← Eesti

3-11-320/29

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 05.07.2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-320 Haldusasi K.K. kaebus Saku Vallavalitsuse tegevusele Asja läbivaatamise viis Kohtuistung,

  1. juunil 2011.a. Tallinnas Menetlusosalised Kaebuse esitaja: K.K. Vastustaja: Saku Vallavalitsus RESOLUTSIOON
  2. Jätta kaebus rahuldamata (HKMS § 26 lg 1 p 6).
  3. Jätta menetluskulud poolte kanda.
  4. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD
  5. K.K. esitas Tallinna Halduskohtusse 08.02.2011 kaebuse Saku Vallavalitsuse tegevusele (tl 1). Kaebaja taotles Saku Vallavalitsuse kohustamist teha haldustoiming, karistada ametnikke seaduste rikkumise eest ja nõudis varalise kahju hüvitamist. Kaebaja taotles ka enda riigilõivust vabastamist.
  6. Kohus jättis 11.03.2011 määrusega kaebuse käiguta, juhtis kaebaja tähelepanu kaebuse puudustele ja andis tähtaja nende kõrvaldamiseks. (tl 8-11).
  7. Kaebaja edastas kohtule 11.03.2011 (tl 14) ja 15.03.2011 (tl 15) lisataotluse ja kaebuse puuduste kõrvaldamise. Kaebaja loobus kahjunõudest.
  8. Kohus tagastas oma 05.04.2011 kohtumäärusega kaebuse ametnike karistamise nõude osas ja võttis tuvastamisnõude ja kohustamisnõude osas kaebuse menetlusse, tunnistades vastustajaks Saku Vallavalitsuse (tl 16-18).
  9. Vastustaja esitas 26.04.2011 oma seisukoha kaebusele (tl 26-28). 1
  10. Kohtuistung toimus 16.06.2011 mõlema menetluspoole osavõtul Tallinna Halduskohtu Tallinna kohtumajas (protokoll tl 70-72). KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  11. Kaebaja kaebab Saku Vallavalitsuse Maaosakonna toimingu peale mitte kanda mõõdistusprojekti ja ehitise teatise alusel ehitusregistrisse vana maja asukohaga Põhjala 1, Roobuka küla.
  12. Kaebaja taotleb kohustada vastustajat kandma ehitusregistrisse õigete andmetega ehitis tema enda koostatud värske mõõdistusprojekti alusel.
  13. Kaebaja märgib, et maja hakati ehitama 1967 aastal. See, et maja on praegu suurem kui varem, on areng ja Saku vald teeb kõik, et arengut takistada. Kohtuistungil avaldas kaebaja seisukohta, et kuna tegemist on olemasoleva ehitisega, siis peaks saama selle Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12.2002 määruse nr 72 „Ehitise teatise vorminõuded ja esitamise kord“ § 1 lg 2 alusel seadustada samas määruses nimetatud ehitise teatise esitamise alusel.
  14. Kaebaja märgib, et Saku Vallavalitsus on tahtlikult ära kaotanud veneaegse ehitusprojekti ja nõudsid temalt ehitusprojekti, mida tal ei olnud võimalik saada.
  15. Kaebaja märgib, et käesolev probleem on vastuolus põhiseaduse teise peatükiga. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  16. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu. Vastustaja on seisukohal, et antud juhul on tegemist omavoliliselt laiendatud ehitise kandmisega ehitisregistrisse ja majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12.2002 määruse nr. 73 § 2 lõike 1 punkti 2 kohaselt saab seda teha ehitise seadustamisega ehitusloa väljastamise teel. Seega tuleb kaebajal alustada ehitise seadustamisega läbi ehitusloa väljastamise menetluse. Vastustaja märgib, et aiamaja ebaseaduslik laiendamine elamuks algas ajavahemikul 1990 kuni
  17. Ebaseadusliku laiendamistegevuse käigus on muutunud ehitise aiamaja otstarve elamuks. Elamu olemasoleval kujul ei olnud veel valmis 24.07.
  18. Seega ei saa vaidlusalust elamut lugeda valmisehitatuks enne ehitus- ja planeerimise seaduse jõustumist 22.07.
  19. Kuna kaebaja kinnistul asuvat elamut ei saa lugeda valmisehitatuks olemasoleval kujul enne planeerimis- ja ehituseaduse jõustumist 22.07.1995, siis ei ole nimetatud ehitise puhul rakendatavad EhS § 72 lõigetes 2, 3 ja 5 sätestatu, mille kohaselt enne planeerimis- ja ehituseaduse jõustumist asjaõigusseaduse rakendamise seaduse tähenduses õiguslikul alusel ehitatud ehitist võib kasutada vastavalt ehitisele ettenähtud kasutamise otstarbele, ehitise omanik võib taotleda kasutusluba, sealhulgas ehitise kasutamise otstarbe muutmist, esitades kohalikule omavalitsusele kasutusloa taotluse ja ehitise mõõdistusprojekti ning tasudes riigilõivu. Seega ei ole ka vastustajal võimalik anda ebaseaduslikult laiendatud ehitisele kasutusluba kasutusloa taotluse ja mõõdistusprojekti alusel ning kanda eelnimetatud ehitist ehitisregistrisse.
  20. Vastustaja märgib, et riiklikule ehitisregistrile andmete esitamise kord on vastu võetud majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12.2002 määrusega nr 73 (edaspidi määrus 73). Määruse 73 § 1 punkti 1 kohaselt on riiklikule ehitisregistrile üheks andmete esitajaks kohalik omavalitsus. Määrus 73 seob kohaliku omavalitsuse poolt andmete esitamise riiklikule ehitisregistrile kirjaliku nõusoleku andmise, ehitusloa väljastamise või kasutusloa väljastamise otsustamisega või nende otsustuste saamisega. Vastustaja märgib, et määruse 73 § 3 kohaselt keeldutakse andmete registrisse vastuvõtmisest, kui esitatud teatis ei ole nõuetekohane. Vabariigi Valitsuse 17.12.2002 määrusega nr 405 kehtestatud „Riikliku 2 ehitisregistri” asutamine ja pidamise põhimääruse § 23 lõike 1 kohaselt võib andmete registrisse vastuvõtmisest keelduda, kui esitatud alusdokument ei ole nõuetekohane.
  21. Vastustaja ei nõustu kaebaja väitega, et Saku Vallavalitsus on tahtlikult ära kaotanud veneaegse ehitusprojekti ja nõuab temalt olematut asja. Vastustaja selgitab, et 1967 aastal, kui kinnitati aianduskooperatiiv „Põhjala” hoonestamise projekt, tegelesid ehitusprojektide kinnitamisega ja ehituslubade väljastamisega rajoonide rahvasaadikute nõukogude täitevkomiteede ehitus- või arhitektuuriosakonnad. Vastustaja märgib, et ilmselt võib olla üks eksemplar ehitusprojektist endise aianduskooperatiiv „Põhjala” liikmete käes ja teine eksemplar võib olla arhiiviasutuses, kuhu paigutati kunagise Harju Rajooni RSN TK arhiivisäilikud. Tol ajal kohaliku rahvasaadikute nõukogude täitevkomiteed ehitusprojekte ei kinnitanud ja ehituslube ei väljastanud. Vastustaja ei saanud ära kaotada a/k Põhjala ehitusprojekti, sest ei ole vastustajal kunagi olnudki.
  22. Vastustajale jääb arusaamatuks kaebaja 11.03.2011 taotluses olev väide terava vastuolu kohta põhiseaduse (PS) teise peatükiga. Kuna kaebaja ei ole kaebuse lisaks olevas taotluses märkinud, mis läheb põhiseaduse millise paragrahviga vastuollu, siis ei ole ka võimalik sellele väitele konkreetselt vastata. Põhiseaduse teine peatükk käsitleb põhiõigusi, vabadusi ja kohustusi. PS § 12 esimene lause sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Seega saab vastustaja tegutseda vaid vastavalt seadustele ja vastavalt seadustele peab tegutsema ka kaebaja.
  23. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamata ja palub jätta kohtukulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHT
  24. Kohus leiab, et käesoleva asja lahendamisel on vajalik võtta kõigepealt seisukoht vaidlusaluse hoone staatuse suhtes seisuga 22.07.1995 ning seejärel analüüsida kaebaja esitatud nõuete põhjendatust sellest tulenevalt.
  25. Kohus leiab, tuginedes asjas kogutud materjalidele, et tõendatud on vastustaja seisukoht, et vaidlusaluse aiamaja ebaseaduslik laiendamine elamuks algas ajavahemikul 1992 kuni
  26. Nimelt nähtub 24.09.1990 vastuvõtukomisjoni poolt koostatud kummitoodete tehase „Põhjala“ aianduskooperatiivi „Põhjala“ aiandusobjektide nr. 1-25 ekspluatatsiooni võtmise akti punktis 4 sisalduvast loetelust, et vastu on võetud ka aianduskooperatiiv „Põhjala“ krundil nr 1 asuv objekt kasuliku pinnaga 43,3 m
  27. (tl 30-31) Vastuvõtukomisjon võttis nimetatud hoone ekspluatatsiooni. Nähtuvalt aianduskooperatiiv „Põhjala“ ja S. G. vahel 18.07.1992 sõlmitud aktist aianduskooperatiivi erastamisel vara üleandmise ja vastuvõtmise kohta anti S. G. üle muuhulgas aiamaja „Kajakas-25“ koos garaažiga kasuliku pinnaga 43,3 m2 (tl 32). Maa-ameti Harju Maakatastris 09.04.1997 registreeritud maaüksuse katastriüksuse xxxxxxxxxxxxxx plaanil on hoonete aluse maana märgitud 83 m2 (tl 32 pöördel - 33). Sellest nähtuvalt on Põhjala 1 krundil asuvat hoonet vahepealsel perioodil laiendatud, milleks Saku Vallavalitsus ei ole andnud ei ehitusluba ega kirjalikku nõusolekut ehitise laiendamiseks.
  28. Sisulist vaidlust ei ole poolte vahel asjaolu suhtes, et kaebaja on alates 19.11.2010 kinnistu Põhjala 1 (registriosa nr. xxxxxxx katastritunnis xxxxxxxxxxx) omanik. Kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt omandas kaebaja selle kinnistu kohtutäituri oksjonilt ja ta oli teadlik, et seal asuv ehitis ei ole ehitisregistris. Kaebaja omandas kinnistu kinnisvaraäris tegutseva isikuna kavatsusega see lõpuni ehitada ja seejärel müüa (tl 63).
  29. Nähtuvalt vastustaja poolt tõendina esitatud fotost Põhjala 1 kinnistul 24.07.2007 (tl 29 ülemine foto), ei olnud maja ka sel ajal valmis ehitatud. 25.01.2011 vastustaja poolt Põhjala 1 tehtud fotost (tl 29 alumine foto) nähtub, et ka sel ajal ei olnud maja päris lõplikult valmis. Kohutistungi käigus ei vaidlustanud kaebaja neid asjaolusid ega fotosid tõendina. 3
  30. Kohus leiab, et eeltooduga on tõendatud, et vaidlusalune ehitus ei saanud oma praegusel kujul valmis olla enne planeerimis- ja ehitusseaduse jõustumist 22.07.
  31. Kuna nimetatud 1990 aastal vastuvõetud 43,3 m2 aiamaja laiendamiseks ei ole väljastatud ei ehitusluba ega kirjalikku nõusolekut ehitise laiendamiseks, siis on tegemist ebaseadusliku ehitisega.
  32. Nähtuvalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12.2002 määrusega nr. 72 vastu võetud „ Ehitise teatise vorminõuded ja esitamise korrast“ on määruse vastuvõtmise aluseks Ehitusseaduse § 16 lg
  33. Nimetatud paragrahv reguleerib erandlikku ja kohaliku omavalitsuse kirjalikul nõusolekul põhinevat väikeehitiste, mille ehitusalune pindala on 20-60 m2, tehnosüsteemide, avatäidete ning piirdeaedade ehitamist. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kõne all oleva määruse nr. 72 § 1 lg 2 ei ole käesoleval juhul kohaldatav ka seetõttu, et ehitisregistris vaidlusaluse ehitise kohta andmeid ei ole ja seetõttu ei ole neid andmeid võimalik täpsustada.
  34. Tulenevalt asjaolust, et vaidlusaluse objekti puhul ei ole tegemist Ehitusseaduse § 16 nimetatud korras (kirjaliku nõusoleku korras) ehitamisega ega nii püstitatud ehitisega, nõustub kohus vastustajaga, et käesoleval juhul ei kuulu ehitisteatisega seotud regulatsioon kohaldamisele. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et käesoleval juhul ei ole rakendatavad ehituseaduse § 72 lõigetes 2, 3 ja 5 sätestatud normid, kuna tegemist ei ole enne 22.07.1995 valmis ehitatud ehitisega.
  35. Kohus leiab, et samuti ei ole vaidlusaluse ehitise seadustamine võimalik ainult kasutusloa taotlemise teel. Vastavalt ehitusseaduse § 32 lg 11 antakse kasutusloaga nõusolek, et valminud ehitis või selle osa vastab ehitusloa või kirjaliku nõusoleku taotlemisel esitatud ehitusprojektile. Käesoleval juhul ei ole kaebaja esitanud vastustajale kasutusloa taotlemiseks vajalikku ehitusprojekti.
  36. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja saab seadustada oma kinnistul asuva ehitise läbi ehitusloa väljastamise menetluse, mis on sätestatud ehitusseaduse §-des 22 ja
  37. Ehitusseaduse § 12 näeb ette, et ehitamine peab toimuma vastavalt ehitusprojektile. Põhilised nõuded ehitusprojektile on sätestatud ehitusseaduse § 18 ja selle lg 5 alusel vastu võetud majandus-ja kommunikatsiooniministri poolt kehtestatud nõuetes ehitusprojektile. Vastavalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri 27.12.2002 määrusega nr. 73 kinnitatud Riiklikule ehitusregistrile andmete esitamise teatise vorminõuded ja esitamise kord § 2 lg 1 p 2 esitab kohalik omavalitsus andmed ehitise kohta viie päeva jooksul pärast ehitusloa väljaandmise otsustamise päevast.
  38. Kohus märgib siinkohal ära, et kaebaja omandas kinnisvaraäris tegutseva isikuna teadvalt kinnistu, millel asus ehitisregistrisse kandmata ehitis. Sellega võttis ta endale nimetatud ehitise seadustamisega seotud kohustused ja riskid. Kaebaja soovis ja soovib nähtuvalt kohtuistungil avaldatust jätkuvalt ehitise seadustamist, et kinnistu müüa. Põhimõtteliselt on kaebajal võimalik kinnistu müüa ka ilma ehitist seadustamata, kuid sellisel juhul mõjutab seadustamata ehitise asumine kinnistul tõenäoliselt müügitehingu hinda, sest võimalik ostja peab hakkama tegelema ehitise seadustamisega ja kandma vastavad kulud ja riskid. Kohus leiab, et käesoleval juhul on kaebaja enda valik, kuidas ehitise seadustamise küsimus oma äritegevuse käigus lahendada. Kohalik omavalitsus vastustajana saab selle küsimuse lahendamisel lähtuda ainult kehtivast õiguskorrast. Kaebaja võimalike äririskide arvestamine ehitise seadustamise menetluses ei ole vastustaja kohustus. Kohus on seisukohal, et vastustaja on kaebajale tema omandis oleva ehitise seadustamise korda selgitanud piisavalt nii enne kohtuistungit kui ka kohtuistungil ning näidanud üles vajalikku koostöötahet probleemi lahendamiseks järgides muuhulgas hea halduse tava.
  39. Tulenevalt eelpooltoodust leiab kohus, et vastustaja keeldumine kaebaja esitatud dokumentatsiooni alusel ehitisregistrisse kande tegemiseks avalduse esitamisest oli 4 õiguspärane, kohtul puudub alus vastustaja kohustamiseks vaidlusaluse ehitise kohta kaebaja esitatud andmete alusel ehitisregistrisse kande tegemiseks andmete esitamiseks ja kaebus tuleb täies ulatuses rahuldamata jätta.
  40. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja on palunud jätta menetluskulud kaebaja kanda ja ise täiendavaid taotlusi kohtukulude katmiseks ei ole esitanud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda. Daimar Liiv Kohtunik 5

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.