← Eesti

3-10-1596/46

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoobril 2010. a, Tallinnas Haldusasja number 3-10-1596 Haldusasi M.V. k

§ 26lg 1 p 6).

Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus selle avalikult teatavakstegemisest

  1. oktoobrist
  2. a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt
  3. novembril
  4. a (k.a) (

§ 31lg 1, 4).

Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjoni 29.08.1994 otsusega nr 3631 tunnistati endise kinnistu nr 16370 Nurme A-96 (pindala 34 030 m2) maa tagastamise õigustatud subjektiks A.N..
  2. Tallinna Linnavalitsuse (edaspidi ka Tallinna LV) 29.08.1997 korraldusega nr 3087-k tagastati Tähetorni tn 4b maaüksus (endine Nurme A-96 kinnistu nr 16370), pindala 30 942 m2, sihtotstarbega elamumaa A.N.le. Tagastamise korraldusega tehti maaomanikule kohustuseks tagada juurdepääs Tähetorni tn 4a krundile ja tagastatud maaüksust läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. 1
  3. Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 otsusega haldusasjas nr 3-759/97 tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korralduse nr 3087-k punkt 3.4 seadusevastaseks osas, mis käsitleb maa omanikule pandud kohustust tagada juurdepääs maaüksust läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale.
  4. Tallinna Linnavalitsuse 06.03.1998 korraldusega nr 07-k tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korraldus nr 3087-k maa tagastamise kohta tühiseks. Tallinna Halduskohtu otsusega 08.06.1998 haldusasjas nr 3-460/98 tunnistati seadusevastaseks Tallinna Linnavalitsuse 06.03.1998 korraldus ja tehti Tallinna Linnavalitsusele ettepanek asi uuesti läbi vaadata. Xx xx xxxx A.N. suri ja tema testamendis tähendatud vara pärijaks sai M.V.. Taotlust ei ole käesolevaks ajaks läbi vaadatud.
  5. Tallinna Maa-amet (praegune Tallinna Linnavaraamet) esitas 20.06.2008 taotluse Trummi tn 27 (pindala 61 088 m2), Trummi tn 27a (pindala 5 028 m2), Trummi tn 35 (pindala 14 128 m2), Külmallika tn 1 (pindala 14 937 m2) ja Külmallika tn 15b (pindala 170 m2) maaüksuste munitsipaalomandisse andmiseks maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p 4 alusel vastavalt Tallinna Linnavolikogu 01.04.2004 otsusele nr 68 „Trummi tn 35, 33, 27, 27a, Külmallika tn 15b ja 1 maatükkide munitsipaalomandisse taotlemine“. Endine kinnistu nr 16370 Nurme A-96 jääb munitsipaalomandisse taotletavatele Trummi tn 35 ja Trummi tn 27 maaüksustele.
  6. Harju maavanema 11.05.2010 korraldusega nr 820-k otsustati maa munitsipaalomandisse andmine Tallinna linnas, Nõmme linnaosas, aadressidel Trummi tn 27, Trummi tn 27a, Trummi tn 35, Külmallika tn 1 ja Külmallika tn 15b.
  7. 18.06.2010 esitas M.V. Tallinna Halduskohtule kaebuse nõudega tühistada Harju maavanema 11.05.2010 korraldus nr 820-k „Maa munitsipaalomandisse andmine“ Trummi tn 27 ja Trummi tn 35 osas. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  8. Sisulised õiguslikud alused endise Nurme kinnistu munitsipaliseerimiseks MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel puuduvad, kuna enne omandireformi aluste seaduse (ORAS) jõustumist ei asunud Nurme kinnistul suusaradu ning seda ei kasutatud ka muul sotsiaalsel otstarbel. Riigikohus on oma lahendis 3-3-1-44-05 märkinud, et maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune, maa, täidab praegu ja täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone. Tallinna LV 29.08.1997 korraldusest nr 3087-k, millega otsustati Nurme kinnistu osaliselt tagastada nähtub, et tegemist on eramaaga. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti õiendis 11.09.1995 on Nurme kinnistu maa sihtotstarbeks märgitud elamumaa, kuid selles ei ole toodud muid piiranguid, sh. märget suusaradade kohta. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22.08.1995 koostatud legendi-plaanilt tagastava maa piiride kohta nähtub, et Nurme kinnistul ei asunud sel ajal mingeid rajatisi peale A.N. elumaja ja kuuri. Seega enne
  9. a ei asunud Nurme kinnistul rajatisi, sh suusa- ega jooksuradu (sh. saepurukattega teekehandeid). Kaebuse esitajaga ega ka A.N.ga ei ole sõlmitud ka ORAS § 12 lg 6 vastavat lepingut vara senisel sihtotstarbel kasutamiseks.
  10. a asuti Nurme kinnistul Tallinna LV poolt teostama ebaseaduslikku raiet, mille käigus võeti maha ligi 100 põlispuud, samal perioodil rajati ka väike osa suusarajast. Eeltoodut tõendavad A.N. kiri Nõmme LOV-le 11.09.1997 ja Nõmme LOV vastus 17.09.1997 ja Robert Valma kiri Tallinna LV-le 27.04.
  12. Munitsipaalomandisse taotlemise toimikus olevad dokumendid ei tõenda, et suusarajad oleksid olnud ORAS-e jõustumise ajaks Nurme kinnistule rajatud ja neid oleks kasutatud. 2 Tallinna Linnavolikogu keskkonnakomisjoni liige Andres Udali 14.05.2008 selgituses Nõmme Linnaosa Valitsusele seonduvalt suusaradade ajaloo ja edasiarendamisega märgitakse, et suusarajad eksisteerisid juba 1960-ndatel ning käesoleval ajal ei tohiks radadest ühtegi lõiku vähendada. Seletusest ei selgu täpselt radade asukohad ning millal need reaalselt rajati. Korralduses toodu kohaselt oli radade rajamise esmaseks aluseks RPI „Eesti Projekt“ poolt koostatud Mustamäe Basseini spordibaasi planeerimise projekt (autor arhitekt T. Argus), mis kinnitati Tallinna Linna RSN TK 12.03.1971 otsusega nr 36 ning Mustamäe basseini spordibaasi situatsiooni plaan 26.03.1970, mis on kõigest projektid ega tõenda, et nendes toodu oleks ka reaalselt ellu viidud ja suusarajad ka Nurme kinnistule rajatud. Ka Mustamäe parkmetsa väljaehitamise skeem ning RPI Kommunaalprojekt ja RPI Maaehitusprojekt ehitusprojekt (töö nr 0026882) on projektid ega tõenda, et Nurme kinnistule oleks rajatud suusarajad. Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemiga on haaratud ulatuslikud alad. Kui Nõmme tervisespordirajad ehitati väidetavalt välja kaheksakümnendate aastate lõpul üheksakümnendate aastate algul, siis Nurme kinnistu maadele ei olnud 20.06.1991 rajatud ühtegi saepurukattega teekehandit.
  13. Korralduses on viidatud, et nähtuvalt Nõmme Linnaosa Valitsuse 07.05.1998 kirjast nr 118/305 rajati Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemiga ettenähtud suusarajad Glehni parki Harju EPT poolt ajaliselt enne ORAS-e jõustumist 20.06.
  14. Samas puuduvad konkreetsed tõendid, et rajad rajati enne omandireformi aluste seaduse jõustumist. Võrreldes RPI Eesti Projekti plaani, siis nähtub, et suusarada oli kavandatud endisest Nurme talumaast lääne pool.
  15. a Nurme maadele pikendatud suusarada ja osa momendil munitsipaliseerida soovitavast maast, on Nurme kinnistu hoonestusest idas. Seega eksisteerib vastuolu korralduse lisaks olevate plaanide, 1970.a RPI Eesti Projekt plaanide ja Nõmme LOV 07.05.1998 kirja vahel.
  16. a toimunud radade, suusasilla remont ning suusatunneli laiendamine ja valgustuse rajamine ei saa olla aluseks munitsipaliseerimisele, kuna tööd teostati peale ORAS-e jõustumist ning tööd ei puuduta suures mahus Nurme maid. Alusetu on ka korralduses toodud väited seonduvalt sellega, et suusaradade tõstmine väljapoole tagasitaotletavat maa-ala ei ole võimalik. Munitsipaliseerimise toimikus erinevatel aegadel koostatud plaanimaterjalist ja ka kaebuse esitajaga toimunud kirjavahetusest nähtub, et suusaradade paiknemist on erinevatel aegadel kavandatud erinevalt. Kaebuse esitaja ei vaidlusta asjaolu, et Nõmme Glehni parkmets on armastatud puhke- ja sportimise ala, sh Rõõmuallika mets, Glehni mets, Glehni park. Nurme kinnistu kui endine Harku valla kinnistu ei ole kunagi kuulunud Glehni pargi koosseisu, mida tõendab ka väljavõte Nõmme linna katastriüksuste plaanist
  17. Nõmme Tee Seltsi pöördumisest kaebuse esitaja esindaja poole nähtub, et Nurme kinnistu osa sooviti lülitada maastikukaitseala koosseisu alles
  18. a. Nõmme-Mustamäe maastikukaitse eeskiri kehtestati Vabariigi Valitsuse 30.04.2004 määrusega nr
  20. MaaRS toodud põhimõtete järgi ei ole teed üldjuhul takistuseks maa tagastamisel. Vastavalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 155 lõikele 1 ei või omanik, kelle kinnisasja läbib avalikult kasutatav tee, takistada ega lõpetada selle tee kasutamist ka siis, kui tee ei ole kantud kinnistusraamatusse avalikult kasutatava teena. Glehni parkmetsas asuvaid suusaradasid võib vaadelda teedena vastavalt teeseaduse § 52 esimesele lausele. Kuna tulenevalt teeseaduse § 4 lg-st 3 saab erateed muuta ka avalikult kasutatavaks teeks, on suusaradade aluseid maaüksusi võimalik tagastada. Kuigi korraldusega hõlmatud osad alad on tõesti olnud kasutuses spordi ja vaba aja veetmise kohana, sh. ka enne ORAS-e jõustumist 20.06.1991, siis eeltoodu ei kehti Nurme kinnistu kohta. Nõustuda ei saa korralduse põhjendusega, et detailplaneering ei võimalda radade ümbertõstmist ega ka tervisespordi radade aluste maade tagastamist. Omavalitsus on teinud kulutusi tagastamisnõudega hõlmatud maale omal riisikol ja see ei saa olla põhjuseks maa mittetagastamisel. Enamik kulutusi ei puuduta Nurme kinnistut, sh
  21. aastal rajatud radade valgustus. Samuti ei puuduta Nurme kinnistut Tallinna linna poolt tehtud terviseradadega 3 külgnevad investeeringud Nõmme Spordikeskuse (Külmallika tn 15a) territooriumile (investeeringu maht kokku ca 20 miljonit krooni).
  22. Nurme kinnistu tagastamise menetlus on kestnud ebamõistlikult pikka aega. Avaliku võimu tegevus olnud täiesti ebamõistlik ja kaebuse esitaja suhtes pahatahtlik. Nurme kinnistu tagastamise korraldus vormistati 13 aastat tagasi. Riigikohtu otsusega on Tallinna Linnavalitsust isegi seoses põhjendamatu viivitusega trahvitud summas 50 000.- krooni (RK otsus 3-3-1-22-03). Vaatamata eeltoodule ei ole tänaseni Nurme kinnistu maid tagastatud. Kuna Nurme kinnistu suhtes tehti
  23. a tagastamise korraldus, siis on kaebuse esitajal ka põhjendatud ootus, et maa temale ka reaalselt tagastatakse. Antud küsimusega seoses on kaebuse esitaja pöördunud ka Õiguskantsleri poole, kes oma vastukirjas 28.08.2008 on samuti asunud seisukohale, et kõnealune protsess on ebamõistlikult veninud ja rikutud on õigust heale haldusele.. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  24. Kaevatava korralduse andmisele eelnes aastatepikkune protsess, mille käigus tuvastati, et maa munitsipaalomandisse andmine on põhjendatud ning vajalik, kaaludes olulisel määral üles õigustatud subjekti õiguse maad tagasi saada. Kehtiva õiguse kohaselt määratakse maa eest, mida ei tagastata, kaebajale kompensatsioon. Kaebaja on kaebuse üles ehitanud peaasjalikult sellele, et ei ole tõendatud, et munitsipaalomandisse antud maa täitis enne maareformi seaduse jõustumist
  25. aastal sisuliselt sotsiaalmaa funktsioone. Nimetatu ei ole kooskõlas asjas kogutud materjalidega. Maa munitsipaalomandisse andmise toimikus on Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeem (PI Kommunaalprojekti
  26. aastal koostatud ja 20.01.1988 kinnitatud), mille seletuskirjas asuv peatükk 2 kirjeldab olemasolevat olukorda. Seletuskirjast nähtub, et “kogu parkmetsas on välja kujunenud teedevõrk, millest enamik on pinnasteed. Kattega jalakäijate teid on rajatud Sütiste tee piirkonnas ja suusahüppetrampliinide ümbruses nõlva all“. Sellest võib järeldada, et terve kõne all olnud territoorium oli avalikus kasutuses ning seda ka kasutati. Nõustuda saab vaid väitega, et käesoleval ajal olemasolevad suusarajad ei olnud nimetatud maal skeemi koostamise ajal. Ala, mida skeem hõlmas, oli suurusega umbes 205 ha, mis on munitsipaalomandisse taotletavast maast oluliselt suurem. Asjaolu, et kaebaja nõudeõigusega hõlmatud Nurme A-96 kinnistu ei olnud kaetud teedevõrgustikuga, ei muuda olematuks asjaolu, et tervet maa-ala on kasutatud sotsiaalmaana. Kaebaja viidatud Riigikohtu 13.10.2005 kohtuotsus haldusasjas nr 3-3-1-44-05 punktis 12 selgitab üksnes seda seisukohta, et maa, mida munitsipaalomandisse taotletakse, täitis sotsiaalmaa funktsioone. Sellest järelduvalt ei ole oluline, et kaebaja nõudeõigusega hõlmatud maa-ala pidid kindlalt läbima suusarajad, oluline on üksnes see, et nimetatud maa-ala oli avalikuks kasutamiseks ja et ka piirnev maa-ala oli avalikus kasutuses. Vastupidine seisukoht oleks maa munitsipaalomandisse andmise seisukohalt ebaloogiline, kuna taolisi maaüksusi vaadeldakse tervikuna ning tuleb vältida sellise maa killustamist. Kohalik omavalitsus on võimaldanud kaebajale maa tagastamist osas, mis ilmselgelt ei kahjustaks avalikke huve ning mille osas saadi kokkulepe planeeringu menetlemise staadiumis. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
  27. Nõmme-Mustamäe maastikukaitsealale jääv ala on ajalooliselt väljakujunenud tervisespordiradade piirkond, mida on ajalooliselt kasutatud ja kasutatakse tänapäeval sotsiaalmaana, so. sportimiseks ja looduskeskkonnas vaja aja veetmiseks. Asjaolu, et endise Nurme kinnistut on kasutatud puhkuse ja vaba aja veetmiseks, on kaebaja kinnitanud ka ise 11.06.2002 esitatud detailplaneeringu vaidlustuses. Taotletavad maad, sh ka endise Nurme kinnistule jäävad Trummi tn 35 ja Trummi tn 27, on Tallinna linnale vajalikud tagamaks avalikult kasutatava rohelise ala säilitamise koos tervisespordi ja vaba aja veetmise 4 võimaldamisega kõigile huvilistele. Kehtivas õiguses puuduvad regulatsioonid, mis tagaksid, et ka pärast maaüksuste tagastamist õigustatud subjektile saaks avalikkus jätkata kõnealuste maaüksuste kasutamist puhkuse ja vabaaja veetmise eesmärgil. Maaüksuste jätkuvat sotsiaalmaana kasutamist saab seega tagada üksnes nende munitsipaalomandisse andmise teel. Suusaradu on Nõmme parkmetsas ehitatud, remonditud ja ümberehitatud aastakümneid enne MaaRS seaduse vastuvõtmist (17.10.1991). Asjaolu, et endist Nurme kinnistut läbisid aastakümneid enne
  28. aastat suusarajad ja jalutusteed, on tõendatud nii kaebaja enda väidetega, Andres Udali selgitusega (taotluse toimik lk 131-132) kui ka RPI „Eesti Projekt“ poolt
  29. aastal koostatud Mustamäe Basseini spordibaasi planeerimise projekti plaanidega (taotluse toimik lk 154-163). Ka PR „Kommunaalprojekti“ poolt 1987 koostatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemilt (taotluse toimiku lk 164-173) ja Tallinna Linnavolikogu 23.01.2003 otsusega nr 7 kehtestatud detailplaneeringu väljavõttest (joonis III-1 maakasutus ja hoonestusplaan, taotluse toimiku lk 27) nähtub, et endise Nurme kinnistule planeeritud ja rajatud suusarajad järgivad suures osas kinnistut varasemalt läbinud jalutusteid. 1970 ja 1987 projektide alusel ei rajatud tervisespordiradu esmakordselt ega ehitatud üksnes uusi radu, vaid taastati ja ehitati ümber (laiendati, kindlustati jms) ka olemasolevaid. Kaebaja märkis
  30. aastal esitatud detailplaneeringu vaidlustuses, et Tähetorni tn 4b krundil asuvaid metsaradasid on kasutatud 1937-1996 looduslike metsaradadena (kaebuse lisa 10 p 1). Samuti nähtub kaebaja poolt esitatud nõupidamiste protokollist 23.04.2008, et kaebaja on kinnitanud, et „nende maadel on alati suusatatud, ka ilma radadeta“.
  31. Vastavalt Nõmme Linnaosa Valitsuse 07.05.1998 kirjale nr 1-18/305 rajati
  32. aasta Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemiga ettenähtud suusarajad ajaliselt enne ORAS-e jõustumist 20.06.1991 (taotluse toimik lk 183-184). Ka nähtuvalt detailplaneeringu seletuskirjast rajati RP Kommunaalprojekti ja RPI Maaehitusprojekti projekti (töö nr 0026882) kohased terviserajad kaheksakümnendate aastate lõpul üheksakümnendate aastate algul (taotluse toimik 28-36). Hilisematel aastatel on tervisespordiradu pidevalt remonditud ja täiendatud ning korrastatud nende ümbrust. Nähtuvalt Nõmme Linnaosa Valitsuse 17.09.1997 kirjast nr 11-1/34 võisid
  33. aastal endise Nurme kinnistul teostatud ehitustööd olla seotud RPI „Maaparandusprojekt“ poolt koostatud projekti (töö nr 0026881) „Mustamäe metsapargi suusaja jooksurajad“ kohase suusaraja väljaehitamisega. Suuremahulisemad spordirajatiste ja radade remonttööd teostati
  34. aastal. Kaebaja on ekslikult leidnud, et
  35. ja
  36. a projektidel märgitud suusaradade planeeringute erinevusest võib järeldada, et suusaradasid ei ehitatud valmis
  37. aastaks. Asjaolu, et
  38. aasta Mustamäe basseini detailplaneeringu projektis ja
  39. aasta Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemis on endise Nurme kinnistul suusarajad planeeritud erinevalt, ei tähenda seda, et
  40. aasta Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi kohaseid suusaradasid ei ehitatud endisele Nurme kinnistule enne
  41. aastat. Kuna Nurme kinnistu maa-ala kasutati sportimiseks aastakümneid enne
  42. aastat ei oma tähtsust, millal täpselt valmis
  43. aasta projekti kohane ehitus. Tähtsust ei oma ka asjaolu, et
  44. aasta projektis on endise Nurme kinnistule kavandatud suusarajad erinevalt
  45. aasta projektist.
  46. aasta projekti kohaselt rajatud suusarajad võidi ehitada projektist erinevalt, kuna nähtuvalt Tallinna linna peaarhitekti asetäitja poolt 26.05.1970 kinnitatud protokollist nr 6 nähti ette, et suusaraja trassi asukoht tuli täpsustada sportlaste-spetsialistidega (taotluse toimiku lk 141-143). Seega võidi suusaraja trass rajada
  47. aasta projektist erinevalt.
  48. Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivis säilitatavatelt linnaplaani alusplaanidelt on näha, et juba aastal 1976 läbisid Nurme endise kinnistu ala vähemalt kaks rajatud teed, mida sai kasutada sportimiseks või vaba aja veetmiseks. Nurme endise kinnistu ala on kajastatud planšettidel nr 190-V-12 (maa-ala põhja-kirde osa), nr 190-V-15 (maa-ala lääne-lõuna osa), nr 190-V-16 (maaala ida osa). Planšetilt nr 190-V-12 nähtub, et kinnistu maa-ala kirdepoolsest osast kulges kõrvuti 5 kinnistuga idas piirneva kraaviga kinnistu lõuna suunas jalutustee. Tee on plaanil tähistatud punktiirjoonega ning sõnaga „saepuru“. Kinnistule jäävale teele on märgitud kõrguspunktid 29.97 ja 30.
  49. Planšeti allosas oleva info järgi on jalutustee mõõdistatud oktoobris 1988 aastal M. Sõõrumaa poolt. Planšetilt nr 190-V-15 nähtub, et maa-ala lääne-lõuna osas paikneb kaks pinnasteed – üks on juurdepääsutee Tähetorni 4a elamuni, teine kulgeb maa-ala lõunaosas kõrvuti Tähetorni tänavaga lääne-ida suunas. Planšetil nr 190-V-16 olev plaan, mis kajastab maaala ida osa, on mõõdistatud oktoobris
  50. Kuigi see planšett ei ole lõpuni joonestatud, nähtub sellelt, et maa-ala kirde osast kulgeb maa-ala lõuna suunas tee, millel on märgitud kõrguspunktid 13.16 ja 31.86 ja tähistus „saepuru“. Maa-ala lõuna osas paikneb pinnasetee, millel on märgitud kõrguspunktid 49.18, 50.87 ja 53.
  51. Võrreldes eelnimetatud planšettidel kajastatud teede paiknemist
  52. aasta detailplaneeringu plaaniga, on ilmne, et detailplaneeringujärgsed suusarajad järgivad juba varasemalt maa-alale rajatud teid. Erinevalt kaebaja väidetust, ei ole
  53. a koostatud RPI „Eesti Projekt“ Mustamäe Basseini spordibaasi planeerimise projekti situatsiooniplaani puhul tegemist projektiga, vaid plaaniga, mis kirjeldab olemasolevat olukorda. Asjaolu, et situatsiooniplaan ei kajasta projekteeritavaid suusaradasid, vaid olemasolevaid suusatajate poolt kasutatavaid teid, nähtub ka situatsiooniplaani võrdlemisel projekti asendiplaaniga (treening-suusaradade skeemiga). Samuti on
  54. aasta projekti seletuskirjas märgitud, et „jalgteede projekteerimisel on arvestatud ka talviste suusaradade suundasid“ (taotluse toimik 137-138). Osutatud situatsiooniplaanilt nähtub samuti, et suusarajad moodustavad ühtse terviku, mistõttu ei ole õige kaebaja väide, nagu ei saaks vaadelda suusaradade alust maad ühtse tervikuna.
  55. Kaebaja on korduvalt väljendanud soovi maa tagastamise korral likvideerida suusarajad ning ehitada tagastatud maale maju (nt taotluse toimik lk 103). Sellega muutuks maa tagastamise korral endise Nurme kinnistul asuvate tervisespordiradade kasutamine võimatuks AÕS § 155 lgte 1 ja 3, teeseaduse § 4 lg 3 ning ka kaebajaga sõlmitud lepingu alusel. Samuti saab Tallinna linn maa omanikuna tagada efektiivsemalt maa-ala korrashoidu ja tervisespordiradade pidevat hooldust. Enam kui vaieldav on see, kas Nõmme–Mustamäe maastikukaitsealal paiknevad tervisespordirajad saaksid üldse olla vaadeldavad tee(de)na. Parkmetsas paiknevate tervisespordiradade näol on aga tegemist suletud ringidega, mis ei vii ühest asukohast teise. Isegi kui käsitada tervisespordiradu teedena, ei ole võimalik tagada nende kasutamist avalikkuse poolt, kuna AÕS § 155 lg-te 1 ja 3 kohaselt peab kinnistu omanik taluma üksnes avalikult kasutatava tee kasutamist kolmandate isikute poolt. Kõnealused tervisespordirajad muutuksid pärast nende aluse maa tagastamist erateedeks, mille talumise kohustust kinnistu omanikul ei ole. Tallinna linnal ei ole teeseaduse § 4 lõikest 3 lähtudes õigust nõuda eratee omanikult lepingu sõlmimist. Seetõttu ei saa Tallinna linn tagada, et pärast maa tagastamist kaebajale on avalikkusel juurdepääs nendel maaüksustel asuvatele tervisespordiradadele. Arvestades asjaolu, et Tallinna üldplaneeringu punktide 4.
  56. ja 3.
  57. kohaselt on Nõmme-Mustamäe parkmets üks Tallinna olulisemaid puhkealasid, mille kasutamine peab olema avalikkusele tagatud, kahjustaks kõnealuse maa tagastamise tõttu puhkeala kasutamisvõimaluste vähenemine oluliselt avalikku huvi.
  58. Kehtiva detailplaneeringu koostamisel ja kaebajaga peetud läbirääkimistel kaalus Tallinna linn põhjalikult endise Nurme kinnistul asuvate tervisespordiradade ümbertõstmise võimalust. Kuna tervisespordirajad on omavahel ühendatud ja moodustavad ühtse terviku, eeldab Trummi tn 27 ja Trummi tn 35 asuvate radade ümbertõstmine ka teistel kinnistutel asuvate radade ümbertõstmist. Kinnistud Trummi tn 27, Trummi tn 27a, Külmaallika tn 15b ja Külmaallika tn 1 jäävad Glehni pargi allikate kaitsetsooni (vastavalt looduskaitseseadusele, varasemale kaitstavate loodusobjektide seadusele). Allikate kaitsetsoon on tähistatud detailplaneeringu plaanil (taotluse toimiku lk 27) sinise ruudustikuga. Kaitseala piirkonnas asuvad allikad on kujundanud 6 veerežiimi, mille terviklikkust ei tohi rikkuda. Veerežiimi mistahes rikkumine tekitaks suured üleujutused Trummi ja Külmaallika tänavate piirkonnas. Tulenevalt eelnevast on kaitseala piiridesse jäävate radade ümbertõstmine välistatud. Kuivõrd kaitsealas asuvate radade ümbertõstmine ei ole võimalik, ei saa naaberkinnistutele ümber tõsta ka Trummi tn 35 asuvaid radu ilma, et rikutaks radade terviklikku süsteemi. Radade paiknemisel on arvestatud maastiku reljeefi ning kuivenduskraavide olemasolu, samuti radade vajaliku pikkuse olemasolu. Endiselt Nurme kinnistult tervisespordiradade ümbertõstmine tooks kaasa radade terviklikkuse rikkumise ning radade pikkuse lühendamise, mis vähendaks oluliselt nende kasutusala. Tallinna linn on Phare CBC 2003 projekti „Nõmme Spordikeskuse välisbasseinide renoveerimine ja liikumisradade tähistamine“ raames investeerinud parkmetsas asuvatesse spordirajatistesse 1 929 500 krooni (taotluse toimik lk 189-192). Viimase 10 aasta jooksul on Tallinna linn radade arendamiseks teinud investeeringuid ligikaudu 5 miljoni krooni ulatuses. Radade iga-aastaste hoolduskulude suuruseks on ligikaudu 500 000 krooni (taotluse toimik lk 185-186). Arvestades radade väljaehitamiseks tehtud kulutuste suurust, ei oleks endise Nurme kinnistul asuvate radade ümbertõstmine mõistlik ka juhul, kui see oleks võimalik radade terviklikkust rikkumata ja nende kasutusala vähendamata.
  59. Maa tagastamise ja munitsipaliseerimise otsustamise kestusele hinnangut andes tuleb vaadelda kogu menetlust tervikuna. Maareformi läbiviimine maatükkide osas on olnud komplitseeritud, kuna Nõmme tervisespordiradade näol on tegemist spetsiifiliste rajatistega, mis paiknevad erinevate endiste kinnistute maadel ja puudutavad mitmeid lahendamata maa tagastamise taotlusi. Senise maakasutuse muutmine, detailplaneeringu kehtestamine ja munitsipaalomandisse andmise taotlemise ettevalmistamine on aeganõudvad ja mahukad toimingud. Menetluse kestust on pikendanud ka asjaolu, et Tallinna linn on püüdnud leida kõiki osapooli rahuldavat lahendust ning saavutada õigustatud isikutega, sh ka kaebajaga kompromissi. Kahetsusväärselt ei ole kaebajaga kompromissi saavutatud. Menetlust on takistanud ka õigustatud subjektide algatatud mitmed järelevalvemenetlused ja kohtuvaidlused, kus on vaidlustatud maa munitsipaalomandisse andmisega seotud haldusakte ja toiminguid. Mitmel korral on kohus õigustatud isikute taotlusel esialgse õiguskaitse korras munitsipaliseerimismenetluse peatanud (nt Tallinna Halduskohtu haldusasjades 3-1489/04 ja 308-1350). Samuti on antud menetluses mitmel korral teostanud järelevalvemenetlust Harju maavanem ja õiguskantsler. Tallinna linn arvestas kaebaja huvi õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise suhtes, kui tagastas kaebajale 29.08.1997 korraldusega nr 3078-k õigusvastaselt võõrandatud maa aadressil Tähetorni 4b. Tervisespordiradade avaliku kasutamise võimaldamiseks kohustas Tallinna linn kaebajat tagama juurdepääsu krunti läbivale üldkasutatavale tervisespordirajale. Kaebaja ei nõustunud üldkasutatavale rajale juurdepääsu tagama ning vaidlustas eelnimetatud korralduse Tallinna Halduskohtus. Tallinna Halduskohtu 08.01.1998 otsusega haldusasjas nr 3-759/97 tunnistati Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korralduse nr 3078-k punkt 3.4 seadusevastaseks osas, mis käsitleb maa omanikule pandud kohustust tagada juurdepääs krunti läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. Eelnimetatud kohtuotsuse täitmiseks tunnistas Tallinna Linnavalitsus 06.03.1998 korraldusega nr 1107-k kehtetuks linnavalitsuse 29.08.1997 korralduse nr 3078-k. Tekkinud olukorra lahendamiseks pidi Tallinna linn otsustama, kuidas on võimalik üheaegselt säilitada tervisespordiradade avaliku kasutamise võimalus ja tagastada ka õigusvastaselt võõrandatud maa. Arvesse võttes nii kaebaja kui avalikku huvi, pidas Tallinna linn põhjendatuks muuta senist maakasutust ja kehtestada detailplaneering ning taotleda tervisespordiradade alust ja nende teenindamiseks vajalikku maad munitsipaalomandisse. 7 KOHTU PÕHJENDUSED
  60. Vaidlus puudub selle üle, et kaebuse esitajale tagastamisele kuuluv maa (endine kinnistu nr. 16370 Nurme A-96) asub vaidlustatud korraldusega munitsipaalomandisse jäetud Trummi tn. 35 ja Trummi tn 27 maaüksustel. Seega rikub Harju maavanema 11.05.2010 korraldus nr. 830-k kaebuse esitaja kui endise kinnistu nr. 16370 Nurme A-96 suhtes õigustatud subjektiks tunnistatud isiku õigust kinnistu tagastamisele endistes piirides. Vaidlustatud korraldusega on Trummi tn. 27 ja 35 maaüksused jäetud munitsipaalomandisse Maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lõike 1 punktile 4 tuginedes. MaaRS § 28 lg 1 p 4 kohaselt antakse munitsipaalomandisse sotsiaalmaa. Riigikohtu halduskolleegium on
  61. oktoobri
  62. a otsuses asjas nr. 3-3-1-44-05 leidnud, et maareformi eesmärk on eeskätt õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine, millest maa munitsipaalomandisse jätmine moodustab erandi. Maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine saab toimuda juhul, kui kõnealune maa täidab praegu ja täitis Maareformi seaduse vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone (p 12). Maareformi seadus võeti vastu
  63. oktoobril
  64. aastal ning jõustus
  65. novembril
  66. aastal. Kuna kaebuse esitaja on vaidlustanud korralduse väites, et vaidlusalune maa enne Maareformi seaduse vastuvõtmist sotsiaalmaa funktsioone ei täitnud, võtab kohus kõigepealt seisukoha nimetatud küsimuses. Kui kohus asub seisukohale, et maa täidab ja täitis sotsiaalmaa funktsioone, uurib kohus ka seda, kas kaebuse esitaja huvid kaaluvad üles maa munitsipaalomandisse andmise. Sotsiaalmaa funktsioonide täitmine Harju maavanema 11.05.2010 korralduse nr. 820-k andmise ajal
  67. Vabariigi Valitsuse
  68. oktoobri
  69. a määrusega nr. 155 kehtestatud „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ (edaspidi Kord) § 6 p 13 järgi on sotsiaalmaa maa, millelt ei taotleta kasumit. Sotsiaalmaa jaguneb ühiskondlike ehitiste maa ja üldkasutatava maa sihtotstarbe alaliigiks. Tallinna Maa-ameti 20.06.2008 maa munitsipaalomandisse andmise taotluse kohaselt taotletakse maad munitsipaalomandisse üldkasutatava sotsiaalmaana, märkides, et taotletavad maad on Tallinna linnale vajalikud tagamaks avalikult kasutatava rohelise ala säilimise koos tervisespordi ja vabaaja veetmise võimaldamisega kõigile huvilistele (taotluse lk. 9). Korra § 6 p 13 alapunkti 2 järgi on üldkasutatav maa avalikult kasutatav, iseseisvat katastriüksust moodustav, üldjuhul hooneteta maa, millel võivad paikneda üksnes abihooned, sh: - haljasala ja pargi maa; - supelranna maa; - rahvapeo- ja kokkutulekuväljaku maa; - lautri maa; lastemänguväljaku maa; - spordiplatsi ja terviseraja maa; kalmistu maa. Vaidlus puudub selle üle, et taotletavad maad jäävad Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala piiridesse, mille eeskiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 30.04.2004 määrusega nr.
  70. Määruse § 1 lõike 1 kohaselt võetakse Nõmme-Mustamäe maastikukaitseala kaitse alla unikaalse Nõmme-Mustamäe maastiku – Mustamäe nõlva, Nõmme liivikute, allika-alade ja suure rekreatiivse tähtsusega metsade kaitseks, nende uurimiseks ning tutvustamiseks, puhkevõimaluste loomiseks, samuti linnametsade bioloogilise mitmekesisuse säilitamiseks. Seega on Tallinna linna taotlus NõmmeMustamäe maastikukaitseala eesmärgiga kooskõlas.
  71. Ühtlasi puudub poolte vahel vaidlus selle üle, et
  72. aastal teostati tagastataval maa-alal ehitustöid seoses suusaradade väljaehitamisega (vt A.N.
  73. septembri
  74. a avaldust Nõmme LOV-le (toimiku lk. 17), Nõmme LOV 17.09.1997 vastust (toimiku lk. 18), kaebuse esitaja esindaja vastust kohtu küsimusele suusaradade rajamise kohta (istungi protokolli lk. 3, toimiku lk. 162) ning M.V. selgitust (istungi protokolli lk. 4, toimiku lk. 162 pöördel). M.V. selgituse kohaselt sai enne
  75. aastat suusatada igal pool, kuna kõik oli avatud ning aeg-ajalt sõidetigi, kuid kummid ja saepuru tekkis vaidlusalusele maale
  76. aastal. Nõmme LOV 03.02.2005 kirjast nr. 1-5/134 Tallinna Maa-ametile saab järeldada, et suusaradadega maa-ala hõlmab 8 muuhulgas endise Trummi tn. 35 kinnistut ning 10 aasta jooksul on Tallinna linna poolt radadesse investeeritud ca 5 miljonit krooni; jooksvate kuludena teostatakse aga näiteks rajakatete hooldust – kaetakse puukoore ja saepuruga jne (munitsipaalomandisse andmise toimiku lk. 185). Eeltoodust saab järeldada, et vaidlustatud korralduse andmise ajal olid maaalale rajatud suusarajad ning vaidlusalust maa-ala kasutati aktiivselt üldkasutatava maana sportimise (suusatamise) eesmärgil. Sotsiaalmaa funktsioonide täitmine 17.10.
  77. a seisuga
  78. Kaebuse esitaja väide, mille kohaselt ei täitnud maa
  79. aastal sotsiaalmaa funktsioone tugineb ühtlasi järgmistele väidetele: 1) vaidlusaluse maa näol on tegemist eramaaga, mida kinnitab Tallinna Linnavalitsuse 29.08.1997 korraldusega nr. 3087-k õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine eramaana (toimiku lk. 13); 2) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 11.09.1995 õiendis on maakasutuse sihtotstarbeks märgitud elamumaa ning selles puuduvad märked suusaradade kohta (toimiku lk. 14-15); 3) Tallinna Linnaplaneerimise Ameti 22.08.1995 legend plaanilt nähtub samuti, et kinnistul ei asunud sel ajal mingeid rajatisi peale kaebuse esitaja elumaja ja kuuri (toimiku lk. 16). Kohus on seisukohal, et eeltoodud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada seda, et vaidlusalune maa ei täitnud
  80. aastal sotsiaalmaa funktsioone. Riigikohtu halduskolleegiumi
  81. oktoobri
  82. a. otsuses märgitu kohaselt omab maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimisel tähtsust vaid asjaolu, kas maa täitis
  83. aastal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone, mitte see, milline sihtotstarve maale seoses selle tagastamisega eraisikule hiljem määrati ning kas maal asus rajatisi või mitte. Maa tagastamine
  84. aastal korraldusega eramaana ning sellele
  85. aastal elamumaa sihtotstarbe määramine ei kinnita seda, et maad faktiliselt enne maareformi seaduse vastuvõtmist sotsiaalmaana ei kasutatud. Samas tuleb märkida, et viidatud korralduse p 3.4 järgi pidi kaebuse esitaja tagama juurdepääsu Tähetorni tn. 4a maakasutusele ja krunti läbivale üldkasutatavale suusa(jooksu)rajale. Asjaolu, et kaebuse esitaja korralduse nimetatud kohustuse tõttu halduskohtus vaidlustas, väites, et suusa(jooksu)rada läbib tagastatud maad ca 1/3 krundi osas ning rajale juurdepääsu võimaldamine kitsendab oluliselt tagastatud maa kasutamise võimalusi (tagastamise toimiku lk. 115-116) kinnitab vastupidiselt kaebuse esitaja seisukohale, et
  86. aastal korraldusega andmise ajal kasutati tagastatavat maad avalikult sportimiseks, vastasel juhul puudunuks linnavalitsusel vajadus kohustada kaebuse esitajat üldkasutatavatele suusa(jooksu)rajale juurdepääsu tagama. Seega ei saa viidatud korralduses märgitud maa tagastamise sihtotstarbest veel teha järeldusi maa faktilise kasutuse kohta.
  87. Kolmanda isiku seletuse kohaselt täitis vaidlusalune maa
  88. aastal sotsiaalmaa funktsioone. Oma väite kinnituseks on kolmas isik osundanud Andres Udali 14.05.2008 selgitustele (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 131-132), RPI „Eesti Projekt“ poolt
  89. aastal koostatud Mustamäe Basseini spordibaasi planeerimise projekti plaanidele (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 154-163), PR „Kommunaalprojekt“
  90. a koostatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemile (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 164-173), kaebuse esitaja
  91. a. detailplaneeringu vaidlustuse p-le 1 (toimiku lk. 22-25), 23.04.2008 nõupidamise protokollis kajastatud kaebuse esitaja seisukohale (toimiku lk. 83), Nõmme LOV 07.05.1998 kirjale nr. 1-18/305 (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 183-184), detailplaneeringu seletuskirjale (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 28-36) ning linnaplaani alusplaanidele (toimiku lk. 136-141).
  92. Andres Udali 14.05.2008 selgituste kohaselt kulgesid kuuekümnendate aastate teisel poolel nooremate laste suusarajad vanade basseinide juurest loode-põhja suunas, mõnikord ka läbi järgneva tiheda metsaga ala kuni praeguse Kadaka teeni ning pöördusid siis edela-lääne suunas 9 ning tagasi lõuna suunas kuni liivakaldani, läbides praegusi Trummi tänava kinnistuid (27, 31, 33, 35) ning möödudes küllalt lähedalt praegusest Tähetorni 4B kinnistust. Tallinna koolinoorte meistrivõistluste 5 km rada suundus läbi tiheda metsatuka üle Tähetorni 4B kinnistu, „vist ka Tähetorni 6 ja võib-olla ka Trummi 35“ (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 131). RPI „Eesti Projekt“ poolt
  93. aastal koostatud Mustamäe basseini spordibaasi joonise „Asendiplaan treening-suusaradade skeemiga“ kohaselt lõikab 5-km pikkune suusarada kaebuse esitajale tagastamisele kuuluvat maad (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 163, leppemärgid lk. 158). Kohus märgib, et kuigi leppemärkide all on tähistatud eraldi perspektiivsed ja olemasolevad hooned, puudub samasugune tähistus jalutusteede ja suusaradade kohta, mistõttu ei ole võimalik üheselt kindlaks teha, kas tegemist on plaani järgi olemasolevate või tulevikus loodavate suusaradadega. Arvestades seda, et
  94. veebruari
  95. a RPI „Eesti Projekt“ tehnikanõukogu protokolli nr. 6 järgi tulid 3- ja 5-kilomeetrised suusarajad koos trassidega alles rajada (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk 143), võib järeldada, et eeltoodud joonisel oli kajastatud suusaradade planeeritav, mitte olemasolev asukoht. Samas tuleb järeldada, et RPI „Eesti Projekt“ poolt 26.03.1970 joonestatud „Suusatajate peamine liiklussuund“ „Situatsiooniplaanil“ (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 144) kajastab sõnastusest tulenevalt olemasolevat suusatamiseks kasutatavat maa-ala ning kinnitab seega vaidlusaluseid kinnistuid läbivate suusaradade olemasolu situatsiooniplaani koostamise ajal.
  96. 18.11.
  97. a kooskõlastatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi jooniste (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 168) alusel loeb kohus tõendatuks, et väljaarendatav parkmets pidi hõlmama ka kaebuse esitajale tagastamisele kuuluvat kinnistut. Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi seletuskirja kohaselt on eeltoodud skeemiga loodud Mustamäe ja Nõmme elurajoonide elanikele aastaringsed puhke- ja sportimisvõimalused, projekteerides Mustamäe parkmetsa kolm erineva raskuskategooriaga 5-km pikkust suusarada, millest on võimalik omakorda kombineerida lühemaid (1, 2, 3 km) radu ja neid omavahel ühendades saada pikemaid (eelviidatud toimiku lk. 178). Suvel on eeltoodud seletuskirja kohaselt võimalik kõiki suusaradasid ja jalakäijate teid kasutada murdmaajooksuradadena; kõiki kattega teid ja radasid aga jalgrattaga sõitmiseks (eelviidatud toimiku lk. 179). Asjaolu, et kaebuse esitajale tagastamisele kuuluval maal asus pinnastee, tõendavad väljavõtted Tallinna Linnaplaneerimise Ameti arhiivis säilitatavatest linnaplaani alusplaanidest. Planšetil nr. 190-V15, mis hõlmab endise kinnistu edela-osa (toimiku lk. 136) kulgeb tagastamisele kuuluval maal peaaegu paralleelselt Tähetorni tänavaga üle mäenõlvade pinnastee, mis ristub talu juurde suunduva pinnasteega. Planšetilt nr. 190-B-12, mis kajastab endise kinnistu kirdepoolset osa, nähtub, et kraavist vasakul kulgeb lõunasse saepuruga kaetud rada (toimiku lk. 138). Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et planšettidelt ei ole võimalik kindlalt välja lugeda seda, millal nii eeltoodud pinnastee kui ka saepuruga kaetud rada on mõõdistatud. Nii näiteks ilmneb planšetilt 190-B-12, et mõõdistamisi on tehtud aastatel 1979, 1988 ja 1996 (toimiku lk. 138). Seega ei ole võimalik kindlalt järeldada seda, et näiteks planšetil 190-B-12 tähistatud saepuruga kaetud rada eksisteeris enne
  98. aastat. Samas asjaolu, et tagastataval maaüksusel asusid metsarajad, on kinnitanud M.V. 11.06.2002 Nõmme tervisespordi radade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks vastu võetud detailplaneeringu vaidlustuses. Vaidlustuse kohaselt kasutati krundil, asukohaga Tallinn, Tähetorni tn. 4b asuvaid metsaradasid
  99. aastast kuni
  100. aastani looduslike metsaradadena (toimiku lk. 23). Eeltoodust saab järeldada, et maaüksust kasutati avalikuks otstarbeks. 23.04.2008 toimunud Nõmme suusa- ja tervisespordi radade maade – Trummi tn. 27, Trummi tn. 27a, Trummi tn. 35, Külmallika tn. 1 ja Külmallika tn. 15b munitsipaalomandisse taotlemise nõupidamise protokollist nähtub, et nõupidamisel viibinud M.V. ja Robert Valma kinnitasid, et nende maadel on alati suusatatud, ka ilma radadeta (toimiku lk. 83). Nõmme Linnaosa vanema Värner Lootsmann’i 07.06.1998 kirjas Tallinna Linnavalitsusele selgitatakse, et Nõmme Linnaosa Valitsuse valitsemisalas ja Nõmme 10 Spordikeskuse bilansis on rajatisena arvel rahvaspordi terviserada, mille on projekteerinud RPI Kommunaalprojekt ja RPI Maaehitusprojekt (töö nr. 0026882). Kirjas kinnitatakse, et raja ehitus realiseeriti Harju EPT poolt enne 21.06.1991 ning terviserada jääb osaliselt ka Tähetorni 4B maale (munitsipaalomandisse andmise toimiku lk. 183-184). Tallinna Linnavolikogu 23.01.2003 otsusega nr. 7 kehtestatud Nõmme tervisespordi radade teenindamiseks vajaliku maa määramiseks koostatud detailplaneeringu, mis hõlmab ka kaebuse esitajale tagastamisele kuuluvat maad, seletuskirja osast II-7 „Tervisespordi rajad“ nähtub, et planeeritaval alal asuvad tervisespordi rajad on osa radade kompleksist, mis rajati kaheksakümnendate aastate lõpul üheksakümnendate algul (projekt Kommunaalprojekt ja RPI Maaehitusprojekt; töö nr. 0026882). Rada koosneb Glehni pargi ja Hiiu staadioni ümber markeeritud trassist ning Mustamäe nõlva ning selle alla rajatud saepurukattega teekehandist koos suusasillaga Rõõmuallika kõrval. Talvel kasutatakse rada suusatreeninguteks ja –võistlusteks. Põhirajad on 3 km ja 5 km, milledest esimene kulgeb valdavalt planeeritaval alal. Kogu nõlvapealne ja nõlvaalune trass kulgeb jalakäiguteedest eraldiseisvatel sihtidel. Rada kasutatakse suvel eriti aktiivselt mägiratta- ja jooksutreeningu läbiviimiseks. Kõnealune radade süsteem on Tallinna läheduses ainus tehnilisel tasemel treeningurada. Detailplaneeringu osa II-10 „Rohelised alad ja keskkonnakaitse“ kohaselt on planeeritav ala peamiselt kaetud metsaga. Nõlva ala ja Glehni pargi poolses osas kasvavad valdavalt okaspuud (mänd, kuusk), nõlvaalusel tasandikul seevastu valdavalt lehtpuud (lepp, kask). Kogu metsaga kaetud osa on aktiivses kasutuses avaliku rekreatsioonialana (munitsipaalomandisse andmise toimiku lk. 31-32). Kohus märgib, et Värner Lootsmann’i seletus, samuti detailplaneeringu seletuskirjas toodu ei haaku planšettidel kajastatuga, kust ei ilmne RPI Kommunaalprojekt ja RPI Maaehitusprojekt poolt töö nr. 0026882 teostamist, kuigi planšett nr. 190-B-12 kajastab näiteks RAS REI poolt
  101. a. märtsis mõõdistatud tööd nr.
  103. Olenemata eeltoodud vastuolust on kohus seisukohal, et asjas kogutud tõendite alusel saab siiski järeldada, et vaidlusalust maaüksust kasutati veel enne Maareformi seaduse vastuvõtmist avalikult rekreatiivsel eesmärgil. Tallinna Maa-amet ei taotlenud maad munitsipaalomandisse munitsipaalomandisse jäävate hoonete ja rajatiste aluse ning neid teenindava maana, vaid sotsiaalmaana. Seega ei pidanud kolmas isik taotluse esitamisel tõendama, et vaidlusalusel maaüksusel asusid maareformi seaduse vastuvõtmise ajal Tallinna linnale kuuluvad hooned ja rajatised, sh konkreetselt linna poolt ehitatud suusarajad. MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel maaüksuse munitsipaalomandisse andmiseks piisab, kui on tõendid selle kohta, et maad kasutati linnarahva poolt avalikult tervisespordi ja vaba aja veetmise kohana. Arvestades vaidlusaluse maaüksuse reljeefi ning looduslikku omapära, mis soodustab maa-ala kasutamist suusatamise eesmärgil, tuleb lugeda tõepäraseks nii Andres Udali selgitused kui ka kaebuse esitaja M.V. detailplaneeringu vaidlustusel ning 23.04.2008 toimunud nõupidamisel antud ütlused maaüksusel asuvate metsaradade kasutamise kohta, samuti maaüksuse kasutamise kohta suusatajate poolt. Õige on kaebuse esitaja väide, et käesolevas haldusasjas puuduvad tõendid, mis vaieldamatult kinnitaksid RPI „Eesti Projekt“ poolt
  104. aastal projekteeritud suusatrasside väljaehitamist, samuti
  105. a koostatud Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi realiseerimist enne
  106. aastat. Samas kinnitab suusaradade olemasolu RPI „Eesti Projekt“ poolt 26.03.1970 joonestatud „Suusatajate peamine liiklussuund“ ning kõik eeltoodud projektid tõendavad ka seda, et veel enne Maareformi seaduse jõustumist eksisteeris vajadus tagastatava maaga hõlmatud alal sportimisvõimaluste parandamiseks ja täiustamiseks, mis omakorda kinnitab, et maa-ala pidi olema linnaelanike poolt vaba aja veetmise eesmärgil aktiivses kasutuses ning oli olemas linnaelanike huvi projektide elluviimise vastu. Linnaelanike poolt Mustamäe parkmetsaga hõlmatud ala kasutamisele vaba aja veetmise kohana osundab ka näiteks Mustamäe parkmetsa väljaarendamise skeemi seletuskiri, mis selgitab Mustamäe parkmetsa väljaarendamise vajadust muuhulgas sellega, et „kõik Mustamäe klindile kunstlikult rajatud tõusud-langused suusaradadel 11 on jäänud tänapäeva vajadustele liiga kitsaks ja nende ehitamisega tekkinud järsud nõlvad kindlustamata. Palju on liivaseid järsakuid ning varisemisohus puid“ (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 174). Seega ei saa asuda seisukohale, et nimetatud skeemi koostamise eelsel perioodil vaidlusalust maa-ala üldse avalikul otstarbel ei kasutatud. Eeltoodud kaalutlustel on kohus seisukohal, et on tõendatud endise Nurme A-96 kinnistu nr. 16370 kasutamine enne Maareformi seaduse vastuvõtmist
  107. aastal sotsiaalmaa funktsioonis. Kaebuse esitaja huvid versus avalik huvi
  108. Vabariigi Valitsuse
  109. juuni
  110. a määrusega nr. 133 kehtestatud „Maa munitsipaalomandisse andmise korra“ § 8 lõike 4 järgi võib maa munitsipaalomandisse andmise otsustaja motiveeritud otsusega keelduda maa munitsipaalomandisse andmisest juhul, kui taotletav maa on üldistes huvides otstarbekas jätta riigi omandisse või kui taotletav maa ei ole vajalik kohaliku omavalitsuse ülesannete täitmiseks. Kohus on seisukohal, et Harju maavanem on vaidlustatud korralduses põhjalikult motiveerinud seda, miks on muuhulgas Trummi tn. 27 ja 35 maaüksuste munitsipaalomandisse andmine Tallinna linnale õigusaktidega pandud kohustuste täitmiseks vajalik. Maaüksuste vajalikkust on põhjendatud soodsate tingimuste loomise vajadusega sportimiseks ja tervise tugevdamiseks; oma haldusterritooriumil sportimiseks mõeldud maa-alade kindlaksmääramise ning nende maa-alade efektiivse kasutamise vajadusega, samuti vajadusega tagada Nõmme-Mustamäe parkmetsa kui avaliku puhkeala ning NõmmeMustamäe parkmetsas asuvate spordirajatiste säilimine ja arendamine. Seda, miks kaalub maaüksuse munitsipaalomandisse andmine üles kahe maa tagastamise õigustatud subjekti huvi maaüksuste tagastamiseks, on maavanem põhjendanud sellega, et tegemist on ajalooliselt väljakujunenud spordi ja vaba aja veetmise kohaga; Tallinna Linnavolikogu 23.01.2003 otsusega nr. 7 maa-alale kehtestatud detailplaneeringuga, millele Harju maavanem andis oma heakskiidu; asjaoluga, et maaüksustel asuvad tervisespordirajad moodustavad lahutamata terviku, mistõttu ei saa ühte maaüksust käsitleda omaette ilma ümbritsevate maaüksusteta; sellega, et Nõmme tervisespordirajad on igapäevaselt aktiivses kasutuses; Tallinna linna oluliste investeeringutega Nõmme parkmetsas asuvatesse spordirajatistesse; asjaoluga, et maaüksused ei ole riigile vajalikud ning maaüksuste tagastamise korral tõusetuva maa omaniku ning kohaliku omavalitsuse huvide konfliktiga. Kohus nõustub eeltoodud maavanema käsitlusega. Arvestades riigi omandisse jäetava maaüksuse kui terviku asukohta, selle ajalooliselt väljakujunenud kasutust, enne Maareformi seaduse jõustumist koostatud projektide ning
  111. aastal kehtestatud detailplaneeringu alusel tõendamist leidnud jätkuvat avalikku huvi ning vajadust maaüksust veelgi efektiivsemalt ning heakorrastatumal viisil avalikes huvides kasutada, kaaluvad nimetatud asjaolud üles kaebuse esitaja subjektiivse huvi maaüksuse tagastamiseks.
  112. Kohus möönab, et
  113. oktoobri
  114. a otsuses asjas nr. 3-3-1-44-05 leidis Riigikohus, et on võimalik jätta ka maa munitsipaliseerimata, kuid maa õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektile tagastamise otsuses ja maa detailplaneeringus kindlaks määrata tingimused ja kitsendused, mis võivad osutuda vajalikuks seoses osa tagastatava maa kasutamisega avalikes huvides. Kuna kaebuse esitaja on aga maa tagastamise menetluses väljendanud ilmset soovimatust lubada tagastatava maa kasutamise piiramist avalikes huvides (vt haldusasi nr. 3-759/96, samuti M.V. 14.01.2008 kiri õiguskantslerile munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 103), on maaüksuse munitsipaliseerimine kohtu arvates siiski ainuvõimalik lahendus, vältimaks ka maavanema poolt viidatud maaüksuse omaniku ja kohaliku omavalitsuse huvide konflikti teket. Kaebuse esitaja poolt väljapakutud tervisespordiradade ümbertõstmist mujale ei saa samuti pidada mõistlikuks lahenduseks. Kohus nõustub vaidlustatud korralduses märgituga, et maaüksustel asuvad tervisespordirajad moodustavad lahutamatu terviku, mistõttu endise Nurme A-96 kinnistu tagastamine tooks kaasa muudatusi ka maaüksusel 12 mitteasuvate radade planeeringus. Lisaks nähtub
  115. a. kehtestatud detailplaneeringu jooniselt, et tagastatavale maale jäävas ulatuses radade ümbertõstmine oleks seoses detailplaneeringuga hõlmatud alal asuvate rohkete veekogude ja allikakaitsetsooniga äärmiselt problemaatiline, kui mitte võimatu ning nõuaks olulisi investeeringuid. Samas nähtub munitsipaalomandisse taotlemise toimikust, et Tallinna linn on juba Phare CBC 2003 projekti „Nõmme Spordikeskuse välisbasseinide renoveerimine ja liikumisradade tähistamine“ raames teinud parkmetsas asuvatesse spordirajatistesse investeeringuid summas 1 929 500 krooni (munitsipaalomandisse taotlemise toimiku lk. 189-192). Kohus ei pea täiendavalt vajalikuks analüüsida kaebuse esitaja väiteid tagastamiseks antava korralduse viibimise ning kaebuse esitajale sellega tekitatud kahju kohta, kuna need ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Küll aga tuleb märkida, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad taotletakse munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel, siis tuleb Maa munitsipaalomandisse andmise korra p 7 kohaselt otsustada esmalt maa munitsipaalomandisse andmise küsimus ja alles seejärel õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise nõue. Kuna kaebuse esitaja on maa munitsipaalomandisse andmise vaidlustanud, ei ole kolmandal isikul ilmselt võimalik asuda enne maa tagastamist otsustama, kui munitsipaalomandisse andmise korralduse suhtes on olemas jõustunud kohtulahend. Eeltoodud kaalutlustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 13

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.