Obsah (4)

§ 31§ 26§ 92§ 93

3-11-1449 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 15. detsembril 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-1449 Haldusasi AS J

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). Edasikaebamise kord 1 ASJAOLUD

2. septembril 2008 esitas AS Jupiter Plus kaudse esindajana ERAA Rehvid OÜ eest tollideklaratsiooni 08EE3300EE91908060, millega deklareeris tolliladustamise protseduurile kauba „uued veoautorehvid koormusindeksiga üle 121“ EL kombineeritud nomenklatuuri koodiga 4011 20 90 ja väärtusega 1 558,77 kr/tk, koguväärtusega 199 523 krooni. Kaup oli Hiina päritolu ja see lähetati Eestisse Hiinast ning kaubasaatjaks oli Zhaoyuan Leo Rubber CO LTD. Ajavahemikul
3. oktoober 2008 kuni
4. august 2009 esitas AS Jupiter Plus kaudse esindajana ERAA Rehvid OÜ eest nimetatud kauba kohta muidki tollideklaratsioone /tl 22-23, 56-87/.
5. 18.02.2010 korraldusega nr 12.2-3/2060-1 teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks nõudis Lääne maksu- ja tollikeskus (edaspidi LMTK) ERAA Rehvid OÜ-lt kaubaarveid, transpordiarveid, kauba eest tasumist tõendavaid dokumente, mereveo saatelehti ja lepinguid /tl 24-25/.
6. 21.02.2011 esitas LMTK ERAA Rehvid OÜ-le „Kokkuvõte tolliväärtuse järelkontrollist“ nr 12.3/2060-2 /edaspidi Kokkuvõte; tl 26-31/.
7. 31.03.2011 intressinõudega nr 13-3/15671 (edaspidi Intressinõue) kohustas Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus (edaspidi PMTK, maksuhaldur või vastustaja) AS Jupiter Plus tasuma intresse summas 393,81 eurot /tl 9-21/.
8. 05.04.2011 esitas AS Jupiter Plus PMTK-le taotluse Intressinõude tühistamiseks (kehtetuks tunnistamiseks), mida PMTK käsitles kui vaiet /tl 32/. Maksu- ja Tolliamet oma 11.05.2011 vaideotsusega nr 6-1/182-2 (edaspidi Vaideotsus) jättis vaide rahuldamata /tl 3335/.
9. 10.06.2011 esitas AS Jupiter Plus (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja) Tallinna halduskohtule kaebuse Intressinõude tühistamiseks /tl 1-8/.
10. 17.06.2011 kohtumäärusega halduskohus võttis kaebuse menetlusse /tl 37/ ja 18.08.2011 määrusega kohus määras lahendada AS Jupiter Plus kaebus kirjalikus menetluses /tl 43/.
11. 12.09.2011 esitas PMTK kohtule kaebuse kohta kirjaliku seletuse /tl 48-52/. Menetlusosalised ei esitanud neile täiendavate selgituste, taotluste jm dokumentide esitamiseks antud ajal (kuni 04.11.2011) kohtule mingeid täiendusi. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja AS Jupiter Plus ei nõustu temale esitatud Intressinõudega, mis on tekkinud asjaolust, et vastustaja ei nõustunud kaubaarvele nr SYFP08-LL-1394 märgitud rehv2 hinna õigsusega ning seetõttu ei pidanud õigeks rehv2 tolliväärtuse määramist tehinguväärtuse meetodil. Euroopa Ühenduse Tolliseadustiku (edaspidi ÜTS; Komisjoni /EMÜ/
12. oktoobri 1992 määrus nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) art 29 kohaselt on imporditud kauba tolliväärtus tehinguväärtus ehk ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajadusel korrigeeritud vastavalt artiklitele 32 ja
13. 2 ÜTS rakendussätete (edaspidi ÜTS RS; EMÜ
14. juuli 1993 määrus nr 2454/93, millega kehtestatakse rakendussätted EMÜ määrusele nr 2913/92, millega kehtestatakse ühenduse tolliseadustik) art 181a kohaselt ei pea toll importkauba tolliväärtust tehinguväärtuse meetodil kindlaks määrama, kui kooskõlas lõikes 2 ettenähtud korraga kahtleb toll põhjendatult selles, kas deklareeritud väärtus väljendab seadustiku artiklis 29 osutatud makstud või makstavat kogusummat. Kui tollil on lõikes 1 kirjeldatud kahtlus, võib ta paluda lisateavet vastavalt artikli 178 lõikele
15. Kui need kahtlused püsivad, peab toll enne lõpliku otsuse tegemist teatama asjaomasele isikule, soovi korral kirjalikult, nende kahtluste põhjendused ning andma talle vastuväidete esitamiseks piisava võimaluse. Lõplik otsus ja selle põhjendused saadetakse asjaomasele isikule kirjalikult. Vastustaja on ka ise oma Kokkuvõttes märkinud, et esmaseks imporditud kauba määramise meetodiks on tehinguväärtus. Käesoleval juhul on vastustaja tuvastanud, et rehv2 osas vastavad kõik dokumendid (müügiarved, maksekorraldused) kaebuse esitaja poolt esitatud deklaratsioonidele, st nimetatud rehvide tehinguväärtus oligi 13,70 eurot/tk. Vabasse ringlusse lubamise tollideklaratsioonidel on tolliväärtus määratud tehinguväärtuse meetodil. Vastustaja on alles järelkontrolli raames
16. veebruaril 2011 koostatud Kokkuvõttes esmakordselt asunud seisukohale, et rehv2 osas ei ole tolliväärtuse määramine tehinguväärtuse meetodil põhjendatud. Kaebuse esitaja rõhutab, et tolliväärtuse meetodi valik on vastustajale seadusega antud kaalutlusotsus ning seni, kuni Vastustaja ei ole vastavat kaalutlusotsust teinud, ei ole maksukohuslasel alust valida tolliväärtuse määramiseks mingisugust teist meetodit peale tehinguväärtuse. Veelgi enam, kaebuse esitaja esitas deklaratsioonid infosüsteemi kaudu, mis tavapäraselt saadab deklaratsioonid, milles märgitud tehinguväärtus antud konkreetse kaubaartikli osas jääb statistilisest keskmisest alla, automaatselt kontrollimiseks. Käesoleval juhul seda ei toimunud ning vastustaja otsustas osade vabasse ringlusse lubamise deklaratsioonide puhul ca 2,5 aastat ning minimaalselt ca 1,5 aastat hiljem, et deklaratsioone tuleb muuta, sest vastustaja ei pidanud tolliväärtuse määramist tehinguväärtuse alusel põhjendatuks. Kaebuse ega ka ERAA Rehvid OÜ ei ole vaidlustanud vastustaja otsust nõuda deklaratsioonide muutmist ja täiendavate impordimaksude tasumist, kuid deklaratsioonide muutmisega seoses muudetud summalt intressi arvestamine alates deklaratsiooni esialgsel kujul esitamisest ei saa olla seaduse mõtteks olukorras, kus n-ö õige deklaratsiooni esitamine sõltub tervikuna vastustaja otsustustest. Ebamõistlikuks tuleb lugeda ka olukord, kus vastustaja tegeleb deklaratsioonide järelkontrollimisega üle kahe ja poole aasta ning tehes otsuse deklaratsioonide muutmise vajaduse kohta, nõuab deklarandilt kogu selle aja eest intresside tasumist. Maksukohuslaselt ei ole võimalik nõuda intresside arvestamist ja tasumist summadelt, mis talle teada ei ole. Kuni järelkontrolli Kokkuvõtte vormistamiseni vastustaja poolt
17. veebruaril 2011 puudus kaebuse esitajal mis tahes info selle kohta, et tema poolt esitatud deklaratsioonides kajastatud tehinguväärtused ei olnud vastustajale vastuvõetavad, seega ei olnud talle ka teada, millises ulatuses vastustaja täiendavate maksude tasumist nõuab. MKS (§ 115 lg 1) mõttest tuleneb üheselt, et maksukohuslane peab intressi arvestama ja tasuma tähtajaks tasumata maksusummalt, kuid see on võimalik vaid siis, kui maksukohuslane teab maksusummat. Käesoleval juhul sai kaebuse esitaja maksusumma teada alles Kokkuvõttest ning seega on vastustaja intressinõue perioodi eest alates deklaratsioonide esitamisest kuni nende muutmiseni ja täiendavalt määratud maksude tasumiseni põhjendamatu. Kaebuse esitajale jääb mõistetamatuks ka vastustaja tegevus Intressinõude esitamisel kaebuse esitajale, mitte ERAA Rehvid OÜ-le. Vastustaja on aktsepteerinud maksukohustuslasena ERAA Rehvid OÜ-d, kes oli kõnesoleva kauba importijaks. Nimetatud asjaolu nähtub sellest, et Kokkuvõte on adresseeritud ERAA Rehvid OÜ-le ning viimast on ka kohustatud 3 deklaratsioonides muudatuste tegemiseks. Intressinõude on aga vastustaja mõistetamatul põhjusel esitanud kaebuse esitajale. Vastustaja PMTK leiab, et vaidlustatud Intressinõue on põhjendatud ja seaduslik, ning palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja nõustub kaebajaga selles, et esmaseks imporditud kauba tolliväärtuse määramise meetodiks on tehinguväärtus. Vaidlust ei ole küsimuses, et kaebaja poolt täidetud vabasse ringlusesse lubamise tollideklaratsioonidel on tolliväärtus määratud tehinguväärtuse meetodil. Kaebaja ei ole eksinud mitte kauba tolliväärtuse määramise meetodi valikul, vaid kauba reaalse väärtuse märkimisel impordideklaratsioonile, mis omakorda viis tollipoolse järelkontrolli läbiviimiseni. Deklarant peab deklaratsiooni täitmisel järgima oma majandus- ja kutsetegevuses tavapäraselt nõutavat hoolsuskohustust. Sellest tulenevalt peab deklarant kandma esitatavatele tollideklaratsioonidele tõesed andmed. Kui deklareeritud kauba tegelik väärtus erineb deklaratsioonile kantust, on deklarant rikkunud hoolsuskohustust, mille nõuetekohase täitmise käigus oleks pidanud selguma deklareeritava kauba reaalne väärtus. Antud juhul tekkis tollil põhjendatud kahtlus, et kauba rehv2 deklareeritud väärtus ei väljenda kauba eest tegelikult makstud või makstavat hinda, mistõttu alustati tolliväärtuse järelkontrolli. Kaebajale väljastati 18.02.2010 korraldus teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks. Kaebaja esitas nõutud dokumendid tähtaegselt. Asjaga seotud dokumentide ja faktiliste asjaolude analüüsimisel kauba tolliväärtuse järelkontrolli raames jõudis toll muuhulgas järeldusteni, et tollideklaratsioonidel deklareeritud kauba rehv2 väärtus ei ole tollile vastuvõetav, tolli poolt määratakse kaubale rehv2 uus väärtus ning samuti korrigeeritakse osade rehvide transpordikulu, mis ei ole õigesti deklareeritud (vt Kokkuvõte). Maksuhaldur on seisukohal, et kaebaja teadis või oleks pidanud teadma kauba rehv2 tegelikku väärtust ning selle korrektselt kandma esitatud deklaratsioonidele. Kaupade rehv2 ja rehv3 näol oli tolli hinnangul tegemist identsete toodetega. ÜTS RS artikli 142 lg 1 punkt c) kohaselt on identne kaup ühes ja samas riigis toodetud kaup, mis on igas suhtes ühesegune, kaasa arvatud kauba füüsilised omadused, kvaliteet ja maine. Väikeste väliserinevuste korral käsitatakse kaupa identsena, kui see muidu vastab kõnealusele määratlusele. Deklaratsioonidest nähtuvalt oli kauba rehv2 hinna vahe võrreldes kaubaga rehv3 10-kordne, mis ei ole mingil moel tavakäibes usutav. Kaebaja ei ole siiani objektiivselt põhjendanud, kuidas kujunes kauba rehv2 hind 10-kordselt odavamaks, kui kauba rehv3 puhul, samas kui tegemist oli identse kaubaga ÜTS RS artikli 142 lg 1 punkt c) mõistes. Isik, kes teostab toiminguid oma majandus- ja kutsetegevuse raames, peab tegutsema piisava professionaalsusega ning ette nägema potentsiaalseid ohutegureid ja kitsaskohti oma töös. Kaebajal oli võimalus tolli käest küsida ka siduvat tariifinformatsiooni enne deklaratsioonide esitamist, mis võimaldanuks algusest peale deklaratsioonide väärtäitmist vältida. Seda võimalust kaebaja ei kasutanud. Sellises olukorras on maksuhaldur seisukohal, et deklaratsioonide õige täitmine ei sõltu maksuhalduri otsustustest, vaid deklarant ise on vastutav deklaratsioonide sisu õigsuse tagamise eest. Toll sekkub deklaratsioonide sisusse ainult põhjendatud kahtluse korral ning nõuab väärinformatsiooni avastamisel nende korrigeerimist. Sellest tulenevalt võib muutuda ka maksukohustus. Maksuhaldur ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tulenevalt MKS mõttest peab maksukohustuslane intressi arvestama ja tasuma tähtajaks tasumata maksusummalt, kuid see on võimalik vaid siis, kui maksukohustuslane teab maksusummat. Maksuhaldur on juba Vaideotsuses leidnud, et ükski kaebaja väide ei anna alust Intressinõude kehtetuks tunnistamiseks. 4 Maksukohustuslasel tekib intressikohustus siis, kui ta on viivitanud maksu tasumisega. Intressi määramise seisukohast ei ole vahet sellel, kas maksumaksja viivitas deklareeritud maksusumma tasumisega või pani toime maksude väärarvutuse. Maksuvõlalt arvutatakse intressi kogu viivituse aja eest, sõltumata sellest, kas võla sissenõudmiseks on antud haldusakte või tehtud meeldetuletusi. Intressikohustus kujutab endast objektiivset vastutust, st intressikohustus ei eelda maksumaksja süülist käitumist. Käesoleval juhul on kaebaja toime pannud maksude väärarvutuse, mis seisneb impordideklaratsioonides kauba reaalsest väärtusest erinevate summade märkimist. Toll on nimetatud vea avastanud järelkontrolli käigus ning puudused deklaratsioonides on kõrvaldatud tollieeskirjades sätestatud korras kaebaja taotlusel. Sellisel juhul tulebki intressi arvutada tagantjärele alates deklaratsioonide esitamise kuupäevadest. Deklaratsioonides sisalduvate andmete korrektsus ning nende alusel hilisemalt kujunev maksusumma on kaebaja riisikol. Kaebaja on muuhulgas tõstatanud küsimuse, miks on intressinõue esitatud temale, mitte importöörile. Maksuhaldur selgitab, et on juhindunud ÜTS artikli 201 p-st 3, mis sätestab, et võlgnik on deklarant. Kaudse esindamise korral on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik. See tähendab, et esmajoones tekib maksu tasumise kohustus tolliagentuuril ning alles siis importööril. Tegemist on võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 69 lg 1 mõistes solidaarvõlgnikega. Maksuhaldur on juhindunud ÜTS artikli 201 p-st 3 ning esitanud nõude esmajoones tasumise kohustust omava isiku vastu. KOHTU PÕHJENDUSED
18. Kohus märgib kõigepealt, et erinevalt vaides märgitust ei ole kaebaja antud juhul heitnud vastustajale ette Intressinõude motiveerimispuudusi, samuti ei ole ta põhimõtteliselt seadnud kahtluse alla maksuvõla ega intressisumma suurust. Kaebusest nähtuvalt AS Jupiter Plus vaidlustab Intressinõude ja peab seda õigusvastaseks nii seepärast, et kaebaja arvates MKS mõttest tulenevalt puudus vastustajal üldse antud juhul õigus intressi nõuda, kui ka seetõttu, et Intressinõue on esitatud kaebajale kui kaudsele esindajale, mitte maksukohustuslasest kauba importijale ERAA Rehvid OÜ-le, kellelt nõuti ka teavet ja dokumente ning kellele koostati Kokkuvõte. PMTK vastusest ilmneb, et vastustaja vaidleb kõigile AS Jupiter Plus väidetele vastu, pidades kaevatud Intressinõuet õiguspäraseks haldusaktiks. Kohus leiab, et kaebus on alusetu ja see ei kuulu rahuldamisele (

§ 26lg 1 p 6).

Kohus nõustub põhimõtteliselt PMTK argumentatsiooniga ja peab vajalikuks rõhutada eelkõige järgmist.

1. Tolliseaduse (edaspidi TS) § 38 kohaselt deklarant ja kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati, vastutavad deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest. MKS § 90 lg 3 järgi tollideklaratsiooni puudused kõrvaldatakse tollieeskirjades sätestatud korras. TS § 50 annab tolliametnikule õiguse teostada tollideklaratsiooni järelkontrolli ja selle käigus kasutada ÜTS artiklis 78 sätestatud õigusi. talle Maksu- ja Tolliameti peadirektori või tema volitatud isiku antud volituse alusel oma pädevuse piires. TS § 49 lg 2 alusel kehtestatud rahandusministri 02.05.2006 määruse nr 32 § 7 lg-test 1 ja 2 tuleneb tolli õigus ja kohustus teavitada teatisega deklaranti või esindatavat vigadest tollideklaratsioonis deklareeritud andmetes, mille tagajärjel muutus maksusumma ning sellest tulenevalt tollideklaratsiooni muutmise vajadusest või tollideklaratsiooni andmete kontrollimise vajadusest äri- ja raamatupidamisdokumentide alusel. 5 Sama tuleneb ka ÜTS § 78 lg-test 1 ja 2, millest tulenevalt toll võib omal algatusel või deklarandi taotluse korral teha tollideklaratsioonis pärast kauba vabastamist muudatusi ning toll võib pärast kauba vabastamist selleks, et teha kindlaks tollideklaratsioonis esitatud andmete õigsust, kontrollida äridokumente ja asjaomase kaubaga seotud impordi- või eksporditoimingute või selle kaubaga seotud järgnevate äritoimingute andmeid. Vastavalt ÜTS § 29 lg-le 1 imporditud kauba tolliväärtus on tehinguväärtus ehk ekspordiks ühenduse tolliterritooriumile müüdud kauba eest tegelikult makstud või makstav hind, mida on vajaduse korral korrigeeritud vastavalt artiklitele 32 ja
2. Antud juhul puudub vaidlus, et LMTK ongi 18.02.2010 korraldusega nõudnud kaebaja esindatavalt (s.o ERAA Rehvid OÜ) teavet ja dokumentide esitamist ning esitanud talle järelkontrolli põhjal Kokkuvõtte. Kokkuvõttes toodi ära tolliväärtuse muutumisest tingituna tasumisele kuuluvad tollimaks ja käibemaks ning vajadus muuta Kokkuvõttes nimetatud tollideklaratsioone. Kaebusest nähtuvalt, kuna AS Jupiter Plus väiteil kaebuse esitaja täitis ERAA Rehvid OÜ nimel eelmärgitud kohustuse (esitas maksuhaldurile taotluse tollideklaratsioonide muutmiseks) ja tasus ka täiendavad impordimaksud summas 3 034,78 eurot, maksuhalduri järeldusi ettenähtud korras vaidlustamata, siis selles osas mingeid etteheiteid maksuhaldurile samuti ei ole. LMTK 21.02.2011 koostatud Kokkuvõtet ei saakski kaebaja enam PMTK Intressinõude tühistamiseks 10.06.2011 esitatud kaebuses vaidlustada. Seepärast jätab kohus käesolevas otsuses tähelepanuta poolte väited, mis puudutavad kauba tolliväärtuse määramise meetodi valikut, maksuhalduri poolt sellekohase kaalutlusotsuse tegemist/tegemata jätmist jms.
3. Eelnevast tuleneb, et kaebaja on sisuliselt aktsepteerinud maksuhalduri määratud tolliväärtust ning seda, et kui ta oleks kohe tollideklaratsioonid õigesti esitanud, siis oleks tal tulnud nüüd Kokkuvõttes toodud impordimaksud tasuda seaduse järgi oluliselt varem kui kaebaja tegi seda praegusel juhul. MKS § 115 lg 1 kohaselt, kui maksukohustuslane ei ole tasunud maksu seadusega sätestatud tähtpäevaks, on ta kohustatud arvestama ja tasuma tähtpäevaks tasumata maksusummalt intressi. Intressi arvestatakse alates päevast, mis järgneb päevale, mil maksu tasumine seaduse järgi pidi toimuma, kuni tasumise või tasaarvestamise päevani, viimane kaasa arvatud. Sama paragrahvi lg järgi, kui maksukohustuslane ei ole tasunud intressi vastavalt selle paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatule, esitab maksuhaldur intressinõude, milles näidatakse viivitatud päevade arv, intressimäär, tasumisele kuuluv intressisumma ja tasumise tähtaeg. Tähtaeg ei või olla lühem kui 10 päeva. Intressinõudele kohaldatakse maksuotsuse (§ 95) kohta käivaid sätteid. Vastavalt MKS § 10 lg 2 p-le 2 maksuhalduri ülesandeks muu hulgas on arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress. Seega maksukohustuslase kohustus arvutada ja tasuda intressi ning teisalt maksuhalduri kohustus talle selle tegemata jätmisel intressinõue esitada tuleneb otseselt seadusest ja selles osas puudub igasugune kaalutlusõigus. Vaideotsuses on õigesti leitud, et MKS sätted ei näe ette võimalust "vabastada" kaebajat intressivõla tasumise kohustusest ega keela maksuhalduril nõuda selle võla tasumist. Järelikult ekslik on kaebaja väide, et MKS mõttest tuleneb üheselt, et maksukohuslane peab intressi arvestama ja tasuma tähtajaks tasumata maksusummalt, kuid see on võimalik vaid siis, kui maksukohuslane teab maksusummat. Samuti on ebaõige kaebuse esitaja seisukoht, et kuna ta sai maksusumma teada alles Kokkuvõttest, siis on Intressinõue perioodi eest alates deklaratsioonide esitamisest kuni nende muutmiseni ja täiendavalt määratud maksude tasumiseni põhjendamatu. Analoogne on olukord ka üksikjuhtumi kontrolli või revisjoni järgselt maksukohustuslasele tasumisele kuuluva maksusumma määramisel – ka siis tuleb tasuda seadusese ettenähtud intress, kuigi maksukohustuslane sai õige maksusumma teada alles vastavast maksuotsusest. 6 Seadus ei näe ette erandeid intressi tasumisel, kui tegemist on tollideklaratsiooni muutmise tagajärjel maksusummade määramisega. Tähtis ei ole, kas isik on süüdi tahtlikult maksude vääras arvestamises/tasumises või tegi ta seda teadmatusest, kas maksumaksja mingil põhjusel viivitas deklareeritud maksusumma tasumisega või pani toime maksude väärarvutuse – absoluutne intressi tasumise kohustus nendest nüanssidest ei sõltu.
4. Asjaolu, et vastustaja (tegelikult mitte PMTK, vaid LMTK) on eelnevalt aktsepteerinud maksukohustuslasena ERAA Rehvid OÜ-t ja adresseerinud talle ka Kokkuvõtte, ei muuda õigusvastaseks Intressinõude esitamist kaebajale. Kohus eelnevalt juba osundas TS §-le 38, mille järgi nii deklarant kui ka kaudse esindamise korral ka isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati, vastutavad deklareeritud andmete täielikkuse ja õigsuse ning esitatud dokumentide autentsuse eest, samuti kauba tollideklaratsioonile vastavuse eest. ÜTS artikli 201 p 3 sätestab, et võlgnik on deklarant. Kaudse esindamise korral on isik, kelle eest tollideklaratsioon esitatakse, samuti võlgnik. Järelikult, tulenevalt VÕS §-st 65 on antud juhul AS Jupiter Plus kui deklarant ja ERAA Rehvid OÜ kui isik, kelle eest tollideklaratsioon esitati, solidaarvõlgnikud. Sama paragrahvi lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega oli maksuhaldur põhimõtteliselt vaba valima, kellelt ta kohustuse täitmist nõuab. Kohtu arvates on maksuhaldur eelmärgitud sätteid arvestades õigesti märkinud, et esmajoones tekib maksu tasumise kohustus tolliagentuuril ning alles siis importööril. Solidaarvõlgnike omavahelisi suhteid reguleerib VÕS § 69 (sh solidaarkohustuse täitnud võlgniku tagastusnõue teise võlgniku vastu). Kokkuvõtteks nõustub kohus vastustajaga, et ükski kaebaja väide ei anna alust Intressinõuet tühistada. Tulenevalt HMS §-st 54 haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Kohus leiab, et Intressinõue vastab nii neile kui ka MKS-st tulenevatele maksuhalduri õigusaktidele esitatavatele spetsiifilistele nõuetele (MKS §-d 46, 95), mistõttu nimetatud õiguspärane haldusakt ei riku AS Jupiter Plus õigusi. 5.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

§ 93

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Et käesoleval juhul jääb AS Jupiter Plus kaebus rahuldamata ning PMTK ei ole

§ 93

lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud, siis jäävad menetlusosaliste võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 7