← Eesti

3-10-3012/24

Obsah (4)§ 26§ 92§ 31§ 93

3-10-3012 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 15. aprill 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-3012 Haldusasi Asja läb

§ 26lg 1 p 6).

Jätta poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda (

§ 92lg 1, § 93 lg 1).

Otsuse peale võib 30 päeva jooksul, arvates selle avalikult teatavaks tegemisest 15.04.2011, esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). 1 ASJAOLUD

  1. 22.09.2010 saabus Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni referendile Ülo Vendlandilt ekiri, mille manuses olid lisatud digitaalselt allkirjastatud metsateatis Jõgeva maakonna, Jõgeva valla Metsa kinnistul nr 1635235 kavandatud raiete ja ulukikahjustuste kohta ning Osaühingu Benexon juhatuse liikme Indrek Seppa allkirjastatud volikiri, millega volitati Ü. Vendlandi esindama OÜ-t Benexon kõikides Eesti Vabariigi riigiasutustes, esitama ja vastu võtma neis dokumente. Samas e-kirjas palus Ü. Vendland koos menetletud metsateatisega talle saata koopia ka samal kinnistul juba kehtivast metsateatisest nr 1024000701 /tl 39 pöördel, 128/.
  2. Metsateatis edastati samal päeval menetlemiseks Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni piirkondlikule metsanduse spetsialistile A.T.ale, kes hindas metsateatise vastavust nõuetele ja sisestas metsateatise riiklikku metsaregistrisse, järgides menetlemise tähtaegu. Teatises olid kõik kavandatavad tegevused märkega „luban”. 27.09.2010 saatis A.T. Ü. Vendlandile ekirja, millega tagastas menetletud metsateatise ning lisas enda koostatud ja allkirjastatud õiendi /tl 39-40, 102-103/.
  3. Keskkonnaameti peadirektori
  4. oktoobri
  5. a käskkirjaga nr 2-24/185 (edaspidi Käskkiri) määrati Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni piirkondliku metsanduse spetsialist A.T.ale teenistuskohustuste süülise mittenõuetekohase täitmise eest avaliku teenistuse seaduse (edaspidi ATS) § 84 punkti 1, § 85 lõike 1 punkti 1, § 86 ja § 88, töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse (edaspidi TDVS) § 6 lõike 1 ning keskkonnaministri 19.01.2009 määruse nr 5 „Keskkonnaameti põhimäärus“ § 6 lõike 2 punktide 8 ja 18 alusel distsiplinaarkaristuseks noomitus. Käskkirjas märgitu kohaselt A.T. ei ole järginud töökohuste täitmisel kehtivaid õigusakte ega regiooni töökorralduslikke kokkuleppeid, samuti on ta ignoreerinud regiooni juhataja korduvaid märkusi ja metsanduse peaspetsialisti juhendeid /tl 4-6, 37-38/.
  6. 22.11.2010 esitas A.T. Tartu Halduskohtule kaebuse Käskkirja tühistamiseks /tl 2-3/. Tartu Halduskohus edastas kaebuse kohtualluvuse korras 29.11.2010 määrusega Tallinna Halduskohtule /tl 18-19/, kes võttis kaebuse menetlusse 06.01.2011 määrusega /tl 23/. Vastustajaks tunnistatud Keskkonnaamet esitas kohtule 02.02.2011 kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 31-36/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja A.T. märgib, et Keskkonnaameti moodustamisega pidi teda seaduse alusel Keskkonnaministeeriumist üle toodama Keskkonnaametisse sama palga ja samade ametikohustustega. Võis eeldada ja nii on ka väidetud, et sisuliselt midagi ei muutu, kuid ei. Kuigi kuupalk jäi endiseks, vähendati palgaastet kahe astme võrra ja kaebajat oleks just kui ületoomisega karistatud. Samuti muudeti ametijuhendit ebasoodsalt alluvussuhetes ja välitööriietuse mitteväljastamises. Ametialased kohustused pidevalt suurenevad. Kaebaja täidab Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni piirkondliku metsanduse spetsialisti ametikohustusi Keskkonnaameti peadirektori 04.08.2009 käskkirjaga nr 1-4/203 kinnitatud lisa 8 „Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni piirkondliku metsanduse spetsialisti ametijuhend" (edaspidi Ametijuhend; tl 7-8) alusel, mille p 1.3 sätestab, et spetsialist juhindub oma tegevuses riigi ja Keskkonnaministeeriumi õigusaktidest, ameti ja regiooni põhimäärusest ning käesolevast ametijuhendist. Ametkoha põhieesmärk määratakse Ametijuhendi p-s 2: metsanduse valdkonna tegevuste elluviimine, täitmise jälgimine ning 2 metsandusalaste küsimuste lahendamine Jõgeva-Tartu regioonis. Riigiametnik esindab oma valitsusasutuse kaudu Eesti riiki, milleks koostab ja annab välja oma pädevuse piires haldusdokumente ja suhtleb eesmärgipäraselt elanikkonnaga. Keskkonnaameti asjaajamiskorra kehtestamisel lähtuti Eesti Vabariigis kehtivatest õigusaktidest ja standarditest, muuhulgas Vabariigi Valitsuse
  7. veebruari 2001 määrusest nr 80 „Asjaajamiskorra ühtsed alused“ (edaspidi Alused), mille § 2 lg 2 sätestab, et kui õigusaktid dokumentide koostamist ei nõua, võib asja lahendada telefoni, elektronposti või läbirääkimiste teel. Enne haldusakti andmist peab haldusorgan andma menetlusosalisele võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja vastuväited. Eeltoodut arvestades kaebaja märgib, et talle ei antud võimalust tunnistajate avaldistele vastuväidete esitamiseks, haldusakt sisaldab ebatõepäraseid andmeid ja on tegevustes moonutatud (ebaõige) ja dokumendid osaliselt registreerimata, Käskkirja motiveerimisel kasutati kehtetuid pabereid, millel puudub avalik-õigusliku suhte olemasolu, Käskkirja koostamisel on rikutud Vabariigi Valitsuse seaduse (edaspidi VVS) § 74 lg-d 1-3 nõudeid ning kaebaja ei saa aru karistamise alusest ja motiivist, kuna puudub selgitus, milles seisneb teenistuskohustuste süüline mittenõuetekohane täitmine. Vastustaja Keskkonnaamet leiab, et kaebus on alusetu, paludes jätta see rahuldamata. Keskkonnaamet määras kaebajale distsiplinaarkaristusena noomituse, kuna A.T. saatis 27.09.2010 Ü. Vendlandile e-kirja, millega tagastas menetletud metsateatise, ning hoolimata Jõgeva-Tartu regiooni metsanduse juhtivspetsialisti (27.09.2010 metsanduse peaspetsialisti) Tanel Nikluse (Niklus) juhistest lisas A.T. metsateatisele enda koostatud õiendi /tl 40/. Nimetatud õiend ei ole kooskõlas ühegi õigusaktiga ning selles väljendatud seisukohad ei lange kokku Keskkonnaameti seisukohtadega. Muuhulgas jättis õiend lugejale Keskkonnaametist ebapädeva asutuse mulje. Eeltoodud õiend sisaldas muuhulgas lauseid: „Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TSÜS) alustest tulenevalt kinnitab esitaja õigusjärglust, mis ei ole tema poolt dokumentaalselt kohustuslikult tõestatud.“ ning „Asjaolude üle otsustab endine omanik notariaadis, kelle isikuandmeid keskkonnaamet kolmandatele isikutele seaduse alusel metsateatisega ei väljasta.” A.T.a 27.09.2010 e-kirja tuleb vaadelda kui selgituskirja kodanikule, mille oleks pidanud allkirjastama regiooni juhataja ning mis oleks tulnud vormistada järgides Keskkonnaameti peadirektori 09.07.2009 käskkirjaga nr 1-4/161 kinnitatud „Keskkonnaameti asjaajamiskorra” (edaspidi Asjaajamiskord; tl 60-95) p 3.1 nõudeid – Ametikirja vormistamine ja p 4.8 – Väljasaadetavate dokumentide registreerimine ametikirja näitel või e-kirja saatmisel p 3.1.3 – E-kirja vormistamine. Mõlemal juhul oleks tulnud järgida ka p 4.9 – Dokumentide kooskõlastamine. Dokumendi kooskõlastamine/viseerimine/ aktsepteerimine tähendab dokumendi läbivaatamist ja selle sisule hinnangu andmist ja selle sisuga nõustumist. Dokumendi kooskõlastaja võtab endale vastutuse dokumendi sisulise või juriidilise õigsuse eest ja annab nõusoleku dokumendi allkirjastamiseks. Ametisisene kooskõlastamine toimub ametiredeli järgi altpoolt ülespoole. Dokument peab olema kooskõlastatud (viseeritud/aktsepteeritud) kõigi asjaomaste ametnike ja valdkonna spetsialistidega, struktuuriüksuste juhtidega, keda küsimus puudutab. Antud juhul oleks pidanud välja saadetava dokumendi kooskõlastama piirkondlik metsanduse spetsialist A.T., seejärel peaspetsialist T. Niklus ning viimasena regiooni juhataja Rainis Uiga. Menetlusprotsessi nimetatud isikute kaasamine oleks välistanud õiendi sellisel kujul välja saatmise. Edastades kodanikule selgituskirja e-kirjana oleks tulnud see registreerida Keskkonnaameti dokumendihaldusprogrammis Postipoiss Jõgeva-Tartu regiooni kaustas 13-7 „Metsateatiste alane kirjavahetus”. 3 Keskkonnaamet leidis karistuse määramisel, et A.T. ei ole järginud töökohustuste täitmisel kehtivaid õigusakte (metsaseadust, keskkonnaministri 21.12.2006 määrust nr 83 „Metsateatise vorm ja esitamise kord”, Asjaajamiskorda, Ametijuhendit) ega regiooni töökorralduslikke kokkuleppeid, samuti on ta ignoreerinud regiooni juhataja korduvaid märkusi ja metsanduse peaspetsialisti juhendeid, st on enda töökohustusi täitnud mittenõuetekohaselt. Lisaks tuleb rõhutada, et kõige olulisem on kodanikule edastatud õiendi sisu, mis ei ole kooskõlas õigusaktide ja Keskkonnaameti seisukohtadega. Määratud karistus ei ole vastuolus A.T.a varasema käitumisega, kuna tegemist oli korduva mittenõuetekohase töökohustuste täitmisega. A.T. on ka varem saatnud välja oma digitaalallkirjaga e-kirju, rikkudes Asjaajamiskorda ja Ametijuhendit. Nimetatud e-kirjadega kaasnenud ebameeldivusi on tulnud lahendada regiooni juhatajal /tl 111-115/. Samuti on Keskkonnaametil tulnud lahendada A.T.a tegevusega seonduvalt vaiet. A.T.ale on regiooni juhataja R. Uiga teinud varasemalt suulisi märkusi ja palunud töökohustuste rikkumiste kohta seletuskirju. Nii R. Uiga kui ka T. Niklus on talle korduvalt selgitatud tema töökohustusi ning andnud juhiseid töökohustuste nõuetekohaseks täitmiseks. Kaebaja on kaebuses esitanud ebatõese fakti, väites, et Käskkiri tehti talle teatavaks 22.11.
  8. Käskkiri tehti kaebajale teatavaks allkirja vastu 22.10.2010, mida tõendab kaebaja allkiri ja tema poolt märgitud kuupäev Käskkirja Keskkonnaameti eksemplaril /tl 38/. Kaebaja viited tema palgaastme ning ametijuhendi muutmisele Keskkonnaameti moodustamisel ei ole käesoleva kaebuse esemeks ning Keskkonnaamet ei pea vajalikuks neid käsitleda ja palub kohtul jätta need tähelepanuta. Ametijuhend on Kaebajale allkirja vastu teatavaks tehtud 05.08.
  9. Seoses kaebaja väitega, et asja võib lahendada telefoni, elektronposti või läbirääkimiste teel, kui õigusaktid ei nõua dokumentide koostamist, peab Keskkonnaamet vajalikuks märkida, et kõigil Keskkonnaameti teenistujatel ja töötajatel, sh kaebajal, on kohustus Keskkonnaameti dokumentide vormistamisel juhinduda sisemistest õigusaktidest, milleks on muuhulgas Asjaajamiskord ja Ametijuhend. Vastavalt Keskkonnaameti põhimääruse § 6 lg 2 p-dele 7 ja 9 kinnitab Keskkonnaameti peadirektor ameti sisekorraeeskirja, asjaajamiskorra ja raamatupidamise siseeeskirja ning muud sisemist töökorraldust reguleerivad juhendid ning korrad ning kinnitab struktuuriüksuste põhimäärused. Keskkonnaameti peadirektori 03.07.2009 käskkirjaga nr 1-4/148 kinnitatud Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni põhimääruse p 1.3 sätestab, et regioon juhindub oma tegevuses seadustest, Vabariigi Valitsuse ning ministeeriumite õigusaktidest, ameti sisekorraeeskirjast ja asjaajamiskorrast, ameti ja regiooni põhimäärustest ja muudest õigusaktidest. A.T.a ametijuhendi p 1.3 sätestab samuti, et piirkondlik metsanduse spetsialist juhindub oma tegevuses riigi ja Keskkonnaministeeriumi õigusaktidest, ameti ja regiooni põhimäärusest ning ametijuhendist. Kaebaja peab oma tööülesandeid täites juhinduma lisaks Alustele ka Keskkonnaameti põhimäärusest, Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni põhimäärusest /tl 47-48/ ja Asjaajamiskorrast. Viimane nõudiski kaebaja koostatud ja 27.09.2010 saadetud e-kirja registreerimist dokumendihaldusprogrammis Postipoiss Jõgeva-Tartu regiooni kaustas 13-7 „Metsateatiste alane kirjavahetus” ja metsanduse peaspetsialisti kui ka regiooni juhataja kaasamist menetlusprotsessi. Keskkonnaamet võttis kaebajalt enne kergeima distsiplinaarkaristuse määramist kooskõlas TDVS § 7 kirjaliku seletuse 07.10.2010 /tl 41, 134/. Kaebajale anti seega võimalus esitada seoses 27.09.2010 õiendi väljastamisega tema põhjendused, selgitused ning vastuväited. Lisaks võeti kirjalik seletus Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni piirkondlikult metsanduse spetsialistilt Rando Omlerilt, kes kirjeldas oma seletuses, kuidas toimub Keskkonnaametis (sh Jõgeva-Tartu regioonis) tavapäraselt metsateatiste menetlemine ja nendega seotud kirjade vormistamine /tl 42/, samuti sama regiooni metsanduse juhtivspetsialistilt (27.09.2010 metsanduse peaspetsialist) T. Nikluselt, kes kirjeldas metsateatiste menetlust ning A.T.ale 4 antud juhiseid enne viimase poolt 27.09.2010 õiendi väljastamist. T. Niklus kinnitas, et soovitas väljastada soovitud metsateatise koopia, kattes kinni isikuandmed või teavitada Ü. Vendlandi võimalusest saada andmeid Keskkonnateabe Keskuse kodulehelt avalikust metsaregistri veebikeskkonnast. A.T. lubas Ü. Vendlandiga suhelda ja pakkuda talle neid erinevaid võimalusi. Samas tutvustas T. Niklus A.T.ale Keskkonnaministeeriumi 18.03.2010 seletuskirja nr 13-12/1159-2, mis on registreeritud Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis Postipoiss 18.03.2010 nr 13-3/10/11312 all, milles on selgitatud võimalust väljastada uuele metsaomanikule kehtiva metsateatise koopia /tl 43-44/. Tutvudes eelpool toodud seletustega ja hinnates neid kogumis, leidis kinnitust asjaolu, et Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni piirkondlikele metsanduse spetsialistidele, s.h kaebajale, on antud piisavalt tööks vajalikke juhiseid ning selgitatud metsateatiste menetlemise korda ja nõudeid Keskkonnaametis, kuid kaebaja ei lähtunud temale antud juhistest ning rikkus 27.09.2010 õiendi väljastamisel teadlikult Keskkonnaameti sisemisi õigusakte ja kordasid. Kaebajal oli distsiplinaarmenetluse käigus võimalik R. Omleri ja T. Nikluse seletustega tutvuda. Kaebusele lisatud teabenõudes märgib A.T. ise, et luges peadirektorile allkirjastamiseks esitatud käskkirja projekti ning tsiteerib distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja teksti /tl 9-13/. Käskkirja projektis oli viidatud R. Omleri ja T. Nikluse seletustele ja kirjeldatud seletuste osa, mida karistuse määramisel arvesse võeti. Seega on tõendatud, et kaebajale oli kõik asjasse puutuv info kättesaadav ja tal oli igakülgne võimalus olla ärakuulatud ja esitada vastuväiteid. Viitega haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 112 lg 2 ja § 58 sätetele märgib vastustaja, et TDVS-st kui eriseadusest tulenevalt ei olnud Keskkonnaametil kohustust kaebajalt peale Käskkirja projektiga tutvumist täiendavat seletust küsida, menetlusnormi rikkumine toob kaasa tühistamise, kui on tõendatud, et rikkumise puudumisel oleks menetluse tulemus olnud teistsugune. Keskkonnaamet on seisukohal, et isegi, kui kohus leiab, et ärakuulamisõigus ei olnud kaebajale tagatud piisavas ulatuses, ei ole antud juhul tegemist sellise rikkumisega, mis oleks mõjutanud haldusakti sisu ja tooks kaasa selle tühistamise. Pärast Käskkirja kättesaamist palus kaebaja kokkusaamist Keskkonnaameti personaliosakonna juhatajaga, et anda juhtunu kohta omapoolseid selgitusi. 29.10.2010 kohtuski A.T. Keskkonnaameti peakontoris personaliosakonna juhatajaga ja õigusosakonna juhatajaga, kes kuulasid A.T.a ära ning selgitasid talle veelkord, milles seisnes tema töökohustuste mittenõuetekohane täitmine. 12.11.2010 esitas A.T. teabenõude Keskkonnaameti peadirektorile (registreeritud Keskkonnaameti dokumendihaldussüsteemis Postipoiss 15.11.2010 nr 1-16/212 all), milles andis distsiplinaarkaristuse määramisega seoses taaskord omapoolseid selgitusi ning märkis, et ei saa ikkagi aru karistamise alusest ja motiividest ning soovis käskkirja tühistamist. Keskkonnaameti peadirektor vastas sellele 13.12.2010 kirjaga nr 1-8/212 /tl 51/, milles teatas, et on analüüsinud A.T.a kirjas toodud täiendavaid selgitusi ja üle vaadanud distsiplinaarkaristuse kaalutlused ning on jätkuvalt seisukohal, et distsiplinaarkaristuse määramisel ei ole rikutud menetlustoiminguid ja karistamise alused on selged ning ei nõustu Käskkirja tühistamisega. Keskkonnaamet kinnitab, et on andnud Kaebajale võimaluse seletuste, põhjenduste ja vastuväidete esitamiseks ning on selgitanud enne kergeima distsiplinaarkaristuse määramist välja kõik asjasse puutuva. Ka kohtule esitatud kaebuses ei ole kaebaja viidanud informatsioonile, asjaolule või faktile, mis oleks karistuse määramisel kaasa toonud teistsuguse otsuse. Kuna kaebuses ei ole välja toodud, millised andmed vaidlusaluses haldusaktis on moonutatud või ebaõiged ning millised käesolevasse vaidlusesse puutuvad dokumendid on osaliselt registreerimata või kehtetud, jäävad kaebaja vastavad väited arusaamatuks. Kaebuse esitaja ei 5 ole samuti põhjendanud ega tõendanud oma kaebuses, milles seisneb tema arvates VVS § 74 lg 1-3 rikkumine. Keskkonnaamet leiab, et Käskkirjaga ei ole rikutud VVS § 74 lg 1-
  10. Käskkiri on õiguspärane, välja antud pädeva isiku poolt, haldusakti andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas ning vastab vorminõuetele (HMS § 54). Kooskõlas Keskkonnaameti põhimääruse § 6 lg 2 p 8 määrab ameti peadirektor distsiplinaarkaristusi ning p 18 kohaselt annab peadirektor oma pädevuse piires õigusaktide alusel ja täitmiseks käskkirju. HMS § 4 lg kohaselt on Keskkonnaamet kaalutlusõigust teostades toiminud kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. Karistamise alused, motiiv ja asjaolud on Käskkirjas toodud. Keskkonnaamet selgitab veelkord, et kaebaja rikkus 27.09.2010 õiendi väljastamisega Asjaajamiskorra p 3.1, p 4.8, p 3.1.3 ja p 4.9 nõudeid. Samuti rikkus kaebaja Ametijuhendist tulenevaid kohustusi ja Jõgeva-Tartu regiooni töökorralduslikke kokkuleppeid (käitumisjuhised), mis on tutvustatud regiooni metsanduse spetsialistide nõupidamistel /tl 143/. Metsateatistega kaasas käivad selgituskirjad saadetakse kodanikule regiooni kirjaplangil, mille allkirjastab regiooni juhataja, registreeritult dokumendihaldussüsteemis ning kooskõlastades metsanduse peaspetsialistiga (juhtivspetsialistiga). A.T.a koostatud õiendi sisu ei ole kooskõlas õigusaktide ja Keskkonnaameti seisukohtadega. Keskkonnaamet on seisukohal, et määratud distsiplinaarkaristus ei ole vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega (on proportsionaalne rikkumise raskusega). Kaebajale kergeima distsiplinaarkaristusena noomituse määramisel ei ole Keskkonnaamet rikkunud menetlustoiminguid ning karistamise alused on selged. KOHTU PÕHJENDUSED
  11. Vastavalt HMS §-le 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. HMS § 55 lg 2 nõuab, et haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. Tulenevalt HMS § 56 lg-test 2 ja 3 haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus ning kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. HMS § 4 lg 2 järgi kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Isiku distsiplinaarkorras karistamise otsus on kahtlemata kaalutlusotsus, mis peab muu hulgas vastama ka proportsionaalsuse nõuetele ja mis samas allub kohtulikule kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Sealjuures vastavalt HMS §-le 58 haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Antud juhul A.T. väidab, et ta ei saa aru karistamise alusest ja motiivist, Käskkirjas puudub selgitus, milles seisneb teenistuskohustuste süüline ja mittenõuetekohane täitmine, ning Käskkirjas sisalduvad ebatõepärased andmed ja Käskkirja motiveerimisel on kasutatud moonutatud (kehtetuid, ebaõigeid) dokumente. Samuti leiab kaebaja, et talle ei antud võimalust vastuväidete esitamiseks ning rikutud on ka VVS § 74 lg 1-3 nõudeid. Arvestades eelmärgitud õigusnorme ja A.T.a väiteid tuleb kohtul seega kõigepealt teha kindlaks Käskkirja formaalne õiguspärasus, sh kas Käskkirja andmisel on rikutud kaebaja õigusi või rikutud menetlusnorme selliselt, et need võisid mõjutada asja otsustamist. Edasi peab kohus kontrollima, kas A.T. pani toime talle süüks pandud distsiplinaarsüüteo, kui jah, siis tuleb hinnata, kas talle selle eest määratud karistus on proportsionaalne. Kui kohus teeb aga kindlaks, et menetlus- või vorminõuete rikkumine on olnud nii oluline, et see on võinud 6 mõjutada otsustamist, siis langeb ära vajadus ja ilmselt puudub ka võimalus kontrollida, kas kaebaja on süüteo toime pannud ja kas karistuse valik on olnud õiguspärane. Ühtlasi kohus märgib, et kaebaja viited tema ootustele Keskkonnaministeeriumist ületoomisel ning palgaastme ning ametijuhendi muutmisele Keskkonnaameti moodustamisel on käesoleva kaebuse kontekstis asjassepuutumatud ning need tuleb jätta tähelepanuta, nagu õigesti juhtis tähelepanu Keskkonnaamet. Samavõrd on aga asjakohatud ka vastustaja enda selgitused, mis puudutavad kaebaja ja Keskkonnaameti vahelist suhtlust pärast Käskkirja andmist (teabenõudega seonduv, kokkusaamine Keskkonnaametis jms), kuna need hilisemad asjaolud ei mõjuta kuidagi Käskkirja õiguspärasust või –vastasust.
  12. Vaidlustatud Käskkiri on antud ATS § 84 p 1, § 85 lg 1 p 1, § 86 ja § 88, TDVS § 6 lg 1 ning Keskkonnaameti põhimääruse § 6 lg 2 p-de 8 ja 18 alusel. ATS § 84 p 1 kohaselt distsiplinaarsüütegudeks on teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine. ATS § 85 lg 1 p 1 järgi ametnikule määratavaks distsiplinaarkaristusteks on noomitus. Vastavalt ATS §-le 86 distsiplinaarkaristuse määramise õigus on isikul või ametiasutusel, kellel on antud ametniku ametisse nimetamise õigus. Tulenevalt Keskkonnaameti põhimääruse § 6 lg 2 p-st 8 määrab ameti peadirektor distsiplinaarkaristusi ning p 18 kohaselt peadirektor annab oma pädevuse piires õigusaktide alusel ja täitmiseks käskkirju. ATS § 88 alusel distsiplinaarkaristus kantakse teenistuslehele. Tulenevalt ATS §-st 13, mille kohaselt töösuhteid reguleerivad seadused laienevad ametnikele ja abiteenistujatele niivõrd, kuivõrd selle seaduse või avalikku teenistust reguleerivate eriseadustega ei sätestata teisiti, kuulub asjas kohaldamisele täiendavalt ka TDVS. TDVS § 11 lg-s 2 on toodud asjaolud, mida tööandja minimaalselt on kohustatud kandma dokumenti, millega ta vormistab distsiplinaarkaristuse: karistatava töötaja nime; süüteo toimepanemise aja; süüteo, samuti karistamisel arvesse võetud muude asjaolude kirjelduse; määratud karistuse, dokumendi koostamise kuupäeva ning karistust määrava isiku nime ja allkirja. Samuti tuleb juhinduda HMS-s haldusaktidele üldiselt ette nähtud vormi- ja sisunõuetest, sh kohustusest esitada haldusakti andmise õiguslik ja faktiline alus ning kaalutlusõiguse alusel tehtud otsuste puhul ka kaalutlused. Sealjuures on Riigikohus rõhutanud, et oluline ka õigusliku ja faktilise aluse omavaheline loogiline seostamine, mis võimaldaks nii haldusakti adressaadil kui ka kohtul veenduda, et kirjeldatud asjaoludel ja õigusnormide puhul on haldusaktis toodud järeldus/tulemus ainuvõimalik (vt RKHK 19.03.2002 otsus haldusasjas nr 3-3-1-13-02). Seega peaks TDVS § 11 lg-st 2 ning HMS §-st 55 tulenevalt olema sellekohasest haldusaktist üheselt selge, kes, millal, missuguse distsiplinaarsüüteo (teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine) toime pani ja milles see konkreetselt seisnes. Haldusakti õigusliku aluse kohtulik kontroll hõlmab viite arusaadavust, piisavust, asjakohasust kui ka õigsust (vt RKHK 06.03.2001 otsus haldusasjas nr 3-3-1-61-00).
  13. Arvestades Käskkirjas märgitut on Keskkonnaamet kohtu arvates lähtunud asjakohastest õigusnormidest ja Käskkirja on andnud selleks pädev ametiisik seaduses ettenähtud tähtaja jooksul. Käskkirjas on toodud lisaks selle andmise õiguslikule alusele ka faktiline alus, samuti kaalutlused karistamiseks üldse ja karistuse valikul. Kohus nõustub põhimõtteliselt vastustaja argumentidega ja ei pea vajalikuks siinjuures kõike üle korrata. Kohus rõhutab üksnes järgmist. Kaebajale on Käskkirjaga pandud süüks oma teenistuskohustuste süülist mittenõuetekohast täitmist: A.T. ei ole Ü. Vendlandi e-kirja (metsateatise) menetlemisel ning Ü. Vendlandile enda koostatud ja allkirjastatud õiendi saatmisega järginud töökohuste täitmisel kehtivaid õigusakte (sh Asjaajamiskord ja Ametijuhend) ega regiooni töökorralduslikke kokkuleppeid, 7 samuti on ta ignoreerinud regiooni juhataja korduvaid märkusi ja metsanduse peaspetsialisti juhendeid, jättes oma tegevusega Keskkonnaametist ebapädeva mulje. Kuivõrd vastustaja on osundanud konkreetsetele faktilistele asjaoludele ja õigusaktide sätetele, siis on Käskkirjast selge, milles seisneb kaebaja süütegu, ning A.T.a vastupidi väidetu ei vasta tõele. Ettepaneku A.T.a distsiplinaarkorras karistamiseks on teinud Jõgeva-Tartu regiooni juhataja R. Uiga /tl 109-110/. Kaebajale on olnud tagatud ärakuulamisõigus: temalt on küsitud juhtunu kohta seletust, ta on selle koos lisadega ka esitanud /tl 41, 116-126, 134/. Seletuse küsimise nõudest nähtus selgelt, mida kaebajale ette heidetakse ja et T. Nikluselt on juba võetud seletus. Samuti, nagu nähtub nn teabenõudest, on tal olnud võimalik tutvuda Käskkirja projektiga /tl 11/. Järelikult saanuks ta soovi korral esitada veel oma täiendavad vastuväited. Seega ei saa kohus nõustuda kaebaja väitega, et distsiplinaarmenetlus käis tema seljataga. Seadusest ei tulene ka otsest kohustust viia metsanduse spetsialisti suhtes läbi formaliseeritud teenistuslik juurdlus või distsiplinaarmenetlus, nagu see on ette nähtud teatud ametnike kategooriatele eriseadustega. Ehkki kaebajat tõepoolest ei teavitatud kohe alguses tema suhtes alanud menetlusest (vastustaja võtab selle omaks), siis isegi juhul, kui teda oleks teavitatud menetluse alustamisest, ei oleks see tõik saanud kaasa tuua teistsugust lahendust, st asjas ei ole esinenud olulist menetlusviga, mis võiks põhjustada Käskkirja tühistamise. Kuivõrd kaebajale määrati kergeim võimalikest distsiplinaarkaristustest, siis arvestades seda, et A.T. oma süüd ei tunnista(nud), samas tal on ka varem esinenud erinevaid rikkumisi, mille kohta on temalt võetud seletuskirju, kuid teda pole karistatud, ei ole alust rääkida ka Käskkirja ega konkreetselt distsiplinaarkaristuse ebaproportsionaalsusest. Et tõendeid ja seletusi on kogutud ka teistelt isikutelt, siis leiab kohus kokkuvõtlikult, et Käskkirja andmisel ei ole rikutud kaebaja õigusi, kaebaja süütegu on tõendatud, Keskkonnaamet ei ole valesti hinnanud dokumente ning Käskkiri on seega nii formaalselt kui ka sisuliselt õiguspärane.
  14. Täiendavalt märgib kohus seoses mõningate kaebuses ja kohtuistungil esitatud A.T.a väidetega järgmist. Asjaolu, et kaebajal on olnud tema sõnul ligi 40 aastat laitmatut teenistust ametnikuna ning et ta on läbinud sealjuures kõikvõimalikke koolitusi, mille tõestuseks ta on kohtule esitanud mõned tunnistused, õiendid ja tänukirjad /tl 104-108/, ei tee olematuks Käskkirjas nimetatud süüteo toimepanemist ega välista kaebaja distsiplinaarkorras karistamist. Kohus on juba eelnevalt leidnud, et Käskkiri on muu hulgas proportsionaalne. Samuti ei muuda toimepandud süütegu olematuks kaebaja poolt hiljem vaidlusalusele õiendile käsikirjaliselt „Tühistatud haldusmenetluse seaduse § 109 alusel 28.09.2010“ märkimine. A.T.ale on heidetud ette päev varem, s.o 27.09.2010 Ü. Vendlandile enda koostatud ja allkirjastatud õiendi saatmist. Lisaks, kuna väidetavalt tühistatud õiendit ei lisanud kaebaja kohe kaebusele, vaid esitas selle alles menetluse lõppfaasis ning nimetatud tühistamistoimingut ei ole ta kajastanud ka arvutiprogrammis, samuti ei maini kaebaja õiendi tühistamist oma 07.10.2010 seletuskirjas, siis ei pea kohus eriti usaldusväärseks õiendi väidetavat tühistamise aega. R. Uiga kinnitas kohtuistungil, et metsateatise tühistamine käib teistmoodi, aga mitte nii nagu pastakaga nurga peal on kirjutatud /tl 159/. Eeltoodut arvestades on alusetu kaebaja etteheide, et Keskkonnaamet on lähtunud kehtetutest dokumentidest. Milliseid muid moonutatud või ebaõigeid dokumente kaebajas silmas pidas, jääb selgusetuks. Mis puudutab kaebaja esitatud Keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni juhataja R. Uiga 13.02.2009 korraldust, millega A.T.at volitatakse teostama toiminguid metsaseaduse ning selle alamaktidega Keskkonnameti pädevusse antud ülesannete täitmiseks kooskõlas piirkondliku metsanduse spetsialisti ametijuhendiga Jõgeva maakonnas Tabivere, Palamuse ja Jõgeva vallas /tl 100/, siis vastustaja ega kohus ei ole seadnud kahtluse alla A.T.al volituse olemasolu oma töövaldkonnas ja –piirkonnas tegutseda. Samas on ju selle volituse rõhuasetus 8 tegevuse seaduslikkusel (loetletud on õigusaktid, millega kooskõlas tuleb neid ülesandeid täita/volitusi realiseerida) ning käesoleval juhul on kaebajale pandud süüks just õigusaktide nõuete eiramist. Nagu vastustajale, nii jääb ka kohtule täiesti arusaamatuks, milles seisneb antud juhul tervikuna VVS § 74 nõuete rikkumine. Selle paragrahvi lg 1 on pädevusnorm: ameti ja inspektsiooni peadirektoril õigus anda seaduse, Vabariigi Valitsuse määruse või korralduse või ministri määruse või käskkirja alusel teenistusalastes küsimustes käskkirju; lg 2 kohaselt ameti ja inspektsiooni peadirektori käskkiri peab vastama haldusmenetluse seaduses sätestatud vorminõuetele ning jõustub käesoleva seaduse § 52
  15. lõikes ettenähtud ajal; vastavalt lg-le 3 ameti või inspektsiooni peadirektor saadab käskkirja viivitamata ministrile. Kohus on juba ülalpool võtnud seisukoha selles, et Käskkirja on andnud selleks pädev isik ja Käskkiri on igati õiguspärane. Faktist, kas ameti peadirektorAndres Onemar saatis pärast Käskkirja koostamist ja kaebajale teatavakstegemist selle edasi ministrile, ei sõltu Käskkirja õiguspärasus. Isegi, kui Käskkiri jäi ministrile viivitamatult saatmata, ei anna see asjaolu alust nõuda õiguspärase haldusakti tühistamist. Toodud asjaoludel jääb kaebus rahuldamata. 5.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

§ 93

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul jääb A.T.a kaebus rahuldamata, kuid Keskkonnaamet ei ole

§ 93lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud.

Seega jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.