OTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamine Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohus Monika Laat

) § 54 lg 6 alusel lugeda kaebajale kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest. Kaebajal oli kohustus korraldada posti vastuvõtmine oma juriidilisel aadressil, kuid kaebaja ei ole seda kohustust piisava hoolega täitnud. Maksuhaldur on saatnud enne

1. augusti
2. a korralduse andmist haldusakte ja muid vastamist nõudvaid kirju lihtkirjaga OK Oiltrade OÜ juriidilisel aadressil ja kaebaja on need seni probleemideta kätte saanud. Seega on kaebaja väited, et ta ei ole vaidlustatud otsust kätte saanud, paljasõnalised ja otsitud. Lisaks on
3. augusti
4. a korraldus saadetud kaebaja seaduslikule esindajale tähtkirjaga. 2) Maksuhalduril ei olnud piisavalt tõendeid, et otsustada kaebaja ettevõtlusega tegelemise üle. Maksuhaldur tegi pärast kaebaja poolt
5. augusti
6. a korralduse täitmata jätmist korralduse pankadele. Kaebajalt teistes menetlustes esitatud üksikute dokumentide, 2 käibemaksudeklaratsioonide ja pangakontode väljavõtete põhjal ei saanud otsustada ettevõtlusega tegelemise üle, sest puudusid raamatupidamise algdokumendid (lepingud, arved jne). Need dokumendid olid kaebaja mõjusfääris. Ettevõtlusega tegelemise tõendamiskoormus oli kaebajal. KOHTU PÕHJENDUSED
7. Vaidlus käib selle üle, kas kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist kustutamine oli õiguspärane ning kas maksuhalduril on kohustus taastada kaebaja registreering käibemaksukohustuslaste registris.
8. KMS § 22 lg 31 alusel on maksuhalduril õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. Kui maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt lisatõendeid või koguda neid oma algatusel. Maksuhaldur teatab maksukohustuslasele registrist kustutamise kavatsusest kirjalikult ning annab tähtaja ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks. Kui ettevõtlusega tegelemine ei ole ettenähtud tähtaja jooksul tõendatud, kustutab maksuhaldur maksukohustuslase registrist. Seega tuleb registrist kustutamise formaalse eeldusena anda maksukohustuslasele tähtaeg ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks ja hoiatada teda tõendite esitamata jätmise tagajärgede eest. Maksukohustuslase võib registrist kustutada, kui hoiatusest hoolimata ei ole tõendeid tähtaegselt esitatud.
9. PMTK kohustas kaebajat
10. augusti
11. a korraldusega esitama tõendeid ettevõtlusega tegelemise kohta. Korralduses sisaldus hoiatus tõendite esitamata jätmise tagajärgede kohta. Korraldus edastati OK Oiltrade OÜ-le lihtkirjaga äriühingu äriregistrisse kantud juriidilisele aadressile ning tähitud kirjaga OK Oiltrade OÜ juhatuse liikme rahvastikuregistri järgsele elukoha aadressile. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja seaduslikule esindajale tähitult saadetud kiri tagastati maksuhaldurile hoiutähtaja möödumisel (tl 115-116).

§ 52

-54 ei näe ette võimalust lugeda juriidilisest isikust maksukohustuslase juhatuse liikme elukoha aadressile saadetud kirja, mis on hoiutähtaja möödumise tõttu tagastatud, juriidilisele isikule kättetoimetatuks. Selle üle ei ole pooltel ka vaidlust. Kaebaja väitel ei ole ta enne otsuse nr 12814 vastuvõtmist kätte saanud ka lihtkirjaga juriidilise isiku äriregistri järgsele aadressile saadetud korraldust. Samuti seab kaebaja kahtluse alla maksuhalduri õiguse saata korraldus lihtkirjaga, sest kaebaja väitel oli ta avaldanud soovi haldusaktide saamiseks elektrooniliselt ning teistes maksumenetlustes on maksuhaldur kaebajaga samuti suhelnud elektrooniliselt või edastanud dokumente tähtsaadetisena. Seega tuleb kohtul kontrollida, kas maksuhaldur võis saata 31. augusti 2011. a korralduse lihtkirjaga kaebaja äriregistrisse kantud aadressile ning kas selle korralduse saab lugeda kaebajale kättetoimetatuks. 8.

§ 52

lg 1 sätestab, et haldusaktid antakse adressaadile kätte allkirja vastu või toimetatakse kätte posti teel, elektrooniliselt või avaldatakse perioodilises väljaandes. Sama sätte teise lause kohaselt võib maksuhaldur valida kättetoimetamisviiside vahel, kui seadusega ei ole sätestatud kohustuslikku kättetoimetamisviisi.

§ 54

lg 2 sätestab, et juriidilisele isikule saadetakse dokument registrisse kantud aadressil.

ei sätesta täiendavaid tingimusi sellele, millal maksuhaldur võib haldusakti kätte toimetada posti teel lihtkirjaga.

§ 54

lg 3 kohaselt saadab maksuhaldur dokumendi menetlusosalisele tema poolt näidatud elektronposti aadressil üksnes menetlusosalise soovil. Seega ei saa maksuhaldur valida maksuotsuse kättetoimetamisviisiks selle adressaadile elektrooniliselt saatmist, kui maksukohustuslane pole ise selgesõnaliselt vastavat soovi avaldanud (vt ka Riigikohtu määrused haldusasjades nr 3-3-175-07, p 17 ja 3-3-1-65-09, p 12; ning Tallinna Ringkonnakohtu

1. jaanuari
2. a määrus 3 haldusasjas nr 3-09-3096, p 11). Kohtu arvates ei saa selliseks sooviavalduseks lugeda Black Land 2 OÜ (kaebaja varasem ärinimi)
3. veebruaril 2011 PMTK-le esitatud avaldust (tl 9-10), sest selles on palutud esitada elektrooniliselt Black Land 2 OÜ käibemaksukohustuslasena registreerimise dokumente. Avalduse piiratud sõnastusest lähtuvalt ei olnud maksuhalduril alust laiendada seda kõigile äriühingu suhtes tulevikus toimuvatele haldusmenetlustele. Ka maksuhalduri poolt muudes maksumenetluses toimunud teadete saatmine elektrooniliselt ning nende vastuvõtmine ei saa asendada maksukohustuslase selgelt väljendatud soovi, et maksuhaldur toimetaks edaspidi kõik dokumendid menetlusosalisele kätte elektrooniliselt. Eeltoodut kokku võttes leiab kohus, et maksuhalduril ei olnud kohustust toimetada
4. augusti
5. a korraldust kaebajale kätte elektrooniliselt ning maksuhaldur võis saata korralduse lihtkirjaga kaebaja äriregistrisse kantud juriidilisele aadressile. 9.

§ 54

lg 6 alusel loetakse juriidilisele isikule registrisse kantud aadressil lihtsaadetisena saadetud dokument kättetoimetatuks, kui on möödunud viis päeva selle saatmisest Eesti piires. Kohtupraktika kohaselt on vaidluse tekkimisel selle üle, kas haldusakti adressaat on koormava haldusakti kätte saanud, tõendamiskohustus haldusorganil; haldusakti lihtkirjaga kättetoimetamise korral peab haldusorgan tõendama vähemalt seda, et kiri on postiteenuse osutajale üle antud (vt nt Riigikohtu määrus asjas 3-3-1-65-09). Kohus selgitas menetlusosalistele tõendamiskoormust, kuid maksuhaldur ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et lihtkirjaga edastatud

1. augusti
2. a korraldus on maksuhalduri mõjusfäärist väljunud (vt ka kohtuistungi protokoll, tl 174-175). Asjaolu, et maksuhaldur ei saa tõendeid esitada, kuna erinevalt varasemast ei ole maksuhalduril enam Eesti Postiga asjakohast lepingut, ei oma asja lahendamisel tähtsust. Maksuhaldur pidi kättetoimetamisviiside vahel valides mõistma, et kuigi
3. augusti
4. a korralduse võib saata lihtkirjaga, peab maksuhaldur vaidluse korral tõendama vähemalt lihtkirja väljumist oma mõjusfäärist. Maksuhaldur pidi kättetoimetamisviisi valikul arvestama tõendamiskoormuse jaotusest tulenevate riskidega.
5. Maksuhaldur väidab õigesti, et juriidilisel isikul on kohustus korraldada posti kättesaamine oma äriregistrisse kantud juriidilisel aadressil (selline on ka Riigikohtu järjekindel praktika), kuid selle kohustuse täitmist on põhjust hinnata alles pärast seda, kui on tõendatud, et lihtkiri on maksuhalduri mõjusfäärist väljunud. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta maksuhalduri väited, et posti vastuvõtmine kaebaja aadressil ei olnud nõuetekohaselt korraldatud, samuti nende väidete kinnitamiseks esitatud tõendid. Kohus märgib vaid, et ei saa rajada kohtuotsust vastustaja oletusele, et kaebaja ei oleks posti vastuvõtmise korraldamata jätmise tõttu korraldust nagunii õigeaegselt kätte saanud (kohtuistungi protokoll tl 175). Vastustaja selline väide on vastuolus ka tema kirjaliku seletuse punktis 3 tooduga (tl 110), mille kohaselt on kaebaja enne
6. augusti
7. a korralduse saatmist kõik maksuhalduri lihtkirjaga saadetud korraldused oma registrijärgselt aadressilt kätte saanud. Ka vaidlustatud otsuse nr 12814, mille maksuhaldur saatis lihtkirjaga, on kaebaja oma registrijärgselt aadressilt kätte saanud.
8. Kaebajale PMTK
9. augusti
10. a korralduse kättetoimetamise tõendamata jätmise tõttu ei saa kohus lugeda kaebaja registrist kustutamise formaalseid eeldusi täidetuks. Seega on vaidlustatud otsus nr 12814 õigusvastane ja tuleb tühistada sõltumata kaebuse ülejäänud põhjendustest.
11. Maksu- ja Tolliameti Ida maksu- ja tollikeskuse (IMTK)
12. novembri
13. a otsusega nr 7075 registreeriti OK Oiltrade OÜ KMS § 20 lg 10 alusel käibemaksukohustuslasena
14. septembrist 2011 (tl 136). Seega on kaebaja taas tagasiulatuvalt maksukohustuslaste registris registreeritud. Kaebaja selgitas kohtuistungil, et
15. novembri
16. a registreeringu aluseks on maksuhaldurile esitatud uus taotlus koos sellele lisatud tõenditega ning kaebaja taotles uut 4 registreeringut oma võimalike riskide maandamiseks. Registreering ei ole saavutatud käesoleva kaebusega, vaid teistsugustel asjaoludel. Praeguses asjas soovib kaebaja saavutada otsuse nr 12814 vastuvõtmise järel katkenud registreeringu järjepidevust ning vältida avalikkusele ja lepingupartneritele sellise teabe kuvamist, millest nähtub kaebaja vahepealne registrist kustutamine PMTK õigusvastase otsuse nr 12814 alusel.
17. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Seega ei anna kohustamisnõude rahuldamiseks alust pelgalt see, et kaebaja ei soovi enda kohta teatud andmete avaldamist, kui avaldamine pole õigusvastane ega riku kaebaja õigusi.

§ 27

lg 1 p 2 alusel võib maksuhaldur igaühele maksukohutuslase nõusoleku ja teadmiseta avaldada käibemaksukohustuslase registrisse kandmise ja registrist kustutamise kuupäeva ning tema registreerimisnumbri. Kaebaja ei ole selgitanud, kuidas otsuse nr 12814 alusel tehtud kannete avaldamine rikub kaebaja subjektiivseid õigusi. Sõltumata käesolevas kohtuasjas tehtud lahendist oleks registrist endiselt nähtav ka kaebaja teistkordne registreerimine

1. novembri
2. a otsuse alusel, sest see otsus ei ole käesoleva vaidluse esemeks ning kohus ei saaks selle registris kuvamise kohta maksuhaldurile mingeid ettekirjutusi teha. KMS § 24 sätestab, et maksukohustuslasena registreerimise päevast alates peab isik täitma maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva käibemaksusumma käibemaksu seaduse §-s 29 sätestatud korras, tasuma käibemaksu §-s 38 sätestatud korras, säilitama dokumente ja pidama arvestust §-s 36 sätestatu kohaselt ning esitama § 37 nõuetele vastavaid arveid. Loetletud õigused ja kohustused ei sõltu sellest, kas kaebaja registreering on taastatud PMTK otsuse nr 12814 tühistamise tulemusena või on ta tagasiulatuvalt registreeritud IMTK
3. novembri
4. a otsuse nr 7075 alusel. Kohus märgib täiendavalt, et kooskõlas Riigikohtu seisukohtadega asjades nr 3-3-1-5-09 ja 3-3-1-62-09 ei ole kohtul kohustamisnõude rahuldamiseks alust, kui kohtuotsuse tegemise ajal õiguslikud või faktilised asjaolud haldusorgani kohustamist enam ei võimalda. Praegusel juhul ei oleks maksuhalduril ilmselt võimalik kohtu ettekirjutust faktiliselt täita, sest IMTK on nõutud toimingu teise haldusmenetluse tulemusena juba sooritanud.
5. Kokkuvõttes tuleb kaebus rahuldada osaliselt. Kohus tühistab otsuse nr 12814, kuid ei tee maksuhaldurile ettekirjutust taastada kaebaja käibemaksukohustuslaste registri registreering.
6. HKMS § 92 lg 1 sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 93 lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. HKMS § 93 lg 5 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Vastustaja menetluskulude hüvitamist ei taotlenud. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista õigusabikulud 833 eurot ja riigilõivu 28,75 eurot, kokku 861,75 eurot, ning kohustada vastustajat TsMS § 177 lg 2 alusel tasuma viivist alates kohtulahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni. Kaebaja on lisanud taotlusele õigusabi osutamise koondspetsifikatsiooni ja arved nr 2011158, 2011174 ja 2011185 (tl 154-165) ning lisaks maksekorraldused nr 164 (arve nr 2011158 tasumine) ja 205 (arve nr 2011174 tasumine), mis olid kaebajal kohtuistungil kaasas elektrooniliselt (tl 164-173). Riigikohtu halduskolleegiumi järjekindla praktika kohaselt mõistetakse teiselt poolelt välja üksnes reaalselt kantud menetluskulud. Menetluskulude kandmine peab olema tõendatud kuludokumentidega, millest nähtub, et menetluskulud on menetlusosalise poolt reaalselt kantud. Õigusabikulusid ei saa välja mõista, kui on esitatud 5 üksnes esindaja arve, sest see ei tõenda kulude reaalset kandmist. Õigusabikulude tasumist saaks ja peaks tõendama kassa sissetuleku orderiga või pangakonto väljavõttega (vt nt asjad 33-1-47-08, 3-3-1-48-08, 3-3-1-94-08 ja seal viidatud lahendid). Kuna arve nr 2011185 tasumise kohta kaebaja kohtule kuludokumente ei esitanud, jääb sellel arvel märgitud summa (571,20 euro) osas menetluskulude väljamõistmise taotlus rahuldamata. Arve nr 2011158 alusel tuli kaebajal tasuda 336 eurot ning see hõlmas kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse koostamist (tl 158-159). Arve nr 2011174 alusel tuli kaebajal tasuda 92,40 eurot ning see hõlmas esialgse õiguskaitse taotluse koostamist (tl 160-161). Kuna põhiliseks vaidluse esemeks oli PMTK otsus nr 12814, mille kohus tühistab, siis kaebuse rahuldamise proportsioone, esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist selle põhjendamatuse tõttu ning asja üldist mahtu ja keerukust arvestades tuleb vajalike ja põhjendatud menetluskuludena vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 290 eurot.
7. Taotluse kohustada maksuhaldurit tasuma kaebaja kasuks välja mõistetud menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 sätestatud ulatuses jätab kohus rahuldamata. Sellise võimaluse sätestab TsMS § 177 lg 2, kuid HKMS § 92 ja § 93 reguleerivad ammendavalt menetluskulude jaotust ja väljamõistmist ning TsMS § 177 lg 2 ei ole seetõttu halduskohtumenetluses kohaldatav (HKMS § 5 lg 1; vt ka Riigikohtu seisukohad asjas 3-3-1-28-03, p 12). Sellisele seisukohale on asunud ka Tallinna Ringkonnakohus
8. novembri
9. a määruses haldusasjas nr 3-10-2053, leides muuhulgas, et täiendavate rahaliste kohustuste kohaldamine kohtu poolt eeldab selget volitust, et kulutuste suurus oleks ettenähtav. Kohus märgib, et viivise tasumiseks kohustamist kaebaja soovitud viisil ei näe ette ka
10. jaanuaril 2012 jõustuv halduskohtumenetluse seadustik. Monika Laatsit 6