KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 18. aprill 2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-3321 Haldusasi OÜ Puhdas Tekstiil kaeb

) § 64 lg 1 p-i 5 tõlgendus ei välista, et isik keeldub teabe andmisest siis, kui selline informatsioon võib viia õigusrikkumise tuvastamisele äriühingu suhtes, mille juhatuse liige või osanik ta ise on. Esineb olukordi, kus maksuhalduri soovitav teave võib olla äriühingu suhtes inkrimineeriva iseloomuga, mistõttu peab juhatuse liikmel või osanikul, kellelt sellist teavet palutakse, olema ka võimalik keelduda teabe andmisest – lähtuvalt põhiseaduse (PS) §-i 22 kolmandas lauses sätestatud põhiõigusest ning

§ 64lg-st 1.

Kaebajad lisavad, et Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) õiguspraktika kohaselt siis, kui äriühingul on ainuosanik või üks juhatuse liige, on füüsilise isiku õigused ja kohustused tihedalt äriühingu õiguste ja kohustustega seotud. Seetõttu võib olla õige ka see, et Krista Vainola, kes on mõlema äriühingu juhatuse liikmeks, keeldub teabe andmisest

§ 64lg 1 p-i 6 alusel.

Kaebajad on seisukohal, et Krista Vainola on maksuhaldurit teavitanud oma valikust mitte anda soovitud teavet PS § 22 kolmandas lauses sätestatud põhiõiguse alusel. Viide vastavale põhiõigusnormile kui teabe andmisest keeldumise alusele sisaldub ka selgelt maksuhaldurile esitatud vaides. Seetõttu paluvad kaebajad halduskohtul lugeda tõendatuks, et Krista Vainola keeldus teabe andmisest

§ 64

lg 1 ning PS § 22 kolmanda lause alusel vaidlustatud korralduses seatud tähtaja jooksul.

1. OÜ RLO Vahendus leiab, et, maksuhalduri seisukoht, et vaide esitamine ei ole kohane viis teatada maksukorralduse seaduse §-s 64 sätestatud põhiõiguse kasutamisest, on arusaamatu. Õigusnormi tekst sätestab teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguse, kuid ei sätesta nõudeid sellest põhiõigusest teatamise viisile. Seega tuleb lähtuda õiguse, sh haldusõiguse üldpõhimõtetest nimetatud põhiõiguse kohase realiseerimisviisi hindamisel. Maksukorralduse seaduse § 13 lg 1 sätestab, et maksukohustuslasel on õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Selleks tuleb aga maksuhalduril anda maksukohustuslasele võimalus ärakuulamisõiguse teostamiseks. Olukorras, kus maksuhaldur ei ole teavitanud maksukohustuslast korralduse andmisest dokumentide esitamiseks ja teabe andmiseks, on maksukohustuslasel ainus tõhus õiguskaitsevahend esitada vaie, milles ta teavitab maksuhaldurit selle põhiõiguse teostamisest. Maksukorralduse seadus ei sätesta erinormi, mis annaks maksukohustuslasele samasugused menetluslikud tagatised kui vaide esitamine, kus maksuhaldur peab sisuliselt maksukohustuslase esitatud argumente hindama ja neile ka vastama. Käesolevas asjas tuleb rõhutada sedagi, et maksuhaldur ei ole eelnevalt taganud maksukohustuslasele ärakuulamisõigust.
2. Puhdas Tekstiili OÜ kui OÜ RLO Vahendus on ka arvamusel, et maksuhaldur peaks oluliselt detailsemalt põhjendama, miks ta ei kohalda EIK Suurkoja seisukohta. Maksuhalduri väide, et Eestis vastav menetluskord puudub, on just see, milles Suurkoda tegi lepinguosalistele riikidele 2 etteheiteid. Seetõttu peaks maksuhaldur enne vaidlustatud korralduse andmist kaaluma võimalust kas pöörduda kaebuse esitaja poole, et selgitada välja tema soov anda asjas teavet, või pöörduma koos temaga halduskohtusse vaikimisõiguse realiseerimise põhjendatuse kontrolliks.
3. Lähtudes eeltoodust ja tuginedes maksukorralduse seaduse § 148 lg 1 p-st 1 palub Puhdas Tekstiili OÜ tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 19.10.2010 korraldus nr 12.2-3/6904-7 ja OÜ RLO Vahendus tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse 11.10.2010 korraldus nr 12.2-3/11043-16; 15.10.2010 korraldus nr 12.2-3/6904-5 ja 16.12.2010 korralduse nr 12.2-3/8015-
4. VASTUSTAJA SEISUKOHT
5. Vastustaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldused on õiguspärased ja motiveeritud, mistõttu puuduvad alused nende tühistamiseks.

§ 614

lg 1 sätestab, et maksuhalduril on õigus nõuda kolmandatelt isikutelt, sealhulgas krediidiasutustelt, teavet maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks. Eelnimetatud isikud on kohustatud andmeid esitama, välja arvatud juhul, kui neil on seaduse alusel õigus tõendite ja andmete esitamisest keelduda. Vastavalt

§ 62

lõikele 1 on maksuhalduril õigus nõuda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks maksukohustuslaselt või kolmandalt isikult tema valduses olevate asjade ja esitajaväärtpaberite ettenäitamist ning dokumentide esitamist. Kuna maksuhalduril oli vajadus koguda maksumenetluses tähendust omavate asjaolude kindlakstegemiseks tõendeid, teabe andmise ja dokumentide nõudmise korralduse koostamiseks esines õiguslik alus (

§ 61

lg 1 ja § 62 lg 1) ja korraldused vastavad vorminõuetele (

§ 46), siis on maksuhalduri haldusakt õiguspärane.

Seega puudub õigus korralduse tühistamiseks. Ühtlasi võttis vastustaja arvesse, et

§ 64

lg 1 annab isikule teatud juhtudel võimaluse

§ 60

-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest keelduda, mistõttu juhtis maksuhaldur tähelepanu isikuteringile, kellel ja mis olukorras on õigus vaikimisprivileegile toetuda. Seejuures lisas vastustaja, et vaikimisõiguse kasutamise tahtest tuleb maksuhaldurit kirjalikult või suuliselt korralduste täitmise tähtaja jooksul teavitada koos asjakohaste põhjendustega. Kaebaja maksumenetluses maksuhaldurit vaikimisõiguse kasutamise soovist ei teavitanud. Korralduse peale vaide esitamist, mis toimub pärast haldusaktide täitmiseks antud tähtaja möödumist, ei saa vaadelda kui teabe andmisest ja dokumentide esitamisest õigustatud keeldumist

§ 64lg 1 tähenduses.

Vastustaja viitab siinkohal Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-4707, milles osundatakse sellele, et isikul tuleks maksumenetluses maksuhaldurile avaldada, et ta keeldub tõendite esitamisest

§ 64lg 1 alusel.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-25-02 põhiseaduse § 23 lg-s 3 sätestatud põhiõiguse kohta märkinud, et igale konkreetsele ütluste andmisest keeldumise juhtumile tuleb läheneda individuaalselt ja kaaluda ütluste andmisest keeldumise põhjendatust. Antud juhul pole maksuhalduril seda võimalustki olnud, kuna kaebaja pole kuidagi selgitanud teabe andmise korralduse mittetäitmist.

1. Vastustaja leiab, et kaebaja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale ei ole asjakohased. Vastustaja hinnangul ei ole EIK kaebaja poolt viidatud seisukohta võtnud. Vastustaja peab tõdema, et kaebaja on teinud meelevaldseid viiteid EIK praktikale.
2. Vastustaja möönab, et Euroopa Inimõiguste Kohus lahendi Serves vs Prantsusmaa punkti 47 tuum sarnaneb kaebaja kaebuses märgituga. Vastustaja nõustub, et Serves vs Prantsusmaa kaasuse faktilisest asjaoludest nähtub, et isikul oli oht kriminaalmenetluslike tagajärgede saabumiseks, sest aset leidnud kuriteoepisoodis algatati varasemalt kriminaalmenetlus avalduse esitaja vastu. Seetõttu oli otsene kokkupuutepunkt kohtus tunnistuste andmise ja võimaliku enese süüstamise vahel. Olenemata seisukohtade kokkulangevusest ei haaku Euroopa Inimõiguste Kohus lahendi Serves vs Prantsusmaa punkt 47 käesoleva haldusasjaga, sest vaatluse all oli tunnistustest andmise keeldumise õigus kriminaalmenetluses, mitte õigus isikut kohustada haldusmenetluses teavet andma ja dokumente esitama. Vastustaja on seisukohal, et üldjoontes on kaebaja kaebus üles ehitatud nii, et kaebaja 3 omistab Riigikohtule kui ka Euroopa Inimõiguste Kohtule tegelikkusele mittevastavaid järeldusi. PMTK korraldustes ei leidu aga vastuolu Riigikohtu ega Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikaga. 10.

§ 13

lg 1 sätestab, et maksukohustuslasel on õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Maksumenetluse läbiviimise üldise mõttega ei oleks kooskõlas tõlgendus, mille kohaselt peab maksuhaldur enne kolmanda isiku poole pöördumist küsima selleks kolmanda isiku arvamust ja võimalikke vastuväiteid. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud poolte seisukohti ja väiteid ning nende kinnituseks esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et kaebused on põhjendamatud ja tuleb jätta rahuldamata. Menetlusosaliste menetluskulud tuleb jätta nende endi kanda.
2. Kaebajad on leidnud esiteks, et enne seda, kui maksuhaldur kohustas neid andma kolmanda isikuna maksumenetluses teavet, oleks pidanud neil olema võimalus läbida sellise teabe andmise kohustuse osas kohtulik kontroll. Sisuliselt leiab kaebaja, et haldusorgani poolt rakendatavale meetmele antaks kohtulik eelhinnang. Seejuures on kaebaja viidanud EIK Suurkoja 14.09.2010 lahendile Sanoma Uitgevers B.V. vs Holland. Kohus leiab, et üksnes nimetatud lahendile tuginedes kaebajad sellise menetluskorra rakendamist tema suhtes nõuda ei saa. Eesti õiguses kasutatakse kohtuliku eelkontrolli läbimist haldustoimingutele vaid erandjuhtudel ja eriti raskete põhiõiguse riivete korral (nt jälitustoimingute tegemine, eluruumi sisenemine ilma isiku loata, isiku väljasaatmiskeskusse paigutamine, ajateenijale distsiplinaararesti kohaldamine). Ka viidatud EIK lahendis käsitletakse ajakirjandusliku allika avaldamist, mis iseenesest tähendab pöördumatuid tagajärgi – kui see juba on avaldatud, siis peale seda ajakirjandusväljaandel enda või oma allika õigusi enam kaitsta ei õnnestu. Samas on maksumenetluses nii maksukohuslasel endal kui ka kolmandal isikul võimalik teabe andmisest keelduda ja kui haldusorgan seda ei aktsepteeri ja annab selle kohta vastava haldusakti, siis see haldusakt kohtus vaidlustada. Seega lõppkokkuvõttes läbib haldusorgani nõue avaldada teavet siiski kohtuliku kontrolli, kuid haldusorgan teeb oma pädevuse piires otsustuse siiski ise ja kohtumenetlus järgneb isiku soovil alles peale seda. Kohus ei näe ka, kuidas kaebuse esitaja õigused oleksid paremini kaitstud juhul, kui haldusakti või toimindu seaduslikkuse kontroll toimuks eelhinnangu vormis, kui kaebaja kaebeõigus ei ole kitsendatud ning lisaks on halduskohtus riigilõivud sümboolses summas. Seega on kaebuste esitajate väited, et talle on jõetud õigusvastaselt tagamata kohtuliku eelkontrolli võimalus teabe andmise kohustusele, põhjendamatud ega too kaasa vaidlustatud haldusaktide õigusvastasust.
3. Vaidlust ei ole selles, et ei Krista Vainola ega tema juhitavate äriühingute suhtes ei ole toimumas maksupettuse alast kriminaalmenetlust. Mõlema äriühingu kaebuses on märgitud, et Krista Vainola suhtes on käimas väärteomenetlus, kuid ei ole toodud välja, milline on selle väärteomenetluse puutumus vaidlustatud korraldustes küsitava teabega. Kumbki kaebaja ei ole väitnud, et väärteomenetlus toimuks kas seoses OÜ-ga RLO Vahendus või Puhdas Tekstiili OÜ-ga või ka nimetatud äriühingute tehingupartneritega. Kohus leiab, et isik ei pea põhjendama seda, miks mingi info avaldamine teda süüstaks (milline teda süüstab asjaolu info avaldamisest välja tuleks), kuid isik peab suutma põhjendada ära, kuidas tema suhtes toimuv süüteomenetlus ja temalt küsitav teave omavahel seotud on. Seda aga kaebuste esitajad käesoleval juhul teinud ei ole ei maksumenetluses, vaidemenetluses ega kohtumenetluses. Kuna teadaolevalt on Krista Vainola väga paljude äriühingute juhatuse liige, ei ole hetkel mingit põhjust arvata, et algatatud väärteomenetlus kattuks teemalt nimelt kaebuste esitajatele suunatud teabekorraldustes märgitud teabega. Ka kaebuse esitaja enda viidatud EIK lahendis Weh vs Austria (p 56) on EIK leidnud, et vaikimisõigus ei ole absoluutne ja isikul võib olla kohustus avaldada avaliku võimu esindajatele informatsiooni, mille kasutamine tema vastu kriminaalmenetluses on kauge ja hüpoteetiline võimalus. Seetõttu leiab kohus, et tuginemine 4 algatatud väärteomenetlusele ja sellega seoses teabe andmisest keeldumine ei olnud põhjendatud ei maksumenetluses ega ole seda ka kohtumenetluses. 14.

§ 64

lg 1 p 6 kohaselt on isikul õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või

§ 64lõike 1 punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.

Nimetatud õigusrikkumise all tuleb mõista vaid väärteo- ja kriminaalmenetlust, mitte aga maksumenetlust. Ka põhiseaduse § 22 rakendusala piirdub süüteomenetlustega (vt põhiseaduse kommenteeritud väljaanne

§ 64

lg 1 p 6 ega muud õigusnormid aga õigustust ei anna ning selline õigus viiks iseenesest olukorrani, kus isikul oleks õigustus keelduda teabe andmisest täiesti kontrollimatutel põhjustel. Seega olukorras, kus riik pärib isikult teavet ja isiku suhtes ei ole käimas sarnaste asjaolude kohta kriminaal- ega väärteomenetlust, ei saa isik end vabandada

§ 64

lg 1 p-ga 6 ning maksumenetluses oleks maksuhalduril õigus kas kohaldada sunniraha (

§ 67

) või algatada väärteomenetlus (

§ 154). 16.

Lisaks eelnevale on asjas aga määrava tähtsusega see, et haldusakti õiguspärasust tuleb kontrollida selle andmise aja seisuga (haldusmenetluse seadus § 54) ning korraldus ei saa olla õigusvastane pelgalt seetõttu, et hiljem selgub haldusakti adressaadi tahe või õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile või dokumentide ja teabe esitamise võimatus mõnel muul alusel. Pärast korralduse andmist esitatud teave, et korralduse adressaat võib tulevikus hüpoteetiliselt tugineda vaikimisõigusele, ei saa tagantjärele mõjutada korralduse seaduspärasust (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu otsus 30.11.2009 haldusasjas nr 3-09-732). Maksuhaldur ei pea teabe ja dokumentide korralduse andmisel

§ 64lg 1 sätestatud aluste puudumist ennetavalt kontrollima.

Samas täitis vastustaja vaidlustatud korraldustes selgitamiskohustuse ning tagas kaebajale kaitse enesesüüstamise eest, lisades korraldusele selgitused kolmanda isiku õiguste ja kohustuste kohta. Asjaoludest ei nähtu, et maksuhaldur oleks teabe saamiseks kasutanud sundi, seega ei ole ka asjakohased kaebaja viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendid, kus käsitletakse sunni kasutamise keeldu isikult teabe saamiseks olukorras, kus isik võib kasutada õigust vaikida. Loogiline on, et isik teavitab maksuhaldurit oma soovist kasutada vaikimisõigust, mitte aga ei reageeri korraldustele üldse. Isiku soovi tugineda

§ 64

lg 1 p-le 6 ei pea haldusorgan ise ennetavalt eeldama, vaid isik peab selleks ise haldusorganile soovi avaldama. Põhimõtteliselt saab isik esitada oma vastuväited ka vaidemenetluses, kuid korrektsem on siiski teavitada haldusorganit juba eelnevalt asjaoludest, mis isiku hinnangul takistavad haldusakti täitmist. 17. Vastustajal on õigus selles, et

13 lg 1 ei kohaldu kolmandale isikule, kellelt küsitakse teavet või dokumente.

§ 13

lg 1 sätestab, et maksukohustuslasel on õigus enne tema õigusi puudutava haldusakti andmist esitada maksuhaldurile oma arvamus või vastuväited. Juhul kui kolmandal isikul on seaduslik alus teabe andmisest või dokumentide esitamisest keelduda, siis ei tule seaduses kirjapandud vaikimisõiguse kasutamise õigust tutvustada enne haldusakti andmist. Isiku teavitamine võib toimuda kirjalikult haldusaktis endas, muul viisil kirjalikult või suuliselt enne haldusakti 5 täitmist. Vaid

§ 64

lg 1 punktis 5 nimetatud isiku puhul (maksukohustuslase abikaasa, otsejoones sugulane, õde või vend, õe või venna alaneja sugulane, abikaasa otsejoones sugulane, abikaasa õde või vend, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega) lasub haldusorganil kohustus isikut kohustuse täitmisest keeldumise õigusest teavitada (

§ 64lg 3).

Seega on vaidlustatud korraldused õiguspärased ja nende tühistamiseks puudub alus. 18. HKMS § 92 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole kaebuse esitajalt menetluskulude väljamõistmist taotlenud, seega jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Kadriann Ikkonen kohtunik 6