) §-de 35 lg 43, 44, 6 ja 7; 37 p 2; 40 lg 1 ja 3; 41 lg 1 p 2 alusel FIE M.M.le taksoveoloa ja sõidukikaardi väljastamisest. Käskkirja kohaselt osales M.M. küsimuse arutamisel transpordiametis 11.04.2011.a., kus teda teavitati, et liiklusseaduse(LS) § 7422 lg 2 alusel määratud karistus võimaldab haldusorganil keelduda väljastamast taksoveoluba ja sõidukikaarti ning selgitati
§-de 35, 37, 41, 46 tähendust. 13.04.2011.a. esitas M.M. kirjaliku seletuse, milles märgib, et pani rikkumise Tallinnas Narva mnt-l toime hooletusest, kuna mitmerealisel ja tühjal teel ei tajunud kiiruse suurenemist õigeaegselt, tegu oli suvise valge ajaga, nähtavus oli hea ja teekate kuiv; kiiruse ületamine oli lühiajaline, tegemist oli tööajaga ja taksos oli ka klient, kellel aga pretensioone polnud; elab koos pojaga, keda aeg-ajalt rahaliselt toetab, samuti aitab oma 78-aastast isa; on kogu elu töötanud autojuhina, taksoveoloa väljastamisest keeldumine ei võimalda tegutseda taksonduses FIE-na; säilib küll võimalus töötada töölepingu alusel taksojuhina, kuid töötasu erinevus on märkimisväärne; on olnud sunnitud võtma laenu, et ära elada; pika juhistaaźi jooksul rohkem liiklusalaseid rikkumisi pole olnud ning selles ainsaski oli tema süü väike, kuna määratud karistus oli vaid 1/10 sanktsiooni ülemmäärast.
järgi peab tegevusloa taotleja või selle omanik vastama hea maine nõudele.
i mõistes peetakse isiku mainet heaks, kui teda pole seoses varasema majandustegevusega viimase kolme aasta jooksul üle 2 korra karistatud maksu- ja tollikorraldust, hinnakujundust, tarbijakaitset ning töö- ja puhkeaega reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumise eest või
-s ettenähtud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise või riiklikku registrisse andmete esitamise korra rikkumise eest ning kui tema vedude eest vastutav isik vastab §-s 37 kehtestatud nõuetele(§ 35 lg 43); füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet peetakse heaks, kui ta lisaks §-s 35 lg 43 sätestatule vastab § 37 nõuetele(§ 35 lg 44).
p 2 järgi peetakse vedude eest vastutava isiku mainet heaks, kui teda pole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine või juhtimisõiguse peatamine. Karistusregistri andmetel on M.M. viimase aasta jooksul Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo 6.07.2010.a. jõustunud otsusega karistatud rahatrahviga LS § 7422 lg 2 alusel, mis näeb mootorsõiduki juhile lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-40 km/h karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Lähtudes eeltoodust ei vasta M.M. hea maine nõuetele.
lg 1 p 2 järgi võib loa andja keelduda loa andmisest kui loa taotleja ei vasta
Tõendamata on M.M. väide, et rikkumise sooritamise ajal taksos olnud kliendil pretensioonid puudusid. Samuti pole tõendatud, kui mitmeid kordi erineb tema sissetulek seoses taksoteenuse osutamisega füüsilisest isikust ettevõtjana, võrreldes töötamisega töölepingu alusel taksojuhina. Karistusregistri seaduse(KarRS) 4. peatükis sätestatakse karistusandmete kustutamise ja arhiivi kandmise tingimused ning et kustutatud ja arhiivi kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid KarRS §-s 31 lg 2-4 ettenähtud juhtudel. Kuivõrd
-s kehtestatud nõuete kontrollimise osas pole karistusregistri arhiivis olevatel andmetel õiguslikku tähendust, ei saa transpordiameti ametnik kontrollida menetlusosalise poolt esitatud väite paikapidavust, nagu poleks tal pika juhistaaži vältel olnud rohkem liiklusalaseid rikkumisi. Tugineda saab vaid faktile, et viimase aasta jooksul ei esine M.M.l rohkem rikkumisi. Lubatud sõidukiiruse ületamine on sõltumata tehioludest potentsiaalseks ohuks nii taksoteenust kasutavatele klientidele kui ka teistele liiklejatele, sest takso puhul on tegemist suurema ohu allikaga. Seaduseandja tahe on piirata taksoteenuse osutamist ja vedude korraldamist isikute poolt, kelle maine pole hea.
p 2 kohaldamine ei eelda väärteo toimepanemise korduvust, seega ei oma tähtsust, et taotleja pole varem toime pannud liiklusalaseid väärtegusid, mille eest võib juhtimisõigust piirata ning et väärteoasjas karistati teda rahatrahviga, mitte aga sanktsiooni ülemmääras juhtimisõiguse piiramisega. M.M. pole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat väidet, mis välistaks taksoveoloa väljastamisest keeldumise. Haldusorgan on kaalunud menetlusaluses asjas kõiki asjaolusid ning jõudnud järeldusele, et taotleja maine pole hea ning haldusorgan ei saa taotlejat usaldada taksoveoteenust osutama. Samas ei võeta M.M.lt ära õigust töötada taksojuhina töölepingu alusel. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud käskkiri tühistada. Käskkiri pole eesmärgipärane ega proportsionaalne ja sisaldab kaalutlusvigu, millega on rikutud põhiseaduse(PS) § 11 ja haldusmenetluse seaduse(HMS) § 3 lg 2. Hinnates haldusaktiga kehtestatud piirangu otstarbekust ja vajalikkust, tuleb ühelt poolt hinnata
§-s 41 lg 1 p 2 sätestatud piirangu eesmärki ning teiselt poolt piirangu vajalikkust ja proportsionaalsust konkreetse asjaolu või isiku suhtes. Taksoveoloa ja sõidukikaardi väljastamisest keeldumisega kaotab kaebaja võimaluse tegutseda taksoveoga ettevõtluse vormis. Kuid kaebaja ettevõtlusvabaduse piirang ei võimalda kuidagi saavutada vastustaja poolt silmas peetud eesmärki - välistada kaebajast tulenevat ohtu liiklusturvalisusele. Vastustaja luges lu2 batud suurima sõidukiiruse ületamist potentsiaalseks ohuks taksoteenust kasutavatele klientidele ning teistele liiklejatele, kuid samas märkis, et kaebaja võib osutada taksoteenust töölepingu alusel. Klienditeeninduse ja liiklusturvalisuse seisukohast ei oma erilist tähendust, kas taksojuht osutab teenust palgalise juhina või eraettevõtjana, seega pole rakendatud piirang proportsionaalne soovitava eesmärgiga kõrvaldada kaebaja taksoteenindusest, et tagada turvalisus taksoklientidele ja teistele liiklejatele.
§-des 35 ja 37 loetletud juhtudest, mil isik ei vasta heale mainele, ühe esinemisel tuleb hinnata, kui oluline on vedude eest vastutava isiku maine rikkumine ning kas tema maine on rikutud sel määral, et rakendada tema suhtes
Ettevõtlusvabaduse piiramine on enampõhjendatud juhul, kui isik on toime pannud tegusid, mis ründavad eelkõige ettevõtlusega seotud huve – näiteks maksu- ja tollikorralduse, hinnakujunduse, tarbijakaitse, töö- ja puhkeaja nõuete rikkumised. Politsei poolt minimaalse karistuse vääriliseks peetud kiiruseületamine pole selliseks kaalukaks teguriks, mis tingib vältimatult ettevõtluspiirangu rakendamise. Vastavalt karistusseadustiku §-le 56 lg 1 peab karistuse raskus vastama isiku süü suurusele. Kaebajale määrati 6.
-i järgi kontrollitakse vedaja, mitte taksojuhi vastavust seadusele ning kuna kaebaja ei vastanud vedajana
Kaebaja puhul langeb tema ettevõtlus kokku faktilise taksoteenuse osutamisega, s.o. taksojuhina sõitjate vedamisega. Liiklusel ja taksoklientide turvalisus ei olene sellest, kas kaebaja tegutseb palgatöölisena või FIE-na. Kuna
lg 1 p 2 annab haldusorganile kaalutlusõiguse, oli vastustaja kohustatud HMS §-st 56 lg 3 tulenevalt märkima haldusaktis ka põhjendused, miks püstitatud eesmärkide saavutamiseks oli ainuvõimalik viis piirata kaebaja ettevõtlusvabadust; miks kaebajale ligi aasta tagasi väärteo eest määratud väike rahatrahv tingib vältimatult tegevusloa väljastamisest keeldumise või ohustab taksoveo turvalisust. Analoogiliselt kohtute varasemate seisukohtadega (haldusasjad 3-10-3130, 3-08-2504) arvab ka kaebaja, et selline piirang on igal juhul põhjendatud süstemaatiliste liiklusnõuete rikkujate suhtes, kuid vaieldav episoodilise rikkumise puhul. Vastustaja on rikkunud HMS §-st 6 tulenevat uurimispõhimõtet. Käskkirja kohaselt pole kaebaja oma seletustes esitatud faktiväiteid tõendanud, samas pole aga vastustaja kaebajalt täiendavalt tema väiteid kinnitavaid tõendeid ka küsinud, pidamata seda oluliseks või jättes oluliste asjaolude osas oma uurimiskohustuse täitmata. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Õigus tegeleda ettevõtlusega pole piiramatu õigus, PS § 31 teise lause kohaselt sätestatakse ettevõtlusega tegelemise tingimused ja kord seadusega. Eelkõige on piirangud õigustatud tarbijate kaitse, teenuse osutamise usaldusväärsuse ja muude legitiimsete eesmärkide saavutamiseks. Kõige enam piirabki riigivõim ettevõtlusvabadust ettevõtlusega seotud kuritegude ja väärtegude eest karistuste määramisega nende toimepanijatele. Taksovedu kui ettevõtluse üht liiki reguleerib
. Taksoveoteenuse osutamine pole iga ettevõtja absoluutne õigus, vaid nende õigus, kes vastavad
-s vedajatele kehtestatud tingimustele. Põhjendamatu on võrrelda ettevõtluse piiramise kontekstis taksojuhti ja vedajat. Taksojuht pole vedaja ja/või vedude eest vastutav isik ning
ei sätesta nõudeid taksojuhtidele, vaid vedajale ja vedude eest vastutavale isikule. Kaebaja taotles taksoveoluba kui ettevõtja, mitte aga kui taksojuht. Seega hinnati taksoveoloa menetlemisel
Kuna kaebaja nendele nõuetele ei vasta, ei saa ta ettevõtjana taksoveoteenust osutada, saab aga töötada lepingu alusel taksojuhina. See ei tähenda, et kaebaja õiguste piiramine polnud eesmärgipärane - piiratud on vedaja õigusi, mitte taksojuhi õigusi teenindada 3 kliente. Kuna hea maine nõue on
-s imperatiivne, tõi asjaolu, et kaebaja ei vastanud hea maine nõuetele, paratamatult kaasa piirangu osutada taksoveoteenust vedajana. Kui isik ei vasta
-s toodud hea maine kriteeriumile, siis ei saa talle väljastada tegevusluba ja selle alusel sõidukikaarti. Tegevusloa väljastajal puudub pädevus hakata üle hindama politseiasutuse, maksu- ja tolliameti või muu asutuse määratud karistusi, veel enam kaaluma karistuse määramise kohasust, rikkumise raskusastet või muid rikkumise asjaolusid. Loa väljastaja lähtub
-s loetletud kriteeriumidest, sekkumata seejuures teiste pädevate asutuste töösse. Põhjendamatu on väide, et haldusaktis peaks olema toodud välja seos ettevõtluspiirangu ja vedude eest vastutava isiku tegevuse vahel. Nimetatud seos tuleneb
§-st 35 lg 1 ja 44, mille kohaselt peab füüsilisest isikust ettevõtja vastama
-s kehtestatud nõuetele. Kui füüsilisest isikust taotleja neile ei vasta, ei väljastata talle tegevusluba ning tal puudub õigus osutada ettevõtjana taksoveoteenust. Ekslik on kaebaja väide, et haldusakt on õiguslikult motiveerimata, käskkirjas on toodud õiguslikud alused, millest lähtuvalt ei vasta kaebaja hea maine nõuetele ja mis olid aluseks ettevõtluspiirangule. Samas hinnatakse
p 2 kaudu füüsilisest isikust ettevõtja liikluskuulekust, sh tema võimalikku ohtu teistele liiklejatele ja klientidele. Fakt, et politsei karistas kaebajat LS § 7422 lg 2 rikkumise eest rahaliselt, mitte aga sanktsiooni ülemmääras, ei tähenda, et kaebaja maine on hea.
p 2 mõtte kohaselt omab maine hindamisel tähtsust asjaolu, kas rikkumine võib kaasa tuua juhtimisõiguse äravõtmise, aga mitte asjaolu, et karistusena jäeti kohaldamata juhtimisõiguse äravõtmine ning kohaldati rahatrahvi. Vastustaja on pidanud LS §-s 7422 lg 2 ettenähtud väärtegu ülekaalukaks põhjuseks, kuivõrd muid põhjusi, mida kaaluda kaebaja subjektiivsete õiguste piiramisel, ei esinenud. Ka kaebaja ise pole menetluse käigus esitanud õigustavaid ja kaalukaid põhjendusi, mis kaaluksid üles tema poolt toimepandud liiklusohutusalase rikkumise. Vastustaja ei pea LS § 7422 lg 2 rikkumist automaatselt tegevusloa välistamist välistavaks asjaoluks ning käskkirjas on ka piisavalt põhjendatud, miks kaebaja õiguste piiramine on vajalik. Kaebaja õiguste piiramine on proportsionaalne toimepandud väärteoga ja kooskõlas
§ga 37 p 2. Tegevusloa kehtetuks tunnistamist ei saa eeldada üksnes liikluseeskirjade süstemaatilise rikkumise korral, selline lähenemine oleks meelevaldne ja õigustaks ühekordseid liikluseeskirjade rikkumisi.
p 2 mõtte kohaselt piisab ka ühest rikkumisest, kui rikkumisega pandi toime väärtegu, mille toimepanemise eest võib karistada juhtimisõiguse äravõtmisega. Lubatud sõidukiiruse ületamine on tahtlik tegu, ületamise eest 21-40 km/h ettenähtud võimalikud karistused pidid kaebajale kui vedude eest vastutavale isikule teada olema ning mõistlik isik oleks neid vältinud või vähemalt püüdnud vältida. Tegevusloa menetlemise käigus kasutas kaebaja oma õigust ning esitas kirjaliku seletuse 13.04.2011.a. Kaebajal oli võimalus seletuses toodud väiteid kinnitada tõenditega, mida ta ei teinud. Uurimisprintsiip ei tähenda seda, et menetleja peab või peaks menetlusosalisele meelde tuletama ja selgitama vajadust oma väiteid tõenditega kinnitama. Isegi kui kohus leiab, et käskkirjas toodud kaalutlused pole piisavad, on sellisel juhul tegemist vorminõuete rikkumisega, mis ei mõjutanud asja otsustamist ega saa seega vastavalt HMS §-le 58 olla aluseks haldusakti tühistamisele. KOHTU PÕHJENDUSED Vastavalt
§-le 31 lg 1, 3, 4 käsitatakse teeliikluses korraldatava sõitjateveo tegevusloana taksoveoluba, mis tõendab vedaja õigust korraldada taksovedu; sõidukikaart on tegevusloa alusel vedajale väljastatav dokument, mis tõendab vedaja õigust kasutada sõidukikaardile kantud sõidukit tegevusloaga lubatud sõitjateveol.
sätestab, et tegevusloa taotleja või selle omanik peab vastama hea maine nõudele, mis tähendab, et teda pole seoses varasema majandustegevusega viimase kolme aasta jooksul üle kahe korra karistatud maksu- ja tollikorraldust, hinnakujundust, tarbijakaitset ning töö- ja puhkeaega reguleerivate õigusaktide nõuete rikkumise eest või
-s ettenähtud tegevusloa või sõidukikaardita veo korraldamise või riiklikku registrisse andmete esitamise korra rikkumise eest ning kui tema vedude eest vastutav isik vastab § 37 nõuetele(lg 43). Füüsilisest isikust tegevusloa taotleja või selle omaniku mainet peetakse heaks, kui ta lisaks lõikes 4 43 sätestatule vastab § 37 nõuetele(lg 44). Üheks hea maine tingimuseks on, et isikut pole viimase kolme aasta jooksul karistatud liiklusalaste õigusaktide nõuete sellise rikkumise eest, mille eest on ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine(§ 37 p 2). Kaebaja on 6.07.2010.a.(jõustumise kuupäev) karistatud sel ajal kehtinud LS § 7422 lg 2 järgi(isiku poolt mootorsõiduki juhtimine lubatud suurimat sõidukiirust 21-40 km/h võrra ületades), kus karistusena oli ette nähtud mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 6 kuuks.
lg 1 p 2 sätestab, et tegevusloa andja võib keelduda loa andmisest, kui selle taotleja ei vasta § 35 nõuetele. Normitehniliselt viitab sõna „võib“ kasutamine diskretsiooninormile, mis tähendab, et
lg 1 p 2 ei kohustanud haldusorganit igal juhul keelduma taotlejale taksoveoloa ja sõidukikaardi väljastamisest temal kiiruse ületamise eest karistatuse olemasolu tõttu, vaid vastustaja pidi kaaluma, kas tegevusloa väljastamine või sellest keeldumine antud asjaoludel on proportsionaalne ning kooskõlas avalike ja kaebaja huvidega. Vastustaja vastupidistest väidetest hoolimata nähtub nii vaidlustatud käskkirjast kui ka vastustest kaebusele, et Tallinna Transpordiamet pole kaebaja taotluse lahendamisel sisuliselt kasutanud talle seadusega antud kaalutlusõigust. Kui haldusorganile on seadusega antud volitus kaaluda otsuste tegemist või valida erinevate otsustuste vahel, peab haldusorgan seda teadlikult kasutama kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ja õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve(HMS § 4). Vastustaja on 11.04.2011.a. 15 minuti jooksul kaebajale selgitanud käimasoleva haldusmenetluse sisu ja
-i asjassepuutuvate sätete tähendust ning kaebaja on andnud lubaduse esitada omapoolsed seisukohad eraldi lehel(tl 39). 13.04. 2011.a. esitaski kaebaja kirjaliku selgituse, mis asjaoludel kõnealune kiiruse ületamine toimus ning põhjused, miks tema arvates see rikkumine ei peaks kaasa tooma temale taksoveoloa ja sõidukikaardi väljastamisest keeldumist: kiiruse ületamine oli lühiajaline, tegemist oli tööajaga ja taksos oli ka klient, kellel pretensioone polnud; kaebaja elab koos pojaga, keda aeg-ajalt rahaliselt toetab, samuti aitab ta oma 78-aastast isa; kaebaja on kogu elu töötanud autojuhina, taksoveoloa väljastamisest keeldumine ei võimalda tal tegutseda taksonduses FIE-na, säilib küll võimalus töötada töölepingu alusel taksojuhina, kuid töötasu erinevus on märkimisväärne; kaebaja on äraelamiseks olnud sunnitud võtma laenu; pika juhistaaźi jooksul pole kaebajal rohkem liiklusalaseid rikkumisi olnud ning selles ainsaski oli tema süü väike, kuna määratud karistus oli vaid 1/10 sanktsiooni ülemmäärast. Neid asjaolusid olekski pidanud vastustaja kaebaja taotluse lahendamisel kaaluma, kuid seda ei teinud, märkides käskkirjas vaid, et kaebaja pole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat väidet, mis välistaks taksoveoloa väljastamisest keeldumise ning et kaebaja pole oma väiteid tõendanud. HMS § 38 lg 1 sätestab, et haldusorganil on õigus nõuda haldusmenetluse käigus menetlusosalistelt ning muudelt isikutelt nende käsutuses olevate tõendite ja andmete esitamist, mille alusel haldusorgan teeb kindlaks asja lahendamiseks olulised asjaolud. Mingit tähtsust pole sellel, kas taksos istunud kliendil oli või polnud kiiruseületamise pärast kaebajale pretensioone, küll on aga olulisteks asjaoludeks kõik ülejäänud kaebaja nimetatud põhjendused. Kui vastustaja soovis, et kaebaja esitaks tõendeid poja toetamise, isa abistamise, sissetulekute erinevuse kohta palgalise taksojuhina ja FIE-na töötamisel ning laenude olemasolu kohta, siis pidanuks ta neid kaebajalt nõudma. Seda aga vastustaja teinud pole, samuti pole ta arvesse võtnud, et rohkem liiklusalaseid rikkumisi pole kaebajal olnud ning et selle ainsa rikkumise eest karistati kaebajat ka ainult 600-kroonise rahatrahviga, mis annab tunnistust, et väärteo menetleja ei pidanud kaebaja rikkumist kuigi oluliseks. Tegevusloa ja sõidukikaardi väljastamisest keeldumiseks ei piisa üksnes
Käskkirjas kasutatud trafaretsed väljendid avaliku huvi põhjendamiseks - lubatud sõidukiiruse ületamine on sõltumata tehioludest potentsiaalseks ohuks nii taksoteenust kasutavatele klientidele kui ka teistele liiklejatele, sest takso puhul on tegemist suurema ohu allikaga – ei veena kohut, et sisulist kaalumist haldusorgani poolt üldse läbi viidi. Vastustaja pidanuks tõsiselt kaaluma, kas tuvastatud rikkumise laad, toimepanemise aeg ja asjaolud on sellised, et kaebajale taksoveo korraldamist usaldada ei saa – seda enam, et Tallinna Halduskohtu 4.02.2011.a. jõustunud otsusega tühistati kaalutlusõiguse kasutamata jätmise tõttu käskkiri, millega 5 vastustaja tunnistas sama väärteo eest määratud karistust põhjuseks tuues kehtetuks 22.04.2009.a. kaebajale väljastatud taksoveoloa ja sõidukikaardi. Kaalutlusõiguse kasutamata jätmine on oluline kaalutlusviga. Kuivõrd kaalutlusvigade puudumine on HMS § 54 kohaselt haldusakti õiguspärasuse eelduseks, siis on taotleja suhtes tehtud keelduv otsus õigusvastane ning tuleb tühistada. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku §-le 92 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palub vastustajalt menetluskuludena välja mõista 456 eurot õigusabikulusid ja 19 eurot 16 s riigilõivu. Vastustaja pole menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. Kohus leiab, et haldusasja keerukust ja kestust arvestades on need menetluskulud vajalikud ja põhjendatud. Kohtunik: D.Maastik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.