3-08-1804/55

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Kohtuasja number Kohtuasi Tartu Halduskohus Raili Randlane

1. detsember 2010, Jõhvi 3-08-1804 H. Li kaebus spordisaali kasutamiseks Viru Vanglas Kirjalik menetlus Resolutsioon
2. Jätta H. Li kaebus täies ulatuses rahuldamata.
3. Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebuse võib Tartu Ringkonnakohtule esitada 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, seega hiljemalt 28.01.
4. ASJAOLUD, MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED 15.09.2008 esitas H. L Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja kaebuse (I köite lehed 1-9) millega vaidlustas Viru Vangla toimingu, millega ei võimaldata kasutada spordisaali ja spordiplatsi ning Justiitsministeeriumis 15.08.2008 tehtud vaideotsuse nr 11-7/
5. Kaebaja väitis, et on paigutatud osakonda E-7, kus ei lubata kasutada spordisaali ja spordiplatsi. Halduskohtumenetluse seadustiku § 55 tuginedes leidis ta, et piirangud peavad olema vajalikud ja proportsionaalsed ning kaalutlusotsustuses tuleb põhjendada, miks selline otsustus tehti, kuid Viru Vangla pole oma keeldu millegagi põhjendanud ja kohtleb erinevate sektsioonide kinnipeetavaid ebavõrdselt. Veel viitas kaebaja vangistusseaduse § 55 ja CPT standardite punkt 48, kirjeldas osakonnas valitsevaid tingimusi ja väitis, et päevaruumis on küll üks trenažöör, kuid see pole piisav 40 kinnipeetava minimaalse füüsilise koormuse vajaduse rahuldamiseks, spordiga tegeleda ei saa ka 4x5 meetrises jalutusboksis ja tekkivad terviseriskid. 30.09.2008 edastatud täienduses (I köite lehed 29-30) täpsustas H. L kaebuse nõudeid märkides, et soovib vangla toimingu õigusvastaseks tunnistamist ja Justiitsministeeriumi vaideotsuse tühistamist ning põhjendas kaebust sooviga kaitsta oma õigusi ja 1 1 hoida ära antud õiguserikkumise kordumine. Täiendusi esitas ta veel ka 29.01.2009 (I köite lehed 83-91) kirjeldades neis oma vanglasisese paigutamise ja individuaalse täitmiskava koostamisega seotud asjaolusid ja palus kohtult neile hinnangut. 02.03.2009 esitas täiendavad seisukohad kaebaja esindaja Küllike Namm (I köite lehed 126-129) paludes lugeda kaebuse lõplikuks nõudeks Viru Vanglale ettekirjutuse tegemine, millega kohustataks lõpetama ebaseaduslik toiming ja lubama H. Lil kasutada K-hoones asuvat spordisaali ning selle kõrval asuvat spordiplatsi ja jalgpalliväljakut. Esindaja märkis Viru Vangla kodukorra p 2.2.6 ja 12.2 tuginedes, et kodukorras pole E-sektsiooni kinnipeetavatele piirangut spordihoone ja spordiväljaku kasutamiseks, viitas Riigikohtu lahendile 33-1-95-08 ning lisas, et standardites ja vanglareeglistikus kehtestatu arvestamata jätmisega on vangla uurimispõhimõtet rikkunud ja kaalutlusõigust valesti kohaldanud. 17.04.2009 täiendustes (I köite lehed 130-135) teatas H. L kohtule, et Viru Vangla on uue kodukorra kehtestamisega alates 01.04.2009 muutnud E7 osakonna tähendust ja kehtestanud uue päevakava, kuid kinnipeetavate ebavõrdset kohtlemist spordisaali kasutamisel pole lõpetatud ega põhjendatud, sportimisvõimalused on vaatamata mõningatele ümberkorraldustele endiselt piiratud ja tema tervis seetõttu halvenenud. 01.10.2010 teatas Küllike Namm vaideotsuse tühistamise nõudest loobumisest, kordas üle varem juba sõnastatud kohustamisnõuded ning väitis, et spordisaali, spordiplatsi ja jalgpalliväljaku kasutamise keelamise õigusvastaseks tunnistamise nõue on eraldiseisev ja annab kaebajale võimaluse kahju hüvitamise nõude esitamiseks (II köite lehed 45-46). 08.12.2010 edastatud täienduses (II köite lehed 67-69) esitas Küllike Namm 26 780 krooni suuruse menetluskulu hüvitamise nõude ja selgitas veelkord kaebuse seisukohti märkides, et vangla on asunud uusi õigustusi otsima ja moonutab kaebaja spordiväljakukule viimisest tulenevatele ohtudele viidates tegelikkust. Seejuures kirjeldas ta spordirajatiste ja kinnipeetavate liikumisega seonduvat olukorda ja väitis, et kaebaja on rahumeelne ja sportimisega tegelev isik, kelle suhtes puuduvad andmed mistahes julgeolekut ohustavatele teguritele. Veel viitas esindaja põhiseaduse § 14, § 28 lg 1 ja Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-5-10 ning märkis, et vangistusseadus määrab § 63 ja § 69 kinnipeetava põhiõiguste piiramise mahu, muudel alustel § 55 tulenevat õigust kehakultuurile spordisaalis ja palliväljakutel ebavõrdselt teiste eluosakondade kinnipeetavatega piirata ei või, seaduseandja on sisustanud selle sätte just selliselt, et tagada värskes õhus sportimine ning see nõue tuleneb ka CPT standarditest ja Euroopa vanglareeglistikust. Viru Vangla kirjalikus vastuses (I köite lehed 43-46) paluti kaebust mitte rahuldada, viidati H. Li individuaalsele täitmiskavale ning väideti, et isikuomadusi ja toime pandud kuritegusid arvestades on ta paigutatud tugevdatud järelevalvega osakonda, kus sportimisvõimalused toimuvad osakonnas endisesse toidujagamisruumi paigutatud trenažööridel ja lõuatõmbamiskangil. Seejuures märgiti, et vangistusseaduse § 55 lg 1 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset õigust nõuda teatud liiki või teatud kohas kehakultuuriga tegelemist, õigusaktid ei kehtesta kehakultuuriga tegelemise mahtu ja aega, vangla ei saa arvestada kõikide kinnipeetavate soovidega ning erinevates osakondades võivadki kehtida erinevad kinnipidamistingimused. Veel märgiti, et kaebuses viidatud CPT standardid annavad edasi arusaama, kuidas vabaduse kaotanuid isikuid tuleks kohelda ja neist ei tulene täitmise kohustust ning lisati, et kaebaja väited füüsilise tervisliku seisundi halvenemisele ei vasta tegelikkusele. 05.11.2010 edastatud täiendavas vastuses (II köite lehed 59-61) rõhutati veelkord, et vangistusseaduse § 55 lg 1 tulenev õigus tegeleda kehakultuuriga on kõikidele Viru Vangla kinnipeetavatele tagatud, kuid sellest sättest ei tulene õigust tegeleda kehakultuuriga just värskes õhus. Vaidlustatud piirangut põhjendati väidetega, et E-7 osakonna näol on tegemist tugevdatud järelevalvega osakonnaga, kuhu paigutatud kinnipeetavate riske on eriala spetsialistide poolt teistest kõrgemaks hinnatud, nende liikumine väljaspool oma eluosakonda ja kokkupuude teiste vangidega peab olema viidud võimaliku miinimumini, neile ei saa võimaldada üldspordisaali või spordiväljaku kasutamist teistega võrdsel alusel ja alternatiivid on loodud eluosakonnasiseselt. Veel märgiti, et Euroopa Vanglareeglistik ei ole õiguslikult siduv, vaid on soovituslik akt, mille esmane eesmärk on olla ühtlaseks heatahtlikuks juhiseks vangistust puudutavate õigusaktide ja praktika kujundamisel, 2 2 kohtud ei saaks nõuda, et täitevvõim või seaduseandja peaks punkt-punkti haaval kinni pidama kõikidest soovitustest, vangla julgeoleku eest vastutab ennekõike vangla direktor, kes peab korraldama vanglarežiimi selliselt, et tagatud oleks vangistusseadusest ja vangla sisekorraeeskirjast kinnipidamine, Euroopa Nõukogusse kuuluvas erinevate võimaluste ja iseärasustega 47 liikmesriigis reeglistikus toodu täpselt ühte moodi järgimine on mõeldamatu ning selle punktis 49 kehtestatu juba iseenesest välistab sätestatu kõigile kinnipeetavate gruppidele ühesuguse kohaldamise. Seejuures ei nõustutud Riigikohtu seisukohtadega reeglistiku soovituste seaduseüleses jõus ning väideti, et see, kas kinnipeetavale võimaldatakse värskes õhus sportimist ei saa sõltuda ainult spordiväljaku olemasolust vaid ka sellest, kas teda on võimalik tulenevalt tema riskihinnangust eluosakonnast regulaarselt välja viia ja seega tuleb arvestada ka vangla igapäevatöö režiimi ja logistilist külge. KOHTU PÕHJENDUSED Kinnipeetava õigust kehakuultuuri ja spordiga tegelemiseks reguleerib vangistusseaduse § 55 lg 1, kus on kehtestatud ainult see, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Kus täpselt, kui suures mahus ja kuidas see õigus tagatakse, seaduseandja määratlenud pole. Seega puudub kinnipeetaval seadusest tulenev subjektiivne õigus nõuda kehakultuuri või spordiga tegelemise võimalust mingil kindlal viisil või kindlas kohas. Kaebuse esitamisel kehtinud Viru Vangla kodukorra punkt 12.2 sätestas, et spordisaali külastamine toimub vastavate ametiisikute kooskõlastatud ning kinnitatud K-hoone kasutamise graafiku alusel. Viru Vangla direktori 25.03.2009 käskkirjaga nr 1.1-./61 kehtestatud uues kodukorra redaktsioonis sätestab sama punkt lisaks, et spordisaali võimaldatakse külastada ainult S1 kuni S18 osakondade kinnipeetavatele. Tartu Ringkonnakohtus 17.06.2010 koostatud kohtuotsuses (II köite lehed 34-36) leidis ringkonnakohus Riigikohtu 07.04.2010 kohtuotsusele nr 3-3-1-5-10 toetudes, et selline kodukorra muudatus takistab kohustamisnõude rahuldamist ning juhtis kaebaja tähelepanu vastava sätte vaidlustamise vajadusele. 12.08.2010 kohtumäärusega (II köite leht 42) andis Tartu Halduskohus kaebajale kuni 01.10.2010 aega oma nõuete ja väidete täpsustamiseks. Ta on oma esindaja vahendusel seda kahel korra ka teinud (II köite lehed 45-46 ja 67-69), kuid on seejuures jäänud vangla osas kindlaks varem esitatud nõuetele neid vaid vähesel määral täpsustades ning ei ole väitnud ega tõendanud, et on Viru Vangla kodukorra punti 12.2 seadusega ettenähtud korras kohtueelselt vaidlustanud, kavatseb seetõttu oma kaebuse väiteid ja taotlusi muuta või palub selleks kõigeks täiendavat aega. Vastav teave puudub ka Viru Vangla täiendavas vastuses (II köite 59-61) ja Justiitsministeeriumi kodulehe kaudu avalikult kättesaadavas dokumendiregistris. Kuna H. L on kasutanud kvalifitseeritud õigusabi alates 01.09.2008 (I köite lehed 36-37) ning seega nii Tartu Ringkonnakohtus kui järgnevas Tartu Halduskohtu menetluses, pidid sportimisvõimalusi käsitleva kodukorra sätte vaidlustamata jätmise tagajärjed tema poolt esitatud kohustamisnõuetele talle igati arusaadavad olema. Haldusmenetluse seaduse § 60 lg 2 tulenevalt on kehtiv haldusakt täitmiseks kohustuslik ning seega ei ole halduskohtul kuidagi võimalik kumbagi H. Li kohustamisnõuet rahuldada. Lisaks kohustamisnõuetele on H. L esitanud veel ka tuvastamisnõude paludes, et Viru Vangla toiming, millega keelati tal kasutada K-hoones asuvat spordisaali ja selle kõrval asuvaid spordiväljakuid tunnistataks õigusvastaseks põhjendades oma huvi esialgu sooviga ära hoida antud õiguserikkumise kordumine (I köite leht 31) ja lisades hiljem kahjunõude esitamise soovi (II köite 45-46). Ka selle nõude rahuldamine ei ole peale Viru Vangla kodukorra p 12.2 täiendamist enam võimalik, sest kaebaja poolt vaidlustatud keeld tuleneb kehtivast üldkorraldusest, mitte keelavast toimingust. Eelnevalt juba viidatud kohtuotsuses nr 3-3-1-5-10 märkis Riigikohus, et kuigi kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetses kohas, peab kehakultuuriga tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane Euroopa vanglareeglistikus sätestatule ning vanglal on kohustus selgitada ja tõendada, miks ei ole selles reeglistikus seatud 3 3 eesmärkide järgimine võimalik. Antud juhul on Viru Vangla märkinud apellatsioonkaebuses (I köite lehed 169-171) ja kaebusele antud täiendavas vastuses (II köite lehed 59-60), et kehakuultuuriga tegelemise kohustuse tagamisel peab ta vastavate võimaluste kõrval arvestama ka julgeoleku tagamise põhimõtteid, vangla igapäevarežiimi ja logistilist külge ning selgitanud, et H. L viibib tugevdatud järelevalvega E-7 osakonnas, sealsete kinnipeetavate puhul on riske hinnatud teistest kõrgemaks, mistõttu ei saa lasta neid teiste kinnipeetavatega kokkupuute välistamiseks üldiseks kasutamiseks mõeldud spordisaali ja -väljakutele ega ole võimalik teistele kinnipeetavatele ja vanglateenistujatele tuleneva ohu vältimiseks regulaarselt eluosakonnast välja viia. Seda, kas need seletused on arvestatavad ja tõendatud ning võivad õigustada piirangu kehtestamist, saab kohus hinnata vaid Viru Vangla kodukorra vastava sätte õiguspärasuse kontrollimisel. Niisugust nõuet pole Heigo Lood vaatamata Tartu Ringkonnakohtu otsuses antud selgetele juhistele esitanud. Seega on ka tema tuvastamisnõue alusetu ning kohtul puudub vajadus käsitleda kõiki kaebuse väiteid ja neile esitatud vastuväiteid. Justiitsministeeriumi vaideotsuse tühistamise nõudest on kaebaja esindaja oma volitaja nimel loobunud (II köite lehed 45-46), kohus on loobumise vastu võtnud ja nõude kohtuliku menetlemise lõpetanud (II köite leht47). Eeltoodud järeldustel jääb H. Li kaebus halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel täies ulatuses rahuldamata ning riigilõivu (I köite leht 11) ja õigusabi (I köite leht 157 ja II köite leht 71) tasumisega kantud kokku 26 780 krooni suurune menetluskulu sama seadustiku § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Viru Vangla oma menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud ei ole. Raili Randlane Kohtunik 4 4