Obsah (9)

§ 64§ 60§ 136§ 135§ 1531§ 33§ 10§ 11§ 67

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mail 2011. a, Tallinnas Haldusasja number 3-11-495 Haldusasi PHD Tekstiil

§ 64

lg 1 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise kohta ning taotluse korralduse täitmise tähtaja edasilükkamiseks. 01.02.2011 vaideotsusega jättis MTA vaide rahuldamata.

1. 28.02.2011 vaidlustas PHD Tekstiil OÜ PMTK 11.01.2011 korralduse nr. 12.2-3/96-1 Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr. 3-11-495).
2. PMTK 14.02.2011 korraldusega nr 12.2-3/96-5 kohustati PHD Tekstiil OÜ-d tasuma 11.01.2011 korralduse nr. 12.2-3/96-1 täitmata jätmise eest sunniraha hiljemalt 02.03.
3. Dokumentide esitamiseks anti uus tähtaeg – 21.02.2011 ning nimetatud kohustuse täitmata jätmise korral hoiatati korralduse adressaati sunnirahaga 1000 eurot. PHD Tekstiil OÜ esitas korraldusele 19.02.2011 vaide. MTA jättis 09.03.2011 vaideotsusega nr. 6-1/100-2 vaide rahuldamata. 5.08.04.2011 vaidlustas PHD Tekstiil OÜ PMTK 14.02.2011 korralduse nr 12.2-3/96-5 Tallinna Halduskohtus (haldusasi nr. 3-11-907). Tallinna Halduskohus liitis kaebuse haldusasjaga nr. 3-11-495 ühte menetlusse. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT PMTK 11.01.2011 korraldus nr. 12.2-3/96-1
4. PMTK 11.11.2010 otsusega nr. 12.2-3/6904-8 peatati Puhdas Investeeringute OÜ käibemaksu tagastusnõude täitmine kuni otsuse jõustumiseni väärteoasjas. Seetõttu on maksuhaldur teavitanud osaühingut, et käesoleval ajal toimub väärteoasi kas Puhdas Investeeringute OÜ või Krista Vainola isiku suhtes. Kaebuse esitaja ei pea

§ 64lg 1 alusel võimalikuks 11.01.2011 korraldust täita.

Euroopa Inimõiguste Kohtu õiguspraktika kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud (vt EIKi otsused: Eckle vs. Saksamaa, otsus 15.071982, § 66, Series A no. 51, Faber Firm and Jafarov vs. Azerbaidźaan, otsus 25.11.2010, avaldus nr. 3365/08, Okleśen ja Pokopaliśko Pogrebne Storitve Leopold Okleśen S.P. vs. Sloveenia, otsus 30.11.2010, avaldus nr 35264/04, § 40). Seetõttu on lahutamatult seotud ka käesolevas asjas osaühingu ja tema juhatuse liikme Krista Vainola õigused ja kohustused, sh seoses teabe andmise ja informatsiooni esitamise kohustusega. Maksuhalduri formaalsed arutluskäigud vaikimisõiguse kaitsealast ei ole kooskõlas EIKi kohtupraktikaga. Korralduses selgitab maksuhaldur, et tal ei ole võimalik anda kinnitust selle kohta, et maksumenetluses esitatud tõendeid ei kasutata hilisemalt isiku vastu väär- või kriminaalmenetluses. Seetõttu peavad teabe valdaja suhtes kehtima analoogilised garantiid väärteo- või kriminaalmenetluses kehtivate garantiidega. EIK praktika kohaselt ei ole kaebuse esitaja põhiõiguste rikkumise tuvastamiseks oluline mitte see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaal- või väärteomenetluses üldse kasutati või mitte (vt EIKi kohtuasi Heaney ja McGuinness vs. Iirimaa) ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati (Funke vs Prantsusmaa). Kui Saundersi kohtulahendis asus EIK seisukohale, et ainuüksi finantsinspektorilt küsimuste saamine ja nendele vastamine olukorras, kus isik ei saa välistada enda suhtes kriminaalmenetluse algatamist, tõstatab küsimuse konventsiooni artikli 6 lg-te 1 ja 2 riivest, siis Shannoni kohtulahendis on toimunud kohtupraktika edasiarendus ning EIK on expressis verbis asunud seisukohale, et selline küsimus mitte ainult ei tõusetu, vaid tegemist on ka põhiõiguste riivega. Kui Riigikohtu varasemas õiguskäsitluses (20.03.2010 otsus asjas nr. 3-1-1-25-02 p 13, 14.11.2007 otsus asjas nr. 3-3-1-47- 2 07) asuti seisukohale, et isiku keeldumine vastata küsimustele ja esitada teavet peaks olema põhimõtteliselt kontrollitav ja seda tuleb teostada iga konkreetse küsimuse ja teabe-elemendi osas, siis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.06.2010 määruses asjas nr. 3-4-1-3-10 p-st 18 tuleneb, et Riigikohus on loobunud nõudest, et informatsiooni edastamisest keeldumine eeldab objektiivset põhjendamist. 7. Maksuhalduril ei ole pädevust otsustada, kas isiku poolt andmete esitamise korral võinuks saabuda isiku süüditunnistamine õigusrikkumises. Maksuhalduri viide Tallinna Ringkonnakohtu 15.12.2006 otsuse kaudu asjas nr. 3-06-2010 EIKi kohtuasjale Weh vs Austria ei ole asjakohane. EIK ei ole mitte üheski lahendis asunud seisukohale, et vaikimisõiguse mitteabsoluutne iseloom tähendaks seda, et isikul on kohustus avaldada informatsiooni või avalikul võimul on õigustus isikut karistada informatsiooni mitteavaldamise eest olukorras, kus selle informatsiooni kasutamine isiku vastu võib olla tõenäoline. EIK-i formuleering, et „vaikimisõigus ei ole absoluutne“ on piiratud olukordadega, kus isikult soovitakse saada kitsalt faktilist informatsiooni, millel puudub tõenduslik iseloom kriminaalmenetluses selle isiku vastu. Kohtulahendis Shannon vs Ühendkuningriik p-s 36 selgitab EIK, et tema varasemad seisukohad vaikimisõigusest (nt kohtuasjas Weh vs Austria) ei ole kohaldatavad maksuasjas, kus isiku suhtes toimub paralleelselt kriminaalmenetlus või on selle alustamise oht. 8. Käesolevas asjas ei ole maksuhaldur taganud osaühingule võimalust olla ära kuulatud ning ei ole küsinud, kas osaühing soovib tugineda

§ 64lg 1 tagatistele.

Kui maksuhaldur leiab, et tal on õigus põhimõtteliselt kontrollida vaikimisõiguse kaitseala, siis tulnuks ärakuulamisõiguse kaudu selgitada osaühingule selle kontrolliõiguse teostamise viisi ja ulatust. 10.12.2010 asjas nr. 3-3-1-71-10 selgitas Riigikohus isikule teabe andmise kohustust isiku põhiõiguste kaitse kontekstis otsuse p-s

1. Kolleegium on varasemas praktikas osutanud ärakuulamiseõiguse tähtsust rõhutades ka Euroopa Liidu õigusele, mille kohaselt tunnustatakse õigust heale haldusele, sh ärakuulamisõigust (vt Euroopa Kohtu
2. märtsi 1990 otsus kohtuasjas C-142/87;
3. märtsi 1992 otsus kohtuasjas C-255/90 ja esimese astme kohtu 18.09.1995 otsus kohtuasjas T-167/94 ning
4. juuli
5. a otsus kohtuasjas T-231/
6. PMTK 14.02.2011 korraldus nr 12.2-3/96-5
7. EIK on kohtuasjas I.B. vs Shveits (EIK kohtuotsus 03.05.2001, Reports of Judgments and Decisions 2001-III) asunud seisukohale, et maksukohustuslase suhtes sellise trahvi kohaldamine (analoogiline tähendus sunnirahale, mille määramise õigus on vaidluse objektiks), mis on määratud seoses maksukohustuslase poolt dokumentide mitteesitamisega, rikub maksukohustuslase põhiõigust enese mittesüüstamisele. EIK ei märgi nimetatud kohtulahendis, et õigus mitte esitada dokumente ning anda teavet ei laiene olukorrale, kus riik kohustab maksumaksjat andma teavet korrektse maksustamise eesmärgil. Seisukohta, et ka ühe rahatrahvi määramine toob isikule kaasa konventsiooni kaitseala, on EIK järjekindlalt rõhutanud ka hilisemates lahendites – vt nt. Jussila vs Soome. EIK kohtulahendi õiguskäsitlus on Eesti õigussüsteemis otsekohaldatav. VASTUSTAJA SEISUKOHT PMTK 11.01.2011 korraldus nr. 12.2-3/96-1
8. Korraldus on antud seaduslikul alusel, on põhjendatud ja õiguspärane. Vastustaja jääb MTA 01.02.2011 vaideotsuses toodud seisukohtade juurde. Kuna maksuhalduril oli vajadus kontrollida kaebuse esitaja
9. a. novembrikuu käibedeklaratsioonil kajastatud tagastusnõuet, väljastas ta kaebuse esitajale nõude

§ 60lg 1 ja § 62 lg 1 alusel teabe andmiseks ja dokumentide 3 esitamiseks.

Vastustaja on seisukohal, et PMTK ei ole korralduse andmisel ületanud enda pädevust ega rikkunud kaebaja õigusi. Alusetu on kaebaja väide, nagu ei oleks tagatud talle võimalust olla ärakuulatud. Olukorras, kus maksukohustuslane keeldub andmast teavet ning dokumente kontrollimisel oleva tagastusnõude õigsuse kohta, ei ole see käsitletav ärakuulamisõiguse rikkumisena, vaid maksukohustuslase poolt kaasaaitamiskohustuse eiramisena. Tagastusnõude põhjendatuse kontrollimisel on tõendamiskoormus asetatud pigem maksumaksjale. Põhjendamatu on ka kaebuse esitaja väide, et maksuhaldur ei ole küsinud, kas kaebaja soovib tugineda

§ 64lg-s 1 sätestatule.

Vaidlustatud korralduses on viide

§-le 64. Isik võib

§ 64

lg 1 p 6 järgi keelduda teabe andmisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või

§ 64lg 1 p 5 nimetatud isikute õigusrikkumises süüditunnistamist.

11. Asjaolu, mille kohaselt on maksuhaldur alustanud väärteomenetlust teise isiku suhtes, ei oma puutumust vaidlustatud korraldusega. Vastustaja kinnitab, et PHD Tekstiil OÜ suhtes väärteomenetlust alustatud ei ole. Rõhutada tuleb, et käesoleval juhul ei keeldunud kaebuse esitaja oma kaebuses üksnes tema süüditunnistamist võimaldava teabe andmisest, milleks tuleneks alus

§ 64lg 1 p-st 6, vaid ka tema kasuks rääkivate andmete esitamisest.

Kaebuse esitaja kasuks rääkivate andmete ja tõendite esitamata jätmiseks puudub maksumenetluses alus. Maksu määramise ja maksumenetluse raames tehtavad menetluslikud otsused ei ole samuti Põhiseaduse § 22 kaitsealas. Maksumenetlus ei ole hõlmatud Põhiseaduse § 22 lg 2 esemelise kaitsealaga (vt Riigikohtu üldkogu 17.02.2004 otsus kriminaalasjas nr. 3-1-1-120-3, p 16). Samasugust seisukohta on väljendanud ringkonnakohtud haldusasjades 3-08-1596, 3-06-898, 3-09-

1. Vaidlustatud korralduse eesmärgiks ei olnud Puhdas Tekstiil OÜ süü tõendamine toimuvas süüteomenetluses, vaid äriühingu tagastusnõude põhjendatuse kontrollimine. Vastustaja ei nõustu ka Riigikohtu 10.06.2010 põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr. 3-4-1-3-10 tehtud määruse tõlgendusega. Viidatud lahendiga ei muutnud Riigikohus oma senist praktikat enese mittesüüstamise küsimuses, vaid jättis kaebaja taotluse läbi vaatamata ega hinnanud tema esitatud väiteid sisuliselt. PMTK 14.02.2011 korraldus nr. 12.2-3/96-5
2. Korralduses nr. 12.2-3/96-1 hoiatati kaebajat, et selle mittetäitmise korral tuleb tal tasuda sunniraha 450 eurot. Samuti sisaldusid korralduses ka muud

§ 136sätestatud sunniraha hoiatusele kohustuslikud formaalsed nõudmised.

Samuti puudub vaidlus selle üle, et korraldus nr. 12.2-3/96-1 on kaebaja poolt täitmata. Sunniraha korralduses oli märgitud, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt

§-dele 128-132. Samuti oli korralduses märgitud, et vastavalt

§ 135

lg-s 1 sätestatule on maksuhalduril õigus sunnivahendit haldusaktiga taotletava eesmärgi saavutamiseni korduvalt rakendada. Kaebaja ei ole kaebuses tõendanud ühtegi materiaal- või menetlusõiguslikku rikkumist, mille tõttu tuleks lugeda PMTK korraldus õigusvastaseks. Meelevaldne on kaebaja poolt sunniraha olemuse tõlgendus. Vastustaja arvates ei ole võrreldavad kategooriad rahaline karistus süüteomenetluses ning sunniraha kohaldamine maksumenetluses. KOHTU SEISUKOHT I PMTK 11.01.2011 korralduse nr. 12.2-3/96-1 tühistamise nõue

1. Vaidlustatud korraldusega kohustas maksuhaldur kaebuse esitajat seoses
2. a novembrikuu tagastusnõude põhjendatuse kontrollimisega esitama vastava kuu kohta järgmised (originaal)dokumendid: kaupade / teenuste müügi- ja ostuarved; lepingud (ka need lepingud, mis on sõlmitud varem, kuid mis kehtivad ja mida täideti kontrollitaval perioodil, sh laenulepingud); 4 raamatupidamise pearaamatu kõikide kontode väljavõtted; kassadokumendid ja kõikide pangakontode väljavõtted alates 01.10.2010 kuni käesoleva ajani. Korraldus kuulus täitmisele Puhdas Tekstiil OÜ esindusõigusliku isiku poolt dokumentide esitamisega ning teabe andmisega kontrolliobjekti puudutavas küsimuses maksuhalduri ametiruumides. Maksuhaldur tugines korralduse andmisel

§-dele 46, 60 lg 1 ja 62 lg 1. Vaidlus puudub selle üle, et maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile korralduses nõutud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui tal on

§ 64alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda.

14. Käesoleva haldusasja materjalidest (kd I, lk. 53-54) ilmneb, et kaebuse esitaja on korralduse täitmisest

§ 64

lg 1 alusel keeldunud põhjusel, et toimub väärteomenetlus kas Puhdas Investeeringute OÜ või Krista Vainola suhtes. Nii seletuses kohtule kui ka kohtuistungil kinnitas vastustaja, et PHD Tekstiil OÜ suhtes väärteomenetlust alustatud ei ole. Küll aga ilmneb kaebuse esitaja poolt kohtule kohtuistungil esitatud 10.11.2010 kutsest Krista Vainolale (kd I, lk. 87), et viimase suhtes alustati

§ 1531

lg 1 tunnustel väärteomenetlust kahtlustuses, et ta on OÜ Puhdas Investeeringute eest august 2010. a käibemaksudeklaratsioonis esitanud valeandmeid, mille tulemusel on tagastamisele kuuluv summa suurem seaduse kohaselt tagastamisele kuuluvast summast. Kaebusest võis järeldada, et samal põhjusel on kaebuse esitaja pidanud korraldust teabe andmiseks enda õigusi rikkuvaks ja õigusvastaseks ning taotleb selle tühistamist. Vaidlus puudub selles, et enne vaidlustatud korralduse täitmise tähtaja saabumist esitas kaebuse esitaja maksuhaldurile korralduse peale vaide koos teatisega

§ 64

lg 1 alusel teabe andmisest ning dokumentide esitamisest keeldumise kohta (kd II, lk. 21-23). 11. mail 2011 toimunud kohtuistungil täpsustas kaebuse esitaja, et ta keeldus korralduse täitmisest

§ 64lg 1 p-le 6 tuginedes (kd I, lk.

91). Ühtlasi möönis kaebuse esitaja ka seda, et tüüpilises vaikimisõigusele tuginemise situatsioonis korraldus kaebuse esitaja õigusi ei riku, kuid käesoleval juhul siiski muudel põhjustel rikub (kd I, lk. 91). Kaebuse esitaja põhjendas kohtuistungil korraldusega enda õiguste rikkumist sellega, et äriühing ei olnud maksuhaldurile tagastusnõuet esitanud; samuti väitega, et korraldusega küsitakse kassadokumentide ja kõikide pangakontode väljavõtteid ka maksustamisperioodide (

1. a. detsember ning eeldatavalt ka
2. a jaanuar, kuna korraldus on antud
3. jaanuaril 2011 ning teavet nõutakse „kuni käesoleva ajani“) kohta, mis ei seondu otseselt
4. a. novembrikuu tagastusnõude kontrollimisega (kd I, lk. 89). Kuigi kaebuse esitaja esitas kohtuistungil korralduse vaidlustamiseks seega täiesti uued väited, mida ta kaebuses ei esitanud, siis lähtuvalt asjaolust, et vastustaja nende esitamise lubatavust ei vaidlustanud, peab kohus siiski vajalikuks neil põgusalt peatuda ning käsitleb seejärel küsimust sellest, kas kaebuse esitaja õigus tugineda

§ 64lg 1 p-le 6 võib muuta korralduse õigusvastaseks.

15.

§ 33

lg 1 järgi on maksumaksjal õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel (§ 105 lõige 1) tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse (§ 105 lõige 2). Vastavalt

§ 33

lõikele 5 tuleb maksuhaldurit tagastusnõudest teavitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et kaebuse esitaja esitas 2010. a. novembrikuu kohta käibedeklaratsiooni, mille alusel tekkis kaebuse esitajal õigus saada maksuhaldurilt tagasi 107 782 krooni (6 888.53 €). Kaebuse esitaja väitel ei taotlenud ta samas maksuhaldurilt enammakstud käibemaksusumma tagastamist. Kohus märgib, et

§ 33

lõikest 11 tuleneb, et maksuhalduril on õigus kontrollida tagastusnõude tekkimist ka ilma tagastusnõude täitmise taotluseta ning vaidlustatud korraldusest nähtuvalt on maksuhaldur eeltoodud tagastusnõude kontrollimise alusele ka viidanud. Eeltoodust tulenevalt ning lähtudes

§ 10lg 2 p-st 1 oli maksuhalduril õigus kontrollida kaebuse esitaja 2010.

a novembrikuu tagastusnõude põhjendatust. 5

1. Kaebuse esitaja on seisukohal, et maksuhalduril ei olnud õigust nõuda kaebuse esitaja pangakonto väljavõtteid ajavahemiku
2. a detsember kuni
3. jaanuar 2011 kohta, kuna need ei seondunud otseselt
4. a novembrikuu tagastusnõude kontrollimisega. Kohtuistungil selgitas vastustaja, et vaidlustatud korraldusega on selgelt määratletud, et kontrollitakse novembrikuu tehinguid. Kui aga arve väljastatakse novembris, ei pruugi reaalne laekumine novembris toimuda, millest tulenevalt on põhjendatud korralduses mitme kuu arvete küsimine. Kuigi sõna „käesoleva ajani“ ei ole korralduses määratletud, ei tee see korraldust õigustühiseks (kd I, lk. 91). Kohus märgib, et KMS § 29 lõiked 2 ja 3 eristavad maksukohustuslase poolt KMS § 3 lõikes 4 ning lõike 6 punktides 5 ja 6 nimetatud tehingute ja toimingute maksustatavalt väärtuselt arvutatud käibemaksu (arvestatud käibemaks) ning teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluvat käibemaksu (sisendkäibemaks). Kui maksustamisperioodil arvestatud käibemaks on väiksem maksukohustuslasele samal maksustamisperioodil mahaarvatavast sisendkäibemaksust, tagastatakse enammakstud käibemaks maksukohustuslasele maksukorralduse seaduses sätestatud korras (KMS § 34 lg 1). Selleks tuleb esitada maksuhaldurile maksustamisperioodile järgneva kuu
5. kuupäevaks käibedeklaratsioon (KMS § 27 lg 1). Enammakstud käibemaksu põhjendatuse kontrollimiseks tuleb maksuhalduril seega kontrollida maksukohustuslase poolt vastaval maksustamisperioodil (käesoleval juhul
6. a. novembris) teiste maksukohustuslastega toimunud tehinguid. Tallinna Ringkonnakohtu 27.05.2008 otsuses haldusasjas nr. 3-07-1632 nõustus ringkonnakohus seonduvalt maksuhalduri poolt füüsilise isiku pangakonto väljavõtete nõudmisega maksuhalduri seisukohaga selles, et „valiku tegemise õigust, mis on asjakohane või mitte, ei saa jätta maksumaksjale. Vastaval viisil tehtud väljavõte ei pruugi endas kanda kogu vajalikku informatsiooni“ (p 15). Haldusasjas nr. 3-06-2420 leidis ringkonnakohus: „Maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse otsustab maksuhaldur kaalutlusõiguse alusel (

§ 11

lg 2), arvestades ka toimingu eeldatavat tähtsust ning läbiviimise mõju maksumenetluse kiirusele ja efektiivsusele“ (otsuse p 9). Kohus nõustub vastustajaga selles, et tehingute toimumise üheks tõendiks on tehingu eest tasumine ning arvete alusel tasumine ei pruugi toimuda samal kuul, mil arve väljastati. Arvestades asjaolu, et maksuhaldur kontrollis kaebuse esitaja poolt novembrikuus tehtud tehinguid, ei saa sellega vahetult piirnevate kuude, sealhulgas 2011. a jaanuarikuu pangakontode ja kassadokumentide väljavõtete nõudmist pidada kaebuse esitaja õigusi ebaproportsionaalselt riivavaks, küll aga võimalikult efektiivse haldusmenetluse läbiviimiseks vajalikuks. 17.

§ 64

lg 1 p 6 järgi on

§-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Kohus leiab, et

§ 64

lõike 1 p 6 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguse olemasolu ei too iseenesest kaasa vaidlusaluse korralduse õigusvastasust. Vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine kujutab endast pelgalt õiguspärast haldusakti täitmata jätmist, mille korral ei ole maksuhalduril õigust korralduses märgitud sunnivahendit rakendada. Maksukohustuslase käest teabe nõudmiseks ei pea maksuhaldur eelnevalt välja selgitama, kas isikul on õigus andmete ja tõendite esitamisest

§ 64alusel keelduda või mitte.

Viidatud sättest ei nähtu, et seadusandja oleks soovinud panna maksuhaldurile selliste andmete väljaselgitamise kohustust; samuti ei ole paljudel juhtudel sellise teabe väljaselgitamine ka objektiivselt võimalik. Küll aga tuleneb

§ 33

lõikest 11 ning § 106 lõikest 2 maksuhaldurile õigus kontrollida enne tagastusnõude täitmist ka selle õigsust, mistõttu ei saa maksuhalduri korraldust teabe esitamiseks pidada kuidagi erakordseks. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et tagastusnõude õigsuse kontrollimiseks teabe küsimine ei ole sõltuvuses kaebuse esitaja õigusest teabe andmisest keelduda, mistõttu ei saa kaebuse esitaja põhistada teabe küsimise õigusvastasust enda õigusega soovitud teabe andmisest keelduda. Kaebus PMTK 11.01.2011 korralduse tühistamiseks jääb seetõttu HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel rahuldamata. 6 18. Kaebuse esitaja taotleb alternatiivselt, et kohus keelaks vaidlustatud korralduse täitmiseks sunnivahendi rakendamise. Kohus märgib, et kohtumenetluse käigus selgus, et maksuhaldur oli veel enne kaebuse esitaja poolt 11.01.2011 korralduse vaidlustamiseks kohtusse pöördumist teinud ka korralduse sunniraha tasumiseks (kd II, lk. 6), kuid kohtuistungil kaebuse esitaja siiski alternatiivsest taotlusest ei loobunud, põhjendades seda preventiivse huviga. Kohus leiab, et vastav huvi on aktsepteeritav. Kuna kaebuse esitaja vaidlustas ka tema suhtes tehtud sunniraha tasumise korralduse, taotledes kohtus selle tühistamist ning mõlema taotluse lahendamisel peab kohus sisuliselt hindama kaebuse esitaja õigust PMTK 11.01.2011 korralduse täitmisest

§ 64lg 1 p 6 alusel keelduda, vaatab kohus taotlused läbi koos.

II PMTK 14.02.2011 korralduse nr. 12.2-3/96-5 tühistamise ning PMTK 11.01.2011 korralduse nr. 12.2-3/96-1 täitmiseks sunnivahendi rakendamise keelamise nõue

1. Õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest tuleneb Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 22 sätestatud printsiibist, mille järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (enese mittesüüstamise privileeg). Samas on tegemist ka üldiselt tunnustatud rahvusvahelise printsiibiga, mis on Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklist 6 tuleneva õiglase menetluse keskne komponent. Muuhulgas on selle eesmärgiks kaitsta süüdistatavat võimude mittekohase sunni eest. Mittesüüstamise privileeg lähtub eeldusest, et süüdistaja peab oma väiteid süüdistatava vastu tõendama kasutamata selleks süüdistatavalt tahte vastaselt väljapressitud tõendeid. Seetõttu austab mittesüüstamise privileeg süüdistatava õigust vaikida (vt selle kohta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.10.2007 otsust asjas nr. 3-1-1-57-07, p 15). Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et tulenevalt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. juuni
3. a. määrusest asjas nr. 3-4-1-3-10, on ka Maksu- ja Tolliamet kohustatud arvestama Põhiseaduse § 22 lõikest 3 tuleneva piiranguga, mille järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu (p 16). Kuigi maksumenetlust ei saa samastada kriminaal- või väärteomenetlusega, annab

§ 64

lg 1 p 6 isikule võimaluse keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest ka küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või

§ 64

lg 1 p-s 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

§ 64

lg 1 p 5 järgi on teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega. 20.

§ 64

lõike 1 p-s 6 sätestatud õigus laieneb ka juriidilisele isikule (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 14.11.2007 otsust asjas nr. 3-3-1-47-07, p 16 ning Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.10.2008 otsust asjas nr. 3-1-1-52-08, p 7.3). Seega on kaebuse esitajal

§ 64

lg 1 p 6 alusel õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks kaebuse esitaja õigusrikkumises süüditunnistamist. Küll aga puudub kaebuse esitajal kui äriühingul vaikimisõigus seoses

§ 64lg 1 p-s 5 märgitud isikute võimaliku süüditunnistamisega.

Vaidlus puudub küsimuses, et maksumenetlust viiakse läbi PHD Tekstiil OÜ ja mitte selle esindusõigusliku isiku suhtes. Fakt, et Krista Vainola kuulus teabe nõudmise ajal äriühingu juhatusse ning tema suhtes oli käimas väärteomenetlus kahtlustuses, et ta on OÜ Puhdas Investeeringute eest 2010. a. augusti käibemaksudeklaratsioonis valeandmeid esitanud, ei andnud Krista Vainolale õigust käsitleda end käesolevas kontrollimenetluses

§ 64lg 1 p 5 tähenduses maksukohustuslasena.

Vaidlus puudub selle üle, et viidatud väärteomenetlus piirdus Krista Vainola tegevusega OÜ Puhdas Investeeringute juhatuse liikmena äriühingu

1. a. augustikuu käibe deklareerimisel. PHD Tekstiil OÜ suhtes maksuhaldur väärteomenetlust alustanud ei ole ning kaebuse esitaja ei ole esitanud kohtule ka veenvaid põhjendusi selle kohta, millised asjaolud võiksid taolist kartust põhjendada. 7
2. Kohus möönab, et Riigikohtu üldkogu on
3. veebruari
4. a otsuse kriminaalasjas nr. 3-1-1-120-03, p 17, märkinud, et maksu- ja kriminaalmenetluses esineb võimalus vastastikuseks tõendusteabe vahetuseks. Seda kinnitavad ka Riigikohtu halduskolleegiumi
5. jaanuari
6. a määrus haldusasjas nr. 3-3-1-2-03, p 10 ja
7. novembri
8. a otsus haldusasjas nr. 3-3-1-54-01, p 1, samuti Tallinna Ringkonnakohtu
9. aprilli
10. a otsus haldusasjas nr. 2-3/315/05, p 15 ning
11. novembri
12. a otsus haldusasjas nr. 3-06-898, p
13. Vastastikust teabevahetust on pidanud võimalikuks ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium
14. märtsi
15. a määruses haldusasjas nr. 3-4-1-15-10, p 27, leides samas, et teabevahetuse käigus saadud informatsiooni ei saa kasutada kriminaalmenetluses isiku vastu. Eelmainitud määruse p-s 27 asus kolleegium seisukohale, et „kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom viitab isiku poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (vt. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK)
16. juuni
17. aasta otsus kohtuasjas nr. 3-1-1-39-05, p-d 12-15). Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses

§ 64lg 1 punktide 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud.

Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (vt RKKK

1. juuni
2. a. otsus kohtuasjas nr. 3-1-1-39-05, punktid 12-15 ja
3. oktoobri
4. a. otsus kohtuasjas nr. 3-1-1-57-07, punktid 14-17). Eeltoodud määrusele tuginedes leiab kohus, et kaebuse esitaja näited R. P. suhtes eeltoodud seisukohaga vastuolus olevatest lahenditest ei anna alust Eesti Vabariigi kohtumenetluse kohta üldisemate järelduste tegemiseks.
5. Kaebuse esitaja väitel ei ole Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt kaebuse esitaja põhiõiguste rikkumise tuvastamiseks oluline see, kas sunniviisiliselt saadud informatsiooni hilisemalt isiku vastu kriminaal- või väärteomenetluses üldse kasutati või mitte ega isegi see, kas isiku vastu üldse kriminaalmenetlus algatati. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et Euroopa Inimõiguste Kohus ei ole isiku vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileegi kindlakstegemisel pidanud oluliseks asjaolu, kas isiku käest saadud informatsiooni tema vastu kriminaalmenetluses ka reaalselt kasutati või mitte (vt Shannon v. the United Kingdom, p-d 33, 34). Samas peab kohus vajalikuks rõhutada, et Euroopa Inimõiguste Kohtu kohtuotsusest asjas Weh v. Austria tuleneb, et on olemas selgelt kahte tüüpi kohtuasju, mille puhul Euroopa Inimõiguste Kohus on tuvastanud isiku vaikimisõiguse ja enese mittesüüstamise privileegi. Esiteks kohtuasjad, mis seonduvad sunni rakendamisega informatsiooni saamiseks, mida võib käimasolevas või oodatavas kriminaalmenetluses isiku vastu kasutada seoses talle mingis õigusrikkumises juba esitatud süüdistusega (Funke, p 22 § 44; Heaney & McGuinness, §-d 55-59; J.B., §-d 66-71). Teiseks kohtuasjad, mis seonduvad väljaspool kriminaalmenetlust isikult sunni korras saadud süüstava informatsiooni kasutamisega järgnevas kriminaalsüüdistuses (Saunders, p. 2064, § 67; I.J.L jt. v. the United Kingdom, nr. 29522/95, § 82-83, 2000-IX) (p-d 42, 43). Eeltoodud lahendeid analüüsides leidis Euroopa Inimõiguste Kohus ühtlasi, et kohtu praktikast järeldub, et enese mittesüüstamise privileeg ei keela per se sunnivahendite kasutamist isikult informatsiooni saamiseks väljaspool kriminaalmenetlust (p 44). Kohus märgib, et kohtuasjas Weh v Austria tehtud eeltoodud järeldusi pidas Euroopa Inimõiguste Kohus vajalikuks tsiteerida ka kaebuse esitaja poolt viidatud kohtuasjas Shannon v. the United Kingdom (vt otsuse p 32), mistõttu kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, nagu oleksid kohtuasjas Weh v Austria esitatud kohtu järeldused kehtivad vaid antud kohtuasja raames. Seega peab isikul vaikimisõiguse ning enese mittesüüstamise privileegi kasutamiseks esinema siiski piisav alus karta informatsiooni kasutamist kriminaalmenetluses. Kaebuse esitaja poolt viidatud kohtuasjas Shannon v. the United Kingdom leidis kohus, et kohtusse pöördujat ei ähvardanud pelgalt süüdistus kuritegudes, vaid talle oli ka faktiliselt maksuhaldurite 8 poolt süüdistus esitatud. Seetõttu ei pidanud kohus isiku poolt sama juhtumiga seoses, milles isikule oli süüdistus esitatud, küsimustele vastamise kohustust enese mittesüüstamise privileegiga kooskõlas olevaks (vt otsuse p-d 38 ja 41). Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus ka Tallinna Ringkonnakohtu kohtuasjas nr 3-06-2016 avaldatud seisukohaga, mille kohaselt, „kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline.“
6. Tulles tagasi käesoleva kohtuasja faktiliste asjaolude juurde võib järeldada, et vaidlustatud korralduse eesmärgiks ei olnud PHD Tekstiil OÜ-lt informatsiooni saamine selle kasutamiseks Krista Vainola suhtes juba alustatud väärteomenetluses, sest väärteomenetlust alustati Krista Vainola suhtes äriühingu
7. a. augustikuu käibemaksudeklaratsioonis valeandmete esitamise kahtlustuses. Käesoleval juhul soovis aga maksuhaldur saada andmeid PHD Tekstiil OÜ
8. a novembrikuu käibedeklaratsioonist tuleneva tagastusnõude kontrollimiseks. Võttes arvesse seda, et vaidlustatud korraldusest nähtuva kontrolli ese piirdus vaid ühe kuuga, ei saanud läbiviidav kontroll tekitada kaebuse esitajas kahtlust äriühingu või ka tema juhatuse liikme suhtes väärteomenetluse alustamiseks muidu, kui
9. a augustis ja novembris toimunud tehingute asjaolude ning / või tehingupartnerite kattumisel. Eeltoodud maksustamisperioodidel toimunud tehingute ja tehingupartnerite kattuvust või sarnasust ei ole kaebuse esitaja käesolevas kohtuasjas väitnud. Kohus märgib ka, et tagastusnõude põhjendatuse kontroll võib äärmisel juhul lõppeda küll tagastusnõude täitmata jätmisega ning äriühingule maksuotsuse tegemisega, kuid ei mõjuta per se äriühingu juhatuse liikme õigusi ja kohustusi. Tagastusnõude põhjendatuse kontrolli alustamist tuleb pidada maksuhalduri praktikas tavapäraseks tegevuseks, mille eesmärgiks ei saa kindlasti pidada ajendi leidmist äriühingu või selle juhatuse liikme vastu väärteo- või kriminaalmenetluse alustamiseks. Seetõttu ei saa kohus kaebuse esitaja poolt korralduse täitmisest keeldumist seoses vaikimisõigusele ja enese mittesüüstamise privileegile tuginemisega pidada õiguspäraseks. Nõustuda ei saa ka kaebuse esitaja väitega selle kohta, nagu oleks Riigikohus
10. juuni 2010 määruses asjas nr. 3-4-1-3-10 p-s 18 loobunud nõudest, et informatsiooni edastamisest keeldumist tuleb objektiivselt põhjendada. Kohtule Riigikohtu viidatud seisukoht eeltoodud otsusest ei nähtu. See ei nähtu ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
11. märtsi
12. a. määrusest asjas nr. 3-4-1-15-10, mille p-s 24 pidas Riigikohus võimalikuks, et isik palub kohtul tuvastada, kas tal on konkreetses vaidluses kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Kui isikul oleks õigus maksumenetluses vaikida oma vaikimist põhjendamata, puuduks kohtul igasugune võimalus vaikimisõiguse ja kaasaaitamiskohustuse omavaheliseks piiritlemiseks ning ühe või teise õiguse tuvastamiseks. Seetõttu ei ole Riigikohus ilmselgelt soovinud anda isikutele võimalust kasutada vaikimisõigust oma sisemise äranägemise järgi ehk kontrollimatult. Käesolevas haldusasjas kaebuse esitaja oma vaikimisõiguse kasutamiseks piisavaid argumente esitanud ei ole. Kohus peab vajalikuks kaebuse esitajale meenutada ka Euroopa Inimõiguste Kohtu otsust asjas John Murray vs the United Kingdom, milles kohus leidis, et isiku vaikimine võib olukorras, kus isiku vastu kogutud tõendid eeldavad selgituse andmist, viia järeldusele, et isikul ei olegi midagi selgitada ning isik on süüdi (otsuse p 51). Tagastusnõude põhjendatuse kontrollimise menetluses ei saa maksuhaldur reeglina eeldada isiku soovimatust kaasaaitamiskohustust mitte täita, kuna sellest sõltub otseselt äriühingule enammakstud käibemaksusumma tagastamine. Maksukohustuslase enda poolt esitatud käibedeklaratsioonist ajendatud kontrolli käigus kaasaaitamiskohustuse mittetäitmist tuleb seega pidada vägagi erandlikuks, mistõttu võib vaikimine tekitada tõsiseid kahtlusi esitatud käibedeklaratsiooni tõelevastavuses. Seetõttu tuleb kaebuse esitajal tõsiselt kaaluda vaikimisõiguse tagajärgi ka teisest aspektist. 9 24.

§ 67

lg 1 esimese lause kohaselt võib maksuhaldur

§-des 60-62 sätestatud kohustuste täitmise tähtaja määramisel teha hoiatuse (§ 136), et kohustuse tähtajaks täitmata jätmise korral võidakse rakendada sunniraha.

§ 67

lg 2 sätestab, et kui isik ei täida talle haldusaktiga pandud kohustust hoiatuses märgitud tähtpäevaks, peab ta tasuma hoiatuses märgitud sunniraha. Maksuhaldur esitab kohustatud isikule sunniraha tasumise nõude korraldusega, määrab selles tasumise tähtaja ning teeb hoiatuse, et sunniraha tähtajaks tasumata jätmise korral nõue sundtäidetakse vastavalt

§-dele 128-132. Kohus, hinnates PMTK 11.01.2011 korralduses nr. 12.2-3/96-1

§ 64

lg 1 p-s 6 märgitud õiguse kasutamise põhjendatust, on seisukohal, et kuna kaebuse esitajal puudus

§ 64

lg 1 p 6 alusel õigus teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keelduda, on ka PMTK 14.02.2011 korraldus sunniraha rakendamise kohta õiguspärane. Seetõttu puudub kohtul ka alus keelata maksuhalduril preventiivselt 11.01.2011 korralduse täitmiseks sunnivahendi rakendamine. III Kaebuse rahuldamata jätmine 25. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse tervikuna rahuldamata. Vastavalt HKMS § 92 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebuse esitaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 10