Obsah (5)
§ 100§ 99§ 101§ 102§ 70KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Rita Kulberg Otsuse tegemise aeg ja koht 21.detsember 2011.a. Põlva kohtumaja, Põlva Võru tn 12 Tsiviilasja number 2-11-452
§-dele 96 ja 97 p 1 on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist oma vanemalt.
§ 100
lg 2 kohaselt täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Koopiad sünnitunnistustest ( tl 6,7 ) tõendavad, et R. M. S. M. xx.xx.xxxx.x. sündinud tütar K. M. xx.xx.xxxx.. sündinud poeg R. M. . Tartu Maakohtu 13.04.2010.a. otsusega ( tl 30-32) on määratud K. M. R. M. S. M. . Pooltel ei ole vaidlust ja nähtub ka ruumi registreeritud isikute nimekirjast ( tl 9), et R. M. K. M. ka käesoleval ajal oma ema S. M. . Tartu Maakohtu 13.04.2011.a. otsusega on kostjalt ka välja mõistetud elatis R. M. 1500 krooni kuus ja K. M. 1500 krooni kuus kuni laste täisealiseks saamiseni. Erinevalt varemkehtinud perekonnaseaduse §-st 61 lg 3 puuduvad alates 01.07.2010.a. kehtivas perekonnaseaduses sätted elatise suuruse muutmiseks. Menetluslikult annab aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist tsiviilkohtumenetluse seadustik. Nimelt on poolel TsMS § 459 lg 1 järgi pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Otsust võib TsMS § 459 lg 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Kohtu hinnangul on peale Tartu Maakohtu 13.04.2010.a. otsuse tegemist oluliselt muutunud elatise maksmise seisukohalt olulised asjaolud - seda seonduvalt nii hagejate endi vajadustega kui hageja ema S. M. jäämisega. Pooltel ei ole sisulist vaidlust ja nähtub ka V. Vallavalitsuse 13.10.2011.a. kirjast ( tl 33), et alates 01.09.2011.a. pidid hagejad seoses senise kooli so V. Põhikooli sulgemisega vahetama kooli. Pooltel ei ole sisulist vaidlust ja nähtub samuti V. Vallavalitsuse 13.10.2011.a. kirjast, et seoses V. Põhikooli sulgemisega lõppes S. M. . E. T. .09.2011.a. otsus ja 14.11.2011.a. teatis ( tl 12, 78) tõendavad, et S. M. alates 06.09.2011.a. võetud arvele töötuna ja tema sissetulekuks käesoleval ajal on töötuskindlustushüvitis. 3
(10)On eluliselt usutav, et seoses laste õppima asumisega senise elukohale kõige lähema kooli asemel kaugemale nende vajadused suurenesid. Samuti on eluliselt usutav, et hagejate ühe vanema töötuks jäämise tagajärjel halvenesid tema võimalused anda hagejatele ülalpidamist. Riigikohus on rõhutanud, et ekslik on seisukoht, et lapse vajaduste suurus sõltub muu hulgas sellest, mida vanemad on suutelised lapsele lubama ( tsiviilkolleegiumi 19.11.2008.a. otsus asjas 3-2-1-93-08). Kolleegium on seoses varemkehtinud
§-ga 61 lg 2 selgitanud, et kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused. Seejärel tuleb kindlaks määrata kulutuste põhjendatud suurus nende vajaduste rahuldamiseks. Lõpuks, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, tuleb otsustada, missuguses ulatuses on kostja kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus). Käesoleval ajal kehtiva
§ 99
lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.
§ 99
lg 2 sätestab, et ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuse kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistamisega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Seega ka käesoleval ajal kehtiva perekonnaseaduse kohaselt tuleb elatise vaidluse lahendamisel eelkõige kindlaks määrata lapse mõistlikud vajadused ja nende vajaduste rahuldamiseks tehtavad põhjendatud kulutused.
§ 101
lg 1 kohaselt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 11.06.2009.a. määruse nr 90 Töötasu alamäära kehtestamine (alates 01.01.2011.a. kehtivas redaktsioonis) töötasu alamäär kuus on 278,02 eurot. Seega on
§ 101lg 1 kohaselt elatise alammäär käesoleval ajal 139,01 eurot.
Hageja R. M. kostjalt elatist seaduses ettenähtud alammäärast väiksemas ulatuses ja hageja K. M. ulatuses. Seaduses sätestatud elatise alammäär hõlmab lapse kõige hädavajalikumaid kulutusi. Kuna R. M. elatist seaduses sätestatud alamäärast isegi väiksemas ulatuses, on kohtu arvates asjakohatu kostja vastuväide, et R. M. rahuldamiseks tehtavad kulutused on ebamõistlikult suured. Hageja seadusliku esindaja arvestuste kohaselt ( tl 83) on R. M. rahuldamiseks tehtavate kulutuste kogu suurus 260 eurot. Eeldades, et kumbki vanem peaks lapsele ülalpidamist andma vähemalt seaduses sätestatud alamääras, ei ületa hageja näidatud kulutuste suurus seda alammäära ( kokku 278,02 eurot). Kuigi kõigi kostja poolt vaidlustatud R. M. vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste ( so kulutuste nimekirja punktid 2,3,6 transport, õppevahendid jms, huvitegevus - tl 83) suuruse kohta ei ole hageja esitanud dokumentaalseid tõendeid, ei ole kohtu arvates kulutuste sisu ja suuruse tõttu alust pidada neid sellisteks, mida hageja tegelikult ei kannaks. Asjaolu, et poeg R. M. jalgpallitrennis, ei ole sisuliselt eitanud ka kostja ise. On eluliselt usutav, et sellise tegevusega kaasnevad kulud nii spordivarustuse, sõidukulu kui liikmemaksu näol. Viimase olemasolu kohta on hageja seaduslik esindaja esitanud MTÜ Jalgpalliklubi FC Elva 03.10.2011.a. arve (tl 91), millest nähtuvalt R. M. kahe kuus eest on olnud 25,50 eurot. Asjaolu, et R. M. terviseseisundi tõttu ei tohiks käesoleval ajal üldse jalgpallitrennis käia, ei ole kostja tõendanud. Kohus loeb hageja seadusliku esindaja poolt R. M. rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurust 260 eurot vajalikuks ja põhjendatuks. On ilmne, et lapse kasvatamisega seotud kuludest suurema osa, s.h igasugused erakorralised kulud kannab üldjuhul vanem, kelle juures laps elab ning lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal. S. M. väljavõttest nähtub ( tl 85-90), et S. M. igakuiselt peretoetust 38,36 eurot ja huvikooli toetust 63,91 eurot. Kuna peretoetust ja huvikooli toetust makstakse kahele lapsele, on peretoetusest ja huvikooli toetusest R. M. järelikult vastavalt 19,18 eurot ja 31,96 eurot. 4
(10)Seega R. M. on peretoetuse ja huvikooli toetusega kaetud 51,14 eurot ja katmist vajab veel 208,86 eurot. Kuna hageja K. M. elatist üle seaduses sätestatud alamäära, tuleb kaaluda tema vajaduste mõistlikkust ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste põhjendatust ja tõendatust. Hageja K. M. rahuldamiseks tehtavate kulutuste osas on kostja esitanud vastuväited kulutustele korteriüürile, huvitegevusele, toidule ja transpordile ( kulutuste nimekirja punktid 1,2,7,8 – tl 83). Hageja seadusliku esindaja S. M. , mida kinnitab ka eluruumi üürileping ( tl 13), kasutab K. M. õppima asumisega G. eluruumi Tartu maakonnas Tõrvandis üüritasuga 100 eurot. Hageja esindaja kinnitusel toimub üüritasu maksmine peamiselt sularahas. S. M. väljavõttest ( tl 88) nähtub, et vähemalt ühel korral on üüritasu 100 eurot makstud ka pangaülekandega (02.10.2011.a.). Viimasele asjaolule tuginedes leiab kohus, et ei ole siiski alust kahelda hageja K. M. olemasolus seoses eluruumi üürimisega. Ka muude kulutuste sisu ja suuruse tõttu pole kohtu arvates neid alust pidada sellisteks, mida tegelikult hageja ei kannaks. MTÜ Jalgpalliklubi T. 21.09.2011.a. tõend ( tl 84) kinnitab, et K. M. klubis alates 2011.a. septembrist. On eluliselt usutav, et sellise tegevusega kaasnevad kulud nii spordivarustuse, sõidukulu kui liikmemaksu näol. Eluliselt on usutav, et seoses K. M. elukohast kaugemal asuvas koolis tekivad täiendavad sõidukulud, samuti kulutused toidule. Kohus, erinevalt kostjast leiab, et hageja näidatud kulutused nimetatud vajaduste rahuldamiseks ei ole ebaloomulikult ülepaisutatud. Samas, kuna hageja K. M. kostjalt elatist tunduvalt üle seaduses sätestatud alamäära, leiab kostja õigesti, et lähtuda tuleb sellest, millised on lapse mõistlikud vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavad põhjendatud kulutused. Kahtlemata tekkisid K. M. G. õppima asumisega täiendavad kulud seoses eluruumi üürimisega ja täiendavad kulutused toidule. Seda möönab hageja seaduslik esindaja S. M. ise. Erinevalt kostjast leiab kohus, et S. M. seadusest tulenevalt õigus teha ainuisikuliselt otsustus laste koolivaliku osas. Tartu Maakohtu 13.04.2010.a. otsusega oli määratud laste K. M. R. M. S. M. . Nimetatud kohtuotsus jõustus 17.05.2010.a. Alates 01.07.2010.a. kehtiva
§-s 214 lg 3 on sätestatud, et kui enne käesoleva seaduse jõustumist on kohus lapse elukohaks määranud ühe vanema elukoha, siis loetakse alates käesoleva seaduse jõustumisest vanema hooldusõigus kuuluvaks vaid vanemale, kelle elukoha on kohus lapse elukohana määranud. Seega kuulub R. M. K. M. alates 01.07.2010.a. ainuisikuliselt S. M. . Laste ainuhooldusõigust omava vanemana vastutab S. M. määral ka selle eest, millised on laste mõistlikud vajadused ja nende rahuldamiseks tehtavad põhjendatud kulutused. Olukorras, kus G. asumisega oli ilmselge, et K. M. rahuldamiseks tehtavad kulutused märkimisväärselt suurenevad ( eelkõige juba eluruumi üürimise tõttu) pidanuks S. M. , kas see on mõistlik. Seda enam, et pere teine laps asus õppima hoopis teises koolis so O. G. , kus õppima asumiseks poleks takistusi olnud ka K. M. . Ka ei ole hageja esile toonud mingeid konkreetseid asjaolusid, miks G. K. M. ja kalduvustele paremini kui O. G. . Hageja seadusliku esindaja S. M. oli koolivaliku osas määrav K. M. soov. Arvestades olukorda, kus S. M. jäi töötuks, samas teise vanema majanduslik olukord ei muutunud oluliselt paremaks, ei olnud kohtu hinnangul mõistlik K. M. kulutusi suurendada tema õppima paigutamisega G. . Seetõttu kohus leiab, et kõik hageja seadusliku esindaja poolt näidatud K. M. rahuldamiseks tehtavad kulutused (eelkõige tema G. õppimisega seonduvad kulutused) ei ole mõistlikud ja põhjendatud ning neid tuleb vähendada kuni 278,02 euroni. Kohtu arvates ei ole põhjendatud suuremal määral hageja K. M. vähendada. Eeldades, et kumbi vanem peaks lapsele ülalpidamist andma vähemalt seaduses sätestatud alammääras, ei saa lapsele tehtavaid kulutusi kokku 278,02 euro ulatuses kuidagi pidada põhjendamatuteks. Ka siinkohal peab kohus vajalikuks rõhutada, et lapsega koos elava vanema igapäevane hool lapse kasvatamisel on suurem kui lapsest lahuselaval vanemal, millega kaasnevad kulutused jäävadki eelkõige 5
(10)lapsega koos elava vanema kanda. Peretoetuse ja huvikooli toetuse näol on hageja K. M. rahuldatud 19,18+31,96 so 51,14 euro ulatuses ja katmata on veel 226,88 euro ulatuses. Hagejad on oma vajaduste rahuldamisest tehtavatest kulutuste suurema osa katmist nõudnud kostjalt. Nii on hageja seaduslik esindaja oma arvestuse kohaselt ( tl 83) soovinud K. M. kulutustest ( mis ei ole kaetud peretoetuse ja huvikooli toetusega) enda kanda jätta umbes 59 eurot ja kostja kanda 200 eurot ( so vastavalt umbes 23 % ja 77 % kulutustest) ning R. M. kulutustest jätta enda kanda umbes 59 eurot ja kostja kanda 150 eurot ( so vastavalt umbes 28 % ja 72 % kulutuste suurusest). Kohtuistungil vähendas hagejate esindaja elatise nõuet K. M. 175 euroni ja R. M. 125 euroni. Hagejate seaduslik esindaja vähendas nõuet, kuna nõustus arvama kostja poolt tehtavate hagejate elukindlustuslepingute maksetega hagejate ülalpidamiskohustuse osaliselt täidetuks. Kohus leiab, et selline hagejate seadusliku esindajate käitumine on kooskõlas
§-ga 100 lg 3, mille kohaselt vanemad võivad oma lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Kostja pangakonto väljavõttest ( tl 39-43) ning K. K. R. K. poliisidest nr 3720822898, 37208223872 ( tl 70-71) nähtuvalt tasub kostja käesoleval ajal mõlema hageja elukindlustuselepingu makseid 35,23 eurot ( kokku 70,46 eurot). Seega ei vähendanud hagejad oma nõuet mitte kogu elukindlustusmaksete osa võrra. Arvestades hagejate nõuet ja kostja tehtavaid elukindlustusmakseid, on hagejad kostja osaks nende ülalpidamises lugenud vastavalt 210 eurot ( K. M. ) ja 160 eurot ( R. M. ) so on umbes 81 % kogu hageja nõutud K. M. ning 77 % R. M. (mis ei ole kaetud pere- ja huvikooli toetusega).
§-s 102 lg 1 on sätestatud, et isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vastavalt
§-le 102 lg 2 aga ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Nimetatud säte näeb ette, et kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. E. T. .09.2011.a. otsus ( tl 12) tõendab, et hagejate ema S. M. alates 06.09.2011.a. arvele võetud töötuna. E. T. .11.2011.a. teatisest ja 06.09.2011.a. otsusest nähtuvalt ( tl 77-78) saab S. M. , mille suurus alates 13.09.2011.a. kuni 21.12.2011.a. on 12,75 eurot päevas ja alates 22.12.2011.a. kuni 08.06.2012.a. 10,20 eurot päevas. S. M. juba välja makstud töötuskindlustushüvitist 06.10.2011.a. eelmise kuu eest 229,50 eurot ja 08.11.2011.a. eelmise kuu eest 395,25 eurot. S. M. väljavõttest 28.07.2011.a. kuni 28.11.2011.a. nähtuvalt on S. M. tulumaksu kinnipidamist töötuskindlustushüvitisest kätte saanud vastavalt 211,54 eurot ja 342,49 eurot. Pangakonto väljavõttest nähtub ka, et S. M. igakuiselt peretoetust 38,36 eurot ja huvikooli toetust 63,91 eurot. Muude regulaarsete sissetulekute olemasolu S. M. ei nähtu. Kohtu arvates on paljasõnaline ja tõendamata kostja väide, et hagejate seaduslikul esindajal on veel muid lisasissetulekuid. Seetõttu loeb kohus tõendatuks, et S. M. regulaarne sissetulek käesoleval ajal on töötuskindlustushüvituse näol 342,49 eurot. On eluliselt usutav, et hagejate seaduslik esindaja peab tegema kulutusi energia ja kommunaalteenuste eest tasumisel, samuti toidule ja muule eluks hädavajalikule. Kostja tööleping (tl 34-38) tõendab, et kostja töötab AS-s L. P. autojuhina ja tema töötasu kuus on 5000 krooni ( bruto). Kostja pangakonto väljavõttest nähtub ( tl 39-43), et kostja on ajavahemiku eest jaanuar kuni september töötasuna ja puhkusetasuna kätte saanud kokku 9986,08 eurot. Samast nähtub asjaolu, et kostja saab tööandjalt ka isikliku sõiduauto hüvitist 64 eurot kuus. Ajavahemiku jaanuar kuni september 2011.a. eest on kostjale välja makstud 6
(10)isikliku sõiduauto hüvitist kokku 512 eurot ( 8 x 64). Seega on kostja kättesaadud keskmine sissetulek kuus olnud 9986,08 + 512 = 10498,08 : 9 so 1166,45 eurot. Kuna kostja pangakonto näol on kohtu käsutuses andmed suhteliselt pika ajavahemiku kohta, võimaldab see teha usaldusväärseid järeldusi kostja keskmise igakuise sissetuleku kohta. Kostja tegelik töötasu on kõigi vaadeldava perioodi kuude jooksul olnud tunduvalt üle töölepingus kokkulepitu. See annab alust arvata, et kostja tegelik töötasu ei vasta töölepingus märgitule. Hagile vastuväiteid esitades ei ole kostja ise üldse arvestanud asjaolu, et tööandja maksab talle ka isikliku sõiduauto hüvitist. Tegemist on kostja regulaarse sissetulekuga, mida samuti saab tema majandusliku seisundi hindamisel arvesse võtta. Kostja kinnitusel, mida ei ole vaidlustanud ka hagejate seaduslik esindaja ning nähtub 28.12.2009.a. notariaalsest müügilepingust ning laenulepingust nr 09-107255-EV koos maksegraafikuga ( tl 44-60), tasub kostja ühisvara jagamise tulemusena S. M. korteriomandi ostuga laenu tagasimakseid 170,93 eurot kuus. Kostja kinnitusel, mida pole vaidlustanud ka hagejate seaduslik esindaja ja nähtub laenulepingust nr 00-047903-EL koos maksegraafikuga ( tl 61-63), tasub kostja seoses enda elukoha laenuga laenu tagasimakseid 125,90 eurot kuus. Kostja pangakonto väljavõttest, osamaksetega tasumise müügilepingust nr TT00073, poliisidest 37209088469, 3720822898 ja kodukindlustuse sertifikaadist OK1020552109 ( tl 64-74) nähtub, et kostja maksab veel igakuiselt järelmaksu 82,05 eurot, laenulepingu nr 09107255-EV kindlustusmakseid 13-14 eurot; kostja elukindlustuse makseid (pere sissetuleku kaitse) 7,83 eurot; kostja elukoha kindlustusmakseid summas 18,98 eurot. Seega on kostja kulutused erinevate rahaliste kohustuste ( laenud, kindlustusmaksed) täitmiseks ligikaudu 420 eurot kuus ( arvestamata hagejate koolifondi makseid). Eluliselt on usutav ja nähtub ka kostja pangakonto väljavõttest, et kostja teeb kulutusi elektri ja kommunaalteenuste eest tasumisel, samuti kulutusi toidule, kütuse ostmisele. Sünnitunnistus ( tl 75) tõendab, et lisaks hagejatele on kostjal veel üks alaealine laps – R. M. ( sünd. 20.11.2008.a.). Kostja enda kinnitusel ta siiani R. M. ülalpidamist ei ole andnud. Kohtule teadaolevalt (andmed Kohtute Infosüsteemist KIS) on R. M. samuti esitanud kostja vastu hagi elatise nõudes ( tsiviilasja nr 2-11-28717). Vaatamata asjaolule, et nimetatud asjas ei ole kohtulahendit veel tehtud, tuleneb kostja kohustus R. M. ülalpidamist anda perekonnaseadusest, mistõttu käesoleva asja lahendamisel tuleb kohtul sellise kostja kohustuse olemasoluga arvestada. Arvestades S. M. regulaarse sissetuleku suurust ( 342,49 eurot) ja kostja regulaarse sissetuleku suurust kuus (1166,45 eurot) on ilmselge, et kostja võimalused hagejatele ülalpidamist anda on oluliselt paremad ja seda isegi täiendava ülalpeetava R. M. olemasolu arvestades. Seega on iseenesest põhjendatud hagejate seisukoht, et suurema osa hagejate vajaduste rahuldamiseks vajalikest kulutustest peaks kandma kostja. Kuna kostja sissetulek on teise vanema sissetulekust enam kui kolm korda suurem, on kohtu arvates iseenesest põhjendatud hagejate seisukoht, et hagejate ülalpidamiseks vajalikest kulutustest peaks umbes kaks kolmandikku kandma kostja ja umbes ühe kolmandiku hagejate teine vanem. Arvestades Tartu Maakohtu 13.04.2010.a. otsusega kostjalt väljamõistetud elatise suurust 1500 krooni so 95,87 eurot kummalegi hagejale, on ilmselge ka see, et sellest ei piisa hagejate vajaduste rahuldamiseks tehtavate vajalike kulutuste katteks. Riigikohus on varem korduvalt asunud seisukohale, et ülalpidamiskohustuse rikkumisega on tegemist ka siis, kui vanem annab lapsele ülalpidamist ebapiisavalt ( Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 09.03.2005.a. otsus asjas 3-2-1-7-05 ja 30.11.2004.a. otsus asjas 3-2-1-121-04). Kehtivas perekonnaseaduses ei ole elatise väljamõistmist ülalpidamiskohustuse rikkumisega seotud. Samas TsMS § 369 7
(10)kohaselt võib nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Riigikohus on asunud seisukohale ( tsiviilkolleegiumi 17.05.2011.a. otsus asjas 3-2-1-33-11; 25.05.2011.a. otsus asjas 3-2-1-37-11), et aluse selliseks eelduseks annab esmajoones just ülalpidamiskohustuse varasem rikkumine, aga ka muud asjaolud, mis annavad alust eeldada, et ülalpidamist andma kohustatud isik keeldub suure tõenäosusega edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda piisavalt. Maakohtu hinnangul on kostja poolt hagejatele ülalpidamise andmine 95,87 euro ulatuses ebapiisav, mistõttu elatist tuleb suurendada. Nagu kohus eespool tuvastas, on R. M. rahuldamiseks tehtavad kulutused (mis ei ole kaetud pere- ja huvikooli toetusega) kuus 208, 86 eurot. Hageja R. M. kostjalt elatisena 125 eurot. Lisaks maksab kostja R. M. 35,23 euro ulatuses. Hageja nõude rahuldamisel ulatuks kostja osalus R. M. katmisel umbes 160 euroni, mis on 77 % kogu hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest (mis ei ole kaetud pere- ja huvikooli toetusega). Kohtu arvates on see hageja nõue põhjendatud ning kostjalt tuleb välja mõista R. M. 125 eurot kuus. Nagu kohus eespool tuvastas, on K. M. rahuldamiseks tehtavad põhjendatud kulutused (mis ei ole kaetud pere- ja huvikooli toetusega) 226,86 eurot. Hageja K. M. kostjalt elatisena 175 eurot. Lisaks maksab kostja K. M. 35,23 euro ulatuses. Hageja nõude rahuldamisel ulatuks kostja osalus K. M. katmisel umbes 210 euroni, mis on umbes 93 % kogu hageja vajaduste rahuldamiseks tehtavatest kulutustest (mis ei ole kaetud pere- ja huvikooli toetusega). Kohtu arvates tuleb kostjalt välja mõista K. M. 140 eurot kuus. Sellisel juhul oleks kostja osa K. M. rahuldamiseks tehtavate kulutuste katmisel koos elukindlustusmaksetega kokku umbes 175 eurot, mis on umbes 77 % kogu K. M. rahuldamiseks tehtavatest kulutustest (mis ei ole kaetud pere- ja huvikooli toetusega). Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige laste huvidest. Vanema ülesanne on täita oma kohustused laste ülalpidamisel. Oma väljaminekute planeerimisel peab vanem laste ülalpidamisekohustuse täitmisega arvestama. Riigikohus on varem korduvalt asunud seisukohale, et vanem on kohustatud tegema lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks kõik endast oleneva, kuid väljamõistetud elatis ei või olla elatist maksma kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 12.03. 2007. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-07 p 12 ja 07.12.2009.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09 p 12). Samuti on Riigikohus leidnud, et elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et kohustatud isiku teised ülalpeetavad lapsed ei osutuks vähem kindlustatuks, st lapsi tuleb kohelda võrdselt (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 28. 03. 2007. a otsus asjas 3-2-1-21-07). Kehtivas perekonnaseaduses ei ole vanemate varalist seisundit nähtud ülapidamise suuruse määramisel arvestatava asjaoluna. Vastupidi,
§ 102
lg 2 esimese lause järgi ei vabane vanemad varalise seisundi tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Siiski tuleneb
§ 102
lg 2 teisest lausest, et kui vanem on olukorras, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Arvestades kostja regulaarse sissetuleku suurust kuus so keskmiselt 1166,45 eurot, seoses laenude jms maksete tegemisega seonduvate igakuuliste väljaminekute suurust ( umbes 420 eurot, millele lisanduvad hagejate elukindlustuse maksed 70,46 eurot, so kokku umbes 490 eurot), jääks kostjal enda ja laste ülalpidamiseks kasutada veel umbes 676 eurot.
§-s 102 lg 2 sätestatud põhimõtet järgides oleks R. M. kummalegi hagejale ning R. M. elatist 8
(10)maksta anda vajaduse korral isegi kuni 169 euro ulatuses. Sellisel juhul jääks kostjal ka enda ülalpidamiskulude katteks kätte veel sama palju rahalisi vahendeid (676 : 4). Seetõttu kohus leiab, et kostjalt R. M. elatise 125 eurot ja K. M. elatise 140 eurot kuus väljamõistmine ei ole kostjale ülemäära koormav ega tema toimetulekut takistav. Ka ei osutu R. M. sellisel juhul varaliselt vähem kindlustatuks. Käesolev hagi on kohtule esitatud 23.09.2011.a. Hagejad nõuavad elatise suurendamist alates 01.09.2011.a. TsMS § 459 lg 2 kohaselt võib kohtuotsust muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. Riigikohus on asunud seisukohale ( tsiviilkolleegiumi 27.04.2009.a. otsus asjas 3-2-1-2-09), et tsiviilkohtumenetluse seadustik ega perekonnaseadus ei näe ette õigustatud vanema õigust nõuda kohtulahendi, sh kohtu kinnitatud kompromissi muutmist tagasiulatuvalt. Kolleegium leidis, et sel ajal kehtinud
§ 70lg 2 ei ole Ts
MS § 459 lg-s 2 märgitud seaduseks. Riigikohus on samadele seisukohtadele jäänud ka kehtivat perekonnaseadust kohaldades ( tsiviilkolleegiumi
- 05
- a otsus tsiviilasjas 3-2-1-33-11 punkt 26). Eeltoodust tulenevalt kohus leiab, et hagejate nõue suurendada elatist tagasiulatuvalt so alates 01.09.2011.a, ei tugine seadusele. Elatist tuleb suurendada alates käeoleva hagi esitamisest so alates 23.09.2011.a. Kuna lapsed alaealistena eelduslikult ise oma ülalpidamisega ei tegele, on põhjendatud elatise faktiline maksmine nende seadusliku esindaja pangakontole. Elatise maksmise tähtajakindlaksmääramisel lähtub kohus kohtuistungil poolte avaldatust. Nii soovis kostja, et elatise maksmise tähtaeg oleks peale 15-ndat kuupäeva. Hagejate seaduslik esindaja oli sellega nõus. Seetõttu määrab kohus elatise maksmise tähtajaks iga kuu 16-nda kuupäeva. Kohus on hagejate nõuded elatise suurendamiseks rahuldanud, kuid mitte kogu nõutud ulatuses. Vastavalt TsMS §-le 162 lg 1 kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus on R. M. elatise suurendamiseks rahuldanud täies ulatuses ( elatise suuruse mõttes), tuleb tema menetluskulud jätta täielikult kostja kanda. Hageja K. M. on kohus rahuldanud umbes 80 % ulatuses. Kui rakendada TsMS §-s 163 lg 1 sätestatud põhimõtet menetluskulude jaotamisest poolte vahel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, tuleks 80 % hageja K. M. jätta kostja kanda ning 20 % kostja menetluskuludest jätta hageja K. M. . Lapse ülalpidamiseks kohustatud vanema menetluskulude väljamõistmine alaealiselt lapselt on kohtu arvates lapse suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik. Seetõttu peab kohus põhjendatuks TsMS § 162 lg 4 alusel jätta seoses K. M. menetlemisega seonduvad kostja menetluskulud tema enda kanda. Käesolevas otsuses esitab kohus vastavalt TsMS §-le 173 lg 1 üksnes menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võivad hagejad nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude kohta tehtud lahendi jõustumist. TsMS § 468 lg 3 kohaselt elatise väljamõistmise otsuse tunnistab kohus viivitamata täidetavaks hagejale hädavajalikus ulatuses. Hagejate seaduslik esindaja taotles kohtuistungil tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks kogu hagejate nõude ulatuses. Kuna käesoleva otsusega on kostjalt väljamõistetud elatis R. M. tunduvalt alla seadus sätestatud alamäära ning K. M. elatis ligilähedane seaduses sätestatud alamäärale, vajavad hagejad kohtu arvates viivitamatult ülalpidamist kogu väljamõistetud elatise osas vähemalt alates käesoleva otsuse tegemisest. Hagi esitamisest kuni käesoleva ajani juba tekkinud elatise võla viivitamata täidetavaks tunnistamine kohtu arvates põhjendatud ei ole. 9
(10)TsMS § 442 lg 1 p 5-1 kohaselt tuleb otsuses ära märkida tsiviilasja hind. Hagejate nõue hagi esitamisel oli suurendada kostjat väljamõistetavat elatist kokku 158,27 euro ulatuses kuus (350–191,73). Käesoleva tsiviilasja hind TsMS § 129 lg 2 kohaselt on hagis nõutu üheksakordne suurus so 1424,43 ( 158,27 x 9). Kohtunik Rita Kulberg 10
(10)