Koridoris puudus tool, kuhu ta võiks istuda kingapaeltega kingade jalast äravõtmiseks. Samuti puudus alus, kuhu saaks asetada jalad. Kaebaja keeldus astumast betoonpõrandale puhastes valgetes sokkides, et neid mitte mustaks teha. Ta oleks võinud jääda betoonpõrandale astudes haigeks, samas ei olnud võimalik seistes võtta jalast üks ja seejärel teine jalats, kuna ta oleks võinud kukkuda. Tallinna Vangla kinnitus, et kaebaja ei allunud korraldusele, on paljasõnaline. Ta soovis alluda, kuid inimlikes tingimustes, mistõttu ta palus panna põrandale kasvõi paber. Samuti on Tallinna Vangla sõnad paljasõnalised selles, et põrand oli puhas. Pole vaidlust selles, et põrandat pestakse. Kuid vaidlus on selles, et 15.03.2011 jalutuskäigule minnes oli juba jalutuskäigule läinud palju teisi kambreid ja nemad jõudsid küllalt põrandat poriseks tallata. Kaebaja selgitab, et kõikidele on teada, et „jalutuskäikudel“ on põrand must. See on seotud ilmaga, ühtlasi seal oli puistatud liiv, mis omakorda ladestub jalatsitel ja levib edasi koridori. Koristaja koristab koridoris enne jalutuskäiku ja ei tee seda pärast. Lisaks eeltoodule on vangla märkinud ebaõigesti, et ühe dokumendi kohaselt oleks kaebaja pidanud võtma jalast sokid, aga teise dokumendi kohaselt jalatsid. Vangla on eksinud ja ei tea, mida kirjutab. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et tema poolset allumatust ei olnud, seega karistati teda alusetult. Sisuliselt valvur ei täitnud samuti oma kohustusi: ta polnud kaebajat läbi otsinud ja lasi ta kambrisse, kuigi valvur pidi vangla peakorrapidaja välja kutsuma ja lahendama probleemi. Kaebaja palub käskkiri tühistada ja tunnistada talle määratud 3 ööpäeva kartserit õigusvastaseks. Ühtlasi on asjas ka preventiivne huvi, et Tallinna Vangla valmistaks aluse ja edaspidi otsiks läbi inimlikes tingimustes. Kaebaja vajab kohtuotsust ka seetõttu, et 3 ööpäeva kartserit mõjutab tema enneaegset karistuse kandmisest vabastamist. 5.
Käskkirjaga nr 447-d tutvus J.S. 15.04.2011.
p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.
lg 1 esimese lause alusel on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu-ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetaval on kohustus alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldus läbiotsimise käigus jalanõud jalast võtta on seaduslik korraldus. Vanglateenistuse ametniku seaduslikku korraldust peab kinnipeetav täitma koheselt, diskussiooni algatamata. J.S.ile on vangistust reguleerivaid õigusakte tutvustatud 28.12.
p 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele.
lg 1 esimese lause alusel on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, elu-ja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Selle käigus annab vangla ametnik korraldusi, et taotletavat ülesannet täita. Kui kinnipeetav ei allu vanglateenistuse ametniku korralduse, siis on kinnipeetava suhtes võimalik määrata karistus distsiplinaarkorras.
p 1 ja § 68 lg 1 ja ilmselt on kaebuse esitaja siiski vastamisel kohtule pidanud silmas just nimelt seda, et vanglal on õigus teostada läbiotsimist, selles osas on tema meelest antud korraldus seaduslik. 4 Antud juhul puudub seega vaidlus küsimuses, et vangla võis teostada läbiotsimist ja sellega seotult sai kaebajale anda ametnik korralduse tegevusteks, mis võimaldasid läbiotsimise läbi viia. Kaebaja väidab veel, et ta oleks korralduse täitnud, kui selleks oleks olnud tingimused. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja suhtes jäigi läbiotsimine teostamata. Kaebaja sai korralduse võtta jalanõud jalast ja kaebajale oli korraldus arusaadav, see korraldus jäi täitmata ning kaebaja jalanõusid jalast ei võtnud. Vastavalt kinnitavad seda kaebaja enda selgitused ja 15.03.11.a. koostatud ettekanne nr 547 Rauno Andokilt. Ettekande kohaselt kaebaja keeldus korduvate nõudmiste peale võtmast jalanõusid jalast, kui kaebaja tuli jalutuskäigult ning J.S. nõudis valget paberit selleks, et sokid ei saaks mustaks; veel palus kinnipeetav kutsuda korrapidaja, et lahendada probleem ja et talle ei antaks korraldust astuda puhaste sokkidega paljale põrandale, kuna ta ei ole kohustatud seisma puhaste sokkidega vangla mustal põrandal. Vaides märkis kaebaja, et ta soovis peale valvuri korraldust sokid ära võtta, et talle võimaldataks puhast paberit, mille peale seista või et talle tagatakse tool, mille peal ta saaks normaalselt oma paeltega saapad jalast ära võtta. Kuna põrand ei saanud puhas olla, siis oleks ta korraldusele allumisel pidanud seisma puhaste sokkidega põrandal, kus teised isikud käisid oma mustade saabastega. Kaebaja arvates peaksid sellised läbiotsimised toimuma humaanselt nagu Tartu Vanglas, kus pannakse enne läbiotsimist põrandala spetsiaalne alus, mille peale saab valgete sokkidega astuda, kartmata neid määrida. Vastustaja leiab, et kaebaja väide, et tal ei olnud võimalik korraldust täita, ei vasta tõele. Kohus nõustub, et antud juhul ei olnud kaebuse esitaja toonud distsiplinaarasja menetluses ja ka vaidemenetluses esile ühtegi asjaolu, mis kinnitaks, et ta ei saanud valvuri korraldust täita. Kohtule nähtub, et kaebuse esitaja oli saanud Tartu Vanglas positiivse kogemuse osaks, kuna seal on teistsugused kinnipidamise tingimused või vähemalt väidab kaebaja, et läbiotsimisel on põrandal matike. Kohus selgitab siinkohal, et erinevates vanglates võivad kinnipidamise tingimused olla erinevad sõltuvalt kasvõi näiteks põhjusest, et Tartu vangla on äsja rajatud, sealsed olmetingimused ja ruumide sisustus ja väljanägemine vastab kaasaja tingimustele. Samas ei tähenda see veel, et igas vanglas peaksid läbiotsimised kulgema samasugustes kindlates olmetingimustes ja et kui puudub kas tool või matike vms, siis ei saakski läbiotsimist teostada ning et kinnipeetaval oleks õigus käsku mitte täita ja esitada oma nõudmised, et läbiotsimine teostada. Kohus selgitab kaebuse esitajale, et kaebaja seisukoht käesolevas kaebuses, et kusagil ei ole keelatud diskussiooni alustamine valvuriga, ei ole siiski õige. Kui kaebuse esitajal oli tegelikult ettepanekuid/tähelepanekuid, mille üle vanglaga diskuteerida eesmärgil, et Tallinna vanglas teha mõningasi muudatusi läbiotsimise paremaks korraldamiseks, siis tuleb see esitada vangla juhtkonnale, kuna valvur neid probleeme ei saa iseseisvalt lahendada. Kui kaebajal on näiteks soov, et seda tehakse viisil, mil kinnipeetav saab astuda läbiotsimise ajal paberilehele või matikesele, siis tulnuks selline ettepanek teha juhtkonnale enne sündmust ja ära oodata ka lahendus ettepanekute suhtes. Antud juhul on ilmselge, et valvuri ülesannetesse kuulub konkreetse kontrolli läbiviimine ning temalt ei saa nõuda, et vanglas oleks läbiotsmise kohas matikene, paber, tool vms esemed, mille soetamine ei sõltu valvurist. Niisugused ettepanekud ja võimalused väheste muudatuste tegemiseks otsustab juhtkond ning koostöös julgeoleku töötajatega. Kaebaja pidi mõistma, et valvur sündmuse ajal ja kohas ei saanud läbiotsimise tingimusi ise muuta. Kaebajale on ilmselgelt ka mõistetav, et kui läbiotsimise ajal hakata mingeid tingimusi esitama, siis tekib valvuril ülesande täitmisel viivitus, toimingute läbiviimine on aga seotud ajaliste piirangutega ja nt kasvõi selleks, et tuua kaebaja jaoks paberit, oleks valvur pidanud kas lahkuma konkreetselt tööpostilt või hakkama omakorda segama teiste ametnike tööd jms. Tegelikult oli valvuri kohustus järgida kehtivat korda ning ta andis korralduse läbiotsimistoimingu sooritamiseks, mis jäi kaebajast tuleneval põhjusel 5 täitamata. Kuigi kaebaja märgib, et vangla ei ole vastanud küsimusele, miks teda lõpuks lubati kambrisse, ei ole sellel sündmuse suhtes iseseisvat tähendus, kuna on selge, et kaebaja ise ei hakanud antud tingimustes jalanõusid ära võtma, seega ta ei täitnud käsku. Ilmselgelt selliselt tekkinud viivitus takistas valvuril oma töökohustusi täita ja ta tegi selle kohta ettekande. Kaebaja arvamus, et valvur ei teinud „ausalt“ oma tööd, on asjakohatu ja vale, kuna valvur tegi oma tööd, kuid kaebaja tegevus takistas toimingu läbiviimist. Iseseisvat tähendust ei oma ka see, kas vangla vastas R.Andok töö osas, kuna pädev ametnik lahendas küsimuse kohapeal. Kohtule nähtub, et kaebuse esitaja on vanglas kinnipidamise kogemustega isik ning oskab ise aru saada, miks vanglas ametniku ja kinnipeetava tegevus on rangelt reglementeeritud ja kuidas tuleb jälgida ka ülesande täitmise ajalimiidist kinnipidamist, seega jääb arusaamatuks, miks kaebuse esitaja arvab, et valvur oleks pidanud ja saanud lahendada neid küsimusi, mis peaks kuuluma lahendamisele ettepanekute vormis ja ettepanekute kaudu ning mil tuleks lahend ka ära oodata. Antud juhul ja tingimustel oli kaebuse esitaja teadlik, et läbiotsimise tingimused on just niisugused nagu nad hetkel olid ja et korraldus tuleb täita. Kui hiljem kaebaja teeb ettepaneku ja kehtivaid tingimusi muudetakse, saab loogiliselt ka nõuda, et muutunud tingimusi täidetakse, mitte aga enne seda. Seega ei nõustu kohus kaebuse esitajaga, et kaebajal oli õigus alustada diskussiooni ning et see ei ole keelatud. Kohus kinnitab, et kehtivatest õigusnormidest tuleneb, et kui ei esine erakordseid asjaolusid, mis takistavad korralduse täitmist, siis tuleb korraldust täita ja mitte algatada diskussiooni. Kaebuse esitaja nimetatud nõudmised ülesande täitmiseks kaebaja poolt kinnitasid valvurile, et niisuguseid asjaolusid, mis takistasid ülesande täitmist, ei ole ja valvur nõudis õigustatult tema antud korralduse täitmist. Käesoleva ajani ei ole kaebaja suutnud kohtueelses menetluses ja ka kohtukaebuses esitada andmeid, mis kinnitaksid, et valvuri antud ülesande täitmine oli ilmselgelt võimatu, kuivõrd kaebaja vaid oletab, et põrnad võis olla määrdunud või et see eelduslikult pidi olema must, kuna seda kasutati õue – ja sisse käimiseks ja et see on betoonpõrand. Kuivõrd kohtule ei olnud vangla vastusest täiel määral selge, missugune põrand sündmuskohas on ja mis tähendab kontrolljoon, siis palus kohus vanglal nende vastust täpsustada. Vangla 09.11.11.a. täpsustava seisukoha alusel saab kohus järeldada, et sündmuskohal ei ole lihtsalt vanast ajast säilinud nn algeline katteta krobeline ja betoonikarva põrand, mille puhtuse eest hoolitsemine võib olla äärmiselt keerukas ja mille pealt mustuse jälgimine ei ole ehk ka võimalik. Vastustaja poolt sündmuskohast lisatud 3 fotot (tlk 70 -71) kinnitavad, et põrand on siiski kaetud plaatidega, millelt on määrdunud koha jälgimine võimalik. Kui mustvalge foto ehk ei anna täit ülevaadet, siis on kaebajale sündmuskoht hästi teada ja kohtule nähtub arvuti vahendusel, et just nimelt plaaditud põranda korral on võimalik jälgida igasuguse märgatava mustuse olemasolu (liiv, vesi, pori vms). Seega juhul, kui kinnipeetav või muu isik näeb põrandal mustuse jälge, siis saab sellele koheselt viidata ja sündmuskohal oli ka antud juhul selline kontroll võimalik. Kaebaja senised selgitused, et liikumine kulges koridori kaudu, ei kinnitanud veel, et põrandale ei saanud astuda sokkides ja täita valvuri antud korraldust. Kaebaja ei ole vaidlustanud sj vastustaja vastust, et põrandat oli pestud hommikul. Nagu selgub, on koridoris olemas nn läbiotsimiseks eraldatud joonetagune ala, mida kaebaja kohtule ei olnud märkinud. Ka nähtub vangla vastusest, et vanglakoridoris asuvasse läbiotsimisalasse liigutakse enne pikem maa, mille kestel suurem mustus, kui seda ilmastikuoludest tingitult jalanõudele tekib, jääb liikumisteekonnale maha. Läbiotsimise ala on tähistatud joonega ja kinnipeetav astub läbiotsmisel selleks joonega eraldatud kohta, kus teda ei segata ning mis ei asu otseselt ka teistele isikutele vajalikus liikumisalas. Kuigi kaebaja heidab vanglale tagantjärgi ette, et vangla ei vastanud kohtule, kuipalju isikuid läbiotsimisalas võis täpsemalt liikuda, leiab kohus, et see küsimus ei mõjuta tulemust. Vangla ei väida, et põrand oli steriilselt puhas. Kaebaja vastuste kohaselt ei oleks võimalik 6 läbiotsimist üldse läbi viia, kuna järeldub, et kui põrandala panna paber, siis ta saaks ikkagi külmetuda ja kui nt panna maha matike, siis on selge, et matikese kaudu võib samamoodi saada nn jalaseene, nagu seda saaks ka paljalt põrandalt (läbi soki), kuna koheselt ei ole võimalik steriliseerida ei põrandat ega matikest. Ka ei muuda kohtu seisukohta kaebaja hilisemad seletused, kuidas koridoris liiguti. Kohus ei jätka eelnevat arutluskäiku, kuna kõik kaebaja toodud näited, mis põrandal võib olla, on hilisemalt toodud ja oletuslikud. Ka tavatingimustes vanglaväliselt ei ole põrandad steriilselt puhtad, siin ei ole põranda kasutamisel olulisi erinevusi. Samas nähtub selgelt, et kaebaja ei märkinud ei valvurile sündmuskohal ülesande täitmisel ega ka vaidemenetluses, et ta märkas selles läbiotsimise alas, kuhu ta sai astuda, et seal on konkreetset mustust, kaebaja hiljem nimetas liiva, vett, pori. Kui kaebuse esitaja oleks märganud mustust, siis ta oleks seda kohe saanud öelda ja näidata valvurile; ka ei oleks saanud loogiliselt astuda teise kohta, kus mustust ei nähtunud. Seda võimalust keegi kaebajalt ära ei võtnud ja kaebaja ei märgi, et ta seda tegi, samuti nähtub valvuri ettekandest, et kaebaja hakkas hoopiski esitama nõudmisi. Kaebaja ise kinnitab, et ta nõudis valget paberit. Seega ei ole kohtul kahtlusi, et kaebajale on lihtviisiliselt äratuntav, milline koht on määrdunud ja kui ta sellist asjaolu valvurile ei esitanud, siis on alusetu ette heita valvurile, et tema seisukohti ei arvestatud. Kohus järeldab, et kui ülesande täitmist oleks takistanud mustuse olemasolu, siis määrdunud koha näitamine valvurile oli võimalik, seega saanuks valvur ka kontrollida, kas korralduse täitmine tuleks ellu viia muudmoodi. Kaebaja ei väida, et ta näitas valvurile, et korralduse täitmise koht on ka tõepoolest määrdunud. Seega saab järeldada, et määrdunud koha tunneks igaüks suurema vaevata ära, määrdunud kohast saab ka kõrvale astuda ning kuna kaebaja ei esitanud valvurile arvestatavat põhjust, miks korraldust ei saaks täita, siis valvuri nõudmine korraldus täita oli igati seaduslik, täidetav ning kuulus ka kohesele täitmisele. Isegi tagantjärgi tehtud kontrolli tulemused selliselt ei kinnita kaebaja väiteid, vaid kinnitavad, et kaebaja suhtes tehtud otsus on õiguspärane. Sokkide võimalik määrdumine ei tooks kaebajal kaasa ka pöördumatuid tagajärgi. 11.
punkti 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.2007 kohtuotsuses nr 3-3-1-103-06 on avaldatud seisukoht ja ka selgitatud, et kui ka hiljem kohases menetluses tuvastatakse, et vanglaametniku poolt kinnipeetavale antud korraldus ei olnud seadusega kooskõlas, ei tähenda see veel, et korraldusele mitteallunud kinnipeetav pole rikkunud
Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Seega on kinnipeetav kohustatud alluma vanglaametniku korraldusele sõltumata sellest, kas korraldus on tema hinnangul sisuliselt õiguspärane või mitte, samuti ei tulene vangistusseadusest ega vangla sisekorraeeskirjadest vanglaametnikule kohustust hoiduda kinnipeetavale korralduste andmisest kinnipeetavale ebasobival ajal ega kinnipeetavale õigust ja seaduslikku alust oma äranägemisel valida, millal ta vanglaametniku korraldust täidab. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Vastavalt HMS § -le 63 on haldusakt tühine, kui sellest ei selgu haldusakti andja või adressaat, seda ei ole andnud pädev isik, kui see kohustab toime panema õigusrikkumise või kui sellest tulenevad kohustused on vastukäivad. Nii nagu eelnevast nähtus, oli kaebajale antud korraldus pädeva isiku poolt, kaebajale oli antud korraldusest tulenev kohustus selge. Kaebuse esitajale ei pandud korraldusega kohustatud toime panna õigusrikkumist. Seega ei ole valvuri antud korraldus tühine. J.S. temale antud korraldust 7 ei täitnud, seega rikkus ta
p-s 1 sätestatud allumiskohustust ja kaebaja suhtes jäi läbiotsimistoiming ka ellu viimata. Mingeid erandlikke asjaolusid ei ole ilmnenud ka hilisemalt.
lg 1 kohaselt võib käesoleva seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusi. Need on: 1) noomitus; 2) ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamine; 3) töölt eemaldamine kuni üheks kuuks; 4) kartserisse paigutamine kuni 45 ööpäevaks. Vaidlustatud käskkirjas ja selle alusmaterjalidest distsiplinaarmenetluse protokollis on arusaadavalt ja piisava põhjalikkusega motiveeritud karistusliigi valikut ja karistuse pikkust. Kartserikaristus on kohtu hinnangul proportsionaalne toimepandud rikkumisega, kuivõrd kinnipeetavate distsipliinirikkumised, mis on seotud allumatusega vanglaametniku seaduslikele korraldustele ohustavad vangla julgeolekut. Kohus leiab, et vangla kaalutlused karistuse määramisel ei ole õigusvastased ega välju seadusega vanglale antud kaalutlusõiguse piiridest. Arvestatud on kinnipeetava süü raskusaset ning kaebaja isikuga ja tema varasema käitumisega. Kaebuse esitaja ei ole esile toonud ning kohtumenetluses ka ei ilmnenud asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla karistusliigi ja määra valiku ja põhjendatuse. Läbiviidud distsiplinaarmenetluse toimingud on fikseeritud ettenähtud korras ega sisalda vigu. Kaebaja ise ei ole vaidlustanud karistuse proportsionaalsust toimepandud süüteo suhtes vaid palub määratud karistuse tühistada. Kohtu eelneval tuvastatud asjaoludel nähtub, et käskkirja tühistamiseks puuduvad alused ja kohtu hinnangul ei ole karistus toime pandud süüteoga võrreldes ebaproportsionaalne ja süüteo eest on määratud ka täiendavaid piirangud õigustatult. Distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on vastustaja uurinud rikkumist põhjalikult ning kaalunud asjas kogutud tõendeid. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et vaidlustatud käskkiri on õiguspärane, kaalutletud ja proportsionaalne. Kohus nõustub vastustajaga, et kirjeldatud teo toimepanemise eest kinnipeetavale karistuse määramine distsiplinaarkorras on vajalik ja õigustatud, sj seda nii erikui üldpreventiivses mõttes. 15. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 9 10 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.