OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laat

§ 1

lg 2 p 2 kohaldamise eelduseks on asjaolu, et teave paikneb majandus- või kutsetegevuse kohas või majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu 2 juures. Kui ettevõtja paneb oma valduses olevale territooriumile, mis ei ole vahetult tema majandus- või kutsetegevuse koht, valgusposti reklaamiseaduse (RekS) § 2 lg 2 p-s 2 nimetatud teabega, siis on tegemist reklaamiga. Teavet eksponeeriv reklaampost asub haljasalal, kus ei toimu majandus- või kutsetegevust, ning see ei asu ka majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures; 2) Reeglina eeldatakse, et asja omanik on asja valdaja ning sellest lähtub ka ettevõtlusamet reklaamimaksu kogumisel. Kui omanik tõendab otsese valduse üleminekut, on omanik kaudne valdaja ning reklaamimaksu tasumise kohustus lasub otsesel valdajal. Reklaamposti otsene valdaja on kaebuse esitaja vastavalt Kristiine Linnaosa Valitsusega sõlmitud üürilepingule nr 2-4.2-9/

1. Üürilepingu p 2 kohaselt antakse ja võetakse lepingu ese kasutusse kaupade ja teenuste reklaamimiseks ning p 2.2.3 alusel tohib lepingu eset kasutada ainult oma ettevõtte kohta käiva välireklaami eksponeerimiseks. Üürilepingu p 7.2.2 keelab kaebuse esitajal anda lepingujärgseid kohustusi üle kolmandatele isikutele. Seega on käesoleval juhul tegelik võim reklaami üle kaebuse esitajal, kes saab reklaami vajadusel välireklaamikandjalt eemaldada; 3) Ettevõtlusamet juhindub oma tegevuses maksukorralduse seaduses (MKS) sätestatust. Maksuhalduri ülesandeks ei ole määrata sunnirahasid, vaid kontrollida, et makse tasutakse ja arvestatakse õigesti. Kui korraldus deklaratsiooni esitamiseks ei too kaasa deklaratsiooni esitamist, on maksuhalduril õigus MKS § 59 alusel alustada maksukontrolli, tuvastada tasumata jäänud maksusumma ning määrata maksusumma maksuotsusega. KOHTU SEISUKOHT
2. Asjas on vaidlus selle üle, kas DeltaCom Invest OÜ peab esitama reklaamimaksu deklaratsioonid kaubamärkide „PRISTIS“, „ASPO“ ja „AUTOEKSPERT“ eksponeerimise eest Tallinnas Mustamäe tee 54 ärihoone juures asuval välireklaamikandjal (Tallinna Ettevõtlusameti
3. veebruari
4. a korraldus) ning kas kaebajat on õigesti kohustatud tasuma sunniraha deklaratsioonide tähtajaks esitamata jätmise eest (Tallinna Ettevõtlusameti
5. märtsi
6. a korraldus).
7. Kaebaja põhjendatud huvi Tallinna Ettevõtlusameti
8. veebruari
9. a korralduse õigusvastasuse kindlakstegemiseks on soov vältida vastustaja edasist õigusvastast tegevust kaebajalt reklaamimaksu deklaratsioonide nõudmisel, maksu määramisel ja sunniraha sissenõudmisel ning luua eeldus kahjunõude esitamiseks juhul, kui vastustaja peaks alustama sunniraha sundtäitmist (tl 57). Vastustaja ei ole kaebaja põhjendatud huvile vastuväiteid esitanud ja nentis kohtuistungil, et kui jõustunud kohtuotsusega tuvastatakse
10. veebruari
11. a korralduse õigusvastasus, loobuks vastustaja ilmselt selle sundtäitmisest, hoolimata korralduse kehtivusest (tl 92 ja 98). Eeltoodut arvestades on kaebajal kohtu arvates piisav põhjendatud huvi taotleda Tallinna Ettevõtlusameti
12. veebruari
13. a korralduse õigusvastasuse tuvastamist.
14. Reklaamimaksu deklaratsioonide esitamise kohustus on

§ 1lg 1 p 4 kohaselt maksuobjekti otsesel valdajal.

Määruse seletuskirja kohaselt käsitatakse sellise isikuna näiteks reklaamikandja otsest valdajat. AÕS § 32 kohaselt on valdus tegelik võim asja üle. AÕS § 33 lg 1 sätestab, et valdajaks on isik, kelle tegeliku võimu all asi on, ning sama paragrahvi lg 2 järgi isik, kes valdab asja rendi-, üüri- või muu selletaolise suhte alusel, mis annab talle õiguse teise isiku asja ajutiselt vallata, on otsene, teine isik aga kaudne valdaja.

1. DeltaCom Invest OÜ leiab, et
2. veebruari
3. a korralduses nimetatud reklaamposti otsesed valdajad on Mustamäe tee 54 asuva ärimaja üürnikud OÜ Tireman (kasutab 3 reklaamikandjal eksponeeritud kaubamärki „VIANOR“) ja AS KGK Knuttson (kasutab reklaamikandjal eksponeeritud kaubamärki „AUTOEKSPERT“) ning kaebaja on maksuobjekti kaudne valdaja. Vastustaja arvates ei ole tõendatud, et tegelik võim reklaamikandja üle oli kolmandatel isikutel.
4. Kohus märgib esmalt, et kuna
5. veebruari
6. a korraldusega ei kohustata kaebajat esitama maksudeklaratsioone kaubamärgi „VIANOR“ eksponeerimise eest, ei oma tähtsust, kas OÜ Tireman, kes Mustamäe tee 54 hoone juures asuval reklaamikandjal väidetavalt nimetatud kaubamärki eksponeerib, on reklaamikandja otsene või kaudne valdaja. Kohus jätab kaebaja sellekohased väited ja tõendid tähelepanuta, sest need väljuvad käesoleva kaebuse raamidest.
7. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebuse esitaja ja Kristiine Linnaosa Valitsus on sõlminud
8. juunil 2010 üürilepingu nr 2-4.2-9/1420 (tl 76-77), mille esemeks on p 1.1 kohaselt Tallinna linnale kuuluva ehitise osa – Mustamäe tee 54 kinnistu ees olev haljasala. Üürilepingu p 2 kohaselt antakse ja võetakse lepingu ese kasutusse kaupade ja teenuste reklaamimiseks ning p 2.2.3 alusel tohib lepingu eset kasutada ainult oma ettevõtte kohta käiva välireklaami eksponeerimiseks. Üürilepingu p 2.3 sätestab, et välireklaamikandja omandiõigus kuulub üürilevõtjale. Üürilepingu p 7.2.2 keelab kaebuse esitajal anda lepingujärgseid kohustusi üle kolmandatele isikutele. Kohus leiab, et eeltoodu põhjal võis Tallinna Ettevõtlusamet mõistlikult eeldada, et DeltaCom Invest OÜ eksponeerib Mustamäe tee 54 asuva ärihoone lähedale haljasalale paigutatud reklaampostil oma ettevõttega seotud teavet ning on seega maksukohustuslane. Kaebajal on siiski võimalik tõendada, et maksuobjekti otsene valdus oli kellelgi teisel.
9. Kaebaja peab üheks reklaamikandja otseseks valdajaks reklaamikandjal eksponeeritud kaubamärki „AUTOEKSPERT“ kasutavat AS-i KGK Knuttson, kellele kaebuse esitaja väidetavalt võimaldab reklaamiposti kasutamist üürilepingu alusel. Kohus märgib esmalt, et kaebuse ja kaebaja kohtuistungil antud selgituse kohaselt kasutab nimetatud kaubamärki AS KGK Knuttson (tl 4 ja 90), kuid kaebaja on kohtule esitanud lepingud, mille on sõlminud AS K.G. Knutsson (tl 23 ja 24). Ka äriregistri elektroonilise andmebaasi kohaselt on äriregistrist leitav AS K.G. Knutsson, kuid ei ole AS-i KGK Knuttson. Kohus eeldab seetõttu, et kaebaja pidas tegelikult silmas AS-i K.G. Knutsson. Kohus leiab, et kaebaja ei esitanud Tallinna Ettevõtlusametile ega ole esitanud ka kohtule piisavalt tõendeid selle kohta, et AS K.G. Knutsson rendib või üürib ruume Mustamäe 54 hoones. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et ruumide rentimist Mustamäe tee 54 ärihoones tõendab AS Noktett ja AS HTS Auto vaheline rendileping
10. novembrist 2002 (tl 18-22), sest AS HTS Auto on nüüd AS KGK Knuttson (tl 90). Kohus selgitas eespool, et AS-i KGK Knuttson äriregistrist ei nähtu ning äriregistri andmetel on AS HTS Auto praegune ärinimi hoopis Hr. Aare Hirv osaühing. Kohtule on esitatud ka varasemate rendilepingute muutmise lepingud, mille AS K.G. Knutsson on sõlminud OÜ-ga Rehviekspress (tl 23) ja OÜ-ga Noktett (tl 24). Neist rendilepingu lepingu lisadest ei selgu, millise sisuga lepingut muudetakse ja seetõttu on neid tõendeid võimatu seostada Mustamäe tee 54 asuva ärihoonega. Seda möönis kaebaja ise ka kohtuistungil (tl 9091). Ja isegi kui lugeda AS K.G. Knutsson Mustamäe tee 54 ärihoone rentnikuks või üürnikuks, ei ole kaebaja esitanud ühtki tõendit selle kohta, milline on kaebaja ja AS-i K.G. Knutsson vaheline suhe reklaamposti kasutamiseks. Reklaampost ei asu Mustamäe tee 54 ärihoones, vaid selle läheduses Tallinna linnale kuuluval haljasalal. Seetõttu puudub kohtul alus arvata, et tegemist on nimelt üürisuhtega, nagu väidab kaebaja. Tõendamata on ka see, et kaebaja on reklaamikandja üürile andnud äriühingutele, kes kasutavad kaubamärke „ASPO“ või „PRISTIS“, või et nimetatud äriühingud Mustamäe tee 54 hoones üldse tegutsevad. Selle kohta ei ole kaebaja ühtki tõendit esitanud. Seega saab kaebaja Mustamäe tee 54 ärihoones väidetavalt tegutsevate äriühingute otsese valduse tõendamisel tugineda vaid reklaampostist 4 tehtud fotole, millelt nähtub korralduses märgitud kaubamärkide eksponeerimine (tl 33). See foto tõendab aga kohtu arvates üksnes seda, milliseid kaubamärke foto tegemise hetkel valguspostil eksponeeriti. Foto ei ütle midagi selle kohta, kelle tegeliku võimu all on reklaamipost ja sellel teabe eksponeerimine. Seega ei kinnita kaebaja esitatud tõendid, et reklaamimaksu objekti otsene valdaja oli mõni muu isik.
11. RekS § 2 lg 1 p 3 järgi mõistetakse reklaami all teavet, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil (sama

§ 1

lg 1 p 1).

§ 1

lg 2 p 2 kohaselt ei käsitata reklaamina muuhulgas majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle kaubamärgiga ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Samasugune säte on ka RekS § 2 lg 2 p-s 2.

§ 1

lg p 6 määratleb majandus- ja kutsetegevuse koha kui koha, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust. 16. Kaebaja arvates kohaldub reklaampostil eksponeeritud teabele

§ 1

lg 2 p-s 2 sätestatud erand, sest kaebaja üürnikud eksponeerivad seal oma kaubamärke ning reklaampost asub üürnike majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Vastustaja arvates ei ole kaebaja märgitud erandid kohaldatavad.

1. Kohus leiab, et Mustamäe tee 54 ärihoone lähedale paigutatud reklaamposti peamine eesmärk on ärihoones tegutsevate äriühingute teenuse osutamise või kauba müügi suurendamine. Reklaamposti kujutavalt fotolt (tl 33) ja toimikusse võetud Maa-ameti geoportaalist pärinevale ortofotole joonistatud plaanilt (tl 89) võib järeldada, et reklaampost ei paikne vahetult ärihoone sissepääsu ega isegi sissesõidutee juures ning haljasala ja hoone vahele jääb veel parkla. Valgusposti asukoht ning sellel eksponeeritud teabe suurus ja esitusviis juhib klientide tähelepanu võimalusele tarbida konkreetsete kaubamärkide omanike kaupu või teenuseid, ega ole pelgalt lakooniline faktiline teadaanne või neutraalne viit neile klientidele, kes soovivad leida konkreetse äriühingu asukohta. Seetõttu on reklaampostil eksponeeritud kaubamärgid hõlmatud RekS § 2 lg 1 p-s 3 sätestatud reklaami mõistega.
2. Kaubamärgi eksponeerimine on teatud juhtudel siiski reklaamimaksust vabastatud. Kaebaja väitel tegutsevad äriühingud, kes eksponeerivad Mustamäe tee 54 ärihoone lähedale haljasalale paigutatud reklaampostil kaebaja väidetavate üürnikena oma kaubamärke, Mustamäe tee 54 asuvas hoones (vt kohtuistungi protokoll tl 91). Kaebaja ei ole kohtule esitanud selliseid selgitusi või tõendeid kaubamärke eksponeerivate äriühingute majandus- ja kutsetegevuse eripärade kohta (nt millist kaupa ja teenust ning millisel viisil pakutakse), mis annaks alust arvata, et nende isikute majandus- või kutsetegevuse kohaks saab lugeda ka Mustamäe tee 54 hoone ümbruse, sh hoone juures oleva haljasala, millel reklaampost paikneb. Nagu kohus eespool märkis ei paikne reklaampost vahetult ärihoone sissepääsu juures, vaid eemal haljasalal. Seetõttu ei laiene kaebajale

§ 1lg 2 p-s 2 sätestatud erand.

1. Eeltoodu kokkuvõtteks leiab kohus, et Tallinna Ettevõtlusameti
2. veebruari
3. a korraldus ei ole kaebuses märgitud põhjustel õigusvastane ning seega tuleb kaebaja taotlus korralduse õigusvastasuse tuvastamiseks jätta rahuldamata.
4. Tallinna Ettevõtlusamet kohustas kaebajat
5. märtsi
6. a korraldusega tasuma sunniraha 200 eurot Tallinna Ettevõtlusameti
7. veebruari
8. a korralduse täitmata jätmise eest Kaebaja taotleb korralduse tühistamist põhjusel, et Mustamäe tee 54 lähedal haljasalal asuv reklaampost ei ole reklaamimaksu maksuobjekt ning kaebaja ei ole maksukohustuslane. Seega 5 sisuliselt palub kaebaja
9. märtsi
10. a korralduse tühistada põhjusel, et
11. veebruari
12. a korraldus on õigusvastane.
13. Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (ATSS) § 8 lg 1 kohaselt on sunnivahendit lubatud rakendada, kui adressaadile on tehtud teatavaks ettekirjutus, mis kehtib, ning seda ei ole hoiatuses märgitud tähtaja jooksul täidetud. DeltaCom Invest OÜ on Tallinna Ettevõtlusameti
14. veebruari
15. a korralduse kätte saanud. Tallinna Ettevõtlusamet ei ole korraldust kehtetuks tunnistanud ja kaebetähtaja nimetatud korralduse tühistamise taotlemiseks jättis kohus ennistamata. Kaebaja ei ole
16. veebruari
17. a korraldust seni täitnud. Seega on tegemist kehtiva haldusaktiga. HMS § 60 lg-st 1 ja 2 tulenevalt loob kehtiv haldusakt õiguslikke tagajärgi ning kehtiva haldusakti resolutiivosa on kõigile täitmiseks kohustuslik hoolimata sellest, kas haldusakt on õiguspärane või õigusvastane. Seega on sunnivahendi rakendamise formaalsed eeldused täidetud. Sunniraha ebaproportsionaalsust kaebaja vastustajale ette ei heida.
18. ATSS § 8 lg 3 kohaselt ei tohi sunnivahendit rakendada, kui: 1) ATSS § 8 lg 1 sätestatud sunni rakendamise alused on ära langenud; 2) ettekirjutuse aluseks olnud õigusnorm on tunnistatud kehtetuks; 3) sunnivahendi rakendamine lükatakse edasi; 4) halduskohus peatab sunnivahendi rakendamise halduskohtumenetluse seadustikus ettenähtud korras. Vaidlust ei ole selle üle, et ATSS § 8 lg 3 p-des 2-4 sätestatud aluseid praegusel juhul ei esine. Kaebaja väitis kohtuistungil, et sunni rakendamise alus on ära langenud, sest sunniraha kohaldamise aluseks olev Tallinna Ettevõtlusameti
19. veebruari
20. a korraldus on õigusvastane. Kohus on aga eespool jõudnud teistsugusele seisukohale. Kuid isegi kui
21. veebruari
22. a korraldus oleks õigusvastane, on see jätkuvalt kehtiv haldusakt ning seega täitmiseks kohustuslik. ATSS § 8 lg 3 ei sätesta täiendavaid haldusakti kehtetuse aluseid HMS § 61 lg 2 kõrval. Seega tuleb jätta rahuldamata ka kaebaja taotlus Tallinna Ettevõtlusameti
23. märtsi
24. a korralduse tühistamiseks.
25. Kohus lisab, et halduskohtumenetluses kontrollitakse haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga. Pärast haldusakti andmist ilmnenud asjaolud võivad aga välistada sunnivahendi (nt sunniraha) korduva rakendamise. Seega kui kaebaja esitab Tallinna Ettevõtlusametile täiendavaid tõendeid, millest nähtub, et kaebaja ei ole reklaamimaksu deklaratsioonide esitamiseks kohustatud isik, võib ta ühtlasi taotleda näiteks sunniraha korduva rakendamise lõpetamist ning vajadusel vaidlustada haldusorgani keeldumise halduskohtus.
26. Kuna kohus ei tuvastanud Tallinna Ettevõtlusameti
27. veebruari
28. a korralduse õigusvastasust ning Tallinna Ettevõtlusameti
29. märtsi
30. a korralduse tühistamiseks ei ole samuti alust, tuleb kaebus tervikuna jätta rahuldamata.
31. HKMS § 92 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda. Monika Laatsit 6