← Eesti

3-09-1482/110

Obsah (4)§ 11§ 83§ 33§ 106

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viive Ligi, Virgo Saarmets ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 12.10.2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-1482 Hald

§ 11lg-d 1 ja 2 arvestades uurimiskohustust rikkunud.

Maksuhaldur ei oleks MAXIMA Eesti OÜ endise juhatuse liikme Arunas Zimnickase küsitlemisega saanud selgust tehingute toimumise osas, kuivõrd Arunas Zimnickas tunnistas kohtuistungil antud ütlustes, et ei mäleta OÜ-lt Linnuse Pande ega OÜ-lt Svolpet maaklerteenuste ostmist. Arunas Zimnickase üldsõnaline kirjeldus, kuidas MAXIMA Eesti OÜ perioodil 2006-

  1. a toimunud strateegilise laienemise käigus kinnisvara soetas, ei oleks lükanud ümber käesolevas asjas kogutud muude tõendite pinnalt tehtud järeldusi, et maaklerteenust ei ostetud OÜ-lt Linnuse Pande ja OÜ-lt Svolpet. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. Olukorras, kus müüja kajastab arvel tegelikkuses mittetoimunud tehingut, puudub ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus. Tulumaksuseaduse (TuMS) § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt vastavalt KMS §-dele 48–
  2. TuMS § 51 lg 2 p 3 kohaselt on väljamakse, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates 5

(13)3-09-1482 õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument, ettevõtlusega mitteseotud kulu. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-34-07 p-s 15 leidnud, et nõuetekohasel algdokumendil tuleb RPS § 7 lg 1 p 3 kohaselt märkida ka tehingu majanduslik sisu ning kui tehingu majanduslik sisu on märgitud ebaõigesti, siis pole tegemist nõuetekohase algdokumendiga. Kuivõrd käesolevas asjas on maksumenetluses tuvastatud, et OÜ Linnuse Pande 12.11.2007 arvel nr 20070076, OÜ Svolpet 05.07.2007 arvel nr SV-070107 ning 15.10.2007 arvel nr SV070185 on kajastatud tegelikkuses mittetoimunud tehinguid, on tulumaksu määramine TuMS § 51 lg 2 p 3 alusel õige. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
  1. MAXIMA Eesti OÜ apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada. Põhjendused: Kohtu põhjendused on ebaõiged, meelevaldsed ning põhinevad tõendite ebaõigel hindamisel ning uurimispõhimõtte ja kohtumenetluse normide rikkumisel. Maksustamine ei saa tugineda sellele, et maksumaksja tegi maksuhalduri arvates küsitava tehingu (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-69-08). Kohus ei ole kaebaja sellele väitele vastanud. Kohus on alusetult asunud seisukohale, et tõendamiskoormis on kaebajale üle läinud. Kaebaja on vaielnud maksuhalduri tõenditele ja väidetele vastu. Maksumenetluses ei andnud maksuhaldur kaebajale teada, et esitatud tõendid on ebapiisavad. Linnuse Pande OÜ-lt teenuse soetamisega seotud asjaolude hindamisel pole kohus arvestanud tunnistaja A. Zimnickase ütlustega, milles selgitati maaklerteenuste soetamise vajalikkust, kaebaja finantsjuhi R. Juzulenaite 22.05.2009 selgitustega tehingu toimumise, A. Järvise tööülesannete ja rolli kohta nimetatud kinnistu soetamisel ning kaebaja juhatuse liikme Z. Valkersi 10.09.2008 selgitustega seoses maaklertehingu kasutamise vajaduse kohta. Eeltooduga on kohus rikkunud HKMS § 25 lg 2 ja 3 ning TsMS § 442 lg
  2. Maksuhaldur ja kohus on rikkunud uurimisprintsiipi, sest A. Velmani küsitleti maksuhalduri poolt ilma tõlgita ning ebapiisavalt ja kohus ei rahuldanud taotlust tunnistaja ülekuulamiseks. A. Velmani ütlused võivad maksumenetluses olla valesti protokollitud. Igal juhul on neid valesti hinnatud. Ka praegu ei saa A.Velmani ütlustest järeldada, et kinnisvaraosakonna ülesandeks oli Elva kinnistu leidmine. Kaebaja taotleb ringkonnakohtus A. Velmani tunnistajana ülekuulamist. Tõendamata on, et OÜ-l Tial oli koduleht ja sellel kinnistu müügikuulutus. Isegi kui see kuulutus oli sellel kodulehel, ei tähenda see, et kaebaja ei saanud vastavaid andmeid läbi maakleri. Ebaõige on kohtu seisukoht nagu puuduks vaidlus selle üle, et Elva kinnistu leidis A. Järvine. Asjaolu, et müüjaga võttis ühendust A. Järvine, on seletatav sellega, et ta sai vastava korralduse tegevjuhilt, kes omakorda sai andmed maaklerilt. A. Järvine pole vastupidist väitnud. Samas lõppes töösuhe A. Järvisega konfliktiga ning ta võib anda kaebajat kahjustavaid ütlusi. A. Järvise ütlused on vastuolus A. Zimnickase ütlustega, kelle ütlused on usaldusväärsemad, kuna need on antud tunnistajana kohtus. Viide OÜ Linnuse Pande äriregistris toodud tegevusaladele ei ole asjakohane, sest äriühingul puudub kohustus tegevusalade registrisse kandmiseks. Kohus on ebaõigesti hinnanud tunnistaja A. Zimnickase ütlusi. Tunnistaja kinnitas tehingu toimumist Linnuse Pande OÜ-ga. Asjaolu, et tunnistaja ei mäletanud Linnuse Pande OÜ juhatuse liikme nime, on seletatav sellega, et tehing toimus 4 aastat tagasi ning tunnistaja 6
(13)3-09-1482 osales pea 40 kinnistu omandamise tehingus Maxima grupi Eestis toimunud tegevuse juhtimise ajal. Linnuse Pande OÜ juhatuse liikme K. Jalasto ütluste kõrvalejätmine pole põhjendatud. Maksuhaldur pole näidanud, et kaebajalt saadud summad oleks Linnuse Pande OÜ pangakontolt sularahas välja võetud või poleks äriühing tegelenud ettevõtlusega. Kuna äriühingud on praegusel juhul käibemaksu korrektselt kajastanud, puudub Riigikohtu praktika kohaselt alus käibemaksu juurdemääramiseks (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-22-07). Ka on jäänud lahenduseta kolmanda isiku menetlusse kaasamise küsimus (vt Riigikohtu 09.12.2009 otsus nr 3-3-1-67-09). Kuna kaebaja on tasunud summad pangaülekandega ja tuvastatav on kellele ja mille eest tasuti, pole tulumaksu määramine õige. Tehingute osas OÜ-ga Svolpet on kohus jätnud tähelepanuta, et kaebaja on teinud tehingud nimetatud äriühinguga heauskselt ning ükski tõend ei näita, et kaebaja oleks olnud teadlik maksuhalduri ja kohtu poolt esile toodud OÜ-ga Svolpet seotud andmetest. A. Karpunkinil võis olla mitu piiriületusdokumenti, samuti pole kontrollitud tema Eestis viibimist kõigi lepingute ja arvete koostamise kuupäevadel. Maksuhaldur ega kohus pole läbi viinud A. Karpunkini allkirja ekspertiisi. AS Geastr selgitused ei välista OÜ Svolpet teenuste kasutamist Räpina kinnistu soetamisel. Ka ei saa A. Järvise ütluste pinnalt välistada, et kaebaja OÜ Svolpet teenust ei kasutanud. Teenusepakkujatega tegeles otse A. Zimnickas, kes andis korraldused kinnisvaraosakonnale. Kohus on jätnud tähelepanuta kaebaja finantsjuhi 22.05.2009 selgitused, juhatuse liikme 10.09.2008 selgitused ning endise tegevjuhi A. Zimnickase tunnistuse. Jüri kinnistu soetamisel OÜ Svolpet kasutamine selgub asjaolust, et A. Velman kontakteerus kinnistu müüja esindajatega juhtkonnalt saadud info põhjal. Eelnevast tulenevalt on käibemaksu ja tulumaksu määramine ka nende tehingute osas ebaseaduslik. Kaebaja on tegutsenud heauskselt, tehingute eest on tasutud pangaülekandega ning tuvastatud pole, et raha oleks kaebajale tagastatud. Kaebaja maksab aastas ca 100 mln krooni makse, 2 mln krooni pärast ta maksudest kõrvale hoidma ei hakkaks. Kaebaja palub asja materjalide juurde võtta maksuhalduri 25.02.2009 e-kirja Linnuse Pande OÜ-le ja viimase 04.03.2009 e-kirja maksuhaldurile, mis jäid tehnilise vea tõttu 05.03.2010 seisukohaga koos halduskohtule edastamata. 6. Põhja MTK palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ning kaebaja kohtukulud tema enda kanda. Põhjendused: Kohus on viidanud tehingu ebamõistlikule hinnale kui ühele asjaolule tõendite kogumis. Väidetav vahendusteenus seisnes üksnes telefonikõnes kaebajale, et Elvas müüb kinnistut OÜ Tial. Kaebaja ei ole põhistanud, miks oli vajalik osta maaklerteenust selleks mittepädevalt äriühingult tavapärasest maakleritasust kõrgema hinnaga. Kohus on tunnistaja A. Zimnickase ütlusi analüüsinud ja õigesti asunud seisukohale, et tunnistaja ei mäleta puudutatud äriühingut ega tema esindajat ning tema ütlused olid üldist laadi. Kaebaja seisukoht A. Velmani poolt antud seletuste osas on paljasõnaline. A. Velman on andnud allkirja, et protokoll on koostatud tema sõnade järgi. Kaebaja väide, et Linnuse Pande OÜ on maksusumma riigile tasunud ning tegemist on topeltmaksustamisega, on alusetu. Vastustaja pole midagi sellist menetluse kestel väitnud, 7
(13)3-09-1482 sest Linnuse Pande OÜ ega ka OÜ Svolpet suhtes ei ole maksumenetlust läbi viidud ega nende käibedeklaratsioonide õigsust hinnatud. Isikud võivad ka käibedeklaratsioonides deklareerida maksustatavalt käibelt arvestatud käibemaksu ligilähedasena sisendkäibemaksuga, jättes tasumisele kuuluvad maksusummad väga väikeseks. Eelnevast tulenevalt ei saa need deklaratsioonid olla tõendiks kohtumenetluses. Käibe tekkimise aluseks ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õiguse tekkimiseks on vajalik asjaolu, et üks käibemaksukohustuslane müüb teisele käibemaksukohustuslasele ettevõtluses kasutatavat kaupa või osutab teenust. Kui see kriteerium on täitmata, on sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus piiratud (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-34-07, p 11). Ka tulumaksu määramise osas on asjakohane toetuda sellekohasele Riigikohtu praktikale (vt otsus nr 3-3-148-04, p 14 ja 3-3-1-34-07, p 11). Kaebaja väited seoses Räpina ja Jüri kinnistute soetamisega on samuti otsitud ja hüpoteetilised. Väide, et AS-ga Geastr võis suhelda mitte A. Järvine vaid agent, on oletuslik. Ka tunnistaja A. Velman ei saaks ümber lükata asjas kogutud ja maksuotsuses refereeritud tõendeid. Kuna teenuseid pole saadud, pole käivet toimunud ning sisendkäibemaksu mahaarvamise õigus puudub. Isik peab sellest, et tehinguid tegelikult ei toimunud, olema teadlik, seda ei pea eraldi tõendama. Maksuotsusega ei pea tuvastama maksupettust. Eelnevast tulenevalt ei saa kaebaja tugineda heausksusele. Kohtuotsus on põhjendatud ja arusaadav ning kohtumenetluse normide rikkumist ei esine. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  1. Apellatsioonimenetluses vaieldakse põhiliselt selle üle, kas tehingute toimumine Linnuse Pande OÜ-ga ja OÜ-ga Svolpet on tõendatud või mitte. Kaebaja on lisaks rõhutanud, et olukorras, kus mõlemad tehingupooled on korrektselt käibemaksu deklareerinud ning tasunud, pole maksu määramine Riigikohtu praktikast tulenevalt põhjendatud. Tulumaksu osas on kaebaja rõhutanud asjaolu, et tehingupartneritele on tasutud vaid pangaülekandega ning raha tagasijõudmine kaebaja mõjusfääri pole tõendatud, mis peaks maksu määramise koosmõjus muude tõenditega välistama. Ringkonnakohus käsitleb kõigepealt kaebaja väiteid, mis seonduvad käibemaksu juurdemääramisega käibelt, mille osas maksuhaldur pole tuvastanud, et müüja on maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas. Seejärel kontrollib ringkonnakohus tõenditele antud hinnangut ning käsitleb kaebaja väiteid seoses tulumaksu juurdemääramisega.
  2. Eestis tekkinud maksustatava käibe (KMS § 1 lg 1 p 1, § 4 lg 1 p 1) puhul on KMS § 29 lg 1 kohaselt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lg-s 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. KMS § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. KMS § 31 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Käibemaksu objektiks on üldjuhul kauba või teenuse käive kui majanduslik sooritus ja mitte pooltevaheline tehing iseenesest. Seaduse või heade kommetega vastuolus olevat tehingut ning tühist tehingut, mida ei täideta tagasi, maksustatakse võrdväärselt õiguspärase tehinguga ning õigusvastase tegevuse tagajärjed toovad kaasa samasuguse maksukohustuse, nagu see 8
(13)3-09-1482 oleks tekkinud majandusliku sisu poolest sarnase õiguspärase tegevuse tagajärjel (

§ 83

lg-d 1 ja 3; maksustamise neutraalsuse / mittekumuleeruvuse ja mittekaristuslikkuse, samuti majandusliku lähenemise põhimõtted – vt Riigikohtu 28.05.2002 otsus nr 3-3-1-21-02, p 18; 07.12.2006 otsus nr 3-3-1-63-06, p 13; 30.05.2007 otsus nr 3-3-1-22-07, p 12; 25.03.2009 otsus nr 3-3-1-3-09, p 12). 9. Riigikohus märkis 30.05.2007 otsuses nr 3-3-1-22-07 (p 12), et kuigi ettevõtjate vaheline käive maksustatakse, ei teki sellest ettevõtja jaoks tegelikku maksukoormust, st kahe ettevõtja vaheline tehing jääb kokkuvõttes maksuvabaks. Kui ettevõtja kasutab sisseostetud kaupu või teenuseid otseselt või kaudselt uute maksustatavate kaupade tootmiseks, tagatakse talle sisendkäibemaksu kohese mahaarvamise õigus. Isegi olukorras, kus tehingute näilikkus oleks tõendamist leidnud, poleks eeldusel, et äriühingud on tehingutelt makstavat käibemaksu ja mahaarvatavat sisendkäibemaksu korrektselt kajastanud, saanud kahe tehingu tulemusena äriühingud kokkuvõttes kasu ning riigil poleks sellisel juhul mingit reaalset tulu saadava käibemaksu näol. Kui asjas ei ole tuvastatud, et müüja on maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas, oleks käibemaksu täiendav määramine lõppkokkuvõttes eesmärgipäratu ka juhul, kui tehingud, mille alusel käibemaks määrati, oleksid olnud näilikud. Sama seisukohta kordas Riigikohus 25.03.2009 otsuses nr 3-3-1-3-09 (p-d 12, 13), märkides, et sõltumata asjaolust, kas tegemist oli teeseldud või varjatud tehinguga, tekib müüjal maksustatav käive ja sellelt käibelt käibemaksu tasumise kohustus, millele korrespondeerub ostja õigus sisendkäibemaks maha arvata. Seetõttu pidas Riigikohus oluliseks tuvastada, kas müüja on maksnud käibemaksu vähem, kui ostja sisendkäibemaksu maha arvas. Riigikohtu 09.12.2009 otsusest nr 3-3-1-67-09 (p 18) tuleneb, et majandusliku tõlgendamise põhimõttest lähtuvalt võib maksuhaldur maksumenetluse käigus poolte vahel tehtud tehingutele anda teistsuguse, majanduslikule sisule vastava hinnangu ning määrata tasumisele kuuluva maksusumma, lähtudes tehingu majanduslikest tagajärgedest, kuid sellise sekkumise võimalus isikute omavahelistesse tehingutesse on piiratud. Seejuures on mh

§ 83lg 4 kohaldamisel vaja tuvastada lepingupoolte tahtlus saada maksueelist.

Kui sõlmitud on küll teeseldud tehing, aga maksueelist ei saadud, siis puudub maksu määramiseks õiguslik alus.

  1. Tallinna Ringkonnakohus on küsimust käibemaksu juurdemääramisest näilike tehingute puhul käsitlenud pikemalt 05.04.2011 otsuses nr 3-10-
  2. Selles vaidluses väitis kaebaja samuti, et riigil ei jää maksutulu saamata, sest müüja on ostjalt saadud käibemaksu riigile üle kandnud või tasaarvestanud. Ringkonnakohus leidis otsuse punktis 15, et

§ 83

lg 4 esimese lause tähenduses näilikul tehingul (s.o tehingul, mida pole üldse toimunud, vaid soovitud on üksnes jätta muljet tehingu olemasolust – tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 89 lg 1) ei saa olla mingeid õiguslikke tagajärgi ka maksunduslikust aspektist, kuivõrd selle alusel mingeid majanduslikke sooritusi ei tehta, mille tagasi täitmata jätmine (ja seega

§ 83lg 3 rakendamine) võiks üldse kõne alla tulla.

Kuna näilikku tehingut, mida ei ole tehtud mingi teise tehingu varjamiseks, maksustamisel ühelgi juhul arvesse ei võeta (

§ 83

lg 4 esimene lause), siis ei saa sellest tuleneda ka maksustamise aspektist mingeid õigusi või kohustusi kummalegi näiliku tehingu poolele. Kui sellise tehingu alusel on toimunud näiteks käibemaksu ülekandmine või nõuete tasaarvestamine, tuleb need tagasi täita. Mis puudutab vajadust kaasata Linnuse Pande OÜ kolmanda isikuna kohtumenetlusse ja topeltmaksustamise ohtu, siis käsitles ringkonnakohus eelviidatud otsuse samas punktis ka seda küsimust, leides, et kuivõrd seaduses ettenähtust suuremas ulatuses maksu tasunud 9

(13)3-09-1482 isikul on

-st tulenevalt õigus esitada maksuhaldurile tagastusnõue, topeltmaksustamise ohtu ei teki. KMS § 34 lg 1 sätestab, et kui maksustamisperioodil arvestatud käibemaks on väiksem maksukohustuslase samal maksustamisperioodil mahaarvatavast sisendkäibemaksust, tagastatakse enammakstud käibemaks maksukohustuslasele

-s sätestatud korras.

§ 33

lg 1 näeb ette, et maksumaksjal on õigus saada tagasi maksuhaldurile seaduses või haldusaktis ettenähtust suuremas summas tehtud makse ja rahalise kohustuse tasumisel või tasaarvestamisel tekkinud enammakse, sealhulgas enne kohustuse tasumise tähtpäeva tehtud makse.

§ 33

lg 3 kohaselt täidetakse tagastusnõue vastavalt

§-dele 106 ja 107. Tagastusnõudest tuleb maksuhaldurit teavitada maksudeklaratsioonis või muus kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis esitatud dokumendis (

§ 33

lg 5) ning samas vormis peab olema esitatud ka tagastusnõude täitmise taotlus (

§ 106

lg 1).

§ 33

lg 4 näeb ette, et kui haldusakti muutmise või kehtetuks tunnistamise tõttu väheneb maksukohustus või

§ 33

lg-s 2 nimetatud kohustus või langeb muul viisil ära maksu tasumise õiguslik alus, on maksukohustuslasel õigus sellest tulenev tagastusnõue esitada kolme aasta jooksul.

§ 106

lg 9 kohaselt on tagastusnõude täitmise taotluse esitamise aegumistähtaeg seitse aastat tagastusnõudes viimase muudatuse tegemise päevast arvates. Arvestades Riigikohtu poolt antud juhtnööre, et maksuhalduril on pädevus sekkuda maksukohustuslaste tegevusse seoses näilike tehingutega üksnes siis, kui näiliku tehingu kaudu soovitakse saada maksueelist, leidis ringkonnakohus, et käibe mittetoimumise korral sisendkäibemaksu alusetu mahaarvamine ongi selliseks maksueeliseks. Lisaks eeltoodule on käesolevas asjakohane korrata ka ringkonnakohtu seisukohta seoses kaebaja viitega Riigikohtu 09.12.2009 otsusele nr 3-3-1-67-09: nimetatud otsuse p-s 18 väljendatu puudutab üksnes

§ 83

lg 4 teises lauses sätestatud näilikke tehinguid (s.o tehinguid, mis on tehtud mõne teise tehingu varjamiseks ehk nn teeseldud tehinguid – vt sättes kasutatud terminoloogia sisustamise kohta täpsemalt Tallinna Ringkonnakohtu 25.02.2010 otsus nr 308-2319, p 13). Antud juhul ei ole tegemist ka sisendkäibemaksu mahaarvamise piiramisega, mille puhul tuleks Euroopa Kohtu 21.02.2006 otsuse nr C-255/02 Halifax jt järgi tuvastada kuritarvitus, vaid olukorraga, kus sisendkäibemaksu mahaarvamine ei ole tehingu mittetoimumisest tulenevalt üldse võimalik, sest käivet pole tekkinud. Toetudes eelpool toodud seisukohtadele, leiab ringkonnakohus, et asja lahendamisel on oluliseks küsimuseks üksnes see, kas tehingute mittetoimumine on veenvalt tõendatud. 11. Ringkonnakohus nõustub kohtu järeldusega, et tehingu mittetoimumine OÜ-ga Svolpet on maksuhalduri poolt veenvalt tõendatud. Kaebaja ei ole kohtumenetluses maksuhalduri järeldust kummutanud. Ringkonnakohus ei anna erilist kaalu asjaolule, et kaebajal oli kinnisvaraosakond, mis oleks võinud kinnisvara leidmisega ise hakkama saada. Maksumenetluses ja kohtus antud ütluste pinnalt võib pigem järeldada, et kaupluste püstitamiseks sobiliku kinnisvara otsimisel võisid olla tegevad nii kinnisvaraosakonna töötajad kui ka agendid. A. Järvise ja A. Velmani maksumenetluses antud seletuste kohaselt tegeles sellega kinnisvaraosakond, A. Järvine märkis isegi, et töötajad said preemiat sobiva kinnisvara leidmisel. Kohtus üle kuulamisel väitis A. Velman, et maksuhaldur sai temast valesti aru ning preemiat võidi anda üksnes aasta töötulemuste eest. Ka A. Zimnickas seletas, et kinnisvaraosakonna töötajad ei olnud piisavalt pädevad kinnisvara otsima, täites kinnisvara ülevaatamisel temalt saadud info põhjal konkreetseid tehnilisi ülesandeid. A. Velmani ja A. Zimnickase ütlused, et kinnisvaraosakond ei otsinud kinnisvara, ei ole lisaks A. Järvise ütlustele kooskõlas ka nende endi seletusega, et kinnisvaraosakonnal oli teada kaupluste püstitamiseks valitud asulad ning neis sobiliku maaüksuse leidmiseks kasutati kõiki võimalikke informatsiooni allikaid - tuttavaid, naabreid, maaklereid jne, kellele maksti leitud 10

(13)3-09-1482 kinnisvara sobivuse korral korralik tasu. Sellisel juhul on arusaamatu, miks kinnisvaraosakonna töötajad, kellel oli olemas teave kaebaja vajaduste kohta, informatsiooni andjaks ei kõlvanud, kui kes iganes teine selleks kõlbas. Lisaks on A. Järvine seletuses maksuhaldurile märkinud seoses sõiduauto kasutamisega, et viibis töö tõttu pikalt LõunaEestis (I kd, tl 76).
  1. Maaklerite kasutamise usutavus ei muuda aga ebausutavaks maksuotsuse järeldust, et OÜ Svolpet tegelikult kaebajale teenust ei osutanud. Eeltoodu on tõendatud asjaoludega, et OÜ-l Svolpet ei olnud pangakontodest nähtuvalt reaalset majandustegevust, tema juhatuse liige A. Karpunkin, kes kaebaja väitel ise teenuse osutamisega tegeles, on Vene Föderatsiooni kodanik, kes on vaidlusalusel perioodil Eestis käinud ainult kahel korral ning kumbki neist kordadest ei lange kokku maaklerlepingu sõlmimise ajaga. A. Karpunkini passikoopial olev allkiri erineb visuaalsel vaatlusel OÜ-ga Svolpet sõlmitud lepingus ja väljastatud arvetel olevatest allkirjadest. Arvete alusel kaebaja poolt üle kantud raha on pangakontodelt kohe sularahas välja võetud. OÜ Svolpet 2007 oktoobri müügikäive ei sisalda MAXIMA Eesti OÜ-le samal kuul väljastatud arvet SV-
  2. Lisaks eeltoodule on Räpina ja Jüri kinnistute eelmised omanikud AS Geastr ja OÜ Kasko Arendus kinnitanud vastavalt, et ASga Geastr võttis kontakti OÜ MAXIMA Eesti töötaja Alan ja OÜ Kasko Arendus poolt kasutati vahendajana OÜ CKE Citykinnisvara Ekspert, kes omakorda kinnitas, et kontakti loomine MAXIMA Eesti OÜ-ga toimus läbi Artur Veide. Eelnimetatud tõendeid ei pane kahtluse alla ka kaebaja väited, et A. Karpunkinil võis piiriületusteks olla teine pass ja A. Karpunkini allkirja mittevastavus pole tõendatud ekspertiisiga. A. Karpunkini Eestis käimine teise passiga pole usutav, sest ka sellisel juhul kajastuks tema nimi andmebaasides. Ekspertiisi läbiviimist A. Karpunkini allkirja osas pole kaebaja taotlenud, samas on erinevused A. Karpunkini allkirjades tajutavad ka pelgalt visuaalsel vaatlusel.
  3. Halduskohtus üle kuulatud MAXIMA Eesti OÜ tegevjuht A. Zimnickas (II kd, tl 77-87) selgitas, et maaklerilepingud sõlmiti reeglina pärast kinnistu ostmist ning algselt oli olemas ainult suuline kokkulepe, maakleritelt saadud info andis A. Zimnickas edasi kinnisvaraosakonnale, kelle ülesandeks oli edasi tegeleda tehniliste üksikasjadega. Ringkonnakohtu istungil üle kuulatud vaidlustatud tehingute aegne MAXIMA Eesti OÜ kinnisvaraosakonna juhataja A. Velman kinnitas, et ülesanded koos infoga tutvumist vajavate kinnistute kohta sai ta A. Zimnickaselt ning kinnisvaraosakond ega A. Järvine ei otsinud kaupluste tarvis kinnistuid, samuti, arvestades seda, et A. Järvine lahkus töölt seoses konfliktiga, pole tema ütlused usaldusväärsed. Vaidlusaluste tehingute sõlmimise asjaolude kohta ei osanud kumbki tunnistaja midagi öelda, väites, et neil aastatel oli tehinguid sedavõrd palju, et konkreetseid tehinguid ei mäleta.
  4. Kaebaja on leidnud, et tehingute toimumise osas on olulised kaebaja juhatuse liikme Z. Valkersi ja finantsjuhi R. Juzulenaite maksuhaldurile antud seletused (vastavalt (II kd, tl 100 ja 25), et kaebaja vajas maakleri teenust seoses turuolukorraga ning kontorisse maakleri teenust pakkuma tulnud OÜ Svolpet seaduslik esindaja tuvastati äriühingu B-kaardi ja visiitkaardi alusel ning kuna raha kanti üle pärast kinnistu ostmist, oli tegemist äris tavapäraselt kasutatava hoolsusega. Kaebaja arvates on ilmne, et maksuhalduri poolt OÜ Svolpet kohta tuvastatud asjaolud ei saanud olla kaebajale teada ning kaebaja tegutses ennast OÜ Svolpet seaduslikuks esindajaks nimetanud isikuga tehingut tehes heauskselt. Ringkonnakohus ei pea seda väidet usutavaks.
  5. Arvestades eelpool loetletud tõendeid, ei saanud OÜ Svolpet seaduslik esindaja A. Karpunkin Eestis viibida tehingute sõlmimise ajal ning ta pole ilmselt allkirjastanud 11
(13)3-09-1482 lepinguid ega arveid. Teoreetilise võimaluse, et kaebaja oli eksituses ja arvas heauskselt, et sõlmib lepingu OÜ-ga Svolpet, välistab OÜ Varaconsulting juhatuse liikme A. Veide seletus (I kd, tl 107). A. Veide kinnitas maksuhaldurile, et tema viis Jüri kinnistu ostmiseks kaebaja kokku OÜ-ga CKE CityKinnisvara Ekspert, kes esindas kinnistu omanikke. A. Veide seletust kinnitas OÜ CKE CityKinnisvara Ekspert seaduslik esindaja ning maksumenetluses esitatud kirjalikud tõendid – vahenduslepingud ning arved. A. Veide seletuse kohaselt leidis tema kaebaja jaoks Jüri kinnistu ning palus selle müügi korraldamisel abiks kogenud maakleri OÜ CKE CityKinnisvara Ekspert, kes sai kinnistu müüjalt laiad volitused kinnistu müük ette valmistada (kinnistu müüja ei teadnud ostjast midagi enne, kui sai notariaalse lepingu projekti)ning vahendustasuks lepiti kokku summa, mis ületab kinnistu omaniku poolt nõutud müügihinda. A. Veide viis tuttava maakleri kokku A. Velmaniga, ning nagu nähtub esitatud arvetelt ja maksekorraldustelt, teenis kinnistu vahendamiselt üle kolme miljoni krooni. A. Velman kinnitas ringkonnakohtu istungil, et teab A. Veidet ning viimane on andnud infot kauplusteks sobiva kinnisvara kohta, kuid A. Velman on suunanud ta edasi A. Zimnickase juurde. Jüris asuva kinnistu omaniku ja OÜ CKE CityKinnisvara Ekspert vahel nii 09.08.2007 kui ka 28.08.2007 sõlmitud maaklerilepingu kohaselt ei teinud maakler kinnistu avalikku müügipakkumist, seega oli välistatud kinnistu müügi kohta info leidmine arvutivõrgust ja müük oligi ilmselt suunatud kaebajale. Vahenduslepingu sõnastus ja selle pikendamine 24.08.2007 veel üheks nädalaks viitab sellele, et Jüri kinnistu müümisega kaebajale tegeles A. Veide ning kaebajal polnud vajalik ega võimalikki veel kellelegi Jüri kinnistu leidmise eest maksta. Eeltooduga haakub ka A. Zimnickase seletus, et maaklerilepingud sõlmiti reeglina pärast kinnistu ostmist, kuigi kannavad varasemat kuupäeva. Neil asjaoludel ei ole võimalik, et kaebaja ei teadnud, et sõlmib OÜ-ga Svolpet fiktiivsed tehingud. Kaebaja sai maksueelise sisendkäibemaksu maha arvates ning muuhulgas tuleb mainida ka seda, et riigil on käibemaks neilt tehingutelt ilmselt saamata, sest OÜ Svolpet ei ole tegutsev ettevõte ning vähemalt oktoobrikuus ei kata tema poolt deklareeritud käive kaebajale esitatud arvel näidatud vahendustasu. 16. Vaatamata sellele, et tehing OÜ-ga Linnuse Pande paistab olevat sõlmitud sarnastel asjaoludel, leiab ringkonnakohus, et selle tehingu fiktiivsus ei ole veenvalt tõendatud. Maksuhaldur on tehingu fiktiivsust väites tuginenud A. Järvise ja OÜ Tial juhataja seletusele, et kaebaja esindajana võttis OÜ-ga Tial ühendust A. Järvine. Kaebajal on õigus, kui ta väidab, et A. Järvine ei pruukinud teada sellest, et Elva kinnistu ostuvõimalusele osutas OÜ Linnuse Pande, ning kuna kaebaja töötajad ei eeldanud maakleri osalemist läbirääkimistel, võis ka kinnistu eelmine omanik õigesti mäletada, et kaebaja poolt alustas temaga läbirääkimisi A. Järvine. A. Järvine pole öelnud oma seletuses (II kd, tl 76 pöördel), et leidis Elva kinnistu müügikuulutuse OÜ Tial kodulehelt. OÜ Tial seaduslik esindaja märkis, et A. Järvine pöördus nende poole ning tundis huvi nende kodulehel oleva müügikuulutuse vastu. Seega ei tõenda A. Järvise ja kinnistu eelmise omaniku seletused seda, et OÜ Linnuse Pande osalemine vahendustehingus oleks olnud välistatud. Käesoleva otsuse OÜ-ga Svolpet toimunud tehinguid puudutavas osas tuvastati, et kaebaja võis kasutada maaklereid või agente kinnistute ostmisel ning vahendusteenuse hind kujunes kohati veel suuremaks, kui vaatluse all oleva tehingu puhul. Kuigi A. Zimnickas ei mäletanud tehingu üksikasju, on Linnuse Pande OÜ seaduslik esindaja neid selgitanud piisavalt täpselt ja kooskõlas A.Zimnickase poolt kirjeldatud tehingute üldise vormistamise praktikaga. OÜ Linnuse Pande ja kaebaja on deklareerinud korrektselt käibemaksu ning meil puudub mõistlik põhjus eeldada, et deklaratsioonid on ebaõiged. OÜ Linnuse Pande on tegutsev ettevõte. Seega on maksuhaldur alusetult keelanud kaebajal arvestada sisendkäibemaksu hulgas eelpool käsitletud tehingut. 12
(13)3-09-1482
  1. Maksuotsuses määratud täiendav tulumaks on samuti põhjendatud üksnes OÜ-le Svolpet üle kantud summa osas. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohaste põhjendustega ega hakka neid kordama. Lisaks halduskohtu otsuses toodule võib veel lisada, et kuna OÜ-le Svolpet üle kantud summad võeti kohe sularahas välja, on vaatamata sellele, et konkreetseid isikutevahelisi seoseid maksuhalduril tuvastada ei õnnestunud, tugev kahtlus, et raha jõudis tagasi kaebajani. OÜ-ga Linnuse Pande toimunud tehingus näidatud summalt on tulumaks määratud alusetult, sest raamatupidamise algdokument on nõuetekohane ning tuvastatud on, et maakleriteenuse ostmine oli kaebaja ettevõtluseks vajalik.
  2. Eelnevast tulenevalt on kohtuotsus OÜ-ga Linnuse Pande tehtud tehingut puudutavas osas ebaõige ning tuleb osaliselt tühistada. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, millega tühistab maksuotsuse käibemaksu osas summas, mis ületab 270 000 krooni ja tulumaksu osas summas, mis ületab 499 231 krooni. Ülejäänud osas jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.
  3. HKMS § 93 lg 4 alusel tuleb muuta menetluskulude jaotust ning HKMS § 92 lg 2 alusel tuleb menetluskulud kaebajale hüvitada proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga. Hüvitamisele kuuluvad üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud (HKMS § 93 lg 5). Kaebaja taotles riigilõivu hüvitamist mõlema kohtuastme eest kokku 1917,34 € ning halduskohtumenetluses kantud esindajatasu hüvitamist summas 11 442,36 € ja ringkonnakohtu menetluses 5865,60 €, kokku 17 307,96 €. Menetluskulude kandmine on tõendatud. Ringkonnakohus vähendab kaebaja esindajatasu mõlemas kohtuastmes kokku summani 10 000 €, arvestades, et tegemist on keskmise raskuse ja mahukusega maksuasjaga ning taotletud kulud on ebamõistlikult suured. Kuna kaebus kuulub rahuldamisele umbkaudu ¼ ulatuses, kuulub kaebajale hüvitamisele 479 € tasutud riigilõivu katteks ja 2 500 € esindajatasu katteks. Maksuhaldur ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Lauri Madise Virgo Saarmets Viive Ligi 13
(13)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.