← Eesti

3-05-174/88

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 19.12.2011.a.Tallinn Haldusasja number 3-05-174 Haldusasi OÜ Vlamink Invest kaebus

§ 113

lg 1 lg 2 ja

§ 94lg 1.

Eraldi märgib kaebaja, et projekti soetamise kuluks oli 1000000 kr, seda kinnitab soetamisleping ja kaebaja ning kolmanda isiku läbirääkimiste tulemused; projekti ehituslik realiseerimine, sh ehitusjärelvalve; projekti realiseerimisega seotud õigusabi. Kaebaja oli nõus alustama kompromissläbirääkimisi teatud tingimustel, so kui vastustaja nõustub tasuma temale 1000000 kr ja täiendavalt 200000 kr õiguste realiseerimise katteks. Kaebaja on nõus üle andma kaebuse esitaja rajatud trassid koos dokumentatsiooniga.

  1. 20.03.09.a. esitas kaebaja kaebuse täienduse viivise arvutuses. Viivise suuruseks on 920 949 kr ja ta palub välja mõista viivis kuni kaebuse täienduse esitamise päevani ning seaduse järgne viivis, kuni vastustaja tasub kaebuse esitajale võlgnetava kohustuse.
  2. 18.03.10.a. esitas kaebuse esitaja uuesti kahjude loetelu kokku summas 1 759 682,90 kr (koos käibemaksuga). Kaebuse esitaja oli ostnud OÜ-lt Devon Vara projekti maksumusega ca 1 miljon kr; kaebaja tehtud investeeringud ja kulutused muutusid kasututeks, seega on tekkinud kahju. 24.03.10 esitas kaebaja täiendavad seisukohad ja leidis, et läbirääkimistel kolmanda isikuga hinnati projekti maksumuseks ca 1 miljon kr, seda kinnitab viseeritud notariaalse kokkuleppe põhi, seega on tõendatud kahju tekkimine. 22.04.2010.a. jäi kaebaja nõude juurde RVastS § 7 lg 1 kohaselt hüvitada tekitatud kahju summas 1759682 kr või vähemalt summas 1 118 313 kr, millele lisanduvad viivised vastavalt 4

§ 113

lg 1 lg 2 ja

§ 94lg 1.

Kaebaja palus hüvitada kohtukulud ja jätta teiste kulutused nende endi kanda. Menetluskulude summaks on 29 900 kr õigusabile.

  1. Kaebaja leiab, et ta ostis OÜ-lt Devon Vara arendusprojekti, millega soovis teenida tulu läbi rajatavate vee- ja kanalisatsioonitrasside hilisema vee-ettevõtjale võõrandamise või kasutusse andmise. Projekti ostmine ja tehtud kulutused muutusid mõttetuteks ja äriplaan jäi realiseerimata, kuna AS-le Esmar Ehitus anti õigus rajada paralleelsed trassid. OÜ Vlamink Invest ei nõua saamata jäänud tulu. Riigikohus andis antud asjas
  2. oktoobri 2008 tehtud lahendi p 13 selge juhise, et asja uuel läbivaatamisel tuleb selgitada, kui suur osa kavandatud trasside alusest maast kuulus isikutele, kelle osas saab kaasuse asjaolusid silmas pidades eeldada nõusolekut ehitusloas märgitud rajatiste püstitamiseks. Vastavalt RK HK 1.
  4. aasta lahendile 3-3-1-51-08 käesolevas asjas saab eeldada Helvi Niibergi nõusolekut trasside rajamiseks temale kuuluvale maale. Seega on esmalt oluline määrata, millised juba eksisteerivate või planeeritud trasside alla jäävad kinnistud kuuluvad või kuulusid ehitusloa andmise ajal H. Niibergile. H.Niibergile kuuluvad või kuulusid parempoolses Lepiku kvartalis Lepiku tee lõik 1, Kõlviku tee lõik 1, Põldmaa tänava, Põldmaa tänava 6 ja Põldmaa tänava 8 kinnistud. Vasakpoolses kvartalis kuuluvad või kuulusid ehitusloa väljastamise ajal H.Niibergile Kõlviku tee 22, Kõlviku tee 22a, Kõlviku tee 8, Kõlviku tee 7a ja Valguta Tänava lõik T-1 kinnistud. Seega nende kinnistutega seoses võib kindlasti eeldada, et kaebuse esitajal oli olemas nõusolek trasside rajamiseks. Nn Niibergi poolt enne ehitusluba võõrandatud kinnistu osas märgib kaebaja järgmist. Vastavalt TsÜS § 68 lg 3 saab tahteavalduse teha ka kaudselt. Lepiku tee 52 kinnistu müümisel E. M. sõlmiti eelleping, mille raames andis E. M. kinnituse, et on teadlik kohustusest trasse taluda. Lepiku tee 52 kinnistu kuulub detailplaneeringu alusel nn servituudi alasse. Sellises olukorras ei ole asjaõiguslikult veel kasutusõigus lõplikult realiseerunud, kuid kinnistu omanikul puuduvad võimalused sellest keeldumiseks ning nõusolekut tuleb eeldada. Vastavalt AÕS § 158 lg 1 on kinnistuomanik kohustatud taluma tehnovõrke, kui need on vajalikud kinnisasja kasutamiseks. Seda kinnitab Riigikohtu seisukoht antud asjas 01.10.2008 tehtud lahendi p-s 16, mille kohaselt seadus kohustas kinnisasja omanikku nõusolekut andma ning andis huvitatud isikule võimaluse esitada nõue nõusoleku saamiseks. Seega nõusolekut tuleb lõppastmes eeldada. Käesoleval juhul on trassid vajalikud samas priikonnas asuvate kinnistute kasutamiseks. Avalikus menetluses DP-s vastu võetud otsus, mille kohaselt m. h. Lepiku tee 52 kinnistut ületavad trassid, täidab eelduse, mis kohustab kinnistu omanikku insenerivõrke taluma. Kui isik omandab kinnisasja, millel on kohustus nõude esitamisel taluda insenerivõrke ja isik on sellest teadlik, siis on tema omandatud ese sellega piiratud ja tuleb eeldada ka tema nõusolekut. Kaebuse esitaja andmetel Lepiku tee 52 kinnistu omanikud ei ole esitanud insenerivõrkude rajamise ajal vastuväiteid rajatud võrgustikule. Kinnisasjal toimuvate ulatuslike ehitustöödele vastuväiteid mitte-esitades on mõistlik eeldada, et kinnistu omanik on minetanud oma vaidlustamisõiguse, mh tähtaja möödumisega ning seega on ta olnud eelduslikult nõus nimetatud tööde läbiviimisega. Järelikult saab eeldada ka Lepiku tee 52 kinnistu omaniku nõusolekut trasside paigaldamiseks kinnisasjale ja hüvitise määramisel tuleb arvestada ka trassiga, mis jääb nimetatud kinnistule. Avalik-õiguslikus omandis olevate kinnistute osas leiab kaebaja, et vastavalt Riigikohtu Halduskolleegiumi
  7. a lahendile nr 3-3-1-6-02 p 18 kaitseb õiguskindluse põhimõte isiku õiguspärast ootust ja usaldust, et isikult ei võeta põhjendamatult ära avaliku võimu poolt antud õigusi. Isikul on mõistlik oodata ja eeldada nõusolekut, et avalikuõiguslikus omandis olev maa, mis on planeeritud avalikuks otstarbeks ja seda kinnitatud ehitusõiguse väljaandmisega, on kasutatav selleks avalikuks otstarbeks ning avalikul haldusel puuduvad mõistlikud põhjused ehitusõiguse talumisest keeldumiseks. Seda kinnitab ka Riigikohtu seisukoht antud asjas (01.10.2008 lahendi p 16), mille kohaselt seadus 5 kohustas kinnisasja omanikku nõusolekut andma ning andis huvitatud isikule võimaluse esitada nõue nõusoleku saamiseks. St, et nõusolekut tuleb lõppastmes eeldada. Antud juhul on ülejäänud trasside aluse maa omanikud avalik-õiguslikud isikud ning trasside otstarve on samuti avalik, s.t. üldsuse huvide raaliseerimine. Samuti kinnitab avalik-õiguslike isikute omanike nõusolekut see, et tegelikkuses paralleelsete õigusvastaste trasside rajamist olid nad nõus taluma. Vastavalt EhitS § 22 lg 1 p 1 on ehitusluba kohaliku omavalitsuse nõusolek püstitada ehitusloale märgitud maaüksusele ehitis ja ehitise teenindamiseks vajalikke rajatisi. Olukorras, kus avalik võim annab ehitusloa talle kuuluvale kinnisasjale trassi rajamiseks, saab eeldada, et ta on nõus vastava ehitustegevuse toimumisega. Tallinna linna nõusolekut insenerivõrkude rajamiseks avalikule võimule kuuluvale kinnisasjale tuleb eeldada. Järelikult tuleb võtta arvesse ka insenerivõrke, mis jäävad avalikule võimule kuuluvatele kinnistutele.
  8. Kahju küsimus. Vastustaja tegevus täidab RvastS § 7 lg 1 eeldused kahju hüvitamiseks. Kaebaja on varasemates menetlusetappides põhjalikult selgitanud kasutute kulutuste kui kahju käsitlust, kaebaja viitab kassatsioonkaebuse väidetele. Kohtud on kasutute kulutuste hüvitamise nõude puhul sisutanud vääralt kahjuliku tagajärje. Riigikohtu praktika (3-2-1-98-03 p 19) kohaselt on kasutud kulutused käsitletavad kahjuna. Valitseva arvamuse kohaselt on kasutult tehtud kulutused kahju tüüpjuhtum (P.Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud välja-anne, lk 443 p c). Kohtute viidatud kohtupraktika kohaselt tuleb

§ 127lg 4 mõtte kohaselt teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutada nn conditio sine qua non testi. Rvast

S § 8 lg 1 tuleb varalise kahju tekitamisel hüvitise määramisel sisuliselt lähtuda nn diferentsi hüpoteesist ehk isik tuleb panna olukorda, milles ta oleks olnud, kui rikkumist ei ole toimunud. Kahjulikuks tagajärjeks ei ole antud juhul mitte kulutuse tegemine, mis näitab kulutuse väärtust, vaid kulutuse kasutuks muutumine. Kulutus muutus kasutuks peale õigusvastaseid haldusakte. See on tuvastatud ka senises kohtumenetluses - projekti väärtuse vähenemine leidis aset pärast õigusvastaste ehituslubade väljastamist. On ilmne, et kulutused muutusid kasutuks õigusvastaseks tunnistatud ehituslubade tõttu ja seda kinnitab ka Riigikohtu 20.10.2005 otsuses p 14 möönmine, et ehituslubadel oli sundvõõrandav iseloom. Antud juhul nõuab kaebaja kasutute kulutuste ja investeeringute hüvitamist olukorras, kus haldusvõim on andnud välja ehitusõigused ning hilisema õigusvastase sekkumisega võtnud nendelt õigustelt majandusliku sisu. 14. Kahju suurus. Seoses trasside projekteerimise, rajamise ja projekti üldise juhtimisega kandis kaebaja kulusid kokku summas 1 759 682 krooni. Selle kohta on tõendid esitatud varsemas menetluse käigus. Kokkuvõtlikult koosneb see järgmistest olulisematest kuludest: projekti soetamisest 1 000 000 krooni, mida kinnitab soetamisleping ning seda kinnitab ka senises kohtumenetluses tehtud tuvastus, et kaebaja ja kolmas isik pidasid läbirääkimisi, mille käigus hindasid projekti maksumuseks 1000 000 krooni; projekti ehituslik realiseerimine s.h ehitusjärelvalve; projekti realiseerimisega seotud õigusabi. Vastavalt RvastS § 7 lg 4 ja

§ 113

lg 1 on rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel õigus nõuda viivist, mille suuruseks on vastavalt

§ 113

lg 1 ls 2 ja

§ 94

lg 1 Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär pluss 7%. Lähtudes eeltoodust ja RvastS § 7 lg 1 taotleb kaebuse esitaja: hüvitada OÜ-le Vlamink Invest 07.11.2002 ehitusluba nr 28369, 07.07.2003 ehitusluba nr 29933 ja 29934, 19.08.2003 kasutusluba nr 2190 ning 21.11.2003 nr 2467 ja 2468 väljaandmisega tekitatud kahju summas 1 759 682 krooni, millele lisanduvad viivised vastavalt

§ 113

lg 1 lg 2 ja

§ 94

lg 1; hüvitada kaebuse esitaja kohtukulud ning jätta vastustaja ning kolmanda isiku kohtukulud nende endi kanda. 23.03.09.a esitas kaebuse esitaja täpsustatud viivisenõude. 6 Vastavalt

§ 113lg 1 on rahalise kohustuse rikkumise korral õigust nõuda viivist.

Perioodil 21.11.03-31.12.05 oli Eesti Panga andmetel põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 2,0%. Seega kokku on viivise intressimääraks 9,0%. Selle perioodi viivis kokku on 333 899,6 kr. Perioodil 01.01.06-30.06.06 oli viimane intressimäär 2,25%. Viivise intessimääraks 9,25%. Perioodi viivis kokku 81 385,3 kr. Perioodil 01.07.0631.12.06 intressimäär 2,75% ja viivise määr 9,75%. Perioodi viivis kokku 85 784,5 kr. Perioodil 01.01.07-30.06.07 intressimäär 3,5% ja viivise määr 10,5%. Perioodi viivis kokku 92 383,3 kr. Perioodil 01.07.07-31.12.08 intressimäär 4% ja viivise määr 11%. Perioodi viivis kokku 290 347,5 kr. Perioodil 01.01.09-20.03.09 intressimäär 2,5% ja viivise määr 9,5%. Perioodi viivis kokku 37 148,8 kr. Seega on viivise suuruseks avalduse esitamise hetkeni 920 949.- krooni. Lähtudes eeltoodust täiendab kaebuse esitaja nõuet järgnevalt: mõista vastustajalt välja viivis 920 949.- kr kuni kaebuse täienduse esitamise päevani ning seaduse järgne viivis, kuni vastustaja tasub kaebuse esitajale võlgnetava kohustuse.

  1. 23.04.2009 esitatud kaebuse täpsustuses märgib kaebaja, et tema poolt soetatud projekt oli mõeldud realiseerimiseks ning omas majanduslikku sisu ja otstarbekust ainult tervikuna. Mõne üksikosa rajamine, nagu juhtus praegu, tõi kaebuse esitajale lisaks kogu projekti kasutuks muutumisele veel ka täiendavaid kulutusi ja riske, millel puudub õigusvastaste haldusaktide tõttu võimalus vastutasu saamiseks.
  2. Lepiku kvartali insenervõrgud ja küsimus veetrassidest. Lepiku kvartali kvartalisisesed veetrassid on ehitatud välja ning trass valmis
  3. a jooksul. Rajatise valmimist
  4. augustiks
  5. a kinnitab ehitise vastuvõtu akt. Samas puudus ja puudub ka siiani võimalus valminud veetrassi ühendamiseks projektijärgse veeallikaga. Kvartalivälised insenervõrgud olidki planeeritud m. h. kvartalisiseste võrkude ühendamiseks veeallikaga. Lisaks tõendab seda veetrasside
  6. detsembri
  7. aasta ehitusloale nr 25171 lisatud joonised. Võimaldamaks siiski Lepiku kvartalis asuvatele kinnistutele vee müüki kuni kogu planeeritud veevõrgustiku väljaehitamiseni, korraldati Lepiku kvartali veetrassi ajutine ühendamine alternatiivse veeallikaga mitte-planeeritud viisil. Alternatiivse veeallika kasutusele võtmiseks sõlmis kaebuse esitaja 9.
  9. aastal OÜ-ga Sompa ja Lepiku liitumislepingud kinnistutele Lepiku tee 48, Lepiku tee 54, Kõlviku tee 42, Põldma tn 2, Põldma tn 4, Põldma tn 6, Põldma tn 8, Põldma tn 10, Põldma tn 9, Põldma tn 7 (kokku 10 kinnistut). Vastavalt liitumislepingute p-le 5 oli liitumistasuks 25 000.- kr iga kinnistu kohta. Antud asjaolu tõendavad 9.02.
  10. a sõlmitud liitumislepingud. Liitumislepingud on kaebuse esitaja andmetel juba kohtutoimikus, sest need edastati kohtule kaebuse esitaja poolt
  12. 2006 a kaebuse esitaja vastusele (vastus kohtunõudele
  13. 08.
  14. a). Eelnevast tulenevalt ei näe kaebuse esitaja põhjust nimetatud dokumentide lisamiseks käesolevale vastusele. Vee ostmise õigused võõrandati ajaperioodil
  15. a teine pool kuni
  16. a lõpp Lepiku kvartali kinnistute Lepiku tee 48, Lepiku tee 54, Kõlviku tee 42, Põldma tn 2, Põldma tn 4, Põldma tn 6, Põldma tn 10, Põldma tn 9, Põldma tn 7 (kokku 9 kinnistut) omanikele, lepingud asuvad kaebuse esitaja
  19. a vastuse lisades. Lepiku kvartalis asuvatele kinnistutele on alates nimetatud lepingute sõlmimisest toimunud vee müümine. Kaebuse esitaja andmetel kasutatakse osa veetrassidest antud eesmärgil senini. Kaebuse esitajale teadaolevalt ei toimu vee müüki kirjeldatud skeemi alusel kinnistutele Kõlviku tee 42, Põldma tn 2, Põldma tn
  20. Liitumisõiguste võõrandamisel ei võõrandatud veetrassi lootuses, et õnnestub saada vee ja kanalisatsiooni eesvool, mis oleks võimaldanud kogu ehitusprojektiga kaetud ala (Lepiku ja Kõlviku kvartal) ühendada ühtsesse eelvoolu. Nimetatud juhul oleks olnud tagatud ka võimalus projekt realiseerida ning kantud kulutused oleksid olnud mõttekad. Kolmandale isikule välja antud ehitusloa järgselt muutus võimatuks projekti planeeritult realiseerimine. Ilma õigusvastase haldusakti väljaandmiseta oleks kaebuse esitajal olnud võimalus, kas ise osutada vee-ettevõtjana teenuseid, kogu trass võõrandada või saada kasu muu sarnase lahendusega. Ehitusloa andmisega kolmandale 7 isikule, kes on määratud ka vee-ettevõtjaks ning seega omab olulist konkurentsieelist, muutus majanduslikult ja tehniliselt võimatuks trassi edasine ehitus. Kaebuse esitajale kuuluvad küll veetrassid, kuid nendelt ei teeni ta mingit tulu, ka ei ole tulu teenitud varasemalt. Samuti puudub reaalne potentsiaal tulu teenimiseks tulevikus.
  21. Küsimus kanalisatsioonitrassidest. Lepiku kvartali kanalisatsioonitrassid on
  22. a ehitatud osaliselt välja servituudialas kinnistutel Kõlviku tee 52, Põldma tn 6 ja Põldma tn
  23. Antud küsimuses poolte vahel vaidlus puudub. Servituudiala on kaebuse esitaja 9.
  25. a kohtule edastatud vastuse lisa III joonisel märgistatud tiheda kaldjoonestusega. Kvartalivälise kanalisatsioonitrassi puudumise tõttu ei ole nimetatud trassi senini kasutusele võetud. Antud kanalisatsioonisüsteemi ei ole kolmandale isikule antud ehitusloa tõttu võimalik võtta kaebajal kasumlikult kasutusele ka tulevikus. Tarbides edaspidi kolmanda isiku kui vee-ettevõtja teenust ning tehes seda läbi kolmanda isiku veetrassi ei ole vee- ja kanalisatsiooni teenuse olemust arvestades majanduslikult mõttekas ning põhjendatud nende 2 teenuse ostmine erinevatelt tarnijatelt. Tegemist on teenusega, mis oma olemuselt peavad olema osutatud ühe teenusepakkuja poolt.
  26. Teised insenerivõrgud. Ülejäänud planeeritud insenerivõrkudest on valminud ainult tänavavalgustus ja Põldma tänav. Teised insenertrassid Lepiku kvartalis on käesolevaks ajaks välja ehitamata. Lisaks välistavad kolmandale isikule antud ehitusload nende valmimise ka tulevikus.
  27. Kõlviku kvartali insenervõrgud ja kvartalivälised insenervõrgud. Kõlviku kvartalis ei ole ehitatud valmis projektijärgseid kvartalisiseseid insenerivõrke. Lisaks ei ole valminud ka kvartalivälised insenerivõrgud.
  28. 16.03.2010 kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde. Kui vaadata kahjude loetelu, mis esitati eraldi tõendina köites V (3-05-174) toimiku lk 6 (ilmselt arveldus tehtud ilma käibemaksuta), siis nähtub, et kahjude kokkuvõte on tehtud pangakontode väljavõtete alusel. Arvude õigsust on oma allkirjaga kinnitanud juhatuse liige. OÜ Vlamink ehitas trassid välja, kuid ei oska öelda, kellele hetkel nad kuuluvad – bilansilises mõttes on kaebaja arvel; majanduslikus mõttes on see kaebaja vara. Need, mis välja ehitati, on kaebaja nimetanud mahajäetud trassideks. Vanadest trassidest üritas võimalikult väikeste kuludega välja tulla. Kahjude loetelust nähtub, et ehitusprojekt osteti, raha kanti üle. Trasside aluseks olev maa saab väärtuse tehnilise lahenduse, ehitusõiguse ja maaomaniku nõusoleku kaudu, selle eest on tasutud. Halduskohtu 08.01.2007 a otsuses on tuvastatud p-s 10 (haldusasi 3-05-174), et pooled ei vaidle asjaolu üle, et reaalselt on projekti väärtus 967 000 EEK. Riigikohus on öelnud, et tuleb selgeks teha, kas nõusolek oli maaomanikelt saadud või mitte. Kõnealune kahjunõude summa 1000 000 krooni + viivised, on kaebaja arust selgelt põhjendatud ja ta ka ei loobu muudest nõuetest, sh õigusabi kuludest, mis kaasnesid seotult projekti vaidlustega. AS Esmar Ehitus on projekti väärtust selles osas tunnustanud. Linnavalitsus sai kahju tekitamist ette näha. Kaebaja esindaja on aru saanud, et läbirääkimisi AS-ga Esmar Ehitus toimus mitmel korral. Alguses olid läbirääkimised selle üle, kes hakkab sinna midagi rajama ja hiljem läks asi kohtuvaidluseks. Kokkulepe kahju hüvitamiseks jäi lahenduseta, kuna kaebaja ei olnud täitnud kasutusõiguse osas 3.isiku seatud kokkulepitud nõuet, so et kinnistute kasutusõigused oleksid tagatud kaebaja poolt. Hiljem seati kasutusõigused, v.a ühele kinnistule, E. M., Lepiku tee
  29. Eellepingus oli ette nähtud, et ta on nõus trasside rajamisega. Linnavalitsus käitus kummaliselt, kuna andis AS-le Esmar Ehitus ära õiguse rajada trassid ilma maaomanike nõusolekuta, mis olid aga olemas kaebajal. Kaebaja ei nõustu seisukohaga, nagu kaebaja pakuks trasside ehitamist teistele ettevõtjatele. OÜ Vlamink Invest eesmärk oli vaadata, kas tal üldse õnnestub välja ehitada vee- ja kanalisatsioonitrassid, siis sellest sõltuvalt rajatakse DP alale muud trassid, kuna vesi ja kanalisatsioon olid kõige olulisemad, teised trassid pole nii vaevanõudvad. Kanalisatsioonitrasside rajamiseni OÜ Vlamink Invest ei 8 jõudnudki. Esindaja arvab, et kanalisatsioon oli lokaalne. Kaebajal oli õigustatud ootus, st et ta suudab selle projekti tervikuna realiseerida tulenevalt ehituslubadest ja detailplaneeringust, kuid seda takistas paralleelsete infrastruktuuride rajamine, mis on õigusvastane. Kaebaja leiab, et kulutused ei kajasta kogu asja väärtust juba seetõttu, et need ei kajasta maaomaniku nõusolekut tasuta kasutusõiguse saamiseks. Projekt arvestas, et saadakse tasuta maakasutusõigus, st et projekti realiseerimiseks pole vaja teha teatud kulutusi. Sj praktiliselt ka mõne kuuga saadi maaomanikud nõusse; see peaks kajastuma projekti hinnas (hind katab maaomaniku tasuta nõusolekut). Kaebaja märgib, et 1000 000 kr sees sisaldus arvatavasti ka õigusrahu hind. Viiviseid seal ei olnud.
  30. 19.03.2010 esitas kaebaja kohtule kahjude täpsustatud loetelu. Kahjuna käsitletavad kulud on arvestatud koos käibemaksuga kokku summas 1 759 682, 90 krooni. Trasside projekti soetamine (tehniline projekt, eelduslikud maakasutusõigused, ehitusõigused) – summa 1 118 313 kr (28.12.2000 arve nr 15-00, toimik
  31. lk 43; tasutud: 22.O1.2OO1 kontoväljavõte ja 26.01.2001 kontoväljavõte toimik 5.lk 44; 31.12.2002 tasaarvestuskokkulepe toimik
  32. lk 85; tasumata 23 219 krooni). Trasside ehituskulud – summa 290 491 kr (23.02.2001 arve nr 444 toimik 5, lk 45; tasutud 05.02.2001 kontoväljavõte toimik 5, lk 44). Trasside ehituskulud – summa 165 318 kr (30.04.2001 arve nr 1127, toimik 5, lk 46; tasutud 06.06.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 44). Ehituse projektijuhtimine – summa 17 700 kr (22.09.2000 arve nr 46-00, toimik 5, lk 47; tasutud 25.09.2000 kontoväljavõte, toimik 5, lk 51). Ehituse projektijuhtimine – summa 11 800 kr (20.02.2001 arve nr 07-01, toimik 5, lk 48; tasutud 22.02.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 44). Ehituse projektijuhtimine – summa 29 500 kr (20.02.2001 arve nr 08-01, toimik 5, lk 49; tasutud 22.02.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 44). Ehituse projektijuhtimine – summa 11 800 krooni (08.08.2001 arve nr 40-01, toimik 5, lk 50; tasutud 14.08.2001 kontoväljavõte toimik 5 lk 52). Projektiga seotud õigusabi – summa 10 472, 50 kr (20.03.2001 arve nr 10127, toimik 5 lk 53; tasutud 02.05.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 44). Projektiga seotud õigusabi – summa 4248 kr (20.03.2001 arve nr 10128, toimik 5 lk 54; tasutud 02.05.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 44). Projektiga seotud õigusabi – summa 8850 kr (01.08.2001 arve nr 10313, toimik 5 lk 55; tasutud 14.08.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 52). Projektiga seotud õigusabi – summa 7788 kr (29.10.2001 arve nr 10408, toimik 5 lk 56; tasutud 22.11.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 71). Projektiga seotud õigusabi – summa 4248 kr (14.11.2001 arve nr 10420, toimik 5 lk 57; tasutud 22.11.2001 kontoväljavõte, toimik 5, lk 71). Projektiga seotud õigusabi – summa 5664 kr (04.12.2001 arve nr 10454, toimik 5 lk 58; tasutud 16.01.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 72). Projektiga seotud õigusabi – summa 16 992 kr (06.02.2002 arve nr 20033, toimik 5 lk 59; tasutud 10.05.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 72). Projektiga seotud õigusabi – summa 1416 kr (14.02.2002 arve nr 20048, toimik 5 lk 60; tasutud 10.05.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 72). Projektiga seotud õigusabi – summa 14 160 kr (07.05.2002 arve nr 20099, toimik 5 lk 61; tasutud 27.09.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 73). Projektiga seotud õigusabi – summa 15 576 kr (28.06.2002 arve nr 200266, toimik 5 lk 62; tasutud 27.06.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 73). Projektiga seotud õigusabi – summa 1416 kr (28.06.2002 arve nr 20267, toimik 5 lk 64; tasutud 27.09.2002 kontoväljavõte, toimik 5, lk 73). 9 Projektiga seotud õigusabi – summa 23 930, 40 kr (22.10.2003 arve nr 20048, toimik 5 lk 69; tasutud 18.11.2003 kontoväljavõte, toimik 5, lk 77).
  33. 29.03.2010 esitas kaebuse esitaja kohtule täiendava selgituse, mille kohaselt 26.03.2001 esitas kaebuse esitaja taotluse AS-ile Tallinna Vesi liitumiseks kanalisatsiooni ja ühisveevärgiga (toimik 8, lk 210). AS Tallinna Vesi vastas eitavalt 06.05.2001a põhjendusega, et antud piirkonnas ei ole vee-ettevõtjat määratud (toimik 8, lk 211). Kaebuse esitaja esitas uue taotluse 08.02.2002 (toimik 8, lk 212). 21.03.2002 keelduti trasse ühendamast tagamaks äravoolu (toimik 8, lk 213). Kaebuse esitaja jääb selle juurde, et tema ning kolmas isik pidasid läbirääkimisi trasside projekti (tehniline projekt, eelduslikud maakasutusõigused, ehitusõigused, dokumentatsioon) võõrandamise osas ning jõudsid ka kokkuleppele, mis jäi sisuliselt realiseerimata, kuid nähtub, et kolmas isik ja kaebuse esitaja hindasid projekti maksumuseks ca 1 miljon krooni, seda tõendab ka kolmanda isiku ning kaebuse esitaja poolt viseeritud notariaalse kokkuleppe põhi.
  34. 14.04.2010 toimunud kohtuistungil kaebaja selgitas, et tulud jäid kaebajale saabumata, kuna plaanitud projekt jäi realiseerimata. Kaebaja äriühing tehtigi rajatavate kinnisvarapiirkondade kommunikatsioonide lahendamiseks. Kaasati täiendav osanik, et kommunikatsioonid toimima hakkaksid. OÜ Vlamink Invest ei olnud enne tegutsev firma ja ta loodi piirkonna arendustegevuseks kinnisvara kommunikatsioonide alal, et täita lünk, st osa, mis oli puudu. Puudu olid ehitusõigused, maaomanike kinnitused ja vee-ettevõtte teenuste osa. Need töölõigud olid vaja omavahel kokku viia, st teenuse osutajad ja kruntide omanikud. Kaebaja lõppeesmärgiks oli- kas hakata edasi müüma vett või kanalisatsiooniteenust. Kaebaja plaaniks oli olla torude omanik ja võtta rajatiste kasutamise eest tasu. Vesi tuleb vee-ettevõtjalt, kes on kohustatud viima vee krundi piirini. Kaebaja viis vee krundi piirini, maksjaks peaks olema vee-ettevõtja, kuna viimane ei omanud torusid. Kaebaja lähtub seisukohast, et dubleerimine ei olnud ega ole lubatud, see ongi kaebaja kontseptsioon kahju nõudmisel. Kolmas isik oleks pidanud vee kruntidele viima ja selles teadmises tegi kaebaja investeeringud. Trasside ostmise kohustust ei ole, aga vee kohale viimine on kohustus. Vesi on õigusvastaselt kohale viidud, kuna trasside ehitusload on tunnistatud õigusvastasteks. Kaebaja ootas pakkumisi, ehitas trassid ja lootis, et müüb või annab need kasutusse vee-ettevõtjale. Esindaja möönab, et kommunikatsioonide maht oleks jäänud liiga vee teenuse osutamiseks väikeseks, tasuvam oleks olnud need müüa, kui anda kasutusse. Trasse läks igal juhul vaja, kuid ei õnnestunud soovitud kokkulepet saavutada. Tekkis ebakindlus, kuna levis info, et antakse paralleelsed load. Finantsvahendid oli võimalik saada, kui oleks olnud selge, et kokkulepe oleks saavutatud. Planeeritud trassid ei läinud kasutusse. Maaomanikelt nõusolek kaebaja tegevuseks oli saadud. Vee-ja kanalisatsiooniosa oli oluline ja selle tõttu kaebaja esitas väited nii nagu ta seni tegi. Projektiga seotud õigusabikulutused tehti seotult tekkinud probleemidega projekti realiseerimiseks. Tuli anda nõu, kuidas leida lahendus vee-ettevõtjaga ja linnaga. Klient esitas andmed õigusabi kohta ja esindaja ei oska neid rohkem kommenteerida, kuid esindaja teab, et need peavad olema seotud käesoleva projektiga, muid projekte kaebajal ei olnud. 26.06.2001 tõend näitab, kuidas trasside ehitus venis. Kaebaja pöördus vee-ettevõtja poole, et leida lahendus trassi rajamiseks ja käikulaskmiseks; 06.03.2001 tõend näitab, et trasside väljaehitusega tekkinud viivitus oli põhjendatud, kuna piirkondi muudeti ja tehti ringi linnavalitsuse poolt. AS Tallinna Vesi ei olnud kindel, kes omanikuks saab. AS-le Tallinna Vesi saadetud kiri 08.02.2002 näitab, miks trasse ei hakatud rajama- Tallinna Vesi ei andnud välja liitumise tingimusi, kuigi neid taotleti. 21.03.2002 vastus kinnitab, et kaebaja tegi kõik, et projekt realiseerida ning et tema tegevusest ei sõltunud asjade kiirem kulgemine. Kaebaja tegi kõik endast oleneva, et saavutada koostöö vee-ettevõtjaga. Müügileping näitab seda, et mõlemad osapooled leidsid, et projekt oli väärt miljon krooni. Kaebaja esindaja ei oska vastata, kuidas on õigusabikuludes seltsingulepingute projektide koostamine seotud antud 10 asjaga, 5 köide lk 68 spetsifikatsioon. Villu Kõve AB arvete osas lk 56-59, 61,66 leiab, et kuna ainus tegevus kaebajal oli see projekt, siis need arved peavad olema seotud projektiga. AB Concordia arvete lk 62-64 osas ei oska kaebaja esindaja öelda, kuidas on need antud asjaga seotud. Käibemaksu ei ole maha arvatud kuludest, kuna trasside kasutamise või omandi üleandmise eest ei ole kaebajale tasutud. Kommunikatsioonide loomine on teine küsimus, kui kruntide müümine. Kaebaja ehitas midagi välja ja tasu ei saanud. Maaomanikud andsid kasutusõiguse kommuniaktsioonide loomiseks; krunte ei müüdud kommunikatsioonidega. Liitumistasu ei makstud, kuna kaebajaga ei ole keegi liitunud. Sompaga liitumine toimus vee-ettevõtjaga. Enamus trasse jäi välja ehitamata. Kaebaja esindaja vaidleb vastustaja menetluskulude nõudele vastu, leides, et linn oleks võinud ennast kohtumenetluses ise esindada. Vastustaja positsioonid ei ole kogu protsessi vältel saanud kohtulikku kaitset. Äriplaani ei takistanud kaebaja majandustegevuse tulem, kuna ta oleks saanud liituda võimsama ettevõtjaga, nt Devon Vara. Tegelikult oli võimalus pöörduda pankade poole, kes andsid laene. Omavahenditest ei pea finantseerima projekte. Kaebuse peab rahuldama, kuna linn ei uurinud haldusaktide väljaandmisel, millist kahju see põhjustaks kaebajale ja kui ta oleks seda teinud, oleks saanud teada, et kaebaja oli tasunud projekti eest ca miljon kr.
  36. 04.10.a. esitab kaebaja lõplikud seisukohad: riigikohus on lahendis nr 3-3-1-51-08 p 13 taas korranud, et vastustaja haldusaktid on õigusvastased. Kogu menetluse kestel on kaebaja nõudnud, et avalik võimu õigusvastase tegevuse tõttu tekkisid temal väärtusetuks muutunud kulutused. Kasutuks muutunud kulutused on tehtud projektile ja selgelt on tõendatud projekti maksumus, selle soetamine, sj tasumine summas 1 1118 313 kr. On ka tõendatud, et kolmas isik oli nõus selle eest tasuma 1000000 kr, millele lisandub käibemaks, 1 180000kr. Vee-ja kanalisatsioonitrassi osas on kantud kulutusi trasside osas, väärtuseks vähemalt 1 118313 kr. RK HK 20.10.05.a. lahendist nr 3-3-1-33-05 p 10 tuvastati, et ühisveevarustuse-ja kanalisatsiooni konkureerivate ehitusprojektide korral peab avalik võim tegema valiku. Antud juhul selline valik tehti kaebaja kahjuks ja ei selgitatud välja kaebajale tekkiv kahju või kaebajat vähem koormavad lahendused. Seetõttu tuleb vastustajal kanda kõik riskid. Kolmandale isikule antud load välistasid võimaluse teostada samaväärset projekti ja see muutis kaebaja projekti kasutuks. Kaebaja pole oma projektist ega selle teostuse tulemuse eest tasu saanud, st tasu kasutamise ja võõrandamise eest. Ta sai vaid ühekordset tulu liitumise vahendamise eest. Kui poleks õigusvastast vastustaja tegevust, siis ei oleks tekkinud kaebaja kommunikatsioonivõrkude kõrvale teisi kommunikatsioonivõrke. Kaebajal oli võimalik teenida tulu- kas võimaldades teistel isikutel kasutada oma võrku ühisveevärgi ning kanalisatsiooniteenuse osutamiseks või võrk edasi müüa. See tulu teenimise võimalus kadus ja tehtud kulutused on kasutud. Taotleb: hüvitada tekitatud kahju summas 1759 682 kr, või vähemalt summas 1 118313 kr ja viivised vastavalt

§ 113

lg 1, lg 2, ja

§ 94lg 1 ning tekkinud kohtukulud.

25.04.2010 esitas kaebuse esitaja kohtule menetluskulude nimekirja. Kaebuse esitaja on kandnud menetluskulusid kogusummas 29 900.- krooni. Menetluskulud hõlmavad õigusabikulusid. Kaebaja esitab kohtule: 31.06.2009 arve nr 589-09 summas 29 900 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 165, 9 köide); arve sisu: kohtumine kliendiga 25.02.09; riigikohtu lahendi analüüsimine; kohtumine kliendiga 05.03.09; tõendite analüüs ja kohtule vastuse koostamine; viivisenõude koostamine; ettevalmistus kohtuistungiks; esindus kohtus kokku 22 tundi. VASTUSTAJATE SEISUKOHAD 11

  1. TSAPA oli esitanud seisukoha, et kaebaja ehitusprojekt ei vasta tema enda koostatud detailplaneeringule. TSAPA tellitud võrdlusprojekt kinnitas kaebaja trasside ehitamise võimalust, takistusi kaebuse esitajal enda kavandatu elluviimiseks ei ole. Kaebaja soovis ehitada kvartali sisest veetrassi ja tema DP alal sai ja saab trassi rajada kaebaja tema DP –s ettenähtud viisil. Tegemist oli erinevate trassidega, üks puudutab piirkonna vee-ettevõtja tegevust ja teine konkreetse DP ala vee-ja kanalisatsiooni lahendust. Kaebaja ehitusluba oli antud välja uue loodava elamugrupi arendusala DP lahenduse realiseerimiseks OÜ-le Devon Vara, kes ei soovinud vee-ettevõtjaks hakata. AS-i Esmar Ehitus tegevuseks koostatud projekt ühisveevärgi arendamise seisukohalt oli mõeldud kogu piirkonna huve arvestavalt, kuid uute arendusalade DP kohaste trasside rajamist see ei saanud takistada. Ühisveevärgi ja kanalisatsiooni ehitamiseks ei ole vaja koostada eraldi detailplaneeringut. EhS § 14 kohaselt on kolmandal isikul õigus kasutada maad ehitusloa alusel ning seega polnud vaja EhS § 23 lgs 5 nimetatud kokkuleppeid kinnisasja omanikega esitada. Tallinna linnale kuuluval kinnistamata teemaal trasside ehitamiseks kokkulepet maaomanikuga vaja ei olnud.
  2. Tallinna Linnavalitsus palub jätta kaebused rahuldamata. OÜ-le Devon Vara antud ehitusluba ei olnud üleantav ning võimaliku kahju hüvitamist saaks nõuda üksnes OÜ Devon Vara. OÜ-le Devon Vara ehitusloa väljastamisel arvestati, et OÜ Devon Vara võib saada Mähe vee-ettevõtjaks või sõlmida tulevikus kokkuleppeid veeettevõtjaks määratava isikuga. Linnavalitsus ei saa kaalutleda ehitusloa taotleja äriplaani, finantsmudelit ja nende võimalikku tasuvust, millest talle ei ole teatatud; antud juhul kaebaja poolt projekti omandamist ei olnud teatatud. Ehitusluba anti kvartalisiseste teede ehitamiseks koos insenervõrkudega, mitte aga ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamiseks. Asjaolu, et kaebaja ei saanud vee-ettevõtjaks määratud kolmanda isikuga kokkuleppele, kujutab endast kaebaja äririski, mille eest ei vastuta linnavalitsus. Kahju hüvitamise otsustamisel ei saa jätta tähelepanuta kaebaja rolli kahju tekkimisel: OÜ Vlamink Invest ei reageerinud AS-i Esmar Ehitus kokkuleppeettepanekutele; AS-i Esmar Ehitus ehitustegevus oli tingitud huvist tagada Mähe piirkonnas terviklik veevärk, tema tegevus ei kattunud kaebaja tegevusega. Kuna aga kaebaja jättis oma trasside rajamise pooleli, siis need isikud, kes oleksid jäänud selle tõttu veeta, saavad nüüd kasutada veeteenust, kuivõrd vajadusel saab edasi rajada ühenduse veeta jäänud kinnistuga. Kaebaja on saanud vaidlusalusel alal 12 kinnistu omanikult alusetult liitumistasu. Usaldusväärsed ei ole väited, et kahju hulka arvatud õigusabikulud on seotud käesoleva asjaga (näiteks arved nr 20266 ja 20267 on makstud käesoleva asjaga mitteseotud tsiviilvaidluses). Kahju hulka ei saa lugeda kulutusi kaebaja soetatud ehitusprojektile. OÜ-lt Devon Vara omandatud projekt hõlmas lisaks vee- ja kanalisatsioonitrassidele ka sidevarustuse, tänavavalgustuse, elektrivarustuse, teede ja gaasivarustuse lahendust, mis ei ole seotud käesolevas asjas esitatud nõudega. Ehitusprojekti tasumisega seonduvad asjaolud tekitavad kahtlust, et tegemist võis olla omavahel seotud isikute näiliku tehinguga eesmärgiga üksnes näidata kulutuste tegemist. Viivisenõue ei põhine kehtival seadusel.
  3. Tallinna Linnavalitsuse ja TSAPA esindaja märkis asja uuel arutamisel, et vastustaja eksitab kohut, kui väidab, et Riigikohtu lahendis juba tuvastati, et kaebajal on õigus kahju hüvitamisele ulatuses, milles rajatud või planeeritud veetrassid asuvad kinnistutel, mille omanike nõusolekut veetrasside rajamisele võis eeldada. Nimetatud lahendis ei ole Riigikohus tuvastanud, et kaebajale tekitati juba kahju, vaid Riigikohus pidas kahju hüvitamist põhimõtteliselt võimalikuks ning selgitas, mida tuleks veel kontrollida. Käesoleval juhul tuleb arvestada, et kaebaja ja H. Niibergi vahel oli sõlmitud kinnistute isikliku kasutusõigusega koormamise leping ja asjaõigusleping alles 03.10.2003, kuigi kaebaja poolt ehitati trass välja juba 09.04.
  4. Seega ei olnud kaebajal trassi rajamisel H.Niibergi nõusolekut temale kuuluvatele kinnistutele insenervõrkude rajamiseks ja järelikult on need rajatud õigusliku aluseta. 12 Aadressiga Lepiku tee 52 kinnistuga puutuvalt on oluline märkida, et mittenotariaalsest kinnistu 27.04.200 eelmüügilepingust ega detailplaneeringust (vt Riigikohtu käesolevas haldusasjas tehtud lahendi p 10, et DP ei loo iseseisvalt kohustust tehnorajatist taluda) ega ka asjaolust, et kinnistu omanik ei vaielnud insenervõrkude rajamisele vastu, ei tulene kinnistuomaniku kohustust anda kaebajale õigus nimetatud kinnistule trasside rajamiseks. Käesoleval juhul ei ole kinnistu aadressiga Lepiku tee 52 omanik kaebaja poolt insenervõrkude rajamiseks õigust andnud. Avalik-õiguslikus omandis olevate kinnistute puhul ei saa samuti eeldada ning see ei tule ka seadusest, et ehitusloaga kaasneks automaatselt (st alati vältimatult) õigus avalik- õiguslikule isikule kuuluvale maale ehitada. Kaebaja väidab oma vastuses endiselt, et käesoleval juhul on täidetud RVastS § 7 lg 1 eeldused kahju hüvitamiseks, kuid vastustajad sellega ei nõustu.
  5. Kaebaja väidetav kahju ei kuulu hüvitamisele, kuna Tallinna Linnavalitsus ei ole kohustatud vastutama kaebaja äriplaani nurjumise eest (

§ 127lg 2).

Kaebaja väidab, et 3.isiku ehituslubadega on võetud temale kuuluvatelt õigustelt (kaebaja peab ilmselt silmas Devon Vara OÜ ehitusloast tulenevaid õigusi) majanduslik sisu. Vastustaja nõustub Tallinna Halduskohtu 08.01.2007 otsuse p 11 väljendatuga, et: .Kohtu hinnangul ei oleks avaliku õiguse põhimõtetega kooskõlas panna Tallinna linna vastutama sellise äriplaani nurjumise eest, arvestades, et

§ 127

lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. Igal juhul poleks õiglane ega põhjendatud Põldma tänava ja Lepiku tee vahelise lõigu vee- ja kanalisatsioonitrassi väljaehitamiseks tehtud kulutuste hüvitamine, sest trassid on seniajani kaebaja omandis (ja faktiliselt kasutuses, väidetavalt küll käesoleva asjaga mitteseotud kolmandate isikute poolt). Käesolevas haldusasjas ei ole kaebaja üheski kohtuastmes suutnud selgitada, milles kaebaja poolt Devon Vara OÜ-lt Põldma ja Valguta DP ellurakendamiseks väljastatud teede- ja insenervõrkude ehitusprojekti omandamise majanduslik sisu seisnes. Kaebaja ei osalenud vee-ettevõtja konkursil ning teostas Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloaga saadud õigused vaid osaliselt Põldma (Lepiku tee) kvartali osas ning ei näidanud üles mingisugust initsiatiivi ülejäänud vee- ja kanalisatsiooniprojekti (mis hõlmas muuhulgas ka tänavavalgustust, gaasitrassi jne) ellurakendamiseks. 30. Vastustaja tegevuse ja kaebaja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Vastustaja nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 24.02.2008 otsuse p 10 sedastatud seisukohaga, et halduskohtu käsitlus

§ 127

lg-s 4 sisalduva condition sine qua non põhimõtte kohta on kooskõlas Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 26.09.2006. a otsuse nr 3-2-1-5306 p 11 toodud selgitusega, mille kohaselt tuleb

§ 127

lg 4 mõtte kohaselt teo ja kahju vahel põhjusliku seose tuvastamisel kasutada testi. Riigikohtu HK otsuse nr 3-3-1-93-04 p-i 12 kohaselt tähendab põhjusliku seose nõue, et tegu pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult. Kaebaja tegi oma väidetavad „kasutud kulutused“

(2000)enne vastustaja poolt kolmandale isikule ehituslubade väljastamist
(2002)ja seega ei saa käesoleval juhul olla ajaliselt varasem sündmus ajaliselt hilisema sündmuse põhjustajaks. Käesoleval juhul on Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa alusel rajatud trassid välja ehitatud ning kaebaja on nende abil n-ö OÜ Sompa ja Lepiku liitumislepinguid müües olulist tulu teeninud (peale selle on ehitusloa alusel välja ehitatud trassid endiselt tema omandis). Käesolevalt on arusaamatu, kuidas muutusid kaebaja tehtud kulutused kasututeks või kuidas oleks kaebaja oma investeeringud tagasi teeninud ning milles üldse seisnes kaebaja äriplaan. Kaebaja väidab endiselt, et Riigikohtu 23.09.
  1. a otsuse nr 3-2-1- 98-03 p-st 19 tuleneb, et kasutud kulutused on käsitletavad kahjuna. Nimetatud otsuse osas on hoopis rõhutatud, et kohus ei või rahuldada kahju hüvitamise hagi täies ulatuses, ilma et oleks kostjale selgitanud, 13 et kahjuhüvitisest saab maha arvata igasuguse kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tõttu. Seega on kaebaja viide nimetatud lahendile asjakohatu ning arusaamatu. Käesolevalt ei ole kaebaja selgelt märkinud, milles seisneb kaebajale kahjulik tagajärg. Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa alusel on osaliselt välja ehitatud ja kasutuses veetrass, sj nägi Devon Vara OÜ-le väljastatud teede ja insenervõrkude ehitusluba ette, et Põldma ja Valguta DP kanalisatsioon ja veevarustus lahendatakse terviklikult koos kvartalivälise trassi väljaehitamisega. Kaebaja ei pea ehitama väljapoole kvartalit midagi, kuid peab looma eeldused kvartali siseselt, et ta saaks ühenduse DP alast väljapoole jäävate trassidega. Peale selle on kaebaja saanud Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa alusel osaliselt välja ehitatud veetrassi pealt tulu ja trass on siiani kasutuses, kuigi väidetult maha jäetud, kuid seega on kaebaja poolt nad teadlikult maha jäetud. Kaebaja on oma 04.10.2006 menetlusdokumendis omaks võtnud, et on teeninud 9 liitumislepingu pealt 424 800 kr, kuid oma kahjuhüvituse nõudest jätab ta selle korduvalt maha lahutamata. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks kaebaja väidab oma 23.04.2009 vastuses (tlk 143 2lk), et ta ei ole veetrassidelt tulu teeninud. Kaebaja on välja toonud, et valitseva arvamuse kohaselt on kasutult tehtud kulutused kahju tüüpjuhtum (P. Varul jt. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, lk 443 p c). Viidatud õiguskirjanduse punktis on aga ka selgesõnaliselt ära toodud, et „võlausaldajate poolt kasutult tehtud kulutuste hüvitatus sõltub konkreetsest asjaoludest.“ Kaebaja ei ole lahti seletanud, milles seisneb käesoleval juhul tema kulutuste kasututeks muutumine ja ta ei ole vormistanud lõplikke nõudeid. Vastustaja väljastas 21.12.
  2. a Devon Vara OÜ-le ehitusloa Põldma ja Valguta DP ala teede ja kõigi insenervõrkude rajamiseks. Kaebaja ehitas 09.04.
  3. a välja vee- ja kanalisatsioonitrassi Põldma tänava ja Lepiku tee vahelisel lõigul ja 03.08.
  4. a anti sellele kasutusluba. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja poolt Devon Vara OÜ ehitusloa alusel välja ehitatud trass on kasutuses ja kaebaja on nendelt tulu teeninud. Endiselt väidab kaebaja, et on ilmne, et tema kulutused ehitusprojektile (mis sisaldasid lisaks vaidlusalustele vee- ja kanalisatsioonitrassidele ka sidevarustuse, tänavavalgustuse, elektrivarustuse, teede ja gaasivarustuse lahendust) muutusid kasututeks: 1) seoses kolmanda isiku õigusvastasteks tunnistatud ehituslubade tõttu; 2) kaebaja arvates kinnitab kulutuste kasututeks muutumist asjaolu, et Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-33-05 p 14 kohaselt oli kolmanda isiku ehituslubadel sundvõõrandav iseloom. Eeltoodud seisukoht on ebaõige ning eksitav on seisukoht, et kolmandale isikule väljastatud ehituslubade tõttu muutusid kaebaja kulutused kasututeks. Devon Vara OÜ-le (ja mitte kaebajale) väljastati ehitusluba teede ja insenervõrkude väljaehitamiseks eesmärgiga võimaldada ellu rakendada Põldma ja Valguta detailplaneering, see on realiseeritav ning asjaolu, et kaebaja omandas 29.12.
  5. a Devon Vara OÜ- lt Põldma ja Valguta detailplaneeringu ala teede- ja insenervõrkude projekti, ei tulene, et kaebaja omandas koos sellega ehitusõiguse. Samas ei saa selle projekti omandamisega kaasneda tagatist ehitusprojekti eest tasutud müügihinna tagasiteenimiseks. Võimalik kahjuhüvitis ei oleks õiglane ega mõistlik, kuna RVastS § 13 lg 1 alusel arvestatakse hüvitise suuruse määramisel ka eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatu osaga kahju tekitamisel (p 4), samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane (p 5). Kaebaja ei ole antud haldusajas suutnud tõendada oma äriplaani ega põhjendada, miks Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa realiseerimisega ebamõistlikult viivitati ning miks tööd teostati ainult osaliselt kvartalisisese veetrassi osas, kuigi aega selle teostamiseks oli kaebajal piisavalt. Tallinna Halduskohus palus 23.10.
  6. a toimunud eelistungil kaebajal esitada koos täpsustatud kaebusega andmed selle kohta, mis oleks ehitusprojekti teostamine maksma 14 läinud ning milline nägi välja kaebaja äriplaan. Seda pole kaebaja suutnud senimaani esitada. Kaebaja esitatud dokumentidest ja faktilistest asjaoludest jääb arusaamatuks, kuidas tõid kaebaja poolt vaidlustatud õigusaktid kaasa selle, et kaebaja kaotas oma rahalised investeeringud ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni trassi ehitusprojekti omandamisele ja elluviimisele, sh sellega seonduvale õigusabile. Kohtutele ei saa olla iseenesest mõistetav ning kaebaja ei ole millegagi tõendanud, et tema poolt tehtud kulutused oleksid kaebaja vaidlustatud haldusaktide mitteväljastamise korral ennast ära tasunud. Kui analüüsida sellist tegevust, siis pigem oli kaebaja majandustegevus suunatud Põldma ja Valguta DP ala kruntide müügi toetamiseks, sellega nimelt tegeles ehitusloa omanik Devon Vara OÜ ning Põldma ja Valguta DP ala kuulus enne kruntideks jaotamist ja müümist kaebaja enamusosanikule H.Niibergile. Kaebaja ei saanud ehitusprojekti omandades kuidagi eeldada, et sellega seoses on läinud temale üle õigus tulu teenida, sh vee-ettevõtjana. Kaebaja ei ole vaielnud vastu, et kvartalivälise vee- ja kanalisatsioonivõrgu väljaehitamine oleks maksma läinud käibemaksuta ca 5 700 000 miljonit krooni. Kuna kolmas isik kattis osaliselt Põldma ja Valguta DP ala osaliselt ise nõuetekohase vee- ja kanalisatsioonivõrguga, siis on käesoleval juhul pigem põhjust eeldada, et kaebaja säästis oma vahendeid ning toetas sellega Põldma ja Valguta DP ala elamukruntide müüki, kuna Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusluba oli väljastatud vaid Valguta ja Põldma DP ellurakendamiseks, st detailplaneeringu teede ja insenervõrkude rajamiseks. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kohtud on tuvastanud kaebaja kahjuliku tagajärje (temale kahju tekitamise). Vastustaja nõustub Tallinna Ringkonnakohtu 24.02.2008 otsuse p 12 sedastatuga. Vale on kaebaja arusaam, et iga projekt on ka majanduslikult mõttekas või et selle peaks tasuma omavalitsus. Vastustaja poolt Devon Vara OÜ-le ehitusluba ei väljastatud selleks, et panna tulevane vee-ettevõtja või kohalik omavalitsus sundseisu või tagada Devon Vara OÜ poolt võimalus tulu teenida. Devon Vara OÜ ehitusloa väljastamise eesmärgiks oli Põldma ja Valguta DP elluviimiseks (uue elamugrupi moodustumiseks) vajalike teede ja insenervõrkude väljaehitamine, mitte aga nendest tulu teenimine. Juhul, kui Devon Vara OÜ-l või kaebajal oleks olnud soov teenida tulu vee-ettevõtjana, oleks Devon Vara OÜ või kaebaja pidanud osalema vastaval konkursil (Devon Vara OÜ-le ehitusloa väljastamise ajal ei olnud DP ala osas veel vee-ettevõtjat määratud). Kaebaja väited kassatsioonkaebuse p-des 2.20-2.21 konkurentsiõigusalasele teooriale ei seo seda käesoleva haldusasja tegelike oludega. Konkursi tulemusel vee-ettevõtjaks määratud kolmanda isiku ja vastustaja asetamine olukorda, kus vee-ettevõtjal ei jää oma seadusest tulenevate kohustuste täitmiseks muud üle, kui kaebajalt omandada viimase poolt suvaliselt küsitud hinna eest projekt, on alusetu. Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloaga võrreldes väga väikeses mahus välja ehitatud trassid ei ole kindlasti kooskõlas Devon Vara OÜ-le antud ehitusõiguse eesmärgiga. Konkurentsiõiguse eesmärgiks on tavapäraselt olnud valikuvõimaluste tekitamine, mitte seadusest tuleneva teenuse osutamise kohustusega ettevõtja asetamine sundolukorda omandada oma tegevuseks vajalik vara teise ettevõtja poolt nimetatud hinna alusel. Vastustaja nõustub ka ringkonnakohtu otsuse p 12 sedastatuga, et antud haldusasjas tuleb RVS § 13 lg 1 alusel arvestada ka eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju tekitamisel (punkt 4), samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane (punkt 5). Haldusasja arutamisel erinevates kohtuastmetes on kokkuvõtteks ilmnenud ja kaebaja on ka omaks võtnud, et ta ei teadnud täpselt, mis oli tema äriplaan seoses Devon Vara OÜ-lt omandatud ehitusprojektiga (mis hõlmas peale vee- ja kanalisatsioonitrassi osa ka muid insenervõrke). Kaebaja viitab kassatsioonkaebuse p-is 2.23, et tema ja kolmas isik pidasid läbirääkimisi, kus hindasid kaebaja investeeringuid ühe miljoni krooni peale. Silmas aga tuleb pidada, et 15 halduskohus on õigesti märkinud oma otsuse p-is 11, et Devon Vara OÜ ehitusloa alusel rajatud Põldma tänava ja Lepiku tee vahelise lõigu vee- ja kanalisatsioonitrass on seniajani kassatori omandis ja faktiliselt kasutuses, väidetavalt küll käesolevaga asjaga mitteseotud kolmandate isikute poolt. Seega ei ole kaebaja poolt rajatud trassid muutunud kasututeks ja asjaolust, et kaebaja ja kolmas isik pidasid vahepeal tehtud investeeringute ja nende hinna osas läbirääkimisi, ei tulene, et vastustaja on põhjustanud kaebajale miljoni krooni suuruse kahju, mille väljamõistmist kaebaja taotleb. Ka ei tulene sellest, et 3.isik juba on nõustunud kahjuga miljon krooni või et projekti väärtus ongi selline. Kaebaja on teeninud seoses väljaehitatud trassiosaga liitumistasude näol tulu ja seega ei ole käesoleval juhul õige vastustajalt veel täiendavalt „kahju“ välja mõista. Vastustaja ei pea hüvitama kaebaja rajatud ja kasutusel olevate trasside projekteerimiseks ja rajamiseks tehtud kulutusi, eriti võttes arvesse asjaolu, et kaebaja on liitumiste pealt teeninud tulu 42 700 krooni krundi pealt (kaebaja enda sõnul on liitunud rajatud trassiga 9 krunti, kaebaja ja kolmanda isiku vahelise 12.09.2003 müügilepingu projekti kohaselt on aga Põldma kvartalis liitumistasu tasunud 12 krunti). Liitumislepingute sõlmimise ajal kehtinud ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadus § 6 lg 2 sätestas, et liitumistasuga tagatakse ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni arendus. Seega on kaebaja tema poolt välja arendatud trasside ulatuses seadusega sätestatud alusel hüvitist saanud ja arusaamatu ning õigusvastane on kaebaja soov nõuda vastustajalt täiendavalt trasside väljaehitamisega seotud kulutuste hüvitamist. Kaebaja oleks pidanud kulutama kvartalivälise trassi väljaehitamiseks käibemaksuta 5 700 000 krooni. Jääb arusaamatuks, kuidas pidi kaebaja tehtud investeeringud tagasi saama. Kaebajal puudusid liitumislepingud kohapealse vee-ettevõtjaga (v.a 10 liitumislepingut OÜga Sompa ja Lepiku, mille kaebaja on käesolevaks hetkeks realiseerinud), mille alusel oleks kaebaja saanud DP alale jäävate kinnistute omanikele pakkuda veetrassiga liitumist ja mille väljaehitamise väidetava õiguse andis Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusluba. Ehitusprojekti tegelik maksumus ei olnud mitte 967 400 krooni vaid 235 000 krooni (Devon Vara OÜ ja Fingal OÜ vahel 28.06.
  7. a sõlmitud täiendava kokkulepe nr 1 p 7.1). Hinnas sisaldusid peale kvartalisisese ja -välise vesivarustuse-, kanalisatsiooni projekteerimise ka: 1) teede projekt; 2) tänavavalgustus; 3) sidevarustus ja 4) gaasivarustuse projekti koostamine ning 5) geoloogiliste uurimistööde teostamine; 6) tehniliste tingimuste taotlemine; 7) teostavate projekteerimistööde kooskõlastamine ja 8) konsultatsioonide andmine. Umbes 9/10 ulatuses ei puudutanud Devon Vara OÜ-le koostatud projekt ja sellele kulunud rahalised vahendid ühisveevärki ja -kanalisatsiooni. Käesolevalt kaebaja küll tunnistab, et kuna on liitumisõiguste eest tasu saanud, siis ei sisaldanud vastustaja vastu suunatud nõue OÜ-le Sompa ja Lepiku tasutud summasid, kuid unustab ära sellesama tulu, mille teenis kinnistute omanikega liitumislepinguid sõlmides ning mida samuti peab arvesse võtma. Kaebaja pole ka kuidagi põhjendanud, kuidas on vastustaja poolt kolmandale isikule väljastatud haldusaktid seotud õigusabikulutuste ja kulutustega, mis tehti temale kuuluva trassi väljaehitamiseks, so osas, milles on kaebaja äriplaan realiseerunud. Käibemaksu ei saa lülitada kahjuhüvitise koosseisu. Lisaks jääb arusaamatuks, miks nõuab kaebaja kahju hüvitamisel käibemaksu tasumist kaebaja poolt. Kaebaja on ja oli Maksu- ja Tolliameti veebilehel kättesaadavate andmete kohaselt käibemaksukohustuslane (nr-ga EE100807802). Kui maksukohustuslasel planeeritud ettevõtlus ei käivitu loodetud ulatuses, siis sisendkäibemaksu tagasiarvestamist ega täiendavat maksustamist üldjuhul ei toimu. Sisuliselt soovib kaebaja käibemaksu võrra alusetult rikastuda. Kaebaja on esitanud viivisenõude summas 920 949 krooni. Vastustaja ei nõustu kaebaja viivisenõudega ja vaidleb sellele täies ulatuses vastu, kuna RVastS kohaselt ei pea avaliku võimu kandja kahju hüvitamise kohustuse korral tasuma viivist. RVastS näeb küll ette intressi 16 maksmise kohustuse, kuid seda vaid seaduse
  8. peatükis (§ 23), mis käsitleb alusetut rikastumist. Käesoleval juhul on kaebaja väidetav võlasuhe tekkinud muul alusel, nimelt kahju õigusvastasest tekitamisest. Käesoleval juhul ei ole tegemist kahju hüvitamisega eraõiguslikus suhtes ja nõude alus saab tuleneda üksnes RVastSst, mis aga ei näe kahju hüvitamise osas ette viivitusintressi tasumist. Viivisenõue on aegunud, kuna seda ei ole esitatud seaduses sätestatud tähtaja piires. Vastavalt RVastS § 17 lg-le 3 tuleb kaebus kahju hüvitamiseks esitada 3 aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Kaebaja väidab oma kaebuse täpsustuses, et lõpetas plaani elluviimise 07.11.
  9. a vastustaja poolt ehitusloa väljastamisega kolmandale isikule. Kui kaebaja arvates seisneb tema kahju selles, et kolmandale isikule anti õigus välja ehitada osaliselt paralleelselt kulgev vesivarustus ja kanalisatsioon, siis on kuupäev, millest alates tuleb arvutada kahju hüvitamise tähtaega, 07.11.2002 ja seega lõppes kaebaja viivisenõude esitamise õigus juba 08.11.
  10. a. Kaebaja ei saa aegumistähtaega arvutada haldusasjas tehtud Riigikohtu otsusest, seadusandja seda ette ei näe. Kaebaja esitas kohtule kaebuse kahju hüvitamiseks (milles ei nõutud viivise tasumist) juba 18.03.
  11. a. Kaebaja palub lugeda alternatiivsena kahju hüvitamise nõude aegumistähtajaks vastustaja poolt kolmandale isikule kasutuslubade andmist. Vastustaja ei nõustu ka sellise seisukohaga, sest kolmandale isikule ehituslubade väljastamisega anti juba kaebajale mõista, et nende alusel on kolmandal isikul võimalik saada kasutusload. Järelikult peab nõude aegumise algust arvestama kuupäevast 07.11.
  12. Seega, tulenevalt ülaltoodust, on kaebaja viivisenõue aegunud ning vastustaja taotleb viivisenõude osas kohtult aegumise kohaldamist.
  13. 16.03.2010 kohtuistungil märkis vastustaja, et jääb vastuses esitatud seisukohtade ja kohtukõne teesides märgitud seisukohtade juurde. Kaebaja väite osas, et AS Esmar Ehitus on sidunud end läbirääkimistel projekti maksumusega 1 000 000 krooni, esitab vastustaja eraldi täiendava seisukoha. 12.04.2010 esitas vastustaja täiendavad seisukohad kaebusele ning vastused kohtu poolt esitatud küsimustele. Vee saab kaebaja Sompa ja Lepiku OÜ-lt. Nimetatud ettevõtjal on selles piirkonnas puurkaevud ja nad on vett müünud juba
  14. aastast arvates. AS Esmar, kui vee-ettevõtja, ei ole kaebaja poolt rajatud ja Sompa ja Lepiku OÜ võrguga ühendatud kinnistutele kunagi vett müünud ja ei tee seda siiani. Käesoleval juhul töötab kaebaja poolt rajatud veetrass tänaseni ning Sompa ja Lepiku OÜ müüb Lepiku-Kõlviku kvartalisisestele kinnistutele vett. Kaebaja trassid sai ja saab käesoleva hetkeni ühendada 3.isiku trassidega. Kaebaja veetrass kvartalisiseses osas on kogu aeg kasutusel olnud, kuid kolmanda isikuga ühendatud ei ole. Kanalisatsiooni osas on välja ehitatud üks lõik kinnistusiseselt, see seisab kasutamata, kuid on võimalik ühendada AS Esmari Ehitus võrkudega. Puuduvad andmed trassi seisukorra kohta. Paralleelubade väljastamine ei välistanud kaebajal oma lubadega ehitamise võimalust, kui ehitamise soov oleks tegelikult olemas. Kaebaja saanuks kindlustada vee DP-ga hõlmatud alale, kui ta oleks kogu trassi välja ehitanud. Seda ta ei teinud ja tal ei olnud selleks ka huvi. Samuti ei soovinud ta saada piirkonna vee-ettevõtjaks, kuna ei osalenud vastaval konkursil. Lisaseisukoht kaebaja 18.03.2010 kahjude loetelule ja mõned täiendavad vastuväited kaebaja kahju hüvitamise nõudele. Kaebaja pole käesoleva hetkeni esitanud täpset ja lõplikku nimekirja oma kahjudest. 18.03.2010 on kaebaja uuesti esitanud kahjude loetelu, kuid ei ole maha arvutanud n-ö ühendamisõiguste edasimüüki (vt nt
  15. toimiku lk-d 160-163) ega ka käibemaksu (vaidlust ei ole poolte vahel, et kaebaja on arvanud kantud kulutustelt käibemaksu maha, st talle on 17 käibemaks juba riigi poolt tagastatud). Kaebaja on esitanud lihtsalt viited haldusasja
  16. toimiku lehekülgedele. Riigikohtu tsiviilkolleegium on oma 25.02.2010 otsuses nr 3-2-1-159-09 rõhutanud, et kohus võib kahjuhüvitise suuruse määrata vaid tingimustel, kui kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha. Lähtuvalt eeltoodust ei ole kaebaja esitanud käesoleva hetkeni oma täpse kahju suurust, mistõttu ei ole võimalik ka kohtul väidetavate „kasutult“ kantud kulutuste eest kahjuhüvitist välja mõista. Kaebaja kantud kulustest tuleks maha arvata kaebaja enamusosaniku ja DP ala kinnistute omanikuks olnud H.Niiberg’i elamukruntide müügist saadud kasu. Arvestada tuleb Riigikohtu HK 30.11.
  17. a otsuse 3-3-1-56-04 p-s nr 22 sedastatud seisukohaga, et „Õigusvastase üksikaktiga tekitatud kahju hüvitamisel tuleb juhinduda ka kahju hüvitamise üldistest põhimõtetest. Kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Seega tuleb kahjunõude põhjendatuse üle otsustamisel analüüsida mitte ainult seda, kas haldusakt, millega võeti tasu, on õiguspärane. Analüüsida tuleb ka kujunenud olukorra majanduslikku külge.“ Vastustaja on väljastanud kaebajale ehitusloa DP realiseerimiseks (mis hõlmas kõiki elamuarenduseks vajalikke infrastruktuuri elemente nagu nt tänavavalgustuse, elektrivarustuse, teede ja gaasivarustuse lahendust), mille kaebaja otsustas realiseerida vaid käesolevaks hetkeks välja ehitatud vee- ja kanalisatsiooni trassi ulatuses. Kaebaja enamosanikuks on DP ala omanikuks olnud H. Niiberg. DP elamukruntide müügiga tegeles veebilehel http://www.hot.ee/devon/ kättesaadava informatsiooni kohaselt Devon Vara OÜ (vähemusosanikuks kaebaja vähemusosanik Peeter Oja). Nimetatud veebilehelt kättesaadava informatsiooni kohaselt hõlmasid elamukruntide hinnad järgmise kommuniaktsioone – (Elekter – Põldma kvartali krundid varustataks elektrienergiaga alamkvartali alajaamast (10/0,4 kV) mööda kaabelliini kinnistu piiril olevasse kahetariifse arvestiga mõõtekilbini. Mõõtekilbist elamu peajaotuskilbini ehitab tarbija oma vajadusel vastava liini. Peakaitsme suurus 25A. elektrienergia tarbimise alustamiseks sõlmida liitumislepingu alusel elektrienergia ostu-müügileping. Kontaktaadress: Eesti Energia AS-i Teenindus. F.R.Kreutzwaldi 4, 10120 Tallinn. Telefon: 6 400
  18. Vesivarustus – Põldma kvartali krundid varustatakse veega OÜ Sompa ja Lepiku puurkaevust mööda tänava torustikku krundi piiril olevasse liitumispunkti. Liitumispunktist elamuni ehitab tarbija oma vajadustele vastava torustiku. Planeeritud maksimaalne veekulu 0,9 m3/ööpäevas. Vee tarbimise alustamiseks sõlmida liitumislepingu alusel veevarustuse teenuste leping. Kontaktaadress: OÜ Sompa ja Lepiku, Lepiku tee 33A, 11913 Tallinn. Kontaktisik: Rein Lepik, tel 6 005
  19. Tänav – Juurdepääs Põldma kvartali elamukvartali kruntidele mööda uut Põldma tänavat. Side – Telefoniühendus Eesti Telefoni digitaalvõrgu kaudu. Soovi korral ISDN. Vajalik sõlmida Eesti Telefoniga liitumisleping. Tänavavalgustus – "Valgem kui päise päeva ajal") (lisa 1). Samuti on nimetatud veebilehel lingi „Kruntide hinnakiri“ alt avanevas tabelis selgelt ära toodud, et „Krundi hind sisaldab kommunikatsioonide maksumust“ (lisa 2). Lähtuvalt ülaltoodust müüdi DP ala elamukrunte koos infrastruktuuriga ja seega peab H.Niiberg, kui kaebaja enamusosanik ja DP ala kruntide varasema ainuomanikuna olema nende kommunikatsiooniga varustatud kruntide müügilt teeninud olulist kasu, mis tuleks kaebaja väidetavast kahjust maha arvata. Vastupidisel juhul rikastuks kaebaja enamusosanik alusetult, kuna saaks vastustajalt juba välja ehitatud ja kasutusel infrastruktuuri eest lisaks n-ö ühendamisõiguse ja kommunikatsioonidega elamukruntide müügist saadud kasule. Eeltoodut ei mõjuta asjaolu, et käesoleval juhul on menetlusosaliseks kaebaja, mitte H.Niiberg isiklikult. Vastupidiselt oleks väga hõlbus konstrueerida avaliku võimu teostaja vastu riigivastutusnõudeid eraldades kulutuste osa üldisest kasumlikust äriplaanist äriühingusse. 18 Ka jääb vastustaja endiselt seisukohale, et käesoleval juhul ei olnud vastustajale kaebaja poolt kahju kandmine (kui kohus käesoleval juhul üldse kahju kandmise fakti tuvastab) ettenähtav. Kaebaja ei ole kandnud vastustaja tegevuse tagajärjel kahju (puudub põhjuslik seos). Kui kohus millegipärast siiski asub seisukohale, et kahju on vastustaja tegevuse tagajärjel tekkinud, siis välistab vastustaja vastutuse käesoleval juhul asjaolu, et vastustajale ei olnud ega saanud olla kaebajale kahju tekkimine ettenähtav. Kahju ettenähtavuse põhimõte on sätestatud RVastS § 13 lg-s
  20. Kui kahju tekkimine ei saanud olla kahju tekitajale ettenähtav, siis puudub õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel piisav põhjuslik seos, mistõttu langeb vastutus ära. Nimetatud alust ei tohi segamini ajada RvastS § 13 lg-s 1 kirjeldatud vastustuse piiravate tingimustega. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et vastustaja teavitas 25.11.2002 kaebajat oma 1/2-17/6046 kirjaga kolmandale isikule kaebaja ehitusloaga osaliselt kattuvale alale (kolmanda isikule kui ametlikult vee-ettevõtjale väljastatud ehitusluba oli palju laiem) väljastatud ehituslubadest ning soovitas kaebajal võtta ühendust kolmanda isikuga, et leida tekkinud olukorrale mõistlik lahendus. Vastustaja teatas, et „Esmar Ehitus AS-i poolt ehitamisele tulevad torustikud võimaldavad lahendada ka teie firma poolt arendatava Lepiku tee 55a, 60, Kõlviku tee 2a, 2b, 3a ja 5a veega varustamise ja heitvete ärajuhtimise“. Vastustaja oli kaebajale väljastanud ehitusloa kogu DP ala infrastruktuuri väljaehitamiseks, mitte aga veeettevõtjana kasu teenimiseks, seega sai vastustaja eeldada, et kaebaja vastupidi säästab oma vahendeid selle arvel, et 3.isik kannab ise veega varustamise ja heitvete ärajuhtimiseks vajaliku infrastruktuuri ehitamisega seotud kulud. Kaebaja ei teavitanud vastustajat oma kahju tekkimise ohust ning et kaebaja on ehitusloa n-ö omandanud Devon Vara OÜ käest ca miljoni krooni eest. Nn väidetud tekkiv kahju ei saanud olla kuidagi ettenähtav. Kaebaja kantud kulutused oleksid tekkinud ka tema poolt kolmandale isikule ehituslubasid väljastamata. Kokkuvõtteks jääb vastustaja seisukohale, et Tallinna Linnavalitsus ei ole kohustatud vastutama kaebaja äriplaani nurjumise eest (

§ 127lg 2).

Vastustaja tegevuse ja kaebaja väidetava kahju vahel puudub põhjuslik seos (

§ 127lg 4).

Riigikohtu HK otsuse nr 3-31-93-04 p 12 kohaselt tähendab põhjusliku seose nõue, et tegu pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult. Kaebaja tegi oma väidetavad „kasutud kulutused“

(2000)enne vastustaja poolt kolmandale isikule ehituslubade väljastamist
(2002). Võimalik kahjuhüvitis ei oleks õiglane ega mõistlik, kuna riigivastutuse seaduse (edaspidi RVastS) § 13 lg 1 alusel arvestatakse hüvitise suuruse määramisel ka eraõiguses sätestatud piiranguid seoses kannatu osaga kahju tekitamisel (p 4), samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane (p 5). Kaebaja äriplaan on põhjendamata. Jääb selgusetuks, miks Devon Vara OÜ-le väljastatud ehitusloa realiseerimisega venitati ebamõistlikult ning tööd teostati ainult osaliselt kvartalisisese vee- ja kanalisatsioonitrassi osas, kuigi aega oli teostamiseks piisavalt. Lisatud Devon Vara OÜ detailplaneeringu ala elamukruntide n-ö elektroonilisest müügiprospektist nähtub aga selgelt, et nn veevarustuse lahendamine Sompa ja Lepiku OÜ kaudu oligi planeeritud, mitte aga ajutine lahendus. Tallinna HK palus juba 23.10.
  1. a toimunud eelistungil kaebajal esitada koos täpsustatud kaebusega andmed selle kohta, mis oleks ehitusprojekti teostamine maksma läinud ning milline nägi välja kaebaja äriplaan. Seda pole kaebaja senimaani suutnud teha. Pole selgust, kuidas kaebaja poolt vaidlustatud õigusaktid tõid kaasa selle, et kaebaja kaotas oma rahalised investeeringud. Kaebaja majandustegevus oli suunatud Põldma ja Valguta DP ala kruntide müügi toetamiseks. Kaebaja ei saanud ehitusprojekti omandades kuidagi eeldada, et sellega seoses on läinud temale üle õigus tehtud kulutused tingimata tasa teenida. Kolmas isik täitis vee- ja kanalisatsiooni osas Devon Vara OÜ kasuks ise kohustused need trassid välja ehitada, millega Devon Vara OÜ ja H.Niiberg säästis kulutusi. Majanduslikult ei olnud mõttekas niisuguse 19 hinnaga projekti osta. Kaebaja poolt rajatud trassid ei ole aga muutunud kasututeks ja asjaolust, et kaebaja ja 3.isik pidasid vahepeal tehtud investeeringute ja nende hinna osas läbirääkimisi, ei tulene, et vastustaja on põhjustanud kaebajale miljoni krooni suuruse kahju. Kaebaja on teeninud seoses väljaehitatud trassiosaga liitumistasude näol tulu ja seega ei ole käesoleval juhul õige vastustajalt veel täiendavalt „kahju“ välja mõista. Samuti tuleb eeldada, et detailplaneeringu ala elamukruntidele on tulu teeninud ka H. Niiberg, kes võõrandas nimetatud DP ala elamukrundid hinna eest, mis hõlmas kõiki kommunikatsioone (sh liitumist veevärgiga). Kaebaja ja 3.isiku vahelise 12.09.2003 müügilepingu projekti kohaselt on Põldma kvartalis liitumistasu tasunud 12 krunti, seega on kaebaja tema poolt välja arendatud trasside ulatuses seadusega sätestatud alusel hüvitist saanud. Ehitusprojekti tegelik maksumus ei olnud mitte 967 400 krooni vaid 235 000 kr; ca 9/10 ulatuses ei puudutanud Devon Vara OÜ-le koostatud projekt ja sellele kulunud rahalised vahendid ühisveevärki ja kanalisatsiooni. Juba on märgitud, et jääb arusaamatuks seos õigusabikulutuste ja kulutustega, mis tehti kaebajale kuuluva trassi väljaehitamiseks (millises osas on kaebaja äriplaan realiseerunud). Õigusabikulude sidumine vaidlusaluse projektiga on vastustajal analüüsitud 30.11.2006 vastuse p-is 1.2.3, tlk-d 247-
  2. Käibemaksu kahjuhüvitise koosseisu lülitamine ei ole õige. Vastustaja ei nõustu endiselt ka viivisenõudega.
  3. 14.04.2010 toimunud kohtuistungil täpsustas vastustaja, et õigusabikuludes seltsingulepingute projektide koostamine ei saa olla seotud antud asjaga (5 köide lk 68 spetsifikatsioon); samuti Villu Kõve AB arvetest lk 56-59, 61,66 ei ole näha, millega nad on seotud. AB Concordia arvetel lk 62-64, on näidatud, et projektiks on tsiviilasi. Müügilepingust nähtuvalt müüdi krunte kommunikatsioonidega, mis tõendab vastupidist kaebaja väidetule. Ehitusega õigeaegselt mittealustamise tõendid ei ole asjakohased. Kaebaja selgitustest oma tegevuse kohta võib aru saada, et kaebaja ehitas asja välja ning alles siis hakkas uurima, kuhu trassid ühendada, kuid sellise ebamõistliku tegevuse eest ei saa vastutada muu isik. Linnale ei saanud kaebaja väidetav projekti maksumuse kahju olla ettenähtav, kuna projekti müügist linn ei teadnud. Tagantjärgi väita ühte või teist ideed seotult projektiga ei ole ettenähtav, selliselt ei saa vastustaja ka hoolsuskohustust täites ette näha väidetud kahju. RVS § 13 lg 3 näeb alused, miks peab jätma kaebuse rahuldamata. Ehitusluba hõlmas ka muid tehnovõrke ja rajatisi, mille väljaehitamiseks takistus puudub senimaani. Tallinna Linnavalitsus esitas 14.04.2010 toimunud kohtuistungil menetluskulude nimekirja (dateeritud 16.03.2010) ning palub välja mõista menetluskulud kokku summas 358 568,60 krooni so 22 916,71 eurot. Vastustaja kinnitab, et ta on Riigikohtu seisukohast teadlik, mis ei soosi kulude väljamõistmist linnavalitsuselt, kuid antud kaebuse puhul on vastustaja pidanud tegema ise ära kogu töö, mis oli kaebaja kohustuseks. Kogu protsessi vältel ei ole kaebaja oma positsioone selgitanud, teeb vaid eksitavaid vihjeid. Vastustajale pani selline kaebaja käitumine põhjendamatud kohustused, sj otsida taustainfot, lisamaterjali, et saaks aimu, mis kaebaja üldse väidab. Kõike tuli korduvalt üle küsida ja vastustaja oli sunnitud tutvuma olukorraga kohapeal. Tõendamiskohustus on kaebajal, kuid ta alusetult jätab selle teiste kanda. Kohus küsis, millised on kulutused kaebaja menetluskulude summas, mida ei saa arvestada, kuid ka siin ei ole kaebaja vastanud. Vastustaja kontrollis kaebaja nn äriplaanist arusaamiseks ja tema eeldatult plaani elluviimise võimalusi majandusaastate aruannete kaudu ja nähtub, et algusaastatel oli väike kasum ja hiljem oli ta kahjumis. Väide, et kaebaja soovinuks liita enda tegevuse mõne võimsama ettevõtjaga, ei ole arvestatav, kui viidata Devon Varale. Viide, et pangad annaksid laene, ei ole usutav, kuna kaebajal puudus endal vara, mis saanuks olla tagatiseks. Ka puudus kaebajal majandustegevus, mis andnuks vajalikud garantiid, seda kinnitavad ka esitatud majandusaruanded. Kohtule on esitatud järgmised arved ja nende tasumist tõendavad dokumendid (vt 9 köide tlk 3-78):11.07.2006 arve nr 440 summas 16 685,20 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 4, 9 20 köide); arve sisu: esialgne dokumentide analüüs ja nõupidamine 2,42 h, advokaadibüroole edastatud kohtutoimikuga tutvumine 1,30 h, kohtumaterjalide analüüs ja büroosisene nõupidamine 2,18 h, advokaadibüroole edastatud kohtutoimikuga tutvumine 0,36 h, taotluse koostamine kirjaliku seletuse esitamise tähtaja pikendamiseks 0,48 h, advokaadibüroole edastatud kohtutoimikuga tutvumine ning tehtud Riigikohtu seisukohtade analüüsimine 0,24 h, kirjaliku vastuse ettevalmistamine, kirjalik taotlus kohtule tähtaja pikendamiseks, tel kohtunikuga 0,48 h, advokaadibüroole edastatud kohtutoimikuga tutvumine ning tehtud Riigikohtu seisukohtade analüüsimine 0,30 h, kohtule esitatava taotluse lõplik vormistamine 0,30 h; 25.08.2006 arve nr 504 summas 18 832,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 5, 9 köide); arve sisu: asja analüüs ja büroosisene nõupidamine (Ain Rait), saadud täiendavate tõendite analüüs 1,36 h, Tallinna Halduskohtus toimikuga tutvumine 0,30 h; Tallinna Halduskohtust kaebaja poolt kohtule esitatud dokumentide ära toomine 0,30 h, meili koostamine kohtumenetluse seisust 0,12 h, büroosisene nõupidamine seoses 19.07.2006 Vlamink Invest OÜ poolt nõude muutmise ja tõendi esitamisega 0,12 h, kohtuasja analüüsimine ning Tallinna Linnavalitsuse lõpliku seisukoha koostamine 1,54 h, Tallinna Linnavalitsuse lõpliku seisukoha koostamine vastuseks Vlamink Invest OÜ kaeusele 0,36h, 1,12 h ja 2,24 h, OÜ Vlamink Invest intressinõude analüüsimine 1,0 h, koostatud Tallinna Linnavalitsuse seisukoha täiendamine 1,18 h; 12.09.2006 arve nr 548 summas 44 285,40 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 6, 9 köide); arve sisu: OÜ Vlamink Invest ja Devon Vara OÜ majandusaasta aruanded (2000 ja 2001) hind 100 krooni, OÜ-le Vlamink Invest kuuluvate kinnistute andmetega tutvumine 30 krooni, Toomas Soo kontaktide saamiseks äriühingu andmetega tutvumine 20 krooni, kaebuse materjalidega tutvumine, analüüs 2,06 h, nõupidamine AB-s:TSAPA (U.Keba), Ain Alvin – materjalide kogumine 2,18 h, haldusasja materjalide analüüs, büroosisene nõupidamine 1,06h, 3.isiku esindaja adv Siim Roodega nõupidamine, kirjalikud küsimused, e-mail Roodele 0,48 h, nõupidamine AB-s (U.Keba) 2,42 h, linna täiendava seisukoha täiendamine – büroosisene nõupidamine 1,06h, saadud kirjalik vastus päringule Raivo Pikkorilt – analüüs 0,36 h, nõupidamine ARPAB-s R.Kebaga OÜ Vlamink Invest kaebuse teemal 2,0 h, Devon Vara kohta kättesaadavate andmete analüüsimine 0,18h, telefonikõne Harju Maakohtu kantseleisse OÜ Vlamink Invest poolt esitatud arvel märgitud tsiviilasja raames 0,06, Koostatud Tallinna Linnavalitsuse seisukoha täiendamine 0,18 h, nõupidamine ARPAB-s R.Kebaga seoses OÜ Vlamink Invest kaebusega 2,30h, koostatud Tallinna Linnavalitsuse seisukoha täiendamine 1,48 h, Vaidlusaluse territooriumiga (PÕldma ja Kõlviku tee) kohapeal tutvumine 1,0 h, Tallinna Linnavalitsuse seisukoha koostamine OÜ Vlamink Invest taotluse kohta 0,24 h, E-kirja koostamine R-Kebale haldusasja nr 3-05-174 seisust 0,06 h, E-kirja koostamine AS-ile Esmar Ehitus 0,18 h, büroosisene nõupidamine, kohtumine LV esindaja R-Kebaga ARPAB-s 3,12 h, büroosisene nõupidamine 0,30 h, nõupidamine AA 0,18, kirjaliku vastuse ettevalmistamine Tln HK-le 0,48 h, kirjaliku vastuse lõplik läbivaatamine ja kohtusse saatmine 1,06 h, büroosisene nõupidamine, edasilükkamine, täiend. tõendid 0,12 h, nõupidamine, seisukoht edasilükkamisele, edastamine kohtule 0,36 h, kohtumäärus, e-mail RK, RK, tel kõne AA 0,30 h; 12.10.2006 arve nr 622 summas 5616,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 7, 9 köide); arve sisu: materjalide analüüs ja tõendite kogumine 2,18 h, kogutud kohtumaterjalide analüüs 1,06 h; 10.11.2006 arve nr 685 summas 59 472,00 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 8, 9 köide); arve sisu: saadud kaebaja tõendid, info kliendile, esialgne analüüs 0,54 h, kaebaja esitatud tõendite analüüs 2,48 h, nõupidamine AB-s: Alvin, Keba, Rait – ettevalmistus kohtuistungiks 0,54 h, nõupidamine AB-s: ettevalmistus kohuistungiks, tõendite analüüs, Esmar Ehitus esindaja nõupidamine2,12 h, ettevalmistused halduskohtu istungiks, kirjalikud teesid 3,42 h; ettevalmistus kohtuistungiks, kohtuistung Tln halduskohtus 3,24 h, märkused ja parandused protokollile 0,18 h, e-meilivahetus Priit Lello –seoses tõendite kogumisega kohtuvaidluseks 0,36 h, telefonikõne kohtuniku sekretärile küsimusega, kas kaebaja on esitanud kohtusse TLV 21 poolt palutud dokumendid 0,06 h, meili koostamine TLV-le kohtuvaidluse seisust 0,12 h, telefonikõne AS-ile Esmar Ehitus arendusjuhile R.Pikkorile 0,06 h, OÜ Vlamink Invest poolt kohtule esitatud täiendavate tõendite ja nendele lisatud seletuse analüüsimine 0,18h, OÜ Vlamink Invest dokumendi edastamine Raul Kebale 0,06 h, büroosisene nõupidamine seoses OÜ Vlamink Invest poolt esitatud täiendavate tõenditega 2,48 h, kohtumine R.Kebaga haldusasjas nr 3-05-174 1,0 h, OÜ Vlamink Invest ja OÜ Sompa ja Lepiku vaheliste õigussuhete analüüsimine 0,12h, telefonikõne OÜ Sompa ja Lepiku juhatuse liikmele 0,12 h, vaidlusaluste haldusaktide aluseks olevate skeemide ja projektide analüüsimine 1,36 h; asjas kohtule esitatud ja meie valduses olevate ning veel esitamata tõendite analüüsimine 0,36 h; kohtuteeside koostamine 0,30 h, kaebaja argumentide ja võimaliku põhjusliku seose analüüsimine 3,12 h, 1,18 h, 1,18 h, 0,36 h, büroosisene nõupidamine seoses esmaspäevase kohtuistungiga 2,06 h, esmaspäevaseks kohtuistungiks kohtuteeside koostamine 2,0 h, kohtuteeside koostamine 0,30 h, büroosisene nõupidamine seoses esmaspäevase kohtuistungiga 0,12 h, kohtuistung haldusasjas Vlamink Invest OÜ vs Tallinna linn 2,0 h, meili koostamine Tallinna linnale toimunud kohtuistungist 0,06 h, kohtuistungi protokolliga tutvumine 0,06 h, meili koostamine kohtumäärusest 0,06 h; 12.12.2006 arve nr 787 summas 21 310,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 9, 9 köide); arve sisu: tutvumine täiendava kaebusega, analüüs, info kliendile 0,48 h, kirjaliku vastuse ettevalmistamine 1,24h, telefonikõne Tln Halduskohtusse 0,06 h, Vlamink Invest OÜ nõude täpsustuse analüüsimine 2,48 h, vastuse koostamine kaebaja täpsustusele 4,0 h ja 2,18 h, büroosisene nõupidamine seoses koostatud vastusega Vlamink Invest OÜ nõude täpsustusele 1,0 h, nõude täpsustusele koostatud vastuse kohtusse edastamiseks lõplik vormistamine 0,18h ja 0,12 h; 08.01.2007 arve nr 857 summas 34 361,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 10, 9 köide); arve sisu: saadud Vlamink (U.Kiik) kirjalik vastus, analüüsitud, info kliendile, alustatud kirjaliku vastuse koostamisega Vlamink vastusele 1,12 h, ettevalmistatud kohtuistungiks, materjalide läbivaatamine, büroosisene nõupidamine 2,30 h, büroosisene nõupidamine seoses kaebaja 11.12.2006 vastusega kohtunõudele 0,36 h, büroosisene nõupidamine (TT) AA ja RK 0,30, kaebaja 08.12.2006 koostatud vastuse analüüsimine ning TLVpoolse vastuse ja kohtuteeside koostamine 3,0 h, kohtuistungiks ettevalmistamine, teesid 3,12h, kohtuistungiks ettevalmistumine 0,30h ja 1,54 h, kohtuistung 3,0 h ja 3,0 h, kohtuistungi protokolliga tutvumine ja sellesse paranduste sisseviimine 0,18, protokolli parandused tehtud, edastatud emailiga kohtule 0,36 h, protokolliga tutvumine 0,30; 12.02.2007 arve nr 83 summas 6277,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 11, 9 köide); arve sisu: saadud kohtuotsuse analüüs 0,36 h, esimese astme kohtuotsuse analüüsimine, info saadetud kliendile 1,06 h, kohtuotsuse analüüsimine ja büroosisene nõupidamine (RKA) 1,12 h, kohtuotsuse analüüs seoses apellatsioonkaebuse esitamise või sellest loobumisega 0,18 h, halduskohtuga kontakteerumine ja kohtuotsuse analüüsimine 0,18 h; 12.03.2007 arve nr 151 summas 7929,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 12, 9 köide); arve sisu: OÜ Vlamink Invest apellatsioonkaebusega tutvumine 0,18 h, saadud apellatsioonkaebus elektrooniliselt, edastatud kliendile, büroosisene nõupidamine ja tegevuskava 0,48 h; kaebaja apellatsioonkaebuse esialgne analüüs ja varasemate materjalide ülevaatus seoses kirjaliku vastuse koostamise vajadusega 1,12 h, kaebuse analüüs ja kirjaliku vastuse koostamise algus 2,30 h; 04.04.2007 arve nr 267 summas 18 006,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 13, 9 köide); arve sisu: kirjaliku vastuse ettevalmistamine 0,48 h, AS Esmar Ehitus kirjaliku vastuse analüüs 0,30 h, kirjaliku vastuse koostamise osas nõupidamine 0,48 h, kirjalik vastus lõpetatud, saadetud kohtule ja menetlusosalistele 1,54 h, vastuse koostamine apellatsioonkaebusele 2,0h, 2,30 h ja 1,0 h, koostatud ja esitatud kohtule vastustaja vastus apellatsioonkaebusele 0,54 h ja 0,30 h, 07.05.2008 arve nr 425 summas 27 918,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 14, 9 köide); arve sisu: ettevalmistus 16.04.2008 toimuvaks kohtuistungiks (toimiku materjalide analüüsimine) 1,48 h, kohtutoimikuga tutvumine 0,48 h, kohtuistungiks ettevalmistamine 1,0 22 h ja 2,12 h, kohtukõne teeside koostamine 3,18 h, teesid, 1,06 h, büroosisene nõupidamine strateegia ja seisukohad istungil 0,24 h, teeside täiendamine 1,06 h, ettevalmistus istungiks ja osalemine istungil (adv Salumets) 2,36 h, ja 1,54 h, ülevaade kliendile 0,12 h, kohtuotsusega tutvumine ning selle analüüs, kiri kliendile 0,30h; 05.06.2008 arve nr 484 summas 1321,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 15, 9 köide); arve sisu: kassatsioonkaebusega tutvumine ning selle esialgne analüüs, kaebus edastatud kliendile 0,48 h; 03.07.2008 arve nr 600 summas 30 231,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 16, 9 köide); arve sisu: tutvumine Vlamink kaebusega, analüüs 1,12 h, Vlamink Invest OÜ poolt esitatud kassatsioonkaebuses esitatud väidete analüüsimine 6,42 h, kassatsioonkaebusele vastuse koostamine (esitatud kohutule 25.06.2008) 2,36 h, 2,24 h, 2,0 h ja 3,24 h; 03.10.2008 arve nr 974 summas 34 361,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 17, 9 köide); arve sisu: ettevalmistus Riigikohtu istungiks 1,24 h, 3,0 h ja 3, 48 h, Riigikohtus istungil osalemine (A.Salumets) 6,12 h ja 6,12 h, ülevaade istungist 0,12 h; 06.11.2008 arve nr 1124 summas 2312,80 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 18, 9 köide); arve sisu aruannet ei ole kohtule esitatud; 07.04.2009 arve nr 349 summas 4956,00 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 19, 9 köide); arve sisu: Vlamink Invest vastusega tutvumine, esialgne analüüs 0,42 h, kaebaja vastuse analüüsimine 0,18 h, kohtus lisade järgi; lisade läbivaatamine ja analüüs 0,30 h, kaebuse esitaja poolt esitatud lisade ülevaatamine ja loetamatute lisade kohta kaebuse esitajale e-kirja koostamine 0,24 h, kaebuse esitaja poolt saadetud viivisearvutuse analüüsimine 0,06 h, kaebaja viivisnõude täpsustusega tutvumine, edastatud kliendile 0,12h, Vlamink täpsustatud viivisenõud läbi vaadatud, büroosisene nõupidamine seoses kaebusega 0,48 h; 07.05.2009 arve nr 529 summas 20 319,60 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 20, 9 köide); arve sisu: kaebuse täienduse ja selle lisade analüüsimine 0,30 h; kaebusele vastuse koostamine 4,06 h; vastuse koostamine kaebuse täiendusele 0,24 h; vastuse koostamine kaebuse täpsustusele 3,0 h; vastuse täiendamine, esitatud kohtule 2,30 h; kaebaja täiendavate selgitustega tutvumine, edastatud kliendile 0,24 h; 06.10.2009 arve nr 1072 summas 4368,00 krooni; pangakonto väljavõte (tlk 21, 9 köide); arve sisu: büroosisene nõupidamine (RKA) 0,18 h; E-kirja koostamine P.Lellole 0,06 h; haldusasja materjalide analüüsimine ning edasise tegevuskava kokkupanek 1,30 h; nõupidamine kliendiga (adv Salumets) 0,24 h; kohtumine P.Lello ja R.Kebaga, edasise tegevuskava koostamine (RKA) 0,18 h. KOLMANDA ISIKU SEISUKOHAD
  4. AS Esmar Ehitus leidis, et tema tegevus ei piiranud OÜ Vlamink Invest õigust rajada DP alal kvartalisisest veevärki ja –kanalisatsiooni, sj Tallinna Linnavolikogu
  5. augusti
  6. a määrusega nr 25 kinnitatud "Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni kasutamise eeskirja" punktide 1.2.12 ja 1.2.14 mõistes. Erinevate trasside rajamine samale teealale on tehniliselt võimalik. Tallinna Linnavolikogu
  7. 08.
  8. a määrusega nr 25 kinnitatud "Tallinna ühisveevärgi ja kanalisatsiooni kasutamise eeskirja" ja Tallinna Linnavolikogu
  11. a määrusega nr 24 kinnitatud "Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooniga liitumise eeskirja" kohaselt on AS Esmar Ehitus kohustatud tagama kõigi tegevuspiirkonnas asuvate tarbijate joogi- ja heitvee ärajuhtimise teenuse osutamise, samuti rajama kogu piirkonnas ühisveevärgi ja kanalisatsiooni ning sadeveekanalisatsiooni ja tuletõrjehüdrandid. AS Esmar Ehitus ja Vlamink Invest OÜ pidasid läbirääkimisi Vlamink Invest OÜ poolt ehitatud vee- ja kanalisatsioonitrasside võõrandamiseks ning kaebaja esitas läbirääkimiste käigus ühe võõrandamistehingu võimaliku tingimusena hinna, milleks kaebaja nägemuses oli 1 000 000 (üks miljon) kr. Väär on aga seisukoht, et 3.isik peab seda projekti tegelikuks või õigeks hinnaks. AS Esmar Ehitus soovis lõpetada tulutud vaidlused ja oli valmis läbirääkimisi vee- ja kanalisatsioonitrasside võõrandamislepingu sõlmimiseks jätkama teatud eeltingimuste 23 täitmisel. Üheks selliseks eeltingimuseks oli mh asjaolu, et võõrandaja (Vlamink Invest OÜ) korraldab kõigi kinnistuomanikega servituutide seadmise teatud tähtajaks. Vlamink Invest OÜ ei suutnud kasutusõiguseid tähtaegselt seada ning sellest tulenevalt läbirääkimised võõrandamislepingu sõlmimiseks ka lõppesid. AS Esmar Ehitus tegevus ei ole saanud põhjustada vaidluse osapooltele mistahes kahju.
  12. Kaebaja veevarustuse torustik on kasutusel. Kolmas isik ei nõustu endiselt kaebaja poolt lepinguprojektile antud tõlgendusega. 12.09.2003 a seisuga lepinguprojektist nähtub muuhulgas, et kolmandal isikul ei ole õigus võtta liitumistasu- p 3.
  13. Jääb arusaamatuks, et kui ka kinnistuomanikud ei ole maksnud kommunikatsioonide eest, see oli kaebaja väide, miks siis kinnistutelt liitumistasu võtta ei tohiks. Mis ettepanekut see tähendaks 3.isiku jaoks? Ostja sooviks oli, et see projekt hõlmaks kõiki kinnistuid, millel asub rajatis. Lepingu ese asub 5 erineval kinnistul. Kaebaja poolt esitatud projekt ei kinnita kolmanda isiku nõustumist igal tingimusel selle suhtes edasi rääkida. Kaebaja väitis, et soovis siduda kõigi kasutusõigused müüdava projektiga, seega pidi olema ka Lepiku 52 osas saadud nõusolek, seda nõuet kaebaja ei täitnud; see oli ostajale oluline, kuna vastasel juhul oleks tekkinud õigusliku aluseta ehitised. Kuna Lepiku 52 ei olnud kasutusõiguse suhtes nõusolekut seatud, ei arutatud projekti. Eesmärk oli, et kasutusõigus oleks saavutatud ja siis arutada lepingut edasi, et saavutada õigusrahu. Kaebaja esitas ise DP, kus on näidatud, kuidas tuleb lahendada veevarustus ja kuidas heitvee ärajuhtimine. Kaebaja projekt nägi ette hoopiski, et Sompa veeühistu puurkaevuga tuleb kaebaja jaoks ühendus, täna see ühendus töötab, selle kaudu osutatakse elanikele veevarustusteenust. Seega on kaebajal plaanitud vee saamine vastavuses DP-ga. Kanalisatsioon tuli ühendada Randvere tee ja Nõo tee vahelise ala DP isevoolse torustikuga. See tuli rajada planeeringu ala omanikul. Kaebaja esitas tõendid, millest nähtub, et kaebaja on teinud taotluse kanalisatsioonitorustiku ühendamiseks, mis oli Pirita-Mähe magistraaltorustik. Tallinna Vesi keeldus seda tegemast. Selgelt on siit näha, et kaebaja pidi ette nägema, et 2002.a. kanalisatsioonitoru kasutusse võtmiseks tuli ühendada Randvere ja Nõo tänava detailplaneeringuga ettenähtud isevoolse torustikuga ja see omakorda Tallinna Veele kuuluva magistraaltorustikuga. Kaebaja pidi mõistliku hoolsuskohustuse raames veenduma, et saab kõik ühendused tehtud ja trassi reaalselt kasutusse võtta. Kui kaebaja hakkas ehitama, miks ei hakanud ta ehitama eelvoolu poolt, vaid alustas seda kruntidelt ? Seega ehitas ta ilma veendumuseta selles, et saab torustiku ühendada, mille kaudu on võimalik heitvesi ära anda kuni veepuhastusjaamani. Kaebaja on ise võtnud endale põhjendamatuid äririske ja ei ole üles näidanud vajalikku hoolsust. See ei sõltunud teiste tegevusest. Kolmandal isikul oli maakasutusõigus, va H. Niibergi osas ei olnud, kui mõni ehitistest pidi asuma tema maal. Tallinna Veega peetud kirjavahetusest nähtub, et tuleb kokkulepe saavutada ehituse alustamisel. Kaebajal ei olnud neid kokkuleppeid ja seega kaebaja ei näidanud üles vajalikku hoolsust. Saame rääkida 5 kinnistust, mille osas on väljavõtted olemas. Lepiku 50, Põldma 8 osas on kanalisatsioonitorustik välja ehitatud ja kasutusele võtmata. Tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks otsinud trasside väljaehitamiseks partnerit. Kanalisatsioonitrasside omanikuna tahtis ühenduse saamist Tallinna Vee trassidega.
  14. 19.04.2010 esitas kolmas isik kohtule taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kokku summas 23 085 krooni so 1475,40 eurot. KOHTU PÕHJENDUSED 24
  15. Tallinna Halduskohtu otsus 08.01.2007 oli edasi kaevatud kaebuse esitaja poolt kahjunõude osas ja selles osas oli palutud teha uus otsus. Riigikohus tühistas Tallinna HK märgitud otsuse 01.10.2008 ja saatis asja uueks lahendamiseks Tallinna Halduskohtule. Resolutsiooni kohaselt on otsus tühistatud tervikuna, kuid kohus käesolevalt selgitab, et kuna edasi kaevati halduskohtu otsus osas, mis lahendas kahjunõude, siis on Riigikohtu otsusega tühistatud edasikaevatud otsuse osa. Seega ei ole enam vaidluse all taotlus, milles OÜ Vlamink Invest palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Ameti
  18. a ehitusloa nr 28369,
  21. a ehitusload nr 29933 ja nr 29934,
  24. a kasutusloa nr 2190 ning
  27. a kasutusload nr 2467 ja nr 2468 ning kaebaja kasuks välja mõistetud kohtkulude osa (73 770 kr).
  28. Asja materjalidest nähtub, et TSAPA eelmärgitud ehitus-ja kasutusload tunnistati Tallinna HK otsusega 08.01.07.a. õigusvastasteks põhjustel, et
  31. a oli Tallinna Linnaplaneerimise Amet andnud OÜ-le Devon Vara ehitusloa nr 25171 Lepiku tee 60, 55a ja Kõlviku tee 2a, 2b ja 5a maa-ala insenerivõrkude ehitamiseks. Sellest ehitusloast tulenevaid õigusi ja kohustusi asus realiseerima OÜ Vlamink Invest. Tallinna Linnavolikogu
  32. detsembri
  33. a otsusega nr 293 kehtestatud Lepiku tee 60, 55a ja Kõlviku tee 2a, 2b ja 5a maa-ala detailplaneering, mis oli PES § 9 kohaselt lähiaastate ehitustegevuse aluseks olev dokument, ei näinud ette konkureeriva või dubleeriva vee- ja kanalisatsioonivõrgu ehitamist. Kohalik omavalitsus oli PES § 54 p 1 ja EhS § 24 lg 1 p 1 alusel kohustatud keelduma AS-ile Esmar Ehitus ehituslubade andmisest, sest varem samale maa-alale väljastatud ehitusluba ei olnud kehtetuks tunnistatud ning OÜ Vlamink Invest insenervõrkudega konkureeriv AS-i Esmar Ehitus ehitusprojekt oli seega vastuolus detailplaneeringuga. Kohus märkis veel, et EhS § 33 lg 3 kohaselt kontrollib ehitusjärelevalve organ kasutusloa väljastamisel ehitise vastavust õigusaktidega sätestatud nõuetele. Riigikohtu halduskolleegium leidis
  34. oktoobri
  35. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-62-03, et kasutusloa andmisel peab ehitusjärelevalve organ kontrollima ehitise vastavust mitte ainult ehitus- ja planeerimisõiguse normidele, vaid hindama ka seda, kas ehitise kasutamine kavandatud otstarbel on vastuolus muude õigusnormidega. Ehitis ei vasta nõuetele, kui ehitis või selle projektikohane kasutamine kahjustaks ebamõistlikult kolmandate isikute õigusi. Kasutusload, mis on väljastatud õigusvastaste ehituslubade alusel ehitatud ehitisele, on õigusvastased. Kohus leidis, et OÜ-l Vlamink Invest on põhjendatud huvi vaidlustatud ehitus- ja kasutuslubade õigusvastaseks tunnistamiseks, kuna ta soovib konkureeriva ehitusprojekti omajana nõuda Tallinna linnalt nimetatud lubadega temale tekitatud varalise kahju hüvitamist. OÜ Vlamink Invest kaebused endistes haldusasjades nr 3-82/2004 ja 3-1020/2004 kuulusid rahuldamisele.
  36. Esmalt märgib kohus, et kuivõrd Vlamink Invest OÜ kaebusi on arutatud mitmeid kordi, ning kaebusega seotud asjaolusid ja kaebaja majandustegevuse sisu ning eesmärke oli raske kaebaja vastuoluliste ja korduvalt muutuvate selgituste tõttu mõista, siis on käesolevalt menetlusosaliste poolt ja kaebaja esitatud väidete kontroll kinnitanud ja selgitanud, et taustaolukord, milles menetlusosalised tegutsesid, ei olnud kõiges selline, nagu seda kaebaja on menetlustes püüdnud esitada ja ehkki kaebaja märgib mitmel korral, et vaidlust asjaoludes ei ole, nähtub kohtule, et selline kaebaja järeldus on ekslik ja eksitav. Kuivõrd ehitusluba DP ala insenervõrkude ehitamiseks väljastati siiski OÜ-le Devon Vara, siis sai ehitusloa andmisel hinnata kvartalisiseste teede ja insenertehniliste võrkude planeerimise kui vee-ettevõtja võimekust OÜ Devon Vara suhtes. OÜ Devon Vara müüs tema tellitud DP ala kvartalisiseste teede ja ehitusvõrkude ehitusprojekti ära Vlamink Invest OÜ-le. Seega arendusala arendamist sooviva ettevõtja võimekust sai hinnata OÜ Devon vara suhtes ja vaidlust ei ole selles, et kaalutud oli, et kui OÜ Devon Vara soovib alustada ka piirkonna 25 vee-ettevõtja tegevust, siis ta peab selleks astuma kohaseid samme arvestades, et veeettevõtjaks saab määrata selle isiku, kes soovib tegutseda vee-ettevõtjana. Kuigi kaebaja ei avaldanud andmeid, millal ta täpsemalt alustas ehitustegevusega vaid rõhutas, et asja materjalidest nähtub, et kaebaja rajatud veetrass võeti vastu 03.08.01.a. aktiga, siis ei ole vaidlust selles, et juba 17.05.01.a. oli määratud vee-ettevõtjaks Mähe 1 ühisveevarustuse ja kanalisatsiooni tegevuse piikonnas AS Esmar Ehitus ja MTÜ Energia Mähe, kuna OÜ Devon Vara ei olnud siiski soovinud saada vee –ettevõtjaks ei enne seda ega pärast seda. Vastavalt ei ole kaebaja ka väitnud, et kui ta ostis projekti OÜ-lt Devon Vara, oli ta veendunud või teadlik, et OÜ Devon Vara astus samme, et saada piirkonna vee-ettevõtjaks ja et selles mõttes oleks olemas õigustatud ootus, et ta selleks sai või saab. Kaebaja ei märgi, et ta ise kandideeris piirkonna vee-ettevõtjaks. Seega ei ole siiski vastustajad nõustunud kaebaja seisukohaga ja on kogu aeg olnud seisukohal, et kaebaja soovis ehitada DP-st tulenevat kvartalisisest veetrassi ja seda saab rajada DP-s ettenähtud viisil, mitte ei soovinud saada veeettevõtjaks. Kui vastustaja oleks ka kontrollinud, kas projekt on edasi müüdud, ei oleks sellest muutunud midagi, kuivõrd kaebaja selleks saada tegelikult ei tahtnud. Seega oli kaebajal vajalik kahjunõude esitamisel tõendada, et kahju siiski tekkis ja seda seotult kvartalisiseste veetrasside kasutamisega, kuna kaebaja väidab, et ta on need maha jätnud ja ei saa loodetud tulu 3.isikule väljastatud õigusvastaste lubade tõttu. Tegemist on erinevate veetrassidega ja üks puudutab piirkonna vee-ettevõtja tegevust ning teine konkreetse DP alal lubatud ehitustegevust vee-ja kanalisatsioonilahenduste leidmiseks. Vastustajad on vastupidiselt ka väitnud, et OÜ Devon Vara suhtes ei saanud eeldada, et firma tegelikult kavatsetut ellu viima ei hakka ning et hilisemalt ostab eelmärgitud projekti Vlamink Invest OÜ, kes samuti ei ehita välja DP alale ettenähtud trasse. Kaebaja tegi projekti ostu 29.12.2000, kuid vastustajat sellest ei informeerinud. Vastupidist ei väida ka kaebaja. Kaebaja ega OÜ Devon Vara ei ole soovinud osaleda vee-ettevõtjaks konkureerimisel. OÜ-le Devon Vara ehitusprojekti realiseeris kaebaja vaid osaliselt. Soetatud projektist tulenevalt ei olnud tal enamaid õigusi, kui OÜ-l Devon Vara, kuna kaebaja kokkuvõttes ka ise ei väida, et ta soovis osaleda konkursil või et ta esitas konkreetseid taotlusi, vastupidiselt nähtub, et ta loobus isegi sellest plaanist, kuidas kasutada kvartalisiseseid trasse teistmoodi, kui ta neid hetkel kasutab, so senisest kasumlikumalt. Trassid ei ole kasutamata ehkk kaebaja ise väidab, et ta on need maha jätnud. Kohtule nähtub, et trassid on kasutusel just niisugusel viisil nagu kaebaja suutis oma majandusplaane reaalseks pidada ja vastavuses oma kalkulatsioonidega kasutusse võtta või kasutamiseks anda. Isegi kui vastustajad oleksid saanud koheselt teada, et projekt müüdi edasi, ei oleks see kuidagi mõjutanud kaebaja tegevust, kes väidetult kokkuvõttes osutas teenust, mille käigus viis kokku projektist tulenevad võimalused ning teenis tulu liitumise vahendamise eest (vt kaebaja 22.04.10 lõplik seisukoht).
  37. Kohus soovib koheselt selgitada ka alljärgneva. Kui senimaani nähtus kaebustest, et kaebaja vaidlustades Esmar Ehitus AS-le vaidlusaluste lubade väljastamist oli märkinud, et ühele ja samale objektile välja antud ehituslubade korral jääb kehtima varem välja antud ehitusluba, sest kaebaja arvates hilisem ehitusluba on igal juhul ebaseaduslik ja rikub varasema ehitusloa omaniku õigusi (vt nt Tallinna RK 16.02.05.a. otsus nr 2-3/127/05), siis hiljem oli kaebaja korraks märkinud, et ei oleks tulnud anda välja ka OÜ Devon Vara ehitusluba, kui ei kaalutud, kas ettevõtja on suuteline kavandatut ellu viima. Kaebaja ei ole seda väidet enam küll korranud, kuid kohtule nähtub, et väide võis tuleneda Riigikohtu HK lahendi nr 3-3-1-33-05 seisukohtadest. Kuivõrd vastustajal tekkis kahtlus, kas kaebaja sooviks on muuta seniseid väiteid ja kaebuse aluseid, siis sellega seotult oli vastustaja palunud kaebajal formuleerida uuesti selged positsioonid, et välistada kahtlused, kas kaebaja on muutnud kaebuse aluseid. 26 Juba varasemal asja arutamisel oli kohus andnud kaebajale just seetõttu uue vastamise aja (10.11.06.a.) kohustusega formuleerida uuesti selged nõuded, kuna vastustaja oli palunud kaebajal täpsustada, kas kaebaja sooviks on muuta nõude aluseid. Kuivõrd käesolevalt on kaebuse esitaja esindaja korduvalt märkinud, et ta jääb kõigi oma varasemate seisukohtade juurde ning ei ole samas ise nõustunud täpsemaid vastuseid andma, kui kaugele ulatuvad nn eelmised seisukohad, siis kohus siinkohal märgib, et kontrollis, kas kaebaja on muutnud oma seisukohti märgitud küsimuses ja kui on, siis tuli need kohtule esile tuua. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole soovinud seniseid nõudealuseid muuta ja kaebaja ei formuleerinud oma nõudeid ja kaebuse asjaolusid nii, et käesoleva vaidluse põhjustaks OÜ-le Devon Vara välja antud ehitusluba ja kasutusluba, mida oleks tulnud kas muuta või tühistada. See oleks ka ebaloogiline arvestades, et kaebaja kaebuse loogika kohaselt oli temal OÜ Devon Vara ehitusluba, mis oli tema meelest igati realiseeritav ning selle järgi kaebaja asuski ehitama või vähemalt organiseeris ehitamise, millest tulenevalt tal on õigus nõuda kahju. Ilma ehitusloata poleks saanud soovitud objekte ehitada, kaebaja peab tema ehitatud rajatisi igati õiguspärasteks. Kuivõrd kaebaja uuel vastamisel enam ei märkinud, et OÜ Devon Vara ehitusluba ei oleks tulnud anda või et seda oleks tulnud muuta ja kui seda ei tehtud, siis juba tekkis kahju. Kaebaja väidetest nähtub, et ehitusloa alusel sai ehitada, kaebaja soovis ehituse lõpuni viia, seega lähtub kohus eeldusest, et kaebaja ise pidas võimalikuks realiseerida tema poolt ostetud projekt või kavandatu, milleks ta vajas ehitusluba. Kuna vaidlust ei ole küsimuses, et Devon Vara OÜ-le väljastati ehitusluba teede ja insenervõrkude väljaehitamiseks eesmärgiga võimaldada ellu rakendada Põldma ja Valguta detailplaneering, siis oli seda võimalik teha vaid juhul, kui selleks on kehtiv ehitusluba. Kuivõrd OÜ Devon Vara arendustegevus nägi ette piirkonnas uue elamugrupi väljaehitamise ning OÜ Devon Vara oli huvitatud konkreetsel DP alal kinnisvara äri kaudu kruntide kiirest realiseerimisest, oli selleks vältimatult vajalik saada ehitusluba ning kasutusload. Kaebaja pidas võimalikuks ja vajalikuks soetada sellesama projekti ning jätkas selle alusel tegevust soovimata seda projekti või väljastatud ehitusluba muuta. Seega saab järeldada, et OÜ-le Devon Vara ehitusloa väljastamist ei ole siiski alusetuks pidanud kaebuse esitaja ega ka vastustajad, see võimaldas uue elamugrupi arendusprojekti realiseerimisele asumist, millest oli huvitatud omakorda kaebaja. Kaebuse esitaja oli ise aktsepteerinud OÜ-le Devon Vara väljastatud ehitusluba, seega pidasid isikud ehitusluba igati õiguspäraseks, et seda realiseerida ja see selgitab, miks ei olnud keegi taotlenud ka selle muutmist. Vastupidine oleks ebaloogiline ka sellest aspektist lähtudes, et siis oleks jäänud DP alale moodustatud elamukrundid müümata, kuid kaebaja tegevus ilmselgelt oli suuatud sellise müügi toetamisele, vastavalt oli juba varakult, veel enne kaebaja tarsside suhtes ehitise akti kostamist 03.08.01.a., ta organiseerinud liitumislepingud hoopiski teise vee-ettevõtjaga ning ta ei jäänud ära ootama, mil piirkonna vee-ettevõtja määratakse ja asub tegevusse. Üksikute elamugruppide DP-de mittevõimaldamine ei oleks ka olnud omavalitsuse poolt mõistlik, kuivõrd ka väilsemate alade ja elamugruppide DP tagasid võimaluse saada kruntidele vesi olemasolevate võimaluste kaudu. Kaebaja projekti käikulaskmist ei takistatud, kuna sooviti kasutada tol ajal tegutseva vee-ettevõtja teenust, kellega sõlmiti 09.02.01 lepingud ja sellest ajast oli vee müük tagatud, mis omakorda võis soodustada kruntide müüki. Kuna elamukruntide müüki toetas kvartalisiseste teede ja insenervõrkude ehitusprojekti koostamine ning DP kohane ehitamine, seda ei saanud takistada ning kaebaja õigusi piirata ka 3.isikule väljastatud ehitus või kasutusload, isegi kui kaebaja jättis projekti ostust teatamata või vastustaja kontrollimata, et projekt oli müüdud kaebuse esitajale. Vesi tagati kruntidele läbi Sompa veeühistu puurkaevude ja liitumislepingute.
  38. Kaebaja seletustest seotult tema äriplaaniga ei olnud siiski mõistetav, missugused kavatsused olid temal seotud nn vee-ettevõtjana tegutsemisel, mis oleks pidanud võimaldama 27 kaebajale märkimisväärse tulu ja millest ta on väidetult ilma jäänud. Kaebaja on sõnastanud oma õiguste rikkumist ja kahjulikke tagajärgi mitmel korral. Nii on kaebaja nimetanud, et ta ostis projekti ja soovis teenida tulu läbi rajatavate vee-ja kanalisatsioonitrasside hilisema vee-ettevõtjale võõrandamise teel; samas väitis, et ta soovis olla tarsside omanik ja võtta nende kasutamise eest tasu, kuid mõistis, et DP kohase projekti kommunikatsioonide maht oli liiga väike, et hakata osutama veeteenust ja saada sellelt tulu, tasuvam oli trassid rajada ja need müüa; kaebaja ehitas trassid, ootas pakkumisi ja lootis, et müüb need vee-ettevõtjale või annab kasutusse; 22.04.10 märkis kaebaja, et 3.isiku load takistasid teostada samaväärset projekti ja teenida tulu, kuigi kordas, et kaalus, kas võimaldada teistel isikutel kasutada oma võrke ühisveevärgi ning kanalisatsiooniteenuse osutamiseks või võrk edasi müüa. Veel selgitas kaebaja, et ettevõte loodi, et rajatavate kinnisvarapiirkondade kommuniktasiooniküsimused lahendada. Kaebaja nimetas aga endiselt kahju tekitamise küsimuses, et rikuti õigusi seotult tema tegutsemise sooviga olla vee-ettevõtja, mis aga kohtu arvates on kaebaja enda ekslik arusaam sellest, mis projekti ta omandas. Kaebaja oleks pidanud aru saama, et konkreetse DP alusel antud ehitusluba ei võimalda saada temal selliseks vee-ettevõtjaks nagu seda oli piirkonna vee-ettevõtja, seega ei saanud ta loota ka samaväärset tulu. Samas nähtub, et kui kaebaja sooviks oli hoopiski omada trasse, et neid kasutada, siis ta mõistis, et kommunikatsioonide maht jääb liiga väikseks, mis loodetud tulu ei võimalda, see tähendab aga kohtu seisukohalt, et kaebaja ise loobus mõttest kasutada enda ehitatud trasse põhjusel, et ta hindas tulu torude nn omamisest ja kasutamisest väheseks, mis ei ole aga kuidagi seotud 3.isikule väljastatud lubadega. Kommunikatsioonide maht ei oleks suurenenud sellest, kas 3.isik sai ehitus- ja kasutusload, kuivõrd kaebaja sai ehitada niipalju, kui seda võimaldas DP ja selle ehitusluba. 04.04.2010 toimunud kohtuistungil kohus soovis, et kaebaja täpsustaks kaebusega seotud asjaolusid uuesti ka tema majandustegevuse aspektist lähtudes, silmas pidades ka küsimusi, mis hõlmasid kaebaja kavandatud äriprojekti majanduslikku sisu ja kaebaja tegevusega seotud aspekte, kuivõrd kohtule nähtus, et kaebaja ei olnud selgelt esile toonud, kuidas DP ala arendustegevus oleks vee-ettevõtjana tegutsemisel toonud kaasa märkimisväärse tulu. Kaebaja seletustest võis aru saada, et piirkonna vee-ettevõtlusest oli loota suurt tulu, kuid kohtule nähtus, et kaebaja ei olnud astunud konkreetseid samme, et olla piirkonna veeettevõtja, seega ei saanud ta loota vee-ettevõtjaga ka samaväärset tulu. Kuna selleks ei saanud ka OÜ Devon Vara, siis ei saaks kaebaja kõnelda, et tema väidetud kahju tekkimine saaks tuleneda kuidagi asjaolust, et tema tegevust takistati piirkonna vee-ettevõtja tasandil. Kaebajal ei olnud kavatsust ega vahendeid tegutseda samaväärsetes mahtudes, milles asus tegutsema või pidanuks tegutsema piirkonna vee-ettevõtja, vastavalt polnud tal ka sellist projekti soetatud ning puudus teistsugune ehitusluba. Kohtule nähtus, et eelneval asja arutamisel ja kohtule esitatud kirjalikest vastustest ei olnud enam arusaadav, mida kaebaja pidas silmas, kui märkis ära soovi tegutseda vee-ettevõtjana ja saada sellest samaväärset tulu. Kaebaja selgitustest nähtub, et OÜ Vlamink Invest ei olnud enne tegutsev firma ja ta loodi kaebaja sõnade kohaselt „piirkonna arendustegevuseks kinnisvara kommunikatsioonide alal, et täita lünk, st osa, mis oli puudu. Puudu „olid ehitusõigused, maaomanike kinnitused ja veeettevõtte teenuste osa“. Need töölõigud olid vaja omavahel kokku viia, st teenuse osutajad ja kruntide omanikud“. Seega nähtub kohtule, et kaebaja ei ole läbi mõelnud, mida ta tegelikult väidab oma majandusplaanide kohta, kuna need olid vastukäivad, sest just sellise vahendutegevuse täitmine oli temale võimaldatud, enne seda oli võimaldatud DP kohane trasside ehitamine. 28 Kohtuistungil antud tegevuse kirjeldusest võib aru saada, et kaebaja plaanitud tegevusega saigi tegeleda, st ta viis kokku teenuse osutaja ja maaomanikud ja ta saab sellega tegeleda ka edaspidiselt. Esmalt nähtub, et veetrassi kaebaja ei soovinud võõrandada ja et oli olemas veeettevõtja ning kaebaja ongi OÜ Sompa ja Lepiku kaudu lahendanud veevarustuse küsimuse, samamoodi nägi seda ette ka kaebaja omandatud projekt, st kuidas Sompa veeühistu puurkaevu kaudu tagatakse kvartalisistesse trassidesse vesi. See ühendus töötab tänaseni ja ka edaspidiselt, kui kaebaja soovib osutada hoopiski tema poolt soovitud vahendusteenust jätkuvalt. Kaebaja märkis, et ta sai ühekordset tasu (22.04.10 lõplikud seisukohad) liitumise vahenduse eest. Kuivõrd kaebaja leiab järelikult, et ta tegutses hoopiski liitumisteenuse vahendajana, siis edaspidiselt on kaebajal võimalik leida teisi lahendusi, kui kaebaja sooviks on vahendada vee saamine mõne teise vee-ettevõtja kaudu, nt AS Esmar Ehitus kaudu. Et kaebaja seisukohad ja väited on esitatud nii nagu nad on, siis arutles kohus koos menetlusosalistega läbi kogu situatsiooni, milles kaebaja alustas oma tegevust. Kaebaja kinnitas, et „trasse läks igal juhul vaja“, seega on ta pidanud vajalikuks, et ehitusluba, mis väljastati OÜ-le Devon Vara, oli vajalik. Samas nähtus, et kaebaja sai väga hästi aru, et „kommunikatsioonide maht jäi väikeseks, et teenida tulu vee-ettevõtjana“, kuid see ei takistanud kaebajal ikkagi väitmast ka lõplikes seisukohtades, et 3.isikule väljastatud load välistasid võimaluse teostada „samaväärset“ projekti ja „sellega muutus kaebaja projekt kasutuks“. Eeltoodust nähtub, et kui kaebaja soovis teostada samaväärset projekti nagu seda oli 3.isiku projekt, siis ta eksib. OÜ Devon Vara väljastatud projekt hõlmas vaid uuest arendusalast kahte väikest kvartalit ning selle kvartalisisene vee-ja kanalisatsioonitrass nii mahult kui eesmärgilt ei olnud võrreldavad vee-ettevõtja tegevusega, seega ei saanud ka neist saadav tulu olla samaväärne. Kuivõrd kaebaja on endiselt oma seletustes vastuoluline, siis nähtub kohtule, et kaebaja äriplaani olemuse üle võiks jätkuda vaidlus ka edasiselt, mistõttu jääb kohus seisukohale, et õigustatud ei ole need kaebaja väited, mille kohaselt on temalt ära võetud võimalus tegutseda vee-ettevõtjana ja saada märkimisväärset tulu sellest tegevusest. OÜ Devon Vara oli kaalunud tegutsemist piirkonna vee-ettevõtjana, kuid mitte kaebaja, samas ei ole kumbki ettevõtja astunud samme, et saada piirkonna vee-ettevõtjaks, kelle tegevus on „müüa vett või kanalisatsiooniteenust“. Kuna kaebaja ei kandideerinud veeettevõtjaks, siis tema tegevus sai piirduda ühe elamugrupi DP-ga seotud kavade elluviimisega ja mitte enamat. Ehitusluba väljastati eesmärgiga arendada DP ala ehitustegevust, milles nn vee-ettevõtlustulu sai kavandada niivõrd, kuivõrd seda võimaldas konkreetse DP ehitusluba väikse elamugrupi osas ning DP ala piires, mitte väljapool seda. Seega tuleb nõustuda vastustajaga, et DP-ga seotud ehitusluba oli suunatud arendustegevuseks ehitusloa mahus ja selle piires ja üksnes Põldma ja Valguta detailplaneeringu alal ehitustegevuseks, mis ei olnud mõeldud vee-ettevõtja tulu teenimiseks.
  39. Kohtule nähtub endiselt, et kaebuse esitaja kahjuküsimuses on oluline, kuidas kaebaja selgitab oma majandusliku tegevuse sisu ja eesmärke, kui ta ostis DP insenerivõrkude projekti 29.12.2000.a. ja mille kohta oli ta eelnevalt andnud ebamääraseid seletusi, millest kohtud olid juba varem järeldanud, et kaebaja poolt esitatu ei olnud loogiline ega usutav.
  40. Kohtule nähtub, et kaebuse esitajale oli juba antud eelmise kohtukoosseisu poolt võimalus uuesti formuleerida kõik kaebusega seotud olulised asjaolud ning käesolevalt on kaebaja endiselt jätkanud oma seisukohtade formuleerimist, kuid kaebaja teeb seda valikuliselt, sj tõlgendab või esitab Riigikohtu seisukohti eksitavalt ning jätab vastustajate varem esitatud ja hiljem ülekorratud asjaolud ja vastuväited endiselt tähelepanuta.
  41. Vaidlust ei ole küsimustes, mille kohaselt Tallinna Linnavolikogu
  42. mai
  43. a otsusega nr 105 kohustati linnavalitsust valmistama ette vee-ettevõtjate tegevuspiirkondade kehtestamine ja vee-ettevõtjate määramine. Enne OÜ-le Devon Vara ehitusloa väljastamist oli 29 Tallinna Linnavolikogu
  44. juuni
  45. a otsusega nr 214 määratud Tallinnas 12 ühisveevarustuse ja -kanalisatsiooni tegevuspiirkonda ja Tallinna Linnavolikogu
  46. novembri
  47. a otsusega nr 396 määrati põhitegevuspiirkonna ettevõtjaks AS Tallinna Vesi. ÜVKS § 7 lg 1 kohaselt pidi klientidele ühisveevärgist veega varustamise ning ühiskanalisatsiooni abil heitvee ärajuhtimise tagama vee-ettevõtja. Kaebaja seletustest, mis oli antud eelmise kohtukoosseisu ajal kohtus asja suulisel arutamisel võis aru saada kohtuistungi protokollide põhjal, et kaebaja luges end vee-ettevõtjaks, kes lootis saada samasugust tulu vee-ettevõtjana, kui seda oleks saanud isik, kes oli määratud piirkonna vee-ettevõtjaks, so Mähe 1 ühisveevarustuse ja -kanalisatsiooni tegevuspiirkonnas. Kohtule nähtub, et sellest tulenevalt võiski tekkida ka arusaamatusi, mida kaebaja parajasti seotult vee-ettevõtlusega väidab ning miks ta leiab, et AS Esmar Ehitus rajatud trassid ei võimaldanud temal välja ehitada vajalikke vee-ja kanalisatsioonitrasse. Kuna kaebaja eksitavalt märkis, et ta soovis samaväärset tulu piirkonna vee-ettevõtjaga võrdluses, siis nähtus eelnevast, et see ei olnud võimalik, kuna ta ei astunud piirkonna veeettevõtjaks, milleks tuli läbida konkurss. Tal puudus ka vastav projekt, mis oleks seda võimaldanud. Käesolevalt oli kohus kaebaja esindaja käest samuti uurinud, millist tulu lootis kaebaja saada, kui ta märgib, et ta jäi ilma „vee-ettevõtja tulust“, mida ta hindas kõrgeks tuluks. Kuna ehitusluba anti DP ala kvartalisiseste teede ehitamiseks koos insenervõrkudega, mitte Mähe 1 piirkonna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni väljaehitamiseks, siis ei saanud kaebaja loota ühisveevärgi ja –kanalisatsiooni väljaehitamise samaväärsele tulule Mähe 1 piirkonna veeettevõtjaga. Nende tegevused ei saanud sellest tulenevalt ka kattuda. Kuna kaebaja ei taotlenud enda määramist vee-ettevõtjaks Mähe 1 ühisveevarustuse ja -kanalisatsiooni tegevuspiirkonnas, siis nähtubki, et kaebaja õiguste rikkumist ei saa siiski kahju tekkimises selgitada asjaoluga, et 3.isikule väljastatud ehitusload-ja kasutusload, mis tunnistati küll õigusvastaseks, takistasid ka tegelikkuses kaebuse esitaja tegevust piirkonna vee-ettevõtlusega seotult ja et kahju võiks seisneda sellise õiguse kaotamises. Väljastatud 3.isiku load ei saanud kaebajale selles mõttes kahju põhjustada. OÜ Devon vara ehitusloaga sai rajada DP elluviimiseks kvartalisiseseid trasse, et tagada kruntide müük DP alal. Kuna ehitada tuli kvartalisisesed trassid, mille rajamisel nn veeettevõtluse osas on kaebaja kohtus tunnistanud, et kasulikumaks oleks osutunud kogu trass võõrandada või rentida välja, siis on see kaebaja enda järeldus, mis viitab selgelt, et kaebaja oli projekti soetamisel eksinud oma hinnangutes ja kavandatud võimalustes, kui pidas projekti võrdväärseks projektiga, mida vajas piikonna vee-ettevõtja. Kaebaja ise selgitas kohtule vastamisel, et kvartalisiseste trasside kaudu vee edastamine ei olnud ega oleks tulukas, mis ka kohtule nähtuvalt on asjaoludele vastavalt loogiline selgitus, kuna kvartalisiseste vee-ja kanalisatsioonisüsteemi teenuse maht jääb oluliselt alla piirkonna vee-ettevõtja vastavate teenuste mahust. Seega ei ole siinkohal kohane väita, et tekkis kahju ja et see on seotud 3.isiku lubadega.
  48. Samas nähtub, et kui majanduslikult on ebamõistlik soovida vee-ettevõtlustulu kaebaja soovitud viisil ja ta oli sellest loobunud, siis DP-ga ettenähtud trasside ehitamine ja ehituse lõpuleviimine DP-s planeeritud viisil on senimaan

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.