MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-2565 Haldusasi Politsei- ja Piirivalveameti taotlus V.G.i v

) § 11 lg 1 ja § 72 lg 2 alusel ettekirjutus Eestist lahkumiseks (koheselt sundtäidetav) nr

1. Seoses asjaoluga, et V.G.i väljasaatmist ei olnud võimalik lõpule viia 48 tunni jooksul, andis Tartu Halduskohus
2. novembril
3. a oma määrusega haldusasjas nr 3-11-2565 Ida Prefektuurile loa isiku paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks.
5. detsembril
6. a esitas Politsei- ja Piirivalveamet Tallinna Halduskohtule taotluse V.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks kahe kuu võrra vastavalt

§-le

1. Taotluse kohaselt viibib Vene Föderatsiooni kodanik V.G. Eestis ebaseaduslikult ega oma kehtivat reisidokumenti, mis võimaldaks isikul kodakondsusjärgsesse riiki tagasi pöörduda. Rahvastikuregistri andmetel on V.G.il poolvend D. G. (sünd. xx xx xxxx. a Eestis), kes on Vene Föderatsiooni kodanik ning elab alates
2. juulist
3. a Venemaal. Välismaalaste seaduse tähenduses moodustavad perekonna abikaasad ning abikaasade alaealised lapsed, V.G. puudub Eestis pereelu (puuduvad abikaasa ja lapsed). Seega ei sekku Politsei- ja Piirivalveamet V.G.i väljasaatmisel ebaproportsionaalselt isiku eraellu. V.G.il puudub Eestis kindel elukoht ja töökoht. V.G. omab Vene Föderatsiooni kodakondsust ning tema emakeel on vene keel, seega ei näe Politsei- ja Piirivalveamet takistusi isiku kohanemisel, töökoha ja elukoha leidmisel kodakondsusjärgses riigis. V.G. on varem kriminaalkorras karistatud 5-l korral. Teda on korduvalt karistatud väärteokorras narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 151 järgi. V.G.i poolt toime pandud kuritegude teokoosseisud eeldavad tahtluse olemasolu. V.G. on oma korduva õigusvastase käitumisega näidanud üles lugupidamatust Eesti Vabariigi õiguskorra ning põhiseaduslike väärtuste vastu. Seega võib eeltoodud asjaoludel pidada V.G.i avalikku korda ja ühiskondlikku turvalisust ning Eesti territooriumil elavate isikute õigusi ja huve ohustavaks isikuks.
4. novembril
5. a toimus vestlus Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna migratsioonijärelevalve büroo ametniku ning V.G.i vahel. V.G. keeldus migratsioonijärelevalve bürooga koostöö tegemisest, rikkudes sellega

-st tulenevat kaasaitamiskohustust.

1. novembril
2. a edastas Politsei- ja Piirivalveameti kodakondsus- ja migratsiooniosakonna migratsioonijärelevalve büroo Välisministeeriumi vahendusel Venemaa Föderaalsele Migratsiooniteenistusele tagasivõtutaotluse V.G.i suhtes.
3. detsembril
4. a kinnitas Venemaa Föderaalsele Migratsiooniteenistuse ametnik e-posti teel, et V.G.i tagasivõtutaotlus on saabunud ning
5. detsembril
6. a menetlusse võetud. Kuid käesolevaks ajaks ei ole veel migratsioonijärelevalve büroo V.G.i tagasivõtutaotlusele vastust saanud. Kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu ei ole V.G.i väljasaatmine käesoleval ajal võimalik.
7. V.G. palus jätta Politsei- ja Piirivalveameti taotluse rahuldamata. V.G. palub vabastada teda väljasaatmiskeskusest. Ta on kogu elu Eestis elanud, Venemaal ei oota teda keegi ega miski. Ta on läbinud rehabilitatsiooniprogrammid ja eesti keele kursused. Eestis on tal olemas toetusvõrgustik, kokkulepped elu- ja töökoha saamiseks. KOHTU PÕHJENDUSED 2

§ 2lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja tuleb rahuldada.

5.

§ 2

lg 1 kohaselt peab välismaalasel olema Eestis viibimiseks seaduslik alus ning ilma seadusliku aluseta on välismaalasel keelatud Eestis viibida. V.G.il puudub Eesti Vabariigis viibimiseks seaduslik alus ning tema suhtes on jõustunud koheselt sundtäidetav lahkumisettekirjutus.

§ 18

lg 1 järgi viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Halduskohus andis 4. novembril 2011. a

§ 23

lg 1 alusel loa V.G.i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse, kuna väljasaatmist ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu 48 tunni jooksul võimalik lõpule viia ja oli alust arvata, et isik võib väljasaatmisest kõrvale hoiduda. 6.

§ 25

sätestab, et kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja jooksul ei ole võimalik väljasaatmist täide viia, pikendab halduskohus Politsei- ja Piirivalveameti taotlusel väljasaadetava väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kahe kuu kaupa kuni väljasaatmise täideviimiseni või välismaalase vabastamiseni sama seaduse § 24 lõigete 11, 2 või 3 järgi. V.G.i väljasaatmise reaalne täideviimine pole kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu hetkel jätkuvalt võimalik. Käesolevas asjas ei ole kohtule teada

§ 24lõigetes 11, 2 või 3 toodud isiku vabastamise aluseid.

7. Isiku väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamisel tuleb kohtul kaaluda ka seda, kas isiku kinnipidamine on lähtudes Eesti Vabariigi põhiseaduse §-s 20 sätestatud igaühe õigusest vabadusele ja isikupuutumatusele ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamise ning Eestist väljasaatmise eesmärgi suhtes proportsionaalne meede. Asjaolusid arvestades on kohus veendunud, et V.G. suhtes ei ole võimalik kohaldada leebemaid,

§-s 10 loetletud meetmeid, kuna isik võib sellisel juhul suure tõenäosusega hakata väljasaatmisest kõrvale hoiduma. Nähtuvalt kohtule esitatud materjalidest arvab V.G., et tal onõigus Eestisse jääda ja ta on keeldunud koostöö tegemisest Politseija Piirivalveametiga. Teadaolevatel andmetel ei ela Eestis ühtegi V.G.i perekonnaliiget. Toimiku materjalidest nähtuvalt on V.G.il poolvend, kes on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning elab alates

1. juulist
2. a Venemaal. V.G.i on korduvalt kohtulikult karistatud tahtlike kuritegude toimepanemise eest. Viimati Tartu Maakohtu
3. veebruari
4. a otsusega 3 aasta pikkuse vangistusega ja ta vabanes Tartu Vanglast
5. novembril
6. a seoses karistuse ärakandmisega. Eelnevast nähtub, et V.G.i puhul ei ole tegemist seaduskuuleka inimesega. Välismaalaste seaduse mõistes loetakse isikut, keda on kriminaalkorras korduvalt karistatud tahtlike kuritegude eest, ohuks Eesti riigi julgeolekule. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus
7. septembri
8. a otsusega eelnimetatud põhjusel V.G.ile ka elamisloa andmisest.
9. Arvestades eeltoodud asjaolusid ei pea kohus tõenäoliseks, et V.G. täidaks talle tehtud lahkumisettekirjutuse vabatahtlikult. Väljasaatmiskeskusest vabanemise korral puuduks isikul tema suhtes tuvastatud asjaolusid arvestades motivatsioon teha koostööd Politsei- ja Piirivalveametiga väljasaatmise täideviimiseks. Käesolevaks ajaks ei ole

§ 24

lg 11 sätestatud maksimaalne tähtaeg väljasaatmiskeskusesse paigutamise otsuse tegemisest veel möödunud. Samuti ei ole isiku väljasaatmine muutunud perspektiivituks, kuna toimiku materjalidest nähtuvalt on V.G. Vene Föderatsiooni kodanik, kelle Politsei- ja Piirivalveameti poolt esitatud tagasivõtutaotluse on Venemaa Föderaalne Migratsiooniteenistus

1. detsembril
2. a menetlusse võtnud. Tagasivõtutaotluse lahendamine ei ole käesolevaks hetkeks ebamõistlikult viibinud.
3. V.G.i soov jääda Eestisse elama ei ole piisavaks argumendiks jätta Eesti Vabariigi seadused tema suhtes kohaldamata. Isikul on võimalik kaitsta oma õigust Eestisse elama jäämiseks elamisloa andmisest keeldumise otsuse ja lahkumisettekirjutuse vaidlustamise teel, taotledes vastavates kohtuasjades esialgse õiguskaitse kohaldamist. 3