KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 13. september 2011, Tallinn H

) alusel riigi reservmaa vastu Tartumaal Mäksa vallas, sest Karula rahvuspargi kaitsekord piirab oluliselt 3-10-1258 Mändiko-Ivo kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Võrumaa Keskkonnateenistus hindas 04.10.2006 kirjas nr 44-3-1/2868-4 kinnisasja omandamise põhjendatuks, kuivõrd kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Pärast materjalide täiendavat analüüsimist asus Võrumaa Keskkonnateenistus 19.12.2006 seisukohale, et kinnisasja vahetamine ei ole põhjendatud, sest kaitse-eeskiri ei keela majandustegevust ning kinnisasjal asuvast metsast on väärtuslikum osa röövraiega maha lõigatud. Keskkonnaministeerium keeldus 11.01.2007 kirjaga nr 1-1/10875-3 Mändiko-Ivo kinnisasja vahetamisest. OÜ Mell sellega ei nõustunud ja palus 30.07.2007 kirjas avaldus uuesti läbi vaadata. Pärast 01.08.2008 jõustunud muudatusi looduskaitseseaduses, on OÜ Mell avaldust käsitletud maa omandamise avaldusena, millest Maa-amet teavitas taotlejat muu hulgas 04.12.2008 kirjaga nr 6.3-6/

1. Keskkonnaamet selgitas 22.06.2009 kirjas nr PVV 14-6/3351-3 OÜ-le Mell, et on jätkuvalt seisukohal, et Mändiko-Ivo kinnisasi terviklikult ei vasta kinnisasja riigi poolt omandamise kriteeriumitele (olulisemalt on piiratud üksnes 6,2 ha metsamaa sihtotstarbeline kasutamine), kuid võib kaaluda võimalust jagada kinnistust valmiva ja küpse metsa osa ning pakkuda see riigile omandamiseks.
2. Keskkonnaminister keeldus 15.04.2010 käskkirjaga nr 525 Võrumaal Antsla vallas Kaika külas Karula rahvuspargi Kaika piiranguvööndis asuva Mändiko-Ivo kinnistu riigile omandamisest. Kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud üksnes 6,2 ha metsamaal (31% kinnistust). Kuna kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud vähemal kui 50% kinnistust, ei ole Mändiko-Ivo kinnistu riigile omandamine lubatud (Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ § 31 lg 3 p 1 ja lg 7).
3. OÜ Mell esitas 17.05.2010 Tallinna Halduskohtule kaebuse keskkonnaministri 15.04.2010 käskkirja nr 525 tühistamiseks.

§ 20

lg 1 on kaitsealuse maa riigile omandamisel jätnud haldusorganile ulatusliku kaalutlusõiguse, kuidas sisustada nõuet „piirab oluliselt sihtotstarbelist kasutamist“, mille puhul tuleb lähtuda seadusandja juhistest ja eesmärkidest. Kui isik ei saa looduskaitseliste piirangute tõttu teostada tavapäraselt lubatud raieid ning saada kinnisasja majandamisel (sh metsa majandamisel – vt metsaseaduse § 16) seadusega lubatud tulu, on tema kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine piiratud. Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1 ja lg 7 ületavad

§ 20

lg-s 3 sätestatud delegatsiooni piire ning on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega, mistõttu tuleb need jätta kohaldamata. Vastavalt 28.02.2007 koostatud takseeriseloomustusele moodustab Mändiko-Ivo kinnistust metsamaa 11,3 ha ehk 56,2% ning metsa tagavarast moodustab 53,68% mets, mis võiks juba olla uuendusraiete objektiks. Seega vastab kinnisasi määruses nr 242 sätestatud nõuetele oluliste piirangute kohta. Looduskaitselised piirangud vähendavad metsamaa väärtust ligikaudu viis korda. Kaevatava käskkirja vastuvõtmisel ei ole lähtutud

§ 20lg 1 tegelikust sisust, vaid määruse nr 242 alusel kitsendavast tõlgendusest.

Keskkonnaministeerium on seisukohal, et kinnistust rohkem kui 50% peab olema metsamaa. Kaebaja hinnangul on silmas peetud aga seda, et kinnisasja valdav otstarve peab olema metsamaa ehk metsamaa kõlvik peab olema suurim. Kinnistust moodustab metsamaa 52,42%, mitte käskkirjas märgitud 49,8%. Maakatastri andmed on muutunud 15.12.2009. Keskkonnaministeerium on kitsendavalt tõlgendanud ka mõisteid „valmiv“ ja „küps“, arvates metsamaa pindalast maha hall-lepikud ja lugedes seetõttu kinnistu sihtotstarbelise kasutamise piiratuks üksnes 6,2 ha osas. Selline mõttekäik ei tugine seadusel ning jätab kõrvale metsa tulundusliku majandamise põhimõtte, arvestades üksnes pindalaga. Hall-lepikud moodustavad 2

§ 20

lg-ga 1 riigile pandud omandamiskohustuse ulatust ning on vastuolus PS §-s 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega. Keskkonnaministeerium ei ole käskkirja andmisel teinud sisulist kaalutlusotsust, millega rikkus haldusmenetluse seaduse (HMS) § 4 lg-t 2.

võimaldab omandada ka osa kinnistust, kuid seda pole kaalutud, ehkki kaebajale oli juba varasemate kirjade põhjal loodud ettekujutus, et alternatiivina kaalutakse ka võimalust omandada üksnes osa kinnisasjast. 4. Keskkonnaminister vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja palus selle jätta rahuldamata. Seadusandja on andnud Vabariigi Valitsusele pädevuse määratleda juhtumid, millal kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab. Vastavad kriteeriumid on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 §-s 31, mis annab sisu

§ 20

lg-s 1 sätestatud mõistele „sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang“ ning seega ei ole tegemist määratlemata õigusmõistega

tähenduses. Keskkonnaministril ei ole õigust algatada sellise kinnisasja omandamist, mis kehtestatud kriteeriumitele ei vasta ega väljuda hindamisel etteantud raamidest. Vastustajal puudus antud juhul igasugune kaalutlusõigus ning ta sai otsuse tegemisel arvestada üksnes õigusaktides nimetatud asjaolusid. Keskkonnaministeerium ei ole jätnud õigusvastaselt kohaldamata ka

§ 20lg-t 12.

Nimetatud sätte sõnastusest nähtub, et see on kohaldatav üksnes juhtudel, kui kinnisasi ei paikne tervikuna kaitsealal. Kaebajale kuuluv kinnistu asub tervikuna Karula rahvuspargi territooriumil. Keskkonnaameti 22.06.2009 kirja tuleb käsitada eelmenetluses antud selgitusena ja ettepanekuna jagada kinnisasi, moodustades oluliste piirangutega osast eraldi kinnistu ja taotledes selle riigi poolt omandamist. Kaebaja seda teinud ei ole. Vastustajal puudus õiguslik alus kaaluda üksnes piirangutega kinnistu osa omandamist, samuti ei saanud Keskkonnaministeerium väljuda õigusaktidega ettenähtud raamidest ega pidanud seetõttu hindama, kas ja millisel määral mõjutavad Mändiko-Ivo kinnistu suhtes kehtivad looduskaitselised piirangud sellel kasvavast metsast saadavat tulu. Kaebaja viited

§ 20lg-tele 21 ja 22 ei ole asjakohased.

Looduskaitseliste piirangutega ala võib olla ka eraomandis. Kinnisasjade riigi poolt omandamine on nähtud ette juhtudeks, kui riik peab seda vajalikuks ja otstarbekaks, arvestades looduskaitselisi eesmärke. Riigi poolt kehtestatud piirangud eraomandi kasutamisele ei kuulu üldjuhul kompenseerimisele, sest piirangud kehtestatakse avalikes huvides. Põhiseaduslik kaitse laieneb olemasolevale varale, mitte lootusele vara saada.

§ 20

laieneb juhtudele, kui eraisiku koormamine avalikes huvides osutub liiga suureks riiveks. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et tema poolt viidatud määruse nr 242 sätted on vastuolus PS §-ga 3 ja ületavad

§ 20lg-s 3 sätestatud volitusnormi piire.

Kuigi vaidlustatud haldusakti andmisel on ekslikult kasutatud kuni 15.12.2009 maaregistris kehtinud andmeid, ei anna see käskkirja tühistamiseks alust, sest metsamaa kõlvik ei moodusta üle 50% vaidlusalusest kinnistust ning piiranguvööndis on lubatud turberaie halllepikutes ja üleujutusaladel. Piiratud on üksnes 31% kinnistu sihtotstarbeline kasutamine. Ka maaregistri kehtivatest andmetest ja OÜ Metsaeksperdi Metsakorraldus takseeriseloomustusest lähtumine ei muuda oluliste piirangute osa kogu kinnistu pindalast (oluliste piirangute ala moodustab 30% kinnistu üldpindalast, ülejäänud 70% on sihtotstarbeliselt kasutatav, kusjuures kaitse-eeskiri ei keela hooldusraiet kogu metsamaa ulatuses ega valikraiet). Ka vaidlustatud sätete kohaldamata jätmise korral ei saaks kaebaja eeldada, et tema taotlus tuleb rahuldada, sest omandamise otsustaja peab igal juhul hindama, kas kaitsekorrast tulenevad piirangud takistavad oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. 3

§ 20lg 12.

Kaebuse kohaselt piirab kaitsekord oluliselt metsamaa kasutamist Mändiko-Ivo kinnisasjal.

§ 20

lg-test 1 ja 3 ning määruse nr 242 § 31 lg 3 p-st 1 tulenevalt loetakse kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangut oluliseks juhul, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: (

1. a)kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa; (
2. b)metsamaal kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias „valmiv“ või „küps“; (
3. c)kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Kehtivate maakatastri andmete kohaselt on Mändiko-Ivo kinnistu suurus 20,72 ha (sihtotstarve maatulundusmaa). Kaebusele lisatud takseeriseloomustuse kohaselt on kinnistul metsamaad 11,3 ha ehk üle 50% (kaasikud 6,0 ha; kuusikud 3,5 ha; hall-lepikud 1,6 ha; männikud 0,2 ha). Vaidlust ei ole selles, et valmivat ja küpset metsa on metsamaast 7,8 ha. Vabariigi Valitsuse 22.06.2006 määrusega nr 149 vastu võetud „Karula rahvuspargi kaitseeeskirja“ § 17 lg 1 p 1 kohaselt on piiranguvööndis majandustegevus lubatud, kuid § 19 p 2 alusel on keelatud uuendusraie, välja arvatud turberaie hall-lepikutes ja kobraste üleujutatud aladel. Turberaie kuulub metsaseaduse (MetsaS) § 28 lg 4 p 1 kohaselt uuendusraiete hulka. Seega on Mändiko-Ivo kinnistul uuendusraie lubatud hall-lepikutes (1,6
4. ha)ja kobraste üleujutatud aladel, millest tulenevalt ei keela kaitsekord kinnistul uuendusraiet täielikult. Samuti ei ole kaitse-eeskirja kohaselt metsamaal keelatud hooldusraie ega valikraie. Määruse nr 242 § 31 lg 7 kohaselt on kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Mändiko-Ivo kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud 6,2 ha metsamaa osas (s.o valmiva ja küpse metsa osa, millest on maha arvatud hall-lepikute osa), mis moodustab kinnistust 29,92%. Seega ei saa piiranguid Mändiko-Ivo kinnisasjal pidada oluliseks ja puudub õiguslik alus vaidlusaluse kinnisasja omandamiseks riigi poolt.

§ 20

lg 3 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega muu hulgas kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Viidatud volitusnormis on täpsustatud ka antava määruse eesmärk, sisu ja ulatus. Vabariigi Valitsus on 08.07.2004 määruse nr 242 võtnud vastu

§ 20lg-ga 3 antud volituse alusel ning see ei ole vastuolus põhiseadusega.

Määruses ei ole seadusega võrreldes kehtestatud täiendavaid tingimusi kinnisasja omandamiseks, vaid üksnes täpsustatud ja sisustatud seaduses kasutatud mõisteid, sh „sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirav“. Seega ei ole tegemist ka määratlemata õigusmõistega. Määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1 ja lg 7 ei ole vastuolus

eesmärkide (

§ 1

) või põhimõtetega (

§ 2

) ega põhiseadusega.

eesmärk on eelkõige looduse kaitse ning tasakaalustatud ja säästev areng, mitte kinnistuomanikule võimalikult suure ettevõtlustulu saamiseks võimaluste loomine või nende kaitsmine. Kaebaja nõue arvestada kinnistu riigi poolt omandamise põhjendatuse osas väärtuselise mõõtmena võimalikku kasutamisest saadavat tulu, ei ole põhjendatud. Kuna kaebaja kinnitas kohtuistungil, et ei vaidlusta vastustaja poolt läbiviidud haldusmenetluse asjaolusid ja tähtaegsust, ei anna kohus õiguslikku hinnangut menetlusosaliste väidetele seoses kaebaja poolt esitatud avalduse menetlemisega. Tuvastatud ei ole selliseid menetlus- või vorminõuete rikkumisi, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. OÜ Mell palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada.

ei sätesta küll konkreetset menetlustähtaega 4

-s (sh

§ 20

lg-s 1 sätestatud riigi kohustus omandada kinnisasi, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab). Kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang on seaduse tasemel määratlemata õigusmõiste (vt ka Riigikohtu 13.06.2005 otsus nr 3-4-1-5-05). Määratlemata õigusmõisteid tuleb sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil.

§ 20

kehtivat redaktsiooni käsitlenud eelnõu seletuskirjast nähtub üheselt, et seadusandja pidas kinnistu piiranguna silmas esmajoones metsaraiest saadava tulu vähenemist seoses kaitsekorraga. Kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangu olulisust ei saa juba põhiseaduslikust omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise põhimõttest lähtuvalt määratleda pindalalise mõõtme kaudu, vaid see peab olema määratud väärtuseliselt. Maakatastriseaduse (MaaKatS) § 18 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.10.2008 määruse nr 155 „Katastriüksuse sihtotstarvete liigid ja nende määramise kord“ § 6 p 9 kohaselt on maatulundusmaa kasutatav muu hulgas metsakasvatuseks. Maatulundusmaa sihtotstarbeline kasutamine tähendab selle maa kasutamist või kasutatavust tootlikult (tulu teenimiseks) ning metsamaa puhul tähendab see eelkõige tulu saamist raiete kaudu. Pindalalisest kriteeriumist lähtuvad määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1 ja lg 7 kitsendavad seega

§ 20

lg-s 1 sätestatut ja ületavad

§ 20

lg-s 3 sätestatud delegatsiooninormi piire, olles seetõttu vastuolus PS §-s 3 sisalduva seaduslikkuse põhimõttega. Mändiko-Ivo kinnistu on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvav mets on valdavas enamuses kategoorias „küps“ (53,68%). Seega vastab kinnisasi määruses nr 242 sätestatud nõuetele oluliste piirangute kohta. Kaitsekorrast tulenevaid piiranguid arvestades kujuneks Mändiko-Ivo kinnistul kasvava metsa väärtuseks 235 672 krooni (15 062,19 eurot), kuid ilma piiranguteta oleks kinnistul kasvava metsa väärtuseks 1 108 935 krooni (70 873,86 eurot). Seega vähendavad looduskaitselised piirangud kinnistuomaniku võimalikku tulu ligi viis korda ning tegemist on

§ 20lg 1 mõttes olulise piiranguga.

Mändiko-Ivo kinnistu puhul on täidetud kõik

-s ja määruses nr 242 sätestatud kinnisasja riigi poolt omandamise kohustuse tekkimise eeldused, kuna:

§ 20

lg 1 tegelikust sisust, vaid määrusest nr 242 (§ 31 lg 3 p 1 ja lg 7) ja selles kasutatud kitsendavast tõlgendusest. Rikutud on ka HMS § 6, sest käskkiri tugineb vananenud maakatastri andmetele. Kuna piirangute olulisuse määramisel on pindala üheks oluliseks tunnuseks, siis on nimetatud eksimus oluline ja ebaõigetest andmetest lähtuv käskkiri õigusvastane. Ebaõige ja meelevaldne on ka „valmiva“ või „küpse“ metsa hulgast hall-lepikute mahaarvamine. Keskkonnaministeerium ei ole juhindunud

§ 20lg-st 1 ja määrusest nr 242 nende koostoimes.

Kinnistu asuvad hall-lepikud moodustavad metsa tagavarast vaid 401 tihumeetrit ehk 16,6% ja on metsatulunduslikult väärtusetud, sest nende ülestöötamise, väljaveo- ja transpordikulud ületavad puidu maksumuse. Kuna Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242 on sätestatud omandiõiguse kitsendused, siis on seda võimaldav

§ 20lg-s 3 sätestatud volitusnorm vastuolus PS § 32 lg-ga 2. Seadusandja peab kõik põhiõiguste 5

§ 20

lg 1 mõttega (hall-lepikutes võimaldatav turberaie tooks pigem kulusid kui metsamajanduslikku tulu, samuti ei ole halllepikute muust metsast eraldamine tihti maakorralduslikult võimalik). Määruse nr 242 formalistlikust tõlgendusest lähtudes ei kuuluks seega omandamisele ka kinnistu, kus muidu kõrgeväärtuselises metsamassiivis oleks kasvõi imeväike hall-lepiku eraldis. Asjaolu, et keelatud ei ole hooldusraie ega valikraie, ei oma tähtsust. Kohus ei ole sisuliselt lahendanud kaebaja taotlust kontrollida määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1 ja lg 7 vastavust põhiseadusele. Seaduses sisalduva volitusnormi alusel antud määrusega ei tohi seaduses sätestatut laiendada ega kitsendada. Antud juhul on ainuvõimalik kriteerium piirangute olulisuse hindamiseks võrrelda metsamaa omaniku jaoks soodsaimat maa sihtotstarbelist kasutamisvõimalust ja metsamaa kasutamisvõimalust täiendavate looduskaitseliste piirangute korral ning hinnata piirangutest tulenevat metsamaa väärtuse muutumise olulisust. Kohus ega vastustaja ei ole kahelnud kaebaja toodud rahalise analüüsi õigsuses. Kehtestatud piirangute tõttu kinnisasja väärtuse vähenemist ca nelja viiendiku ulatuses ei saa lugeda mitteoluliseks. 7. Keskkonnaminister vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata ning halduskohtu otsuse muutmata. Ekslik on apellandi arusaam, et seadusandja on pidanud sihtotstarbelise kasutamise olulise piiranguna silmas eelkõige puude raiest saadava võimaliku tulu vähenemist.

muutmist kajastava eelnõu seletuskirja viidatud lõigus selgitatakse üksnes metsakinnistu hinna kujunemist pärast seda, kui on tuvastatud, et kinnisasja suhtes kehtivad looduskaitselised piirangud piiravad kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist

§ 20lg 1 tähenduses oluliselt.

Seega on apellandi viide seletuskirjale asjakohatu ja eksitav.

§ 20

lg-st 1 tulenevalt saab hinnata vaid piiranguid maa sihtotstarbele vastavatele tegevustele ning tulu saamise võimalus ei oma siinjuures tähtsust. PS § 32 kaitsealasse kuulub üksnes olemasolev vara, mitte lootus vara saada. Metsamaa sihtotstarbeliseks kasutamiseks ei saa lugeda üksnes maaomanikule soodsaimat ja tulutoovaimat kasutusviisi. Kui kasvõi üks raieviis (nt turberaie) on lubatud, on jätkuvalt võimalik metsamaad sihtotstarbeliselt kasutada. Metsamaa sihtotstarbelist kasutamist saab lugeda oluliselt piiratuks vaid juhul, kui uuendusraie on täielikult keelatud. Apellant omandas kinnisasja pärast selle kaitse alla võtmist, kusjuures varasema kaitse-eeskirja (Vabariigi Valitsuse 03.03.1995 määrus nr 92, kehtis kuni 07.07.2006) kohaselt oli kinnisasjal samuti lubatud vaid turberaie. Seega ei saanud asjaolusid arvestades apellandil kinnisasja omandamisel tekkida ootust, et ta saab seda majandada ilma looduskaitselisi piiranguid arvestamata (st teenida kinnistu kasutamisest maksimaalset tulu). Kinnistu omandamise asjaolud ei ole siiski mõjutanud vaidlustatud haldusakti andmist ega omanud keelduva otsuse tegemisel õiguslikku tähendust. Määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1 ja lg 7 ei ületa

§ 20

lg-s 3 sätestatud volitusnormi piire ega kitsenda

§ 20lg-t 1, mistõttu puudub ka vastuolu põhiseadusega.

Kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, kui piirangud mõjutavad määravas ulatuses kinnisasjale olemuslikult omast sihtotstarbele vastavat kasutamist. Piiranguvööndi kaitsekorra üldpõhimõtted sätestab

§ 31ning erijuhud, millistel loetakse piiranguvööndi kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, on sätestatud määruse nr 242 § 31 lg 3 6

§ 20

lg-te 1 ja 3 ning viimatinimetatud sätte alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määruse nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“ § 31 lg 3 p 1 ja lg 7 tõlgendamine. Esmaselt on apellant tõstatanud küsimuse määruse nr 242 vastuolust (põhi)seadusega ning selle kohaldamise võimalikkusest üldse. Kui määrus on siiski rakendatav, siis on vastustaja seda apellandi hinnangul kohaldanud ebaõigesti. Menetlusosaliste vahel pole vaidlust, et Mändiko-Ivo kinnistu asub tervikuna kaitseala piiranguvööndis ning kaitsekord piirab oluliselt üksnes kinnisasjal asuva metsamaa kasutamist. Samuti on Mändiko-Ivo kinnistu (20,72 ha) valdavas ulatuses (üle 50% pindalast) maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa (mitte vähem kui 10,86 ha) ning sellel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt (üle 50% metsamaa pindalast) kategoorias „valmiv“ või „küps“ (7,8 ha). Eelnevast tulenevalt on teiseselt asjas peamiseks vaidlusküsimuseks see, kas kaitsekord keelab Mändiko-Ivo kinnistul määruse nr 242 tähenduses täielikult uuendusraie või mitte. 10.

§ 1

määratleb selle seaduse eesmärkidena looduse kaitsmise selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega (p 1); kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamise (p 2); loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamise (p 3).

§ 12

kohaselt määratakse mh kaitseala kaitsekord kaitse-eeskirjaga, millega piiritletakse erineva rangusastmega kaitsevööndite ulatus ning määratakse

-ga sätestatud piirangute osaline või täielik, alaline või ajutine kehtivus vööndite kaupa. 7

§ 20

lg 1 näeb ette, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest.

§ 20

lg 3 volitab Vabariigi Valitsust määrusega kehtestama kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused. Vastav kord on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 08.07.2004 määrusega nr 242, mille § 31 lg 3 p 1 kohaselt ei piira kaitseala piiranguvööndis kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias „valmiv“ või „küps“ ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Määruse nr 242 § 31 lg 7 täpsustab, et kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid hinnatakse kinnisasja iga kõlviku kohta eraldi ning kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Vabariigi Valitsuse 22.06.2006 määruse nr 149 „Karula rahvuspargi kaitse-eeskiri“ § 16 lg 4 kohaselt on piiranguvööndi metsa kaitse-eesmärk metsakoosluse liikide ja vanuse mitmekesisuse säilitamine. Sama määruse § 19 p 2 määratleb keelatud tegevusena piiranguvööndis uuendusraie, välja arvatud turberaie hall-lepikutes ja kobraste üleujutatud aladel.

1. MetsaS § 3 lg 2 järgi on metsamaa MetsaS tähenduses maa, mis on metsamaa kõlvikuna kantud maakatastrisse (p 1) või maatükk pindalaga vähemalt 0,1 hektarit, millel kasvavad puittaimed kõrgusega vähemalt 1,3 meetrit ja puuvõrade liitusega vähemalt 30% (p 2). MetsaS § 28 lg 4 p 1 näeb ette, et uuendusraie hulka kuuluvad lage- ja turberaie. MetsaS § 28 lg 6 kohaselt tehakse uuendusraiet, et võimaldada metsa uuendamist või uuenemist. Turberaie tingimused on sätestatud MetsaS §-s 30 ja metsaseaduse alusel kehtestatud keskkonnaministri 27.12.2006 määruses nr 88 „Metsa majandamise eeskiri“. MaaKatS § 2 p-s 11 on kõlvik defineeritud kui ühetaolise majandusliku sihtotstarbe ja/või loodusliku seisundiga katastriüksuse osa, mida ei piiritleta piirimärkidega. MetsaS § 11 lg 4 p 2 näeb ette, et MetsaS § 11 lg 3 alusel keskkonnaministri määrusega kehtestatava metsa korraldamise juhendiga sätestatakse muu hulgas metsa inventeerimise eesmärgid ja metoodika. Keskkonnaministri 16.01.2009 määruse nr 2 „Metsa korraldamise juhend“ § 4 lgst 1 tulenevalt on metsa kaardistamise ja kirjeldamise üksuseks eraldis. Sama sätte kohaselt on eraldis pindalalt terviklik metsaosa, mis on päritolu, koosseisu, vanuse, rinnaspindala, kõrguse ja metsakasvukohatüübi poolest kogu ulatuses piisavalt ühetaoline ühesuguste majandamisvõtete rakendamiseks. Sarnaseid metsaosi võib käsitleda sama eraldisena, kui need on teineteisest eraldatud sihi, kraavi, tee, liini, trassi või muu kuni 25 m laiuse joonelemendiga. Juhendi § 11 lg 3 näeb ette, et peapuuliik on kasvukohatingimusi, puistu koosseisu ja seisundit arvestades majanduslikult kõige enam sobiv esimese rinde puuliik. Juhendi § 11 lg 4 järgi on enamuspuuliik esimese rinde suurima tagavaraga puuliik ning üldjuhul on enamuspuuliik ka peapuuliik.
2. Käesoleval juhul on Metsaeksperdi Metsakorralduse OÜ poolt 28.07.2007 koostatud Mändiko-Ivo kinnistu takseeriseloomustuse (tl 18-25) kohaselt kinnistul paikneval metsamaa kõlvikul peetud vajalikuks ja võimalikuks piiritleda kokku 14 eraldist, millest üksnes kahe puhul (eraldis nr 5 pindalaga 0,5 ha ja eraldis nr 12 pindalaga 1,1 ha) on peapuuliigiks hall 8

eesmärkidele. Viidatud tõlgendus võiks olla põhjendatud üksnes juhul, kui kinnisasja saaks sihtotstarbeliselt kasutada üksnes tervete kõlvikute kaupa, mitte aga väiksemates üksustes. Kuivõrd kinnisasi on siiski sihipäraselt kasutatav ka näiteks üksikute konkreetsete metsaeraldiste kaupa, oleks määruse selline tõlgendus põhjendamatult kitsendav. Apellandi tõlgendust ei saa kuidagi toetada ka „Looduskaitseseaduse ja sellest tulenevalt teiste seaduste muutmise seaduse“ eelnõu (XI Riigikogu 212 SE) seletuskiri, millega sätestati

§ 20

lg-te 1 ja 3 praegune redaktsioon, sest esmajoones seletuskiri vastavaid argumente ei sisalda, käsitledes peamiselt vaid kinnisasja väärtuse määramist, mis oleks asjakohane alles pärast omandamise põhimõttelist otsustamist (s.o oluliste piirangute eelnevat tuvastamist), ning teisalt kehtisid määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1 ja lg 7 olemasolevas sõnastuses juba viidatud seaduseelnõu vastuvõtmise ajal (s.o 19.06.2008), mistõttu oli seadusandjale

muutmisel ja

§ 20

lg-s 3 sätestatud delegatsiooninormi sõnastades üheselt selge, kuidas Vabariigi Valitsus on kinnistu sihtotstarbelise kasutamise piirangute olulisust tegelikkuses piiritlenud (s.o pindalalisest kriteeriumist lähtudes). 13. Mändiko-Ivo kinnistul asuvates hall-lepikutes turberaie lubamise arvessevõtmine on samuti põhjendatud ja pole võimalik väita, et kaitsekord keelaks täielikult uuendusraie. Kuigi iseenesest puudub kohtul alus kahelda, et OÜ Mell sooviks kinnistut kasutada metsa majandamiseks ning kahtlust ei ole ka selles, et hall-lepikud moodustavad majanduslikus mõttes kinnistul asuva metsamaa kõlviku väheväärtuslikuma osa (võrreldes teiste eraldistega: kaasikud – eraldised nr 1, 2, 6-11 ja 13, kokku 6,0 ha; kuusikud – eraldised nr 3 ja 14, kokku 3,5 ha; männik – eraldis nr 4, kokku 0,2 ha), ei saa see olla iseenesest argumendiks, mis õigustaks kaitsekorras selgelt sätestatud piirangute ümberkvalifitseerimist. Vaidlust ei saa olla selles, et turberaie on üks uuendusraie liikidest. Apellandi arvates tuleb lähtuda kaitse-eeskirja § 19 p-s 2 sätestatud üldreeglist, et uuendusraie on keelatud ning määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1 seisukohalt ei oma kaitsekorras sellest üldreeglist tehtud erand tähtsust. Ringkonnakohus sellega ei nõustu ning märgib, et määruse nr 242 § 31 lg 3 p-s 1 on eraldi rõhutatud, et piirangud on olulised üksnes juhul, kui kaitsekord keelab uuendusraie täielikult. Kui uuendusraie on osaliselt siiski lubatud (kasvõi erandina), ei ole kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine määruse mõttes oluliselt piiratud. Lisaks käsitleb kaitse-eeskirja § 19 p-s 2 sätestatud uuendusraie piirang kõiki Karula rahvuspargi 12 piiranguvööndit, kusjuures tehtud erandis on üheselt lubatud turberaie hall-lepikutes (samuti kobraste üleujutatud aladel, mille osas käesoleval juhul aga andmed puuduvad) muu hulgas Kaika piiranguvööndis. Seega ei ole võimalik väita, et Kaika piiranguvööndis asuva Mändiko-Ivo kinnistu puhul oleks hall9

§ 20

lg-ga 3 antud volituse piire ning asunud täiendavalt kitsendama PS § 32 lg-st 2 tulenevat omandipõhiõigust.

§ 20

lg 1 kohaselt omandab riik üksnes sellise kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab.

§ 20

lg-s 3 sätestatud volitusnormiga on seadusandja selgesõnaliselt delegeerinud täitevvõimu pädevusse otsustamise muu hulgas selle üle, milliste konkreetsete kriteeriumidega sisustada tingimus, et kaitsekord piirab kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt. Iseenesest õige on apellandi seisukoht, et määratlemata õigusmõiste sisustamisel on täitevvõim seotud seadusest (antud juhul

-st) tulenevate eesmärkidega (vt nt Riigikohtu 31.03.2011 otsus nr 3-4-1-19-10, p 40; 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p 29; 13.06.2005 otsus nr 3-4-1-5-05, p 16). Küll aga ei saa apellandiga nõustuda selles, et selline delegeerimine ei oleks üldse lubatav või Vabariigi Valitsus oleks antud juhul oma pädevust ületanud. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt 20.10.2009 otsus nr 3-4-1-14-09, p 34; 25.06.2009 otsus nr 3-4-1-3-09, p 19; 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p-d 36, 37; 13.06.2005 otsus nr 34-1-5-05, p 9), et PS § 3 lg 1 esimeses lauses ja §-s 11 väljendatud üldisest seadusereservatsiooni põhimõttest ega seda konkretiseerivast seaduslikkuse põhimõttest ei tulene, et põhiõiguste piirangud ei saa ühelgi juhul sisalduda seadusest alamalseisvas õigusaktis. Oluline on siiski esmajoones see, et määruses sisalduv põhiõiguse piirang oleks üheselt tagasiviidav seda õigustavale seaduse sättele ehk täitevvõim ei astuks üle temale seadusandja poolt antud volituse piiridest ega asuks reguleerima küsimusi, mida volitus ei hõlma. Mõistagi peab ka volitusnorm ise olema õigusselge ja nii formaalselt kui ka materiaalselt põhiseaduspärane, muu hulgas ei saa seadusandja täitevvõimule delegeerida seda, milleks põhiseadus kohustab seadusandjat ennast. Apellant on seisukohal, et tulenevalt PS § 32 lg 2 teisest lausest, mille kohaselt omandi kitsendused peab sätestama seadus, ei ole määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1 ja lg 7 põhiseadusega kooskõlas. Ringkonnakohtu hinnangul määruse viidatud sätetega Mändiko-Ivo kinnisasja valdamist, kasutamist ega käsutamist täiendavalt ei piirata, vaid vastavad omandi kitsendused on sätestatud

-s ja Karula rahvuspargi kaitse-eeskirjas. Määrus nr 242 reguleerib üksnes seda, milliste olemasolevate kitsenduste või nende kogumi esinemise ja ulatuse korral tuleb kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine lugeda oluliselt piiratuks. 15.

ei eelda, et kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piirangute olulisust tuleks tingimata sisustada üksnes lähtudes sellest, millises ulatuses vähendavad kehtestatud looduskaitselised piirangud kinnistu turuväärtust (välistavad võimaliku tulu saamise). Ringkonnakohus ei sea kahtluse alla, et kui Mändiko-Ivo kinnistut oleks võimalik kasutada omaniku jaoks soodsaimal võimalikul viisil (st ühtegi looduskaitselist piirangut ei esineks), võiks kinnistu turuväärtus olla praegusega võrreldes isegi kuni viis korda suurem. Seetõttu on iseenesest õige apellandi seisukoht, et temale kuuluva kinnistu turuväärtus on kehtestatud kaitsekorras sätestatud piirangutest tingituna oluliselt väiksem. Samas ei ole see asja lahendamisel määrav, sest

ega määrus nr 242 kinnisasja väärtuse võimaliku vähenemise ulatusest ei lähtu.

§ 20

lg 1 kohaselt omandab riik üksnes kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab. Sellest tuleneb üheselt, et oluliselt piiratud peab olema kinnistu „kasutamine“ vastavalt selle sihtotstarbele ning kinnisasja väärtuse muutumine (s.o vähenemine) siinkohal tähtsust ei oma. Vastupidist ei saa tuletada ka 10

eesmärkidest, sest looduskaitseliseks eesmärgiks ei ole kinnistuomanikule võimalikult suure tulu tagamine. Eelnevast nähtuvalt on Vabariigi Valitsus 08.07.2004 määruse nr 242 kehtestamisel juhindunud seadusandja poolt sätestatud volitusnormist ja regulatsiooni eesmärkidest ning § 31 lg-s 7 põhjendatult sätestanud, et kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine tuleb lugeda oluliselt piiratuks, kui piirangud on olulised enam kui 50% kinnisasja pindalast. Kuivõrd Mändiko-Ivo kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud üksnes 6,2 ha metsamaa osas (valmiva või küpse metsamaa pindala 7,8 ha, millest on maha arvatud 1,6 ha hall-lepikuid), mis moodustab kogu kinnistu pindalast ligikaudu 30%, siis ei vasta MändikoIvo kinnistu ettenähtud tingimustele, mille esinemise korral oleks riigil

§ 20lg-st 1 tulenev kohustus kinnistu selle väärtusele vastava tasu eest omandada.

1. Keskkonnaministri 15.04.2010 käskkirja tühistamist ei tingi ka selle andmisel tehtud mõningad menetlusvead. Vaidlust ei ole selles, et käskkirja andmisel võeti ebaõigesti aluseks vananenud maakatastri andmed, vastustaja on selle eksimuse omaks võtnud. Samas ei oleks keskkonnaminister saanud anda teistsuguse sisuga haldusakti ka juhul, kui ta oleks lähtunud maakatastri uuendatud andmetest. Ainus sisulist tähtsust omav erinevus seisneb selles, et vaidlusaluses käskkirjas on metsamaa osakaaluks Mändiko-Ivo kinnistust märgitud 49,8%, kuigi maakatastris 15.12.2009 muudetud andmete (vt 23.10.2009 koostatud katastriüksuse plaan – tl 14-15) alusel oleks õige 52,4%. Sellele vaatamata on käskkirjas siiski analüüsitud kinnistu vastavust kõigile kolmele määruse nr 242 § 31 lg 3 p-s 1 toodud nõudele (valdavalt metsamaa; metsamaa valdavalt „küps“ või „valmiv“; uuendusraie täielikult keelatud) ja viimatinimetatud kahe kriteeriumi osas maakatastri andmetesse sisse viidud täpsustused lõppjäreldusi ei muuda. Seetõttu ei võinud taoline menetlusviga mõjutada asja otsustamist ning haldusakti tühistamine üksnes selle vea tõttu ei oleks eesmärgipärane ega põhjendatud, sest haldusorgan peaks asja uue arutamise tulemusel võtma vastu samasisulise haldusakti ja tehtud menetlusviga ei takista vaidlustatud käskkirja õiguspärasuse igakülgset kontrollimist halduskohtus (vt riigivastutuse seaduse § 3 lg 3 p 1, HMS § 58; lisaks nt Riigikohtu 31.05.2011 otsus nr 3-3-1-85-10, p 43). Samuti ei annaks OÜ Mell apellatsioonkaebuse ja kaebuse rahuldamiseks (s.o käskkirja tühistamiseks) alust asjaolu, et haldusorgan on haldusmenetluse läbiviimisega viivitanud, isegi kui selline viivitus leiaks tuvastamist. Viivituse korral on võimalik tuvastada selle õigusvastasus, kui kaebajal on taolise tuvastuse suhtes põhjendatud huvi. Iseenesest on õige, et kui seadus konkreetset menetlustähtaega ei sätesta, tuleb menetlustoimingud teha (s.o menetlus läbi viia) mõistliku aja jooksul. Vastav kohustus tuleneb üheselt HMS § 5 lg-test 2 ja 4 ning sama seisukohta on korduvalt väljendatud ka kohtupraktikas. Kuivõrd antud asjas pole esitatud eraldi vaadeldavat taotlust viivituse õigusvastasuse tuvastamiseks, ringkonnakohus seda küsimust sisuliselt ei hinda (vt Riigikohtu 16.12.2008 otsus nr 3-3-1-5608, p 17).
2. Eelneva põhjal ja HKMS § 46 lg 1 p 1 alusel jääb OÜ Mell apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 14.03.2011 otsus muutmata.
3. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna OÜ Mell apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda. HKMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna Keskkonnaministeerium menetluskulude 11