TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1261 Otsuse kuupäev 29. oktoober 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Harri Kuusiku (Kuusik) kaebus Jõgeva Vallavol

) § 233 lõige 6 on erisäte lõike 5 suhtes. Lõike 5 kohaselt kinnitab vallavolikogu maa kasutusvaldusse saajate nimekirja ning esitab selle maavanemale kinnitamiseks. Lõike 6 kohaselt aga, juhul kui kasutusvalduse taotlejaid on rohkem kui üks, otsustab kasutusvalduse seadmise maavanem vallavolikogu ettepanekul. Antud sättest tuleneb, et juhul kui põllumajandusmaa kasutusvaldusesse seadmise protsess on algatatud, taotlejaid on maatükile rohkem kui üks, läheb otsuse tegemine, kellele taotlejatest anda maa kasutusvaldusesse, vallavolikogu pädevusest üle maavanema pädevusse. Vallavolikogul on seejuures kohustus teha vajalikud eeltoimingud, sh selgitada välja võimalikud eelistused taotlejate vahel, võttes aluseks

§ 23lõikes 6 sätestatud kriteeriumid.

Sõna „võib“ ei saa seejuures käsitleda kui haldusorgani vabadust jätta eelistus tegemata, vaid kui kohustust teha eelistus antud lõikes kriteeriumite alusel. Lisaks märgib kaebaja, et vaidlustatud otsused nr 30 ja 31 on ka kaalutlusveaga, kuna kaalutlusse on sisse toodud argument (mõju senise maakasutaja majandustulemustele), milline ei ole aluseks maa kasutusvaldusse saamise eelistamisel. Eelnevast tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et Jõgeva vallavolikogu 29.04.2010 otsused nr 30, 31, 32 ja 33 on õigusvastased. Ühtlasi palub kaebuse esitaja kohustada Jõgeva vallavolikogu edastama Jõgeva maavanemale ettepaneku maa kasutusvaldusse andmiseks, eelistades sellejuures kaebuse esitajat. 7. Kaebuse esitaja FIE Harry Kuusik märgib, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks maatükile nr 134 esitasid taotluse Perevara AS ja Harry Kuusik. Mõlemad taotlejad vastasid maareformi seadusega sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamist taotlevale isikule kehtestatud nõuetele. Vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamiseks maatükile nr 240 esitasid taotluse Perevara AS, Taivo Lepik, Urve Teras ja kaebuse esitaja. Kõik taotlejad vastasid maareformi seadusega sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamist taotlevale isikule kehtestatud nõuetele. Taivo Lepik teatas maatüki nr 240 kasutusvaldusesse taotlemisest loobumisest. Vallavolikogu poolt sätestatud tähtajaks taotlejad kokkulepet ega loobumist esitanud ei ole. Perevara AS on olnud nimetatud maatükkide faktiline kasutaja, kuid maa ei ole olnud kasutuses õiguslikul alusel. Maatükk nr 134 piirneb Teeveere kinnistuga ja Sambla kinnistuga, mille mõlema omanikuks on kaebuse esitaja. Maatükk nr 240 piirneb Tamme kinnistuga ja Sambla kinnistuga, mille mõlema omanikuks on kaebuse esitaja. Urve Terase osas ei ole vallavolikogu esitanud otsuses nr 36 ühtegi eelistuse alust. Jõgeva Vallavolikogu on oma otsuses nr 34 tõdenud, et nii Perevara AS kui kaebuse esitaja vastavad maareformi seadusega sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamist taotlevale isikule kehtestatud nõuetele ja tegelevad Jõgeva vallas põllumajandustootmisega. Otsuses nr 36 on Jõgeva Vallavolikogu tõdenud, et nii Perevara AS, Urve Teras kui kaebuse esitaja vastavad maareformi seadusega sätestatud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saamist taotlevale isikule kehtestatud nõuetele ja tegelevad Jõgeva vallas põllumajandustootmisega. Samuti on vallavolikogu otsustes tõdenud, et volikogul on õigus eelistada FIE Harry Kuusikut ja kinnitada ta kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks vaba põllumajandusmaa maatüki nr 134 ja 240 osas. Ometi on Jõgeva Vallavolikogu jätnud kaebuse esitajale nimetatud eelistuse tegemata, kuigi 3 Perevara AS ei kasuta maatükke õiguslikul alusel, Urve Terasel puuduvad maatüki nr 240 osas eelistamise alused ja seetõttu on kaebuse esitaja ainuke kõigile nõuetele vastav taotleja. Kaebuse esitaja arvates volikogu seisukoht, et

§ 233

lg 6 annab vallavolikogule õiguse eelistuse tegemiseks, on meelevaldne ning rikub kaebuse esitaja õigusi. Kaebuse esitaja nõustub, et vallavolikogu ei pea eelistust tegema, kui on valida mitme eelistuskriteeriumitele vastava taotleja vahel valiku tegemisega. Kuna antud juhul ei ole peale kaebuse esitaja teisi taotlejaid, kelle vahel eelistuse tegemist kaaluda, ei ole volikogul õigust otsustada kaebuse esitajat vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusse saajana kinnitamata jätta. Kaebaja palub, et kohus tühistaks Jõgeva Vallavolikogu 29.04.

1. a otsused nr 34 ja 36 ning teeks Jõgeva Vallavolikogule ettekirjutuse eelistuse tegemiseks kaebaja kasuks maa kasutusvaldusse saamisel ning ettepaneku esitamiseks Jõgeva maavanemale. Vastustaja vastuväited
2. Jõgeva Vallavolikogu ei ole nõus H. Kuusiku ja L. Lillemetsa kaebustega ning jääb vaidlustatud otsustes toodud põhjenduste juurde. Jõgeva Vallavolikogu ei ole pidanud vajalikuks ühte põllumajandustootjat eelistada võrreldes teisega, luues sellega ühele põllumajandustootjale eelised võrreldes teisega. Vastustaja on seisukohal, et

§ 233

lg 6 annab vallavolikogule õiguse eelistuse tegemiseks, kuid ei kohusta seda eelistust tegema. Kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks maatükkide 129, 130 osas Lembit Lillemetsa ning maatükkide 134 ja 240 Harry Kuusiku kinnitamine toob vastustaja arvates kaasa praeguse maakasutaja Perevara AS-i kasutuses oleva põllumajandusmaa vähenemise ja mõjutab negatiivselt tema majandustegevust. Kaasatud isiku arvamus 9. Maa-amet leiab, et kaebused on õiged ja põhjendatud ning need tuleks täies ulatuses rahuldada. Maa-amet märgib, et kuivõrd kokkuleppeid vabade põllumaatükkide kasutusvaldusse saamiseks ei sõlmitud, oleks vallavolikogu, tulenevalt

§ 23³ lõike 6 neljandast lausest ja Vabariigi Valitsuse 31.01.2005.

a määruse nr 24 „Riigimaa kasutusvaldusesse andmise ja riigimaale kasutusvalduse seadmise korra“ (KVkorra) § 10 lõikest 5, pidanud vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmise materjalid koos omapoolsete ettepanekutega esitama otsustamiseks maavanemale. Käesoleval juhul on kõikides vaidlustatud otsustes sedastatud, et Jõgeva Vallavolikogu ei pea vajalikuks eelistada ühte põllumajandustootjat teisele, luues sellega ühele põllumajandustootjale eelised võrreldes teisega.

§ 23

³ lõige 6 annab volikogule õiguse eelistuse tegemiseks, kuid ei kohusta seda eelistust tegema. Maa-amet eeltoodud seisukohaga ei nõustu ning märgib, et kui seadus annab vallavolikogule õiguse vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse taotleja eelistamiseks, siis tuleb vallavolikogul eelistuskriteeriumidele vastava taotleja puhul seda ka rakendada. Kaalutlusõigus on haldusorganile seadusega antud volitus valida erinevate otsustuste vahel ning kaalutlusõigust tuleb teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve.

§ 23

³ eesmärgiks on vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine

§ 23

³ lõikes 2 sätestatud tingimustele vastavatele isikutele ning

§ 23

³ lõike 6 viienda lause eesmärgiks on selles lauses sätestatud tingimustele vastavate taotlejate eelistamine. 4 Oluliste asjaoludena on otsustes nr 34 ja 36 jäetud märkimata, et vaba põllumaatükk nr 134 piirneb Harry Kuusiku omandis olevate kinnistutega Teeveere ja Sambla ning vaba põllumaatükk nr 240 piirneb Harry Kuusiku omandis olevate kinnistutega Tamme ja Sambla. Seega on Harry Kuusiku puhul tegemist ainsa taotlejaga, kelle maaomandiga kasutusvaldusesse taotletavad vaba põllumaatükid nr 134 ja 240 piirnevad ning kelle suhtes oleks Jõgeva Vallavolikogu pidanud vabade põllumaatükkide nr 134 ja 240 osas rakendama

§ 23

³ lõike 6 viiendas lauses sätestatud eelistust ning kinnitama Harry Kuusiku nimekirja vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajana. Otsustes nr 34 ja 36 toodud asjaolu, et vabade põllumaatükkide nr 134 ja 240 kasutusvaldusesse andmine Harry Kuusikule toob kaasa praeguse maakasutaja AS Perevara kasutuses oleva põllumaa vähenemise ja mõjutab negatiivselt tema majandustegevust, on asjassepuutumatu, ei tulene seadusest ega ole Harry Kuusiku suhtes seaduses sätestatud eelistamise rakendamata jätmist takistav asjaolu. Samuti on Jõgeva Vallavolikogu vaidlustatud otsustes nr 30, 31, 32 ja 33 sedastanud, et kuna kasutusvaldusesse taotletavad maatükid nr 129, 130, 131 ja 132 ei piirne ühegi taotleja maaomandiga ning ükski taotlejatest ei kasuta nimetatud maad õiguslikul alusel, siis saab vallavolikogu otsustamisel eelistada ainut FIEt. Jõgeva Vallavolikogul on õigus eelistada FIE Lembit Lillemetsa ja kinnitada ta kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks vabade põllumaatükkide nr 129, nr 130, nr 131 ja nr 132, osas. Seega on vabade põllumaatükkide nr 129, 130, 131 ja 132 kasutusvaldusesse taotleja Lembit Lillemetsa puhul tegemist ainsa taotlejaga, kes on FIE ning kelle suhtes oleks Jõgeva Vallavolikogu pidanud rakendama

§ 23

³ lõike 6 viiendas lauses sätestatud eelistust ning kinnitama Lembit Lillemetsa nimekirja vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse saajana. Otsustes nr 30 ja 31 toodud asjaolu, et vabade põllumaatükkide nr 129 ja 130 kasutusvaldusesse andmine Lembit Lillemetsale toob kaasa praeguse maakasutaja AS Perevara kasutuses oleva põllumaa vähenemise ja mõjutab negatiivselt tema majandustegevust, on asjassepuutumatu, ei tulene seadusest ega ole Lembit Lillemetsa suhtes seaduses sätestatud eelistamise rakendamata jätmist takistav asjaolu. Maa-amet märgib, et vaidlusaluste otsuste punktides 1 on otsustatud mitte kinnitada ühtegi isikut kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks vaba põllumajandusmaa maatükkide osas, ei ole osundatud ühelegi faktilisele ega õiguslikule alusele ega ka õiguslikult põhjendatud, mis siis objektiivselt tingis ühegi isiku kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks mitte kinnitamise. Maa-amet sedastab, et vaba põllumajandusmaa kasutusvaldusesse andmine, kui uus maa kasutusse saamise liik, sätestati

-s juba alates 22.03.

1. a. Seadusandja mõte ja tahe uue maa kasutusse andmise (saamise) liigi sissetoomisel maareformi oli tingitud vajadusest anda põllumajandusliku tootmisega tegelejatele, kelle omandis või õiguspärases kasutuses olev maa on täielikult kasutusse võetud ning maa puudumine on saanud oluliseks takistavaks asjaoluks põllumajandusliku tootmise edasiarendamisel ja/või laiendamisel, täiendav võimalus maa kasutusse saamiseks soodustingimustel kohaseks majandustegevuseks. Seadusandja mõtte kohaselt antakse vaba põllumajandusmaad kasutusvaldusesse vaid neile isikutele, kes vastavad täies ulatuses seaduses sätestatud tingimustele ning kes ka reaalselt ja õiguslikul alusel tegelevad põllumajandusliku tootmisega kohaliku omavalitsuse haldusterritooriumil, sest vabade põllumajandusmaade kasutusvaldusesse andmise eesmärgiks on maaelu ja põllumajandusega tegelemise toetamine ja edasiarendamine just nende isikute kaudu. Selle eesmärgi ja põhimõtte 5 järgimine nähtub ka Riigikogu
2. koosseisu täiskogu ja maaelukomisjoni istungite stenogrammidest (

-i muutmise seaduse eelnõu (922SE)). Maa-amet on seisukohal, et vaidlusalused otsused seda eesmärki ja põhimõtet ei järgi. Kohtu põhjendused ja otsus

1. Vaidluse lahendamiseks tuleb kõigepealt määratleda vaidluse ese. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS ) § 19 lõike 7 kohaselt vaatab halduskohus asja läbi kaebuses või protestis esitatud taotluse ulatuses. Halduskohus ei ole seotud kaebuse või protesti sõnastusega. Kaebajad on esitanud haldusaktide tühistamis- ja kohustamiskaebused. Halduskohus on seisukohal, et haldusaktide tühistamiselt tuleb üle minna nende õigusvastasuse tuvastamisele, millega on kaebuste eesmärk saavutatav. Vaidluse lahendamisel juhindub halduskohus materiaalõiguse kõrval Riigikohtu 26.02.2009.a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-96-08 ja 21.06.
2. a otsuses haldusasjas nr 33-1-39-10 antud tõlgendustest. Otsuse nr 3-3-1-96-08 punktis 16 on Riigikohus osundanud: “ Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus pole oma õiguslikult olemuselt haldusakt ega eelhaldusakt HKMS § 4 tähenduses, mille vaidlustamiseks saaks halduskohtule esitada tühistamiskaebuse. Vaidlustatud otsus kujutab endast menetlustoimingut, millega vallavolikogu on kinnitanud mitme sama maad sooviva isiku vastavust maa kasutusvaldusesse taotlejatele esitatavatele nõuetele.“ Otsuse nr 3-3-1-39-10 punktis 45 on Riigikohus osundanud: “Riigikohtu halduskolleegiumi
3. aprillil 2010 asjas nr 3-3-1-4-10 tehtud otsuse p 14 kohaselt võib isik esitada õigusvastasuse tuvastamise nõude eeldusel, et tal on sellise nõude esitamiseks piisav põhjendatud huvi. Isiku põhjendatud huvi olemasolu saab hinnata kahest aspektist lähtudes. Esiteks saab isikul olla haldusakti õigusvastaseks tunnistamise vastu põhjendatud huvi, kui haldusaktil on vahetu mõju selle isiku õigustele, mis eeldab isiklikku seost vaidlusaluse haldusakti, toimingu või halduslepinguga. Teiseks peab õigusvastasuse tuvastamine aitama seda taotlenud isikut edaspidi tema rikutud subjektiivsete õiguste kaitsel. Haldusakti, toimingu või halduslepingu õigusvastasuse tuvastamine peab olema talle kasulik ehk aitama kohe või edaspidi kaasa õiguste teostamisele või kaitsmisele. Tuvastamiskaebuse esitamisel peab kaebaja näitama, kuidas akti õigusvastasuse kindlakstegemine parandab tema olukorda. (Vt Riigikohtu halduskolleegiumi
4. aprilli
5. a määrus asjas nr 3-3-1-100-08, p 36 ja
6. jaanuari
7. a otsus asjas nr 3-3-1-78-08, p 10). Kuivõrd eespool selgitatu kohaselt avaldas Koeru Vallavolikogu otsus FIE A. Karonile vahetut mõju ja kuivõrd ta on halduskohtule esitanud tühistamiskaebusega koos kohustamiskaebuse, mille sisuks on teha ettekirjutus Koeru Vallavolikogule uuesti otsustada Kääri maatüki kasutusvaldusesse andmise ettepaneku tegemine maavanemale, siis on sellega hõlmatud kaebaja põhjendatud huvi ja kolleegium peab võimalikuks tunnistada Koeru Vallavolikogu
8. novembri
9. a otsus nr 27 õigusvastaseks.“ Otsuse nr 3-3-1-39-10 punktis 23 on Riigikohus osundanud, et „Eelnevast tulenevalt leiab kolleegium, et Koeru Vallavolikogu
10. novembri
11. a otsus nr 27 on menetlustoiming, mis on vaidlustatav ja mille õiguspärasust tuleb halduskohtul hinnata.“ 6 Käeoleva vaidluse asjaolud on selles osas sarnased Riigikohtu menetluses olnud vaidlusega. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et Jõgeva Vallavolikogu otsused avaldasid vahetut mõju kaebajatele. Mõlemad kaebajad on esitanud ka vallavolikogu vastu kohustamisnõuded. Seega on mõlema kaebuse puhul hõlmatud kaebajate põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks.
12. Halduskohus on seisukohal, et vaidlustatud otsused ( toimik 3-10-1261 tl 6-7, 8-9, toimik 3-10-1363 tl 11-12, 13-14, 15-16, 17-18) tuleb tunnistada õigusvastaseks. Vastustajale tuleb teha ettekirjutus vaadata uuesti läbi põllumajandusmaa maatükkide 129, 130, 131, 132, 134, 240 kasutusvaldusesse andmine.
13. Vaidluse faktiliste ja õiguslike asjaolude osas nõustub halduskohus põhimõtteliselt kaebajate ja kaasatud isikuga. Kuna aga vaidlusaluste otsuste puhul on tegemist vallavolikogu kaalutlusotsustega ja vastustaja poolt on otsustused sisuliselt langetamata, tuleb vastustajale teha ettekirjutus vaadata põllumajandusmaa maatükkide kasutusvaldusesse andmise taotlused uuesti läbi. 13.

§ 233 lõike 6 alusel tegemisele kuuluv volikogu otsustus on kaalutlusotsus.

Samas ei määrata seaduse kohaselt selle otsustusega vältimatult kindlaks lõpliku haldusakti sisu, sest seaduse kohaselt on otsustajaks maavanem, kui maatükkide kasutusvaldusesse andmist taotleb mitu seaduse nõuetele vastavat isikut. Käesoleval juhul on aga vastustaja sisuliselt võtnud lõpliku otsustaja õiguse ja jätnud vastava ettepaneku maavanemale üldse esitamata. Halduskohus on seisukohal, et vastustaja on vaidlusaluste otsuste taolisel kujul vastuvõtmisega ületanud oma pädevust. Volikogu otsustega on volikogu sisuliselt lugenud vastava haldusmenetluse lõppenuks, sest HMS § 43 lõike 1 punkti 1 kohaselt lõpeb haldusakti andmise menetlus haldusakti teatavakstegemisega. Vaidlustatud otsustest ei nähtu, et vastustaja on otsustes toodud asjaoludel selleks pädevale Jõgeva maavanemale otsustamiseks oma seisukohad edastanud. Seoses asjaoluga, et vastustaja on sisuliselt jätnud talle seadusega pandud kohustuse täitmata, mida ta õigustab ka kohtumenetluses, viidates kirjalikes vastustes ainult vaidlusalustele volikogu otsustele ( toimik 3-10-1261 tl 45, toimik 3-10-1363 tl 25), esitamata täiendavaid asjaolusid, peab halduskohus vajalikuks osundada asjakohasele kohtupraktikale, milles sätestatud põhimõtete vastu on vastustaja eksinud. Üheks olulisemaks haldusakti vorminõudeks on haldusakti põhjendamine. Haldusakti motiveerimine on üldine nõue, mis peab tagama Põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse. Haldusakti põhjendamisel tuleb faktilised asjaolud siduda õigusnormi koosseisuga, mis vastab tuvastatud asjaoludele. Ka kohaliku omavalitsuse volikogu otsuses peab olema esitatud haldusakti motivatsioon. Kui haldusakti motiveerimiseks on esitatud üksnes asjasse mittepuutuvad või üksteist välistavad väited, siis on selline haldusakt motiveerimata. (Vt Riigikohtu 11.02.2009 lahend asjas nr 3-3-179-08, Riigikohtu 22.05.2000 lahend asjas nr 3-3-1-14-00, Riigikohtu 11.02.2009 lahend asjas nr 3-3-1-80-08, Riigikohtu 09.06.2004 lahend asjas nr 3-3-1-28-04, Riigikohtu 19.06.1998 lahend nr 3-3-1-20-98). Vaidlustatud kohaliku omavalitsuse volikogu haldusaktid on motiveeritud asjasse mittepuutuvate väidetega, haldusaktide andmise faktilised asjaolud ei ole seotud kohaldatud õigusnormide koosseisuga ning ei vasta tuvastatud asjaoludele, mille tõttu on 7 vaidlusaluste otsuste puhul tegemist kaalutlusvigadega ja sisuliselt motiveerimata haldusaktidega. Vaidlustatud otsused on vastuolus materiaalõigusega. Haldusasjas on vaidlusaluseks küsimuseks, kuidas tuleb vallavolikogul kohaldada

§ 23

3 lõiget 6 olukorras, kus ühte põllumajandusmaad soovivad kasutusvaldusesse saada mitu isikut. Osundatud sätte kohaselt tuleb vallavolikogul sellisel juhul nende isikute vahel valida ja saata ettepanek maavanemale, kes peab sellega arvestama. KVkorra § 10 lõige 5 kordab seaduses sätestatut ja ei täpsusta olukorra lahendamisega seonduvat. Riigikohus on 26.02.2009.a lahendis asjas nr 3-3-1-96-08 ja 21.02.2010.a lahendis asjas nr 3-3-1-39-10 leidnud, et volikogu ettepanekul maavanemale on haldusesisene mõju. Kuna maavanem saab otsustada aga üksnes volikogu ettepaneku olemasolul, siis võib volikogu ettepanek (käesoleval juhul aga ettepaneku maavanemale edastamata jätmine) rikkuda eelistuseta jäänud taotleja õigusi ja muutuda lõplikuks. Seetõttu on tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest vaidlustatavad otsused küll menetlustoimingud, kuid on halduskohtus menetlustoimingutena vaidlustatavad.

1. Halduskohus nõustub kaasatud isikuga, et vaidlustatud otsustes nr 34 ja 36 on jäetud õigusvastaselt märkimata, et vaba põllumaatükk nr 134 piirneb kaebaja FIE Harry Kuusiku omandis olevate kinnistutega Teeveere ja Sambla ning vaba põllumaatükk nr 240 piirneb Harry Kuusiku omandis olevate kinnistutega Tamme ja Sambla. Seetõttu on kaebaja Harry Kuusiku puhul tegemist taotlejaga, kelle maaomandiga kasutusvaldusesse taotletavad vaba põllumaatükid nr 134 ja 240 piirnevad ning kelle suhtes oleks vastustaja pidanud langetama kehtiva õigusega kooskõlas oleva otsustuse. Vaidlustatud otsustest nr 30, 31, 32 ja 33 nähtub, et kuna kasutusvaldusesse taotletavad maatükid nr 129, 130, 131 ja 132 ei piirne ühegi taotleja maaomandiga ning ükski taotlejatest ei kasuta nimetatud maad õiguslikul alusel, siis saab vallavolikogu otsustamisel eelistada füüsilisest isikust ettevõtjat. Vastustajal on seega õigus eelistada kaebaja FIE Lembit Lillemetsa ja kinnitada ta kasutusvalduse saamise õigust omavaks isikuks vabade põllumaatükkide nr 129, nr 130, nr 131 ja nr 132 osas, rakendades tema suhtes kehtivast õigusest tulenevat eelistust. Seega rikuvad vaidlustatud otsused kaebajate subjektiivseid õigusi. Samas annab kehtiv õigus vastustajale suhteliselt laialdase kaalutlusõiguse, mille tõttu ei saa halduskohus asuda sisuliselt vallavolikogu rolli. Halduskohus saab haldusorgani eest teha otsuseid küsimustes, kus viimase diskretsioon on redutseeritud nullini. Käesoleval juhul ei ole vastustaja diskretsioon redutseeritud nullini, mille tõttu ei saa vastustajale teha ettekirjutust kaebajate poolt soovitud kujul haldusaktide andmiseks ilma juhtumi asjaolude täiendava kaalumiseta, vaid vastustajale tuleb teha ettekirjutus asja uueks otsustamiseks arvestades jõustunud kohtulahendis tuvastatud asjaolusid (RVastS § 6 lõiked 4-6). Kohtu ettekirjutuse täitmisel tuleb vastustajal muuhulgas kaaluda, kas lisaks kaebajatele on üldse isikuid, kes on õigustatud vaidlusaluseid maatükke kasutusvaldusesse taotlema.
2. Neil faktilistel ja õiguslikel asjaoludel tuleb HKMS § 26 lõike 1 punktidest 2 ja 3 tulenevate volitusnormide alusel kaebused rahuldada nii tuvastamis- kui kohustamisnõuete osas. 8
3. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja Harry Kuusik on kaebuses taotlenud kohtukulude vastustaja kandma jätmist. Koos kaebusega on ta kohtule esitanud tõendi riigilõivu 250 tasumise kohta (tl 12). Seega tuleb kaebaja kasuks vastustajalt välja mõista menetluskuluna riigilõiv (HKMS § 83 lõiked 1 ja 2). Kaebaja Lembit Lillemets on kirjalikus menetluses määratud tähtpäevaks elektrooniliselt esitanud menetluskulude nimekirja ja kuludokumendid (toimik 3-10-2261 tl 89-92, 93,94,95,96), mille kohaselt on ta kandnud menetluskulu seoses riigilõivu 1000 krooni (toimik 3-10-1363 tl 19 ) tasumisega ja nõustajale 2500 krooni tasumsega. Seega tuleb kaebaja kasuks vallalt kui avalik-õiguslikult juriidiliselt isikult välja mõista menetluskulu 3500 krooni. Roby Koik kohtunik 9