3-10-3007 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 15. juuli 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-10-3007 Haldusasi A.T. kaeb

§ 94lg 4 alusel.

HMS § 38 lg 2 alusel tõendiks võib olla menetlusosalise seletus, dokumentaalne tõend, asitõend, paikvaatlus, tunnistaja ütlus ning eksperdi arvamus. 2 Alates

1. a kaebaja töötas peamisel kalatööstuses: 1994-1995 RAS Okean; 1995-1997 Ühistu Majak; 1997 - 2002 Paljassaare Kalatööstuse AS Esve; tema kuu keskmine palk antud firmades moodustas 4 000 - 8 000 EEK erinevatel aastatel vastavalt keskmise palga tõusule. Vaba aega pärast põhitööd oli piisavalt, kuna ta töötas ühes vahetuses. Oma varem antud seletustes kaebaja avaldas, et ta on hea puusepp ja betoneerija. Peale tööd ta iga päev praktiliselt tegi plaatimistöid, betoonivalu ja selle tasandamistöid eraisikutele. Seda, et peale põhitööd, töötades isegi öösiti, teenitud raha peab olema maksustatav, kaebaja ei teadnud. Sellel põhjusel ta ei pidanud mingit antud tulu arvestust, samal põhjusel ei näidanud antud liiki tulu maksudeklaratsioonides 1994 1999 aastate kohta. Puht inimlikult ta ei suutnud aru saada, kuidas inimene, töötades 12 tundi kuni kella 23.00, aga vahel ka kella 24.00, tekitades vabatahtlikult kahju oma enda tervisele, enda väärikaks elamiseks riigis, peab ise maksma kõiki makse. Selle arusaamine ja mõistmine tuli hiljem, pärast seda kui lühikese aja jooksul kaebaja riik muutus sotsialistlikust kapitalistlikuks, eraldi sõltumatuks vabariigiks. Tegeledes niinimetatud haltuuraga (täiendav tulu) aastatel 1994 1999 võimaldas tal omada lisa enda põhipalgale 10 000 EEK kuus. Aastas õnnestus saada antud liiki tulu kuni 120 000 EEK, mis koos põhipalgaga moodustas vastavalt 168 000 - 216 000 EEK. Lähtuvalt ülaltoodust oli kaebajal võimalus teha rahalisi hoiuseid, konverteerida eesti kroone dollaritesse ja tagasi, vastavalt omada veel ka täiendavat palka. Ei ole kaugeltki saladus, et teatud sündmuste tõttu paljud inimesed hoiavad oma raha mustadeks päevadeks, vabalt konverteeritavas valuutas. Seoses sellega, et praktilistes situatsioonides inimene peab põhiliselt lootma ainult iseenda ja sugulaste peale. Kaebaja aitas oma sugulasi rahaliselt, nemad omakorda tagastasid vastavalt võimalusele kaebajalt saadud raha ning osutasid talle abi omalt poolt. Pärast abi osutamist lähedasele inimesele kaebaja tihtipeale ei mõelnud enda vajadustele, ja seetõttu vahel tuli laenata rahasummasid kolmandatelt isikutelt, keda kõiki kaebaja nimetas nimeliselt maksurevidendile. Iseäranis
2. aastal A. B. saadud raha summas 35 000 EUR = 547 631 EEK, antud summa ei ole tulu ja sel põhjusel peab olema maha arvatud
3. aastal saadud tulu summast hindamise teel. Maksuperioodiks on üks aasta alates
4. jaanuarist 2008 - 01 jaanuarini 2009 ning peab olema arvesse võetud vastustaja poolt maksukorralduse seaduse (edaspidi

) § 92 lg 3 alusel. Puudutavalt tõendeid, mis on seotud laenu saamisega A. B., siis vastustaja esitab kohtule antud võladokumendi notariaalselt tõestatud tõlke ja notariaalse laenulepingu 77H11 8272010, mis asendas 15.08.2008 võlakirja. Vastustajale oli koos 22.06.2010 vaidega esitatud antud dokument, kuid lähtuvalt Vaideotsusest jäi see uurimata, veel enam vastustaja ületas lubatud menetlusnorme vastuse esitamises antud väidele, mille tähtaeg ei tohtinud ületada 30 päeva vastavalt

§ 147lg 3, 4, antud juhul otsus oli tehtud 110.

päeval. Intressid, mida arvestati otsuse tegemisega põhjendamatult viivitatud kolme kuu eest

§ 117lg 1 ettenähtud määras, peavad olema maha arvatud.

HMS § 35 alusel maksukohustuslase OÜ Moderollo reg.nr 11268740 (endise nimega Fassaadi Ekspress Grupp OÜ) suhtes mingit maksumenetlust läbi viidud ei ole. Kaebaja arusaamist mööda tagantjärele läbi viia antud ettevõtte revideerimist, mis põhineb üksnes revidendi arvamusel, põhjendatuks nimetada ei saa. Ja antud alusel kaebaja nõuab revisjoniaktist antud juriidilise isiku tegevust puudutavate revidendi põhjendamatute järelduste väljajätmist, ning jätta välja revisjoniaktist juriidilise isiku majandustegevust puudutavad andmed, mis olid saadud väljaspool antud menetluse raame, mis võivad viia eksitusse maksukohustuslase tuluallika suhtes, mis omakorda võib viia füüsilise isiku maksude ajavahemiku eest 2006 - 2008 ebaõige arvestuseni, tulu summalt, mida maksukohustuslane ei ole saanud antud juriidiliselt isikult. Firmale OÜ Moderollo PMTK-l ei ole pretensioone antud maksukohustuslase poolt maksude maksmise ja viimase poolt esitatud maksudeklaratsioonide suhtes. Toodust tulenevalt vastavalt ÄS § 135

§ 32, siis PMTK-l on õigus antud juriidilise isiku suhtes algatada maksumenetlust.

Kui on olemas piisavad alused selles osas, et antud maksukohustuslasel on maksuvõlgnevused vastavalt

§ 46, § 61 lg 3.

PMTK ei ole välja 3 andnud ühtegi haldusakti, millega oleks kohustanud OÜ-t Moderollo esitama teavet oma rahaliste vahendite liikumise kohta, samuti maksuvõlgnevuse summa kohta. OÜ Moderollo juhatuse liikmeid, osanikke ja raamatupidajat kuulati üle maksumenetluse nr 12.2-3/6959 raames, rikkudes

§ 60lg 2, § 61 lg 2 sätteid.

Tulenevalt sellest, et teave kolmandatelt isikutelt oli saadud

§ 61

lg 3 rikkumisega, kogu OÜ Moderollo esindajatel saadud teave ja maksurevidendi poolt esitatud andmed maksukohustuslase kohta ei kuulu arvesse võtmisele antud maksumenetluses. On arusaamatu, millisel õiguslikul alusel tulenevalt

§ 62

; HMS § 51 vastustaja nõudis OÜ Moderollo esindajatelt ja osanikelt teabe esitamist antud organisatsiooni rahaliste vahendite kohta, ja selle kohta, kuhu kadus kassa summas 2,5 miljonit krooni. Selgusid samuti asjaolud, millistel ei olnud väljamakstud dividende osanikele maksumenetluse käigus täiesti teise maksukohustuslase A.T. suhtes. Kui vastustaja leiab, et nende poolt ei ole rikutud

§ 61

, 62 ettenähtud menetlusnorme, siis on arusaamatu, mis põhjusel kolmandate isikute ülekuulamine ei olnud piisavalt motiveeritud Vaideotsuses, maksumenetlus neist igaühe suhtes peab kandma konkreetset numbrit ja õiguslikku alust (otsus nimetatud isikute tunnistajatena väljakutsumise kohta ja millise nimelt asja raames) antud dokumentide edasiseks uurimiseks kohtumenetluses. Seoses viidete puudumisega antud dokumentidele ja arvestades vastustaja hulgalisi rikkumisi maksumenetluse käigus, kaebuse esitaja leiab, et kõik toimingud kolmandate isikute suhtes peavad olema dokumentaalselt tõendatud ja lisatud asja materjalidele koos õigusliku alusega, mille alusel nimetatud isikud olid ülekuulatud. Tulenevalt

§ 38

mõttest ettevõtte üleandnud isik vastutab maksuvõla tasumise eest solidaarselt ettevõtte omandajaga vastavalt võlaõigusseaduses sätestatule. Nagu nähtub asja materjalidest juriidiline isik OÜ Moderollo selliseid maksuvõlgasid ei oma, seoses vastustajal antud maksukohustuslasele maksude maksmise osas pretensioonide puudumise tõttu. Kui vastustaja leiab, et osanikud jagasid oma vahel summa 2,5 miljonit tooni, siis tulemusel see peab samuti olema nähtav nii kaebuse esitajal kui ka ülejäänud osanikel, kes teostasid finantstehinguid antud maksuperioodil. Nagu kaebaja aru saab, sellised rahavood teistel osanikel tõendamist ei leidnud, mis tõendab seda, et mingit summat osanike vahel ei jagatud. Vastustaja poolt mitte millelgi põhinev hinnang mitte kuidagi ei puutu asjasse, aga rikutud menetlusnormid teevad need lubamatuteks tõendite hindamisel. Seetõttu OÜ Moderollo rahaliste vahendite liikumist ei saa käsitleda tuluallika alternatiivse võimalusena seoses sellega, et antud eelduse tõendamiskoormis lasub vastustajal, aga lähtuvalt asja materjalidest nähtub, et antud hüpotees ei ole tõendatud dokumentaalselt ja peale selle oli uuritud menetlusseadusandluse rikkumisega. Lähtuvalt ülaltoodust palub kaebaja võtta arvesse summat 600 000 EEK, mis oli kaebuse esitaja poolt saadud 1994 - 1999 aastatel, antud hoiused olid kaebuse esitaja poolt realiseeritud 2008. a. Maksuametil oli võimalus kontrollida antud summa olemasolu ja puudumist kaebuse esitajal vastavalt seadusele maksumenetluse raames, mis puudutab antud ajavahemikku, kuid kaotas selle võimaluse aegumise tõttu. Ja seoses sellega, et nüüd kontrolli tagantjärele teostada ei ole võimalik aegumise tõttu, PMTK keeldub tulude summa arvesse võtmisest, mis olid kaebuse esitaja poolt saadud varasematel perioodidel ja allutatud tema kirjalikele seletustele

§ 92lg 4.

Maksusumma hindamise teostamine

§ 94

järgi on lubatud juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ja tema poolt ei ole esitatud tõendeid selle kohta, ei need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Kui teostada varasema perioodi tulude oletuslik hinnang, siis tuleb MTA seisukoha järgi välja, et omada ajavahemikul 1994 - 1999 tulu 14 000 EEK - 18 000 EEK ulatuses kuus kaebuse esitaja mitte kuidagi ei saanud, see eest aga 2008 MTA arvates on täiesti loogiline, kui kaebuse esitaja saab äkki korraga tulu kolm ja pool korda rohkem 62 000 EEK kuus. Aga kui võtta arvesse ainult deklareeritud tulude summasid, siis kaebuse esitaja hakkas saama tulu kaheksa korda rohkem kui muudel maksuperioodidel. Kaebaja palub ära märkida, kus (koht), millal (täpne aeg ja summad) kaebuse esitaja sai raha OÜ-st Moderollo. Vastustaja poolt antud asjaolusid dokumenteeritud ei ole -

§ 150

lg 2 (panga väljavõtted ja kassa orderid antud asjaolude kohta puuduvad, veel enam antud juriidiliselt isikult järele ei päritud), aga kolmandate isikute seletused 4 antud kaebuse esitaja kohta olid saadud

§ 61lg 2 ilmse rikkumisega.

Seda, et kaebuse esitaja ei soovi nimetada oma lähedaste perekonnanimesid, kellelt ta on raha saanud ja kellele on ka osutanud võimalikku materiaalset abi, oli selgitatud PMTK-le 29.03.2010. a esitatud arvamuses. Kaebuse esitajal on õigus

§ 64

lg 1 p 5, 6 alusel keelduda teabe esitamisest antud isikute ringi kohta ja antud õigust vastustaja ei tohi ära kasutada antud isiku kahjuks. Maksurevident leidis, et kaebaja oleks pidanud nimetama oma sugulaste perekonnanimed ja summad, millised neilt sai. Tulenevalt Vaideotsusest vastustajale peavad olema teada kõik asjas läbikäinud või sellega seotud kolmandad isikud. Ja sugulaste ring on teada mitte ainult notarile, vaid ka isikule, kelle kohustuste hulka kuulub kontrollida kogu isikute ringi, kes võivad olla seotud antud maksumenetlusega, kuid ei või olla ülekuulatud seadusimmuniteedi tõttu, kas antud isikute arveid maksuhaldur kontrollis või mitte, nimetatud isikutele teada ei ole. Teavet selle kohta pank ei väljasta, kuid selle võib välja nõuda kohus. Kaebuse esitaja omab sugulasi, kelle nimekiri lisatakse antud kaebusele. Kaebaja palub kohut kindlaks määrata, kes antud isikute ringist ei või kuuluda

§ 64lg 1 p 5, 6 ettenähtud isikute ringi.

Seoses kaebaja sugulaste ringi teatamisega vastustajale võivad halveneda edasised suhted nendega, ja negatiivselt mõjutada kaebaja elu tulevikus, seetõttu kaebaja palub kohut ilma ilmselge vajaduseta mitte avalikustada nimekirjas toodud sugulaste perekonnanimesid vastustajale. Asjaolu, et kaebaja omades piisavalt vahendeid võttis

1. ja
2. a laenusid, räägib sellest, et panka pöördumise hetkel tema rahalised vahendid olid ringluses, ja ta ei saanud neid koheselt kasutada. Laenude võtmise fakt ise räägib eelkõige kaebaja heast laenuajaloost ja võimalusest tasuda õigeaegselt arveid veel kaua enne
3. a. Vastustaja on rikkunud kaebuse esitaja õigust õiglasele ja kaalutletud otsusele, mille tegemisel oli rikutud kohtueelse menetluse seaduslikku korda ja ebaõigelt kohaldatud materiaalõiguse norme, mis oluliselt mõjutas kaebuse esitaja õigusi. Iseäranis kaebuse esitajal oli õigus tema vaide läbivaatamisele seaduses sätestatud tähtaegade jooksul, milliste mittejärgmine mõjutab Maksuotsuse edaspidist edasikaebamist. Tulenevalt

§ 150

lg 2 mõttest vastustaja on kohustatud esitama usaldusväärsed tõendid, milliseid valdab üksnes maksuhaldur, kaebuse esitaja poolt firmalt Fassaadi Ekspress Grupp OÜ saadud dividendide osas, st ei ole ära toodud antud firmalt dividendide saamise koht, aeg, täpne summa ja viis. Nähtuvalt vastustaja poolt esitatud tõenditest tuleneb, et kuna kaebuse esitaja maksuperioodil teostasid kulusid rohkemas ulatuses kui deklareeris, siis automaatselt antud summa võib juurde lisada dividendidele firmast, kus ta on osanikuks, viimata läbi vastavat firma maksukontrolli. Antud järeldused Vaideotsuses on alusetud ja põhjendamatud, kuna tõendid väidetavalt firmalt Fassaadi Ekspress Grupp OÜ saadud dividendide osas on saadud menetlusnormide rikkumisega, teavet firma rahavoogude kohta on välja nõutud teise maksumenetluse raames vastavalt

§ 61lg 2, milles antud firma ei ole maksukohustuslane.

Antud fakt oluliselt raskendab kaebuse esitaja õigusi seaduslikkuse järgimisele kohtueelses menetluses, asjas samuti puuduvad

§ 61

lg 3 ettenähtud rekvisiidid ja aktid, mis olid seotud teabe väljanõudmisega kolmandatelt isikutelt, kust nähtuks antud menetlustoimingute õiguslik alus. Tulenevalt

§ 94

lg 4 antud firma rahalised vahendid üldse ei peaks kuuluma maksuhindamisele kaebuse esitaja suhtes, kuna antud vahendid kuuluvad teisele maksukohustuslaste ja on kajastatud Fassaadi Ekspress Grupp OÜ aastaaruandes ja finantsdokumentides. Kaebuse esitaja leiab, et maksuvõlgnevus ei tohi rajaneda, ühelt poolt, eranditult oletustel, aga teiselt poolt, dokumenteelsete faktide eitamisel, mis tõendavad rahaliste vahendite saamist oma sugulastelt, iseäranis A. B. summas 35 000 EUR 15.08.2008 võlakirja alusel. Mis ei ole riigipiiri ületamise ja antud sumina tollivormistusega kuidagi seotud, kui vastustaja fikseerib valuutaväärtuste sisseveo korra rikkumise fakti, siis antud rikkumine ei oma põhjuslikku seost maksumenetlusega ja peab olema menetletud eraldi. Tingimusel, kui ei ole möödunud antud rikkumise aegumistähtajad ning on olemas põhjendatud ja sihtotstarbeline huvi antud küsimuse lahendamise vastu. Kaebuse esitaja

§ 94

lg 3 mõttes ei omanud faktilist võimu Fassaadi Ekspress Grupp OÜ vara üle, järelikult ei võinud saada majanduslikku kasu antud juriidiliselt isikult, kuna see õigus oli piiratud teise omanike poolt. Kes aga teostas reaalset võimu antud firma Fassaadi Ekspress Grupp 5 OÜ vara üle PMTK tuvastanud ei ole seoses sellega, et maksumenetlust antud maksukohustuslase suhtes läbi viidud ei ole. Kui PMTK ei suuda dokumentaalselt põhjendada summat 663 547 EEK ja antud liiki tulu allikat 2008.a. kohta, siis taotleb kaebaja antud tulusumma muutmist. Kaebaja palub võtta arvesse summa 600 000 EEK, mis oli tema poolt saadud varasemal perioodil ja muuta maksustamisele kuuluvat summal kuni 63 547 EEK, millelt kaebuse esitaja on nõus maksma tulumaksu 21 % summas 13 344,87 EEK. Vastustaja Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja peab oluliseks kõrvaldada kaebuses sisalduv ebatäpsus märkides, et sisuliselt on kaebuse esitaja esitanud kaebuse Maksuotsuse osaliseks tühistamiseks summas 111 799 krooni (125 144 – 13 345), põhjusel, et kaebuse esitaja väidete kohaselt varasemal perioodil 1994 – 1999 a saadud tulu summas 600 000 krooni on realiseeritud 2008. a, mistõttu maksustamisele kuuluv summa on 63 547 krooni (21% x 63 547 = 13 344,87). Osundades

§ 56

lg-le 1 märgib PMTK, et 14.09.2009 korraldusega nr 12.2-3/6959-1 kohustati kaebuse esitajat esitama kõik dokumendid tema poolt saadud füüsilise isiku maksustatavate tulude ja tuludest tehtud mahaarvamiste kohta ajavahemikul 01.01.2008 kuni 31.12.2008.a, kaasa arvatud kõikide tema pangakontode väljavõtted eelpoolnimetatud perioodi eest. Korralduses toodud määratlus piiritleb nõutud dokumendid neis sisalduva tõendusliku informatsiooni sisu alusel kõigist muudest dokumentidest. Maksukohustuslane esitas maksumenetluses alljärgnevad dokumendid: 10.04.

1. a ostetud kinnistu aadressil xxxxxxxx ostu-müügilepingu /I kd tl 141-144/; Nordea Bank Finland PLc Eesti filiaali arvelduskonto nr xxxxxxxxx väljavõtte ajavahemikul jaanuar-detsember
2. a /I kd tl 145-148/; Swedbank AS arvelduskonto nr xxxxxxx väljavõtte ajavahemikul 05.01.200824.12.
3. a /I kd tl 149-153/; 20.03.2008.a A. Z. (registreeritud aadressil xxxxxxx) kinnituse laenu kohta /I kd tl 151/; A.T. Danske Bank AS Eesti filiaali krediidikonto nr xxxxxxxxx väljavõtte ajavahemikul 21.01.2008-19.12.
4. a /I kd tl 195-216/; A. B. 18.01.2010 kirja /I kd tl 173, 176/ ning andis selgitused: 25.09.
5. a, 02.12.
6. a; 22.09.
7. a; 12.10.
8. a; 05.11.
9. a; 19.11.
10. a, 14.01.
11. a, 28.01.
12. a /I kd tl 155-170, 172-174, II kd tl 14/ ning 11.08.
13. a vastas märgukirjale /I kd tl 171/. Vastustaja leiab, et maksukohustuslase subjektiivseid kaalutlusi on lisaks maksukohustuslase ütlustele võimalik tuvastada ka objektiivsete faktiliste asjaolude alusel. Kaebuse esitaja selgitused ja põhjendused täiendavate sissemaksete osas oma pangakontole ja/või laenude andmise/saamise osas ei ole veenvad ning on kummutatud maksumenetluses tuvastatud faktiliste asjaoludega ning kogutud tõenditega. Vastustaja, osundades

§ 82

ja § 11 lg 2 sätetele, märgib, et eeltoodust tulenevalt ning põhjusel, et maksukohustuslane ei täitnud piisavalt kaasaaitamiskohustust

§ 56

lg 1 tähenduses, pöördus vastustaja kolmandate isikute poole teabe saamiseks ja dokumentide esitamiseks, et välja selgitada tegelikkusele vastavad faktilised asjaolud. Maksumenetluses kogus maksuhaldur kolmandatelt isikutelt alljärgnevad dokumendid ja teabe: D. M. 20.11.2009 ja 19.01.2010 selgitused /I kd tl 177, 217/; 4 Danske Bank AS Eesti filiaali vastus ja arvelduskonto xxxxxxxxxx väljavõte ja töötasu tõend /I kd tl 178-180/; K. S. 20.01.2010 selgitus /I kd tl 181/; xxxxxxxx ostu-müügileping ja asjaõigusleping 12.01.2007 /I kd tl 182- 189/; KÜ Vabriku 19 19.01.2010 ja 21.01.2010 vastused /I kd tl 190, 231/; K. N. 26.01.2010. a vastus /I kd tl 192/; I. L. 23.11.2009 selgitus /I kd tl 193/; A.T. konto xxxxxxxxxxx väljavõte 2007-2008 /I kd tl 195-216/; xxxxxxx ostu-müügileping ja asjaõigusleping 04.05.2007 /I kd tl 219-226/; xxxxxx ostu-müügileping ja asjaõigusleping 04.04.2007 /I kd tl 227-230/; Nordea Pank Finland PLc Eesti filiaali vastus /I kd tl 232-239/; A. I. 19.10.2009 selgitus /I kd tl 240-241, /II kd tl 13/; D. P. 14.10.2009 seletus /II kd tl 2-3 14/; O. L. 22.10.2009 selgitus /II kd tl 4-5, 12/; A. K. 6 26.10.2009 selgitus /II kd tl 6-7, /II kd tl 13/; E. T. 16.10.2009 selgitus /II kd tl 9, 15/; N. I. 26.10.2009 selgitus /II kd tl 10-12/. OÜ Talivain kontrolli raames A.T. 04.11.08 seletus /II kd tl 16/ on antud asjas asjakohane tõend. Tartu Ringkonnakohus on asjas 3-08-2636 (p 14) selgitanud: „Asjaolu, et see M. Allase ütlus oli antud teise maksumenetluse raames, ei välista selle tõendi arvessevõtmist praeguses maksuasjas.“ Samuti on maksuhaldur maksumenetluses kogunud tõendeid avalikest teabeallikatest ning andmebaasidest, s.h kasutanud OÜ Moderollo (endise nimega Fassaadi Ekspress Grupp OÜ) äriregistri kartoteegiandmeid juhatuse liikmete, osanike osas ning 2007 ja 2008 majandusaasta aruandeid /II kd tl 17-37/. Eeltoodust nähtub, et kõik maksuhalduri poolt maksumenetluses kogutud tõendid on asjassepuutuvad, tõendite kogumise ja kaalutlusotsuse tegemise õigus on antud maksuhaldurile seonduvalt temale pandud kohustuste ja ülesannete täitmisega

§ 10tähenduses.

Seega ei ole tõene kaebuse esitaja väide, et hinnanguline summa on antud maksumenetluse käigus tõendatud mittekohaste ja lubamatute tõenditega. Kaebuse esitaja maksumenetluses antud ütlused laenude andmise ja saamise kohta on ebausaldusväärsed, sest kaebuse esitaja on huvitatud maksupettuse varjamisest ning ennast selles süüstavate ütluste mitteandmises. Maksumenetluses kogutud tõendid kinnitavad maksuhalduri seisukohta ega toeta kaebuse esitaja poolt esitatud väiteid ning on piisavad selleks, et määrata tasumisele kuuluv maksusumma. Tartu Halduskohus (edaspidi Tartu HK) on lahendis 3-08-2068 avaldanud, et maksukohustuslane peab esitama tõendeid või vähemalt looma reaalse võimaluse oma väidete kontrollimiseks. Juhul, kui maksukohustuslane ei loo reaalset võimalust oma väidete kontrollimiseks, pole alust tulumaksu määramata jätmiseks. Osundades

§ 94

lg-tes 1 ja 2 märgitule leiab PMTK, et kaebuse esitaja peab hindamise teel maksustamise vältimiseks tõendama, et kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustavate tulude või saadud laenude arvel. Hindamise teel maksustamise vältimiseks peavad esitatud tõendid olema piisavad ja usaldusväärsed. Maksumenetluses maksuhaldur tuvastas, et kaebuse esitaja on andnud oma arvelduskontodele tehtud täiendavate sissemaksete allikate kohta erinevaid, ebapiisavaid ja vastuolulisi seletusi (vt Maksuotsuse p-d 1, 2 ja 5). Samas ei ole kaebuse esitaja esitanud ühtegi usaldusväärset dokumenti täiendavate sissemaksete päritolu kohta, s.t puuduvad usaldusväärsed kirjalikud tõendid, enamasti puuduvad laenulepingute olemasolu kohta dokumentaalsed tõendid. Ei saa pidada eluliselt usutavaks olukorda, kus sadade tuhandete kroonide ulatuses laenude võtmisel ning väljalaenamisel, kui ei teata isiku nimesidki ja/või kontaktandmeid, ei koostata kirjalikke lepinguid ning kaebuse esitaja ei suuda tõendada reaalset raha üleandmistvastuvõtmist. Paljasõnalisi väiteid laenulepingute olemasolu kohta ei saa pidada piisavateks ja usaldusväärseteks tõenditeks. Kolmandatelt isikutelt saadud teave ning esitatud dokumendid (vt Maksuotsuse p-d 3, 4 ja 5) pigem kinnitavad maksuhalduri seisukohti, et kaebuse esitaja on 2008. a tuludeklaratsioonis esitanud ebaõigeid andmeid jättes deklareerimata kõikidest tuluallikatest saadud tulu. Tartu Ringkonnakohus (edaspidi Tartu RgK) on asjas 3-08-586 leidnud, et

§ 94

kolmandast lausest tuleneb ka tõendamiskoormus, mille kohaselt peab maksumaksja tõendama, et ta tegi kulutused allikate ja laekumiste arvelt, mis ei kuulu täiendavalt tulumaksuga maksustamisele. TuMS §-st 36 lg 2 on maksumaksja kohustatud säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente.

§ 56

lg 2 ja § 58 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksumenetluses relevantseid tõendeid koguma ja säilitama, kuid seda siiski mitte raamatupidamisarvestuseks kohustatud isikutega samalaadselt. TuMS §-s 12 lg 1 sätestatud maksuobjektide loetelu ei ole ammendav, s.o maksustatava tulu loetelu ei ole piiratud TuMS §-des 13-21 toodud loeteluga. Tallinna Ringkonnakohus (edaspidi Tallinna RgK) on asjas 2-3/521/05 rõhutanud, et Väär on kaebaja seisukoht, et ta ei pea tõendama tulude allikat, sest füüsiline isik ei ole raamatupidamiskohustuslane. Ettevõtlusega mittetegelev füüsiline isik ei ole 7 raamatupidamiskohustuslane, kuid tulenevalt TuMS § 36 lg-st 2 on ka füüsiline isik kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Füüsilisest isikust maksumaksja on kohustatud säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Viidates

§ 47

lg 1 ja 2 ning HMS § 21 lg 1 sätetele märgib PMTK, et Antud maksumenetlusse kaebuse esitaja ei ole esitanud taotlust tõlgi kaasamiseks. Kaebuse esitaja on ebaõigesti järeldanud, et HMS § 21 kohaselt tuleb maksuotsuses ära märkida tõlget teostanud tõlgi nimi.

§ 46

lg 3, 4, 5 ja 6 sätestab haldusaktile vorminõuded ning nendest ei nähtu sellist kohustust. Maksuotsusesse tõlgi märkimise vajadust ei esine ka põhjusel, et maksukohustuslane on saanud selgitused anda oma emakeeles, seega on maksukohustuslase jaoks tema poolt antud selgitused talle arusaadavad, s.t ei ole toimunud tema õiguste rikkumist või riivet. Kaebuse esitaja heidab vastustajale ette antud maksumenetluses selgituskohustuse täitmata jätmist (HMS § 36), arvestamata asjaoluga, et kaebuse esitaja on suuremas osas selgitused andnud vene keeles, s.h omakäeliselt, trükitult (allkirjastanud selgitused ning vene keelsed õiguste ja kohustuste tutvustamised. Vaid vastuse märgukirjale on kaebuse esitaja koostanud eesti keeles. Juhul kui kaebuse esitajal oli maksumenetluses kahtlusi protokollide sisu õigsuses, pidanuks ta allkirja andmata jätma või vaidlustama menetlustoimingu või protokolli sisu kohapeal. Sellist kaebust ega taotlust kaebuse esitaja maksumenetluses selgituste andmisel esitanud ei ole. Kaebuse esitaja on varasemalt, s.o OÜ Talivain kontrolli raames kolmanda isikuna 04.11.

1. a andnud eesti keeles seletused. Eeltoodust tulenevalt on ebaõige kaebuse esitaja viide HMS § 36 rikkumisele ning väide, et maksukohustuslasele jäid arusaamatuks maksumenetluse käigus esitatud küsimused, millistele kaebuse esitaja vastused andis (selgituste protokollid), mistõttu seletused ei kajasta asjade tegelikku olukorda, s.h perioodil 1994-1999 kui võimaliku tuluallika kujunemise perioodil toimuvat. Vastustaja seisukohta toetab ka kohtupraktika (vt Tallinna RgK otsuse p 9 asjas 3-07217, Tallinna Halduskohtu - edaspidi Tallinna HK - otsus asjas 3-07-217). Seoses väidetava uurimiskohustuse rikkumisega märgib PMTK, et asjas puudub vaidlus, et kõnealusel maksustamisperioodil ületasid maksukohustuslase arvetele laekunud summad ja nendest tehtud kulutused mitmekordselt deklareeritud tulusid (vt Maksuotsuse p 5, lk 12). Kaebuse esitaja ei esitanud maksumenetluses väiteid ega tõendeid tema poolt teisel maksustamisperioodil saadud tulude kohta. Kaebuse esitaja ei ole jätkuvalt esitanud tõendeid, mis annaksid kinnitust selle kohta, et maksukohustuslase tulud pärineksid perioodist 1994 –
2. a, mistõttu tuleb väide lisatulu teenimise kohta haltuurat tehes 120 000 krooni aastas, lugeda paljasõnaliseks ning tõendamatuks. Maksuhaldur nõustub kaebuse esitaja väitega lisatulu teenimise kohta, kuid leiab, et tõendamata on, et lisatulu moodustas haltuurat tehes 120 000 krooni aastas ning et lisatulu on teenitud vaid aastatel 1994 –
3. a. Isegi kui pidada tõeseks kaebuse esitaja paljasõnalist väidet lisatulu kohta summas 120 000 aastas 1994 –
4. a osas, ei ole eluliselt usutav, et kaebuse esitajal oleks saadud summadest olnud võimalik kokku hoida nii suurt hulka raha, et mõne aasta möödudes võinuks ta anda sadadesse tuhandetesse kroonidesse ulatuvaid laenusid. Asjaolu, et endale 10.04.
5. a kinnistu Kajaka tn 3 soetamiseks rahalisi vahendeid nappis, (kinnistu maksumusega 4 350 000 krooni eest tasumine toimus summas 50 000 krooni enne lepingu sõlmimist, hiljemalt kolme pangapäeva jooksul arvates lepingu sõlmimisest 1 500 000 krooni ning krediidilepingu kohaselt sai kaebuse esitaja tasuda võetud kohustuse summas 2 800 000 krooni) toetab vastustaja eeltoodud seisukohta. Samas on maksuhaldur maksumenetluses tuvastanud, et lisatulu teenimine on jätkunud ka pärast
6. a, sest kaebuse esitaja pangakontole laekuvad jätkuvalt sularahakanded ja tulud, milliste osas kaebuse esitaja ei ole usaldusväärseid andmeid esitanud ning kaebuse esitaja kulud ületavad deklareeritud tulusid (vt Tartu RgK otsus asjas 3-06-1856, Tallinna RgK otsus asjas 308-2330). Eeltoodust tulenevalt on maksukohustuslane kohustatud esitama asjakohased ja usaldusväärsed tõendid, mis kinnitavad tema väiteid mittemaksustatavate tulude või saadud laenude kohta, s.h 1994 –
7. a osas. Kaebuse esitaja ei ole oma väiteid kinnitavaid tõendeid 8 esitanud ega loonud ka reaalset võimalust väidete kontrollimiseks. Maksuhalduri uurimiskohustus (

§ 11

) maksumenetluses ei ole absoluutne ja seda juba maksumenetluses maksukohustuslasele omistatud kaasaaitamiskohustuse (

§ 56) tõttu. Haldusmenetluse üldpõhimõtte kohaselt peab isik tõendama enda sfääri kuuluvaid asjaolusid (vt Tallinna Rg

K 04.04.

1. a otsuse p 9 asjas nr 3-06-2420 ja 16.02.
2. a lahend nr 3-05-579). Kaebuse esitaja väitel
3. a A. B. saadud raha summas 35 000 EUR ei ole tulu, mistõttu peab olema maha arvatud
4. a saadud tulust. Kaebuse esitaja esitas maksumenetluses A. B. nimel koopia 18.01.
5. a koostatud kirjast, milles teatatakse, et A. B. (Vene Föderatsiooni kodanik) laenas
6. aastal A.T.le kahel korral rahalisi vahendeid kokku suurusjärgus 35 000 eurot. Kirja lõpus on toodud kontakttelefoni number +xxxxxxxxxx, millele kaebuse esitaja on oma sõnutsi (28.01.2010 protokoll) ka laenu andmise kinnituse saamise eesmärgil helistanud. Telefonikõne aset leidmist tõendada ei saa, sest kaebuse esitaja telefonist on vastavad andmed, s.h sõnum kustutatud. Summa anti kaebuse esitaja väidete kohaselt üle Moskvas. Summa üleandmise kuupäeva kaebuse esitaja ei mäleta, samuti ei ole väidetavalt saadud raha piiril deklareeritud (vt Maksuotsuse p 5, lk 11-12). Eeltoodust nähtub, et kirjalik kinnitus on vormistatud väidetava laenu saamisest ligi kaks aastat hiljem ehk tagantjärele (vt Tallinna RgK otsus asjas 3-08-1171). Vastustaja leiab, et laenu andmise kohta vaid kirjalikke kinnituste andmine ei tõenda summade üleandmist. Kohtupraktika (Tartu RgK 3-07-1882; Tallinna HK 3-08-2587; Tallinna RgK 3-08-586) toetab vastustaja nimetatud seisukohta. Vastustaja ei pea eluliselt usutavaks, et 35 000 euro suuruse summa laenamise puhul ei lepi pooled kokku laenu tagastamise tähtajas, ei koosta vajalikke kirjalikke dokumente ning summa üleandmise kuupäev ei ole teada eriti kui võtta arvesse asjaolu, et A. B. on sugulane - kaebuse esitaja tädi sugulane ning tädi perekonnanime kaebuse esitaja ei tea, samuti asjaolu, et sularaha üleandmine toimus välisriigis, mis ei kuulu Euroopa Liitu, s.t piiri ületusel kehtivad teatud kohustused, piirangud. Tulenevalt Euroopa Liidu määrusest nr 1889/2005 peavad kõik Euroopa Liidu piiri ületavad reisijad, kellel on kaasas sularaha 10 000 või rohkem eurot selle tollis deklareerima. Kaebuse esitaja on kinnitanud, et piiril raha ei deklareerinud, seega ei saa nimetatud summa üle piiri toomist tõendatuks lugeda, mistõttu ei saa kaebuse esitajale väidetavalt antud 35 000 euro suurust summat lugeda laenuks ega seda maha arvata maksukohustuslase
7. a tuludest. Kaebuse esitaja taotlust, esitada A. B. summa 35 000 EUR võladokumendi notariaalselt tõestatud tõlke ja notariaalse laenulepingu 77HII 8272010, mis asendas 15.08.2008 võlakirja, ei pea vastustaja põhjendatuks, sest nimetatud dokumente kaebuse esitaja ei esitanud maksumenetluses (30.03.
8. a esitatud eriarvamuses kontrolliaktile teatas kaebuse esitaja, et
9. a A. B. saadud 35 000 EUR saab notariaalselt tõendada, kuid antud dokumendi vormistamine võtab aega). Maksumenetluse käigus ei ole kaebuse esitaja täiendavalt lisaks 18.01.
10. a koostatud kirjale dokumente laenu tõendamaks esitanud. Eelpoolnimetatud 20.06.
11. a koostatud leping 77HII 8272010 oli esitatud MTA-le vaide esitamisel 25.06.
12. a) ning kaebuses on nimetamata põhjused, miks kaebuse esitaja tõendeid ei esitanud maksumenetluses, mistõttu vaide- ja kohtumenetluses nimetatud dokumentide esitamine viitab asjaolule, et tõendid on vormistatud tagantjärele, mistõttu tõendid ei ole usaldusväärsed. Seoses OÜ Moderollo tegevust puudutavad järeldustega kaebuse esitaja tuluallika suhtes märgib PMTK, et maksumenetluses kehtiv uurimisprintsiip eeldab, et maksuhaldur selgitab välja kõik maksustamise seisukohast tähtsust omavad asjaolud. Kontrolli objektiks antud asjas ja maksumenetluses on füüsilise isiku kulud-tulud. Seega saab tähtsust omavaks asjaoluks lugeda kaebuse esitaja seoseid OÜ-ga Moderollo, kuivõrd kaebuse esitaja oli ajavahemikul 20.06.2006 – 06.01.2009, millisesse mahub kontrollitav periood ehk
13. aasta, OÜ Moderollo juhatuse liige ja osanik, s.t ei ole välistatud täiendavate sissetulekuallikate olemasolu lisaks deklareeritud töötasule. Viitega seisukohtadele, mida on väljendanud Tallinna RgK on asjas 3-06-1198, asja 3-07-2522 p-s 8 ja Tallinna HK asjas 3-07-2522, ning

§ 61

lg-le 1 märgib vastustaja, et maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude 9 kindlakstegemiseks ilma nende isikute suhtes eraldiseisvat maksumenetlust algatamata. OÜ Moderollo esindajatelt on teavet nõutud korralduse alusel. Raamatupidaja N. . ja juhatuse liige A. I. on nõustunud vabatahtlikult suulised selgitused andma ilma kirjaliku korralduseta. Kaebuse esitaja on OÜ-d Moderollo puudutavaid seletusi andnud 22.09.2009. a. Eeltoodust tulenevalt on põhjendamatu kaebuse esitaja nõue jätta maksuotsusest välja OÜ Moderollo tegevust puudutavad järeldused, majandustegevust puudutavad andmed ning väär kaebuse esitaja seisukoht, et kolmandate isikute seletused kaebuse esitaja kohta olid saadud

§ 61lg 2 ja 3 ilmse rikkumisega haldusressursi kasutamisega.

Seonduvalt

§ 64

lg 1 p 5 ja 6 kohaldamisega märgib PMTK, et seaduse tekstist nähtub, et vastav õigus laieneb piiritletud sugulaste ringile, mitte automaatselt kõigile sugulastele, ning teatavate tingimuste esinemise korral, s.t kui teabe andmine tähendaks vastava isiku õigusrikkumises süüdi tunnistamist. Kaebuse esitaja, viidates

§ 64

lg 1 p 5, 6 sätetele, ei avaldanud maksumenetluses oma sugulaste nimesid, kellelt ta väidetavalt laenu sai. Kaebuse esitaja väitis, et talle on raha andnud tema sugulased, kes elavad Vene Föderatsioonis. 14.01.2010.a seletuse kohaselt ei mäleta kaebuse esitaja sugulaste perekonnanimesid, sugulaste nimed olid N. ja A. Kaebuse esitaja 28.01.2010 a antud selgitusest nähtub, et sugulane A. on A. B., kes on kaebuse esitaja tädi sugulane. Seega lähtuvalt asjaolust, et kaebuse esitaja ei ole maksumenetluses andnud ammendavaid selgitusi, puudus maksuhalduril võimalus tuvastada, kes on nimetatud isikud kaebuse esitajale ning kas nimetatud isikud kuuluvad isikute ringi, kellele laieneb teabe andmisest keeldumise õigus. Väide, et A. ja N. on sugulased, ei võimalda kaebuse esitajal automaatselt keelduda vastavate isikute kohta selgituste andmisest või nende perekonnanimede avaldamisest (vt Tartu HK asjas 3-09-308, Riigikohus otsuse p-s 13 asjas nr 31-1-25-02, Tallinna RgK otsuse p-s 15 asjas nr 3-06-2016 jm). Eeltoodust nähtub, et kaebuse esitajale ei laiene õigus keelduda teabe andmisest

§ 64

lg 1 p 5 alusel ning kaebuse esitaja on põhjendamatult keeldunud teabe avaldamisest

§ 64lg 1 p 6 tähenduses.

Riigikohus lahendi 3-3-1-74-09 p-s 9 on sedastanud: Kui faktilistest asjaoludest tuleneb piisavalt selgelt maksudest kõrvalehoidumise eesmärk, oleks ebamõistlik sellise järelduse eiramine (3-3-157-08, p 13; 3-3-1-52-09, p 15; 3-3-1-23-09, p-d 14 ja 15). Asjas nr 3-3-1-54-01 (p 2) on kolleegium leidnud, et tahtlus võib tuleneda ettekirjutuse aluseks oleva õigusrikkumise iseloomust, maksuhalduri tuvastatud asjaoludest ja asjas kogutud tõenditest. Vastustaja leiab, et deklaratsioonis valeandmete esitamine saab üldjuhul olla vaid tahtlik tegevus. Samuti leiab vastustaja, et kaebuse esitaja ei ole käitunud heas usus, kui ta maksu- ja kohtumenetluses muudab oma seisukohti või jätab avaldamata maksustamist puudutava olulise teabe. Dokumentide säilitamise kohustuse sätestab

§ 58

. Kaebuse esitaja ei esitanud usaldusväärseid tõendeid (näiteks laenulepingud) oma väidete kinnitamiseks, mistõttu on eiranud

§ 57lg 3, § 58 ja Tu

MS § 32 lg 2 sätteid. Kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud, läheb tõendamiskoormus

§ 150

lg 1 alusel üle maksukohustuslasele (vt ka Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-34-07 p 12, Tartu Halduskohtu lahend 3-08-1113). Seega on kaebuse esitajal kohustus kaebusele lisada ja kohtumenetluses esitada tõendid ehk tõendada oma väited (HKMS § 16 lg 2). Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud faktiliste laenusuhete olemasolu ning

§ 94

rakendades on põhjendatud isiklikule pangakontole sissemakstud summade arvestamine maksustatava tuluna. Vastustaja jääb Maksuotsuses toodud järelduste ning Vaideotsuses asutud seisukohtade juurde. A.T. täiendavad seisukohad Viitega

§ 11lg-le 1 märgib kaebaja, et asjas esitatud dokumentide alusel (tl.

170, 176 3-103007 köide I) nähtub, et A.T. võttis laenuks raha

1. a A. B. summas 35 000 EUR. Maksuhalduri väljavõte selle kohta, et ta ei suutnud saada ühendust numbril + xxxxxxx A. B., toimikus puudub. Kui arvestada fakti, et võlausaldaja A. B. poolt on võlakirjas isegi toodud tema kodune aadress, siis soovi korral oleks võinud saata talle kirja, kui maksuhalduril olid kahtlused antud võlausaldaja 10 suhtes. Nagu nähtub asja materjalidest selliseid kahtlusi ei ole, veel enam toimikust (tl.. 18, 21-22, 24 3-10-3007 köide I) nähtub laenulepingu toimingute kronoloogia, mis tulemusel oli sõlmitud notariaalses vormis, kus toimus ühe rahalise kohustuse asendamine teisega - AÕS § 89 lg 3 uuendus. Kui võtta arvesse seda, et kaebaja võttis raha ja kasutas seda perekonna huvides, kes tol hetkel oli koos temaga Moskvas, antud isikud (A.T., V. T. - kaebaja abikaasa ja N. T. - tema tütar) koos tulid tagasi Eestisse, kus perel oli õigus jagada oma vahel rahasummat, mis oli võetud laenuks ühe perekonnaliikme poolt, vormistamata deklaratsiooni valuutavääringute sissetoomisest Eesti territooriumile. Kui maksuhaldur leiab, et deklareerimata valuutavääringuid nende sissetoomine Eestisse on võimatu, siis millel nimelt antud arvamus põhineb. Tulenevalt ülekuulamisprotokollidest nähtub, et maksuhaldur tahtis saada teavet kaebaja sissetulekuallikate kohta. Võib järeldada, et ülekuulatavatele isikutele, ühest küljest, selgitati nende õigusi ja kohustusi, aga teisest küljest, antud isikutele ei teatatud millise konkreetse maksumenetluse raames antud ülekuulamist teostatakse (ülekuulamisprotokollis puuduvad viited asja numbrile ja selle õiguslikule alusele). 22.10.2009 O. L. ülekuulamisprotokollist (tl 4-5, 24 310-3007 köide II) nähtub, et antud tunnistaja kuulati üle maksukohustuslase OÜ Moderollo tegevuse raames, mille suhtes maksumenetlust ei olnud alustatud. Vastustaja esindaja ei suutnudki selgitada, millisel õiguslikul alusel toimus antud ülekuulamine ja järgnevad ülekuulamised antud maksukohustuslase suhtes. Vaatamata sellele, tulenevalt ülekuulamise materjalidest nähtub, et A.T. mingit puutumist antud firma panga ega kassaga ei omanud ja ei teostanud rahaliste vahendite liikumise finantskontrolli antud organisatsioonis. Seda fakti kinnitas ka teine tunnistaja A. K., kes kinnitas ka ülalloetletud fakte (tl 6-7, 24 3-10-3007 köide II). Raha võtsid välja O. L. ja A. K., kes omas ainuisikulist juurdepääsu firma kassaseifile ja teostas tehinguid sularahaga. Teine tunnistaja N. I. samuti kinnitab seda fakti, et finantskontrolli teostas A. K., kes oli antud firmas direktoriks (tl. 11, 24 3-10-3007 köide II). OÜ Moderollo aastaaruande andmetest
2. a kohta nähtub, et oli vastuvõetud otsus dividendide väljamaksmise kohta summas 500 000 EEK, mis aga nii ei olnudki väljamakstud osanikele, vastasel juhul oleks olnud juurde lisatud täiendav aruanne dividendide väljamaksmise kohta. Kuid kui isegi hüpoteetiliselt arvestada, et dividendide summa ikkagi oli väljamakstud firma osanikele, siis tuleb ette kujutada milline nimelt summa oleks pidanud olema väljamakstud A.T.le, kes omas Fassaadi Ekspress Grupp OÜ~s osa väärtusega 6 000 EEK. Arvestades antud firma teiste osanike huvi (tl. 18, 24 3-10-3007 köide II) ja dividendide proportsionaalse jagamise printsiipi, siis kaebaja osalus moodustab kõigest 15 % kogu osaühingu osakapitalist, mille kogusumma moodustab 40 000 EEK. Kaebaja oleks dividendide jagamise korral saanud kõigest 75 000 EEK, kuid tulenevalt asjade faktilisest seisust, dividendide summa ei olnudki väljamakstud firma osanikele, kuna see summa läks võlgade katteks järgmisel aruandlusperioodil, mis on kajastatud järgmise perioodi –
3. a bilansi kontodel. Kõik vastustaja väited A.T. sissetulekuallika päritolu kohta on alusetud ja paljasõnalised, maksuhalduri järeldused ei ole kinnitatud mitte ühegi tõendiga, peale selle asja materjalid ilmselt räägivad sellest, et kaebaja ei saanud mingit täiendavat tulu Fassaadi Ekspress Grupp OÜ-st. Vastustaja seisukoht toodu suhtes ei põhine maksumenetluse materjalidel, tema poolt tehtud järeldused ei vasta asja tehioludele ja ei ole usaldusväärsed. Antud juhul oleks mõistlik tunnistada, et A. T. omas sääste oma tegevuse varasemast perioodist ja et A. T. võttis laenuks summa 35 000 EUR A. B.
4. a, mis on tõendatud võlakirjaga, milline oli koostatud vastavuses AÕS § 30; VF Tsiviilkoodeksi (edaspidi VF TsK) § 161 lg 1, 414, 421 lg 1, 434 lg 1, antud juhul kohustus oli lõpetatud uuendusega, kus esialgne kohustus oli asendatud lepinguga, mis oli sõlmitud notariaalses vormis VF territooriumil 20.06.2010, antud riigi seadusandluse norme järgides. Esitatud dokumentide alusel (tl. 18, 24, dokumentide tõlge 21-22 , 170, 176, 3-10-3007 köide I) ning arvestades

§ 11

lg 1, § 94 lg 4 sätteid kaebaja leiab, et vastustaja põhjendamatult ei võtnud arvesse summat 35 000 EUR - 547 631 EEK, mis oli maksukohustuslase poolt võetud laenuks, kaebaja maksukohustuse vähendamiseks 2008. a maksuperioodil. 11 Ülekuulamise materjalidest (tl. 9, 24 3-10-3007 köide II) nähtub, et kaebaja 2007-2008 võttis raha laenuks oma venna käest, ja kui arvestada taoliste tehingute head tava meie riigis, siis enamus selliseid tehinguid sugulaste vahel sõlmitakse suuliselt. Kui vaadata laenulepinguid kolmandate isikutega, siis heade tavade järgi peale lepingu täitmist, võladokument tagastatakse võlgnikule AÕS § 96 lg l. Siis muutub täiesti ilmseks, miks andes raha laenuks summas 11 000 EUR Z., säilis üksnes võlakiri summale 8 000 EUR (tl. 52, 151 24 3-10-3007 köide I), kuna peale summa 3 000 EUR tagastamist oli koostatud uus võlakiri summale 8 000 EUR. Antud tavasid ja reegleid vastustaja ei käsita. Vastustaja leiab, et kaebaja on kohustatud pidama raamatupidamisarvestust tulenevalt

§ 57

, 58 ja on kohustatud säilitama algdokumente 7 aasta jooksul, mis on ilmselgelt vastuolus seaduse ja heade tavadega. Vastustaja ei täpsustanud oma vastuses, millisel õiguslikul alusel ja millisest nimelt perioodist kaebajal kui eraisikul tekkis kohustus pidada raamatupidamisarvestust, kuna seadus sellist kohustust eraisikutele ette ei näe. Kui kaebaja ei saanud abi riigilt ja seejuures omas võimalust nii anda raha laenuks kui võtta raha laenuks vastavalt vajadusele, siis see räägib kaebaja stabiilsest ja piisavast sissetulekust. Kuid, kui maksuhaldur oma hinnangu andmisel on piiratud üksnes isiku poolt maksudeklaratsioonis toodud andmetega, siis antud juhul varasematel perioodidel saadud, kuid deklareerimata tulud ei ole haldurile nähtavad, aga teisest küljest, kui teatud tuluallikas on halduri poolt kontrollitud, siis selle kohta peavad olema dokumentaalsed tõendid, aga mitte millegagi tõendatud arvamus, mis välistaks asjaolusid ja tõendeid, tulenevalt

§ 150lg 2.

Puudutavalt

§ 64

lg 1 p 5, 6 määratletud tunnistajate ülekuulamise korda nähtub, et antud tunnistajate ring ei ole kohustatud isikuteks juriidilise isiku Fassaadi Ekspress Grupp OÜ poolt maksude maksmises, kuid teisest küljest, neile laieneb

§ 98

lg 1, mis arvestades maksuhalduri ülesandeid

§ 10

võib rääkida antud isikute maksukohustuste suurenemisest, kui ei tehta otsust selle kohta, et antud ringi isikutelt saadud andmeid ei hakata järgnevalt kasutama nende endi vastu, nende maksukohustuste suurendamiseks. Otsust maksuamnestia kohta antud ringi isikute suhtes maksuhalduri poolt antud ajaperioodil tehtud ei ole, siis õiguslikud tagajärjed, mis võivad saabuda antud ringi isikute jaoks, muutuvad täiesti ilmseteks. PMTK täiendavad seisukohad Maksuhaldur maksumenetluses tuvastas (vt Kontrollakt p 5 lk 13-14 ja Maksuotsuse I osa p 4 lk 78 ja p 5 lk 12-14), et kaebaja oli ajavahemikul 2006-

1. a üks OÜ Moderollo osanik ja juhatuse liige ning 2007 ja
2. a majandusaasta aruannete kohaselt sai äriühing kahe aastaga kasumit ca 5 miljonit krooni, millest
3. a bilansi järgi oli välja kuulutatud dividendid summas 500 000 krooni, kuid dividende välja ei makstud. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud kaebaja väited ja hüpoteetilised arvestused dividendide väljamaksmise osas. Maksuhaldur, analüüsides OÜ Moderollo arvelduskontol toimunud rahaliste vahendite liikumist, tuvastas, et arvelduskontole laekunud raha võetakse põhiliselt sularahas sularahaautomaatidest välja peale raha laekumist. Juhatuse liikmete seletuste kohaselt raha hoiti seifis. O. L. ei olnud teadlik, kus asub seif. A. K. sõnul raha hoiti garaažis, kui ta ei tea, kellele kuulub garaaž. OÜ Moderollo müüdi töötajale, keda osanikud kasutasid variisikuna. Eeltoodust tulenevalt jõudis maksuhaldur järeldusele, et kaebaja kui OÜ Moderollo juhatuse liige ja osanik võis lisaks nn mustadele tööotstele, mida ta ise kinnitab, saada täiendavaid rahalisi vahendeid maksuvabalt OÜ-st Moderollo, sest
4. a on kaebaja soetanud kinnistu, makstes kinnistu eest 1 550 000 krooni. Usutav ei ole, et 2007-2008 aasta kasumi 5 miljonit krooni on OÜ-st Moderollo välja viinud juhatuse liikmed O. L. ja A. K. ning kaebaja ei ole selles osalenud või kasu saanud. Eeltoodust tulenevalt on väär kaebaja seisukoht, et 23.03.2011 esitatud vastustaja seisukohta ei ole tõendatud mitte ühegi dokumendiga, mille alusel võiks lugeda, et A.T. sai firmast OÜ Moderollo reg.nr 11268740 tulu, millelt jättis maksmata tasumisele kuuluva tulumaksu vastavalt kehtivale seadusandlusele 12

§ 94

kohaselt on hindamise teel maksustamise korral tõendamiskoormis maksuhalduri ja maksukohustuslase vahel jagatud. Maksuhalduri peamiseks ülesandeks on seejuures tõendada, et kaebaja kulutused ületavad tema poolt deklareeritud tulusid. Seega vastupidiselt kaebaja seisukohale, ei pea vastustaja tõendama tulu päritolu, vaid kaebaja peab näitama, et kulutused on tehtud varem maksustatud või maksustamisele mittekuuluvate tulude arvelt. OÜ-ga Moderollo seotud rahade liikumist on maksuhaldur maksuotsuses käsitlenud kui ühte alternatiivset võimalikku tuluallikat põhjusel, et kaebaja ei ole suutnud eluliselt usutavalt tõendada milliste tulude arvelt on maksustamisperioodil tehtud kulutused kaetud. Kaebaja on vääralt tõlgendanud ja sisustanud vastustaja seisukohti tõendite, tõendamise ja tõendamiskoormise osas väites, et Vastustaja esindaja leiab, et maksurevidendi järeldused ja otsus on usaldusväärsed, mis ei vaja dokumentaalset tõendamist, sest maksuhaldur on järeldustele jõudmiseks hinnanud kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses. Seega on maksurevidendi järeldused ja otsus usaldusväärne põhjusel, et tõendid lisaks maksukohustuslase käitumisele kinnitavad järeldusi, millistele maksuhaldur on maksumenetluses jõudnud. Vastustaja leiab, et 23.02.2011 vastustaja vastuse sisu ei võimalda teha järeldusi, millisteni kaebaja on jõudnud, väites, et Veel enam, vastustaja esindaja osutab asjaolule, et seaduse normide range järgimine ei võimalda maksuhalduril täita oma ülesandeid ja leiab, et

§ 10

sätestatud volitused ilmselgelt ei ole piisavad maksude arvestamiseks, sest vastustaja on vastuse lk 4 avaldanud, et „Eeltoodust nähtub, et kõik maksuhalduri poolt maksumenetluses kogutud tõendid on asjassepuutuvad, tõendite kogumise ja kaalutlusotsuse tegemise õigus on antud maksuhaldurile seonduvalt temale pandud kohustuste ja ülesannete täitmisega

§ 10tähenduses.

Seega ei ole tõene kaebuse esitaja väide, et hinnanguline summa on antud maksumenetluse käigus tõendatud mittekohaste ja lubamatute tõenditega“. Õige on kaebaja väide, et Asjas esitatud dokumentide alusel (tl 170, 176 3-10-3007 köide I) nähtub, et A.T. võttis laenuks raha 2008 aastal A. B.t summas 35 000 EUR, kuid kaebaja jätab tähelepanuta, et maksustamise objektiks on majandustehingud, mitte formaalsed kokkulepped/dokumendid. Maksuõiguses on tunnustatud majandusliku tõlgendamise reegel st, et maksustamise objektiks olevate majandustehingute tõlgendamisel lähtutakse eelkõige tehingu majanduslikust sisust, mitte juriidilisest vormist. Majandusliku tõlgendamise reegli kaudu realiseeruvad ühetaolise maksustamise ja maksevõimelisuse põhimõtted (vt Lasse Lehis, Maksuõigus, 2004, lk 63). See meetod võimaldab maksubaasi arvestamisel jätta arvestamata tehingute tsiviilõigusliku vormi ning lähtuda eelkõige tehingu sisust ja selle majanduslikest tagajärgedest pooltele (vt Lasse Lehis, Maksuõiguse üldpõhimõtted, Juridica V 1999, lk 239-253). Tsiviilõiguses kehtib lepinguvabadus ning lepingupooltel on õigus ise kujundada omavahelisi suhteid, nii nagu nad heaks arvavad. Tsiviilõigusliku lepingu pooled võivad oma äranägemise järgi kujundada omavahelisi tsiviilõigussuhteid, kuid nad ei saa oma äranägemise järgi kujundada oma maksukohustusi (vt Lasse Lehis, Maksuõigus, 2004, lk 63). Näiteks on Riigikohtu halduskolleegium oma 4.10.1999 määruses asjas nr. 3-3-1-31-99 leidnud, et maksukohustuse tekkimise aluseks olevate juriidiliste faktide tuvastamisel tuleb juhinduda tehingu tegelikust majanduslikust sisust. Vastasel juhul oleks lepingupooltel võimalus omavahelise kokkuleppega määrata kindlaks maksukohustus, selle sisu ja ulatus. Tsiviilõiguslike tehingute ja toimingute tsiviilõiguslikud ja maksuõiguslikud tagajärjed võivad olla erinevad (vt Lasse Lehis, Maksuõigus, 2004, lk 67). Ekslik on kaebaja seisukoht justkui maksuhaldur oleks väitnud, et ta ei saanud ühendust numbril + xxxxxxxxxxx, sest vastustaja ei olegi püüdnud ühendust saada nimetatud numbril põhjusel, et isegi juhul kui maksuhaldur helistanuks nimetatud numbrile ja sealt vastanuks meeshääl, siis ei oleks maksuhalduril olnud kuidagi võimalik tuvastada, kas nimetatud isik on A. B. või keegi kolmas tundmatu isik. Seega puudus maksuhalduril vajadus nimetatud telefoninumbrile helistamiseks. 18.01.

1. a kirjal ei ole märgitud enamaid kontaktandmeid, näiteks aadressi, faksi jne, peale telefoni numbri + 7 495 765 88 25, millisele kaebaja väidetavalt on helistanud, kuid kinnitada 13 telefonikõnet ei saa, kuna telefonikõne on tema telefonist juba kustutatud (vt 28.01.2010 protokoll). 15.08.
2. a võlakirja ei ole kaebaja maksumenetluses, vaidemenetluses ega kohtumenetluses esitanud. Samuti ei esitanud kaebaja maksumenetluses notariaalset laenulepingut 77HII 8272010, seega ei vasta tõele kaebaja väide, et soovi korral oleks maksuhaldur maksumenetluses saanud saata A. B. kodusele aadressile kirja, sest maksuhaldurile ei olnud maksumenetluses teada A. B. kodune aadress. Kaebaja esitas vaidemenetluses ilma tõlketa notariaalselt tõestatud laenulepingu 77HII
3. Vastuses kaebusele ei pidanud vastustaja kaebaja taotlust, esitada nimetatud laenuleping, mis on sõlmitud 20.06.
4. a põhjendatuks (vt kaebusele vastuse p 2.3, lk 9). Kuid isegi juhul kui kohus peab vajalikuks kaebaja taotlust rahuldada, märgib vastustaja, et tõestatud laenulepingust 77HII 8272010 ei nähtu, et A. B. on andnud laenu
5. a ja et nimetatud laenuleping asendab üht rahalist kohustust (väidetavalt 15.08.
6. a võlakirja) teisega. Pigem kinnitab laenuleping 77HII 8272010 maksuhalduri seisukohti, et laenu võis kaebaja võtta 20.06.
7. a ehk väljaspool kontrolliperioodi ning seega ei oma antud laen puutumust Maksuotsusesse. Laenu 35 000 € kurss rubladesse on ümber arvestatud lepingu sõlmimise, mitte
8. a seisuga ning laenulepingus puudub viide varasemale kokkuleppele/võlakirjale. Laenulepingu p 2 kohaselt on raha üle antud enne käesoleva lepingu allkirjastamist, väljaspool notariaalkontorit ja ilma notari juuresolekuta. Eeltoodust tulenevalt on asjakohatud ja tõendamata kaebaja väited säästude omamisest oma tegevuse varasemast perioodist jms. Kahtluse alla seab vastustaja ka kaebaja väite, et Kui võtta arvesse seda, et kaebaja võttis raha ja kasutas seda perekonna huvides, kes tol hetkel olid koos temaga Moskvas, antud isikud (A.T., V. T. – kaebaja abikaasa ja N. T. – tema tütar) koos tulid tagasi Eestisse, kus minu perel oli õigus jagada oma vahel rahasummat, mis oli võetud laenuks ühe perekonnaliikme poolt, vormistamata deklaratsiooni valuutavääringute sissetoomisest Eesti territooriumile., sest nimetatud asjaolu, et Moskvas käis kogu perekond, avaldab kaebaja esmakordselt, lisades juurde ka V. T. ja N. T. passist koopiad, millest nähtub, et V. T. on ületanud piiri 14.08.
9. a ning tagasi Eestisse saabunud 18.08.
10. a, ületanud piiri 18.09.
11. a ning tagasi Eestisse saabunud 21.09.
12. a. N. T. on ületanud piiri 14.08.
13. a ning tagasi Eestisse saabunud 18.08.
14. a, ületanud piiri 24.11.
15. a ning tagasi Eestisse saabunud 30.11.
16. a. Maksumenetluses Piirivalveametilt saadud teabe kohaselt ületas kaebaja Eesti-Vene piiri 14.08.2008, 18.09.2008 ja 24.11.
17. a. Eeltoodust nähtub, et pere (isa, ema, laps) on
18. a piiri ületanud ühiselt vaid 14.08.
19. a ning kui summa 35 000€ jagada kolme pereliikme vahel (35 000€ : 3 = 11 666,66€), siis ületab nimetatud summa piiri (10 000€), millest alates tekkis kohustus deklareerida sularahasummad piiril, mistõttu ei ole kaebaja ülaltoodud väide tõene. Samuti juhib maksuhaldur tähelepanu asjaolule, et maksumenetluses maksuhaldur tuvastas (vt Maksuotsuse lk 12), et enne 14.08.
20. a on kaebaja teinud arvelduskontole sissemakseid, mis ületavad summat 440 000 krooni. Isegi juhul, kui perekond T. ületas piiri
21. a, siis nimetatud asjaolu ei tõenda
22. a laenu saamist A. B.. Kohut eksitav on ka kaebaja väide, et Kui maksuhaldur leiab, et deklareerimata valuutavääringuid nende sissetoomine Eestisse on võimatu, siis tahame teada, millele nimelt antud arvamus põhineb, sest vastustaja ei ole avaldanud arvamust, et deklareerimata valuutavääringute sissetoomine Eestisse on võimatu. Maksuhalduri ülesandeks on tõendada, et kaebaja kulutused ületavad tema poolt deklareeritud tulusid ning kaebaja peab tõendama, et kulutused on tehtud varem maksustatud või maksustamisele mittekuuluvate tulude arvelt. Antud juhul ei ole kaebaja usutavalt ja piisavalt tõendanud
23. a laenu saamist A. B. Kaebuse vastuse p-s 2.4 on vastustaja sõnaselgelt märkinud, et OÜ Moderollo esindajatelt on teavet nõutud korralduse alusel ning korraldustest (vt korralduse neljas lõige) nähtub, millega seoses on kolmandaid isikuid kohustatud suulise teabe andmiseks, mistõttu on asjakohatu kaebaja väide, et vastustaja esindaja ei suutnud selgitada, millisel õiguslikul alusel toimus O. L. ülekuulamine ja järgnevad ülekuulamised antud maksukohustuslase suhtes. 14 Kaebaja jätab tähelepanuta, et võttes vennalt 2007-
24. a laenu summas ca 25 000 krooni, on kaebuse esitaja ise laenanud raha oma vennale. Peale vennalt raha laenamist on kaebaja võtnud laenu tuttava D. P. käest 30 000 krooni, mille kohta puudub samuti kirjalik kokkulepe. D. P. väitel on ta andnud kaebuse esitajale laenu
25. a 40 000 krooni. Seega on selgitused vastuolulised ning kaebuse esitaja ei ole usutavalt suutnud tõendada laenude andmisi ja võtmisi, mis kinnitab iseenesest kirjalike kokkulepete sõlmimise vajadust laenude andmisel (vt täiendavalt maksuotsuse p 5, lk 11 kolmas lõige). Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada mõistlikuks, et laenude andmine, s.h sugulastele ilma laenusuhteid kirjalikult fikseerimata saab lugeda heaks tavaks. 02.12.
26. a on kaebaja esitanud maksuhaldurile kinnituse, mille kohaselt A. Z. kinnitab, et 20.03.2008 on võtnud laenu kaebajalt summas 8 000 € pooleaastase tähtajaga alates 20.03-20.09.
27. a. Kaebaja ise on 02.12
28. a selgitanud, et
29. a tagastati temale laenu summas 11 000 €, kusjuures summale 8 000 € on kaebajal kinnitus. 14.01.
30. a selgituse kohaselt on kaebaja
31. a laenanud R. nimelisele isikule, kelle perekonnanime ei mäleta, 11 000 €. Eeltoodust nähtub, et kaebaja selgitused on laenude andmise ja tagastamise osas vastuolulised. Kaebaja on jätnud välja kujundamata oma ühese seisukoha kirjaliku laenulepingu/võlakirja sõlmimise, mittesõlmimise kohta. Ühelt poolt peab kaebaja heaks tavaks, et sugulaste vahelisi laenusuhteid kirjalikult ei dokumenteerita ning teiselt poolt peab kaebaja heaks tavaks kui peale lepingu täitmist võladokument tagastatakse võlgnikule võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 96 lg 1 kohaselt. Kaebaja peab täiesti ilmseks asjaolu, et andes raha laenuks summas 11 000 € Z., säilis üksnes võlakiri summale 8 000 €, kuna peale summa 3 000 € tagastamist oli koostatud uus võlakiri summale 8 000 €. Osundades VÕS § 30 lg 2 ning § 96 lg 1 ja 2 sätetele tõdeb PMTK, et puudub mõistlik põhjendus uue võlakirja väljaandmiseks juhul, kui võlgnik on võlakirjast tuleneva kohustuse täitnud osaliselt, mistõttu kaebaja väited ei ole usutavad. Sellise põhjenduse/väite uue võlakirja vormistamiseks, esitab kaebaja esmakordselt. Samas ei ole esitatud tõendit, millest nähtuks, et A. Z. on kaebajale andnud laenu 3 000 € ning et nimetatud laen on tagastatud. Kaebaja ise on selgitanud, et ta on
32. a andnud laenu R. nimeliselt isikult, kelle perekonnanime ta ei mäleta. A. Z. ei kinnita kinnituskirjas, et tegemist on eelneva võlakirja, millises oli laenatud summaks 11 000 € asendamisega uue võlakirjaga summale 8 000 €. Eeltoodust tulenevalt vastustaja leiab, et kaebaja seisukoht laenu summas 11 000 € andmise ja tagastamise osas on otsitud, vastuoluline ning tõendamata.

§ 57, 58 ning Tu

MS § 36 lg 2 viited on vastustaja kaebuse vastuses ära märkinud (vt p 3, lk 13). Samuti on vastustaja ära toonud kohtupraktika (3-08-586, 2-3/521/05), mis vastustaja seisukohti toetab. Vastustaja osundatud kohtupraktikast nähtub, et teistes menetlustes kogutud tõendite kasutamine maksumenetluses on lubatav, mistõttu kaebaja seisukoht maksuamnestia otsuse kohta on asjakohatu. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Käesolevas asjas on A.T. esitanud kaebuse PMTK poolt 21.05.2010 koostatud Maksuotsuse tühistamiseks. HKMS § 19 lg 7 alusel halduskohus vaatab asja läbi kaebuses esitatud taotluse ulatuses, olemata seotud kaebuse sõnastusega. Kuivõrd A.T. oma täpsustatud kaebuses täpsustas oma nõuet ja loobus vaidlustamast asjas tehtud Vaideotsust, siis on asjakohatud nimetatud Vaideotsust ja kaebaja vaiet läbi vaadanud MTA-t puudutavad kaebuse esitaja väited ning kohus ei võta nende osas seisukohta.
2. Kaebusest nähtuvalt peab A.T. Maksuotsust õigusvastaseks eelkõige järgmistel põhjustel: vastustaja poolt hindamise teel maksuperioodi eest saadud summa 663 547 EEK on põhjendamatu, sest hinnanguline summa on maksumenetluse käigus tõendatud mittekohaste ja lubamatute tõenditega; kuna OÜ Moderollo suhtes maksumenetlust teostatud ei ole, siis on OÜ Moderollo juhatuse liikmetelt, osanikelt ja raamatupidajalt seletuste võtmine toimunud

§ 60

lg 2, § 61 lg 15 2 sätteid rikkudes ning maksuotsusest tuleb välja jätta OÜ Moderollo tegevust puudutavad järeldused kaebuse esitaja tuluallika suhtes; OÜ Moderollo rahaliste vahendite liikumist ei saa käsitleda tuluallika alternatiivse võimalusena, sest antud eelduse tõendamiskoormis lasub vastustajal, kuid asja materjalidest nähtub, et puuduvad dokumentaalsed tõendid; kaebuse esitajale ei olnud täielikult arusaadavad revidendi poolt maksumenetluse käigus esitatud küsimused, mistõttu vastused ei kajastanud asjade tegelikku olukorda ning perioodil 1994 – 1999 võimaliku tuluallika kujunemist. Maksuotsuses on märkimata tõlget teostanud tõlgi nimi, mistõttu on rikutud HMS § 21 sätteid; 2008. a A. B. saadud raha summas 35 000 EUR (547 631 EEK) ei ole tulu, mistõttu tuleb maha arvata 2008. a saadud tulust; kaebajal oli õigus kasutada

§ 64

lg 1 p 5 ja 6 tulenevat õigust – keelduda teabe esitamisest antud isikute ringi kohta. Kaebaja leiab, et nimetatud maksumenetluse nõuete ja kaebaja õiguste rikkumised on viinud asjas väärade järelduste tegemiseni. 3.

§ 150

lg 1 kohaselt maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti, s.t kaebuse esitaja on kohustatud esitama tõendid, mis kinnitavad tema väidete õiguspärasust. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 2 määratud maksusumma vaidlustamise korral maksukohustuslase poolt on maksuhalduril tõendamiskoormus nende tõendite osas, mida valdab ainult maksuhaldur. HKMS § 16 lg 2 kohaselt menetlusosaline peab halduskohtumenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Kohus leiab, et viidatud sätetest tulenevalt peab kaebaja tõendama oma sellekohaseid väiteid. Kohus, analüüsides poolte kirjalikke väiteid ja hinnanud neid kogumis ja vastastikuses seoses asjas kogutud tõenditega (kohus on osundanud enamiku nende asukohale kohtutoimikus juba vastustaja seletuse juures), nõustub põhimõtteliselt PMTK seisukohtade ja lõppjäreldustega ning on seisukohal, et A.T. kaebus on ilmselgelt alusetu ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebaja ei ole suutnud tõendada, et maksusumma määrati talle sisuliselt valesti. Kohus leiab, et Maksuotsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ja kohut veenev. Kohus ei pea vajalikuks käesolevas otsuses kõike Maksuotsuses ja vastustaja seletustes toodut üle korrata, vaid rõhutab seejuures eelkõige järgmist. 4. Vastavalt

§-le 45 maksumenetluses kohaldatakse HMS-s sätestatut, kui

-s, maksuseaduses või tollieeskirjades ei ole ette nähtud teisiti. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Vastavalt HMS § 56 lg-le 1 kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg 2 järgi haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Spetsiifilised nõuded maksuhalduri haldusaktidele on sätestatud

§-s 46. Haldusakt on formaalselt õiguspärane, kui täidetud on pädevus-, menetlus- ja vorminõuded, ning haldusakt on materiaalõiguslikult õiguspärane, kui haldusaktist nähtub õiguslik alus, see on kooskõlas kehtiva õigusega, on proportsionaalne, sellel puuduvad kaalutlusvead ja see järgib õiguse üldpõhimõtteid (vt Haldusmenetluse käsiraamat, Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu 2004, lk 271-272). Vaidlustatud Maksuotsus on antud

§ 92

lg 1 p 2 (maksuhaldur määrab tasumisele kuuluva maksusumma, kui maksukohustuslane on esitanud deklaratsioonis valeandmeid, mille tagajärjel tema poolt deklaratsioonis näidatud maksusumma või deklaratsiooni andmete alusel maksuhalduri arvutatud maksusumma on väiksem maksusummast, mis oleks tulnud tasuda vastavalt maksuseadusele) ning § 95 lg 1 (tasumisele kuuluva maksusumma määramiseks teeb maksuhaldur maksuotsuse) alusel. Kuivõrd Maksuotsuse alusel tasumisele kuuluvate maksusummade määramine toimus hindamise teel, siis on oluline ka otsuses viidatud

§ 94lg 1.

Nimetatud sätte järgi maksuhaldur võib tuvastada tasumisele kuuluva maksusumma määramise aluseks 16 olevad asjaolud hindamise teel. Hindamine on lubatud, kui maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid on puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada. Hindamine on lubatud ka juhul, kui füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Kohtu arvates on vastustaja osundanud asjakohastele õiguslikele alustele. Maksuotsuses on toodud selle tegemist tingivad faktilised asjaolud ja tõendid ning nendele antud hinnang, käsitletud A.T. eriarvamust Kontrollaktile ja esitatud selle kohta maksuhalduri seisukohad ning toodud ka maksusumma määramise õiguslik alus ja metoodika. Arvestades eelmärgitut on kohus seisukohal, et Maksuotsus vastab HMS-s haldusaktidele esitatud üldistele ja

§-s 46 Maksuotsusele spetsiifiliselt esitatavatele vormi- ja sisunõuetele. 5. HMS § 6 alusel on haldusorgan kohustatud menetletavas asjas välja selgitama olulise tähendusega asjaolud ja vajaduse korral koguma selleks tõendeid oma algatusel. Samas tuleb HMS § 4 lg-st 1 tulenevalt menetlus läbi viia eesmärgipäraselt ja efektiivselt, võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. HMS § 3 lg 2 järgi peab halduse õigusakt ja toiming olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes.

§-s 11 sisalduva uurimispõhimõtte kohaselt maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1). Sama paragrahvi lg 2 järgi maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Teisalt vastab sellele maksukohustuslase kaasaaitamiskohustus:

§ 56

lg 1 kohaselt maksukohustuslane on kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohast tähendust. Seda kaebajapoolse aktiivsuse ja tõendamise tähtsust rõhutab ka

§ 82

, mille kohaselt maksuhaldur lähtub maksukohustuse täitmise kontrollimisel ja maksu määramisel eelkõige maksukohustuslase esitatud maksudeklaratsioonidest (§ 85 lõige 1), maksukohustuslase raamatupidamisarvestusest ja muust tema poolt enda tegevuse kohta peetud arvestusest. Kui maksuhalduril tekib kahtlus maksukohustuslase esitatud andmete õigsuses, kogub ta täiendavaid tõendeid.

§ 59

lg 1 kohaselt on tõendiks maksumenetluses kõik asjas kogutud andmed, sh maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult jt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Samas tulenevalt

§ 95

lg-st 2 maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida.

§-s 61 on sätestatud teabe nõudmine kolmandatelt isikutelt. Nimetatud paragrahvist tulenevalt maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks, enne kolmandalt isikult teabe nõudmist tuleb üldjuhul teabe saamiseks pöörduda maksukohustuslase poole ning kolmandalt isikult teabe nõudmiseks annab maksuhaldur sama seaduse §-s 46 sätestatud nõuetele vastava korralduse, kuhu märgitakse ka maksukohustuslase nimi, kelle maksuasjaga seoses teavet kogutakse, samuti kolmanda isiku poole pöördumise põhjus. Seega on haldusorganile, sh maksuhaldurile jäetud küllaltki suur kaalutlusruum, kuidas kõige efektiivsemalt menetlust läbi viia ja milliseid tõendeid koguda, et kõige paremini täita oma seadusest tulenevaid ülesandeid, muu hulgas kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja 17 korras ning arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma (

§ 10lg 2).

1. Arvestades eelmärgitud jm maksumenetluse sätteid ning vastustaja osundatud kohtupraktikat ei ole vastustaja halduskohtu arvates rikkunud maksumenetluse nõudeid, vaid on lähtunud lubatavatest ja talle esitatud tõenditest. PMTK ei ole uurimispõhimõtet rikkunud. Seevastu kaebaja väited tema eri aegadel antud seletustest nähtuvalt on jäänud paljasõnalisteks ja vastuolulisteks. PMTK 14.09.2009 korraldusega teavitati A.T.t asjaolust, et maksuhaldur kontrollib A.T.
2. a tulude deklareerimise ja arvestamisele kuuluva tulumaksu tasumise õigsust põhjusel, et seoses OÜ Talivain kontrollimisega kaebuse esitaja poolt maksuhaldurile esitatud Danske Bank Eesti filiaali arvelduskonto xxxxxxxxxx väljavõttelt ajavahemikul mai-oktoober
3. a nähtus, et arvelduskontole laekunud igakuised täiendavad sissetulekud ületavad kaebuse esitaja poolt deklareeritud
4. a tulusid. Kaebajat kohustati ilmuma revidendi juurde ning esitama kõik dokumendid tema poolt saadud füüsilise isiku maksustatavate tulude ja tuludest tehtud mahaarvamiste kohta ajavahemikul 01.01.2008 kuni 31.12.
5. a, kaasa arvatud kõikide tema pangakontode väljavõtted eelpoolnimetatud perioodi eest. Seega oli kaebajale teada, mis oli kontrolli alustamise ajendiks ja milliseid asjaolusid ta pidi tõendama. Tõendamiskoormus lasus järelikult kaebajal. Ekslik on A.T. arvamus, nagu oleks vastustaja pidanud tõendama, et kaebaja on esitanud maksudeklaratsioonis valeandmeid – PMTK niisuguseid tõendeid ei omanud. On selge, et maksuhalduril ei ole võimalik arvestada asjaoludega, mis on teada üksnes maksukohustuslasele endale ja mille teadmist ei saa maksuhalduri poolt eeldada. Küll aga näitas vastustaja selgelt, millistel andmetel põhineb tema kahtlus. Kaebaja poolt esitatud vähesed kirjalikud tõendid ja paljasõnalised selgitused vastustaja kahtlusi ei hajutanud. Seetõttu oli PMTK õigustatud koguma täiendavaid tõendeid kolmandatelt isikutelt ning kasutama muudes maksumenetlustes kogutud tõendeid. Kui ka nendest ei piisanud, oli PMTK õigustatud juhinduma

§-st 94, kuna maksu määramiseks vajalikud kirjalikud tõendid olid puudulikud, ebapiisavad, mitteusaldusväärsed, hävinud või kadunud ja muude tõenditega ei ole võimalik maksukohustuse aluseks olevaid asjaolusid tuvastada, ning füüsilisest isikust maksumaksja kulud ületavad tema deklareeritud tulusid ning maksumaksja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et need kulutused on tehtud varem maksustatud või mittemaksustatavate tulude või saadud laenude arvel. Vastavalt

§ 94

lg-le 2 hindamisel tuginetakse asjas kogutud andmetele, samuti maksukohustuslase majandustegevuse näitajatele, tema kulutustele või võrdlustele teistes sarnastes maksuasjades kindlakstehtud andmetega. Maksuotsuses esitatakse ka hindamise metoodika ja hindamisel kasutatud tõendid. Seda on vastustaja antud juhul ka teinud. Kohus ei ole tuvastanud niisuguseid menetluslikke puudusi, mis võisid mõjutada asja otsustamist ja saaksid olla lähtudes HMS §-st 58 Maksuotsuse tühistamise aluseks. Uued tõendid ja väited, mis esitati alles vaide- või kohtumenetluses, ei saa tulenevalt

§ 102

lg 1 p-st 2 enam olla aluseks maksuotsuse muutmisele või kehtetuks tunnistamisele maksukohustuse vähendamiseks, kuna tõendite hilisem teatavaks saamine/esitamine on olnud põhjustatud maksukohustuslase enda tahtlusest või hooletusest. 7. Õige on iseenesest kaebaja seisukoht, et seadus ei näe ettevõtlusega mittetegelevatele füüsilistele isikutele (eraisikutele) ette kohustust pidada raamatupidamisarvestust (

§ 57). Vastustaja ei ole seda väitnudki.

A.T. tõlgendab valesti aga

§ 58

, arvates, et dokumentide säilitamise kohustus laieneb samuti üksnes juriidilistele isikutele/ettevõtjatele. Nimetatud sätte kohaselt, kui seadus ei sätesta teist tähtaega, on maksukohustuslane kohustatud säilitama tehingute ja väljamaksetega seotud ning muid maksustamise seisukohast tähendust omavaid dokumente vähemalt seitsme aasta jooksul dokumendi koostamisele või saamisele, toimiku või dokumentide kogumiku puhul viimase sissekande tegemisele järgneva aasta

1. jaanuarist arvates. Viidatud 18 kohustus on võrdselt kõigil maksukohustuslastel. See on ka mõistetav, kuna maksuhalduri kontrollile alluvad võrdselt kõik isikud ja maksumenetluses tuleb neil oma tulusid ja kulusid tõendada. Sama tuleneb selgelt ka TuMS § 36 lg-st 2, mille kohaselt maksumaksja on kohustatud pidama tulude ja kulude arvestust sellisel viisil, et oleksid selgelt fikseeritud maksustatava tulu kindlaksmääramiseks vajalikud andmed. Maksumaksja on kohustatud samuti säilitama tulude ja kuludega seotud dokumente. Kohus möönab, et kehtiva lepinguvabaduse juures võivad lepingud olla ka suulised, kuid kui kaebaja ei ole eelmärgitud kohustust täitnud ja oma tehinguid nõuetekohaselt ja usaldusväärselt dokumenteerinud, siis tuleb tal arvestada sellest hoolimatusest tuleneda võivate negatiivsete tagajärgedega. Ühtlasi nõustub kohus vastustajaga, et on väheusutav, et kaebaja on jätnud kirjalikult vormistamata küllaltki arvestatavates summades laenud, nii võetud kui ka antud, olukorras, kus kaebaja ei mäleta isegi täpselt, kellega millal tal need tehingud on tehtud, millal ja kas üldse on määratud laenu tagastamise tähtaeg jms. Näiteks 14.01.
2. a suulise seletuse kohaselt A.T. laenas
3. a R. nimelisele isikule (perekonnanime ei mäleta) 11 000 EUR,
4. a andsid talle sularahas Moskvas laenusid 2 sugulast ehk A. ja N., kelle perekonnanimesid ta praegu ei mäleta jne. On kummaline, et kaebaja ei tunne piisavalt oma sugulasi ega muid isikuid, kuid teeb nendega ometi väidetavalt suulisi kokkuleppeid suurte summade kohta. Seega on need väited laenude kohta ebausaldusväärsed. Vastustaja on selgelt osundanud asjaoludele, millest lähtudes nii võib järeldada (vt kasvõi
5. a august-november kaebaja pere piiriületusega seonduv).
6. Seoses väidetavalt ebaseaduslike tõenditega märgib kohus järgmist. Alusetu on kaebaja etteheide, et tõlkeprobleemide tõttu jäid õiged selgitused andmata. Seda kinnitavad nii asja materjalid kui ka sellekohane kohtupraktika, millele PMTK on viidanud. Menetluskeele ja tõlgiga seonduv on sätestatud

§-s 47, mille lg 1 kohaselt maksuhalduri ja maksukohustuslase vaheline suhtlemine toimub eesti keeles, kui nad ei ole kokku leppinud teisiti. Võõrkeelt kasutatakse maksumenetluses keeleseaduses sätestatud korras. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 2 tõlgi kaasab maksumenetlusse: 1) menetlusosaline; 2) menetlusosalise taotlusel maksuhaldur; 3) menetlusosalise taotluseta maksuhaldur, kui ta peab seda vajalikuks. Kaebuse esitaja ei ole esitanud taotlust vaidlusalusesse maksumenetlusse tõlgi kaasamiseks. Selleks puudus kohtu arvates ka vajadus, kuna asja materjalidest nähtuvalt maksukohustuslase puuduliku eesti keele keeleoskuse tõttu, mida kaebaja ise ka kaebuses möönab, viidi seletuste andmine läbi poolte kokkuleppel vene keeles. Nimetatud asjaolu kohta on protokollides ka selge märge, et kliendi soovil koostatakse protokoll vene keeles. Seega puudus vajadus tõlgi kaasamiseks menetlusse ka PMTK algatusel. A.T. on koostanud eesti keeles üksnes oma 11.08.2009 vastuse maksuhalduri märgukirjale. Kuivõrd ta võinuks seda teha ka vene keeles nagu muud omapoolsed avaldused, siis puudub põhjus ka selles osas süüdistada vastustajat tõlgi puudumises/märkimata jätmises. Samamoodi on selgitused võetud eesti keelt mitte valdavatelt kolmandatelt isikutelt. Kõigile niisugustele isikutele on tutvustatud ka nende õigusi ja kohustusi vene keeles. Seega olid nii kaebaja kui ka kolmandad isikud teadlikud oma õigusest vajadusel kaasata maksumenetlusse tõlk või taotleda tõlgi kaasamist. Samuti on nad oma allkirjaga kinnitanud selgituste tegelikkusele vastavust. Järelikult ei ole mingit põhjust kahelda selgituste protokollides kirjapandu õigsuses. Ka ei ole kaebajal mingit alust asuda „kaitsma“ kolmandate isikute huve ja õigusi, kui need isikud ise ei ole leidnud, et nende õigusi oleks rikutud. Olukorras, kus kaebaja on saanud põhiliselt omakäeliselt, olgu käsikirjas või trükitult, selgitused kirja panna, suulisi selgitusi vene keeles anda ja nii on need ka protokollitud, jääb arusaamatuks, kuidas tõlgi puudumisel võisid selgitused moonduda. Samuti on põhjendamatu kaebaja kahtlus, et kolmandad isikud ei teadnud, mis küsimuses neid küsitletakse ja seepärast ei ole nimetatud seletused asjakohased. PMTK on asjas esitanud kohtule OÜ Moderollo esindajatele teabe nõudmiseks tehtud kirjalikud korraldused, kus on täpselt selgitatud, millega seoses neilt teavet soovitakse /II kd tl 43-44/. OÜ Moderollo raamatupidaja N. I. ja juhatuse liige A. I., samuti mitmed muud isikud nõustusid vabatahtlikult 19 suulisi või kirjalikke selgitusi andma ilma kirjaliku korralduseta. Pealegi saab

§ 61

lg 3 nõuetele vastava korralduse mitteandmine rikkuda taas eelkõige kolmanda isiku, mitte A.T. õigusi. Lähtudes eeltoodust ja PMTK osundatud kohtupraktikast on kõik kaebaja ja kolmandate isikute seletused lubatud ja nõuetekohaseks tõendiks käesolevas maksuasjas. Kaebaja paljasõnaline väide nagu ei tohiks maksuhaldur esitada küsimusi OÜ Moderollo kohta, kui need omavad tähtsust A.T. maksustamisel, ilma et oleks alustanud nimetatud äriühingu enda kontrollimist, ei põhine seadusel. Järelikult tegemist on ilmselgelt nn otsitud põhjustega Maksuotsuse vaidlustamiseks. 9. Kaebuse esitajal ei olnud seaduslikku alust

§ 64

lg 1 p 5 ja 6 sätetele tuginevalt keelduda oma tehingupartneritest sugulaste nimesid avaldamast.

§ 64

lg 1 p 5 kohaselt selle seaduse §-de 60–63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest on õigus keelduda maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega. Vastavalt

§ 64

lg 1 p-le 6 selle seaduse §-de 60–63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest on õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Esiteks on kaebaja mõistnud neid sätteid vääralt, teiseks ei ole kaebaja tõendanud, et need avaldamata nimega sugulased kuulusid just p-s 5 nimetatud isikute ringi. Kolmandaks ei ole kaebaja selgitanud, kuidas sugulaste nimede avaldamine ja nendelt võimalik teabe küsimine tähendaks tema enda või p-5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Kohus samuti ei suuda välja mõelda, mis oht siin võiks olla. Maksukohustuslane peab aga suutma põhistada ohtu, et andmeid või tõendeid võidakse tema süüdistamiseks kasutada, kuid antud juhul see nii ei ole. Seega seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline Riigikohus on oma 20.03.2002 otsuses nr 3-1-1-25-02 asunud seisukohale, et teabe andmisest ning tõendite esitamisest keeldumise õiguse teke ei saa olla suvaotsus ning seetõttu peab ütlustest andmisest keeldumine olema kontrollitav ja igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile tuleb läheneda individuaalselt ja kaaluda keeldumise põhjendatust. Seega peab isik maksuhalduri poolt määratud ajal vastama küsimustele, mis isikut ei süüsta, samuti peab isik esitama teda mittesüüstavad dokumendid. Oluline on ka Tartu RgK otsuses asjas nr 3-09-2639 rõhutatu, et keeldumiseks ei anna alust isegi ainuüksi see, et dokumendid sisaldavat teavet, mis võimaldab teha maksuotsuse isiku kahjuks. Neil asjaoludel on õige PMTK seisukoht, et kaebuse esitajale ei laiene õigus keelduda teabe andmisest

§ 64

lg 1 p 5 alusel ning kaebuse esitaja on põhjendamatult keeldunud teabe avaldamisest

§ 64lg 1 p 6 tähenduses.

Lisaks eelmärgitule peab kohus vajalikuks märkida, et kõike eeltoodut arvestades jääb kohtule arusaamatuks oma sugulaste nimekirja esitamine ja eriti selle esitamise otstarve kohtumenetluses /I kd tl 14/. Ja eelkõige seetõttu, et kaebaja on palunud „ilma ilmselge vajaduseta mitte avalikustada nimekirjas toodud minu sugulaste perekonnanimesid vastustajale“ ning ta pole selgitanud, mida kaebaja kohtule esitatud sugulaste nimekirjaga siis tegelikult soovib teha. Kohus juhtis juba 05.01.2011 määruses, millega võttis kaebuse menetlusse, kaebaja tähelepanu sellele, et kohus ei saa võtta asja otsustamisel aluseks ega hinnata otsuses tõendit, mida ei tohi saata ega avaldada vastustajale, kellel samuti menetlusosalisena on õigus tutvuda toimikuga, teha sealt väljakirjutusi jne. Seejuures kohus märkis, et mitme nimekirjas märgitud isikuga seotud toimingud (seoses vaidlusaluse maksuasjaga) on niigi juba kajastamist leidnud Vaideotsuses. Seepeale kaebaja lubas nimekirja lisada asja materjalidele /I kd tl 60/, kuigi tõenduslikku väärtust ei oska kohus sellest ikkagi leida. Kaebaja sõnul maksurevident leidis, et A.T. oleks pidanud nimetama oma sugulaste perekonnanimed ja summad, millised ta neilt sai, kuid kaebaja ei ole niisuguseid andmeid isegi kohtule selgelt esitanud. Samas ilmneb kõnealusest nimekirjast, et kaebaja nimetatud tädid, 20 onupojad ja täditütar ehk seitsemest isikust 5 ei kvalifitseeru

§ 64

lg 1 p-s 5 nimetatud isikute ringi, mis veelgi kinnitab kohtu eeltoodud järelduste õigsust. 10. Kohus on eelnevalt osutanud

§ 59

lg-le 1, millest tulenevalt tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Kohus nõustub vastustajaga, et

ei piira maksumenetluses kogutud tõendite kasutamist teises maksumenetluses juhul, kui need on asjakohased. Seda seisukohta kinnitab ka vastav kohtupraktika. Näiteks Riigikohus on asjas 3-3-1-54-01 leidnud, et tõenditeks haldusmenetluses võivad olla ka haldusõiguserikkumise asjas või kriminaalasjas kogutud tõendid. Ka Tartu RgK otsuses asjas 3-08-2636 on kohus sedastanud, et „Asjaolu, et see M. Allase ütlus oli antud teise maksumenetluse raames, ei välista selle tõendi arvessevõtmist praeguses maksuasjas.“ Ülaltoodut arvestades ei ole kohus tuvastanud ühtegi maksuhalduri poolt kogutud tõendit, mis oleks nende kogumise nõuete rikkumise tõttu kõlbmatu, mis üksnes kinnitab kaebuse põhjendamatust. Kohus rõhutab, et asjaolu, et kaebaja ei ole esitanud oma

1. a tuludeklaratsioonis tõeseid andmeid ja on varjanud tahtlikult oma tulusid ning on seejuures esitanud oma tulude kohta vastuolulisi selgitusi, kinnitab ainuüksi nn haltuura tegemisega seonduv. Näiteks 04.11.
2. a OÜ Talivain kontrolli raames väitis andis A.T. maksuhaldurile, et Danske Bank AS Eesti filiaali arvelduskontole makstud sularaha sissemaksed pärinesid tema poolt teostatud "nn haltuuralt". Kaebaja ei osanud täpselt öelda, kui palju ta selle eest igakuiselt lisa saab /II kd 16/. Kui maksuhaldur märgukirjaga pakkus A. T. võimalust deklareerida haltuura korras saadud tulud, muutis A.T. oma seletust ja teatas vastuseks, et ta ei ole teinud
3. a jooksvalt lisaks põhitööle raha eest mitteametlikku lisatööd (nn haltuurat). Kui vahel ka aitas mõnda sõpra, siis tasuta. Ta on aeg-ajalt temal vabaks jäänud rahalisi vahendeid üksnes hoiustanud sularahaliste sissemaksetena oma isiklikule arvelduskontole /I kd tl 171/. Kaebuses räägib A.T. aga hoopis veel kolmandat moodi, et peale tööd ta iga päev praktiliselt tegi plaatimistöid, betoonivalu ja selle tasandamistöid eraisikutele. Seda, et peale põhitööd, töötades isegi öösiti, teenitud raha peab olema maksustatav, kaebaja ei teadnud. Sellel põhjusel ta ei pidanud mingit antud tulu arvestust, samal põhjusel ei näidanud antud liiki tulu maksudeklaratsioonides 1994 - 1999 aastate kohta. Puht inimlikult ta ei suutnud aru saada, kuidas inimene, töötades 12 tundi kuni kella 23.00, aga vahel ka kella 24.00, tekitades vabatahtlikult kahju oma enda tervisele, enda väärikaks elamiseks riigis, peab ise maksma kõiki makse. Selle arusaamine ja mõistmine tuli hiljem, pärast seda kui lühikese aja jooksul kaebaja riik muutus sotsialistlikust kapitalistlikuks, eraldi sõltumatuks vabariigiks. Tegeledes niinimetatud haltuuraga (täiendav tulu) aastatel 1994 - 1999 võimaldas tal omada lisa enda põhipalgale 10 000 EEK kuus. Aastas õnnestus saada antud liiki tulu kuni 120 000 EEK, mis koos põhipalgaga moodustas vastavalt 168 000 - 216 000 EEK. Kohus leiab, et kommentaarid on siin liigsed.
4. HKMS § 92 lg 1 kohaselt menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesoleval juhul teeb kohus otsuse kaebuse esitaja A.T. kahjuks ja vastustaja kasuks. Et PMTK ei ole HKMS § 93 lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda. 21 Hurma Kiviloo kohtunik 22