← Eesti

2-11-26915/15

Obsah (10)§ 397§ 76§ 82§ 100§ 101§ 35§ 42§ 41§ 113§ 94

Tsiviilasi nr 2-11-26915 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Hiie Lindmets Otsuse avalikult teatavaks- 1. detsember 2011, Tartu kohtumaja tegemise aeg ja koht Tsiviilasja nu

) § 396 lg 1 kohaselt kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga.

§ 397

lg 1 järgi tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

§ 76

lg-st 1 tuleneb, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 82

lg 1 sätestab, et kui kohustuse täitmise tähtpäev on kindlaks määratud või tuleneb võlasuhte olemusest, tuleb kohustus täita sellel tähtpäeval.

§ 100

järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sealhulgas täitmisega viivitamine. Käesolevas asjas puudub poolte vahel vaidlus selles, et nad sõlmisid 15.04.2009 internetikeskkonnas www.smsmoney.ee laenulepingu (tl 16-27), mille alusel anti kostjale laenu 2000 krooni (tl 28) ja mille kostja kohustus tagastama koos intressiga 500 krooni kokkulepitud tähtajaks, so 15.05.2009. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja pikendas korduvalt laenusumma ja intressi tagasi maksmise tähtpäeva, tasudes selleks pikendamistasu, ning et lõpptähtpäev saabus 28.08.2009, kuid kostja jättis oma lepingulised kohustused täitmata ka selleks tähtpäevaks.

§ 101

lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 näevad ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Vaidlust ei ole selles, et kostja on lepingulisi kohustusi rikkunud. Rikkumise vabandatavus on üldjuhul olemuslikult välistatud raha maksmise kohustuse rikkumisel. Seega vastutust välistavaid asjaolusid ei esine. Kuna lepingu pooled on leppinud kokku laenu ja intressi tagastamises 28.08.2009, kuid kostja on jätnud nimetatud kohustused täitmata, siis on hageja õigustatud kostjalt nõudma tagastamata laenusummat 2000 krooni (127,82 eurot) ja intressi 500 krooni (31,96 eurot). TsMS § 440 lg 1 sätestab, et kui kostja võtab kohtuistungil või kohtule esitatud avalduses hageja nõude õigeks, rahuldab kohus hagi. Kostja on tunnistanud põhinõuet (tagastamata laenusumma) 127,82 eurot ja nõustunud tasuma hagejale intressi 31,96 eurot (tl 41). Seega on kostja võtnud hagi õigeks 159,78 euro ulatuses, mistõttu tuleb selles osas hagi rahuldada ning mõista kostjalt hageja kasuks välja 127,82 eurot tagastamata laenusumma ja 31,96 eurot intressi katteks.

§ 101

lg 1 p 6 ja § 113 lg 1 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. 3

(5)Hagiavalduse kohaselt nõuab hageja kostjalt 01.09.2011 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 95,86 euro väljamõistmist. Viivise arvutamisel on hageja lähtunud lepingus kokkulepitud intressimäärast, saades võlgnetava viivise suuruseks 1166 eurot, mida hageja on ise vähendanud 95,86 euroni. Kostja ei ole nõus tasuma hagejale viivist põhjusel, et on viimase 1,5 aasta jooksul püüdnud saavutada hagejaga korrektset kokkulepet võlgnevuse ajatamiseks (osamaksetega tasumiseks), kuid hageja on koostanud ebareaalseid maksegraafikuid. Samuti on kostja seisukohal, et tema poolt hagejale makstud laenu pikendamise tasu on küllaldane katmaks hageja poolt nõutud viiviseid. Kohus leiab, et hageja viivisenõue taotletud suuruses ei ole põhjendatud. Asja materjalidest nähtub, et Placet Group OÜ ja Priit Saar tarbijana sõlmisid laenulepingu interneti vahendusel. Lepingu järgi puudus kostjal lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. Lepingu sõlmimisel oli kostjal võimalik valida üksnes laenusumma ja selle kasutamise tähtaeg. Kuna laenulepingu teisi tingimusi eraldi läbi ei räägitud, siis tuleb laenuleping lugeda sõlmituks tüüptingimustel

§ 35lg 1 tähenduses. Tulenevalt Ts

MS § 438 lg-st 1 ja § 436 lg-st 7 on kohtul tsiviilasja lahendamisel kohustus kontrollida tüüptingimuste kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud.

§ 42

lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, on ebamõistlikult kahjustav eelkõige tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kohus leiab, et hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingu p 11.1 on tühine osas, mille kohaselt on viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär, sest vaatamata kiirlaenu andmise lihtsustatud korrale ja laenutagatise nõude puudumisele, on viivisenõudega sellises määras kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Kohus märgib, et lepingu p 10.1 kohaselt tuleb intressi suurus (intressimäär) märkida protsentides, kuid kohtule esitatud laenulepingust ei nähtu intressimäära protsent, vaid asjaolu, et laenusumma suuruse ja selle tagastamise perioodi abil on võimalik välja arvutada tasu raha kasutamise eest kroonides. Et kokkulepitud intressimäär viivise määrana on ebamõistlikult suur, seda on hagiavalduses tunnistanud ka hageja, vähendades ise sellest johtuvalt sissenõutavaks muutunud viivist. Kuivõrd kokkulepitud viivise määr on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, asub

§ 41

kohaselt tühise tingimuse asemele seadusest tulenev regulatsioon, käesoleval juhul

§ 113

lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgne määr ehk

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lg 1 sätestab, et kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Perioodil 29.08.2009 (kohustuse sissenõutavaks muutumise aeg) kuni 30.06.2011 oli

§ 94

lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga (EKP) põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav intressimäär 1% ja alates 01.07.2011 kuni käesoleva ajani 1,25%. Seega oli

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatud viivise määr kuni 30.06.2011 8% aastas ja alates 01.07.2011 8,25% aastas. Kostjalt tuleb välja mõista viivis perioodi eest 29.08.2009 kuni 30.06.2011 18,80 eurot (127,82 eurot × 8% × 671 päeva / 365 päeva) ja perioodi eest 01.07.2011 kuni 01.09.2011 (hagi koostamise aeg) 1,82 eurot (127,82 eurot × 8,25% × 63 päeva / 365 päeva). Kokku tuleb kostjalt välja mõista viivis perioodi eest 29.08.2009 kuni 01.09.2011 20,62 eurot (18,80 + 1,82). 4

(5)Kohus märgib, et hageja viivisenõue seadusjärgses määras on põhjendatud. Kohus selgitab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise juhuks kokku lepitud viivise põhieesmärgiks on rikkumisega võlausaldajale kaasneva kahju sissenõudmise lihtsustamine. Viivis väljendab minimaalset eeldatavat kahju hüvitamise nõuet, mida võib raha maksmisega viivitamise korral alati nõuda, sõltumata tegelikust kahjust. Reeglina ei saa viivisekokkuleppega tagada võlausaldaja muud huvi. Viivise rakendumine on sõltunud kostjast enesest (lepingu mittekohane täitmine) – kostja ei ole oma rahalist kohustust täitnud alates 29.08.2009, so üle kahe aasta, ka mitte 10 euro kaupa kuus. Samuti ei ole põhjendatud lugeda kostja poolt hagejale makstud laenu pikendamise tasuga kaetuks hageja poolt nõutud viiviseid. Laenu tagasimaksmise tähtaja pikendamine on võimaldanud kostjal lükata oma kohustuse täitmise tähtaega edasi. Kostjale oli teada, et nimetatud toiming on tasuline ja kostja ise on nõustunud selle eest tasuma hageja hinnakirja järgi. Kokkuvõttes loeb kohus hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvaks summaks 180,40 eurot, millest 127,82 eurot on tagastamata laenusumma, 31,96 eurot intress ja 20,62 eurot sissenõutavaks muutunud viivis 01.09.2011 seisuga. Arvestades kostja majanduslikku olukorda märgib kohus selgituseks, et poolte kokkuleppel on võimalik ka kohtuotsuse täitmine osamaksetena (maksegraafiku alusel), et vältida sundtäitmisega kaasnevaid täitekulusid, kuid selleks peab kostja pöörduma hageja poole kokkuleppe sõlmimiseks.
  1. TsMS § 405 lg 1 p 10 alusel tunnistab kohus otsuse tagatiseta viivitamata täidetavaks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
  2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Tulenevalt TsMS § 163 lg-st 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldas hageja nõude 70% ulatuses, siis on põhjendatud jätta hageja menetluskulud 70% ulatuses kostja ja 30% ulatuses hageja enda kanda. TsMS § 405 lg 1 p 3 alusel määrab kohus otsuses kindlaks ka kostja hüvitatavad menetluskulud. Hagiavalduse kohaselt on hageja menetluskuluks riigilõiv 63,91 eurot (maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud 47,93 eurot ja hagiavalduse esitamisel täiendavalt tasutud 15,98 eurot) ning õigusabikulu 60 eurot, kokku seega 123,91 eurot. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja menetluskuluks riigilõiv 63,91 eurot, mis vastab hagihinnale. Seega on hageja tasunud riigilõivu seaduses sätestatud määras. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma ka teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukusaste ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid hageja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses kostjalt välja mõistmist. Antud hagi näol on tegemist nn masshagiga, mida kasutatakse korduvalt samalaadsete nõuete korral ja mis on oma sisult ühetaolised. Arvestades nõude olemust, hagiavalduse sisu ja asjaolu, et kostja võttis hagi osaliselt õigeks ning tsiviilasi ei olnud keeruline ega mahukas ning kohus lahendas asja lihtmenetluses, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 45 eurot. Eeltoodud kohtu põhjendustest tulenevalt määrab kohus hageja menetluskulude rahaliseks suuruseks 108,91 eurot (63,91 + 45). Kohtuotsuses määratud menetluskulude jaotust arvestades mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja 70% kindlaksmääratud menetluskuludest, milleks on 76,24 eurot. Kohtunik 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.