← Eesti

2-10-65141/13

Obsah (8)§ 637§ 187§ 322§ 410§ 486§ 173§ 162§ 174

2-10-65141 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 8. detsember 2011.a, Tallinn Tsiviilasja number

) § 442 lg-s 10 nimetatud maakohtu loana otsuse edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võib seetõttu jätta esitatud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata, kui maakohtu otsuse tegemisel ei ole selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või rikutud menetlusõiguse normi või ebaõigesti hinnatud tõendeid või rikkumised maakohtu otsuse tegemisel küll esinesid, kuid ei võinud oluliselt mõjutada lahendust asjas (

§ 637lg 21).

Selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt

§ 187

lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUDED

  1. LEAS(edaspidi hageja) esitas
  2. detsembril 2010.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse 4000 krooni suuruse põhivõla ning lisaks 900 krooni intressi ja 4000 krooni viivise väljamõistmiseks võlgnikult RP(edaspidi kostja). Kostja esitas kohtu poolt koostatud makseettepanekule vastuväite, mistõttu Pärnu Maakohus lõpetas
  3. veebruari 2011.a määrusega maksekäsu kiirmenetluse ning andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
  4. Hagiavalduse kohaselt esitas kostja
  5. augustil 2007.a Raha 24 OÜ-le (registrikood 11306564; edaspidi laenuandja) laenutaotluse, mille alusel sai laenuandjalt laenu summas 4000 krooni (s.o 255,65 eurot). Kostja kohustus laenusumma koos sellele lisandunud intressiga (lepingutasuga) summas 900 krooni (s.o 57,52 eurot) tagastama hiljemalt
  6. septembril 2007.a. Kostja on jätnud laenusumma tagastamise ja intressi tasumise kohustused täitmata.
  7. augustil 2010.a on laenuandja loovutanud nõude kostja vastu hagejale vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le
  8. Hageja nõuab kostjalt eelnimetatud kohustuste täitmist (VÕS § 108 lg 1).
  9. Lisaks nõuab hageja kostjalt kooskõlas VÕS § 113 lg-ga 1 viivise tasumist laenusumma tagastamise kohustuse täitmisega viivitamise eest alates
  10. septembrist 2007.a. Lähtudes kostja ja laenuandja vahel sõlmitud laenulepingu tüüptingimuste
  11. punktis märgitud viivise määrast 0,75% võlgnetavalt summalt päevas, oleks hagejal õigus nõuda ajavahemiku 07.09.2007-18.03.2011 eest viivist kokku 2436,89 eurot. Lähtudes hea usu ja mõistlikkuse põhimõtetest, nõuab hageja viivist siiski põhinõudest väiksemas ulatuses, s.o 255,64 eurot. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE 2

(5)2-10-65141
  1. Kostja hagi ei tunnista. Kostja leiab
  2. aprillil 2011.a kohtule esitatud kirjalikus hagivastuses, et hageja nõuded on aegunud ning palub kohtul aegumist kohaldada. Laenuandjaga sõlmitud laenulepingu kohaselt pidi laenusumma olema tasutud hiljemalt
  3. septembril 2007.a. Kohustus muutus nii VÕS § 82 lg 7 kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 147 lg 2 järgi seega sissenõutavaks
  4. septembril 2007.a. Hageja nõue põhivõla tasumiseks aegus TsÜS § 146 lg 1 kohaselt kolme aasta möödumisel, s.o
  5. septembril 2010.a. Koos põhivõlaga aegus vastavalt TsÜS §-s 144 sätestatule ka intressinõue. Maksekäsu kiirmenetluse avalduse on hageja esitanud aga alles
  6. detsembril 2010.a. MENETLUSE KÄIK
  8. mail 2011.a esitatud kirjalikus seisukohas ei nõustu hageja kostja väidetega nõuete aegumise kohta. Hageja leiab, et tarbijakrediidilepingust tulenevatele krediidisaaja rahalistele kohustustele kohaldub TsÜS § 147 lg 3 esimeses lauses sätestatud erireegel, mille kohaselt kokkulepitud tasu maksmise nõude aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Vastupidisel juhul ei täidaks TsÜS § 147 lg 3 esimese lause regulatsioon enda eesmärki, kuivõrd just tarbijakrediidilepingutest tulenevad võlgnevused moodustavad enamuse n-ö massvõlanõuetest. TsÜS § 147 lg 3 esimese lause järgi algas aegumistähtaja kulgemine seega
  9. jaanuaril 2008.a kell 00.00 ning aegumistähtaeg oleks lõppenud
  10. detsembril 2010.a kell 24.
  13. novembril 2011.a toimunud kohtuistungil jäi hageja esindaja menetluses varasemalt esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja istungile ei ilmunud ega ole teatanud ka ilmumata jätmise põhjustest. Kostjale saadetud kohtukutse loeb kohus kooskõlas

§ 322lg-ga 1 kättetoimetatuks 21.

septembril 2011.a (vt toimik, lk 66). Kohus otsustas istungil lahendada asja hageja taotlusel sisuliselt (

§ 410). KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 7.

Kohus leiab, et kostja taotlus aegumise kohaldamiseks kuulub rahuldamisele ning seega puudub alus hagi rahuldamiseks.

  1. Vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1 aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. VÕS § 164 lg 1 esimese lause järgi võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Seejuures lähevad uuele võlausaldajale üle ka senise võlausaldaja õigused intressile (VÕS § 167 lg 3). Nõude loovutamine ei piira samas VÕS § 171 lg-st 1 tulenevalt võlgniku õigust esitada uue võlausaldaja nõudele vastuväideteid (sh vastuväiteid, mis tal olid senise võlausaldaja vastu nõude loovutamise ajal). Kostja on praegusel juhul taotlenud hagis esitatud nõuete suhtes aegumise kohaldamist.
  2. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude üldine aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaja algust arvestatakse TsÜS §-s 147 sätestatud reeglitest lähtuvalt. TsÜS § 147 lg 2 kohaselt muutub nõue sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist. Vastavalt VÕS § 82 lg 7 esimeses ja teises lauses sätestatule muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Vaidlusalusest võlasuhtest tulenevad laenuandja ja kostja kohustused on iseloomulikud krediidilepingule (VÕS § 401 lg 1). Poolte esitatu põhjal puudub käesolevas 3

(5)2-10-65141 asjas vaidlus, et laenuandjalt saadud laenusumma (4000 krooni) tuli kostjal vastavalt sõlmitud laenulepingule tagastada hiljemalt
  1. septembril 2007.a. Samal kuupäeval tuli kostjal tasuda ka intressina käsitletav lepingutasu 900 krooni (ühe maksena).
  2. Vastavalt TsÜS § 135 lg-le 1 algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt lõpeb tähtaeg tähtpäeva saabumisel. Juhul kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev vastavalt TsÜS § 136 lg-le 2 viimase aasta vastaval kuul ja päeval. TsÜS § 137 lg-st 1 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud päevades või suuremates ajaühikutes arvutatava tähtajaga, möödub tähtaeg tähtpäeva saabumise päeval kell 24.00, kui seadusest ei tulene teisiti. Kui tahteavalduse tegemiseks või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtpäev satub riigipühale või muule puhkepäevale, loetakse tähtpäev TsÜS § 136 lg 8 kohaselt saabunuks puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval. Eeltoodut arvestades, algas laenusumma tagastamise nõude (täitmisnõude) 3-aastane aegumistähtaeg praegusel juhul
  3. septembril 2007.a kell 00.00 ja lõppes
  4. septembril 2010.a kell 24.
  5. Lähtudes TsÜS §-s 144 sätestatust aegusid samal ajal ka kõrvalnõuetena vaadeldavad intressi- ja viivise (viivitusintressi) nõuded. Käesoleva tsiviilasja esemeks olev hagi tuleb lugeda vastavalt

§ 486lg-le 4 esitatuks 22.

detsembril 2010.a. Seega on hagi esitatud pärast hageja nõuete aegumistähtaja lõppu.

  1. Lähtudes ülaltoodust, jätab kohus hageja nõuded laenusumma (255,65 eurot) tagastamiseks ning intressi (57,52 eurot) ja viivitusintressi (255,64 eurot) väljamõistmiseks nende aegumise tõttu rahuldamata.
  2. Seonduvalt hageja väidetega märgib kohus täiendavalt, et kostja poolt laenuna saadud 4000 krooni tagastamise nõue ei ole käsitletav kokkulepitud tasu maksmise nõudena TsÜS § 147 lg 3 esimese lause tähenduses. Samuti on põhjendamatu arvestada intressi- ja viivisenõude aegumise algust TsÜS § 147 lg-st 3 lähtuvalt. Nende nõuete puhul tuleks aluseks võtta TsÜS § 154 regulatsioon, mis on erinormiks TsÜS § 147 suhtes (kuigi sisuline erinevus kõnealustel normidel puudub). Eraldi võetuna ei oleks hagiavalduses esitatud kõrvalnõuded TsÜS § 154 järgi aegunud, kuid nad on aegunud vastavalt TsÜS §-le 144 koos laenu tagastamise nõudega. Kohus ei nõustu iseenesest ka hageja käsitlusega, et vaidlusaluste nõuete puhul on tegemist tarbijakrediidilepingust (VÕS § 402) tulenevatele krediidisaaja rahalistele kohustustega. Kuni
  3. aprillini 2009.a kehtinud VÕS § 403 lg 3 p 2 redaktsiooni kohaselt ei kohaldatud tarbijakrediidilepingu kohta sätestatut muu hulgas sellisele krediidilepingule, mille järgi pidi tarbija krediidi tagasi maksma kuni kolme kuu jooksul. Ka praegusel juhul sai kostja vaidlustamata asjaoludel laenuandjalt krediiti (laenu) 30 päevaks. Hageja väidete kohaselt esitas ta maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohtule
  4. detsembril 2010.a. Asja materjalidest nähtuvalt on see avaldus esitatud siiski
  5. detsembril 2010.a. Samas oleks hageja nõuded olnud aegunud ka
  6. detsembriks 2010.a. 13.

§ 173

lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt

§ 173

lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. 4

(5)2-10-65141

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuivõrd kohus jätab käesoleva otsusega hagi rahuldamata, tuleb menetluskulud jätta asjas hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (

§ 174lg 1).

Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (

§ 174lg 3). Indrek Parrest kohtunik 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.