, mis kinnitavad nõuetekohase haldusmenetluse läbiviimist, sh kaalutlusõiguse teostamist; 8) kohus oleks pidanud ise koguma tõendeid, mis kinnitaksid kaebaja poolt haldusmenetluses esitatud väiteid või lükkaksid need ümber. Kohus seda ei teinud. 7. FIE M M palub jätta Tallinna Transpordiameti apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse seisukohtadega. Vastuväited: 1) vastustaja pole kaebaja taotluse lahendamisel sisuliselt kasutanud talle seadusega antud kaalutlusõigust. Kui haldusorganile on seadusega antud volitus kaaluda otsuste tegemist või valida erinevate otsustuste vahel, peab haldusorgan seda teadlikult kasutama kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4); 2) HMS § 38 lg 2 kohaselt on menetlusosalise seletus haldusmenetluses tõendiks. Jättes kaebaja kirjaliku seletuse ilma selles esitatud väiteid analüüsimata kõrvale, on vastustaja sisuliselt jätnud arvestamata kaebaja poolt esitatud tõendi. Jättes nimetatud tõendi kõrvale, ei saanud apellant teostada ka seletuses esitatud väidete sisulist kaalumist; 3) jääb arusaamatuks, kuidas suurendab taksoveoteenuse kasutajate ohutust ja turvalisust kaebajalt taksoveoloa ja sõidukikaardi äravõtmine, kui töölepingu alusel saab kaebaja jätkata ikkagi taksoveoteenuse vahetut osutamist. Liiklusnõuete ühekordne rikkumine ei halvenda mitte kuidagi ettevõtlusega seotud valdkonda, mistõttu ettevõtlusvabaduse piiramine ainuüksi sellise liiklusrikkumise tõttu ei ole kooskõlas kaalutlusõiguse teostamise põhimõtetega; 4) vaidlus poolte vahel seisneb eelkõige selles, kas ühekordne rikkumine sellise liiklusalase väärteo eest, mille eest on ette nähtud juhtimisõiguse äravõtmine, annab automaatse põhjuse rakendada
lg 1 p-s 2 sätestatud mõjutusvahendit tegevusloa ja sõidukikaardi väljastamisest keeldumise või nende dokumentide kehtetuks tunnistamise teel. Tallinna Ringkonnakohus on selles osas põhimõttelise seisukoha kujundanud haldusasjas 3-08-2504, kus kohtukolleegium asus seisukohale, et vedaja õiguste piiramine on põhjendatud igal juhul süstemaatiliste liiklusnõuete rikkujate puhul. Sellest võib järeldada, et mittesüstemaatiliste rikkumiste puhul ei pruugi vedaja õiguste piiramine olla alati põhjendatud. 5
lg 43 sätestab: „Tegevusloa taotleja või selle omanik peab vastama hea maine nõudele. Käesoleva seaduse mõistes peetakse isiku mainet heaks, kui teda ei ole seoses varasema majandustegevusega viimase kolme aasta jooksul üle kahe korra karistatud maksu- ja tollikorraldust, hinnakujundust, tarbijakaitset ning töö- ja puhkeaega reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumise eest või käesolevas seaduses ettenähtud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise või riiklikku registrisse andmete esitamise korra rikkumise eest ning kui tema vedude eest vastutav isik vastab käesoleva seaduse §ga 37 kehtestatud nõuetele.“ Sama paragrahvi lõige 44 sätestab: „Füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet peetakse heaks, kui ta lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 43 sätestatule vastab käesoleva seaduse §-ga 37 sätestatud nõuetele.“
p 2 sätestab: „Vedude eest vastutava isiku mainet peetakse heaks, kui teda ei ole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine“. Kaebaja hea maine nõudele ei vasta ning menetlusosalistel selle üle vaidlust pole. 9.
lg 1 p 2 sätestab: „Tegevusloa andja võib keelduda loa andmisest, kui loa taotleja ei vasta käesoleva seaduse §-ga 35 kehtestatud nõuetele.“ Ringkonnakohus selgitas 29. detsembri 2009. a otsuses kohtuasjas nr 3-08-2504 järgmist: „
lg 1 p 2 sõnastusest nähtub, et see ei kohusta tegevusloa andjat keelduma taotlejale loa andmisest, vaid ta võib loa taotleja mittevastavuse korral esitatud nõuetele otsustada loa mitteandmise üle. Seega tulnuks vastustajal teostada diskretsiooni ja kaaluda, kas tegevusloa väljastamine või sellest keeldumine on sellel konkreetsel juhul õiguspärane, proportsionaalne ning kooskõlas avalike ja kaebaja huvidega.“ Halduskohus on seda seisukohta käesoleva asja lahendamisel õigesti järginud.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.