KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 15.07.2011, Tallinn Haldusasja number 3-10-2871 Haldusasi A.G. kaebus Tallinna Vangla 03.09

§ 41p-s 2 ja Euroopa vanglareeglistiku p-s 27.6 sätestatut.

1. Kaebuse esitaja leiab, et põhjendamatu on vaidlustatud käskkirja p 1.7, kuna vangla kaupluses ei müüda märkmikke ja fotoalbumeid. Kaebaja leiab lisaks, et kuna patareisid ei ole võimalik osadeks monteerida, fotoalbum koosneb läbipaistvatest lehtedest ning märkmik on võimalik läbi lehitseda, siis ei ole võimalik neisse keelatud aineid peita. Kaebuse esitaja märgib, et vaatamata sellele, et patareisid on võimalik osta vangla kauplusest, puudub tal nende soetamiseks raha. Seetõttu ei saa ta kasutada talle kuuluvat ja ainult patareitoitel töötavat raadiot.
2. Kaebuse esitaja märgib, et kuna vangla viitab käskkirjas nr 80 julgeolekuohule seoses nende esemete saatmise keelamisega, siis järelikult enne käskkirja jõustumist ähvardas teda nelja vanglas viibitud aasta jooksul mingi oht. Kaebuse esitaja leiab, et tegelikuks käskkirja punktide 1.6 ja 1.7 põhjuseks on vanglateenistuse ametnike soovimatus oma tööülesandeid täita. Kaebuse esitaja märgib, et kuna vanglal on olemas tööjõud, röntgen ja väljaõpetatud jälituskoer, siis on maksikirjas saabuvate esemete läbiotsimine võimalik. VASTUSTAJA SEISUKOHT
3. Vastustaja toob välja, et

§ 41

lg 2 kohaselt allutatakse kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Vastustaja on seisukohal, et käesoleval juhul ongi kinnipeetavatele kohaldatud piirangut, mis on vajalik vangla julgeoleku kaalutlustel. 2 12. Vastustaja leiab, et kaebuse esitaja väide, et Tallinna Vangla õigusvastane tegevus seisneb selles, et vangla ei järgi Euroopa vanglareeglistiku sätteid, on alusetu. Vastustaja põhjendab oma seisukohta sellega, et Euroopa Ministrite komitee soovituse Rec

§ 15lõikele 2 keelatud.

Lõige 2 sisaldab kooskõlas põhiseaduse (edaspidi PS) § 32 lg-tega 1-2 omandiõigusesse sekkumise aluseid kinnipidamiskohas. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata kooskõlas põhiseadusega. Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. PS § 3 lõige 1 esimese lause kohaselt tohib riigivõimu teostada üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel.

§ 15

lõige 4 annab vanglateenistusele seadusliku aluse täiendavalt keelata aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kui need vastavad sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud tingimustele. 18. Vastustaja märgib, et piirangu eesmärgiks on

§ 6

lõikes 1 toodud õiguskorra kaitse tagamine, millega seondub

§ 66

lõikest 2 tulenev kohustus korraldada kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistuse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas.

1. Vastustaja selgitab, et väljastpoolt vanglat maksikirjaga esemete saatmisega kaasnevad kõrgendatud riskid keelatud esemete ja ainete vanglasse jõudmiseks, mis aga on otseselt ohuks õiguskorra kaitse tagamise eesmärgi saavutamisele. Vaatamata sellele, et kinnipeetaval ei ole õigust saada pakke ja maksikirja käsitletakse postiseadusest tulenevalt kirjana, on maksikirja iseloomust (suurus, sisu) tulenevalt võimalik seda võrrelda mitmeski mõttes pakiga.
2. Vastustaja rõhutab, et vanglarežiimi eesmärk on kaitsta avalikkust ühiskonnale ohtlike isikute eest, kuid samuti kaitsta kinnipeetavaid teiste kinnipeetavate eest. Seega on legitiimseks eesmärgiks vanglateenistujale see, et kõik julgeolekuriskid peavad olema vähendatud või piiratud. Samal ajal peab aga olema saavutatud mõistlik tasakaal kinnipeetava õiguse (pidada kontakti välismaailmaga) ja julgeolekukaalutluste vahel.
3. Juhindudes halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 punktist 6 palub vastustaja jätta A.G.i kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Käesoleva asja lahendamiseks uurib kohus kõigepealt vaidlustatud käskkirjaga seotud õigusnorme, kaalub seejärel kaebaja poolt esitatud väiteid ja vastustaja vastuväiteid ning langetab seejärel sisulise otsuse. 4
5. Menetlusosaliste vaheline vaidlus käib Tallinna Vangla 03.09.
6. a käskkirja nr 80 punktide 1.6 ja 1.7 õiguspärasuse üle. Tallinna Vangla direktori asetäitja julgeoleku ja järelevalve alal direktori ülesannetes 03.09.
7. a käskkirja nr 80 „Tallinna vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ alusel kehtestati Tallinna Vangla kinni peetavatele isikutele alates 15.09.2010 täiendavalt ainete ja esemete loetelu, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid mis võivad ohustada inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut. Vaidlustatud punktides on sätestatud asjade nimekiri, mida Tallinna Vanglas viibivatel kinni peetavatel isikutel on keelatud omada, kui need on saadetud väljastpoolt vanglat ja kui need ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas asuvast kauplusest.
8. 29.06.2011 toimunud kohtuistungile selgitati kaebajale, et sooja pesu on kinnipeetavatel võimalik saada posti teel ja punkti 1.5 vaidlustamisest kaebaja istungi jooksul loobus (tl 66).
9. Tallinna Vangla 03.09.
10. a käskkirja nr 80 „Tallinna vangla kinni peetavatele isikutele keelatud esemete ja ainete loetelu“ on andnud Tallinna vangla direktori asetäitja julgeoleku ja järelevalve alal direktori ülesannetes Raul Siem. Nimetatud käskkiri on käsitletav vangla direktori üldkorraldusena, mis on antud

§ 15lg 4 ja justiitsministri 06.12.2001.a määruse nr 92 „Tallinna Vangla põhimäärus" § 3 lg 2 p-i 7 alusel. VSk

E § 11 kohaselt on direktori pädevuses teha otsus

§ 10lg 2, § 15 lg 4, § 22, § 32, § 33 lg 1, § 39 lg 4 ja § 99 alusel.

Vaidlustatud käskkiri on välja antud

§ 15

lg-s 4 toodud kaalutlustel.

§ 15

lg 4 sätestab, et vanglateenistus võib täiendavalt keelata aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimustele.

§ 15

lg 2 kohaselt on vanglas keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks, võivad ohustada vangla julgeolekut. Tuginedes eeltoodule asub kohus seisukohale, et juhul, kui vanglateenistus leiab, et mingi asi nimetatud tingimustele vastab, on tal õigus see vanglas keelata. Seega oli Tallinna vangla direktori asetäitjal julgeoleku ja järelevalve alal direktori ülesannetes Raul Siemil käskkirja väljaandmisel olemas õiguslik alus (nii pädevus- kui ka volitusnorm). 26. Euroopa Ministrite komitee soovitus Rec

§ 41

lg 2 kohaselt kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust. Käesoleval juhul ongi kinnipeetavatele kohaldatud piirangut, mis on vajalik vangla julgeoleku kaalutlustel.

1. Vaidlustatud käskkirja p-st 1.6 nähtub, et Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele on keelatud vilt- ja geelpliiatsid, värvid (guašš-, vesi-, akrüülvärvid jms), harilikud pliiatsid ja mitteavatavad pastapliiatsid, mis ei ole väljastatud vanglateenistuse poolt või ostetud vanglas asuvast kauplusest ning korrektorid ja kleebitavad kaunistused (pildid, kujundid jne). Nagu vastustaja välja tõi, on Tallinna Vangla kauplusest võimalik osta nii harilikke- kui pastapliiatseid, millest tulenevalt on alusetu kaebuse esitaja etteheide selle kohta, et vangla kauplusest ei ole võimalik pliiatseid osta. Vanglateenistuse poolt väljastatakse joonistamisvahendid juhul, kui vanglas korraldatakse huvitegevusena joonistusringe ning kinnipeetav selles osaleb. Eeltoodust tulenevalt on kinnipeetaval võimalik osta pliiatseid nii vangla kauplusest kui teatud juhtudel saada ka vanglateenistuse vahendusel. Kohtuistungil kinnitas kaebaja muuhulgas, et pastapliiatsid tal on ja need ei valmista probleeme. (tl 66).
2. Vaidlustatud käskkirja p-st 1.7 nähtub, et Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele on keelatud patareid, mis ei ole ostetud vanglas asuvast kauplusest ning märkmikud ja fotoalbumid, mis on saadetud väljastpoolt vanglat. Vaidlustatud käskkirjas on selgitatud, et fotoalbumi ja märkmiku sees ja vahel on võimalik vanglasse toimetada keelatud aineid. Kohus on seisukohal, et vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud piirangud ei kahjusta kinni peetavate isikute huve ja õigusi sedavõrd intensiivselt, et vangla peaks kulutama ressurssi sellele, et kõiki saadetud fotoalbumeid ja märkmikke põhjalikult kontrollida. Kontroll ei garanteeri, et kirjas saadetud esemetest leitakse kõik vanglas keelatud esemed, mis võivad vangla julgeolekut ohustada, kui satuvad kinni peetavate isikute kätte. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et vaidlustatud käskkirjaga kehtestatud meede on vajalik, kuna ühegi teise teadaoleva meetmega ei ole võimalik niisama tõhusalt keelatud esemete ja ainete vanglasse sattumist vältida. Vastustaja on välja toonud, et märkmeid on võimalik teha ka vihikusse või kaustikusse, mida müüakse vangla kaupluses.
3. Kohus leiab, et kaebuse esitaja väide, et kuna tema vanglasisesel isikuarvel puuduvad rahalised vahendid, siis ei ole tal võimalik vangla kauplusest asju osta ning seega rikub vaidlustatud käskkiri tema õigusi, on asjakohatu. Vastustaja on õigesti välja toonud, et juhul, 6 kui kinni peetaval isikul on lähedased, kellel on võimalik saata esemeid posti teel, siis on neil võimalik kanda ka raha kinni peetava isiku vanglasisesele isikuarvele, mis hoiustatakse pärast seaduses ettenähtud mahaarvamiste tegemist. Hoiustatud raha eest on kinni peetaval isikul võimalik vangla kauplusest vajalikke asju osta. Seaduses ette nähtud mahaarvamised on õiguslikud ja ei saa olla argumendiks, miks kaebaja ei saa vangla poest endale asju osta. Tallinna Ringkonnakohus on oma 17.06.2011 lahendis, haldusasjas nr 3-09-2930 toonud välja, et „isegi tingimustes, kus kaebajale jääb vanglas kasutamiseks üksnes 30% temale laekuvast rahast, on tal võimalik seda kasutada soovitavate lisavahendite ostmiseks vangla kauplusest.“ Eeltoodust tuleneb, et kinni peetava isiku võimalust soetada endale vangla poest asju ei kaota ära seaduslikud mahaarvamised talle saadetud rahast. Kohus märgib siinkohal, et esemed, mida kaebaja soovib omada, ei ole eriti kallid. Seetõttu ei ole asjakohane ta väide, et invaliidist isa või pensionieelikust ema ei suudaks kinnipeetavale nende omandamiseks vajalikku abi pakkuda. Lisaks märgib kohus, et fotoalbumi, mis on veidi kallim kui pliiatsid või patareid, omandamine on ühekordne ost ja seetõttu ei saa kohtu arvates ka siinkohal tekkida tõsist rahalist probleemi.
4. Kaebuse esitaja on seisukohal, et vanglas on võimalik kontrollida keelatud esemete vanglasse toomist röntgeni, spetsiaalselt väljaõpetatud koerte ja julgeolekutöötajate poolt ning seega on vastustaja väited läbiotsimise keerukuse kohta alusetud. Kohus märgib siinkohal, et ta on veendunud, et vangla direktor peab ja oskab vanglateenistuse suutlikkust saadetisi kontrollida ning neisse peidetud keelatud esemeid ja aineid leida hinnata paremini kui vanglas kinni peetav isik. Vangla direktorile, mitte kinnipeetavatele, on

§ 15

lõikes 4 antud volitus kinni peetavatele lubatud asjade osas täiendavaid piiranguid kehtestada. Isegi kui teoreetiliselt oleks erinevate vahenditega (sh. saadetiste füüsiline läbivaatamine, röntgenläbivaatus, narkokoera kasutamine) võimalik suurem osa keelatud ainetest saadetistest avastada, siis praktikas tuleb lähtuda vangla direktori praktilisel kogemusel põhinevast seisukohast, et vanglateenistus sellega piisaval määral toime ei tule.

1. Vaidlustatud käskkirja põhjenduste ning vastustaja esindaja poolt kohtuistungil antud selgituste kohaselt on erinevaid keelatud aineid võimalik peita viltpliiatsitesse. Geelpliiatsitega on võimalik teha tätoveeringuid. Mitteavatavate pastapliiatsitesse ja harilikesse pliiatsitesse on võimalik peita keelatud aineid ning selliste esemete seest on keelatud ainete avastamine raskendatud. See selgitus on usutav. Samuti tuleb märkida, et kõigi selliste täiendavate kontrollimeetmete rakendamine nõuab vanglateenistuselt ressursside kasutamist, mis omakorda tähendab kas täiendavaid kulusid või vajadust panna need ülesanded ametnikele, kes muidu saaksid tegeleda vangla julgeoleku tagamisega seotud muude oluliste ülesannetega. Kohus leiab ka, et käskkirjaga kehtestatud piirangud ei kahjusta kinni peetavate isikute huve ja õigusi sedavõrd intensiivselt, et vangla peaks ühelt poolt kulutama ressurssi sellele, et kõiki saadetisi põhjalikult kontrollida ning samas siiski riskima sellega, et kõiki vangla julgeolekut ohustavaid esemeid või aineid ei leita ning need satuvad kinni peetavate isikute käsutusse. On üldteada, et meetodeid, kuidas vanglasse mingisuguseid keelatud aineid või esemeid salaja sisse viia, on väga erinevaid. Kohus ei asu üksikasjalikult analüüsima kaebuse esitaja väiteid, kas pildialbumisse, mis koosneb läbipaistvatest lehtedest on võimalik midagi peita või kas patareidesse on võimalik midagi peita või mitte. Kohtul ei ole põhjust uskuda, et vangla kartus oleks aluseta või riskid, mille maandamiseks on vaidlustatud käskkiri antud, oleksid ebareaalsed.
2. Kohus, kaalunud poolte väiteid ja hinnanud nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et A.G.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Tallinna Vangla 03.09.
3. a käskkirja nr 80 punktid 1.6 ja 1.7 on õiguspärased ning sellega kehtestatud piirangud vangla julgeoleku tagamiseks vajalikud ja proportsionaalsed. 7
4. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on kohus teinud otsuse kaebuse esitaja kahjuks. HkMS § 93 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud ning seega tuleb jätta kummagi poole menetluskulud poole enda kanda. Daimar Liiv Kohtunik 8