TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-901 Otsuse kuupäev 15. oktoober 2010 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Asja läbivaatamise kuupäev Enn Viilipuse ka

§ 10

lõike 3 kohaselt tuleb kaebuses toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks märkida, milline on kaebaja põhjendatud huvi. Vastustaja hinnangul ei ole esitatud kaebuses nimetatud huvi piisava selgusega põhjendatud ning jääb arusaamatuks, millise tagajärje peaks maavanema toimingute õigusvastaseks tunnistamine Enn Viilipuse jaoks kaasa tooma. Seoses võimaliku huviga esitada maavalitsuse vastu kahjunõue märgib vastustaja, et maa munitsipaalomandisse andmise aluseks on Tartu maavanema 29.03.2005 korraldus nr 375 ning nähtuvalt Tartu Linnavolikogu 01.04.2010 kirjast nr 9-4.1/17142 on Kruusavälja tänav T1 maaala 2. märtsil 2010 kantud maakatastrisse. Ehkki ka maa munitsipaalomandisse andmise korralduste suhtes on faktiliste ja juriidiliste asjaolude esinemisel põhimõtteliselt võimalik 5 rakendada HMS-s 64 sätestatut, s.o. tunnistada korraldus kehtetuks, nähtub näiteks Tartu Linnavalitsuse poolt 29.12.2009 ja 17.02.2010 Enn Viilipusele saadetud kirjadest üheselt, et linnavalitsus ei kavanda lähiajal ridaelamute juurdepääsutee väljaehitamist, kuid ehitusvajaduse tekkimisel nõutakse ridaelamute omanikelt planeeritud juurdepääsutee koridori vabastamist ning et Kruusavälja tänav T1 maa-ala sihtotstarvet ei ole muudetud. Seega ei olnud maavalitsusel mingit alust tunnistada maavanema 29.03.2005 korralduse nr 375 punkt 1.10 Enn Viilipuse taotluse põhjal kehtetuks. Samuti on Enn Viilipusele selgitanud, et mitmesugused maa kasutamisel tekkinud probleemid on käsitletavad eraisikute vahelise vaidlusena. Nähtuvalt asja materjalidest on nimetatud asjaolu Enn Viilipusele korduvalt selgitanud ka Tartu linn, samuti Lõuna Politseiprefektuur. Tartu Maavalitsus ei saa nõustuda Enn Viilipusega selles, et tema taotluste läbivaatamisega on venitatud. Menetlus on olnud jätkuv ning selle käigus on pidevalt lisandunud uusi materjale ja asjaolusid. Enn Viilipus suhtles maavalitsuses toimunud menetluse ajal pidevalt Tartu linnaga (näiteks 23.11.2009 kiri Tartu Linnavalitsusele, vastus 29.12.2009; 18.01.2010 kiri Tartu linnapeale, vastus 17.02.2010; 01.03.2010 kiri Tartu Linnavolikogule, vastus 01.04.2010). Samuti on Enn Viilipus pidevalt suhelnud Tartu Maavalitsusega jm instantsidega. Maavalitsus pidas otstarbekaks esitatud taotluste kohta otsuse tegemisel hinnata ka menetluse ajal laekuvat infot. Maavanem palub jätta Enn Viilipuse kaebuse Tartu maavanema toimingute (tegevusetuse) peale rahuldamata. Täiendavas vastuses kaebusele märgib vastustaja, et Tartu Maavalitsusele on teatavaks saanud, et Enn Viilipus on kinnistu Kruusamäe tn 25 ära müünud.

§ 10

lõike 3 kohaselt tuleb kaebuses toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks märkida, milline on kaebaja põhjendatud huvi. Arvestades seda, et kaebus on võetud menetlusse taotlustes tunnistada õigusvastaseks maavanema poolne järelevalvemenetlusega venitamine ning maakasutuse osas järelevalve teostamata jätmine, siis jääb arusaamatuks, milles võiks seisneda Enn Viilipuse huvi võõra kinnistu suhtes tehtud järelevalvemenetluse vastu. Halduskohtumenetluse § 7 lõike 1 kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus võttis Enn Viilipuse kaebuse menetlusse nõuetes:

2. Tunnistada õigusvastaseks Tartu Linnavalitsuse ja Tartu Linnavolikogu tegevusetus (Liivakuru-Kruusamäe tänavate vahelise juurdepääsutee kasutamise mittevõimaldamine) ja kohustada Tartu Linnavalitsust tagama linnale kuuluva juurdepääsutee avaliku kasutamise võimalus vastavalt sihtotstarbele (maavanema 2005.a. korraldus) ning kehtestatud detailplaneeringule; Tunnistada õigusvastaseks maavanema poolne järelevalvemenetlusega venitamine ning maakasutuse osas järelevalve teostamata jätmine. Kohus käsitleb kaebuse nõudeid tunnistada Tartu Linnavalitsuse ja Tartu Linnavolikogu tegevusetus (Liivakuru-Kruusamäe tänavate vahelise juurdepääsutee kasutamise mittevõimaldamine) õigusvastaseks ja kohustada Tartu Linnavalitsust tagama linnale kuuluva juurdepääsutee avaliku kasutamise võimalus vastavalt sihtotstarbele (maavanema 2005.a. korraldus) ning kehtestatud detailplaneeringule HKMS § 6 lg 2 p 2 märgitud toimingu sooritamiseks kohustamise taotlusena ( I ). Nõuet tunnistada õigusvastaseks maavanema poolne 6 järelevalvemenetlusega venitamine ning maakasutuse osas järelevalve teostamata jätmine HKMS § 6 lg 3 p-s1 märgitud tuvastamistaotlusena (II). I Toimingu sooritamiseks kohustamise nõue eeldab, et selle sooritamisest on õigusvastaselt keeldutud või hoidutud. Vastavalt RvastS § 6 lg-le 1 võib isik nõuda haldusakti andmist või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Riigikohtu halduskolleegium on seoses toimingu sooritamiseks kohustamise nõudega märkinud, et vastavalt HKMS § 6 lg 2 p-le 2 võib kaebusega nõuda sooritamata toimingu sooritamist. Kohus peab sellise kaebuse rahuldama, kui on tuvastatud järgmised asjaolud: vastustaja on kohustatud sooritama toimingu; kaebuse esitajal on õigus nõuda toimingut vastustajalt; toimingut ei ole vaatamata kaebaja taotlusele veel sooritatud; ei esine muid põhjendatud vastuväiteid, millest tulenevalt õigus toimingule võiks olla ära langenud. (RKHko otsus 06.03.2001 nr 3-3-12-01) Vastustajad on teatanud kohtule, et kaebuse esitaja võõrandas
3. mail 2010 Kruusamäe tn 25 kinnistu. Vastuseks kohtu palvele selgitada, kuidas rikub Liivakuru-Kruusamäe tänavate vahelise tee kasutamise mittevõimaldamine jätkuvalt kaebuse esitaja õigusi ning milles seisneb tema põhjendatud huvi maavanema tegevusetuse õigusvastaseks tunnistamiseks, teatas kaebuse esitaja, et kinnistu võõrandamine ei muuda midagi, kaebaja tunneb moraalset kohustust uue omaniku ees, et probleem lahendataks. Kohtu veendumusel on Kruusamäe tn 25 kinnistu võõrandamisega ära langenud kaebuse esitaja õigus nõuda, et kohus kohustaks Tartu Linnavalitsust tagama linnale kuuluva Liivakuru – Kruusamäe tänavate vahelise juurdepääsutee avaliku kasutamise võimalus vastavalt sihtotstarbele ning kehtestatud detailplaneeringule. Kaebuse esitajal ei ole enam vaidlusaluse juurdepääsuteega puutumust. Tee avaliku kasutamise võimaldamise või mittevõimaldamise probleem ei puuduta tema subjektiivseid õigusi. Seega puudub tal vastavalt HKMS § 6 lg 2 p-le 2 ka õigus nõuda Tartu linnalt linnale kuuluva juurdepääsutee avaliku kasutamise võimaluse tagamist. Halduskohtus on võimalik kaitsta oma subjektiivseid õigusi, mitte teiste isikute või avalikke õigusi, vaatamata sellele, et kaebaja võib tunda selleks moraalset kohustust. Lähtudes eeltoodust jääb rahuldamata kaebuse taotlus tunnistada Tartu Linnavalitsuse ja Tartu Linnavolikogu tegevusetus (Liivakuru-Kruusamäe tänavate vahelise juurdepääsutee kasutamise mittevõimaldamine) õigusvastaseks ja kohustada Tartu Linnavalitsust tagama linnale kuuluva juurdepääsutee avaliku kasutamise võimalus vastavalt sihtotstarbele (maavanema 2005.a. korraldus) ning kehtestatud detailplaneeringule. Kaebuse esitaja on esitanud halduskohtule avalduse võtta informatsiooni kuritahtliku edastamise eest vastavalt karistusseadustiku § 290-le vastutusele linnasekretär J. Mölder ja maakorralduse osakonna juhataja U. Ahven. Seoses selle avaldusega selgitab halduskohus, et halduskohtu pädevusse ei kuulu kriminaalmenetluse alustamine või isikute kriminaalkorras vastutusele võtmine. Taotlusega kriminaalasja alustamiseks on võimalik pöörduda selleks pädevate asutuste poole, kelleks on politsei ja prokuratuur. II Kaebuse esitaja pöördus Tartu Maavalitsuse poole
4. detsembril 2009 paludes tühistada Tartu maavanema 29.03.2005 korraldus nr 375, millega otsustati anda Kruusakuru ja Kruusavälja tänavaid ühendav juurdepääsu tee alune maa Tartu linna munitsipaalomandisse ning seejärel erastada see maa piirnevate maaüksuste omanikele ( tl 35). Nimetatud ettepanekut kordas Enn Viilipus
5. jaanuaril 2010 Tartu Maavalitsuses toimunud ärakuulamisel ( tl 37). 7 13.01.2010 esitas Enn Viilipus Tartu Maavalitsusele taotluse algatada järelevalvemenetlus Tartu linnapea Urmas Kruuse suhtes ning viitega 16.12.2009 Tartu maavanemale saadetud kirjale lõpetada anarhia Tartu Linnavalitsuses (tl 36). Kaebaja on esitanud kohtule taotluse tunnistada õigusvastaseks maavanema poolne järelevalvemenetlusega venitamine ning maakasutuse osas järelevalve teostamata jätmine. Vaatamata sellele, et kaebaja on kinnistu Kruusamäe 25
6. juunil 2010 võõrandanud, on tal õigus eeltoodud tuvastusnõude esitamiseks kohtule. Ajal, mil ta esitas taotluse maavanema 29.03.2005 korralduse tühistamiseks ning linnapea suhtes järelevalvemenetluse algatamiseks, oli ta Kruusamäe 25 kinnistu omanik ning tema taotlused olid seotud tema kui selle kinnistu omaniku õiguste väidetava rikkumisega. HKMS § 7 lõike 1 kohaselt võib kaebuse avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Põhjendatud huvina on kaebuse esitaja märkinud kavatsuse esitada maavalitsuse vastu kahju hüvitamise nõue. Kohtupraktikas aktsepteeritakse põhjendatud huvina hilisema kahjunõude esitamise kavatsust. Riigikohtu üldkogu on 19.aprilli 2004.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-46-03 p-s 33 märkinud järgnevat:

§-d 6 ja 7 ei välista haldusakti õigusvastaseks tunnistamise kaebuse (tuvastamiskaebuse) läbivaatamist ühes halduskohtumenetluses ja kahjunõude esitamist riigi vastu teises halduskohtumenetluses. Sama seadustiku § 7 lg 1 teise lause järgi võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. Kui tuvastamiskaebus on esitatud selleks, et hiljem esitada kahju hüvitamise nõue, siis tuleb tuvastamiskaebuse rahuldamise ühe eeldusena kindlaks teha kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahjuhüvitise suuruse saab seejärel kindlaks teha kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Seega tuleb kohtul anda hinnang kaebaja õiguste võimalikule rikkumisele seoses tema taotluste lahendamisega Tartu Maavalitsuses. 16.12.2009 on kaebuse esitaja esitanud maavanemale taotluse algatada järelevalvemenetlus Tartu linnapea Urmas Kruuse suhtes (tl 36) ning 13.01.2010.a. taotluse tühistada 29.03.2005 korraldus nr 375 „Maa andmine munitsipaalomandisse, mille p 1.

1. kohaselt on antud Tartu linna munitsipaalomandisse Kruusavälja 1 T maaüksus pindalaga 5540 m2 ja maakasutuse otstarbega transpordimaa ( tl 36 ja tl 90). Taotlust on kaebuse esitaja põhjendanud sellega, et transpordimaana linna omandisse antud maaüksust ei kasutata sihtotstarbeliselt ja osa sellest maast on omavoliliselt hõivanud Liivakuru10 omanikud. Tartu maavanem on järelevalvetaotlusele vastanud 15.01.
2. Selles vastuses on kaebajale selgitatud, et maavanemal ei ole omavalitsuste tegevuse üle täieliku järelevalve teostamise õigust. Maavanema pädevuses ei ole järelevalve kohalikus omavalitsuse töötavate ametiisikute tegevuse üle. Maavalitsus märgib, et Tartu linnapea ei allu maavanemale ( tl 38). Maavanem teostab kohalike omavalitsuste üle riiklikku, mitte teenistusliku järelevalvet. Maavanema pädevuse riikliku järelevalve teostamisel sätestab Vabariigi Valitsuse seaduse §
3. Vastavalt nimetatud paragrahvi lõikele 1 on maavanemal on õigus teostada järelevalvet antud maakonna kohalike omavalitsusüksuste volikogude ja valitsuste üksikaktide seaduslikkuse üle ning seaduses sätestatud juhtudel ja ulatuses ka kohalike omavalitsusüksuste kasutuses või valduses oleva riigivara kasutamise seaduslikkuse ja otstarbekuse üle. 8 Maavanema 15.01.2010 kirjas kaebajale antud selgitus, et maavanema pädevuses ei ole järelevalve teostamine Tartu linnapea tegevuse üle, on õige ja asjakohane. Kaebuse esitaja poolt maavanemale esitatud taotlust tühistada maavanema 29.03.2005 korraldus nr 375 „Maa andmine munitsipaalomandisse“ saab käsitleda menetluse uuendamise taotlusena haldusmenetluse seaduse (HMS) § 44 mõttes. Vastavalt HMS § 44 lg-le 1 uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui: 1) taotluse esitaja õigusi kestvalt piirava haldusakti andmise aluseks olnud asjaolu või õigusnorm on ära langenud; 2) asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada; 3) jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud, et haldusakt on antud või toiming on sooritatud pettuse või ähvardusega või muul viisil haldusorgani õigusvastase mõjutamise tulemusena või et haldusorgani nimel tegutsenud isik on haldusmenetluse käigus pannud toime kuriteo; 4) jõustunud kohtuotsusega on tühistatud kohtuotsus, millel haldusakt põhines. Selgitamaks välja kaebuse esitaja seisukohad maavanema 29.03.2005 korralduse nr 375 tühistamiseks esitatud taotluse osas korraldas Tartu Maavalitsus taotluse esitanud isiku ärakuulamise. Ärakuulamise protokollist nähtuvalt on kaebuse esitaja teinud vaidlusaluse maaüksuse osas ettepaneku, et juhul, kui on tegemist teega, siis see jäägu ka teeks ning keegi ei midagi sulgeda ega ehitada ning alternatiivselt teeb kaebaja ettepaneku tühistada maa linnale andmine ja lasta piirnevate kruntide omanikel see maa erastada ( tl 37). Tartu maavanem on menetluse uuendamisest keeldunud ning teinud oma otsuse Enn Viilipusele teatavaks 08.04.2010 kirjaga nr 2.1-5/6195-4 ( tl 66-67). Maavanem on selgitanud välja kaebaja poolt esitatud taotluse asjaolud ja taotluse eesmärgi ning ära kuulanud taotluse esitaja seisukohad. Nendest lähtudes on maavanem kohtu arvates põhjendatult keeldunud 29.03.2005 korralduse nr 375 „Maa andmine munitsipaalomandisse“ tühistamisest. Kohtu veendumusel ei esine selliseid asjaolusid, mis oleksid andnud maavanemale aluse menetluse uuendamiseks ning jõustunud haldusakti tühistamiseks. Kaebaja peab tema maa munitsipaalomandisse andmise tühistamiseks esitatud taotluse lahendamist maavanema järelevalvemenetluseks ning on asunud seisukohale, et järelevalvemenetlusega on venitatud ning maakasutuse osas on järelevalve jäetud teostamata. Kaebuse esitaja arvates on toimunud sihilik asja otsustamisega venitamine, et anda linnale võimalus maaüksuse linna omandisse üleminek lõplikult vormistada, st maaüksus linna omandina maakatastris registreerida. Kohus on seisukohal, et arvestades asjast puudutatud isikute seisukohtade väljaselgitamise ning mahuka dokumentatsiooni läbitöötamise vajadust ning pidevat uue informatsiooni lisandumist, on maavalitsus lahendanud kaebaja poolt esitatud taotluse tühistada maa munitsipaalomandisse andmine mõistliku aja jooksul. Asjaolu, et taotlust ei lahendatud
4. veebruariks 2010 nagu see on märgitud kaebajale 15.01.2010 saadetud kirjas ning et Kruusavälja tänav T 1 on kantud linna omandina maakatastrisse 01.03.2010, ei saanud rikkuda kaebuse esitaja seadusest tulenevaid õigusi. Kaebuse esitajal ei olnud Kruusamäe 25 kinnistu omanikuks olemise ajal (ning kahtlemata ei ole praegu) seadusest tulenevat õigust nõuda, et linn ehitaks Kruusavälja tänav T 1 juurdepääsuteena välja või muudaks detailplaneeringuga määratud maa sihtotstarvet ning annaks talle võimaluse selle maa erastamiseks. Maareformiseadusest ega muudest õigusaktidest ei tulene kaebuse esitaja ega ka teiste isikute õigust nõuda selle maaüksuse, mille sihtotstarbeks on transpordimaa, 9 erastamist liitmiseks oma kinnisasjaga. Maavanema pädevuses ei ole teha linnale ettekirjutusi linnas asuvate tänavate või teede väljaehitamiseks või detailplaneerinuga määratud maa sihtotstarbe muutmiseks ning selle maa piirnevate kinnistute omanikele erastamiseks kohustamiseks. Lähtudes eeltoodust leiab kohus, et maavanemale esitatud taotluste lahendamisel ei ole rikutud kaebuse esitaja õigusi. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus rahuldamata kaebuse taotluses tunnistada õigusvastaseks maavanema poolne järelevalvemenetlusega venitamine ning maakasutuse osas järelevalve teostamata jätmine. Kuna eelnevalt on kohus jõudnud seisukohale, et kaebuse taotlus tunnistada Tartu Linnavalitsuse ja Tartu Linnavolikogu tegevusetus (Liivakuru-Kruusamäe tänavate vahelise juurdepääsutee kasutamise mittevõimaldamine) õigusvastaseks ja kohustada Tartu Linnavalitsust tagama linnale kuuluva juurdepääsutee avaliku kasutamise võimalus vastavalt sihtotstarbele ning kehtestatud detailplaneeringule tuleb jätta rahuldamata, jääb kaebus tervikuna rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 10